3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus AG kanda.
4.Mõista AG-lt välja IS kasuks menetluskulud ringkonnakohtus summas 200 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude 1(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Rahuldada osaliselt IS taotlus 19.06.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Parandada 19.06.2015 kohtuistungi protokolli päises olev tsiviilasja number ja lugeda numbri 2-13-44209 asemel õigeks numbriks 2-13-44229.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.23.09.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 6400 euro nõudes. Menetlus lõpetati kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.07.03.2014 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu rahalises nõudes, põhivõla summas 5500 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviste nõudes summas 5500 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel alates 25.11.2009 sõlmitud eluruumi üürileping Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXXX XXX XXX asuva eramu kasutamiseks. Hageja andis kostjale üürilepingu punkti 2.2. kohaselt eluruumi üle 30.11.2009 vastavalt poolte vahel allkirjastatud aktile. Kostja kohustus üürilepingu punkti 3.1. kohaselt maksma hagejale eluruumi kasutamise eest igakuiselt tasu ning punkti 3.2. kohaselt kommunaalteenuste eest vastavalt teenuse osutaja poolt ja/või hageja poolt esitatud arvetele. Pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel 03.06.2012 sellekohase üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Akti kohaselt kostja annab eluruumi üle ja hageja võtab selle vastu ning pooled leppisid kokku võlgnetavade summade tasumises selliselt, et kostja tasub kokkuleppel 5500 eurot vastavalt lisalepingu alusel.
4.Nn lisaleping ehk võlaleping on poolte vahel sõlmitud 02.06.2012. Võlalepingu kohaselt kostja ja hageja kinnitavad oma allkirjadega järgmist: AG ja IS lepivad kokku, et AG on IS-le võlgu 5500 eurot. Tasumine toimub aasta jooksul igakuiste maksetena. Makse suurus on 458 eurot. Esimene makse toimub 01.07.2012 ja viimane makse toimub 01.06.2013. Viivis on 1% ehk 4,58 eurot iga viivitatud päeva eest. Kostja ei tasunud mitte ühtegi osamakset ning kostjal on hagejale tasumata võlgnevus täies ulatuses summas 5500 eurot. Võlatunnistuses kajastasid pooled tasumata elektriarved 3000 eurot, tasumata üüri ja hüvitise tegemata siseviimistlustööde eest.
5.Viimistlustööde tegemise kohustus tulenes lepingu p-st 3.3., mille kohaselt kohustub üürnik (kostja) teostama vajalikud, üürileandjaga (hagejaga) eelnevalt kooskõlastatud parendus- ja siseviimistlustööd (katusekorruse vaheseinad, vahelagi, põrandakate jms) kogusummas 72 000 krooni.
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229
6.AS Eesti Energia poolt on lähtutud arvete koostamisel prognoosnäitudest, see tähendab, et klient, käesoleval juhul kostja, ei ole AS-le Eesti Energia tegelikke näite igakuiselt edastanud. 02.02.2012 tehti tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX kontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit ehk tegelik tarbimine on olnud oluliselt suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012 teostas AS Eesti Energia hageja palvel uue kontrollkäigu tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX, kuna kahtlustati arvesti riket. Tööülesannete aktist nähtub, et arvesti on korras ja näitude erinevus tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke arvesti näite. Kostja väide, et kostja elektritarbimine oli hageja esitatud arvetel kajastatust tegelikkusest väiksem ei vasta tõele, kuna kostja ise ei teavitanud AS Eesti Energiat tegelikest arvesti näitudest ehk tegelikust tarbimisest. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
8.Pooled leppisid üürilepingus kokku, et kostja teostab vajalikud, üürileandjaga eelnevalt kooskõlastatud parendus- ja siseviimistlustööd kogusummas 72 000 Eesti krooni (4601,64 eurot). Hageja aga kohustus 3 aasta jooksul hüvitama kostjale nimetatud tööde teostamise ja kulude eest tasaarvelduse korras, st igakuiselt arvestades 2000 krooni (127,82 eurot) maha kokkulepitud 6500 krooni (415,43 eurot) suurusest üüri tasust. Kostja oli seega kohustatud tasuma 4500 krooni (287,60 eurot) üüri kuus. Üüriperioodi pikkus oli kokku 30 (kolmkümmend) kalendrikuud, mis tähendab, et kokku pidi kostja tasuma hagejale üüri summas 8628 eurot. Kostja on tasunud hagejale 30 (kolmkümmend) kalendrikuu pikkuse üüriperioodi jooksul kokku üüri summas 7981,64 eurot. Lepingust tulenev reaalne üürijääk on maksimaalselt summas 646,36 eurot.
9.Hageja on esitanud elektriarveid alusetutes summades. Hageja väidetud koguseid ei ole tehniliselt võimalik tarbida. Hoone elektrisüsteem on vigane, mistõttu on kostja kandnud kahju. Hoone elektrisüsteem pole kunagi kohaliku omavalitsuse heakskiitu saanud, millest tulenevalt on kostjale esitatud ebaõigeid kuluarvestusi ning kostja on pidanud kannatama kahju tulenevalt üüriesemel esinevatest puudustest. Hageja ei ole esitanud hoone elektrisüsteemi nõuetekohasuse tunnistust elektriohutusseaduse § 11 tähenduses. Tunnistus tuleks esitada, kui hageja väidab, et elektriseadmed on korras.
10.AS Eesti Energia esitas üüriperioodil vahemikul 30.11.2009 – 31.08.2011 arveid kogusummas 1049,67 eurot ja vahetult enne üüriperioodi lõppu ajavahemikus 30.09.2011 – 30.06.2012 arveid kogusummas 3773,18 eurot. On arusaamatu, millest selline summade erinevus on tingitud. TTÜ Elektroenergeetika Instituudi andmetel on keskmise pere aastane elektrikulu 3500-5500kWh piires (ilma elektrikütteta), korterelamutes vastavalt madalam ja eramutes kõrgem. See teeb pere ühe kuu keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Kuna kõnealust üüripinda köeti nii kaminaküttega kui ka elektriküttega, siis on kostja jaoks aktsepteeritav, et ühe kuu elektritarbimine võis olla maksimaalselt kuni 800 kWh. Kostjal tekkisid alates 2011. aasta detsembrist vastuväited esitatud elektriarvetele. Kohtuistungil selgitas kostja, et tasumata elektriarveid on summas 3059,16 eurot.
11.Tõele ei vasta, et kostja on jätnud tegemata lepingu p-s 3.3 kokku lepitud parendustööd.
12.Kostja palub tunnistada tühiseks 02.06.2012 hagejaga sõlmitud võlaleping summas 5500 eurot, kuna see on sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Kostja eksimuseks oli arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras.
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus tegi 25.03.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5500 eurot, viivised 5500 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.
14.Kohus on seisukohal, et 03.06.2012 dokument on deklaratiivne võlatunnistus üürilepingust tuleneva võlgnevuse kinnitamiseks.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 15). Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6906, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
16.Käesoleval juhul ei ole pooled väitnud ning miski ei viita sellele, et 03.06.2012 kokkuleppe sõlmimisega soovisid pooled luua iseseisvat kohustust.
17.Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12414, p 26).
18.Kohus leiab, et kostja ei ole täies mahus põhistanud võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist ning, et hageja on esitanud nõutavad selgitused ning tõendid, mistõttu ei ole võla tõendamiskoormus hagejale üle läinud. Hageja selgituse kohaselt koosnes võlatunnistuse aluseks olenev võlgnevus tasumata elektriarvetest summas 3000 eurot ning ülejäänud osas tasumata üürist ning hüvitisest tegemata jäänud parendustööde eest.
19.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingu järgi pidi kõrvalkulusid, sealhulgas elektrienergia kulu, tasuma kostja ning, et kostja jättis tasumata elektriarveid summas 3059,16 eurot. Kostja väitel ei pidanud ta elektriarveid esitatud summas tasuma, sest hoone elektrisüsteem ei olnud nõuetekohane.
20.Vastavalt VÕS § 278 lg 1 p 3 kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, võib üürnik /---/ nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. VÕS § 276 lg 1 sätestab üldreegli, et üürileandja peab hoidma asja lepingujärgses seisundis. Lepingujärgse seisundi saab sisustada VÕS § 77 kaudu. Vastavalt VÕS § 77 lg-le 1 võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega kui lepingu kehtivuse ajal kaotab üüriese VÕS § 77 lg 1 järgi nõutavad omadused ja seda ei ole põhjustanud üürnik, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kahjunõude võib üürnik VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada üüri- või kõrvalkulude nõudega. Seega on kostja
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 väide, et tal võis olla õigus mittenõuetekohase elektrisüsteemi tõttu keelduda elektriarvete tasumisest õiguslikus mõttes asjakohane.
21.Pooled ei ole üürilepingus kokku leppinud hoone elektrisüsteemile esitatavaid nõudeid, mistõttu peab kohus lähtuma elektrisüsteemile tavapäraselt esitatavatest nõuetest. Elektrisüsteemi tavapäraseks nõudeks on eelkõige see, et elektrisüsteem funktsioneerib sihtotstarbeliselt. Iseenesest võib nõustuda kostja eeldusega, et olemasolevate elektritarbijate kohta selgelt ülemäärane energiakulu võib viidata elektrisüsteemi veale. Eelkõige on kostja selgitanud, et see võib tähendada elektri „leket“, näiteks põrandaküttel võib olla vigastatud küttekaabel ja seetõttu võib elekter kanduda küttekaablist väljapoole
22.Samas leiab kohus, et kostja ei ole põhistanud asjaolu, et hoone elektrisüsteem oli vigane. Kohus ei nõustu kostjaga, et hoone elektrisüsteemi puudulikkust näitab elektriohutusseaduse § 11 viidatud nõuetekohasuse tunnistuse puudumine. Elektriohutusseaduse järgi on nõuetekohasuse tunnistuse puudumise tagajärjed haldusõiguslikud, mitte eraõiguslikud. Nõuetekohasuse tunnistuse puudumine võib tuleneda sellest, et omanik ei ole selleks vastavat taotlust esitanud või lihtsalt sellest, et ehitis ehitati enne elektriohutusseaduse jõustumist. Elektriohutusseaduse § 50 lg 1 kohaselt enne seaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis peab vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise ajal kehtinud nõuetele. Samuti ei tähenda nõuetekohasuse tunnistuse olemasolu automaatselt seda, et elektrisüsteem on korras, sest viga võib tekkida pärast tunnistuse väljastamist.
23.Kohus ei nõustu ka kostja väitega, et elektrisüsteemi puudulikkust näitab, et alates 2011 septembrist hakkasid energiaarvete summad järkjärgult ja põhjendamatult tõusma. AS Eesti Energia poolt kinnitatud perioodi 12.11.2008 – 30.06.2012 väljavõttest nähtub tõepoolest, et alates 2011 septembrist hakkasid energiaarvete summad tõusma. Tabelist nähtuvalt on elektritarbimine olnud aadressil XXXXXXXX XXX XXX, Tallinn alates 2008 novembrist kuni 2011 augustini stabiilne ning olulisi summaarseid erinevusi ei saa täheldada. Alates 2011 aasta septembrist hakkavad kuluarvete summad järsult tõusma – kui siiani oli ühe kuu keskmine elektrikulu 50 – 100 eurot, siis 2011 aasta septembris tõusis kulu järsult 155,03 euroni, seejärel oktoobri kulu 233,37 euroni, novembri kulu 325,62 euroni, detsembri kulu 468,87 euroni. Hageja on õigest viidanud, et segadused elektrinäitudega tulenesid sellest, et kostja ei teavitanud näitusid ning need määrati kindlaks prognoosi alusel. Eelviidatud väljavõtte kohaselt on kõik näidud kuni kuupäevani 23.03.2012 olnud prognoosnäidud. Juba sel põhjusel ei saa esitatud näitudest kindlaid järeldusi teha, sest ei ole selge, millal esitati viimati tegelik näit. Seda ei muuda kostja poolt viidatud asjaolu, et Põhjaranniku artiklis pealkirjaga „Elektrinäidu prognoosimine hoiab kokku aega“ on Eesti Energia esindaja väljendanud üldist seisukohta, et prognoos võib alati olla veidi erinev kliendi tegelikust tarbimisest – nii alla- kui ülespoole -, kuid reeglina ei ole erinevused üldsegi suured. Viidatud seisukoht on antud üldiselt ega välista teistsuguste juhtumite esinemist. Hageja on näidanud, et 02.02.2012 tehti tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX kontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit ehk tegelik tarbimine tarbimiskohas XXXXXXXX XXX XXX, on olnud oluliselt suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012 teostas AS Eesti Energia uue kontrollkäigu ja kontrollis ka arvesti seisukorda. Tööülesannete aktist nähtub, et arvesti on korras ja näitude erinevus tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke arvesti näite. Seega saab kontrollkäikude aktidest teha järelduse, et 2011 aastal koostatud prognoosnäidud olid tegelikule tarbimisele mittevastavad. Sellises
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 olukorras ei ole põhjendatud koostatud elektrinäitude dünaamika alusel järeldada, et elektrisüsteem oli vigane
24.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hoone pikaajaline energiatarbimine on nii suur, et tehniliselt ei ole see võimalik ja sellest nähtub, et elektrisüsteem oli vigane. Kostja on välja toonud, et üüripinna asukohaga Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXXX XXX XXX eluruumide pindala on kokku 142,50 m2 (köetav pind). Kostja on esile toonud TTÜ elektroenergeetika instituudi andmetel on ühe kuu keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Elektrinäitude väljavõttest nähtub, et kostja on kogu kasutamise perioodi jooksul 30.11.2009 – 03.06.2012 kasutanud elektrit näidust 76024 kWh näiduni 127303 kWh, mis teeb kogu tarbimiseks 51 279 kWh. Jagatuna see perioodi pikkusele ehk 30 kuule, on igakuiseks tarbimiseks 1709 kWh. Kohtu arvates ei ole põhjust väita, et aastane elektrikulu 1709*12=20508kWh ei vastaks elektriküttega eramu energiakulule. Vaidlust ei ole selles, et eramus oli kütteallikatena kamin ja elektriküte ning kostja leibkonnas oli 4 inimest. Elektriküte on teadaolevalt väga energiamahukas kütteliik ning see võib pere elektrikulust moodustada märgatavalt suurema osa kui kõik muud tarbijad kokku. Elektritarve sõltub ka maja soojustamisest ning majas elavate inimeste arvust, samuti temperatuurist. On võimalik, et kostja küttis vähem kaminaga ning rohkem elektriga. Seega, isegi lähtudes eeldusest, et keskmise pere ühe kuu keskmiseks elektrikuluks on kuni 460 kWh ei saa esiteks nõustuda sellega, et keskmine aastane elektrikulu keskmises elektriküttega eramus ei võiks olla 20 500 kWh ning kindlasti ei saa nõustuda järeldusega, et konkreetselt üüriobjektiks olnud eramus ei võiks tavapärane aastane elektrikulu olla 20 500 kWh.
25.Tulenevalt tõendamiskoormusest ei pidanudki hageja esile tooma, milline oli maja soojustus ning muud elektritarbimist määravad tegurid ega esitama andmeid, mis oleks võimaldanud võrrelda elektritarbimist piirkonna keskmisega. Sellised asjaolud ei olnud välistavalt hageja kontrolli all või tema mõjusfääris, vaid neid oleks saanud edukalt esitada ja tõendada ka kostja. Nende asjaolude osas lasus tõendamiskoormus tulenevalt deklaratiivse võlatunnistuse iseärasusest kostjal.
26.Kostja ei ole tõendanud üürinõude ja parendustöödes tuleneva nõude puudumist. Hageja väitel on üürinõue ja parendustööde tegemata jätmisest tulenev võlatunnistuses kajastatud nõue kostja vastu 5500 - 3059,16 = 2440,84 eurot. Kostja on väitnud, et maksimaalne üürnõue saab olla 646,36 eurot. Kostja väitel on ta tasunud lepingu kehtivuse ajal üüri summas 7981,64 euro. Kostja esitatud SEB panga väljavõte kinnitab kõiki tasumise, v a 29.11.2009 makse 9000 krooni, eurodes 575,20 eurot. Seega on tõendatud, et kostja on tasunud üüri 7406,44 eurot, järelikult on tasumata üüri 8628 -7406,44 = 1221,56 eurot. Parendustööde tegemata jätmisest tuleneva nõude osas on kostja üldsõnalisel märkinud, et tööde tegemata jätmine ei vasta tõele. Sellega ei ole kostja täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust põhistada võla puudumist. Kostja ei ole esile toonud, milliseid töid pidi kostja tegema ja milliseid töid neist kostja tegi, kuigi need asjaolud pidid olema kostjale teada ning neid asjaolusid sai paremini tõendada kostja, mitte hageja. Seega tuvastab kohus, et võlatunnistuses kajastus üürivõlg 1221,56 eurot ning 1219,28 eurot hüvitis tegemata parendustööde eest.
27.Kostja vastuväidetest nähtuvalt on kostja 02.06.2012 tehingu tühistanud, lähtuvalt asjaolust, et nimetatud tehing on sõlmitud eksimuse tõttu (TsÜS § 92 lg 3 p 1 ja p 3), mis tulenes eelkõige ebaõigetest andmetest elektritarbimise arvestamisel. Kostja eksimuseks oli arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras. Kohus on tuvastanud, et hoone elektrisüsteem oli töökorras, seega puudusid kostjal materiaalsed alused võlatunnistuse tühistamiseks eksimuse tõttu.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229
28.Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise 5500 eurot. 02.06.2012 sõlmitud võlalepingus on kokkulepitud viivisemääraks 1 % ehk 4,58 eurot iga viibinud päeva eest. Kostja ei ole hageja viivise arvestust vaidlustanud. Juhindudes VÕS § 113 lg-st 1 mõistab kohus kostjalt viivise hageja kasuks välja 5500 euro ulatuses.
29.Hageja menetluskulud 1456,40 eurot, moodustavad riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga 956,40 eurot. Kohtu hinnangul on hageja esitanud menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses ja need kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus
30.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
31.Maakohus on jätnud osaliselt apellandi poolt esitatud vastuväited ja tõendid hindamata, niisamuti on täitmata jäetud kohtu selgitamiskohustus, mis on kaasa toonud apellandi menetluslike õiguste rikkumise.
32.Apellant leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme – TsMS § 392 lg 4, TsMS § 436 lg 1, § 436 lg 4 ja § 442 lg 8.
33.Kohus on jätnud tähelepanuta, et kohtusse nõudega pöördunud isik, s.o IS ei olnud tegelikkuses üürilepingu pooleks, vaid üksnes üürileandja L-RO esindajaks lepingu sõlmimisel. Seega ei ole IS-l üürilepingust tulenevat nõuet AG vastu ning kohus on vääralt tuvastanud lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel. Kuivõrd üürilepingu pooled olid L-RO ja AG, siis on sisutühi ka AG poolt allkirjastatud võlatunnistus, sest tal pole üürilepingust tulenevat võlgnevust IS ees. TsMS § 392 lg 4 kohaselt oleks kohus pidanud kontrollima hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi, st välja selgitama, kas hagejal on hagi esitamise õigus.
34.Harju Maakohus pole analüüsinud kõiki apellandi poolt esitatud väiteid ja tõendeid, mis on käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena TsMS § 442 lg 8 mõistes. Apellandi seisukohti on kohus analüüsinud valikuliselt ja pealiskaudselt. Sealjuures on jäetud põhjendamata, miks ei nõustu kohus apellandi väidetega.
35.Näiteks tõi apellant 03.03.2015 menetlusdokumendis esile, et kui juba elektripaigaldise isolatsioon ei ole piisav, on vigastatud või valesti paigaldatud ja ei vasta nõutud normidele, tekib nn. parasiittarbimine (voolu leke). Selline voolu leke võib tekkida näiteks valesti paigaldatud või vigastatud elektrilisest veeboilerist, valesti paigaldatud või vigastada saanud põrandaküttest ja ka kõikvõimalikest ühenduskaablitest. Seda, kas isolatsioon on korras või mitte kontrollitakse isolatsioonitakistuse mõõtmise käigus, mis aga kahjuks on hagejal (s.o vastustajal) tarbimiskohas teostamata. Kui vastustaja väidab ja tugineb sellele, et kõik elektriseadmed olid korras, siis oleks ta tuginedes elektriohutusseaduse §-le 11 lg 1 p 1 pidanud esitama nõuetekohasuse tunnistuse. Nõuetekohasuse tunnistus peab olema väljastatud ja kattuma nimetatud elamispinna üürimise ajavahemikuga. Kuivõrd apellant oli hoones üksnes üürnikuks, siis ei olnud tal võimalik nõutavat kontrolli teostada, sest igasugused liitumislepingud olid vastustaja nimel ning apellandile ei jagatud isegi asjakohast infot.
36.Apellandi hinnangul näitab nõuetekohasuse tunnistuse puudumine seda, et omanik ei olnud oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud ning vastavat taotlust esitanud. Kohatu on kohtu oletus sellest, et ehitis ehitati enne elektriohutusseaduse jõustumist (jõust. 20.07.2007), sest pooled pole sellele tuginenud. See aga tähendab TsMS § 436 lg 4 rikkumist, sest otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
37.Maakohus on rikkunud oma selgitamiskohustust. Apellant esitas kohtule kõik talle kättesaadavad ja teadaolevad argumendid ning tõendid selles osas, et tõendada hoone elektrisüsteemi vigasust. Menetluse käigus ei juhtinud kohus mitte kordagi apellandi tähelepanu sellele, et elektrisüsteemi nõuetelevastavuse kontrollimiseks oleks apellandil võimalik paluda kohtuliku ekspertiisi teostamist. See tähendab, et kohus jagas küll poolte vahel tõendamiskoormise ära, kuid ei selgitanud apellandile, kuidas tal oleks võimalik tõendada elektrisüsteemi nõuetele mittevastavust. Apellandi poolt menetluse käigus esitatud väiteid ja tõendeid hindas kohus paljasõnaliseks.
38.Apellandi hinnangul võis kohus eksida ka tõendamiskoormise jaotamisel ning elektrisüsteemi nõuetelevastavuse tõendamiskoormis lasub hoopis vastustajal (s.o hagejal). Apellant leiab, et negatiivse asjaolu (s.o et elektrisüsteem ei vastanud nõuetele) tõendamine on tunduvalt komplitseeritum ning piiratum, mistõttu on ebamõistlik nõuda, et apellant seda tõendaks.
39.Apellandi hinnangul oli vastustajal oluliselt lihtsam tõendada elektrisüsteemi korrasolekut. Arvestada tuleb asjaoluga, et süsteem fikseerib elektrinäidu ka siis, kui see on rikkis. Vastustaja ei tõendanud süsteemi ohutust ning korrasolekut (s.t seda, et arvestid vastavad nõuetele). Arusaamatuks jääb, kuidas sai kohus lõppkokkuvõttes nentida elektrisüsteemi nõuetelevastavust ning samas möönda, et iseenesest võib nõustuda, et olemasolevate elektritarbijate kohta selgelt ülemäärane energiakulu võib viidata elektrisüsteemi veale. Säärased seisukohad on vastuolulised ning ei ole apellandi hinnangul lubatavad.
40.Kohus pole põhjendanud, miks on jäetud tähelepanuta apellandi poolt 03.03.2015 kohtuvaidluse teesides esile toodu, mille kohaselt oli elektritarbimine olnud aadressil XXXXXXXX XXX XXX alates 2009 novembrist kuni 2011 augustini stabiilne ning olulisi summaarseid erinevusi ei saanud varem täheldada. Alates 2011 septembrist hakkasid 2011 kuluarvete summad põhjendamatult ning järsult tõusma – kui siiani oli ühe kuu keskmine elektrikulu 50-100 eurot, siis 2011.a. septembris tõusis kulu järsult 155,03 euroni, seejärel oktoobris 233,37 euroni, novembris 325,62 euroni ja detsembris juba 468,87 euroni. Kõikide eelnimetatud kuude kulud oli arvestatud endiselt prognoosnäitude alusel, kuid seletamatul kombel hakkasid kulud järjest suurenema igal kuul kuni 2011 augusti ja detsembri kuude elektrikulu erines peaaegu 5 korda. See oli ka momendiks, mil apellant keeldus põhjendamatult kõrgeid kuluarveid edasi tasumast, sest ta ei olnud oma tegelikku energiatarbimist tõstnud. Seega ei ole apellandi hinnangul võimalik energiakulu arvete suurenemist põhjendada tavapärasest suurema kasutusega, energiateenuse kallinemisega või väidetavalt näitude ebatäpsusega, sest ka varasemalt koostati elektriarveid prognoosnäidu alusel.
41.Apellant leiab, et ta oli täitnud oma n-ö põhistamise kohustuse, loonud mõistliku kahtluse nõude puudumise võimalikkusest ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-14 kohaselt oleks elektrisüsteemi nõuetelevastavuse tõendamiskoormis pidanud üle minema vastustajale. Niisamuti selgitas, et pöördus isiklikult AS Eesti Energia poole selgituste saamiseks, kuid teda keelduti teenindamast, sest apellant pole AS Eesti Energia lepinguline klient. Vastustaja seisukoht
42.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Protokolli parandamise taotlus
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229
43.Hageja esitas taotluse 19.06.2015 a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja leidis, et hageja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.
44.Ringkonnakohus, tutvunud protokolli parandamise taotlusega, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Parandada tuleb protokolli päises olev tsiviilasja number ja numbri 2-13-44209 asemel tuleb lugeda õigeks numbriks 2-13-44229.
45.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et ülejäänud osas vastab protokoll TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus selgitab, et eeltoodust tulenevalt ei pea kohtuistungi protokoll kajastama kõike, mida pooled või kohus istungil avaldavad. Protokoll ei ole stenogramm. Protokolli parandamiste taotlustest ei nähtu, et protokollimata on jäänud asjas tähtsust omavad hageja seisukohad, mida kirjalikes ja suuliselt väljendatud seisukohtades pole avaldatud. Kohus on seisukohal, et protokollimata pole jäänud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ringkonnakohtu seisukoht
46.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alus maakohutu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidetele vastab kohus järgmiselt.
47.Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohtu poolt jäeti tähelepanuta, et kohtusse nõudega pöördunud isik ehk hageja ei olnud tegelikult üürilepingu pooleks, vaid üksnes üürileandja L-RO esindajaks lepingu sõlmimisel. Sellest tulenevalt leiab kostja, et hagejal ei ole üürilepingust tulenevat nõuet kostja vastu, kohus on vääralt tuvastanud lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel ning sisutühi on kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus. Ringkonnakohtu arvates on kostja etteheited maakohtule põhjendamatud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja sõnaselgelt vastuses hagiavaldusele avaldanud, et puudub vaidlus poolte vahel 25.11.2009.a üürilepingu sõlmimises Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXXX XXX XXX asuva eramu kasutamiseks ning et pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel 03.06.2012.a (I kd, tlk 62). Seega on kostja hageja hagiavalduses esitatud väite õigeks võtnud TsMS § 231 lg 2 mõttes. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tegelikult ei sõlminud pooled üürilepingut, on menetluses esitatud uus väide. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool oma kaebuses uue asjaolu esitamist põhjendama ja kohtu nõudel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Apellatsioonkaebuses kostja uue asjaolu esitamist ei põhjendanud. Seetõttu tuleb kostja uus väide jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et üürilepingu võib sõlmida ka suuliselt, seega ei välista asjaolu, et kostjal oli sõlmitud kirjalik üürileping hageja abikaasaga, hagejaga üürilepingu sõlmimist.
48.Ringkonnakohtu arvates ei ole kohus jaganud tõendamiskoormist valesti. Kostja allkirjastas võlatunnistuse ja seetõttu oli võla puudumise tõendamise koormis kostjal. Kostjal ei olnud tsiviilasjas võla puudumise tõendamise võimalused piiratud. Ainuüksi asjaolu, et teisel poolel on kergem tõendeid esitada, ei pööra ringi tõendamiskoormist. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229 vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
49.Apellatsioonkaebuse väited, et kohus on rajanud otsuse asjaolule, millele pooled pole tuginenud, on põhjendamatud. Kostja väidete kohaselt näitas hoone elektrisüsteemi puudulikkust elektriohutusseaduse §-s 11 viidatud nõuetekohasuse tunnistuse puudumine. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud, asudes seisukohale, et elektriohutusseaduses nõutud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse puudumine paigaldise puudust ei tõenda, samamoodi nagu ei tõenda tunnistuse olemasolu paigaldise vastavust, sest elektrisüsteemi viga võib tekkida pärast tunnistuse väljastamist. Kuna kostja tugines vaidluses ise elektriohutusseaduses sätestatud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse vajalikkusele, tuli kohtul esitada selle väite kohta seisukoht.
50.Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei ole põhistanud asjaolu, et hoone elektrisüsteem on vigane. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et elektrisüsteemi puudulikkust ei saa tõendada üksnes selle nõuetekohasuse tunnistuse puudumisega või sellega, et energiaarvete summad hakkasid tõusma. Asjas puudub vaidlus, et energiaarved tõusid kooskõlas sellega, kuidas Eestis ilmastikuolud muutusid talvisemaks. Maakohus on tuvastanud, et AS Eesti Energia poolt teostati 2012.a alguses 2 korda kontrollkäik ja kontrolliti arvesti seisukorda ning selle jooksul tuvastati, et arvesti on korras.
51.Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole analüüsinud kõiki apellandi poolt esitatud väiteid ja tõendeid. Konkreetselt tõi kostja kaebuses esile, et maakohus ei ole käsitlenud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse vajalikkust seoses isolatsioonitakistuse mõõtmisega. Maakohus on otsuse p-des 18 ja 19 käsitlenud elektrisüsteemile esitatavaid nõudeid ning seda, kas elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistusega on võimalik elektrisüsteemi viga tõendada. Seega on maakohus kostja väiteid ja nende kohta esitatud tõendeid analüüsinud.
52.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata, et elektrisüsteemi nõuetelevastavuse kontrollimiseks oleks apellandil võimalik paluda kohtuliku ekspertiisi teostamist. Kostja selline seisuoht on ekslik. 20.10.2014.a määrusega (I kd, tlk 115-118) jättis kohus rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejat tellima Pärnamäe tee 75 Tallinnas asuvale eramule elektrisüsteemi tehniline kontroll. Samas määruses selgitas maakohus, et kohtul on menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Maakohus märkis, et kostja ekspertiisi taotlenud ei ole. Seega ei ole apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt selgituskohustuse täitmata jätmise kohta põhjendatud.
53.Maakohus mõistis hagi rahuldamise tõttu kostjalt välja hageja menetluskulud riigilõivu summas 500 eurot ja õigusabi kulu 956,46 eurot (koos käibemaksuga). Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaebuses ei põhjendanud kostja, miks ta leiab, et maakohtu otsus menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise osas on ebaõige. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu lahend 3-2-1-171-12). Ringkonnakohus, kontrollides hageja esindaja töö mahtu maakohtus, arvestades tsiviilasja kestvust ning keerukust, leiab, et praegusel juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Seetõttu on maakohtu otsus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas õige. Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-44229
54.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda.
55.Hageja esitas menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldused 19.06.2015 ja 25.06.2015. Avalduse kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid järgmiselt: 456 eurot (koos käibemaksuga) vastuse koostamise eest apellatsioonkaebusele tunnihinnaga 60 eurot, 380 minuti eest ja 19.06.2015 kohtuistungil osalemise eest 20 eurot (ilma käibemaksuta), tunnihinnaga 60 eurot 20 minutit ning apellandi menetluskulude kindlaksmääramise nimekirjale vastuväidete koostamine ja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tunnihinnaga 60 eurot, 124 minutit kokku 124 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja palub kostjalt väljamõistetud menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
56.Kostja vaidleb hageja menetluskulude avaldusele vastu, leides, et vastuse koostamiseks kulutatud aeg on ülepaisutatud. Apellant on seisukohal, et 3 tundi on maksimaalne aeg, mis sai kuluda apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks.
57.Ringkonnakohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamine rohkem kui 6 tunni ulatuses on ilmselgelt ülepaisutatud ajakulu. Vastuse 2-l lehel on hageja tsiteerinud apellatsioonkaebust. Vastuse sisulises osas tuli hagejal esitada seisukoht kostja uutele väidetele üürilepingu sõlminud pooltega seoses ja kohtu poolt väidetavalt selgitamiskohustuse rikkumisega seoses. Ülejäänud väited olid esitatud juba maakohtus. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise mõistlikuks ajakuluks tuleb lugeda 3 tundi. Kohtuistungil olnud esindaja ajakulu 20 minutit on põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ajakuluks protokolli parandamise taotluse esitamine, kuna sisulises osas jäi taotlus rahuldamata. Protokollis oleva tsiviilasja numbri parandamise taotluse võinuks esitada hageja ise. Menetluskulude avalduse esitamise ja vastaspoole menetluskulude avaldusele vastamise ajakulu on põhjendamatu. Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (RK lahend 3-21-4-15 p 13). Sarnaselt saab menetlusosaline esitada ka ise vastuväiteid vastaspoole menetluskuludele.
58.Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonimenetluses põhjendatud hageja esindaja kulu 3 tundi ja 20 minutit. Tunnihind 60 eurot on ringkonnakohtu arvates mõistlik. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista esindajakulu summas 200 eurot (ilma käibemaksuta), 240 eurot (koos käibemaksuga). Kooskõlas hageja taotlusega ja juhindudes TsMS § 177 lg 4 tuleb kohtulahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.