XXXhagi XXXvastu võlgnevuse 5500 eurot ja viivise väljamõistmiseks Hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja Krista Arraste (OÜ Julianuse Õigusbüroo, e-post [email protected])
Menetlusosalised ja esindajad
Kostja XXX(isikukood XXX, XXX, e-post XXX) Kostja lepinguline esindaja Terje Eipre Kohtuistungi toimumise aeg või menetluse liik
09.02.2015
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXvõlgnevus 5500 (viis tuhat viissada) eurot XXXkasuks.
3.Välja mõista XXXviivis 5500 (viis tuhat viissada) eurot XXXkasuks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda. Välja mõista kostjalt XXXhageja XXXkasuks menetluskuludena riigilõiv 500 eurot ja õigusabi kulu 956,40 eurot (koos käibemaksuga). Välja mõista kostjalt XXXhageja XXXkasuks väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Edasikaebamise kord
Tsiviilasi nr 2-13-44229 Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata kaebuse esitamise tähtaega. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja vahel oli alates 25.11.2009.a sõlmitud eluruumi üürileping Tallinnas XXX linnaosas XXXasuva eramu kasutamiseks. Hageja andis kostjale üürilepingu punkti 2.2 kohaselt eluruumi üle 30.11.2009.a vastavalt poolte vahel allkirjastatud aktile. Kostja kohustus üürilepingu punkti 3.1 kohaselt maksma hagejale eluruumi kasutamise eest igakuiselt tasu ning punkti 3.2 kohaselt kommunaalteenuste eest vastavalt teenuse osutaja poolt ja/või hageja poolt esitatud arvetele. Pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel 03.06.2012.a sellekohase üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Akti kohaselt kostja annab eluruumi üle ja Hageja võtab selle vastu ning pooled leppisid kokku võlgnetavade summade tasumises selliselt, et Kostja tasub kokkuleppel 5 500,00 eurot vastavalt lisalepingu alusel.
2.Nn lisaleping ehk võlaleping on poolte vahel sõlmitud 02.06.2012.a. Võlalepingu kohaselt kostja ja hageja kinnitavad oma allkirjadega järgmist: XXXja XXXlepivad kokku, et XXXon XXXvõlgu 5 500 eurot. Tasumine toimub aasta jooksul igakuiste maksetena. Makse suurus on 458 eurot. Esimene makse toimub 01.07.2012 ja viimane makse toimub 01.06.2013. Viivis on 1% ehk 4,58 eurot iga viibinud päeva eest. Kostja ei tasunud mitte ühtegi osamakset ning kostjal on hagejale tasumata võlgnevus täies ulatuses summas 5 500,00 eurot. Võlatunnistuses kajastasid pooled tasumata elektriarved 3000 eurot, tasumata üüri ja hüvitise tegemata siseviimistlustööde eest. Viimistlustööde tegemise kohustus tulenes leping p-st 3.3.
3.AS Eesti Energia poolt on lähtutud arvete koostamisel prognoosnäitudest, see tähendab, et klient/käesoleval juhul kostja ei ole AS-le Eesti Energia tegelikke näite igakuiselt edastanud. 02.02.2012. a. tehti tarbimiskohta XXXkontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit ehk tegelik tarbimine tarbimiskohas XXX, on olnud oluliselt suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012. a. teostas AS Eesti Energia uue kontrollkäigu hageja palvel tarbimiskohta XXX, kuna kahtlustati arvesti riket. Tööülesannete aktist nähtub, et arvesti on korras ja näitude erinevus tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke arvesti näite. Kostja väide, et kostja elektritarbimine oli hageja esitatud arvete kajastatust tegelikkusest väiksem ei vasta tõele, kuna kostja ise ei teavitanud AS Eesti Energiat tegelikest arvesti näitudest ehk tegelikust tarbimisest. Kostja seisukohad
4.Kostja hagi ei tunnista. Pooled leppisid üürilepingus kokku, et kostja teostab vajalikud, üürileandjaga eelnevalt kooskõlastatud parendus- ja siseviimistlustööd kogusummas 72 000 Eesti krooni (4 601,64 eurot). hageja aga kohustus 3 aasta jooksul hüvitama kostjale nimetatud tööde teostamise ja kulude eest tasaarvelduse korras, st igakuiselt arvestades 2 000 krooni (127,82 eurot) maha kokkulepitud 6 500 krooni (415,43 eurot) suurusest üüri tasust. Kostja oli seega kohustatud tasuma 4 500 krooni (287,60 eurot) üüri eest kuus. Üüriperioodi pikkus oli kokku 30 (kolmkümmend) kalendrikuud, mis tähendab, et kokku pidi kostja tasuma hagejale üüri summas 8 628 eurot. kostja on tasunud hagejale 30 (kolmkümmend) kalendrikuu pikkuse üüriperioodi jooksul kokku üüri summas 7 981,64 eurot. Lepingust tulenev reaalne üürijääk on maksimaalselt summas 646,36 eurot.
2(8)
Tsiviilasi nr 2-13-44229
5.Hageja on esitanud elektriarveid alusetutes summades. Hageja väidetud koguseid ei ole tehniliselt võimalik tarbida. Hoone elektrisüsteem on vigane, mistõttu on kostja kandnud kahju. Hageja ei ole esitanud hoone elektrisüsteemi nõuetekohasuse tunnistust elektriohutusseaduse § 11 tähenduses. AS Eesti Energia esitas üüriperioodil vahemikul 30.11.2009 – 31.08.2011 arveid kogusummas 1 049,67 eurot ja vahetult enne üüriperioodi lõppu ajavahemikus 30.09.2011 – 30.06.2012 arveid kogusummas 3 773,18 eurot. On arusaamatu, millest selline summade erinevus on tingitud. TTÜ elektroenergeetika instituudi andmetel on keskmise pere aastane elektrikulu 3500-5500kWh piires (ilma elektrikütteta), korterelamutes vastavalt madalam ja eramutes kõrgem. See teeb pere ühe kuu keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Kuna kõnealust üüripinda köeti nii kaminküttega kui ka elektriküttega, siis on Kostja jaoks aktsepteeritav, et ühe kuu elektritarbimine võis olla maksimaalselt kuni 800 kWh. Kostjal tekkisid alates 2011. aasta detsembrist vastuväited esitatud elektriarvetele. Kohtuistungil selgitas kostja, et tasumata elektriarveid on summas 3059,16 eurot.
6.Tõele ei vasta, et kostja on jätnud tegemata lepingu p-s 3.3 kokku lepitud parendustööd.
7.Kostja palub tunnistada tühiseks 02.06.2012. a hagejaga sõlmitud võlaleping summas 5 500,00 eurot, kuna see on sõlmitud olulise eksimuse jõul. Kostja eksimuseks oli arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel oli alates 25.11.2009.a sõlmitud eluruumi üürileping Tallinnas XXX linnaosas XXXasuva eramu kasutamiseks. Hageja andis kostjale eluruumi üle 30.11.2009.a. Pooled leppisid üürilepingus kokku, et kostja teostab lepingus nimetatud üürileandjaga eelnevalt kooskõlastatud parendus- ja siseviimistlustööd kogusummas 72 000 Eesti krooni (4 601,64 eurot), hageja aga kohustus 3 aasta jooksul hüvitama kostjale nimetatud tööde teostamise ja kulude eest tasaarvelduse korras, st igakuiselt arvestades 2 000 krooni (127,82 eurot) maha kokkulepitud 6 500 krooni (415,43 eurot) suurusest üüri tasust. Kostja kohustus üürilepingu punkti 3.1 kohaselt maksma hagejale eluruumi kasutamise eest igakuiselt tasu ning punkti 3.2 kohaselt kommunaalteenuste eest vastavalt teenuse osutaja poolt ja/või hageja poolt esitatud arvetele. AS Eesti Energia esitas üüriperioodil vahemikul 30.11.2009 – 31.08.2011 arveid kogusummas 1 049,67 eurot ja vahetult enne üüriperioodi lõppu ajavahemikus 30.09.2011 – 30.06.2012 arveid kogusummas 3 773,18 eurot, kokku 4822,85 eurot. Kostja jättis tasumata elektriarveid summas 3059,16 eurot. Pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel 03.06.2012.a üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Akti kohaselt kostja annab eluruumi üle ja hageja võtab selle vastu ning pooled leppisid kokku võlgnevuse summade tasumises selliselt, et kostja tasub 5 500,00 EUR, esimene makse toimub 01.07.2012 ja viimane makse toimub 01.06.2013. Pooled leppisid kokku viivisemääras 1% ehk 4,58 eurot iga viibinud päeva eest.
10.Hageja palub kostjalt välja mõista võlatunnistuses märgitud üürilepingust tulenev võlgnevus 5500 eurot ja viivised 5500 eurot. Kohus selgitab esmalt võlatunnistusega seonduvaid asjaolusid ning hindab seejärel, kas üürilepingust tulenevad nõuded kostja vastu on põhjendatud. Võlatunnistuse tähendus
3(8)
Tsiviilasi nr 2-13-44229
11.Kohus on seisukohal, et 03.06.2012 dokument on deklaratiivne võlatunnistus üürilepingust tuleneva võlgnevuse kinnitamiseks.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
13.Käesoleval juhul ei ole pooled väitnud ning miski ei viita sellele, et 030.6.2012 kokkuleppe sõlmimisega soovisid pooled luua iseseisvat kohustust, seega lähtub kohus deklaratiivse võlatunnistuse eeldusest ning tuvastab, et pooled on koostanud deklaratiivse võlatunnistuse.
14.Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26).
15.Kohus leiab, et kostja ei ole täies mahus põhistanud võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist ning et hageja on esitanud nõutavad selgitused ning tõendid, mistõttu ei ole võla tõendamiskoormus hagejale üle läinud. Hageja selgituse kohaselt koosnes võlatunnistuse aluseks olenev võlgnevus tasumata elektriarvetest summas 3000 eurot ning ülejäänud osas tasumata üürist ning hüvitisest tegemata jäänud parendustööde eest. Elektrienergia tarbimisest tulenev nõue
16.Kohus võtab järgnevalt seisukoha tasumata elektriarvetest tekkinud võlgnevuse kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingu järgi pidi kõrvalkulusid, sealhulgas elektrienergia kulu, tasuma kostja ning et kostja jättis tasumata elektriarveid summas 3059,16 eurot. Vastutusest vabanemiseks pidi kostja seega põhistama ja tõendamata, et hageja nõue elektriarvete tasumiseks oli põhjendamatu.
17.Kostja väitel ei pidanud ta elektriarveid esitatud summas tasuma, sest hoone elektrisüsteem ei olnud nõuetekohane. Kohus hindab kostja vastuväidet VÕS § 278 lg 1 p 3 alusel. Vastavalt VÕS § 278 lg 1 p 3 kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, võib üürnik /---/ nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. VÕS § 276 lg 1 sätestab üldreegli, et üürileandja peab hoidma asja lepingujärgses seisundis. Lepingujärgse seisundi saab sisustada VÕS § 77 kaudu. Vastavalt VÕS § 77 lg 1 võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse 4(8)
Tsiviilasi nr 2-13-44229 täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega kui lepingu kehtivuse ajal kaotab üüriese VÕS § 77 lg 1 järgi nõutavad omadused ja seda ei ole põhjustanud üürnik, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kahjunõude võib üürnik VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada üüri- või kõrvalkulude nõudega. Seega on kostja väide, et tal võis olla õigus mittenõuetekohase elektrisüsteemi tõttu keelduda elektriarvete tasumisest õiguslikus mõttes asjakohane ning kohus peab hindama, kas hoone elektrisüsteem vastas VÕS § 77 lg 1 nõuetele.
18.Pooled ei ole üürilepingus kokku leppinud hoone elektrisüsteemile esitatavaid nõudeid, mistõttu peab kohus lähtuma elektrisüsteemile tavapäraselt esitatavatest nõuetest. Elektrisüsteemi tavapäraseks nõudeks on eelkõige see, et elektrisüsteem funktsioneerib sihtotstarbeliselt. Iseenesest võib nõustuda kostja eeldusega, et olemasolevate elektritarbijate kohta selgelt ülemäärane energiakulu võib viidata elektrisüsteemi veale. Eelkõige on kostja selgitanud, et see võib tähendada elektri „leket“, näiteks põrandaküttel võib olla vigastatud küttekaabel ja seetõttu võib elekter kanduda küttekaablist väljapoole. Kohus peab võimalikuks, et selline elektrisüsteemi viga oleks käsitatav elektrisüsteemi puudusena, mille eest üürnik ei vastuta (VÕS § 278 lg 1 p 3).
19.Samas aga leiab kohus, et kostja ei ole põhistanud asjaolu, et hoone elektrisüsteem oli vigane. Kohus ei nõustu kostjaga, et hoone elektrisüsteemi puudulikkust näitab elektriohutusseaduse § 11 viidatud nõuetekohasuse tunnistuse puudumine. Elektriohutusseaduse järgi on nõuetekohasuse tunnistuse puudumise tagajärjed haldusõiguslikud, mitte eraõiguslikud. Nõuetekohasuse tunnistuse puudumine võib tuleneda sellest, et omanik ei ole selleks vastavat taotlust esitanud või lihtsalt sellest, et ehitis ehitati enne elektriohutusseaduse jõustumist. Elektriohutusseaduse § 50 lg 1 kohaselt enne seaduse jõustumist turule lastud elektriseade või paigaldis peab vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise ajal kehtinud nõuetele. Samuti ei tähenda nõuetekohasuse tunnistuse olemasolu automaatselt seda, et elektrisüsteem on korras, sest viga võib tekkida pärast tunnistuse väljastamist.
20.Kohus ei nõustu ka kostja väitega, et elektrisüsteemi puudulikkust näitab, et alates 2011.a septembrist hakkasid energiaarvete summad järkjärgult ja põhjendamatult tõusma. AS Eesti Energia poolt kinnitatud perioodi 12.11.2008 – 30.06.2012 väljavõttest nähtub tõepoolest, et alates 2011.a septembrist hakkasid energiaarvete summad tõusma. Tabelist nähtuvalt on elektritarbimine olnud aadressil XXXalates 2008.a novembrist kuni 2011.a augustini stabiilne ning olulisi summaarseid erinevusi ei saa täheldada. Alates 2011. aasta septembrist hakkavad kuluarvete summad järsult tõusma – kui siiani oli ühe kuu keskmine elektrikulu 50 – 100 eurot, siis 2011. aasta septembris tõusis kulu järsult 155,03 euroni, seejärel oktoobri kulu 233,37 euroni, novembri kulu 325,62 euroni, detsembri kulu 468,87 euroni. Hageja on õigest viidanud, et segadused elektrinäitudega tulenesid sellest, et kostja ei teavitanud näitusid ning need määrati kindlaks prognoosi alusel. Eelviidatud väljavõtte kohaselt on kõik näidud kuni kuupäevani 23.03.2012 olnud prognoosnäidud. Juba sel põhjusel ei saa esitatud näitudest kindlaid järeldusi teha, sest ei ole selge, millal esitati viimati tegelik näit. Seda ei muuda kostja poolt viidatud asjaolu, et Põhjaranniku artiklis pealkirjaga „Elektrinäidu prognoosimine hoiab kokku aega“ on Eesti Energia esindaja väljendanud üldist seisukohta, et prognoos võib alati olla veidi erinev kliendi tegelikust tarbimisest – nii alla- kui ülespoole -, kuid reeglina ei ole erinevused üldsegi suured. Viidatud seisukoht on antud üldiselt ega välista teistsuguste juhtumite esinemist. Hageja on näidanud, et 02.02.2012. a. tehti tarbimiskohta XXXkontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit ehk tegelik tarbimine tarbimiskohas XXX, on olnud oluliselt suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012. a. teostas AS Eesti Energia uue kontrollkäigu ja kontrollis ka arvesti seisukorda. Tööülesannete aktist nähtub, et arvesti on korras ja näitude erinevus tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke arvesti näite. Seega saab kontrollkäikude aktidest teha järelduse, et 2011 aastal koostatud prognoosnäidud olid 5(8)
Tsiviilasi nr 2-13-44229 tegelikule tarbimisele mittevastavad. Sellises olukorras ei ole põhjendatud koostatud elektrinäitude dünaamika alusel järeldada, et elektrisüsteem oli vigane.
21.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hoone pikaajaline energiatarbimine on nii suur, et tehniliselt ei ole see võimalik ja sellest nähtub, et elektrisüsteem oli vigane. Kostja on välja toonud, et üüripinna asukohaga Tallinnas XXX linnaosas XXXeluruumide pindala on kokku 142,50 m2 (köetav pind), Kostja on esile toonud TTÜ elektroenergeetika instituudi andmetel on ühe kuu keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Elektrinäitude väljavõttest nähtub, et kostja on kogu kasutamise perioodi jooksul 30.11.2009 – 03.06.2012 kasutanud elektrit näidust 76024 kWh näiduni 127303 kWh, mis teeb kogu tarbimiseks 51 279 kWh. Jagatuna see perioodi pikkusele ehk 30 kuule, on igakuiseks tarbimiseks 1709 kWh. Kohtu arvates ei ole põhjust väita, et aastane elektrikulu 1709*12=20508kWh ei vastaks elektriküttega eramu energiakulule. Vaidlust ei ole selles, et eramus oli kütteallikatena kamin ja elektriküte ning kostja leibkonnas oli 4 inimest. Elektriküte on teadaolevalt väga energiamahukas kütteliik ning see võib pere elektrikulust moodustada märgatavalt suurema osa kui kõik muud tarbijad kokku. Elektritarve sõltub ka maja soojustamisest ning majas elavate inimeste arvust, samuti sellest, kui aasta temperatuurist. On võimalik, et kostja küttis vähem kaminaga ning rohkem elektriga. Seega, isegi lähtudes eeldusest, et keskmise pere ühe kuu keskmiseks elektrikuluks on kuni 460 kWh ei saa esiteks nõustuda sellega, et keskmine aastane elektrikulu keskmises elektriküttega eramus ei võiks olla 20 500 kWh ning kindlasti ei saa nõustuda järeldusega, et konkreetselt üüriobjektiks olnud eramus ei võiks tavapärane aastane elektrikulu olla 20 500 kWh.
22.Kokkuvõtte märgib kohus, et hageja on esitanud kohtule elektritarbimise kontrollimist võimaldavad tõendid ja omapoolsed selgitused näitude kontrollimise ja arvesti kontrollimise kohta. Tulenevalt eespoolt antud selgitustest tõendamiskoormuse kohta ei pidanudki hageja esile tooma, milline oli maja soojustus ning muud elektritarbimist määravad tegurid ega esitama andmeid, mis oleks võimaldanud võrrelda elektritarbimist piirkonna keskmisega. Sellised asjaolud ei olnud välistavalt hageja kontrolli all või tema mõjusfääris, vaid neid oleks saanud edukalt esitada ja tõendada ka kostja. Nende asjaolude osas lasus tõendamiskoormus kostjal. Seda on kohus ka oma 20.10.2014 määruses kostjale selgitanud, märkides, et tulenevalt deklaratiivse võlatunnistuse iseärasusest, lasub eelnimetatud asjaolu tõendamiskoormus eelkõige kostjal. Üürinõue ja parendustöödest tulenev nõue
23.Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud üürinõude ja parendustöödes tuleneva nõude puudumis. Hageja väitel on üürinõue ja parendustööde tegemata jätmisest tulenev võlatunnistuses kajastatud nõue kostja vastu 5500 - 3059,16 = 2440,84 eurot. Kostja on väitnud, et maksimaalne üürnõue saab olla 646,36 eurot. Kohus nõustub kostjaga üürinõude osas üksnes osaliselt. Kostja väitel on ta tasunud lepingu kehtivuse ajal üüri summas 7981,64 eurot (kostja arveldusarve väljavõtted, tl 65, 73). Kostja esitatud SEB panga väljavõte kinnitab kõiki tasumise, v a 29.11.2009 makse 9000 krooni, eurodes 575,20 eurot. Seega on tõendatud, et kostja on tasunud üüri 7406,44 eurot, järelikult on tasumata üüri 8628 eurot - 7406,44 eurot = 1221,56 eurot. Parendustööde tegemata jätmisest tuleneva nõude osas on kostja üldsõnalisel märkinud, et tööde tegemata jätmine ei vasta tõele. Kohus leiab, et sellega ei ole kostja täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust põhistada võla puudumist. Kostja ei ole esile toonud, milliseid töid pidi kostja tegema ja milliseid töid neist kostja tegi, kuigi need asjaolud pidid olema kostjale teada ning neid asjaolusid sai paremini tõendada kostja, mitte hageja. Seega tuvastab kohus, et võlatunnistuses kajastus üürivõlg 1221,56 eurot ning 1219,28 eurot hüvitis tegemata parendustööde eest. Kostja avaldus võlatunnistuse tühistamiseks 6(8)
Tsiviilasi nr 2-13-44229
24.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus selgitas pooltele eelmenetluses, et mõistab kostja esitatud taotlust 02.06.2012 sõlminud võlatunnistuse tühistamiseks avaldusena teisele lepingupoolele ja samas tehingu tühisusele tugineva vastuväitena hagi rahuldamata jätmiseks. Kohus märgib, et lepingu tühistamise avaldust on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub menetluspoole kohtule esitatud menetlusdokumendis, mis toimetatakse kätte vastaspoolele, ja vastaspool võib aru saada soovist tehing tühistada (v.t Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 p 35). Kohus on kostja avalduse 02.06.2012 sõlmitud võlatunnistuse tühistamiseks hagejale edastanud 15.09.2014.
25.Kostja vastuväidetest nähtuvalt on kostja 02.06.2012 tehingu tühistanud, lähtuvalt asjaolust, et nimetatud tehing on sõlmitud eksimuse tõttu (TsüS § 92 lg 3 p 1 ja p 3), mis tulenes eelkõige ebaõigetest andmetest elektritarbimise arvestamisel. Kostja eksimuseks oli arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras. Käesolevas otsuses on kohus tuvastanud, et hoone elektrisüsteem oli töökorras, seega puudusid kostjal materiaalsed alused võlatunnistuse tühistamiseks eksimuse tõttu. Viivise nõue
26.Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise 5 500 eurot. 02.06.2012 sõlmitud võlalepingus on kokkulepitud viivisemääraks 1 % ehk 4,58 eurot iga viibinud päeva eest. Kostja ei ole hageja viivise arvestust vaidlustanud. Juhindudes VÕS § 113 lg-st 1 mõistab kohus kostjalt viivise hageja kasuks välja 5500 euro ulatuses. Menetluskulud
27.Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
28.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
30.Hageja kinnitab, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega lisandub hageja õigusabikuludele (797 eurot) käibemaks 159,40 eurot. Hageja menetluskulud 1456,40 eurot, moodustavad riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga 956,40 eurot.
31.Kohtu hinnangul on hageja esitanud menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses ja need kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.