Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2015. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number
2-14-63062
Tsiviilasi
OÜ Kaupmehe Järelmaks hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1 786,47 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: OÜ Kaupmehe Järelmaks (registrikood 11906650, asukoht esindajad Rüütli 23, 51006 Tartu); Hageja lepinguline esindaja: Alar Kondratjev (isikukood 37008205217, Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ, e-post: [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX). Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt tagaseljaotsusega.
2.Välja mõista kostjalt XXX(isikukood XXX) hageja OÜ Kaupmehe Järelmaks (registrikood 11906650) kasuks järelmaksulepingust nr XXX tulenev võlgnevus 1 292,26 eurot (üks tuhat kakssada üheksakümmend kaks eurot ja 26 senti), millest 1 075,63 eurot (üks tuhat seitsekümmend viis eurot ja 63 senti) on tagastamata krediidisumma, 51,37 eurot (viiskümmend üks eurot ja 37 senti) tasumata järelmaksuintress, 76,68 eurot (seitsekümmend kuus eurot ja 68 senti) on võla sissenõudmisega seotud kulud, ja 88,58 eurot (kaheksakümmend kaheksa eurot ja 58 senti) on sissenõutavaks muutunud viivis.
Välja mõista XXX(isikukood XXX) hageja OÜ Kaupmehe Järelmaks (registrikood 11906650) kasuks alates 20.12.2014 viivis põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras, kuid mitte rohkem kui 987,05 eurot (üheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja 05 senti).
4.Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata (tasumata krediidiintressinõue 1,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisenõue 201,84 eurot ja edasiulatuva viivisenõude lepingus nimetatud määras).
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 5.1.Jätta hageja menetluskuludest 72% kostja kanda ja 28% hageja enda kanda; kostja menetluskulud jätta kostja kanda.
2-14-63062 5.2.Välja mõista kostjalt XXX hageja OÜ Kaupmehe Järelmaks kasuks menetluskuluna 198 eurot.
6.Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel tuleb kostjatel tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1 500 eurot. Kautsjon tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr EE221700017003510302 Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
KIRJELDAV OSA
1.TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa.
KOHTU PÕHJENDUSED
2.TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.
3.Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
4.Hageja OÜ Kaupmehe Järelmaks ja kostja XXX sõlmisid 04.06.2013 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja hagejalt järelmaksu 1 127,71 eurot, millest 1 109,21 euro eest soetas kostja 04.06.2013 XXX OÜ-le kuuluvast kauplusest järelmaksuga televiisori LG ja 18,50 eurot tasaarveldati poolte vahel lepingu sõlmimise tasuga. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on
2-14-63062 reguleeritud 14.03.2013 üldtingimustega. Järelmaksulepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale järelmaksuintressi 17,9014% järelmaksu summalt aastas. Kostja pidi saadud summa koos intressidega tasuma osamaksetena perioodil 10.06.2013-12.06.2017. Kostja ei ole eeltoodud kokkuleppeid nõuetekohaselt täitnud. Hageja palus hagiavalduse kohaselt kostjalt välja mõista hageja kasuks tagastamata krediidisumma 1 075,63 eurot, tasumata järelmaksuintressi 51,37 eurot, tasumata krediidiintressi 1,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 290,42 eurot (perioodi 19.12.2013-19.12.2014 eest) ja alates 20.12.2014 edasiulatuva viivise 27% määraga aastas ning võla sissenõudekulu 76,68 eurot. Kostja hagiavaldusele ei vastanud.
5.Hageja nõue on suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele (võlaõigusseaduse, VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2 ja § 76 lg 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS 401 lg 1 ja 2 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Järelmaksulepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale järelmaksuintressi 17,9014% järelmaksu summalt aastas. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus leiab, et hageja nõue tasumata krediidisumma (põhivõlgnevus) osas on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1 075,63 eurot.
6.Hageja taotleb kostjalt järelmaksuintressi summas 51,37 eurot väljamõistmist arvestusega 17,9014% krediidisummalt ühe aasta kohta. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista järelmaksuintress summas 51,37 eurot.
7.Asjas nähtub, et lepingu üldtingimuste punkti 2.1 ja 6.3. järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid järelmaksulepingu. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes krediidisumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna järelmaksulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb järelmaksuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1
2-14-63062 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 2.1 on tühine osas, mille järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Järelmaksulepingust ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlmimisel nõustunud, et maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kuulub kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Eeltoodu tõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt krediidiintressi 1,95 euro väljamõistmiseks.
8.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 1 075,63 eurolt summas 290,42 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 27% aastas ja arvestanud viivist lepingu ülesütlemisest 19.12.2013 kuni hagi esitamiseni 19.12.2014. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid krediidilepingu. Järelmaksulepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 on tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 27% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada
2-14-63062 võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 27% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär), kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013 oli eesti Panga teatel 0,50% (aastas), 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% (aastas) ning 1. juulist 2014 kuni 30. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas). Kohus esitab oma viivisearvestuse: Perioodi algus Perioodi lõpp Viivitatud päevi
Viivise määr Võlgnetav Viivis kokku summa eurodes eurodes
9.Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 02.10.2014. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 20.12.2014 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 1 075,63 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 987,05 eurot (1 075,63 põhinõude summa – 88,58 eelmises punktis väljamõistetud viivis).
10.Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingu üldtingimuste punkti 7.5 alusel võla sissenõudekulude hüvitamist summas 76,68 eurot. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid krediidilepingu. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise korral on lähtealus VÕS-i § 1131, mis on VÕS § 113 lg 5 suhtes eriregulatsiooniks. Kuid õigussuhetele, kus võlgnik on tarbija, kohaldub VÕS § 113 lg 5. Kohus leiab, et hageja nõue võla sissenõudekulude osas on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudekulud 76,68 eurot.
MENETLUSKULUD
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse
2-14-63062 menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 72% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja koos kulu tõendavate dokumentidega, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulu 114 eurot (koos käibemaksuga). Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 114 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 50 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 275 eurot ja tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 72%, mis teeb summa 198 eurot. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.