XX avaldus lapse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning XX-le ainuotsustusõiguse andmiseks lapse igakordse viibimiskoha ja lasteaia määramisel YY avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja YY-le ainuotsustusõiguse andmiseks lapse igakordse viibimiskoha ja lasteaia määramisel
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.04.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Avaldaja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši Puudutatud isik AA (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Urmas Arumäe Eestkosteasutus Tallinna Kesklinna Valitsus Eestkosteasutus Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks.
2.Võtta YY poolt määruskaebemenetluses esitatud tõend asja materjalide juurde.
3.Jätta Harju Maakohtu 27.04.2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (avaldaja I, ema) esitas 04.09.2017 Harju Maakohtule avalduse YY (avaldaja II, isa) vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks AA (puudutatud isik, laps) suhtes ning ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse elu- ja viibimiskoha ning lasteaia määramisel. Lapse ema palus jätta menetluskulud isa kanda. Avalduse kohaselt sündis lapse ema ja isa kooselust XX.XX.XXXX poeg AA. Vanemad elasid koos lapse ja avaldaja I tütre K-ga eelmisest abielust isale kuuluvas korteris. Vanemate kooselu lõppes aprillis 2017. Vanemate vahel oli kokkulepe, et laps jääb isa juurde kuni ema leiab uue elukoha ja seejärel läheb laps tema juurde. Alates juunist 2017 elab ema uue elukaaslase korteris koos oma vanema tütrega. Kui ema avaldas lapse äravõtmise soovi, keeldus isa lapse ja tema asjade üleandmisest, samuti ei andnud isa nõusolekut lapse sissekirjutamiseks koos ema ja õega ema uude elukohta. Vanemad püüdsid ühiselt arutada tekkinud olukorda ja määrata lapse alaline elukoht, kuid see ei õnnestunud. Abi saamiseks pöördus avaldaja I ka Tallinna Kesklinna Valitsuse lastekaitse poole. Alates 2017 juuni lõpust elab laps paar nädalat isa juures, paar nädalat ema juures. Selline elukorraldus ei ole lapse jaoks hea lahendus, sest vanemate vahel on keerulised suhted. Avaldaja I lapsed igatsevad teineteist väga ja neid ei ole põhjendatud lahutada. Ema elukoha kõrval asub lasteaed, kus lapsele on tagatud koht. Lapse isa ei soovi anda nõusolekut lasteaia vahetamiseks. Ema suudab tagada lapsele ohutu ja stabiilse elukeskkonna, ema on sünnist saadik hoolitsenud ja hoolitseb oma laste eest, ta on armastav ja hooliv ema, kes on võimeline kasvatama oma lapsi nii majanduslikult kui ka vaimselt.
2.14.09.2017 määrusega võttis maakohus avalduse menetlusse.
3.08.10.2017 esitas lapse isa vastuse avaldusele ja vastuavalduse, milles palus lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda otsustusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoha) ja lasteaia määramise osas isale. Isa palub jätta ema avaldus rahuldamata. 2017 aprillis läks ema pere juurest ära uue elukaaslase juurde ja laps jäi isaga. Ema tütar jäi elama vanaema juurde. Isa tegeleb lapse kasvatamisega igapäevaselt, hoolitseb tema eest, viib ja võtab lapse lasteaiast, viib trenni jne. Isa kannab üksinda kõik lapse kasvatamisega seotud kulud, kuigi ema saab riigi poolt makstava toetuse oma arvele. Ema uue elukoha omanikuks on tema uus elukaaslane. Ligikaudu üks kuu pärast lahkumist avaldas ema soovi viia laps üle teise lasteaeda oma uue elukoha lähedale. Isa oli sellele vastu. Lapse huvides on elada isa juures. Laps käib jalgpallitrennis ja logopeedi juures oma kodu (isa korteri) lähedal. Ema pealiskaudne suhtumine ning muutuvad tujud ei anna piisavalt alust olla veendunud, et ta saab laste kasvatamisega hakkama isast paremini. Ema lahkumisest aprillis 2017 kuni 26.06.2017 veetis ema aega lapsega maksimaalselt ühe nädala, 6 kuu jooksul peale ema lahkumist, võttis ema lapse ööseks enda juurde ainult 48 päevaks. 19.05-21.05.2017 oli laps ema juures, isa oli Riias. Eelnevalt oli kokku lepitud, et laps on ema juures pühapäevani, aga laupäeval ema helistas ja kirjutas isale, et soovib talle lapse tagasi anda. Pühapäeval tagasiteel isa helistas emale ja teatas, et 2 h pärast tuleb lapsele järele, tahtis rääkida pojaga, aga ema ei lubanud. Siis isa helistas vanemale tütrele (11-aastane) ja selgus, et lapsed olid üksinda mänguväljakul. Ema selgitas, et kasvatab selliselt lapses iseseisvust. Ema ei saa aru, et sellise käitumisega seadis ta ohtu lapse elu ja tervise. Ema ei soovi ja ei oska lapsega igapäevaselt tegeleda. Kui laps viibib emaga, siis sageli ta helistab isale ja nutab, tahab koju. Tõele ei vasta, et ema ja isa läksid lahku, kuna isa ei saanud kontakti ema vanema tütrega. Isa läbisaamine tütrega on olnud alati hea. Pooled ei läinud lahku kokkuleppel, vaid ema teatas, et läheb ära.
Peale lahkumist ema võttis kaasa kõik oma asjad, kuid laste asjad jättis. Kui isale sai selgeks, et ema elab oma uue elukaaslase juures, tekkis küsimus, miks peab poolte ühine laps kolima oma kodust, kus ta on elanud sünnist saadik, võõra inimese korterisse, mille kasutamine ema poolt sõltub suhetest uue elukaaslasega. Isa on võimeline lapse eest ise hoolitsema ning toetama tema arengut igakülgselt. Isal on lapsega väga lähedane hingeline side. Lapse kolimine ema juurde ning ühtlasi üleviimine teise lasteaeda võivad oluliselt kahjustada lapse turvatunnet. Lapse isa palub kohtul mitte arvestada lapsele määratud esindaja arvamusega, kuna esindaja ei võtnud ühendust isaga ega küsinud tema seisukohta.
4.22.01.2018 määrusega (pabertoimikus) võttis maakohus vastuavalduse menetlusse.
5.Lapse määratud korras esindaja kohtus ema ja lapsega ning esitas seisukoha, et lapse ema avaldus tuleb rahuldada ning isa vastuavaldus jätta rahuldamata. Esindaja sõnul jäi talle kohtumisel lapsega kindel mulje, et laps on väga rahul elamisega ema juures, laps on õnnelik ja oma vanuse kohta kõrgelt arenenud. Lapsele on tagatud kõik võimalused normaalseks elamiseks ema juures, sh väga head elamistingimused. Ema selgitas, et vanemate lahkumineku peamiseks põhjuseks oli isa negatiivne suhtumine avaldaja I lapsesse varasemast abielust. Isaga ei pidanud esindaja vajalikuks suhelda.
6.Eestkosteasutus Lasnamäe Linnaosa Valitsus on seisukohal, et lapse ema avaldus ei ole põhjendatud, kuid lapse isa vastuavaldus on põhjendatud ning lapse huvides. Omavaheliste pingeliste suhete ja erimeelsuste tõttu ei ole vanemad antud küsimusi võimelised ühiselt otsustama. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialist on korduvalt vestelnud lapse isa ja Kesklinna Valitsuse lastekaitsetöötajaga, kes perekonnaga tegeleb. Laps elab nii isa kui ka ema juures. Vanemad on tunnistanud pingelisi suhteid ja probleeme lapsega suhtlemise korraldamisel. Laps on elanud ja kasvanud alates sünnist isa korteris, mille lähedal on tema lasteaed, sõbrad ja huviringid. Korter, kus elab ema, ei ole tema omandis, mis tähendab, et nad võivad jääda ilma elamispinnata, kui midagi juhtub. Juhul kui ema otsustab mujale kolida, peab laps uuesti harjuma uue kohaga, mis ei ole tema jaoks hea.
7.Tallinna Kesklinna Valitsuse hinnangul ei ole ema avaldus põhjendatud ning ei vasta lapse huvidele ja vajadustele. Vanemad on aprillist 2017 lahku kolinud ning kujunenud olukorras vajab laps mõlema vanema toetust ja stabiilset elukorraldust. Mõistlik on, et lapsel säiliks praeguseks väljakujunenud elukorraldus. Laps on elanud sünnist saadik aadressil XXX, Tallinn, mis on lapse ja isa koduks. Isa on huvitatud poja igapäevasest hooldamisest ja kasvatamisest ning tulnud sellega ka toime ajal, mil ema otsis uut eluaset. Laps käib oma harjumuspärases lasteaias, mis asub tema kodu lähedal. Maakohtu määrus
8.27.04.2018 määrusega jättis maakohus ema avalduse rahuldamata ja rahuldas isa vastuavalduse. Kohus määras lõpetada ema ja isa ühine hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ning anda lapse hooldusõigus elu- ja viibimiskoha määramise osas üle isale. Ülejäänud osas on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kohus lõpetas menetluse lapse lasteaia valiku otsustusõiguse andmise nõude osas seoses nõudest loobumisega. Kohus jättis riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus viitas PKS § 137 lg-tele 1 ja 3, §-le 123, §-le 119. Määruse põhjenduste kohaselt on laps ligi aasta jooksul elanud kord isaga kord emaga ja käesolevaga taotlevad mõlemad vanemad kohtu otsustust, kumma vanemaga peaks laps elama.
Laps on sündimisest saadik elanud isale kuuluvas korteris. Sellest on saanud tema kodu. Laps käib kodu lähedal lasteaias. Probleem vanemate vahel tekkis, kui ema soovis vahetada lapse lasteaeda. Ema loobus sellest taotlusest istungil. Kuna laps läheb kooli järgmisel aastal, siis kõigi menetlusosaliste ühine arvamus oli, et aasta enne kooli ei ole lapse huvides lasteaia vahetamine. Lasteaia kõrval elavad ka emapoolsed vanavanemad. Seega menetlus lasteaia vahetamise otsustusõiguse andmise nõudes tuleb lõpetada. Lapse huvidest lähtuvalt rahuldas kohus isa vastuavalduse hooldusõiguse üleandmiseks lapse elu-ja viibimiskoha osas isale ja jättis ema samasisulise avalduse rahuldamata. Vanema ainuhoolduse küsimuse otsustamiseks vajadus puudub, kuna sisuliselt on tegemist lapse põhilise elukoha määramisega. Tõendamaks, et ema juures viibides laps igatseb tihti koju, esitas isa istungil lindistatud lapse kõne, millest oli selgelt aru saada, et laps nutab ja palub isa endale järele tulla, palub viia ennast koju. Seega laps peab oma koduks isa elukohta, kus ta alati on elanud. Kohtu hinnangul ei tagaks poja elamine ema juures laste koosviibimist, sest tütar elab valdava aja vanaema juures. Emal kas ei piisa aega, tahtmist või ka oskust lastega aega veeta. Seepärast on lapsed pidanud aja sisustamiseks pakkuma teineteisele seltsi. Poja viibimisel emaga saatis ta korduvalt ka poja vanaema juurde, kus viibis lapse õde. Pärast vanemate suhete lõppu jagasid vanemad lapse viibimise isa ja ema juures kahenädalasteks perioodideks. Oli juhtumeid, kui ema ei soovinud tema perioodil last võtta või soovis poja isale tagastada varem kui tema lapsega koosolemise aeg oleks lõppenud. 2017 juunis sõitis ema puhkusele Bulgaariasse, olles lubanud eelnevalt tulla lapsega hüvasti jätma, paraku emal ei jätkunud selleks aega. Puhkuselt tagasi tulles oli laps haigestunud ja ema ei saanud haiget poega enda juurde võtta, sest soovis minna jaanipäeva veetma. Lapse isa väitel saatis ema 2017 mais 4-aastase ja 10-aastase lapse kahekesi mänguväljakule mängima. 24.03.2018 sõitis isa autoga Lasnamäel, kui ta ootamatult nägi poega ja tema õde kahekesi liikumas sõidutee äärise ja ehitusplatsi piirdeaia vahelisel kitsal rajal. Ilmnes, et lapsed olid oma vanaema juurest tulnud õue aega vetma. Lapsed olid vanaema elukohast 1,5 km kaugusel ja K selgituse kohaselt oli neil plaanis minna lauluväljakule ning sealt lapse isa juurde, kes nad üllatuslikult poolel teel peatas. Laste ema arvates ei olnud juhtumis midagi erakorralist. Kohus leiab, et ajal kui poeg oli ema hoolduse all, olid lapsed tegelikult järelevalveta (istungil isa näitas sellekohast videod). Kuna laps on emaga viibinud vähem, siis isa väitel andis ta emale võimaluse valida, millise aja laps aastavahetusest viibib oma emaga. Hiljem kuulis isa, et emaga olemise asemel oli laps veetnud aega K isaga. Kui lapse viibib emaga, siis ta sageli ei jõua jalgpallitrenni. Isa väitel on ema kinnitanud, et viis lapse trenni, kuid treeneri sõnul poissi kohal ei olnud. Isa kinnitas istungil, et ema unustas poja viimase sünnipäeva, ta isegi ei õnnitlenud poega. 04.01.2018 oli lapse ema kutsutud Lasnamäe Linnaosa Valitsusse vestlusele, kuhu ta ei ilmunud ega ka helistanud. Lastekaitsetöötajate sõnul on nad vestelnud lapsega, kes peab oma koduks isa elukohta. Emast laps eriti ei rääkinud. Seega on lapsel ja isal tihe hingeline side, laps armastab ka ema, kuid ema ei suuda lapsele pakkuda seda, mida laps ootab. See tekitab lapses pettumust. Isa juures on 3-toaline korter, kus lapsele on tagatud kõik võimalused eluks ja arenguks. Isa on võtnud vastutuse lapse eest alates vanemate lahkuminekust ja tulnud lapse kasvatamise ning tema eest hoolitsemisega edukalt toime. Ema ei suuda võtta lapse eest täit vastutust. Ema heaolu ning elukoht sõltuvad tema suhetest uue elukaaslasega. Kuna tegemist on ema kolmanda elukaaslasega, siis ei saa ema tagada lapsele stabiilset elukorraldust. Ema esimeseks prioriteediks on panustamine uude suhtesse, uude elukorraldusse ja enese heaolusse. Laste huvid on jäänud tahapoole. Isa suudab tagada lapsele stabiilse ja tema vajadusi rahuldava elu.
Kohus luges tõenditeks vanemate istungil antud seletused ja eestkosteasutuste arvamused. Kohus ei arvesta lapsele määratud esindaja arvamusega, mis ei ole nõuetekohane. Määruskaebus
8.Avaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta isa vastuavaldus rahuldamata ja rahuldada ema avaldus, andes lapse hooldusõigus elu- ja viibimiskoha määramise osas üle emale. Kaebuse esitaja taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil. Maakohus ei lähtunud lapse huvidest ja ei pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda (nt üle kuulata vanaema, vanema tütre), vaid tegi oma järeldused lähtudes lapse isa paljasõnalistest väidetest. Isa istungil esitatud 5-sekundilist lindistust, mis ei olnud kohtule varem esitatud ja puudub toimikus, ei saa tõendina kasutada. Välja on selgitamata, millal lindistus tehti ja mis asjaoludel. Lindistusest ei saa teha järeldust, et ema juures viibides igatseb laps tihti koju. Asjaolu, et ema tütar viibib aeg ajalt peale kooli vanaema juures, ei tähenda, et ta seal elab. Isa kinnitas, et on esinenud juhtumeid, mil isa palus vanavanaemal olla koos lapsega ajal, kui isa ei saanud ise lapsega tegelda. Lapsed olid K isaga vaid ühel üritusel, mitte ei veetnud koos aastavahetust. Kohus leidis istungil, et ei näe midagi kriitilist selles, et ühel üritusel olid lapsed koos K isaga. Isa toodud üksikud juhtumid ei tõenda, et ema ei hoolitse laste eest nõuetekohaselt. Tõendatud ei ole, et ema on lapsi ohustanud või jätnud hooleta ning et ema ja poja vahel ei ole tihedat hingelist sidet. See, et lapse esindaja ei ole suhelnud isaga, ei ole aluseks lugeda tema arvamust asjakohatuks. Lapse esindaja on isiklikult kohtunud ja suhelnud lapsega ning nägi vahetult, kuidas laps oma emasse suhtub. Edasine menetluse käik
9.Lasnamäe Linnaosa Valitsus ja Kesklinna Linnaosa Valitsus ei toeta määruskaebust ja leiavad, et see ei ole põhjendatud.
10.Lapse isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja I kanda. Isa esitas kohtule täiendava tõendi.
11.Lapse määratud korras esindaja nõustub kaebuses esitatuga ja palub ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas isa vastuavalduse esitamine on lubatav.
12.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
13.TsMS § 651 lg 1 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus lõpetas ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ning andis lapse hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha määramise osas üle isale. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega kohus lõpetas menetluse lapse lasteaia valiku otsustusõiguse andmise nõude osas. Kohtumäärus on selles osas jõustunud.
14.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on
seaduslik ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
15.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse esitaja taotluse suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung ja lapse isa taotluse osas võtta vastu täiendav tõend. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik.
16.Lapse isa on määruskaebuse menetluses esitanud täiendava tõendina maakohtu kohtuistungil esitatud lindistuse lapse kõnest, millega ta soovib tõendada, et laps igatseb ema juures viibides tihti enda kodu. Kuna TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid ning maakohus kuulas nimetatud lindistuse kohtuistungil ära, võtab ringkonnakohus isa poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendi asja materjalide juurde. Kuigi maakohtu lahend ei rajane üksnes viidatud lindistusel, nõustub ringkonnakohus tõendi osas lapse ema seisukohaga, et lindistusest kui üksikust episoodist ei saa teha järeldust, et ema juures viibides igatseb laps tihti koju. Lindistuse näol on tegemist asjas vaid ühe tõendiga kogumis.
17.Seoses lapse määratud korras esindaja märkusega lapse isa vastuavalduse lubatavusega märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Hooldusõiguse muutmine lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 8 ja TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. TsMS § 476 järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS § 137 lg 1 järgi otsustab kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel. Toimiku materjalidest nähtub, et ema esitas 04.09.2017 Harju Maakohtusse avalduse isa vastu vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuotsustusõiguse saamiseks lapse elu- ja viibimiskoha valikul ning isa esitas 08.10.2017 maakohtusse omakorda avalduse ema vastu samas ulatuses. Maakohus võttis 14.09.2017 määrusega ema avalduse menetlusse (tl 12-13) ja 22.01.2018 määrusega isa avalduse menetlusse (tl 34), edastades ja kätte toimetades avalduse menetlusosalistele kooskõlas TsMS § 477 lg-ga 9. Kuigi isa menetlusdokument oli pealkirjastatud kui vastuavaldus ja maakohus pidas seda vastuavalduseks, siis tsiviilkohtumenetluse seadustik vastuavaldusega seonduvat ei reguleeri ning isa 08.10.2017 menetlusdokumenti tuleb käsitada avaldusena. Lisaks tuleb ka isa käsitada menetluses avaldajana, mitte puudutatud isikuna TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes, nagu nähtub maakohtu määrusest. Nimetatu ei ole aga oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tooks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-14, p 22).
19.Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et lapse määratud esindaja tähelepanek isa avalduse menetlusse võtmise määruse puudumise kohta digitaalsest toimikust on õige, kuid ka nimetatu ei tingi kolleegiumi arvates vaidlustatud kohtumääruse tühistamist. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus on kõikidele menetlusosalistele isa avalduse kätte toimetanud ja kohustanud neid avalduse osas oma seisukoha esitama. Seega olid menetlusosalised isa avalduse menetlusse võtmise määrusest teadlikud ning selle e-toimikust puudumine ei saanud kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus saab maakohtu
minetuse kõrvaldada ning vastavalt TsMS § 57 lg-le 2 maakohtu 22.01.2018 paberkandjal määruse skaneerida ja salvestada kohtute infosüsteemis.
20.Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Praegusel juhul vaidlevad lapse ema ja isa selle üle, kas asjas oli õige lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ning anda nimetatud osas hooldusõigus üle lapse isale. Eestkosteasutused leiavad, et maakohtu määrus on põhjendatud, kuivõrd lähtutud on lapse huvidest ja vajadustest ning arvesse võetud praeguseks välja kujunenud elukorraldust ehk asjaolu, et laps viibib rohkem isa kui ema juures. Lapse määratud korras esindaja nõustub määruskaebuses tooduga ning toetab kaebuse rahuldamist.
22.PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).
23.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb lapse ema suhtes lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda lapse isale üle ainuhooldusõigus määrata lapse elu- ja viibimiskoht. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus on võtnud asjakohasel määral arvesse ka eestkosteasutuste arvamusi. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Asjaolu, et maakohus ei arvestanud lapsele määratud esindaja arvamusega, kuna lapse esindaja ei kohtunud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses mõlema vanemaga, ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
24.Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-11, p 21). Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et lapse huvides on lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda lapse isale otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha üle.
25.Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine isale, kes on seda faktiliselt siiani
teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse isa pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal lapsega seotud otsustused teinud valdavalt isa ning ema on teostanud lapse suhtes peamiselt suhtlemisõigust, on hooldusõiguse osaline isale üleandmine põhjendatud. Oluline on ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel eelkõige arvestada järgmiseid kohtu ette toodud asjaolusid. Laps on elanud sündimisest alates lapse isale kuuluvas korteris, kuhu ta jäi elama ka 2017 aprillis, kui vanemate kooselu lõppes ja lapse ema asus elama oma uue elukaaslase korterisse. Lapse lasteaed, jalgpallitrenn ja logopeed asuvad isa korteri läheduses, samuti elavad seal lapse vanavanemad, kes lapsega tihti suhtlevad ja lapse kasvatamisel osalevad. Maakohtu 20.04.2018 ärakuulamise protokollist (tl 119-121) nähtub, et lapse ema on korduvalt lapsega koos viibimise kokkulepetest taganenud, lapse üksinda või 10-aastase õe järelevalve all mänguväljakule ja kodust eemale jalutama lubanud, lapse sünnipäeva tähelepanuta jätnud, eestkosteasutusega kokkulepitud kohtumisele ilma etteteatamata minemata jätnud. Nõustuda ei saa lapse ema hinnanguga, et maakohus jättis põhjendamatult täiendavad tõendid kogumata, mistõttu määrus põhineb üksnes lapse isa paljasõnalistel väidetel ning arvestatud ei ole lapse huve. Ringkonnakohus leiab, et lapse ema eelnevalt kirjeldatud käitumine ei ole lähtunud lapse vajadustest. Maakohtu jaoks on otsustamisel määravaks saanud lapse ema suhtumine lapsesse. Kohus arvestas otsustamisel ema senise käitumisega ja seeläbi lähtus lapse huvidest. Toimiku materjalidest nähtub, et ema soov ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse elu- ja viibimiskoha üle on tingitud pigem pingetest vanemate omavahelises suhtluses.
26.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
27.TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.