Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

MENETLUSE KÄIK

XX-l (isa, kohtumenetluses avaldaja) ja YY-l (ema, kohtumenetluses puudutatud isik I, edaspidi koos „vanemad“) sündis kooselust XX.XX.XXXX ühine laps NN (laps, kohtumenetluses puudutatud isik II). Peale lapse sündi elasid vanemad koos. Vanemate suhted hakkasid halvenema ja nad otsustasid mais 2016 kooselu lõpetada. Laps jäi elama emaga. Peale seda kohtus isa lapsega regulaarselt ema juuresolekul. Ema tervis hakkas halvenema juulis 2017 ja ta viibis neli päeva psühhiaatriakliinikus. Alates sellest ajast leppis isa kohtumised lapsega kokku MM-ga (vanaema, ema ema) ja kohtus lapsega ilma ema või teiste isikute juuresolekuta. Isa helistas 10. märtsil 2018 vanaemale, et kooskõlastada lapsega korrapärast kohtumist. Vanaema palus abi ja mh andis teada, et ema viibib juba kolmandat päeva voodis ja ei soovi kellegagi rääkida. Isa läks korterisse, kus ema koos lapsega elas. Korter oli must ja asjad olid laiali. Kuna ema terviseseisund oli ohustatud, kutsuti kohale kiirabi, kes viis ema psühhiaatriakliinikusse. Isa võttis 10. märtsil 2018 lapse Narvast kaasa ja sõitis Tallinnasse. Sellest ajast elab laps isa juures. Alates 12. märtsist 2018 käib laps XXX lasteaias. Lapsel on Tallinnas ka uus perearst. Isa esitas 19. märtsil 2018 Harju Maakohtule avalduse lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja isale ainuhooldusõiguse andmiseks. Alternatiivselt taotles isa ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas. Vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes raskendab isal hooldusõiguse teostamist. Ema nõusolekuta ei saa isa registreerida last uude elukohta Tallinnas ja lahendada iseseisvalt muid lapse elu puudutavaid küsimusi, millest sõltub mh lapse heaolu. Ema vajab ravi ega ole võimeline last kasvatama. Seetõttu on lapse huvides lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda hooldusõigus täielikult üle isale. Ema esitas 4. juunil 2018 maakohtule avalduse, milles palus anda talle otsustusõigus lapse elukoha määramise osas. Avalduse kohaselt elas laps alates sünnist emaga Narvas. Nad elasid vanaemale kuuluvas 4-toalises korteris, milles emal ja lapsel oli kasutamiseks kaks tuba. Alates augustist 2017 käis laps Narva lasteaias YYY. Isa ei ole kunagi elanud alaliselt koos lapsega ning ta elab Tallinnas üürikorteris. Seoses ema haigusega viibib laps ajutiselt isa juures ja isa keelab emal viia last tagasi koju Narva. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse (edaspidi „Lasnamäe LOV“) esindaja külastas isa ja lapse elukohta ning vestles isa ja vanaemaga. Ema tervislikust seisundist lähtuvalt ei saa ta tagada lapsele vajalikku hoolt. Igapäevaselt lapse elu ja tervist puudutavaid küsimusi lahendab isa. Samas ei toeta Lasnamäe LOV emalt hooldusõiguste ära võtmist, selle saaks kohtumenetluse ajaks peatada. Emale tuleb määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille käigus saab selgitada, kas ema tulenevalt oma vaimsest seisundist on võimeline last hooldama ja arendama last ohtu seadmata. Ekspertiisi tulemuste põhjal on võimalik hinnata vanema valmisolekut ja võimeid lapse edaspidiseks kasvatamiseks. Narva Linnavalitsuse (edaspidi „Narva LV“) esindaja suhtles vanaemaga ja vestles telefoni teel isaga. Narva LV leiab, et puudub alus lapse ainuhooldusõiguse üleandmiseks isale. Lapse esindaja nõustus Narva LV seisukohaga, et 2-aastase lapse vajadus, kiindumus ja side emaga on tugevam kui isaga. Samuti toetas lapse esindaja Lasnamäe LOV seisukohta, et emale tuleks määrata ekspertiis. Ärakuulamisel 7. juunil 2018 ei nõustunud ema isa avaldusega. Ta leidis, et laps peaks elama temaga, kuna kogu elu on laps elanud koos temaga, isa käis kord nädalas lapsega mängimas. Ta kirjutati haiglast välja 31. mail 2018 ja ta elab koos vanaemaga Narvas. Enne haiglasse minekut ta tööl ei käinud, sest laps oli tihti haige. Hetkel ta ka ei tööta ja sissetulekut ei ole. 2 (6)

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 14. juuni 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) isa avalduse alternatiivse taotluse osas ning lõpetas vanemate ühise hooldusõigus lapse suhtes osaliselt ja andis ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas üle isale. Ema avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse elukoha määramise osas jättis maakohus rahuldamata. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus tuvastas, et:  vanemate kooselust sündis XX.XX.XXXX ühine laps;  pere kooselu lõppes mais 2016 ja sellest ajast kuni 10. märtsini 2018 oli lapse viibimiskoht ema juures;  alates 10. märtsist 2018 elab laps isa juures Tallinnas. Isa elab üürikorteris, mis koosneb elutoast, köögist, magamistoast, esikust ja vannitoast WC-ga. Laps käib alates 12. märtsist 2018 XXX lasteaias. Isa registreeris lapsele uue elukohajärgse perearsti. Isa töötab V XXX, igakuise sissetulekuga 1 500 eurot netos;  Viru Maakohtu 13. märtsi 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3895 rakendas kohus ema suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtevastaselt ravile psühhiaatriahaiglasse. Ema suhtes viidi 18. mail 2018 läbi ekspertiis, diagnoositi raske depressioon koos anoreksiaga;  ema kirjutati haiglast välja 31. mail 2018. Ema elab Narvas lapse vanaemale kuuluvas 4-toalises korteris. Maakohus märkis, et ema avalduses ei ole midagi sellist, mida menetluses ei ole käsitletud, seega saab kohus esitatud asjaolude pinnalt teha lõpplahendi. Põhjendatud ei ole emalt hooldusõiguse täielikult äravõtmine või peatamine. Ema on haiglast välja kirjutatud, millest võib järeldada, et ta enam ei ohusta iseenda või lapse elu, tervist või julgeolekut. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel lapse suhtes lähtus maakohus perekonnaseaduse (PKS) §-st 137 ja leidis, et lapse huvides on säilitada praegune elukorraldus isa juures ja põhjendatud on anda lapse isale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramises. Hooldusõiguse osaline üleandmine isale vastab lapse huvidele ning faktilisele olukorrale ning annab isale nii palju õigusi ja kohustusi, kui isa neid faktiliselt juba teostab. Maakohus arvestas sellega, et lapsel on isa juures kõik eluks ja arenguks vajalik tagatud, laps käib lasteaias, tal on uus perearst, isa ja lapse vahel on soojad ja lähedased suhted, mida kinnitab lastekaitse kodukülastus, isa soovib ja on võimeline lapse eest hoolitsema, omab heas korras elukohta ja erinevalt emast on tal parem majanduslik valmisolek lapse kasvatamiseks, isal on kindel töökoht ja igakuine sissetulek. Olukorras, kus lapsel on olemas isa, kes on avaldanud soovi lapse eest hoolitseda, tuleb isa eelistada vanaemale. Vastuseks Narva LV seisukohale märkis kohus järgmist. Kuigi väiksena veedab laps rohkem aega emaga, ei tähenda see, et lapse ja ema suhe oleks tugevam ja nendevaheline kiindumus suurem. Mõlemal vanemal on võrdsed õigused ja kohustused lapse kasvatamisel. Väide, et vanemate lahutuse korral on lapse jäämine emaga lapsele parem kui jäämine isaga, on kinnistunud hoiak, mis takistab isa aktiivset osalemist lapse kasvatamisel. Ema argumente järgides kujuneks pigem oht, et laps võõrdub isast, kui ta ei saa piisavalt aega veeta koos isaga. 3 (6)

Samuti ei ole põhjendatud seisukoht, et kuna isa töötab ja ema ei tööta, on emal palju vaba aega veeta koos lapsega ja lapse eest hoolitseda. Isa töötab töölepingu alusel ning sellega on ettenähtud haiguslehel viibimise võimalus mh lapse haigestumise tõttu. Lapse heaolu tagamiseks ei ole määrav ainult vanema poolne vaba aeg. Lapse heaolu seoses suhtlusvõimalusega on seotud suhte kvaliteedi, mitte kontakti hulgaga. Maakohus ei pidanud vajalikuks määrata emale ekspertiis, sest ema suhtes viidi ekspertiis läbi 18. mail 2018. Ekspert diagnoosis emal raske depressiooni psühhootiliste sümptomitega, mida iseloomustavad alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine, vähenenud aktiivsus, tähelepanuvõime alanemine, enesekahjustuse- ja suitsiidimõtted, häiritud uni, söögiisu alanemine, raske psühhomotoorne pidurdus kuni depressiivse stuuporini. Kaasuvalt esineb tal söömishäire anorexia nervosa näol. Ekspertarvamuse kohaselt saab ema aru oma tegudest ning on võimeline neid juhtima. Ema ei ohusta enam iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Sellest võib järeldada, et ema ei ole ohtlik endale või lapsele. Lapse huvides on, et lapse elus osaleksid mõlemad vanemad, seega emalt hooldusõiguste täielik ära võtmine oleks ennatlik. Emal säilib lapse hooldusõigus, va lapse viibimiskoha määramise küsimuses. Last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad lapse võime ja vajadusega ning kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi. Vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Emal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Isa kinnitas kohtule, et ta ei tee emale takistusi lapsega suhtlemisel. Maakohus selgitas emale, et kui asjaolud on muutunud ja ema on saanud oma elu korda, võtab korrapäraselt ravimeid, leidnud endale püsiva töökoha ja saab kindlat sissetulekut, siis on tal võimalus uue avaldusega kohtu poole pöörduda. Ema töötas varasemalt õpetajana, tal on magistrikraad ja ta kavatseb tööle asuda eesti keele õpetajana kooli, kus ta varem töötas. Ema avaldas lapse esindajale, et tal ei ole midagi selle vastu, kui laps elab mingi aja isaga. Seega võib arvata, et ema adub olukorda ja teab, mida ta peab tegema, et tervis paraneks ja teeb kõik endast tulenevalt, et lapsel on hea ja turvaline olla. Seniks on mõistlik jätkata lapse huvidest tulenevalt lapse elukorraldust isa juures.

MÄÄRUSKAEBUS

Ema palub 3. juuli 2018 määruskaebuses vaidlustatud määruse tühistada osas, milles maakohus jättis tema avalduse rahuldamata, lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:  lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse üleandmine lapse isale ei ole põhjendatud ega lapse huvides. Laps on elanud koos emaga alates sünnist ning on ajaliselt rohkem suhelnud emaga, kes on olnud tema igapäevane hooldaja. Seega on eelduslikult lapse ja ema vahel tekkinud suurem kiindumussuhe;  maakohus ei teinud kõike, et ema õigused oleksid kohtus kaitstud. Kohus võttis ema avalduse menetlusse lõpplahendiga ja jättis samas selle rahuldamata.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis isale, lapse esindajale ja eestkosteasutustele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Isa ja Lasnamäe LOV vaidlesid määruskaebusele vastu. Lapse esindaja ja Narva LV nõustusid kaebusega. 4 (6)

Maakohus korraldas 29. augustil 2018 täiendava ärakuulamise, mille käigus selgitas emale seadusest tulenevaid õigusi ja analüüsis PKS-s sätestatut. Lapse esindaja muutis peale täiendavat ärakuulamist oma seisukohta ja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 14. septembril 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt neid ei korda. PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt 12. veebruari 2016 määrus nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale üle ainuhooldusõigus määrata lapse viibimiskoht. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (vt 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21). Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine isale ei oleks lapse huvides. Maakohus võttis arvesse isa pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et alates märtsist 2018 on lapsega seotud otsustused teinud isa, aga ema on teostanud lapse suhtes vaid suhtlemisõigust. Samuti arvestas maakohus, et võrreldes isa stabiilse elukorraldusega ei ole ema elukorraldus stabiilne, tal puudub töökoht ja püsiv sissetulek. Seega on hooldusõiguse osaline isale üleandmine lapse viibimiskoha osas põhjendatud. 5 (6)

Ema lähtub määruskaebuses suures osas väitest, et lapsel on ema suhtes suurem kiindumus ja tugevam suhe kui isaga. Selliseks väiteks ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust. Kuigi laps elas esimesed 2,3 aastat emaga, suhtles isa sel ajal pidevalt lapsega ning viimased 7 kuud on laps elanud isaga. Lasnamäe LOV esindaja, kes suhtles isaga ja külastas last isa kodus, arvamusest nähtub, et isal on lapsega soojad ja lähedased suhted. Isa saab lapsega hakkama, tegeleb tema kasvatamise ja arenguga. Kuivõrd esitatud asjaolude pinnalt on isal lapsega tugev side, isa tegeleb lapsega pidevalt ja on kursis lapse vajadustega, ei saa väita, et laps on emasse rohkem kiindunud kui isasse. Alusetu on ema etteheide maakohtule, et tema õigused jäid kaitseta. Maakohus selgitas nii 7. juuni 2018 istungil kui ka 29. augusti 2018 istungil emale, et tal on õigus võtta endale esindaja. Samuti selgitas kohus, mida ema peaks tegema, et saada lapsega suhelda. Kuidas ja kas ema oma õigusi kasutab, on ema enda otsustada. Ringkonnakohus möönab, et maakohus rikkus ema avalduse läbivaatamisel menetlusnorme, sest ei otsustanud selgelt avalduse menetlusse võtmist ega viinud läbi eelmenetluse toiminguid. Samas ei anna see alust vaidlustatud määruse tühistamiseks, st ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel oluline menetlusnormi rikkumine. Ema tugines oma avalduses sarnaselt isa avalduses toodule, et tema haigestumise ajal viis isa lapse enda juurde ja laps elab siiani isaga. Seega leidis maakohus õigesti, et ema avalduses ei ole midagi sellist, mida menetluses ei ole käsitletud. Vanemate avaldused olid n-ö vastastikkused, st ühe rahuldamine välistab teise rahuldamise. Eespool p-des 21-25 on ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb vaidlustatud määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on ainuhooldusõiguse osalisel üleandmisel isale arvestanud üksnes kohtulahendi tegemise aja seisuga teada olnud asjaoludega, mis oli ka ainuvõimalik. Hagita menetluses tehtavatele lahenditele ongi omane reguleerida vaidlusalust õigussuhet kindla aja seisuga, TsMS § 480 lg 1 teine lause võimaldab kohtul asjaolude olulise muutumise korral varasemat määrust muuta. Eeltoodust tulenevalt ei anna ema väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on piisavas ulatuses arvestanud asjaomaste isikute õigustatud huvidega ja vanemate ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel lähtunud põhjendatult eelkõige lapse huvidest. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.