Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

2-16-1950 raha jagada võrdsetes osades. Hageja 08.06.2018 teabe kohaselt on kohtulahenditest tulenev H. J.i võlgnevus 10 127,89 eurot, millele lisandub viivis. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja vastas kohtule, et hageja on kostjate võla suhtes esitanud tabeli kujul kokkuvõtte, osa on solidaarsed nõuded. Põhivõlg on muutumatu summa. Kokku on võlgnevus 10 127,89 eurot. Sellest võlast H. J.i (kostja I) võlgnevus on 2042,94 eurot pluss teise lahendi järgi 2204,95 eurot. Solidaarne võlgnevus on summas 2916 eurot ja M. J.i (kostja II) võlgnevus on 2964 eurot. Need on kokku põhisummad, millele lisanduvad seadusest tulenevad viivised. Hageja soovib ühisvara jagamist. Ühisvaraks on abieluvaralepinguga võõrandatud kinnistu aadressil O. x Läbiv vastuväide on, et müüa xx, mitte müüa O. x Ei ole teada, kas x kinnistu müügiga saadakse piisav summa nõude katteks. x kinnistu on 4000 m2. Hageja ettepanek on otsuses määrata, et O. kinnistu suhtes ei saa täitemenetlust alustada enne kui täitemenetluses on selgunud, et nõudeid ei ole võimalik rahuldada R.e kinnistu müügist saadu vara arvelt (raha). Kui täitemenetluses on selgunud et nõudeid ei õnnestu rahuldada R.e kinnistu müügiga, minnakse edasi O. x kinnistu juurde. Kuna täna arutatakse eraldatud asja, siis kohus leidis, et põhimõtteliselt on tagasivõitmise alused olemas ja praegu on küsimus A.ult kinnisvara müümise järjekorra osas. Vaidlusaluseid küsimusi väga ei olegi. Viivise osas on jõustunud lahendid ja ei saa siin menetluses seda reguleerima hakata. Siin on oluline, et kas tagasivõitmise alused on olemas või ei ole. On teada, et alus on olemas. Hagi tuleb rahuldada. See millest kostjad räägivad, on vara müügi järjekord. Kui tagasivõtmise alused on olemas, ei tähenda, et seda peab tegema. Vaidlus on A.ult müügi järjekorras. Muu varaga ei saa teha hüpoteese. Läbi menetluse on tehtud vastuväide, mis on seotud R.e kinnisvaraga. R.e arvelt nõuete rahuldamist ei peeta tõenäoliseks. Praegu saab määrata täitmise järjekorra. Kostja I esindaja riigi õigusabi korras vastas kohtule, et kui pärast jääb näiteks 100 eurot puudu, ei oleks mõistlik maja müüa. Esindaja arvates mõlemad kostjad vajavad eestkostet. Esindaja hinnangul H. J. üldse ei suuda aru saada käesolevast kohtuasjast ja selle mõttest. Samuti sellest, et teised kohtuasjad on tema kahjuks lahendatud. Kostja I täisealine poeg võiks teda aidata, aga kostja I ei taha oma poega sellesse segada. Esindaja kompromissi sõlmida ei saa, sest klient ei ole üldse nõus. Esindaja paneks sinna juurde, et kui nõude põhiosa ei saa rahuldada R.e kinnistu müügiga, et kui jääb üles mõni väike tühine summa, siis oht O. x müügiks peab olema likvideeritud. Kui jäävad üles A.ult viivised, siis ei pöörataks asja täitmisele. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest kostjatel on kinnistu, mille müügi arvelt saab nõuded rahuldada. R.e kinnistut saab müüa ka mitme erineva kinnistuna, aga seda ei tehta praegu. Kogu raha, mis müügiga saadakse, ei saa hagejale anda. Võlgnevused peaksid saama tasutud selle müügi arvelt. Kostja I vaidleb hagile vastu, sest hagejal puudub üldse õigus nõuda selle vara tagasi võitmist, sest on olemas jõustunud otsus, mille alusel hageja saab nõude täielikult rahuldada. Kui jääb mingi osa puudu, siis selle nimel ei ole vaja kostjaid nende eluruumist ilma jätta. Nõudesumma ei ole suur, arvestades kinnistu väärtust. Võlgnikud pannakse praegusel juhul ebavõrdselt raskesse olukorda. Nõude saab rahuldada teise kohtulahendi alusel. Kostja II esindaja riigi õigusabi korras vastas kohtule, et need numbrid, mida hageja esindaja välja tõi, see ei ole praegune nõue, pensionist peetakse praegu kinni osa. Esimene müügi protsess oli 2018 alguses, hinnaga 32 000 eurot, sellega ei õnnestunud müüa. 21.05.2018 on avatud teine müügiprotsess, hind on 28 800 eurot. Kohtutäitur ilmselt lähtus sellest alast ja suurusest. Esindaja ei tea kostja II enda seisukohti. Esindaja leiab, et hagi tuleb jätta

2-16-1950 rahuldamata, sest on olemas R.e kinnistu, mille arvelt hageja nõude saab kustutada. Ka ei ole teada, kui palju nõue praegu on. Hageja ei ole esitanud tõendeid, kui suur on nõue praegu täpselt, kuna pidevalt on nõuet täidetud. Kui kohus ikkagi peaks otsustama, et rahuldab hagi, siis mitte sellises sõnastuses lisada nagu hageja seda ütles, vaid kui kostjate muu vara arvelt ei saa nõudeid rahuldada. Kostjad saavad pensioni. Kui müüakse R.e kinnistu ja jääb mingisugune summa üles, siis saab pensioni arvelt seda tasuda. R.e kinnistu müügist saab nõudeid rahuldada. Hageja lõplik seisukoht Hageja on seisukohal, et tagasivõitmise alused on maakohus tuvastanud jõustunud otsusega algses tsiviilasjas nr 2-12-14934. Käesolevas vaidluses kostjad väidavad, et on alust eeldada, et nõuet on võimalik rahuldada kinnistu R.e väikekoht müügist saadu arvel. Hageja leiab, et selline eeldus ei ole täidetud ning on ümber lükatud asjas kogutud tõenditega. Tuleb uurida dokumenti „õiend täitemenetluse kohta täiteasja nr 007/2011181784, mis asub tsiviilasja nr 212-14934 juures k.1 tl. 149-150. Selles dokumendis on täitur muuhulgas öelnud, et võlgnik on 18.11.2010 võõrandanud talle kuulunud kinnisasja asukohaga x, reg.osa nr x, abikaasale. Eeldatavasti on kinnisasi võõrandatud takistamaks nõude täitmist. Võlgniku sõnul on kinnisasi võõrandatud viisil, et see on tema ja abikaasa lahusvara, mida ei saa jagada. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur seisukohal, et võlgnikul puudub vara, millele sissenõue pöörata. Nõude täitmise võimaldamiseks tuleks jagada abikaasade ühisvara (TMS § 14) või võita tagasi võõrandatud kinnisasi (TMS § 187 - § 188). Kuna vara jagamise tulemusena tekkiv lahusvara ei kata nõude summat, ei ole vara jagamine perspektiivikas ning tekitaks vaid asjatuid lisakulusid mõlemale osapoolele. Nõude rahuldamiseks tuleks lähikondsele võõrandatud vara tagasi võita. Kostja I lõplik seisukoht Kostja I vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostjate võlgnevus hageja ees erinevate kohtulahendite alusel koos viivistega on hageja poolt kohtule esitatud kirjalike dokumentide alusel mitte suurem, kui 12 000 eurot. Harju Maakohus on juba teinud jõustunud otsuse, millega on jaganud kostjate ühisvaraks oleva R.e kinnistu selle müügi ja omanike vahel müügist saadud raha jagamise teel. Kinnistu on käesoleval ajal kohtutäituri poolt arestitud hinnaga 30 000 eurot ning on alustatud selle kinnistu müüki enampakkumise teel. Kinnistut müüakse kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumisel, millistest üks on kuulutatud nurjunuks. Järgmine enampakkumine on välja kuulutatud hinnaga 28 000 eurot. See hind ületab vähemalt kahekordselt kostjate võlgnevuse. On võimalik, et ka selle hinnaga ostjat ei leita ning kinnistut võidakse veelgi alla hinnata, kuid arvestades praegust turusituatsiooni ei ole eluliselt usutav, et kinnistule ei leita ostjat vähemalt sellise hinnaga, mis katab nõude summa, s.o 12 000 eurot. Reaalne on müüa see 4344 m2 suurune hoonestamata kinnistu Tallinna lähedal, Aespa külas, suhteliselt populaarses linnalähedases suvilarajoonis, vähemalt 15 000 euro eest, milline summa katab täielikult nii hageja nõude kui ka kohtutäituri tasud. Kahjuks ei nõustunud kohus käesolevas asjas menetlust peatama kuni R.e kinnistu müügist laekuva summa selgumiseni, et see asjaolu oleks teada ja kindel. Samas ei saa menetluse käesolevas etapis väita, et oleks teada ja kindel see asjaolu, et konkreetse kostjatele kuuluva vara müügist ei oleks eelduslikult võimalik hageja nõuet täita. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et tulenevalt TMS § 187 lg 2, R.e kinnistule sissenõude pööramine ei vii eelduslikult sissenõude rahuldamiseni. Vastupidi, on tõendatud kohtutäituri poolt vara arestimisega alghinnaga 30 000 eurot, et vara hind võib olla selline, mis ületab sissenõude summa üle kahe korra. Kohtutäitur hindab enne enampakkumise väljakuulutamist vara TMS §

2-16-1950 74 lg 5 alusel lähtuvalt vara harilikust väärtusest. Järelikult enampakkumise alghind vastab asja harilikule väärtusele ning igal juhul ka pärast enampakkumise nurjumist vähendatav hind, isegi selline, mis jääb tublisti allapoole kinnistu harilikust väärtusest, katab sissenõude. TMS § 53 sätestab, et arestida ei või rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. O. x kinnistu harilik väärtus ületab sissenõudja nõude ulatuse vähemalt kümnekordselt. Niivõrd suures ulatuses võlgniku vara arestimine ja sellele sissenõude pööramine oleks vastuolus TMS § 53 sätestatule ning järelikult puudub täielikult sissenõudja eelduslik õigus tagasivõitmisele O. x kinnistu osas. Tuleb arvestada seda, et sissenõue on pööratud mõlema kostja pensionile, millelt tehakse igakuulisi kinnipidamisi, milline täitmise viis samuti viib eelduslikult sissenõude vähemalt osalise rahuldamiseni. Kostja I leiab, et käesoleval ajal puudub sissenõudjal seaduslik alus nõuda O. x kinnistu osas, mis kostjate abieluvaralepinguga on jäänud kostja II omandisse, tagasivõitmist, kuivõrd on tõendatud, et R.e kinnistu müügist ja kostjate pensionist teostatavate kinnipidamiste teel on eelduslikult võimalik sissenõudja nõude täielik rahuldamine. O. x kinnistule sissenõude pööramine oleks vastuolus TMS § 53 sätestatuga. Kostja vaidleb kategooriliselt vastu ka hageja taotlusele rahuldada hagi tingimuslikult, selliselt, et O. x kinnistu osas toimub tagasivõitmine siis, kui R.e kinnistu müük ebaõnnestub ja sellest laekuv summa ei kata sissenõuet. Selline otsuse tingimuslik formulatsioon ei oleks täidetav, kuivõrd ei ole teada, kui suures summas, kui üldse, võib jääda hageja sissenõue rahuldamata. TMS § 187 lg 2 nõuab, et kohtul oleks sissenõudja tagasivõitmise nõude suhtes lahendi tegemisel võimalik tõsikindlalt järeldada, et selle vara müügist, millele sissenõue on pööratud, eelduslikult kindlasti ei jätku sissenõudja nõude rahuldamiseks. Käesolevas asjas see nii ei ole. Selline kohtulahend, milles hagejale lubatakse kostjatele kuuluva kinnistu tagasivõitmist, teadmata, kas üldse ja millises ulatuses võib jääda sissenõudja nõue rahuldamata, oleks ebaseaduslik ja rikuks kostjate kui vara omanike põhiseaduslikke õigusi oma vara takistamatult omada ja käsutada. Kostjate põhiseaduslik õigus omada vara kaalub sellisel juhul kindlasti üles sissenõudja õiguse saada oma nõue rahuldatud, eriti juhul, kui nõudest jääb (eelduslikult või õigemini oletuslikult) tasumata suhteliselt väike osa, mida on võimalik täita võlgnike regulaarsest sissetulekust kinnipidamise teel. Kostja II lõplik seisukoht Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole esitanud ülevaadet kostjate võla hetkeseisu ega täitemenetluste edenemise kohta. Ilma võla saldot teadmata ja omamata infot täitemenetluste edenemiste kohta ei ole osapooltel ega kohtul piisavat informatsiooni seisukoha võtmiseks antud asjas, kuna olulised asjaolud on välja selgitamata. Hageja ei ole tõendanud haginõude aluseks olevaid olulisi asjaolusid, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja II esindaja leiab, et isegi juhul, kui nõue kostjate vastu peaks olema hageja poolt istungil nimetatud algses terviksummas 10 127,89 eurot, on ilmne, et hageja nõuded on võimalik kustutada Rukilille kinnistu müügist laekuva raha arvel. Seega ei ole põhjendatud käesolevas asjas hagi rahuldamine ja hagi tuleks jätta rahuldamata. Kuna esineb põhjendatud kahtlus, et kostjal II esineb tsiviilkohtumenetlusteovõime oluline piiratus, tuleks algatada kostja II suhtes eestkoste seadmise menetlus ja selleks ajaks käesolev kohtumenetlus peatada.

KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

2-16-1950 neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 2 kohaselt, varaühisuse varasuhe lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe. PKS § 33 lg 1 kohaselt, abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses: 1) nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt; 2) abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest; 3) kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga. PKS § 33 lg 2 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks on vaja ka teise abikaasa nõusolekut. PKS § 33 lg 3 kohaselt, muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 1 kohaselt, sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. TMS § 14 lg 2 kohaselt, sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. TMS § 187 lg 1 kohaselt, sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. TMS § 187 lg 2 kohaselt, sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 190 kohaselt, kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud: 1) pärast täitemenetluse alustamist; 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist; 3) enne käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. 15.04.2012 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse H. J.i (kostja I) ja M. J.i (kostja II) vastu vara tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks 18.11.2010 kostjate vahel sõlmitud abieluvara- ja asjaõiguslepingu x, T. alevikus, O. x asuva kinnistu (reg osa nr x) jagamise kohta. Ühisvara jagamiseks palus hageja näha ette kinnistu võõrandamise ning võõrandamisest laekuv raha jagada võrdsetes osades. 06.11.2013 hagi täpsustuses palus hageja jagada ka kostjatele ühisomandina kuuluva kinnistu asukohaga xxxe

2-16-1950 väikekoht (reg osa nr x). Hageja palus kinnistu võõrandada ning võõrandamisest laekuva raha jagada võrdsetes osades. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt on kostja I suhtes algatatud täitemenetlused Harju Maakohtu 30.06.2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301, Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52301 ja Riigikohtu 21.02.2011 määruse nr 3-7-1-2-835-10 alusel. Eelmärgitud kohtulahendite alusel palus hageja pöörata sissenõude 31 965 krooni ulatuses. Kohtutäitur Veiko Kaasiku 01.07.2011 õiendi täitemenetluse kohta täiteasjas nr 007/2011/81784 kohaselt on kohtutäitur p 8 seisukohal, et pärast kinnistu (registriosa nr x2) abikaasale võõrandamist 18.11.2010, puudub kostjal I vara, millele sissenõue pöörata. Sama õiendi p 6 kohaselt kuulub kostjale I ühisvarana kinnistu R.e väikekoht 2 asukohaga x(registriosa nr x). 01.08.2017 osaliselt jõustunud Harju Maakohtu 11.05.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-1214934 kohus otsustas rahuldada A. P.u hagi H. J.i ja M. J.i vastu R.e väikekoht, x ühisvara jagamise nõudes; lugeda H. J.i ja M. J.i ühisvaraks kinnistu registriosa nr x asukohaga R.e väikekoht, x; lõpetada H. J.i ja M. J.i ühisvaraks oleva kinnistu asukohaga R.e väikekoht, x ühisomand, selle müümisega avalikul enampakkumisel; jagada kinnisasja müügist saadud raha H. J.i ja M. J.i vahel võrdsetes osades. Kohtu hinnangul ei ole kohtutäituri Veiko Kaasiku 01.07.2011 õiend täitemenetluse kohta täiteasjas nr 007/2011/81784 tsiviilasja nr 2-16-1950 menetluses täies ulatuses enam asjakohane, kuna nimetatud tõendiga tõendas hageja tsiviilasjas nr 2-12-14934 kostjal I muu vara puudumist ja kostjate ühisvaraks oleva R.e kinnistu võlausaldaja nõudel jagamise põhjendatust. Harju Maakohus on 04.02.2016 määruses tsiviilasjas nr 2-12-14934 märkinud, et kui kohtumenetluses otsustatakse jagada kostjate ühisvarasse kuuluv R.e väikekoha kinnistu ning täitemenetluses selgub, et nõuet saab täita kinnistu R.e väikekoha arvel, siis langeb ära põhjus ja alus menetleda O. x kinnistu tagasivõitmist ja jagamist. Hageja 08.06.2018 teabe kohaselt on kohtulahenditest tulenev H. J.i võlgnevus hageja ees järgmine: - Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-07-52301, 2042,94 eurot; -Harju Maakohtu 28.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-07-52301, menetluskulud 2204,95 eurot + viivis alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses (viivis 06.06.2018 seisuga 1055,96 eurot); -Harju Maakohtu 26.09.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-12-14934, menetluskulud 2650,80 eurot+viivis alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses, solidaarselt M. J.iga (viivis 06.06.2018 seisuga 126,18 eurot). Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud hagi kostjate ühisvara jagamiseks ja kinnistu O. x, T. alevik, x tagasivõitmiseks selle tõttu, et hageja nõudeid kostja I vastu ei ole õnnestunud täitemenetluses rahuldada. Käesoleval ajal kuulub kostjale I lisaks igakuisele pensionile pool kinnistust asukohaga R.e väikekoht, x (registriosa nr x) või pool sama kinnistu müümisest avalikul enampakkumisel saadavast rahast. Seega ei ole põhjendatud väita, et kostjal I käesoleval ajal vara puudub. Kohtule on esitatud 15.02.2018 kinnisasja arestimise akt, millest nähtuvalt on kinnistu (registriosa nr x) väärtuseks hinnatud 32 000 eurot. 21.05.2018 vara ümberhindamise akti kohaselt on vara alla hinnatud 10% ja nimetatud kinnistu hind pärast ümberhindamist on 28 800 eurot. Kinnistu lõplik hind kujuneb välja enampakkumise käigus.

2-16-1950 Hageja andmetel on kostja I võlgnevus koos menetluskulude solidaarvõlgnevusega 06.06.2018 seisuga maksimaalselt 8080,83 eurot, millele lisandub kohtutäituri tasu ja viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Seega ületab kostjale I kuuluva vara väärtus arvestuslikult kostja rahalisi kohustusi hageja ees. Hageja on kohtuistungil väitnud, et kostjal II on hageja ees võlgnevus 2964 eurot ning solidaarselt kostjaga I Harju Maakohtu 26.09.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-14934 väljamõistetud menetluskulude 2650,80 eurot ja viivise võlgnevus. Harju Maakohtu 04.04.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-54188 on hagejalt II välja mõistetud menetluskulud 2964 eurot M. P.u kasuks, mitte hageja kasuks. Hageja ei ole väitnud, et kostjal II puudub vara, mille arvel hageja nõudeid täitementluses rahuldada. Samuti on Harju Maakohtu 26.09.2017 määruse tsiviilasjas nr 2-12-14934 alusel algatatud täiteasjades nr 026/2017/2420 ja 026/2017/2421 arestitud kostja II pangakontod aktides näidatud ulatuses. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu (registriosa nr x) elamumaa suurusega 4344 m2 ja asub x. TMS § 74 lg 5 kohaselt, kohtutäitur lähtub arestitud asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Kohus on seisukohal, et lähtudes vara arestimisel määratud alghinnast on reaalne müüa nimetatud hoonestamata kinnistu Tallinna lähedal hinnaga, millest pool katab nii hageja nõude kui ka kohtutäituri tasud. Seega ei ole alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgnikul olemasolevale varale ei vii nõude rahuldamiseni, mistõttu ei ole põhjendatud tagasivõitmise nõude rahuldamine. Kostja I ja kostja II on 18.11.2010 sõlminud abieluvaralepingu (koostatud ja tõestatud Tallinna notari Kaata Kartau notaribüroos, registris nr 4604), mille p 2 abikaasad leppisid kokku, et kinnistu asukohaga O. x, T. alevik, x (registriosa nr x2) jääb kostja II lahusvaraks. Abieluvararegistrisse on kanne tehtud 26.11.2010. Kohtutäitur Veiko Kaasiku 01.07.2011 õiendi täitemenetluse kohta täiteasjas nr 007/2011/81784 kohaselt on kostja I suhtes hageja 15.04.2011 avalduse alusel algatatud 01.05.2011 täitemenetlus. Täitmisele kuuluvaks lahendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-07-52301, millega mõisteti võlgnikult välja 2042,94 eurot. Sama õiendi kohaselt oli kostja I sissetulekuks pension ja pärast abieluvaralepingu sõlmimist kuulus kostjale I ühisomandina R.e kinnistu x (registriosa nr x). Kostja I on 29.11.2013 esitatud vastuses hagile selgitanud, et pärast abieluvaralepingu sõlmimist jäi abikaasadele ühisvarast piisavalt üle vara, mida vajadusel oleks saanud kasutada võimalike nõuete rahuldamiseks ning et nimetatud ühisvara oli alles ka hagile vastamise ajal. Kostja I on kinnistu (registriosa nr x) väärtuseks 2009.a hinnanud 1,5 miljonit krooni, hiljem oli kinnistu müügihinnaks 100 000 eurot ning 2013 novembris pidas kostja I kinnistu reaalseks müügihinnaks 30 000-40 000 eurot. Kostja II on 29.11.2013 vastuses hagile asunud kostjaga I samale seisukohale. Kostja II on 05.08.2013 esitanud tsiviilasjas nr 2-12-14934 tõendina OÜ Aviso Kinnisvara 25.07.2013 õiendi, mille kohaselt oli 2013 juulis kinnistu (registriosa nr x) piirkonnas kinnisasja ruutmeetri müügihind 7-10 eurot, seega oli reaalne müügihind 30 000-40 000 eurot. Sama õiendi kohaselt teeb nimetatud kinnisasja atraktiivseks muuhulgas selle suurus, vajalike kommunikatsioonide olemasolu ja võimalused, korraliku tee juures ja Tallinnast mitte kaugelolev asukoht. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et kuna hageja soovis 2011.a täitemenetluses pöörata sissenõude kostja I vastu kohtuotsusega väljamõistetud summas 2042,94 eurot (31 965 krooni), siis abieluvaralepingu sõlmimine, mille järgselt jäi abikaasade ühisvaraks kinnistu väärtusega vähemalt 30 000 eurot, ei kahjustanud ega saanud kahjustada hageja kui võlausaldaja huve. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kostja I on sõlminud abieluvaralepingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks ja et kostja II teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Käesolevaks ajaks on hageja nõue kostja I vastu küll suurenenud, aga ka praegu ei ole põhjendatud väita, et 18.11.2010 abieluvaralepingu sõlmimise tõttu oleks kostja I muutunud maksejõuetuks ja sellega kahjustab hageja huvisid. Kohtu hinnangul on kostjad tõendanud, et

2-16-1950 kostja I oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks kinnistu (registriosa nr x2) osas ühisvara jagamise tõttu. Lähtudes eeltoodust ei ole kostjate abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine põhjendatud ja kohus jätab rahuldamata hagi kinnistu asukohaga O. x, T. alevik, x vara tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõudes. Kohus ei pea põhjendatuks käesolevas menetluses algatada kostjale II eestkoste seadmise menetlust, kuna kostjale II on määratud riigi õigusabi korras esindaja. Samuti on kohus selgitanud, et vastavalt PKS § 203 lg 1, kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, võib avaldusega eestkostja määramiseks kohtusse pöörduda ka isik ise, tema, abikaasa või täisealine laps või valla- või linnavalitsus. Menetluskulud TsMS § 164 lg 1 kohaselt, hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 102 lg 1 p 4 kohaselt on abieluasi tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on ühisvara jagamine. Harju Maakohtu 02.02.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-14934 on kostjale I antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Harju Maakohtu 18.02.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-14934 on kostjale II antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigi õigusabi seaduse § 25 lg 2 kohaselt, riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustuse täpse suuruse ja hüvitamise üksikasjaliku korra määrab kohus kindlaks riigi õigusabi andmise otsustamisel käesoleva seaduse § 16 kohaselt kindlaksmääratud hüvitamiskohustuse ulatust ja hüvitamise korda ning temalt nõutud ettemaksu arvestades. Lähtudes eeltoodust jätab kohus riigi õigusabi kulud riigi kanda ja poolte menetluskulud poolte endi kanda /allkirjastatud digitaalselt/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.