Hageja: XXX OÜ (reg.k. XXX, asukoht XXX, esindaja Aivar XXX, e-post XXX) Kostja: XXX(ik XXX, elukoht XXX, lepinguline esindaja advokaat Sulev Tammemäe, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Viimane kohtuistung 07.aprillil 2015
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada hageja kolmanda alternatiivse nõude teise eelistuse alusel. Muud alternatiivnõuded jätta rahuldamata.
2.Välja mõista XXX ́lt (ik XXX) XXX OÜ (rk XXX) kasuks võlgnevus 7177,98 eurot (põhiosa 7141,98 eurot ja menetlus-tasud 36 eurot) ja 11.03.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 6727,75 eurot, so kokku 13905, 73 eurot (kolmteist tuhat üheksasada viis eurot ja 73 senti).
3.Välja mõista XXX ́lt (ik XXX) XXX OÜ (rk XXX) kasuks alates 12.03.2015 lisanduv viivis 0,15 % võlgnevusest päevas summalt 7177,98 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 424,95 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.Välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 650 eurot (riigilõiv). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
2-14-19020 menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hageja nõue ja põhjendused
1.XXX OÜ (edaspidi hageja) poolt Harju Maakohtusse 13.05.2014 esitatud hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt (tl 1-6, 58-60, 117-122, 190-194) käendas XXX(edaspidi kostja) hageja ja XXXOÜ (pankrotis) – edaspidi liisinguvõtja / võlgnik) vahel 24.07.2012.a sõlmitud liisingulepingust nr JER12-3823 (edaspidi liisinguleping) tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmist, käenduse maksimaalmääraga 12548,64 eurot. Liisingulepingu alusel finantseeris hageja liisinguvõtjale pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD (edaspidi liisingu-eseme / pinnasetihendaja) omandamist, hinnaga 8044 eurot + km, so kokku 9652,80 eurot. Hageja omandas liisinguvõtja poolt väljavalitud liisingueseme XXXOÜ-lt ja liisinguese anti liisinguvõtja valdusse akti alusel 24.07.2012.a. Liisinguvõtja kohustus tasuma liisingumakseid vastavalt graafikutele.Liisinguvõtja liisingumaksete tasumise kohustust lepingu kohaselt ei täitnud, tasudes vaid ühe makse summas 902,02 eurot ning rohkem makseid ei teinud. 06.02.2013.a saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale postiga ja paralleelselt ka e-postiga hoiatuse liisingulepingu ülesütlemiseks ja andis kahenädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks, milliseks tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu hageja ütles liisingulepingu 05.03.2013 üles ja nõudis hiljemalt 11.03.2013 liisingueseme tagastamist, mida võlgnik ega kostja ei ole teinud.
2.Hageja palub kolmanda alternatiivse nõude esimese eelistusena kapitalirendi tüüpi liisingulepingu käsitluse korral välja mõista kostjalt hageja kasuks 8750,78 EUR põhiosa; 8243,23 EUR viivist kuni 11.03.2015; 36,00 EUR võlgnevuse menetlustasu ja viivist alates 12.03.2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 507,55 EUR. Kolmanda alternatiivse nõude teise eelistusena kasutusrendi tüüpi liisingulepingu käsitluse korral palub hageja kostjalt välja mõista 7141,98 EUR põhiosa; 6727,75 EUR viivist kuni 11.03.2015; 36,00 EUR võlgnevuse menetlustasud; viivist alates 12.03.2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 424,95 EUR. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda (tl 190-195).
3.Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt on kostja vastuväide selles osas, et võlgnik oli liisinguesemeks oleva pinnasetihendaja omandanud XXX OÜ-lt, tõendamata, kuna võlgnik tasus viimasele vaid ühe pinnasetihendaja ostuhinna ning kostja on võlgniku seadusliku esindaja liisingulepingus isiklikult kinnitanud liisingueseme kättesaamist (tl 87-91, 106-108). Kostja vastuväited hagile
4.Kostja hageja nõudeid ei tunnista (tl 71-75, 100-102). Kostja hinnangul puudub hagejal nõue, kuivõrd liisinguesemeks peetava pinnasetihendaja soetas võlgnik hoopis XXX OÜ-lt viimase poolt 17.04.2012 väljastatud arve alusel ning võlgnik ei ole kunagi pöördunud XXXOÜ poole liisingueseme soetamiseks ning XXXOÜ ei ole võlgnikule ka midagi üle andnud. 2012.a. aprilli alguses pöördus võlgnik XXX OÜ poole sooviga soetada pinnase-tihendajaid. Võlgnik oli ka eelnevalt soetanud XXX OÜ-lt erinevaid ehitusseadmeid, mistõttu poolte esindajate vahel oli juba teatav usaldussuhe tekkinud. XXX OÜ andiski võlgnikule üle viimase poolt välja valitud pinnasetihendajad Weber CE 7 CCD. Ühtlasi väljastas XXX OÜ võlgnikule 17.04.2012. a arve nr TR01897 summale 19305,60 eurot kahe pinnasetihendaja Weber CE 7 CCD eest. Nimetatud arvet asus võlgnik tasuma, kandes XXXOÜ-le osamakseid aprillist kuni augustini 2012. Kostja arvates oli eelnevast nähtuvalt võlgniku ja XXX OÜ vahel saavutatud müügi - ja asjaõiguskokkulepe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 92) pinnasetihendajate omandi
2-14-19020 üleandmiseks. Ehkki võlgnik ei tasunud XXX OÜ-le kogu arve järgset summat, ei mõjutanud see pinnase-tihendajate omandi saamist võlgniku poolt, kuna müügilepingu sisu juurde ei kuulunud omandi-reservatsiooni tingimus ning abstraktsioonipõhimõtte järgi (TsÜS § 6 lg 4) ei mõjutanud võla-õigusliku lepingu täitmist / mittetäitmist puudutavad asjaolu omandi ülekandmise kokkulepet. Samas tegi XXXOÜ 07.06.2012 ise võlgnikule pakkumise, üritades talle koostöös XXXOÜ-ga rendile anda sedasama pinnasetihendajat, mille võlgnik oli juba eelnevalt Masina-teenuse OÜ-st soetanud. Seega mitte võlgnik ei pöördunud XXXOÜ poole, vaid XXXOÜ ise tegi tahteavalduse võlgnikule. Kuivõrd võlgnik oli maksnud XXX OÜ arvet pinnasetihendajate eest kaootiliselt, võis XXXOÜ pakkumine olla ajendatud sellest, et XXX OÜ soovis oma raha kiiremini kätte saada ning võis sel eesmärgil müüa ühe pinnasetihendaja, mille eest oli tal võlgnikult raha saamata, XXXOÜ-le, kes siis omakorda justkui soovis seda võlgnikule edasi võõrandada või vähemalt rendile anda. Kostja arvates ei saa ka välistada, et faktiliselt võis XXXOÜ XXX OÜ-le ka ühe pinnasetihendaja eest raha üle kanda, millisel juhul omandaks ka XXXOÜ pakkumuses tehtud viide koostööle XXX OÜ-ga ratsionaalse sisu. Samas kostja arvates isegi kui XXX OÜ ja XXXOÜ tõepoolest sõlmisid võlgnikule müüdud pinnasetihendaja osas omavahelise müügilepingu, jäi viimase omandi üleminek XXXOÜ-le igal juhul ära, kuivõrd XXX ei saanud kunagi pinnasetihendaja otsest valdust (AÕS § 95 lg 1 ja 11). XXXOÜ pakku-misest tekkis aga võlgnikule mulje, et tal tuleb hakata pinnasetihendaja eest XXXOÜ-le renti tasuma, kuna XXXOÜ poolt pakuti võimalust ostuhinna ajatatud tasumiseks läbi hageja, mis oli XXX jaoks majanduslikus mõttes soodsam, kui ühekordne makse. Sel põhjusel allkirjastaski kostja, kes oli ka võlgniku juhatuse liikmeks, hagejaga liisingulepingu, lähtudes arusaamast, et võlgnik hakkab pinnasetihendajat hilisema väljaostu võimalusega rentima, ning võttis ka käenduskohustuse liisingusuhtest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Sellest eksitusest kantuna tasus võlgnik hagejale ka ühe osamakse, mille saamist hagis on kinnitatud. Hiljem aga kui kostja oli teada saanud, et tegelikult oli mõlema pinnasetihendaja omand juba võlgnikule üle antud ning enda omandis olevaid asju ei ole võimalik rentida, lõpetas võlgnik ka maksete tegemise sisutühja liisingulepingu täitmiseks. Kostja arvates on liisingusuhte olemasolu hageja ja võlgniku vahel kindlalt välistatud, millest tulenevalt on välistatud ka kostja vastutus hageja ees käenduslepingu järgi. Kostja osundab täiendavalt, et juba enne hageja ja võlgniku vahelist liisingulepingu sõlmimist (27.07.2012) jõudis võlgnik mõlemad XXX OÜ-le omandatud pinnasetihendajad edasi võõrandada ning ostjatele üle anda. Üks pinnasetihendaja anti XXX OÜ-le 31.05.2012. a akti ja arve alusel, teine aga XXX OÜ-le 26.06.2012. a lepingu ja sellele lisaks 02.07.2012. a väljastatud arve alusel. Sellest järeldub kostja jaoks kahtlusteta, et võlgnik valdas pinnasetihendajaid enne kui liisinguleping allkirjastati. Samuti kostja osundab, et isegi kui pidada liisingusuhet hageja ja võlgniku vahel kehtivaks, on hageja poolt arvestatud nõude suurus vaieldav ja ebaselge, küsitavad on ka võla hulka arvestatud võla menetlustasud, mis tulenevad ilmselt tühisest tüüptingimusest ning viivisenõue. Kohtu seisukoht
5.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, kuulanud kohtuistungil ära pooled ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kehtiv liisinguleping (VÕS §§-d 2 lg 1, 8 lg 1 ja 2, 361), liisinguvõtja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine, millest tulenevalt oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt (ennetähtaegselt) üles öelda (VÕS §§-d 76, 100, 101 lg 1 p 4, 108 lg 1, 196), liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste täitmata jätmine (VÕS § 367 lg 1-4), hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtiv käendus-leping (VÕS
2-14-19020 § 142) ja käendaja vastutus võlgniku poolt liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevate kohustuste rikkumise korral (VÕS § 145).
7.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - 17.04.2012 on XXX OÜ väljastanud võlgnikule arve-saatelehe TR01897 kahe vibroplaadi Weber CR 7 CCD kohta hinnaga a 8044 eurot, lisandub käibemaks, kogu-summas 19305,60 eurot. Arve-saatelehe kohaselt maksetingimus 50 % koheselt ja üle-jäänud 50 % hiljemalt 18.05.2012 vastavalt ostu-müügilepingule nr 116020412WEB 02.04.2012 (tl 76); - võlgnik on alates aprillist 2012 kuni augustini 2012 tasunud XXX OÜ-le 9652,80 eurot (tl 77); - 31.05.2012 võõrandas võlgnik ühe pinnasetihendaja Weber, seerianumbriga 2101275, arve ja akti alusel XXXOÜ-le (tl 79-81, 173-180) ja teise 26.06.2012 müügilepingu alusel XXXOÜ-le (tl 82-83); - 07.06.2012 tegi XXXOÜ koostöös XXX OÜ-ga võlgnikule rendipakkumise pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD (tihendusmõõturiga), soetusmaksumusega 8044 eurot, lisandub käibemaks, kohta üheks aastaks, makse 752,57 eurot kuus, jääkväärtus 1 %, perioodi lõpus vara tagastamise või jääkväärtusega väljaostu võimalus (tl 78); - 23.07.2012 sõlmisid OÜ XXX OÜ ja XXXOÜ ostu-müügilepingu nr 116230712WEB Weber CR 7 CCD müügi kohta hinnaga 8044 eurot + km, kokku 9652,80 eurot (tl 92-93) ja koostasid 23.07.2012 üleandmis - vastuvõtu akti Weber, seerianumbriga 2101275 ostumüügilepingu juurde (tl 94); - 24.07.2007 esitas XXXOÜ hagejale arve pinnasetihendaja Weber eest summas 10007.81 eurot, sh müügihind 8044 eurot, vahendus 183,24 eurot, käibemaks 1645,45 eurot, kindlustus 1 aasta 135,12 eurot, millise summa hageja tasus (tl 95-96); - hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 24.07.2012 sõlmitud kasutusrendi tingimustel liisinguleping nr JER12-3823, mille kohaselt hageja omandas võlgniku jaoks XXXOÜ-lt pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD tihendusmõõturiga, ostuhinnaga 8044 eurot, millele lisandub käibemaks, ja andis selle valduse üle võlgnikule kasutamiseks 12 kuu vältel, igakuine liisingu makse 741,31 eurot (lisandub käibemaks), liisinguobjekti jääkväärtus lepingu lõpuks 80,44 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 30-31, 62-63); - Nimetatud liisingulepinguga üheaegselt, st 24.07.2012 (samal blanketil) on müüja ( XXXOÜ) kinnitanud liisingueseme valduse üleandmist ja kostja liisinguvõtja (võlgniku) esindajana on kinnitanud liisingueseme valduse vastuvõtmist. Samuti on nimetatud liisingulepinguga üheaegselt (samal blanketil) sõlmitud hageja ja kostja vahel käendusleping, käendusega maksimaalmääraga 12548,64 eurot (tl 30-31, 62-63); - võlgnik on tasunud hagejale liisingulepingu alusel 22.10.2012 summa 902,02 eurot (tl 7-8); - 20.12.2012 saatis hageja võlgniku seaduslikule esindajale ja käendajale (kostjale) võlateatise liisingulepingust tuleneva võlgnevuse kohta 1876,06 eurot nõudega tasuda võlgnevus hiljemalt 31.12.2012, tasumata jätmine võib viia lepingu ülesütlemiseni (tl 9); - 06.02.2013 edastas hageja võlgnikule ja kostjale hoiatuse liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hoiatuse kohaselt moodustab võlgniku võlgnevus 06.02.2013 seisuga 3737 eurot, mille tasumiseks andis hageja kahenädalase tähtaja, vastasel korral ütleb liisingulepingu üles (tl 12-16); - hageja poolt 05.03.2013 võlgnikule ja kostjale adresseeritud avaldusega ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (tl 17-21). Ülesütlemisavalduse kohaselt võlgnes võlgnik hagejale liisingulepingu järgi 9938,05 eurot, sh võlgnevuse menetlustasusid 36 eurot, tasumata põhiosa 7430 eurot, 494,07 eurot rendimaksete võlg, 743,73 eurot käibemaksu võlg liisingumaksetelt, 149,82 eurot viivis (liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.), põhiosa jäägi käibemaks 842,28 eurot ja 96,53 eurot jääkväärtus (sisaldab käibemaksu); - Harju Maakohtu 20.06.2013 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot (tl 23);
2-14-19020 -
hageja esitas 25.06.2013 võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 11165,01 eurot, nõue on tunnustatud (tl 24-28, 51,126-127, 135-137)..
8.Kostja hinnangul on võlgniku poolt hagejaga sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigussuhted välistatud, kuna võlgnik oli saanud juba enne liisingulepingu sõlmimist selle esemeks oleva pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD, seerianumbriga 2101275, omanikuks ja oli selle võõrandanud kolmandale isikule ( XXXOÜ-le). Kohus sellega ei nõustu, samuti nagu kostja väitega, et võlgnik (sh kostja võlgniku seadusliku esindajana) on sõlminud liisingulepingu ekslikult. Kohtu hinnangul asjaolud, et kostja võlgniku seadusliku esindajana liisingulepingu sõlmimisel ei teavitanud hagejat ega liisingulepingu sõlmimist vahendanud XXXOÜ-d sellest, et tegelikult on ta liisingulepingu esemeks oleva pinnasetihendaja juba varasemalt XXX OÜ-lt välja ostnud ja koguni selle edasi võõrandanud, mistõttu temapoolne kinnitus liisinguobjekti valduse ülevõtmise kohta on ebaõige, viitavad sellele, et võlgnik (kostja võlgniku seadusliku esindajana) mitte ei eksinud, vaid viis ise tahtlikult hageja tegelikest asjaoludest eksimusse. TsÜS § 94 lg 1-2 kohaselt pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks.
9.Kohus leiab, et kuivõrd võlgnik sai pinnasetihendaja omanikuks juba 2012.a. aprillis ja võõrandas selle mais 2012 edasi kolmandale isikule, sh enne kui oli selle eest müüjale tasunud, oleks ta pidanud hea usu põhimõtetest tulenevalt (VÕS § 6) nendest asjaoludest liisingulepingu vahendajat XXXOÜ-d ja hagejat teavitama, mis tõenäoliselt oleks liisingulepingu sõlmimise välistanud. Võlgnik seda aga ei teinud, mida kinnitab temapoolne kinnitus liisingu-lepingul, et liisingueseme otsene valdus on temale üle läinud. Eeltoodu siiski ei tähenda, et võlgniku ja hageja poolt allakirjutatud liisinguleping oleks muutunud hiljem tegelike asjaolude ilmsiks-tulekul automaatselt tühiseks või kehtetuks. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole kumbki lepingupool (võlgnik ega hageja) liisingulepingut ei eksimuse ega pettuse alusel tühistanud, mistõttu see jätkuvalt kehtib ja on lepingupooltele siduv. Kohtu hinnangul ei mõjuta liisingulepingu kehtivust ka asjaolu, et võlgnik ei saanud tegelikult liisingulepingu sõlmimisel lepingueset oma valdusesse. Kohus leiab, et kuivõrd võlgnik kinnitas liisingulepingul oma allkirjaga lepinguobjekti otsest valdust, siis oli hagejal AÕS § 36 lg 2 tulenevalt alus lugeda see asjaolu tõeseks.
10.Eeltoodust tulenevalt oli võlgnik kehtiva lepingu alusel kohustatud tasuma liisingulepinguga ettenähtud liisingumakseid ja kuivõrd asjas vaidlust ei ole, et võlgnik tasus ainult esimese makse liisingulepinguga ettenähtud 12-st osamaksest ja vaatamata hageja poolt antud täiendavale tähtajale järgmiste osamaksete mittetasumisest tekkinud võlgnevust ei likvideerinud, oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt üles öelda (liisngulepingu üldtingimuste p 9.6.2., VÕS §§ 196 lg 1 ja 2) ja nõuda ülesütlemisest tingitud kulude hüvitamist (VÕS § 367 lg 1-3) ning liisinguobjekti tagastamist. Seonduvalt hageja poolt esitatud alternatiivsete nõuetega kohus leiab, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud liisingulepingu puhul on tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga (p
4.5.lepinguobjekti jääkväärtus 80,44 eurot + km), mistõttu, võttes arvesse, et võlgnik liisingueset ei tagastanud ja see osutus ka võimatuks, kuna võlgnik on liisingueseme edasi võõrandanud, moodustavad võlgniku poolt hagejale (liisinguandjale) hüvitamata kulud (VÕS § 367 lg 1 ja 2)
2-14-19020 summa 7141,98 eurot (8044,00-902,02). Kuna võlgniku poolt on liisinguese võõrandatud, siis VÕS § 367 lg 3 kohaldamisele ei kuulu.
11.Kohtu hinnangul on VÕS § 100 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel põhjendatud ka hageja poolne viivise arvestus 0,15 % võlgnevusest päevas (liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.) alates võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamisest (20.06. 2013) kuni täpsustatud alternatiivse nõude esitamiseni (11.03.2015), so summas 6727,75 eurot. (7141,98 x 0,15 % x 628) ning kooskõlas TsMS § 367 võib lisanduvat viivist nõuda kuni põhinõude täitmiseni. Samuti on kooskõlas liisingulepingu üldtingimuste p-ga 8.4. ja hageja hinnakirjaga hagejapoolne menetlustasude nõue 36 eurot (tl 1011, 13,18). Kostja vastuväitega, et üldtingimuste p 8.4. puhul on tegemist tühise tüüptingimusega kohus ei nõustu.
12.Hageja on esitanud nõude kostja kui põhivõlgniku käendaja vastu. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1-2 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 145 lg 1 tulenevalt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Riigikohtu lahendist 3-2-1-8-13 (p 12) tulenevalt kehtib käendaja vastutuse rahaline piirsumma (VÕS § 142 lg 3, 143 lg 2) põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise suhtes, kuid ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Käesoleval juhul oli kohtu hinnangul kostjal kui võlgniku käendajal võimalik vältida viivist, kui ta oleks hiljemalt võlgniku pankrotistumisel võlgniku käendajana ja solidaarvõlgnikuna põhivõlgnevuse tasunud. Kuna kostja seda ei teinud, vastutab ta ka põhinõudelt arvestatud viivise eest. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi kolmanda alternatiivse nõude teise eelistuse järgi. TsMS § 442 lg 8 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
13.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
15.Hageja palus menetluskuluna välja mõista tasutud riigilõivu. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu summas 650 eurot (tl 34, 65). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohus mõistab 650 eurot kostjalt menetluskuluna välja.
2-14-19020
16.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.