OÜ ProInkasso hagi Aimar Suik vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Menetlusosalised ja nende
•
esindajad • •
Hageja: OÜ Proinkasso (reg.kood: 11078689; asukoht: Puiestee 71A, Tartu 51009) Hageja lepinguline esindaja: Taimi Käsper (e-post: [email protected]) Kostja: Aimar Suik (ik: 37403032723; elukoht:
XXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada ProInkasso OÜ hagi Aimar Suik vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista Aimar Suigult põhivõlg summas 3997,50 eurot (kolm tuhat üheksasada üheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti) ja viiviseintress summas 3997,50 eurot (kolm tuhat üheksasada üheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti), kokku 7995 eurot, OÜ ProInkasso kasuks.
Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus
4.Jätta poolte menetluskulud 14% ulatuses hageja kanda ning 86% ulatuses kostja kanda.
5.Määrata kostjalt hageja kasuks välja mõistetavate menetluskulude suuruseks 473 eurot.
6.Mõista Aimar Suigult välja ProInkasso OÜ kasuks 473 (nelisada seitsekümmend kolm) eurot.
Tsiviilasi nr 2-15-5024 Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
28.septembril 2010 sõlmisid Aimar Suik (edaspidi kostja) ja OÜ ProInkasso (edaspidi hageja) „Nõude loovutamise lepingu“ (edaspidi leping). Vastavalt 28.09.2010 sõlmitud lepingule kohustus kostja tasuma võlgnevuse summas 6396,12 eurot hagejale igakuiste maksetena ajavahemikus 05. oktoober 2010 – 05. jaanuar 2014. Kostja ei täitnud endale võetud kohustust. Kostja tasus 11 osamakset kokku summas 1758,90 eurot, jättes ülejäänud võlgnevuse summas 4637,22 eurot tasumata. Kostja tasus veel ühe osamakse 14.11.2011.
Hagi esitamise päeva seisuga on kostja võlgnevuse suuruseks hageja ees 9274,20 eurot, millest 4637,10 eurot põhivõlgnevus, 8208,31 viivitusintress. Hageja ei pea mõistlikuks nõuda viivitusintressi nii suures mahus ning vähendab viivitusintressi nõuet 4637,10 euroni.
28.septembril 2010 sõlmitud lepinguga on kostja oma võlgnevust tunnistanud.
Kostjaga võeti korduvalt ühendust elektrooniliste sidevahendite kaudu, milles teavitati võlgnevusest ning paluti tasuda maksed maksegraafikus toodud maksetähtaegadel. Hageja töötaja pidi korduvalt kostjaga võlgnevuse tasumise osas kontakti võtma, kuid kostja makseid tasuma ei hakanud.
Järgnevas tabelis on märgitud kostja viivise kujunemine.
Tsiviilasi nr 2-15-5024
Hageja nõuded kokku on 9274,20 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja on oma kohustustest hageja ees teadlik ja on tasumise kohustustest tahtlikult eemale hoidnud. Vastavalt TsÜS § 146 lg 4 palub hageja kehtestada erandkorras pikem tähtaeg kohustuste rikkumise osas. Tuginedes TsÜS § 146 lg 4 sättele on tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus kohustust tahtlikult. Seega oli kostja teadlik kohustustest hageja vastu ning hoidis maksete täitmisest tahtlikult kõrvale. Kostja on tehingust tulenevaid nõudeid rikkunud. Hageja on seisukohal, et hagiavalduses esitatud nõuded ei ole aegunud. Hageja hinnangul on 28.09.2010 „Nõude Loovutamise lepinguga“ kokku lepitud graafikulised maksetähtajad mõistlikud ning hagejale teadaolevalt Lepingus punkt 3.2. lepiti kokku, et kostja kohustub maksetega viivitamisel tasuma 0,2% suurust viivist iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kõnealusel juhul toimus võlgnevuse tasumine igakuiselt 5.ndaks kuupäevaks, kuid kostja on maksete tasumisega viivitanud lausa 2 kuud, 05.06.2011 tasuma pidanud osamakse tasus alles 08.08.2011. Maksete laekumised näha hagiavalduses toodud viivisearvestuse tabelis. Kostja on ka ise möönnud, et tal olid makseraskused ning kostjale ei tohiks tulla üllatusena, et oma lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest tuleb tasuda viivist juhul, kui võlausaldaja seda nõuab. Kõnealusel juhul oli kostja viivituses 8208,31 euro tasumisega, kuid hageja vähendas viivitusintressi nõuet 4637,10 euroni. 4637,10 euro suurune viivise nõue ei ületa põhivõlgnevust (4637,10 eurot), seega pole kõnealuse viivisnõude puhul tegemist objektiivselt võetuna suure väga suure summaga. Hageja jääb oma viivsnõude juurde.
KOSTJA SEISUKOHT
Kostja tunnistab esitatud hagi osaliselt ning seda järgmistel põhjustel. TsÜS § 147 lg.1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi lg.3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus
Tsiviilasi nr 2-15-5024
nõuda vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 146 lg.1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see eraldi poleks veel aegunud. TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Antud juhtumil muutusid hageja nõuded sissenõutavaks iga graafikujärgse osamakse ulatuses ning nende aegumistähtaeg hakkas kulgema kalendriaasta lõppemisest. Seega aegusid 2011. a. lõpuks sissenõutavaks muutunud hageja nõuded 01.01.2015. a,hageja esitas hagiavalduse kohtule aga 01.04.2015. a. Perioodil oktoober 2010-detsember 2011. a kuulus tasumisele 2398,50 eurot, tegelikult kostja poolt maksti aga kogumis 1758,90 eurot. Seega seisuga 01.01.2012. a sissenõutavaks muutnud võla suurus 639,60 eurot, milline on tänaseks aegunud. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevaga taotlebki kostja eeltoodust lähtudes aegumise kohaldamist 639,60 eurot põhinõude ja viimasega kaasnevate viiviste osas. Eeltoodu arvestades on hageja õigustatud nõue põhivõlgnevuse osas 3997,50 eurot. Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa viivis ületada põhivõlga, siis väheneb ka viivise nõue 3997,50 euroni. Lisaks eeltoodule taotleb kostja antud menetluses TsMS § 162 lg.1 sätete kohaldamist ning taotletava viivise vähendamist. TsMS § 162 lg.1 sätestab:“ Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.“ Kostja leiab, et antud juhul sõlmis ta 28.09.2010. a kokkuleppe hagejaga hea usu põhimõttest lähtudes, kuna lepingu sõlmimise momendil võimaldasid kostja sissetulekud kohustust täita. Kahjuks 2012. a kostja majandusliku olukord järsult halvenes. Harju Maakohtu 25.09.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-12874 mõisteti kostjalt välja AS Swedbank kasuks koos menetluskuludega enam kui 21000 eurot. Selle lahendi täitmise käigus arestiti ka kõik kostja kontod. 2012. a tõi kaasa ka lahkumineku elukaaslasest ,millega kaasnesid viimase erinevad rahalised nõuded kostja vastu. Tartu Maakohtu 12.06.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-1310511 kinnitati kompromiss, millise alusel lasub kostjal kohustus tasuda alaealiste laste ülalpidamiseks igakuuliselt elatist kogumaksena XX eurot. Nimetatud kohustuse täitmist tagab muuhulgas karistusõiguslik sanktsioon KaRS § 169 mõttes. Kujunenud olukorras puudusid/puuduvad/ kostjal kahjuks vahendid OÜ Proinkasso kohustuse täitmiseks. Lisaks eeltoodule peab kostja vajalikuks märkida, et hageja on ebamõistlikult viivitanud oma nõude esitamisega, hagedes võlgnevust maksete lõppemisest 3 aasta ja 4 kuu möödumisel. Eeltoodu alusel palub kostja vähendada hageja poolt esitatud viivisenõude mahtu.
KOHTU SEISUKOHT
10.TsMS § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus menetluses (tl 30).
11.Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
12.Hageja esitas kostja vastu kohustuse täitmise nõude, mille kohaselt on põhivõlgnevus 4637,10 eurot ja viivitusintress 4637,10 eurot.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid 28.09.2010. lepingu, mille on pealkirjastanud kui nõude loovutamise leping. Lepingu kohaselt kohustus Aimar Suik tasuma OÜ-le ProInkasso igakuiselt alates 05.10.2010. 159,9 eurot kuus, kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni 05.01.2014.a (kokku 6396,12 eurot). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja tasus antud lepingu alusel 11 osamakset kogusummas 1758,9 eurot.
14.Kostja tunnustab hagi osaliselt ning taotleb kohtult haginõudele summas 639,6 eurot aegumise kohaldamist vastavalt TsÜS §-le 143. Hageja vaidleb nõude aegumisele vastu ning on seisukohal, et kostja on tahtlikult ning heade kommete vastaselt võlgnevuse täitmisest kõrvale hoidunud. Seega on hageja hinnangul nõude aegumise tähtajaks 10 aastat.
Tsiviilasi nr 2-15-5024
15.TsÜS § 147 lg-le 1, mis sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see eraldi poleks veel aegunud. Käesoleval juhul on tegemist maksegraafikuga, ehk korduvate kohustustega, mida kostja pidi täitma igakuiselt. TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Seega muutusid antud juhul hageja nõuded sissenõutavaks iga graafikujärgse osamakse ulatuses ning nende aegumistähtaeg hakkas kulgema kalendriaasta lõppemisest.
16.Hageja on oma vastuses, märkinud, et taotleb vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4 kehtestada erandkorras 10 aastane aegumistähtaeg, kuna kostja oli oma kohustusest hageja ees teadlik ning talle oli seda ka mitmetel kordadel meelde tuletatud.
17.Kohus on seisukohal, et pooled ei ole esitanud asjaolusid, mis annaks alust kohaldada laenu tagastamise nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-79-09, p 11). Selliseid asjaolusid ei ole esitatud.
18.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et 2011. a lõpuks sissenõutavaks muutunud hageja nõuete aegumistähtajaks oli 01.01.2015. a. Kuivõrd hageja esitas oma nõude kohtule aga 01.04.2015.a, siis tuleb hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 2011. aasta lõpuks ja enne seda, lugeda aegunuks.
19.Perioodil oktoober 2010-detsember 2011 kuulus tasumisele 2398,50 eurot. Kuivõrd kostja tasus esimesed üksteist osamakset kogusummas 1758,9 eurot ning selles osas pooltel vaidlust ei ole, tuleb kohtu hinnangul aegunuks lugeda nõue summas 639,60 eurot (2398,5€-1758€). Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hageja õigustatud nõude põhivõlgnevuse osas summas 3997,50 eurot.
20.Lisaks aegumise kohaldamise vastuväitele, taotles kostja ka VÕS § 162 lg 1 kohaldamist. Kostja on seisukohal, et tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada. Kostja taotluse kohaselt halvenes tema majanduslik olukord 2012. aastal oluliselt ning ta on kohustatud igakuiselt maksma elatist oma alaealistele lastele summas XX eurot.
21.Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või
Tsiviilasi nr 2-15-5024 ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb ka viivise vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Läbirääkimiste pidamine on üks asjaolu teiste hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada. Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust katkestada. Samuti ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et võlgnik on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa.
22.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul läbirääkimiste pidamine viivisearvestust ei mõjuta, kuna läbirääkimised on seisnenud vaid hageja poolses võlgnevuse kostjale meeldetuletamises. Kohtu hinnangul tuleks käesoleval juhul viivist vähendada põhivõlani, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab, kuna selline on olnud senine kohtupraktika ning ka hageja on sellisest seisukohast lähtuvalt vähendanud hagiavalduses viivisenõuet põhinõudeni.
23.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja viivisenõuet tuleb vähendada väljamõistetud põhinõudeni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 3997,50 eurot. Menetluskulud
24.TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
25.Käesoleval juhul on kostja taotlenud menetluskulude jagamist proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Kohus lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ning kostja taotlusest on seisukohal, et mõistlik ning põhjendatud on jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hageja nõude suuruseks oli hagiavalduse kohaselt 9274,2 eurot ning kohus rahuldab hageja nõude 7995 euro ulatuses, jätab kohus menetluskulud 86% ulatuses kostja ning 14% ulatuses hageja kanda.
26.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
27.11.06.2015 määrusega määras kohus tsiviilasja nr 2-15-5024 kirjalikku menetlusse ning määras kohtulahendi teatavaks tegemise kuupäevaks 14.08.2015. Ühtlasi andis kohus pooltele tähtaja viimaste seisukohtade ning menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja esitas menetluskuluna riigilõivu summas 550 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole.
28.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
29.TsMS § 138 lg-st 2 tuleneb, et kohtukuluks on riigilõiv. Hagi kohtusse esitamise ajal 01.04.2015 kehtinud TsMS § 139 lg 1, lg 2 p 1 ja 3 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma, mida tuleb tasuda hagilt ja mille suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Enne 30.04.2015 kehtinud RLS lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga 9274,2 eurot tasuda riigilõivu 550 eurot.
Tsiviilasi nr 2-15-5024
30.Eeltoodust tuleneb, et hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud määras. Kuivõrd riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja riigilõiv makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulu (riigilõiv) summas 550 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu.
31.Eeltoodust tuleneb, et kohtu hinnangul on hageja kandnud menetluskulusid põhjendatud ja vajalikus ulatuses summas 550 eurot (riigilõiv). Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 550 eurot. Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 473 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.