Tsiviilasja number
2-13-56851
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. august 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Tsiviilasi
AK (K) hagi RS (S) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
1000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja AK (IK XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Liivi Tuus Kostja RS (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Reede
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Pärnu Maakohtu 04.12.2014 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue AK esitas 03.12.2013 Pärnu Maakohtule hagi RS vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. AK oli abielus MK-ga (K) kuni nende abielu lahutamiseni Pärnu Maakohtu poolt oktoobris 2013. Abikaasade ühine kodu oli Kaarma vallas XXX XXXXX XXXXXXXXX XXXX, kuhu asusid elama MK kaks täisealist poega ja ühe poja elukaaslane. MK üks poegadest, RS, on suhtunud
hagejasse üleolevalt ja olnud tema vastu agressiivselt meelestatud. RS on hagejat korduvalt peksnud, mille tulemusena on hageja vajanud korduvalt arstiabi. Ühel korral, kui RS hagejat kägistas, algatati tema suhtes kriminaalasi, kuid kriminaalasi lõpetati hageja abikaasa palvel poolte kokkuleppel. 02.05.2013 tungis RS hagejale tema kodu hoovis kallale ja tekitas talle tervisekahjustuse, mille raskuse tõttu vajas hageja haiglaravi. Kuressaare Haiglast politseile saadetud teatise alusel algatati RS suhtes kriminaalasi. Pärnu kriminaalhooldusosakonna Kuressaare talituse poolt 02.07.2013 väljaantud teatise nr 8-3/13/22596-1 kohaselt mõistis Pärnu Maakohus RS 10.06.2013 süüdi kehalise väärkohtlemise eest ja määras karistuseks 6 kuud vangistust 18-kuulise katseajaga Peksmise tulemusena purunesid hagejal ninaluu ja roided. Lisaks sellele sai hageja peapõrutuse ja väiksemaid tervisekahjustusi, sh silmaalune haav. Kostja pani kuriteo toime puudega isiku vastu, AK põeb epilepsiat ja haigusega kaasnevad tal tasakaaluhäired. 14.10.2013 tuvastati Sotsiaalkindlustuse Pärnu büroo poolt Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsusega nr 1026650 hagejal keskmine puue, mis põhjustab lisakulutusi, kestusega alates 30.09.2013 kuni 30.09.2015. Hagejal on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele, kuna toimepandud kuriteo läbi sai ta tervisekahjustuse, mis tekitas talle nii füüsilist kui ka hingelist valu ning elukvaliteedi ja heaolu languse. Mittevaralise kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 366 taotles hageja tema kasuks kostjalt õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on suunatud kostja väidetavast süülisest tegevusest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamisele. Kriminaalasi nr XXXXXXXXXXX lahendati kokkuleppe-menetluses, kuid kaasaegse kriminaalmenetlusõiguse teooria kohaselt ei eelda kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses automaatselt isiku süüd. Kokkuleppe sõlmimisega on isik vaid nõus lahendama kriminaalasja teatud tingimustel. Täiendavalt leidis kostja, et hageja kasutab oma õigusi pahauskselt. Hageja on varalistest nõuetest kostja vastu varem loobunud. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX 09.05.2013 ülekuulamise protokollist nähtub selgesõnaliselt hageja poolt varalistest nõuetest loobumise avaldus (võlasuhte puudumise tunnistus). Kostja oli nõus kriminaalasja kokkuleppemenetluses lahendama vaid selle tõttu, et hagejal puudusid tema vastu rahalised nõuded. Kostja loobus seetõttu kriminaalasja üldmenetlusest, kus tuleb tuvastada isiku süü kuriteo toimepanemises. Kokkuleppemenetluses kriminaalasjas ei ole teatavasti isiku süü tuvastamine obligatoorne. Hageja pahatahtlikkust näitab ka hagiavalduses väidetu, et kostja ei ole tema ees vabandanudki, kuid vabandamist kinnitab ta 09.05.2013 ütlustes. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et RS on Pärnu Maakohtu 10.06.2013 otsusega kriminaal-asjas nr X-XX-XXXX süüdi tunnistatud karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi kvalifitseeritavas süüteos. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et 02.05.2013 Saare maakonnas Kaarma vallas XXX XXXXX XXXXXXXX XXXX hoovis lõi kostja hagejale 3-4 korda rusikaga näkku ja põlvega rindkere piirkonda. Löögist hageja kukkus. Kostja hüppas kannatanu peale ja lõi kannatanut korduvalt rusikaga näopiirkonda. Kannatanu toimetati kiirabiga Kuressaare haiglasse, kus tal diagnoositi ninaluu murd, parema VII ja IX roide murd ja vasema silma marrastus. Seega on kostja
süüdi mõistetud teise inimese (hageja) peksmises ja tervisekahjustuse tekitamises. Kriminaalasi vaadati läbi kokkuleppemenetluses. Seega on kostja tekitanud oma õigusvastase tegevusega kahju hageja tervisele, tekitades talle kehavigastusi. Kostja on tevisekahjustuse tekitamises süüdi tunnistatud. Tema süü on kriminaalmenetluses tõendatud. Kokkuleppes on pooled määranud kuriteo asjaolud ja kvalifikatsiooni. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-1-1-79-05, et süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüks arvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ja seega ka asjaoluga, et süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. See tähendab, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale kuriteoga tekitatud kahju, milleks oli füüsiline ja hingeline valu ja heaolu langus, kuna hageja pidi viibima haiglaravil. 14.10.2013 tuvastati hagejal keskmine puue (kuulmislangus, kõrgvererõhutõbi, südamelihase infarkt jne). Tegemist on korduva ekspertiisiga ja puude seotus kostja poolt toime pandud kuriteo tagajärgedega ei ole tõendatud. Asjaolu, et hageja ei esitanud kriminaalmenetluses varalist nõuet, ei välista mittevaralise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluse korras. Seda enam, et tsiviilhagi esitamise õiguse kriminaalmenetluses on seadus ette näinud just kannatanu õiguste parema kaitse eesmärgil, kuna ta saab olulisel määral tugineda prokuratuuri kogutud tõenditele. Kui kannatanu seda õigust ei kasuta, on tal õigus nõude esitamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse määrab kohus diskretsiooni alusel. Kostja sõnul läks ta endast välja põhjusel, et hageja tegi tema tegevuse kohta märkuse. Poolte vahel on ka varasemalt olnud konflikte, kuid selgusetuks jääb, kes on olnud nende aktiivsem pool. Kuna läbisaamine ei olnud hea, võis see ka antud juhul põhjustada kostjapoolse ülereageerimise hageja märkustele ja soovitustele. Seetõttu võis ka hageja käitumine olla üheks konfliktide põhjuseks. Kostja väitel soovis ta minna hagejat haiglasse vaatama, kuid tema ema (hageja abikaasa) ütles, et pole mõtet, sest hageja on deliiriumis. Deliiriumi kinnitab ka Kuressaare Haigla väljastatud haigusloo väljavõte, mille kohaselt on hageja poolt alkoholi tarbimine igapäevane. Peale hageja haiglast väljatulekut on kostja soovinud vabandada ja arvas, et sellega on asi lahendatud ja hagejal nõudmisi ei ole. Usaldusväärsed ei ole hageja vande all antud ütlused selle kohta, et kostja ei ole tema tervisliku seisundi vastu huvi tundnud ja ei ole vabandanud. Hageja on ise kinnitanud, et ei soovinud kostjaga kokku puutuda ja elas peale haiglast tulekut mitu kuud mujal. Seega ei olnud kostjal temaga võimalik ka kontakti saada. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada poolte varalist seisundit. Kriminaalmenetluses kogutud tõendite kohaselt on kostja sissetulekuks miinimumile lähenev töötasu. Arvestades kostja poolt toime pandud rikkumise raskust ja kannatanu enda käitumist, on õiglaseks hüvitiseks 1000 eurot. Konfliktid poolte vahel on olnud korduvad ja peamiselt on need tekkinud olukorras, kus hageja on olnud alkoholijoobes. Alkoholi tarbimist kinnitab kriminaalmenetluses tunnistajana ütlusi andnud MK, kelle ütluste kohaselt on riiud olnud igapäevased peamiselt põhjusel, et hageja on pahur. Tunnistaja sõnul joob AK iga päev ja on tunnistajale kallale tulnud. Seetõttu on tunnistaja pojad (sh kostja) sunnitud teda kaitsma.
Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus ei jäta hagi rahuldamata, siis vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust. Maakohus ei eristanud kahte täiesti kardinaalselt erinevat õiguslikku küsimust – kas hageja on varem esitanud varalistest nõuetest loobumise avalduse (võlasuhte puudumise tunnistuse) või on ta lihtsalt kriminaalmenetluses loobunud võimalusest esitada tsiviilhagi. Käesoleval juhul on hageja kriminaalmenetluses selgesõnaliselt esitanud varalistest nõuetest loobumise avalduse (võlasuhte puudumise tunnistuse) kostja vastu. Lisaks ei ole kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmine õige ja õiglane, kuna hagejal mittevaralise kahju tekkimise käivitajaks oli tema enda moraali- ja õigusnormide vastane käitumine ning temal tekkinud mittevaralise kahju peaks lugema hüvitatuks kostja karistamisega kriminaalmenetluses ning kostja poolse vabandamisega hageja ees. Isegi, kui võlasuhe hageja ja kostja vahel eksisteeriks, kuigi see on kostjapoolse nõudest loobumisega lõppenud, siis ka sellisel juhul on maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis liialt suur. Maakohus pidas tõendatuks, et kostja saab miinimumi lähedast töötasu, kuid mõistis hageja kasuks välja sisuliselt kostja 3 kuu neto-sissetuleku. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Käesoleva kohtuasja menetluses on kostja kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid kinnitanud. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja peksis hagejat, tekitades talle tervisekahjustuse: ninaluu murru, parema VII ja IX roide murru, vasema silma marrastuse. Seega tekitati hagejale kostja poolt kuriteo toimepanemise tagajärjel kehavigastused, s.o kahjustati hageja tervist. Tervisekahjustuse iseloomust ja raskusest nähtuvalt on ilmne, et see põhjustas kahjustatud isikule füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, mis eelkõige ongi mittevaralise kahju sisuks (VÕS § 128 lg 5). Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt mittevaralise kahju hüvitist. Asjaolu, et hageja ei soovinud kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada ning väitis, et tal varalisi nõudmisi ei ole, ei tähenda, et ta ei saa esitada tsiviilkorras hagi kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul õigus tsiviilhagi esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu, mitte kohustus. Sageli esitataksegi kriminaalasja käigus tekitatud varalise või mittevaralise kahju nõue kohtule tsiviilkohtumenetluses. Seega on põhjendamatud kostja väited võlasuhte puudumise tunnistamise kohta. Hagejal kui kriminaalasjas kannatanul on õigus esitada kohtusse nõue VÕS § 134 lg 2 alusel, mis sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.
Maakohus on väljamõistetud hüvitise suurust piisavalt põhjendanud. Mittevaralise kahju suuruse määramisel on kohus arvestanud ka hageja käitumist konflikti tekkimisel ning ei nõustunud seetõttu hageja nimetatud summaga, mis hageja arvates võiks olla mõistlik. Kohus ei ole diskretsioonipiire ületanud, väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud, kuna arvestatud on nii kostja poolt toime pandud rikkumise raskust ja kostja käitumist pärast teo toimepanemist kui ka kannatanu enda käitumist. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määratud kahjuhüvitist vähendada. Tegemist ei ole ebamõistlikult suure hüvitisega, mistõttu ei ole põhjust järeldada, et kohus ei arvestanud hüvitise väljamõistmisel kostja sissetulekut. Menetluskulude jaotus Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.