nende Apellant (kostja) T.L. (IK XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas, e-post [email protected] Vastustaja (hageja) OÜ Aktiva Finants (rk 10746479), esindaja Kadri Timuska (OÜ Julianuse Õigusbüroo)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 7. novembri 2014.a otsus muutmata ja T.L. apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulud
1.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud T.L. kanda.
2.Vabastada T.L. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja jätta riigilõiv summas 75 (seitsekümmend viis) eurot riigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Aktiva Finants palus 03.12.2013.a esitatud hagis mõista T.L.ilt välja võlgnevuse kokku summas 903,40 eurot, sh põhivõlgnevus 489,41 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 413,99 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS (Elisa) ja T.L. (kostja) 14.09.2010 liitumislepingu nr 896581 perepaketi „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ telefoniteenuse tarbimiseks minimaalhinnaga 19,17 eurot (300 krooni) kuus. Paketti kuulus neli mobiiltelefoni numbrit – XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Lepinguosalised sõlmisid 28.03.2011 liitumislepingu nr XXXXXXX internetiteenuse „Mint Strong“ tarbimiseks koos vara Huawei E1752 USB modemi kasutuslepinguga (liitumislepingu nr XXXXXXX lisa) paketitasuga 12,72 eurot kuus. Lisaks sõlmisid Elisa ja kostja 13.01.2011 ning 13.05.2011 kaks järelmaksuga müügilepingut (liitumislepingu nr XXXXXXX ja XXXXXXX lisa) mobiiltelefonide LG GX200 Black ostmiseks, kusjuures telefoni maksumus 90 eurot tuli tasuda 18 kuu jooksul 5 euro suuruste osamaksetena. Kostja kohustus saadud teenuste ja kaupade eest tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhisummas 489,41 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingutes kokkulepitud viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi koostamise päevani. Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele (19,17 + 12,72 = 31,89). Miinimumarve esitamise õigus tuleneb liitumislepingutest. 04.05.2012 arve nr XXXXXXXXXXX on esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et ta ei ole alates septembrist ja oktoobrist 2011 teenust tarbinud ega saanud. Kui kostja mõnel kuul ei kasutanud mõnda perepaketti kuulunud telefoninumbritest, ei kajastatud neid numbreid ka arvel. Samas sõltumata sellest, mitut telefoninumbrit ühe kuu jooksul kasutati, oli paketitasu 19,17 eurot kuus, sest sõlmitud liitumislepingute olemusest tulenevalt ei olnud oluline teenuse tarbimise maht, vaid lepingu kehtimine. Enne võlgnevuse tekkimist täitis kostja lepingut korrektselt ligikaudu aasta vältel ning miinimumarve tasumise kohustus ei saanud tulla kostjale üllatusena. Internetiteenuse lepingu osas tuli kostjal samuti tasuda igakuiseid paketitasu arveid sõltumata sellest, kas ja millises mahus teenust tarbiti. Tasude maksmise kohustuse vältimiseks oleks tulnud vastavad lepingud lõpetada, esitades selleks Elisale kirjaliku ülesütlemisavalduse.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele osaliselt vastu. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks, s.o summas 89,63 eurot, ja nõustus selle summa temalt väljamõistmisega. Kostja märkis, et viivise nõue ei kuuluks rahuldamisele põhivõlgnevust ületavast ulatuses. Kostja avaldas valmidust tasuda
2(10)
võlgnevus osade kaupa, tulenevalt raskest majanduslikust olukorrast ja laste ülalpidamise vajadusest. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja nõustus, et võlgneb hagejale 89,63 eurot – juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot. ’ Kostja leidis, et miinimumarvete esitamiseks puudus õiguslik alus. Alates septembrist 2011 ei olnud perepaketiga seotud numbrid XXXX ja XXXX kasutuses. Alates oktoobrist 2011 ei kasutanud kostja ka ülejäänud telefoninumbreid ega internetti. Sellest ajast on kostjale arveid esitatud miinimumarvetena, kuigi kostja ei ole teenust saanud. Tasu maksmine teenuse eest, mida ei osutata, rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning on vastuolus heade kommetega. Kostja palus tunnistada Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5 tühisust, mis sätestab, et teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumakse või miinimumarve tasumise kohustusest. Tagajärje rakendumine, mille kohaselt tuleb tasu maksta ka juhul, kui teenust ei tarbita, ei olnud kostjale tarbijana arusaadav. Teenuse osutaja pidanuks kasutama kliendile vähem koormavat abinõu ja ütlema lepingu üles juba enne, kui tekkis märkimisväärne võlgnevus. Kostja asus seisukohale, et on avaldanud oma tahet lepingu lõpetamiseks sellega, et jättis pikema aja vältel teenuse tarbimata (kaudne tahteavaldus). Kostjale jäi selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud summa 208,44 eurot. Kui eelmiste kuude arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja eelmise perioodi võlast, siis maikuu 2012 arve ei ole arusaavad ega põhjendatud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas oma 7. novembri 2014.a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 325,79 eurot, millest 217,19 eurot moodustab põhinõue ja 108,60 eurot viivis. Kohus tunnistas otsuse TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tagatiseta viivitamata täidetavaks, samuti jättis menetlusosaliste menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on sõlminud kaks liitumislepingut: 14.09.2010 liitumislepingu nr XXXX mobiiltelefoniteenuste tarbimiseks perepaketis „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ (tl 17-18) ja 28.03.2011 liitumislepingu internetiteenuse „Mint Strong (mobiilne püsiühendus)“ tarbimiseks (tl 22) koos vara Huawei E1752 USB modemi kasutuslepinguga (tl 24, 26, 27). Liitumislepingute kohaselt on osapoolte õigused ja kohustused kindlaks määratud Elisa üldtingimuste ja hinnakirjaga, mis on liitumislepingute lisadeks ning mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustusid täitma. Asja materjalidest nähtuvalt kasutas kostja pakette, mille osas kehtis miinimumarve. Mobiiltelefoniteenuste paketi maksumus oli 19,17 eurot kuus (tl 119-120) ja internetiteenuse paketi maksumus 12,72 eurot kuus (tl 121).
4.Kohtu hinnangul oli nimetatud liitumislepingute näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud teenuste osutamise lepingutega (VÕS § 35 lg 1). Vaidlus puudub selles, et Elisa tegutses liitumislepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja sõlmis Elisaga lepingud kui tarbija. VÕS § 39 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik (tarbija) seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus pidas vajalikuks TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 alusel kontrollida tüüptingimuste kehtivust sõltumata sellest, kas pooled ise sellele tuginesid.
3(10)
5.Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt. Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas summas 89,63 eurot, leides, et võlgneb juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, s.o aja eest, kui kostja teenust sai. Kostja märgib vastuses hagile (tl 108 p 2.2), et lähtub hagiavalduses (tl 14) märgitud võlgnevustest arvetel nr XXXX, XXXX ja XXXX (t lk 45-46, 47-48 ja 49-50). Kohus leidis, et arve nr XXXX kohaselt on kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutanud teenuseid tegelikkuses 56,32 euro eest 16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et tal oli võlgnevus eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta vaidlusaluse arve järgi kohustatud 20.08.2011 teenuse osutajale tasuma kokku 125,83 eurot (56,32 + 69,51). Kuna hageja on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel, lähtus kohus haginõude rahuldamisel arvel nr XXXX märgitud summast. Seega võlgneb kostja perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud teenuste eest kokku 161,33 eurot (tl 49), sest eelduslikult on kostja teenuste kasutamise eest septembris 2011 osaliselt tasunud.
6.Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda miinimumarveid ajavahemiku eest, mil ta omal valikul teenuseid ei tarbinud. Asja materjalidest nähtuvalt on alates novembrist 2011 kuni aprillini 2012 (seega kuuel korral) kostjale arveid esitatud miinimumarvetena kogusummas 31,89 eurot (12,72 + 19,17) kuus. Mais 2012 on miinimumarveks märgitud 30,62 eurot (11,45 + 19,17). Kohus leidis, et kostjal on liitumislepingute ja üldtingimuste p 4.5 järgi miinimumarve tasumise kohustus summas 31,89 eurot ühe kuu ulatuses, mille vältel teenuse osutamine oli piiratud. Aja osas, mil teenuse tarbimine ei olnud kostjale piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud mobiiltelefoniega internetiteenust, nõustus kohus hagejaga, et kostjaga sarnane mõistlik isik (tarbija) pidi samadel asjaoludel aru saama, et tasu maksmise kohustuse vältimiseks tuleb liitumislepingud lõpetada vastava avalduse tegemisega teenuse osutajale.
7.Kohus leidis, et kostja ei ole miinimumarvete esitamisel peale jaanuari 2012.a käitunud kostja suhtes heas usus, mistõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistmata miinimumtasu 2012. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis osutatud teenuste eest vastavalt 31,89 eurot, 31,89 eurot ning 30,62 eurot ja kokku vähendada hageja nõuet 94,40 euro võrra. Olukorras, kus kostja oli arvete tasumisega viivituses mitu kuud, tulnuks Elisal üldtingimuste p 4.7.1 järgi piirata kliendile teenuse osutamist.
8.Kohus analüüsis ka 04.05.2012 arvel kajastatud summat 208,44 eurot, mida kostja pidas ebaselgeks. Hageja selgituste kohaselt on 04.05.2012 arve nr XXXX (tl 63-64) esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91 = kokku 177,82 eurot), mille nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust. Kohus leidis seejuures, et nn käsitlustasu vastab VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi mõistele ning muuhulgas on ka käsitlustasu tingimus käsitatav tüüptingimusena. Maakohus asus seisukohale, et VÕS § 41 alusel tuleb kohaldamata jätta tühine (VÕS § 42 lg 1) tüüptingimus, millega pandi tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemise ja/või teenuspaketi vahetamise korral kindlas summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest. Käsitlustasud on tüüptingimustena tarbija jaoks ebamõistlikult kahjustavad. Ebamõistlikult suur on leppetrahv, mis ületab vara kasutuslepingu esemeks olnud vara hinna (USB modemi maksumus 44 eurot ja leppetrahv 50 eurot) ja leppetrahv, mis on ca 2/3 järelmaksuga müügilepingu esemeks olnud vara maksumusest (mobiiltelefoni maksumus 4(10)
90 eurot ja leppetrahv 65 eurot). Sellekohane tingimus on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Seega ei ole hagejal õigust käsitlustasu (leppetrahvi) nõuda ja kohus jätab hageja põhinõude summas 177,82 eurot (50 + 63,91 + 63,91) rahuldamata. Kokkuvõttes leidis kohus, et hagejal kostja vastu 217,19 euro suurune põhinõue (489,41 – 94,40 – 177,82).
9.Sellele lisaks tuleb kostjal tasuda raha maksmise kohustuse rikkumise eest viivist. Kostja on lepinguid sõlmides nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära osas, so 0,15% päevas võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivisearvestust, vaid on sisuliselt taotlenud viivise vähendamist, viidates halvale majanduslikule olukorrale ja pere piiratud toimetulekule. Kohus leidis, et antud juhul on kostja viivise vähendamise nõue põhjendatud. Kohus on seoses riigi õigusabi andmisega kontrollinud kostja majanduslikku seisundit. Põhinõude osalise rahuldamise tõttu lähtus kohus viivise vähendamisel kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast summast, so 217,19 eurot, mida kohus vähendas 1⁄2 võrra ehk 108,60 euroni. Kokkuvõttes luges kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,79 eurot, millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot viivis.
TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
10.Kostja T.L. vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, paludes tühistada kohtuotsus osas, millega hagi rahuldati suuremas ulatuses kui kostja hagi tunnistas s.o. summas 127,56 eurot põhinõude osas ning viiviste osas summas 18,87 eurot. Apellant palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi põhinõudes summas 89,63 eurot ning viiviste osas summas 89,63 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) nõustub apellant maakohtu otsusega osas, milles hagi jäeti rahuldamata; 2) ei ole maakohtu otsus põhjendatud osas, millega rahuldati hagi kostja poolt nõude tunnistamise osas. Kostja tunnistas osaliselt hagi summas 89,63 eurot, s.o juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, s.o aja eest, kui kostja teenust sai. Hagi ei tunnistanud kostja ülejäänud summas põhjusel, et ta ei saanud hagejalt teenust; 3) on kohus otsuse tegemisel ületanud nõude piire ning rikkunud TsMS §-s 439 sätestatut. Hagiavalduses on hageja esitanud võlgnevuse ja viiviste arvestuse, mille kohaselt on kostja võlg juuli 2011 eest 16,39 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt on arvel nr XXXX perioodi 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutatud teenuste eest tasu 56,32 euro eest 16,39 euro asemel, kostja ei ole vaidlustanud võlgnevust eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta vaidlusaluse arve järgi kohustatud 20.08.2011 teenuse osutajale tasuma kokku 125,83 eurot. Maakohus leidis, et hageja on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel ning lähtus haginõude rahuldamisel arvel nr XXXX märgitud summast. Hageja ei ole üheski oma menetlusdokumendis muutnud hagi eset (nõuet) ning puudub alus pidada hageja nõuet 2011.a. juuli eest eksimuseks. Asjaolu, et see arv ei lange kokku arvel nr XXXX oleva summaga ei tähenda, et hagiavalduses olev arv pole õige. Asja lahendamisel tuleb lähtuda hagiavalduses toodud hageja nõudest; 4) ei ole kohus põhjendanud, miks ei kohaldata veebruari – aprilli 2012 miinimumtasude kohta käivat seisukohta oktoobri 2011 kuni jaanuari 2012 miinimumtasude kohta. Kostja on oma vastuses väitnud, et alusetult on miinimumarvet nõutud alates oktoobrist 2011, kui kostja teenust ei kasutanud. Veebruari – aprilli 2012 miinimumtasude osas summas 94,40 eurot leidis kohus, et nende tasude kostjalt nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Oma olemuselt ei erine oktoobri miinimumtasu aprilli miinimumtasust. Seega jääb arusaamatuks, miks ei kohaldu VÕS § 101 lg 3 oktoobri kuni jaanuari miinimumtasude suhtes ning kuidas on hageja käitumine heas 5(10)
usus miinimumtasude nõudes oktoobri 2011 kuni jaanuari 2012 eest. Selles osas on kohtu seisukoht ka vastuoluline, kuna hageja käitumine ei saa olla miinimumtasude nõudmisel osaliselt kooskõlas heas usus käitumise põhimõttega ja osaliselt sellega vastuolus; 5) ei saa pidada põhjendatuks kohtuotsuse viidet kostja vastuse p-le 2.9. Kostja vastuses on märgitud, et Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p. 4.2. lubab telefoninumbri täiesti või osaliselt sulgeda. Üldtingimuste p. 8.4.1 annab õiguse leping üles öelda, kui teenuse osutamist on piiratud ja piiramise alus pole ühe kuu jooksul ära langenud. Seega tuleneb ülalviidatud sätetest, et teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu, mille möödumisel tuleb leping üles öelda. Kostja on selgelt väljendanud, et hagejal oli võimalus leping üles öelda, kui kostja lepingu tingimusi rikkus. Samas pole kostja nõustunud, et miinimumtasu nõue oleks seaduslik; 6) on kohustus tasuda teenuse eest, millist müüja ei osuta, ostja (tarbija) jaoks ülemäära koormav ja ei taga ostjale loodetud eesmärki e teenust. Kui kostja oktoobrist 2011 teenust ei saanud ei ole alust ka teenuse eest tasu nõudmiseks; 7) ei ole maakohus võtnud seisukohta kostja taotluse osas tunnustada hageja üldtingimuste p 4.5 tühisust. Maakohus asus küll seisukohale, et osa miinimumtasude osas ei ole hageja nõue põhjendatud kuna võlgnevuse on põhjustanud hageja tegevusetus. Samas pole kohtuotsuses antud hinnangut, kas teiste kuude eest miinimumtasude nõudes on selline tegevus heade kommetega kooskõlas; 8) on otsus tulenevalt hagi ebaõigest rahuldamisest põhinõude osas ebaõige ka viiviste osas. Apellatsiooni rahuldamisel tuleks kostjalt viivistena välja mõista 89,63 eurot.
11.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas vastustaja maakohtule hagi kokku 903,40 euro nõudes, maakohus aga rahuldas hagi summas 325,79 eurot. Kostja tunnistas hagi summas 89,63 eurot - juuli 2011 eest summas 16,39 eurot, august 2011 eest summas 40,01 eurot ja september 2011 eest summas 33,23 eurot, s.o aja eest, millal kostja teenust sai. 2) märkis maakohus oma otsuses, et hageja on ekslikult esitanud juuli 2011 eest arve nr XXXX summas 16,39 eurot ja mõistnud välja hageja kasuks arvel kajastuva 125,83 eurot. Hageja selgitab, et ei ole ekslikult märkinud arve summat 16,39 eurot, vaid antud arve alusel kuuluski tasumisele 16,39 eurot, mitte 125,83 eurot. Hageja poolt esitatud arve nr XXXX summas 16,39 eurot on õige; 3) jättis kohus hagi rahuldamata veebruari 2012 kuni aprilli 2012 miinimumtasude osas. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohtadega ja leiab, et kõik kaebuse esitajale esitatud miinimumarved olid põhjendatud. Kaebuse esitaja kasutas lepingu alusel teenuspaketti, mille kohaselt kuulus tasumisele miinimumtasu 19,17 eurot sõltumata sellest, kas kostja kasutas teenust tegelikult või mitte ja kas teenuse osutamine oli piiratud või mitte; 4) toimus apellandiga pidev kirjavahetus, milles apellant soovis maksepikendust. Elisa Eesti AS tuli talle korduvalt vastu. Kuna kaebuse esitaja siiski oma lubadusi ei täitnud, siis Elisa Eesti AS oli sunnitud lepingu ühepoolselt lõpetama; 5) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, mille kohaselt oli teenuse piiramise mõistlik aeg üks kuu, mille möödumisel tulnuks leping üles öelda. Tulenevalt Elisa Eesti AS üldtingimuste punktist 8.4.1 on teenusepakkujal õigus, mitte kohustus, teenust piirata. Teenust ei piiratud ja lepingut ei öeldud üles põhjusel, et apellant andis korduvalt lubadusi võlgnevuse tasumiseks. Tegemist oli vastutulekuga kliendile. Kui kaebuse esitaja ise teenust teatud aeg ei tarbinud, ei tähenda see temapoolset lepingu ülesütlemist või et Elisa Eesti AS oleks teenust piiranud; 6) nõustub vastustaja maakohtu poolt väljamõistetud viivise suurusega;
6(10)
7) jääb vastustajale arusaamatuks apellatsioonkaebuse esitamine, kuna kaebuse esitaja on pöördunud vastustaja poole ning on jõutud kokkuleppele, et vastustaja võimaldab kaebuse esitajal läbi kohtutäituri tasuda igakuiselt 30 eurot võlgnevuse katteks, kuni võlgnevus on likvideeritud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel täies ulatuses. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmise ega tühistamise aluseks ei ole asjaolu, et kohus luges erinevalt hagiavalduses esiletoodust arve nr XXXX (juuli 2011 eest) alusel põhjendatuks hageja nõude 125,83 euro ulatuses.
13.1.Hagiavalduses märgitu kohaselt kuulus nimetatud arve alusel tasumisele 16,39 eurot. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et juuli 2011 kohta koostatud arvelt nr XXXX (I kd tl 45) nähtuvalt on kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutanud teenuseid tegelikkuses 56,32 euro eest 16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et tal oli võlgnevus eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu oli kostja vaidlusaluse arve järgi kohustatud tasuma kokku 125,83 eurot (56,32 + 69,51). Kohus leidis, et hageja on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel, ning lähtus hagi osalisel rahuldamisel kirjalikust tõendist nähtuvast võlgnevuse summast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et toimikus I kd lk 45 oleva arve nr 2002948941 kohaselt kuulub tasumisele 125,83 eurot, millest 56,32 on arvestatud jooksvalt ja 69,51 moodustab eelneva perioodi võlgnevus. Seega puudub alus heita maakohtule ette eksimust tõendi hindamisel. Samuti on kohtul iseenesest õigus ja kohustus kontrollida hageja nõude põhjendatust mh võlgnevuse aluseks olevate arvete põhjal, kui kostja on nõudele vastu vaielnud.
13.2.Samas on hageja hagiavalduses sõnaselgelt palunud arve nr XXXX alusel välja mõista 16,39 eurot ja mitte 125,83 eurot. Võlgnevuse summas 16,39 eurot on omaks võtnud ka kostja. Ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses selgitab vastustaja (hageja) seoses arvega nr XXXX, et hagiavalduses ei ole ta märkinud ekslikult arve summat 16,39 eurot, vaid antud arve alusel kuuluski tasumisele 16,39 eurot, mitte 125,83 eurot. Hageja poolt esitatud arve nr XXXX summas 16,39 eurot on õige.
13.3.Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma nõude esitanud osaliselt ebaülevaatlikult ja nõude põhjendatuse kontrollimine oli kohtu jaoks raskendatud. Olenemata sellest, et kohtul puudus alus ja vajadus hageja nõude suurust korrigeerida, on maakohus siiski jõudnud õigele lõpptulemusele, lugedes õigesti põhjendatuks hageja põhinõude summas kokku 217,19 eurot. Vaatamata ebaselgusele juuli 2011 eest esitatud arvel nr XXXX näidatud võlgnevuse summa osas on kohus teinud ülejäänud asja materjalide põhjal hageja nõudest õiged mahaarvestused, saades tulemuseks võlgnevuse 217,19 eurot.
13.4.Pooltel ei ole vaidlust, et kostja võlgneb perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud teenuste eest kokku 89,63 eurot (16,39 + 40,01 + 33,23 eurot vastavalt arvetele nr XXXX tl 45, nr XXXX tl 47 ja nr XXXX tl 49). Sellele lisaks on põhjendatud kostjalt välja mõista miinimumarvete alusel võlgnetavad tasud perioodi oktoober 2011 kuni jaanuar 2012 (4 kuud) eest summas à 31,89 eurot, s.o 127,56 eurot 7(10)
(4 × 31,89). Seega ongi käesolevas menetluses kinnitust leidnud kostjal hageja ees võlgnevuse olemasolu kokku summas (89,63 + 127,56 =) 217,19 eurot, millisele tulemusele jõudis asja lahendades ka maakohus. Kolleegium leiab, et ebaselgus arvel nr XXXX märgitud võlgnevuse summa osas ei ole seda tulemust mõjutanud. Seega puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist.
14.Kostja vaidlustas Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5, mis sätestab, et teenuse osutamise piiramine (kas kliendi või Elisa algatusel) ei vabasta klienti kuumaksete või miinimumarvete tasumise kohustusest vastavalt hinnakirjale.
14.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, nagu oleks maakohus jätnud andmata hinnangu üldtingimuste p 4.5 kehtivusele. Maakohus on tõlgendanud üldtingimuste punkti 4.5 kooskõlas VÕS § 39 lõikega 1, arvestades seejuures ka kostja kui tarbija perspektiivi. Seejuures on maakohus põhjendatult viidanud üldtingimuste p 4.5 tõlgendamisel ka kostja seisukohale, mille järgi teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu (kostja vastuse p 2.9) ning edaspidi tuleks teenuse osutajal võlgnevuse suurenemise vältimiseks leping üles öelda. Kostja vaidles küll vastu hageja seisukohale, et teenuse piiramise aja eest (üks kuu) oli Elisal õigus nõuda miinimumarve tasumist, kuid maakohus on pooltevahelist lepingusuhet analüüsides jõudnud põhjendatult järeldusele, et lepingu järgi oli kostjal selleks kohustus.
14.2.Kohus jõudis sisuliselt järeldusele, et üldtingimuste kohaselt saab teenuste osutamist piirata kuni ühe kuu ulatuses ning sellest tulenevalt saab üldtingimuste p 4.5 järgi tarbijalt olukorras, kus teenuste osutamine on piiratud, nõuda ka miinimumarve tasumist üksnes ühe kuu eest. Seega ka juhul, kui teenuste osutamist piirataks pikemaks ajaks kui üks kuu, ei tuleks tarbijal tasuda miinimumtasu enam kui ühe kuu eest. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Niisugust lepingutingimust ei ole kolleegiumi hinnangul alust pidada tarbijat ebamõistlikult koormavaks ja seetõttu tühiseks.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ka selles, et nn miinimumarve tasumise tingimust ei ole alust pidada iseenesest ebamõistlikult koormavaks ja seetõttu tühiseks. Sisuliselt saab niisugust tingimust käsitada n-ö valmiduse tasuna jätkata lepingusuhteid ja osutada teenust. Tegemist ei ole puhtal kujul tasuga reaalselt osutatud teenuse eest. Sarnaselt ei vabane üürilepingu puhul üürnik üüri tasumise kohustusest aja eest, mil ta üüritud eset reaalselt ei kasuta. Lepinguga on tarbijale tagatud õigus ja võimalus teenust saada ning selle eest on ootuspärane ka tasu maksmise kohustuse olemasolu.
16.Hageja nõudis kostjalt miinimumarvete tasumist ajavahemiku eest oktoober 2011 kuni aprill 2012 (7 kuud). Seejuures oli asja materjalide kohaselt teenuse kasutamise võimalus kostjale tekkinud võlgnevuse tõttu piiratud ühe kuu vältel.
16.1.Maakohus asus VÕS § 101 lg 3 kohaldamisel seisukohale, et oktoobri 2011 kuni jaanuari 2012 (4 kuud, sh üks kuu, mille vältel oli teenuste kasutamine kostja jaoks Elisa poolt piiratud) eest on hageja õigustatud nõudma kostjalt miinimumarve tasumist, kuid ülejäänud 3 kuu (veebruar – aprill 2012) osas on hageja selle nõudeõiguse kaotanud.
16.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega materiaalõiguse kohaldamisel. VÕS § 101 lg 3 väljendab hea usu põhimõttest tuletatud keeldu kuritarvitada lepingust või seadusest tulenevaid õigusi (TsÜS § 138, VÕS § 6). Õiguste kuritarvitamise keeld tähendab võlausaldaja jaoks õiguste kaotamist juhul, kui alus õiguse kohaldamiseks tekib tema enda käitumisest või asjaolust või sündmusest, mille esinemise riski ta kannab. Seejuures ei pruugi lepingust tulenevatele õigustele või õiguskaitsevahenditele tuginemine olla hea usu põhimõtte vastane tervikuna, vaid alles alates teatava piiri saavutamisest. Asjaolu, missugusest piirist alates on õiguste teostamine muutunud õiguste kuritarvitamiseks, eeldab hinnangute andmist ja kaalutlusõiguse teostamist. 8(10)
16.3.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Elisa poolt kostjale miinimumarvete esitamisel ei olnud esimese nelja kuu vältel tegemist õiguste kuritarvitamisega vaatamata sellele, et Elisal olnuks juba varem võimalus leping üles öelda. Hageja on menetluses põhistanud, et lepingupoolte vahel peeti läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimise üle ja kostja oli huvitatud lepingu jätkamisest. Samuti tulenes nn miinimumarvega paketi olemusest, et teatavate perioodide vältel võib tarbija omal valikul loobuda teenuste kasutamisest, makstes sel juhul üksnes miinimumarveid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et sellistel asjaoludel ei olnud teenusepakkujal kohustust öelda pooltevaheline leping üles kohe niipea, kui tarbijal (kostjal) oli tekkinud ülesütlemist võimaldav võlgnevus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ka selles osas, et miinimuarvete esitamise jätkamist ei saanud pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks pikema aja möödumisel (s.o alates veebruarist 2012) ning seetõttu kaotas hageja miinimumtasude nõudeõiguse ajavahemiku veebruar kuni aprill 2012.a eest. Seega ei ole maakohtu otsus materiaalõiguse kohaldamisel vastuoluline ning apellandi sellekohased väited on ebaõiged.
17.Kuna maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja põhinõude suuruseks on 217,19 eurot, siis puudub ringkonnakohtu arvates alus muuta maakohtu otsust ka osas, milles maakohus leidis, et selles suuruses põhinõudelt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 50 % ulatuses põhinõudest, s.o summas 108,60 eurot. Kohus on vähendanud hageja viivisenõuet oma diskretsiooniõiguse alusel ega ole seejuures diskretsiooni piire ületanud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
18.Menetluskulud Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, sh T.L.le osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kohus märkis, et menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, v.a juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4). Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus andis oma 3. märtsi 2015.a määrusega apellandile menetlusabi, vabastades ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 75 eurot. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna ringkonnakohus jätab rahuldamata T.L. apellatsioonkaebuse, siis tuleks TsMS § 190 lg 2 alusel T.L.ilt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Kuna ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kontrollinud T.L. majanduslikku seisundit ja leidnud, et esinevad alused isikule menetlusabi andmiseks, leiab kolleegium, et põhjendatud on vabastada T.L. TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2014.a määrusega on T.L.ile antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellatsioonimenetluses T.L.ile osutatud õigusteenuse kulud tuleb jätta riigi kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud 9(10)
oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.