2-14-12494/56 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.20.03.2014 esitas Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (hageja) Harju Maakohtusse hagi osaühingu Kental Ehitus, OR ja AL (kostja) vastu solidaarselt võla saamiseks. 10.11.2014 esitas hageja ümberkujundatud nõude, paludes mõista osaühingult Kental Ehitus, OR-lt ja kostjalt solidaarselt välja kapitalirendilepingust nr 260811KE tulenev põhivõlg 2639 eurot 99 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 2262 eurot 53 senti, kokku 4902 eurot 52 senti ning võla tasumise kokkuleppe nr 301292KE alusel tasumata põhivõlg 12 535 eurot 44 senti, tasumata intressid 55 eurot 81 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 1000 eurot, kokku 13 591 eurot 25 senti, kuid OR-lt ja kostjalt mitte rohkem kuid käendaja vastutuse maksimummäär 1245 eurot 18 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja osaühing Kental Ehitus (liisinguvõtja) 11.08.2006 kapitalirendilepingu nr 260811KE2 (leping 1), mille kohaselt liisinguvõtja võttis liisingusse roomikekskavaatori Takeuchi TB 175 ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 25.08.2011. Lepingu 1 kohaselt kohaldusid poolte õigustele ja kohustustele üldtingimused, mille p 1.1 kohaselt liisingfirma annab vara lepingu tähtaja lõppemiseni rentniku valdusesse ja kasutusse. Punkti 1.3 kohaselt rentnik kohustub tähtaegselt tasuma liisingfirmale lepingu 1 tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt maksegraafikule. 2.02.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe lepingu muutmiseks, milles leppisid kokku, et lepingu 1 vara väljaostumaksete osas võimaldatakse liisinguvõtjale maksepuhkust 25.02–25.04.2009, lisaks kehtestati uus intressimäär ja maksegraafik. 22.01.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe lepingu muutmiseks, milles leppisid kokku, et hageja võimaldab liisinguvõtja esitatud taotluse alusel vara väljaostumaksete osas maksepuhkust 15.01–15.06.2010 ning pikendati makseperioodi 6 kuu võrra, kehtestati uus intressimäär, muudeti lepingu baasvaluutat. Vara jääkväärtus oli perioodi lõpuks 14 400 eurot, millele lisandus käibemaks. 3.12.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe lepingu muutmiseks, milles leppisid kokku, et hageja võimaldab liisinguvõtja esitatud taotluse alusel vara väljaostumaksete osas maksepuhkust 25.12.2010–25.05.2011 ning pikendati makseperioodi 12 kuu võrra ja kehtestati uues redaktsioonis maksegraafik. Hageja ja OR sõlmisid 22.01.2010 käenduslepingu nr KÄ-260811KE-16 (käendusleping 1), mille kohaselt võttis käendaja enesele täies ulatuses vastutuse lepingust 1 tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 48 735 eurot 25 senti. Hageja ja kostja sõlmisid 22.01.2010 käenduslepingu nr KÄ-260811KE-17 (käendusleping 2), mille kohaselt võttis käendaja enesele täies ulatuses vastutuse lepingust 1 tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 48 735 eurot 25 senti. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 2.12.2010 võla tasumise kokkuleppe nr 301202KE8 (leping 2), mille kohaselt tunnistas liisinguvõtja hageja ees lepingust 1 tulenevat tähtajaks tasumata võlga 14 986 eurot 82 senti. Lepingu 2 p 1 kohaselt kinnitasid pooled, et liisinguvõtjal on tähtajaks tasumata võlg, mille ta kohustub lepingus 2 toodud tingimustel ja korras hagejale tasuma. Pooled leppisid kokku, et hageja arvestab võlalt intressi ja juhul, kui liisinguvõtja ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt on hagejal õigus nõuda kogu võla kohest tasumist. Pooled leppisid kokku, et lepingu 2 mittetäitmine liisinguvõtja poolt annab hagejale õiguse lõpetada ennetähtaegselt kõik liisinguvõtjaga sõlmitud lepingud. Lepingus 2 leppisid pooled kokku, et selles reguleerimata küsimustele kohaldatakse lepingu 1 tingimusi.

Hageja ja kostja sõlmisid 2.12.2010 käenduslepingu nr KÄ-301202KE-1 (käendusleping 3), mille kohaselt võttis käendaja enesele täies ulatuses vastutuse lepingu 2 nõuetekohase täitmise tagamiseks, millega käendaja võtab endale täies ulatuses vastutuse võla tasumise kokkuleppest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 1245 eurot 18 senti. Hageja ja OR sõlmisid 2.12.2010 käenduslepingu nr KÄ-301202KE-210 (käendusleping 4), mille kohaselt võttis käendaja enesele täies ulatuses vastutuse lepingu 2 nõuetekohase täitmise tagamiseks, millega käendaja võtab endale täies ulatuses vastutuse võla tasumise kokkuleppest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 1245 eurot 18 senti. Liisinguvõtja ei täitnud lepingutega 1 ja 2 võetud kohustusi ja jättis tasumata vara rendimaksed, intressimaksed lepingu 1 maksegraafikus kokkulepitud tähtajal ja lepinguga 2 kokkulepitud osamakse ja intressimakse, vastavalt esitatud arvetele. Hageja esitas 31.03.2011 liisinguvõtjale vara tagastamise nõude ja palus vara tagastada Tallchart OÜ müügiplatsile. Liisinguvõtja hagejale vara mõistliku aja jooksul ei tagastanud. Hageja koostööpartneri töö tulemusel tagastati hagejale vara 19.01.2012. 15.02.2012 edastas hageja liisinguvõtjale, OR-le ja kostjale teatise, milles märkis, et hageja on alustanud liisinglepingu esemeks olnud sõiduki müüki alghinnaga 38 400 eurot ja et juhul, kui vara ei õnnestu määratud hinnaga müüa ühe kuu jooksul, siis on hageja sunnitud müügihinda alandama ja hind võib alaneda ka läbirääkimiste käigus. Hageja juhtis tähelepanu, et vara müügiga kaasnevad müügikulud ja vara müügihinnas sisaldub käibemaks, mida ei saa arvestada liisinglepingust tuleneva võla katteks. Hageja märkis ka info vara müügiinfo jälgimise kohta. Hageja realiseeris vara 25 500 euroga (ilma km). Peale vara müüki esitas hageja osaühingule Kental Ehitus, OR-le ja kostjale 28.05.2013 nõudekirja vara müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuete tasumiseks hiljemalt 10 päeva jooksul. Lepingu 1 ülesütlemisest tulenevad nõuded - vara tasumata osamaksed seisuga 25.04.2011 olid 31 950 eurot 62 senti (koos km); tasumata kindlustusmaksed 299 eurot 49 senti; lisakulud 2510 eurot. Hageja nõue peale vara realiseerimist oli tasumata jääkmaksumus 27 076 eurot 80 senti (ilma km) miinus turuväärtus 26 000 eurot, vara müügist laekunud raha arvelt sai rahuldatud nõue 1076 eurot 80 senti. 11.06.2012 tasus liisinguvõtja hagejale lepingu 1 võla katteks 1249 eurot 30 senti, millega on tasutud lepingu 1 vara maksumuse saldo ja osaliselt tasumata kindlustusmaksed 172 eurot 50 senti. Seega on hagejal osaühingu Kental Ehitus, OR ja kostja vastu lepingust 1 tulenev põhinõue 2639 eurot 99 senti. Lepingust 2 tulenev nõue on maksegraafikujärgsed maksed 12 535 eurot 44 senti ja intressimaksed 55 eurot 81 senti. Hageja arvestas lepingu 1 järgi viivist põhisummalt alates 6.06.2013, s.o hageja 28.05.2013 edastatud tasumise nõude tasumise tähtpäevast, kuni hagi esitamiseni lepingujärgse viivise määraga 0,3%, seega 2262 eurot 53 senti. Lepingu 2 järgi arvestas hageja viivist põhisummalt alates 26.05.2011, s.o alates hetkest, mil hageja lepingust 2 tulenev nõue muutus sissenõutavaks, kuni hagi esitamiseni lepingujärgse viivise määraga, seega 38 659 eurot 30 senti. Hageja vähendas lepingust 2 tulenevat viivise nõuet 1000 euroni. Kostja vastuväited

10.1.Teade saadeti liisinguvõtjale lepingu üldtingimuste p 16.1 järgi liisinguvõtja poolt lepingus teatavaks tehtud aadressile XXXX-XXXXXXX XXXX XX. Kostja ei vaidlustanud lepingu ülesütlemise fakti ega aega. Lepingu ülesütlemise kuupäevaks on 31.03.2011. Tuvastatud oli, et vara tagastati 19.01.2012 hageja koostööpartneri OÜ Reeborn poolt. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, pöördus hageja OÜ Reeborn poole, kelle kaasabil õnnestus vara tagasi saada Soomest, millega on seletatav lepingu tavapärasest pikem ülesütlemise aja ja vara tagastamise aja vaheline periood, s.o 31.03.2011-19.01.2012. Kostja ei esitanud vastuväiteid, et vara asus tagastamise kohustuse tekkimise ajal Soomes. Vara suunati müüki 24.01.2012 hinnaga 32 000 eurot (lisandub km) ja teatised vara müügiprotsessi kohta on 15.02.2012 edastatud liisinguvõtjale ja käendajatele. Vara müüdi 22.04.2013 hinnaga 23 500 eurot (lisandus km). Teatised vara müügist laekunud summa, võla ja tasumise tähtaja osas edastati 28.05.2013 liisinguvõtjale ja käendajatele. Teatised on üldtingimuste p 16.1 alusel saadetud liisinguvõtjale XXXX-XXXXXXX XXXX XX ja käendajale XXXXXXXXX XX-X XXXXXX Harjumaa. Hageja nõude aluseks on lepingu 1 ülesütlemisest tulenevalt põhivõlg 2639 eurot 99 senti (sh kindlustusmaksed 126 eurot 99 senti ja lisakulud 2510 eurot) ning sissenõutavaks muutunud viivis 2262 eurot 53 senti ning lepingust 2 tulenev põhivõlg 12 535 eurot 44 senti, intressid 55 eurot 81 senti ja viivised 1000 eurot. Kostja esitas vastuväited vara väärtusele ja leidis, et ekspert ei ole vara väärtust õigesti hinnanud. Läbi viidud ekspertiisi alusel jõudis ekspert järeldusele, et roomikekskavaatori Takeuchi TB175 turuhind 19.01.2012 seisuga oli 26 000 eurot (lisandub km). Hageja kujundas enda nõude ümber vastavalt eksperdi määratud turuhinnale, seega ei olnud vaja analüüsida vara tagastamise aja väärtust võrrelduna selle müüki suunamise hinna ja müügist saadu alusel. Kostja esitas vara väärtuse tõendamiseks väljavõtte firma Matskawa OÜ kodulehelt ja 2012 hinnapakkumise Takeuchi TB175 roomikekskavaatorile. Kostja tõendid olid asjakohased ja lubatavad, kuid ekspertiisiaktis on antud objektiivsem hinnang vara tagastamisaegsele väärtusele. Ekspert arvestas tõendeid ja leidis, et müügihindade põhjal koostatud graafikutest selgub, et masina hinda ei mõjuta valmistamisaasta ja töötatud tundide arv, vaid masina tegelik seisukord ja varustustase. Eesti turul on hinnatav masin vähelevinud, mistõttu ei kajastanud Eesti müügikuulutused tegelikku turuhinda. Masina müügihind tuli määrata hetkeseisuga, mil klimaatiliste tingimuste tõttu oli ehitusturg madalseisus ja masinad aktiivselt kasutust ei leia. Masina hinda tõstvateks teguriteks on mastil paiknevad lisaliinid hüdrovasarale ja planetaarkopale, propo sujuv hüdraulika juhtimine, liigendid ja veorattad normaalse kulumiga, hinda langetavateks teguriteks on veoelementideks 500 mm laiusega metallroomikud. Eelkõige tuli arvestada konkreetse masina eripäraga ja kuna ekspert arvestas sellega hinnangu andmisel, tuli lähtuda eksperdi arvamusest ning lugeda roomikekskavaatori turuhinnaks 19.01.2012 seisuga 26 000 eurot (ilma km). Maakohus leidis, et hageja tegutses liisingueseme müügil vastutustundlikult ja kiirustamata. Ebaõiged olid kostja väited, et tal puudus võimalus kaasa rääkida ja mõjutada müügiprotsessi. Hageja teatise kohaselt teavitas hageja kostjat liisingueseme müügiprotsessi alustamisest ja

sellest, et kui vara ei õnnestu esialgselt määratud hinnaga müüa, on hageja sunnitud müügihinda alandama. Teatis on saadetud käenduslepingus näidatud postiaadressile. Masina müük ei kahjustanud kostja huve sõltumata sellest, kas kostja osales müügiprotsessis või mitte, sest nõude ümberkujundamisel arvestas hageja vara turuhinnaks 26 000 eurot, mida ka kohus pidas liisingueseme väärtuseks hagejale tagastamise ajal ja mida kinnitas eksperdiarvamus. Hageja esitas lepingu 1 alusel nõude põhivõla osas 2639 eurot 99 senti, mis koosnes tasumata kindlustusmaksetest 126 eurot 99 senti (arvestatuna kostja esialgset vastuväidet aegumise osas) ja lisakuludest 2510 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid kindlustusnõudele. Kohus märkis, et tõendite alusel oli võimalik tuvastada, et tasumata kindlustusmakseid on 292 eurot 49 senti, s.o lepingu 1 ülesütlemise seisuga 61 eurot 82 senti ja peale lepingu 1 ülesütlemist 230 eurot 67 senti. Kuna tasumata kindlustussummast loeti tasutuks osaliselt 172 eurot 50 senti, jäi tasumata kindlustussummaks 119 eurot 99 senti. Lisakulude nõue 2510 eurot tulenes OÜ Reeborn 26.01.2012 arvest nr 2012/01/34 1570 eurot (ilma km) ja selle tasumisest hageja poolt ja LKW Trucks OÜ 22.04.2013 arvest nr 0015430 940 eurot (ilma km) ja selle tasumisest hageja poolt. Kostja vaidles lisakulude nõudele vastu. Kohus leidis, et hageja lisakulude nõue oli põhjendatud. OÜ Reeborn arvest nähtus, et vara tagastusteenus on 670 eurot ja transport 900 eurot. Kuna vara asus Soomes, sai pidada vara tagastusteenust ja transporditeenust nimetatud suuruses põhjendatuks. LKW Trucks OÜ arvest nähtus, et müügiteenus on 940 eurot. LKW Trucks OÜ selgitusest nähtus, et summa suurus on võrdeline osutatud müügiteenusega. Seega oli nimetatud summa põhjendatud. Hageja lisakulude nõue 2510 eurot oli mõistlik ja põhjendatud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja nõue lepingu 1 alusel oli põhjendatud kokku 2629 eurot 99 senti. Lepingu 2 alusel arvestas hageja nõudeks (arvestatuna kostja esialgset vastuväidet aegumise osas) maksegraafikujärgseid makseid 12 535 eurot 44 senti ja intressimakseid 55 eurot 81 senti. Kostja nõudele vastuväiteid ei esitanud. Hageja nõue oli nimetatud suuruses põhjendatud. Kuna viivise tasumise kohustus oli kokku lepitud kapitalirendilepingus, pidi kostja ette nägema, et võla tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja kasutas aegumistähtaja piires VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ja hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid viivise nõude, ei tuvastatud. Hageja lähtus viivise arvestamisel Riigikohtu praktikast, hea usu põhimõttest, vähendas sissenõutavaks muutunud viivist ja loobus täiendavast viivise nõudest. Viivisenõue ei ole ülemäära suur. Kapitalirendilepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,3% päevas. Hageja arvestas lepingu 1 järgi viiviseid põhisummalt alates 6.06.2013, s.o hageja poolt kostjatele 28.05.2013 edastatud tasumise nõude tasumise tähtpäevast, kuni hagi esitamiseni lepingujärgse viivise määraga 0,3%:2639,99x0,3%x286 = 2262 eurot 53 senti. Hageja kasuks tuli välja mõista viivised 2256 eurot 53 senti. Lepingu 2 järgi arvestas hageja viiviseid põhisummalt alates 26.05.2011, s.o alates hetkest, mil lepingust 2 tulenev nõue muutus sissenõutavaks täies ulatuses, kuni hagi esitamiseni lepingujärgse viivise määraga: 12 535,44x0,3%x1028 = 38 659 eurot 30 senti. Hageja vähendas lepingust 2 tulenevat viivise nõuet 1000 euroni, milline summa oli põhjendatud hageja kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel, tuli välja mõista kostjalt hageja kasuks kapitalirendilepingust nr 260811KE tulenev võlg 4886 eurot 52 senti ja võla tasumise kokkuleppest nr 301292KE tuleneva võla katteks 1245 eurot 18 senti, s.o käendaja vastutuse maksimummäär. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 750 eurot, ekspertiisitasu 400 eurot ja lepingulise esindaja tasu 1308 eurot (ilma km). Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu ja enda menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kuna

kohus rahuldas hagi osaliselt, jäid menetluskulud kostja kanda ja kohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1). Kuigi hagi esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, ei nõustunud kohus hagejale hüvitamisele kuuluva lõivu suurusega. Tsiviilasja hinnaks oli peale nõude muutmist 18 493 eurot 77 senti, millelt tasumisele kuuluvaks riigilõivuks on 650 eurot. Kostjalt väljamõistmisele ei saa kuuluda hageja enamtasutud riigilõiv. Hageja esitas taotluse enamasutud riigilõivu 100 eurot tagastamiseks, mille kohus tagastab eraldi määrusega. Seega sai põhjendatud ja vajalikuks kuluks lugeda riigilõivu 650 eurot. Hageja ekspertiisitasu nõue oli põhjendatud ja vajalik kulu, kuna asjas viidi ekspertiis läbi. Kohus nõustus ka hageja lepingulise esindaja kulu suurusega 1308 eurot (ilma km), kuna tegemist oli põhjendatud ja vajaliku kuluga. Nõustuda ei saanud kostjaga, et hagi koostamine ei võtnud rohkem aega kui 4 h. Hagi oli 13 lk, koos lisadega 63 lk. Isegi kui arvestada, et esindaja on varem sarnaseid hagisid koostanud, tuli esindajal tutvuda esitatud dokumentidega, teostada analüüs, koostada hagi ja kontrollida see enne esitamist üle, arvutada haginõuete suurus, komplekteerida lisad ja esitada kohtule. Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu määrasid, kujunes toimingute läbiviimiseks ja hagi esitamiseks 6,4-7,5 h. Samuti oli esindaja poolt erinevate menetlusdokumentide tutvumisele kulunud aeg, ettevalmistused istungitel osalemiseks ning istungitel osalemise ajakulu põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja osutas õigusabi tunnitasu määraga 64-75 eurot, mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13, p 25 ja 3-2-1-93-13). Hageja kinnitas, et on käibemaksukohustuslane. TsMS § 174 lg 10 alusel kuulus lepingulise esindaja tasu hüvitamisele käibemaksuta. Esindaja kuluks kujunes 1308 eurot. Hageja menetluskuluks kujunes 2358 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 6147 eurot 70 senti, kohus mõistis kostjalt välja 6131 eurot 70 senti (s.o 99,74%). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2351 eurot 87 senti. Hageja taotluse alusel tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus

15-aastane kogemus kasutatud ning uue kaevetehnika müügis ja hoolduses. Firma omab ülevaadet turul toimuvast. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kuna otsuses puudub analüüs, miks jäid tähelepanuta kostja argumendid ekspertiisiaktis toodu osas. Maakohus leidis ekslikult, et lisakulude nõue 2629 eurot 99 senti ja lisanduv viivis 2256 eurot 53 senti on põhjendatud. Vara tagastamise teenus peaks sisaldama kõiki sellega seonduvaid kulusid, sh transpordikulusid, küttekulu jne. Arvetest ei ole võimalik välja lugeda, mida kulud sisaldavad. Hageja ei suutnud istungil selgitada, milles nimetatud kulud seisnevad. Hageja ei ole vara tagasinõudmisel käitunud vastutustundlikult. Kui vara oleks tagastatud peale lepingu ülesütlemist ja kohe müüki pandud, saanuks sellest rohkem tulu. Hageja ei suutnud istungil seletada, miks ei alustatud vara tagastamise küsimusega koheselt. Hageja ei käitunud hea usu põhimõtete kohaselt ja tekitas tegevusetusega pikema perioodi jooksul kostjale kahju. Vara väärtus selle tagastamise hetke seisuga oli vähemalt 29 500 eurot, lisandub käibemaks. Kahju ja viiviste nõudmiseks puudub alus. Kostja vaidlustab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lepingulise esindaja tasu osas. Hageja esindaja kulud on ebaproportsionaalsed tehtud tööga. Antud vaidluses ei saa solidaarselt teiste kostjatega samaselt esinduskulusid ja riigilõivu kostjalt välja mõista. Kostja oli käendaja, kelle vastutuse piirmäär võlatasumise kokkuleppe kohaselt on 1245 eurot 18 senti. Kapitalirendilepingust tulenev nõue on 4902 eurot 52 senti. Kostjalt saab välja mõista maksimaalselt 6147 eurot 70 senti, kogunõue on aga 18 493 eurot 77 senti. Seega tuleb menetlusekulud jagada proportsionaalselt nõude suurusega. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi. Hagi koostamine koos kohtusse saatmisega ei võta aega rohkem kui 4 h. Hageja seisukohtade ja nõude täpsustamine ei võtnud aega rohkem kui 3 h. 7.01.2015 istungit ei toimunud, kuna hageja esindaja oli haige, seega ei ole põhjendatud istungil viibimise kulu 75 eurot. 9.12.03.2015 istungil osalemise eest on esindustasudena nõutud 137 eurot 50 senti, millele lisandub käibemaks. Istungiks ettevalmistamise ja istungikulu on põhjendamatu. Vastus apellatsioonkaebusele

Apellant vaidlustas maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja pidas ebaõigeks liisingueseme väärtuse tuvastamisel eksperdi hinnangust lähtumist ja lisakulude suurust. Apellant leiab, et eelistada oleks tulnud tema poolt esitatud müügikuulutust ja lisakulusid mitte välja mõista. Apellandi nägemusel oleks pidanud vara tagastamishetke väärtus katma hageja nõude. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Praeguses asjas vastavat kokkulepet poolte vahel ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kes pidas õigeks hageja taotlusel 31.07.2014 määratud ekspertiisi tulemusi, kus ekspert 12.09.2014 aktis jõudis järeldusele, mille kohaselt roomikekskavaatori väärtuseks selle tagastamise hetkel oli 26 000 eurot (millele lisandub käibemaks). Ekspert võttis keskmise turuhinna tuvastamisel aluseks toimiku materjalid ja kogutud materjalid, sest masinat eksperdile ülevaatamiseks ei olnud esitatud. Ekspert põhjendas, et kuna roomikekskavaator ei ole laialtlevinud masin, kasutas ta lisaks auto24.ee ja rasketehnika.ee arhiivis olevaid märkmeid ning et ekspertiisi tegemise hetkel oli rasketehnika.ee portaalis üks müügikuulutus 2008 valmistatud sarnase varustusega ekskavaatori kohta. Ekspert tuvastas müügikuulutuste (Mobile müügiportaal, MachineryZone, Mascus) kaudu, et masina hind väheneb aastaga ca 10%, kuid seejuures tuleb jälgida masina töötundide arvu. Apellant leidis kaebuses, et keskmise turuhinna määramisel ei lähtunud ekspert õigesti turuhinna mõistest (TsÜS § 65). Sellele vastuseks on ekspert aktis selgitanud, miks tal tuli konkreetse vara puhul kasutada teiste riikide portaale, mis on Riigikohtu praktika kohaselt lubatav (Riigikohtu 8.10.2008 lahend nr 3-2-1-77-08, kus on selgitatud, et sõna "kohalik" ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool). Ekspert on aktis selgitanud turuhinna kujunemist ja et sellise tehnika puhul ei ole niivõrd oluline tehnika vanus ja kaubanduslik väljanägemine, vaid spetsiifilise eritehnika puhul hinnatakse just tehnilist korrasolekut, kõikide süsteemide toimimist, korralikult teostatud hooldust ja töötunde, millest saab hinnata järelejäänud tööressurssi. Nõustuda saab maakohtu põhjendusega, mille kohaselt ei olnud kostja tõendi põhjal võimalik liisingueseme keskmist turuhinda tuvastada, sest selline müügipakkumine (I kd, lk 90) ei kajasta turuväärtust, kuivõrd ei selgu tehnilised andmed, hinna kujunemine ega ka tegelik tehingu hind, vaid nähtub, millise hinnaga sarnast objekti müüa pakutakse. Riigikohtu selgitusel on müügipakkumised põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (Riigikohtu 9.12.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20). Ebaõige on apellandi väide, et tema esitatud tõend on objektiivsem ja vahetum vara tagastamisaegse hinna määramisel. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks kostja vastuväited ekspertiisiaktis toodu kohta ei olnud arvestatavad ja ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel selles osas otsuse põhjendusi. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus on vara väärtuse tuvastamisel tõendeid õigesti hinnates tuvastanud roomikekskavaatori Takeuchi TBI175 turuhinnaks vara tagastamise hetkel 19.01.2012 26 000 eurot k/m-ta. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus tõendite hindamisel ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja jõuda kostja soovitud tulemuseni. Ebaõige on kostja väide, et tal puudus igasugune informatsioon varale hinna määramise protsessist. Tõendamist leidis, et hageja tegutses liisingueseme müügil vastutustundlikult,

kiirustamata ja kostja oli toimunust piisavalt informeeritud ja teda teavitati (teatis saadeti lepingu üldtingimuste p-s 16.1 kostja käenduslepingus märgitud aadressile) liisingueseme müügiprotsessi alustamisest ja selgitati, et kui vara ei õnnestu esialgselt määratud hinnaga müüa, alandab hageja hinda. Kuigi apellant palus kohtuotsuse kapitalirendilepingust nr 260811KE tuleneva võlgnevuse osas tühistada, ei ole kaebuses väljamõistetud kindlustusmaksete suurusele 119 eurot 99 senti vastuväiteid esitatud. Apellant vaidlustas kohtuotsuse lisakulude, mis koosnes vara tagastamis- ja müügiteenusest summas 2510 eurot, väljamõistmise, leides, et vara tagastamise teenus peaks sisaldama ka transpordikulusid, küttekulu jne. Lisaks on apellandile selgusetu müügikulu sisu. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praeguses asjas tekkis hagejal vara tagastamiskulu seetõttu, et liisinguvõtja ei tagastanud liisingulepingu lõpetamisel liisinguvara. Hagejal krediidiasutusena oli õigus vara tagasisaamiseks kasutada tagastusteenust ja sõiduki realiseerimiseks sõidukimüüjate abi. Maakohtul oli õigus kulutuste suuruse põhjendatuse hindamisel arvestada liisinguobjekti eripäraga, st et tegemist ei olnud tavalise sõidukiga ja et liisinguvara tuli tagasi tuua Soomest, millest sõltus kulutuste suurus. Nõustuda ei saa apellandiga, et vara tagastamise teenus peaks endas sisaldama kõiki sellega seonduvaid kulusid, sh ka transpordikulusid, küttekulu jne. Hageja on tõendanud vara tagastusteenuse ja transporditeenuse ning müügiteenuse hinda ja selle tasumist (I kd, lk 59-62). Liisinguvara võõrandamis- ja müügiteenust osutas LKW Trucks OÜ ja hageja esitas maakohtus seletuskirja (II kd, lk 14-15), millest nähtuvalt koosnes müügitasu müügikuulutuste internetiportaali ülespaneku ja seal hoidmise kuludest, müügiplatsil hoidmisega seotud kuludest (platsi rent, valve, kindlustus, suvel täiendav pesemine tolmust, talvel platsi ja vara puhastamine lumest jne), samuti müügieelsest ettevalmistusest ja müügiga tegeleva personali kuludest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vähendada maakohtu poolt väljamõistetud hageja menetluskulusid. Maakohus on menetluskulude suurust hinnanud ja oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et ekslik on apellandi arusaam, et juhul kui kohtuistung toimus, kuid tema seal ei osalenud (kostja esitas 6.01.2015 e-kirja, et 7.01.2015 viibib ta arsti juures ja hiljem tõendi, et 7.01.2015 kell 10.10 tuvastati takistus viibida samal päeval kell 11.00 algaval istungil - II kd, lk 38)), ei tule tal vastaspoole põhjendatud kulutusi selles osas hagi rahuldamise korral kanda. 7.01.2015 toimunud kohtuistungil osales hageja lepinguline esindaja (II kd, lk 46-47) ja kostjal tuli hageja esindaja kulutused hüvitada. Samuti on ekslik apellandi põhjendus, et tal ei tule 12.03.2015 istungiga seotud hageja lepingulise esindaja kulusid hüvitada põhjendusega, et selleks ajaks olid pooled esitanud kirjalikud seisukohad ja asi oli tema jaoks selge. Kohtuistungi pidamise vajalikkuse otsustab kohus ja 12.03.2015 toimus kohtuistungil asja sisuline arutamine, mida tõendab kohtuistungi protokoll (II kd, lk 67-68) ja seega on kostjalt hageja esindaja kohtuistungil osalemisega kaasnenud esindustasu väljamõistmine õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisega ja kohtuotsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ja otsuse tühistamiseks menetluskulude väljamõistmise osas puudub alus. Menetluskulud Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.