Tsiviilasja number
2-14-52913
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. august 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Tsiviilasi
OÜ Elektroskandia Baltics hagi Altenberg-Reval AS vastu leppetrahvi tasumiseks
Tsiviilasja hind
67 146, 47 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Altenberg-Reval AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja OÜ Elektroskandia Baltics (RK 10326286), lepinguline esindaja adv Andrus Lillo Kostja Altenberg-Reval AS (RK 10205654), seaduslik esindaja Claes Magnus Åkerborg
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 30.12.2014 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue OÜ Elektroskandia Baltics esitas 04.06.2014 Harju Maakohtule hagi Altenberg-Reval AS vastu leppetrahvi väljamõistmiseks. Harju Maakohtu menetluses oli OÜ Elektroskandia Baltics hagi Altenberg-Reval AS ja OÜ Letona Properties vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-09-54343), milles maakohus lõpetas
25.01.2011 määrusega menetluse, kinnitades poolte kompromissi. Kompromissi kohaselt (määruse p 1.1) võttis kostja endale kohustuse, et tema isiklikult või temaga ühise majandusliku huvi kaudu seotud äriühingud (eelkõige tütarettevõtted) ja/või muud tegevuspõhiselt seotud äriühingud (eelkõige ehitustöid ja muid teenuseid osutavad ehitusettevõtted) kohustuvad ostma hagejalt viimase tavapärases kaubavalikus olevaid elektriseadmeid ja materjale vähemalt 130 000 euro ulatuses aastas, sh käibemaks, kolmel järjestikusel aastal ajavahemikul 2011-2013, s.o kokku 390 000 euro eest. Pooled leppisid kokku ka sanktsioonis juhuks, kui nimetatud kohustust ei täideta. Tulenevalt määruse p-st 1.3 kohustub kostja juhul, kui ta ei osta ühe kalendriaasta jooksul kaupu vähemalt 130 000 euro ulatuses, tasuma leppetrahvi 20% summast, mille võrra kalendriaastas ostetud kauba maksumus on väiksem kui 130 000 eurot. Hageja nõudis leppetrahvi 2011.a, 2012.a ja 2013.a kokkulepitust vähem ostetud kauba eest. Hageja täpsustas 17.10.2014 menetlusdokumendis oma nõuet ning lähtuvalt kostja vastusest kinnitas, et kostja ostis ajavahemikul 2011 - 2013 kaupu kokku (koos käibemaksuga) 54 267, 64 euro eest. Leppetrahvi nõudeks on seega kolme aasta eest kokku 67 146, 47 eurot, s.o 20% summast 335 732, 36 eurot (390 000 - 54 267,64). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole täitnud poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu p 2, mille järgi oleks pidanud hageja kostja suhtes rakendama allahindlusi. Hageja raamatupidamine ei kinnita hagis esitatud arvete olemasolu. Hageja ise oma märgukirjaga seisuga 31.03.2014 ei kinnita, et hageja poolt hagis esitatud arved 000201301, 000201302, 000201303 on esitatud ja kehtivad nende raamatupidamises. Vastavalt kompromissilepingule oleks pidanud hageja esitama kokkuvõtva arvestuse iga kalendriaasta lõpus, mistõttu peaksid aastate 2011, 2012 ja 2013 kohta auditeeritud saldokinnitused kostja võlgnevust hageja ees või tema nõuet kinnitama. Hageja poolt esitatud saldoteatised 31.12.2011 ja 30.11.2012 seisuga ei kinnita, et kostja omaks hageja ees võlgnevust või tulevikus tekkivat maksekohustust, mis tuleneks kompromissilepingust. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 67 146, 47 eurot. Kohus võttis vastu hagist loobumise 2330, 62 euro osas ning lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud jäid 97% osas kostja kanda ja 3% osas hageja kanda. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on kompromissis kokku lepitud kohustust rikkunud, ostes kaupu 390 000 euro asemel vaid 54 267, 64 euro eest. Kompromissi järgi peab kostja sel juhul tasuma leppetrahvi 20% vähem ostetud kauba mahust, s.o 67 146, 47 eurot. Kostja vastuväite kohaselt on hageja rikkunud omapoolset kohustust, jättes tegemata allahindluse, samuti on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest andis kostjale mõista, et ta trahvi ei nõua. Kostja esimese vastuväite osas märkis kohus, et VÕS § 111 lg 1 kohaselt võib võlgnikul olla sättes nimetatud tingimustel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest kuni võlausaldaja ei ole täitnud samast lepingust tulenevat kohustust võlgniku suhtes. Tõendatud ei ole kostja väide, et hagejal oli kohustus teha kostjale allahindlust. Allahindluste tegemise kohustust kompromissist ei nähtu, muid tõendeid ei ole kostja oma väite tõendamiseks esitanud. Seetõttu ei ole kostja esimene vastuväide põhjendatud ega tõendatud. Kostja teise vastuväite kohaselt on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna andis kostjale mõista, et loobub nõudest seeläbi, et ei kajastanud nõuet saldoteatistel ega märgukirjas. Seega tuleb hinnata, kas hageja on loobunud leppetrahvi nõudest
VÕS § 207 mõttes. Kohus leidis, et tal ei ole võimalik hinnata seda, kas hageja võis trahvinõude kaotada VÕS § 159 lg 2 alusel, sest kostja ei ole nimetatud asjaoludele tuginenud (TsMS § 5 kohaselt saab kohus sellele tugineda vaid menetlusosalise avaldusel). Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas kostjale saldoteatised 15.01.2012 ja 10.12.2012, millel ei ole leppetrahvinõuet kajastatud. Samuti esitas hageja kostjale märgukirja 31.03.2014 tasumata arvete kohta, millel leppetrahvi arveid kajastatud ei ole, kuigi hageja esitas leppetrahvi kohta arved juba vahemikus 06.03. - 13.03.2014. Eelnimetatud käitumisest ei saa järeldada hageja tahet tuua õigusliku tagajärjena kaasa leppetrahvinõuete lõppemine. Saldoteatiste eesmärgiks ei ole esitada või maksma panna nõudeid, vaid anda lepingupoolele teada enda raamatupidamise seisust. Riigikohus on varasemalt pidanud saldoteatise õiguslikku jõudu väheseks, leides, et viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi varasem saldoteatis, millel viivisenõuet ei kajastatud (kohtuasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). Samuti ei ole mõistlik eeldada, et raamatupidajal, kes saldoteatise allkirjastab, oleks TsÜS § 118 lg 2 mõttes volitus esindada äriühingut leppetrahvinõuete maksma panekul või nendest loobumisel. Saldoteatisega sarnase eesmärgiga on ka 31.03.2014 märgukiri, mis pealegi on ilma ühegi allkirjata. Arvestades eelnevat ning leppetrahvi nõude suurust ja erakorralist iseloomu, asus kohus seisukohale, et eelnimetatud dokumentide koostamisest ei ole põhjendatud järeldada tahet kaasa tuua õigusliku tagajärjena leppetrahvinõuete lõppemine. Seega on põhjendamatu ka kostja teine vastuväide. Saldoteatiste ja märgukirja esitamise tõttu ei muutunud leppetrahvinõude esitamine ka hea usu põhimõtte vastaseks. Hageja täpsustas 17.10.2014 menetlusdokumendis nõuet ning vähendas seda 2330, 62 euro võrra. Kuigi tegemist oli nõude täpsustamisega, mis tulenes peamiselt käibemaksu erinevast arvestamisest, tõi see kaasa nõudest osalise loobumise. Kohus võttis TsMS § 429 lg 1 kohaselt hagist osalise loobumise vastu ja lõpetas selles osas menetluse. Hagist loobumise vastuvõtmisega seoses vähendas kohus vastavalt ka hagi hinda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbi vaatamiseks maakohtusse; kui kaebust ei rahuldata leppetrahvi väljamõistmise osas, siis vähendada leppetrahvi 29 609, 03 euroni või muu, kohtu poolt mõistlikuks peetava summani. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta kostja vastuväited, et leppetrahvinõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 kohaselt tuleb leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Hageja ei esitanud tõendeid, mis tõendaks leppetrahvi nõuete esitamist kostjale. Lisatud arved ei tõenda nende edastamist. 2011.a kohustuse rikkumise pidi hageja avastama hiljemalt 01.01.2012. Leppetrahvinõue 2011.a eest on 24 686, 20 eurot. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht saldoteatiste osas. Saldoteatistega avaldas hageja, et ei nõua kostjalt leppetrahvi. Poolte vahel sõlmitud kompromissi p-s 2 leppisid pooled kokku, et kostjale kohalduvad samasugused soodustused nagu tavaostjatele, kuid tegelikult ei saanud kostja mingisugust soodustust. Pealegi puudub poolte vahel selgus, kui palju lõppkokkuvõttes kostja hagejalt kaupa ostis, sest hageja esitatud väljavõtted ei ole õiged. Sellele juhtis kostja ka tähelepanu. Maakohus oleks pidanud eeltoodud asjaolu välja selgitama, mida kohus aga ei teinud. Kohus ei andnud kostjale võimalust antud väite tõendamiseks või selgitamiseks. Kostjale tuli otsuse tegemine ootamatult, st talle ei antud võimalust lõppseisukohtade edastamiseks.
Apellant taotleb VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Leppetrahvinõue 2011.a osas ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hagejal oli varasemalt võimalus teavitada kostjat, et viimane ei ole täitnud nõuetekohaselt kompromissi ning andma talle võimaluse selle täitmiseks. Samuti on trahvi vähendamise aluseks asjaolu, et hageja jättis saldoteatistega kostjale mulje, et leppetrahvi nõuet ei esitata ning hageja ei teinud kostjale ka lubatud soodustust. Kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi, siis vähendada seda summat lisaks 2011.a eest nõutavale trahvile ka poole 2012.a eest arvestatud trahvi võrra, s.o kokku 29 609, 03 euroni (67 146, 47 - 24 686, 20 (2011) 12 851, 24 (1/2 - 2012). Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu kontrollitava otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab kohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega, nagu oleks hageja andnud kostjale mõista, et on loobunud leppetrahvi nõudmisest. Maakohus on hinnanud viidatud tõendeid õigesti ning põhjendatult leidnud, et saldoteatistele ja 31.03.2014 märgukirjale trahvinõude märkimata jätmist ei saa hinnata kostja soovitud viisil. Kuigi maakohus märkis, et tulenevalt TsMS §-st 5 ei saa ta hinnata nõude esitamise ajalist mõistlikkust VÕS § 159 lg 2 järgi, sest kostja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud, on kohus siiski vastavaid asjaolusid käsitlenud. Kuna kostja väidetest võis järeldada, et ta tugines kogumis hageja käitumisest nähtuvale tahtele trahvinõudest loobuda (nõude õigeaegselt esitamata jätmine), ei ole kostja neid asjaolusid tõendanud. Seevastu hageja esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et juba mais 2012 tegelesid pooled kostjapoolse lepingulise kohustuse rikkumisega, s.o ostmata jäänud kaupade maksumuselt trahvisumma arvestamisega (tl 48). See, et hagi esitati kohtule pärast kõigi kolme kokkuleppes märgitud aasta möödumist, ei võimalda väita, et mõistlik tähtaeg trahvinõude esitamiseks oli möödunud. Ka Riigikohus on avaldanud korduvalt seisukohta, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (näiteks võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud). Selliseid erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei esine. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli vaidlusalune leppetrahv mõeldud tagama kostja kui ostja poolset kompromissilepingust tulenevat kohustust. Kohtu hinnangul ei saanud kohustuse täitmisega viivitanud kostjal tekkida enne lepingus märgitud tähtaja möödumist õigustatud ootust, et ta ei pea alluma lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile. Kolleegiumi arvates ei oleks mõistlik ja täitmist kiirendav leppetrahvi nõude kohtule esitamine enne kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja lõppu juba üksnes seetõttu, et see võiks kaasa tuua uue vaidluse. Enne nõude esitamist on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale isikule ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid. Seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud ka neid väiteid, nagu oleks hageja kompromissilepingut rikkunud, jättes kostjale kohaldamata allahindluse. Sellekohast eraldi kokkulepet kompromissileping ei sisalda (et hageja ei oleks kostjale kauba müümisel kohaldanud tavaostjatele kehtivaid soodustusi, ei ole
kostja väitnud ega tõendanud). 10.09.2014 e-kirjaga määras maakohus menetlusosalistele tähtaja faktiväidete esitamiseks ning selgitas tõendamiskoormust. 09.10.2014 menetlusdokumendis on kostja küll selgitanud, millises ulatuses on ta vaidlusalusel perioodi kaupa ostnud, kuid ei ole ühegi lausega täpsustanud, milles seisnes hagejapoolne kohustuse rikkumine (mis oleks takistanud kostjat oma kohustusi täitmast). Nimetatud dokumendile on kostja lisanud ka 08.10.2014 õiendi (tl 81-83) koondiga arvetest, mille järgi on ta hagejalt kaupa ostnud. Seetõttu on alusetu ka kaebuse väide, et ostetud kauba tegelik hulk on ebaselge. Hagihinna osas ongi hageja ja kohus lähtunud kostja tõendist, mille kohaselt on ta kõnealusel perioodil ostnud hagejalt kaupa kokku summas (koos käibemaksuga) 54 267, 64 eurot (õiendis on 22.05.2013 arve nr 000085851 summas 244,44 eurot lülitatud ekslikult 2011.a arvete hulka, millest tuleneb vahe aastakogustes). Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Toimiku materjali kohaselt ei ole alust kaebuse väitel, nagu poleks maakohus andnud kostjale võimalust lõplike seisukohtade esitamiseks ning et otsuse tegemine oli ootamatu. 13.11.2014 e-kirjaga (tl 92) on maakohus määranud pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks ning selgitanud, millisel juhul on võimalik uusi seisukohti esitada (kohtu antud sellekohane varasem tähtaeg oli möödunud). Selle kirja kättesaamist on ka kostja kinnitanud (tl 94). 26.11.2014 esitas hageja oma kirjalikud seisukohad, kostja seda võimalust ei kasutanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks apellandi taotlust leppetrahvi vähendamiseks rahuldada. VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt võib kohus leppetrahvi kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur. Seega saab nimetatud sätte alusel leppetrahvi vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel. Leppetrahvi vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ei ole kostja maakohtu menetluses taotlenud. Seadusest ei tulene võimalust, et pool võiks seda nõuda apellatsioonimenetluses ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei nõudnud. Pealegi ei ole kostja toonud välja asjaolusid, mis võiksid anda alust nimetatud sätte kohaldamiseks. Nii ei ole kostja väitnud, et temalt nõutav leppetrahv oleks ebamõistlikult suur, mis on selle sätte kohaldamise eelduseks. Kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et trahv ei arvesta kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Siinkohal tuleb arvestada ka asjaolu, et praegune nõue tuleneb teises tsiviilasjas sõlmitud kompromissist. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega on kompromissi oluliseks tunnuseks õigusliku vaieldavuse muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Seega võiks kehtiva kompromissilepingu ühe osa muutmine (kohustuse rikkumise eest kokkulepitud trahvist vabastamine või selle vähendamine) viia tasakaalust välja lepingu kui terviku. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja
vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.