Otsuse avalikult teatavaks- 7. november 2014, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-13-41934
Tsiviilasi
OÜ Aktiva Finants hagi Tatjana Lillemäe vastu 903,40 euro nõudes
Tsiviilasja hind
903,40 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende hageja OÜ Aktiva Finants (rk 10746479; asukoht A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn; e-post [email protected]), esindaja Uljana Feldman, e-post [email protected]; kostja Tatjana Lillemäe (ik 46908052721; elukoht XXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas, epost [email protected]
Kohtuistungi toimumise aeg
lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Aktiva Finants hagi Tatjana Lillemäe vastu osaliselt.
2.Välja mõista Tatjana Lillemäelt OÜ Aktiva Finants kasuks 325 (kolmsada kakskümmend viis) eurot ja 79 senti, millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot viivis.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Tatjana Lillemäele osutatud riigi õigusabi kulud jätta riigi kanda.
4.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hageja nõue ja põhjendused Elisa Eesti AS (Elisa) ja Tatjana Lillemäe (kostja) sõlmisid 14.09.2010 liitumislepingu nr 896581 perepaketi „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ telefoniteenuse tarbimiseks minimaalhinnaga 19,17 eurot (300 krooni) kuus. Paketti kuulus neli mobiiltelefoni numbrit – XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX. Lepinguosalised sõlmisid 28.03.2011 liitumislepingu nr 1148351 internetiteenuse „Mint Strong“ tarbimiseks koos vara Huawei E1752 USB modemi kasutuslepinguga (liitumislepingu nr 1148352 lisa) paketitasuga 12,72 eurot kuus. Lisaks sõlmisid Elisa ja kostja 13.01.2011 ning 13.05.2011 kaks järelmaksuga müügilepingut (liitumislepingu nr 896581 ja 896583 lisa) mobiiltelefonide LG GX200 Black ostmiseks, kusjuures telefoni maksumus 90 eurot tuli tasuda 18 kuu jooksul 5 euro suuruste osamaksetena. Kostja kohustus saadud teenuste ja kaupade eest tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhisummas 489,41 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja selgitab, et Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele (19,17 + 12,72 = 31,89). Miinimumarve esitamise õigus tuleneb liitumislepingutest. 04.05.2012 arve nr 2004413096 on esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust. Kostja võlgneb hagejale 903,40 eurot, millest 489,41 eurot on põhinõue ja 413,99 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingutes kokkulepitud viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi koostamise päevani. Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 903,40 eurot. Menetluskulu (riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja tasu 287,60 eurot) palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 412,60 eurot ja viivise menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei nõustu kostja paljasõnalise väitega, et ta ei ole alates septembrist ja oktoobrist 2011 teenust tarbinud ega saanud. Kui kostja mõnel kuul ei kasutanud mõnda perepaketti kuulunud telefoninumbritest, ei kajastatud neid numbreid ka arvel. Samas sõltumata sellest, mitut telefoninumbrit ühe kuu jooksul kasutati, oli paketitasu 19,17 eurot kuus, sest sõlmitud liitumislepingute olemusest tulenevalt ei olnud oluline teenuse tarbimise maht, vaid lepingu kehtimine. Kostja ise ei ole avaldanud soovi liitumislepinguid lõpetada. Hagejale ei ole teada, et kostjale oleks teenuse osutamine olnud pikemaajaliselt piiratud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostjal oli võimalus teenuseid kasutada ning kas ja kui suures mahus ta seda tegi, ei oma siinjuures enam tähtsust. Hagejale ei ole usutav kostja väide, et ta ei teadnud lepingu sõlmimisel, et peab igakuiselt maksma vähemalt 19,17 eurot nelja mobiiltelefoni numbri kasutamise eest, sest kostja täitis lepingut korrektselt ligikaudu aasta enne võlgnevuse tekkimist. Kui kostjale oleks tulnud üllatusena 19,17 euro suuruse arve tasumise kohustus, oleks kostjal olnud võimalus leping koheselt lõpetada. Miinimumarve punkt oli välja toodud ka kõikides Elisa poolt kostjale esitatud arvetes. Kui kostjale jäi arusaamatuks miinimumarve esitamise põhimõte või ta ei olnud sellega nõus, oli kostjal õigus arve vaidlustada kuni selle maksetähtpäeva saabumiseni. Lisaks telefoniteenusele oli kostjal sõlmitud internetiteenuse tarbimiseks leping koos modemiga. Internetiteenuse lepingu osas tuli kostjal samuti tasuda igakuiseid paketitasu arveid sõltumata sellest, kas ja millises mahus teenust tarbiti. Hageja selgitab, et tasude maksmise kohustuse vältimiseks tuli vastavad lepingud lõpetada. Hagejale teadaolevalt ei soovinud kostja lepinguid lõpetada, kuna soovis vältida seadmete ostulepingutest tuleneva käsitlustasu maksmise kohustust. Vaatamata Elisa poolsetele järeleandmistele (pakuti kokkuleppeid võla tasumiseks ja osutati jätkuvalt teenust) ei täitnud kostja oma kohustusi ning Elisa lõpetas lepingud võlgnevuse tõttu. Hageja märgib, et Elisa ei saa käsitleda mõnda teenuse ajutiselt mittekasutamist kliendi soovina lepingut lõpetada. Poolte suhted olid selles osas reguleeritud lepingute ja üldtingimustega – kirjalikus vormis sõlmitud lepingu ülesütlemiseks tuleb kliendil esitada Elisale kirjalik avaldus. 2(8)
Hageja lisas avaldusele koopiad 14.09.2010 liitumislepingust, 28.03.2011 liitumislepingust ja vara kasutuslepingust ning 13.01.2011 ja 13.05.2011 järelmaksuga müügilepingutest, Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimustest, kostjale esitatud arvetest, teatisest nõude loovutamise kohta koos kinnituskirjaga, väljatrükist Pere Mobiil Pluss 300 paketi kohta, Mint Strong hinnakirjast (tl 17-66, 119-121). Kostja vastus hagile Kostja on nõus sellega, et võlgneb hagejale 89,63 eurot – juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot. Kuna viivis ei või olla põhivõlast suurem, on hageja viivisenõue põhjendatud summas 89,63 eurot. Alates septembrist 2011 ei olnud perepaketiga seotud numbrid XXXX ja XXXX kasutuses. Alates oktoobrist 2011 ei kasutanud kostja ka ülejäänud telefoninumbreid ega internetti. Sellest ajast on kostjale arveid esitatud miinimumarvetena, kuigi kostja ei ole teenust saanud. Tasu maksmine teenuse eest, mida ei osutata, rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning on vastuolus heade kommetega. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5, mis sätestab, et teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumakse või miinimumarve tasumise kohustusest, ei ole kostja arvates mõistlik, kui seda piirangut kasutatakse üle ühe kuu. Teenuse osutaja saab oma õigusi kaitsta klienti vähem koormates ja selleks abinõuks on lepingu ülesütlemine. Kostja palub tunnistada üldtingimuste p 4.5 tühisust. Kostja on nõus tasuma tema poolt omaks võetud nõude osade kaupa 25 eurot kuus põhjusel, et kostja sissetulekuks on elatis kahele lapsele summas XX eurot, peretoetus XX eurot ning XXX lapse raha XX eurot. Töökoha leidmine on võimatu, sest hooldamist vajab kolme aastane XX.XX laps. Kostjal on vaja täita oma kohustusi ka teiste kreeditoride ees XXX euro ulatuses kuus. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta pole avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks. Kui teenuse tarbija teenust ei tarbi ja selle eest ka ei maksa, on sellel käitumisel otsene tähendus – sellise tegevusega avaldab tarbija soovi teenust mitte saada. Kuigi teenuse osutaja on üldtingimustes näinud ette õiguse lepingu üles ütlemiseks võlgnevuse korral, on antud juhul selle asemel võimaldatud võla suurenemist ning koormatud kostjat varaliste kohustustega. Ei liitumislepingud ega üldtingimused anna selgitust selle kohta, et miinimumtasu tuleb maksta ka siis, kui teenust üldse ei kasutata. Viidatud dokumendid annavad selgituse selle kohta, milline on paketi minimaalne tasu, kui teenus on piiratud või teenust ei saa osaliselt kasutada. Samas peab teenuse osutaja tarbijale teenuse olemust selgelt ja arusaadavalt kirjeldama ja selgitama teenuse tasu kujunemise aluseid. Tarbija ei saa mõistlikult eeldada, et ta peab tasu maksma ka juhul, kui teenust ei tarbita. Kostja märgib, et temale jääb selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud summa 208,44 eurot. Kui eelmiste kuude arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja eelmise perioodi võlast, siis maikuu 2012 arve ei vasta mingile loogikale ja seega ei saa arvel olevat summat põhjendatuks lugeda. Kohtu põhjendused
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (tl 151-152). Pooltele on kätte toimetatud 10.10.2014 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud korras. Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut ja seetõttu lahendab kohus antud asja sisuliselt.
2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on sõlminud kaks liitumislepingut: 14.09.2010 liitumislepingu nr 896581 mobiiltelefoniteenuste tarbimiseks perepaketis „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ (tl 17-18) ja 28.03.2011 liitumislepingu internetiteenuse „Mint Strong (mobiilne püsiühendus)“ tarbimiseks (tl 22) koos vara Huawei E1752 USB modemi kasutuslepinguga (tl 24, 26, 27).
3(8)
Kohtu hinnangul on nimetatud liitumislepingute näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud teenuste osutamise lepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtu arvates vastavad kostjaga sõlmitud liitumislepingud oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnustele. Liitumislepingutest nähtuvalt kasutab Elisa klientide (füüsiline või juriidiline isik) suhtes eelnevalt välja töötatud tingimustega lepinguid kavatsusega kasutada neid tingimusi tulevikus sõlmitavates liitumislepingutes ja sellest tingituna puudub kliendil lepingu tingimuste üle läbirääkimise võimalus. Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 39 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlust ei ole selles, et Elisa tegutses liitumislepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja oli Elisaga lepinguid sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses (14.09.2010 ja 28.03.2011 kehtinud redaktsioon). Järelikult tuleb vaidlusaluseid liitumislepinguid tõlgendada selliselt, nagu mõistlik tarbija sellest aru pidi saama. Viidatud sätte teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
3.Liitumislepingute kohaselt on osapoolte õigused ja kohustused kindlaks määratud Elisa üldtingimuste (tl 31-44) ja hinnakirjaga, mis on liitumislepingute lisadeks ning mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustuvad täitma. Üldtingimuste p 6.2.2 järgi kohustus Elisa osutama või vahendama kostjale teenuseid kooskõlas liitumislepingu tingimustega ning lähtudes hinnakirjas fikseeritud tasumääradest ning kostja kohustus üldtingimuste p 5.2.2 järgi tasuma õigeaegselt Elisa poolt esitatud arved. Asja materjalidest nähtuvalt kasutas kostja pakette, mille osas kehtis miinimumarve. Mobiiltelefoniteenuste paketi maksumus oli 19,17 eurot kuus (tl 119-120) ja internetiteenuse paketi maksumus 12,72 eurot kuus (tl 121).
4.VÕS § 76 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
5.Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
6.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas summas 89,63 eurot, leides, et võlgneb juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, so aja eest, kui kostja teenust sai. Kostja märgib vastuses hagile (tl 108 p 2.2), et lähtub hagiavalduses (tl 14) märgitud võlgnevustest arvetel nr 2002948941, 2003100990 ja 2003273915. Viidatud arved asuvad toimikus lehekülgedel 45-46, 47-48 ja 49-50. Arve nr 2002948941 kohaselt on 4(8)
kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutanud teenuseid tegelikkuses 56,32 euro eest 16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et tal oli võlgnevus eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta vaidlusaluse arve järgi kohustatud 20.08.2011 teenuse osutajale tasuma kokku 125,83 eurot (56,32 + 69,51). Kuna hageja on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel, lähtub kohus haginõude rahuldamisel arvel nr 2002948941 märgitud summast. Seega võlgneb kostja perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud teenuste eest kokku 161,33 eurot (tl 49), sest eelduslikult on kostja teenuste kasutamise eest septembris 2011 osaliselt tasunud.
7.Asja materjalidest nähtuvalt (tl 51-62) on alates novembrist 2011 kuni aprillini 2012 (seega kuuel korral) kostjale arveid esitatud miinimumarvetena kogusummas 31,89 eurot (12,72 + 19,17) kuus. Mais 2012 on miinimumarveks märgitud 30,62 eurot (11,45 + 19,17). Kostja märgib, et ei kasutanud sellel ajal telefoninumbreid ega internetti, mistõttu ei ole ta nõus arveid tasuma. Kostja väitel ei tulene liitumislepingutest ega Elisa üldtingimustest, et miinimumtasu tuleb maksta ka siis, kui teenust üldse ei kasutata. Viidatud dokumendid annavad selgituse selle kohta, milline on paketi minimaalne tasu, kui teenus on piiratud või teenust ei saa osaliselt kasutada. Hageja väitel ei ole vaidlusaluste liitumislepingute olemusest tulenevalt oluline teenuse tarbimise maht, vaid lepingu kehtimine, mistõttu oli Elisa õigustatud miinimumarveid esitama ja hageja sellest johtuvalt võlga sisse nõudma. Hagejale ei ole teada, et kostjale oleks teenuse osutamine olnud piiratud rohkem kui kostja poolt viidatud üks kuu. Eeltoodud poolte väidetest tuleneb, et seitsme kuu jooksul, mil liitumislepingud kehtisid, väljastas Elisa kostjale arveid miinimumarvetena, kusjuures kuuel kuul seitsmest ei olnud kostjale teenuste tarbimine piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud sellel ajal telefoninumbreid ega internetti. Liitumislepingute lisatingimused näevad ette, et juhul, kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Üldtingimuste p 4.5 kohaselt teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumaksete või miinimumarve tasumise kohustusest vastavalt hinnakirjale. Punkti 4.2 kohaselt võib teenuse osutamise piiramine toimuda täies ulatuses (telefoninumbri ajutine sulgemine) või osaliselt (väljahelistamise võimaluse blokeerimine). Kuna kostja on ise leidnud, et teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu (tl 109 p 2.9), on kostjal liitumislepingute ja üldtingimuse p 4.5 järgi miinimumarve tasumise kohustus ühe kuu ulatuses summas 31,89 eurot. Mis puudutab miinimumarve maksmise kohustust aja eest, mil teenuse tarbimine ei olnud kostjale piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud mobiiltelefoni- ega internetiteenust, siis selles osas nõustub kohus hagejaga, et kostjaga sarnane mõistlik isik (tarbija) pidi samadel asjaoludel aru saama, et tasu maksmise kohustuse vältimiseks tuleb liitumislepingud lõpetada vastava avalduse tegemisega teenuse osutajale.
8.Kostja on oma vastuväidetes hagile leidnud, et Elisa oleks pidanud teenuse osutamise lõpetama ja viidanud üldtingimuste p-le 4.7.1, mille kohaselt võib Elisa piirata kliendile teenuse osutamist, kui klient on hilinenud temale osutatud teenuste eest tasumisega üle 14 päeva. Sellega, et Elisa jättis nimetatud võimaluse kasutamata, on kostja väitel teda koormatud varaliste kohustustega. Kohus leiab, et hageja nõuet õiguskaitsevahendite kasutamiseks tuleb piirata. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kohus on seisukohal, et hageja on kaotanud õiguse nõuda miinimumtasu veebruaris, märtsis ja aprillis 2012 osutatud mobiiltelefoni- ja internetiteenuste kasutamise eest, kuna alus 5(8)
õiguskaitsevahendi kohaldamiseks on tekkinud tema enda käitumise tagajärjel. Kui Elisa on üldtingimuste p-s 4.7.1 viidanud oma õigusele teenuse osutamist piirata juhul, kui klient on hilinenud temale osutatud teenuste eest tasumisega üle 14 päeva, on arusaamatu, miks Elisa jättis selle võimaluse kasutamata ka siis, kui kostja oli arvete tasumisega viivituses mitu kuud ning väidetavalt ei tasunud pärast korduvaid teenuse osutaja poole pöördumisi ka tekkinud võlgnevust. Kohtu hinnangul ei ole Elisa käitunud kostja suhtes heas usus. Seega tuleb kostjalt jätta välja mõistmata miinimumtasu 2012. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis osutatud teenuste eest vastavalt 31,89 eurot, 31,89 eurot ning 30,62 eurot ja kokku vähendada hageja nõuet 94,40 euro võrra.
9.Kostja on märkinud vastuses hagile, et temale jääb selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud summa 208,44 eurot. Kui eelmiste kuude arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja eelmise perioodi võlast, siis maikuu 2012 arve ei vasta kostja arvates mingile loogikale ja seega ei saa arvel olevat summat põhjendatuks lugeda. Hageja on hagiavalduses (tl 13) selgitanud, et 04.05.2012 arve nr 2004413096 (tl 63-64) on esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust. Järelmaksuga müügilepingutest (tl 19, 28) ja vara kasutuslepingust (tl 24) nähtuvalt tulenes kostjale kohustus olla lepingutega seotud vastavalt 18 ja 24 kuud. Järelmaksuga müügilepingute kohaselt on vara järelmaksuga müügi tingimuseks, et järelmaksuga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart peab olema Elisa mobiiltelefonivõrgus avatud käesolevas järelmaksuga müügilepingus fikseeritud järelmaksu summade tasumise perioodi, seega 18 kuu, vältel ja klient kohustub nimetatud perioodi kestel mitte muutma kasutatavat teenuspaketti Elisa 45 teenuspaketi vastu. Kui klient peatab või lõpetab Elisaga sõlmitud liitumislepingu või liitumisleping lõpetatakse Elisa initsiatiivil kliendi poolse rikkumise tõttu, või järelmaksuga müügilepingus märgitud mobiiltelefoniga seotud SIM-kaart suletakse, või kui klient muudab kasutatava teenuspaketi Elisa 45 teenuspaketi vastu käesolevas järelmaksuga müügilepingus fikseeritud järelmaksu summade tasumise perioodi vältel, on Elisal õigus nõuda kliendilt liitumislepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemisega ja/või teenuspaketi vahetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu 65 eurot ja antud hetkeks vara eest tasumata kõigi järelmaksu summade korraga tasumist. Vara kasutuslepingu kohaselt on selle sõlmimise eelduseks, et käesolevas kasutuslepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart peab olema avatud 24 kuu kestel pärast kasutuslepingu sõlmimist ja klient kohustub nimetatud perioodi kestel mitte muutma kasutatavaid teenuspakette väiksema miinimumarvega või kuutasuga teenuspaketi vastu. Kui klient peatab või lõpetab Elisaga sõlmitud liitumislepingu või liitumisleping lõpetatakse Elisa initsiatiivil kliendi poolse rikkumise tõttu, või kasutuslepingus märgitud mobiiltelefoniga seotud SIM-kaart suletakse, või kui klient muudab kasutatava miinimumarvega teenuspaketi või kuutasuga M-interneti teenuspaketi väiksema miinimumarvega või kuutasuga teenuspaketi vastu 24 kuu kestel pärast käesoleva kasutuslepingu sõlmimist, on Elisal õigus nõuda kliendilt liitumislepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemisega ja/või teenuspaketi vahetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu 50 eurot. Kohtu hinnangul vastab käsitlustasu VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi mõistele. Viidatud sätte kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus on seisukohal, et nii järelmaksuga müügilepingute kui vara kasutuslepingu näol on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepingutega VÕS § 35 lg 1 tähenduses: käsitlustasu tingimus on Elisa poolt eelnevalt välja töötatud nimetatud lepingutes kasutamiseks, selle kohaldamist ega suurust ei ole lepingupooled eraldi läbi rääkinud, Elisa kohaldab käsitlustasu tüüptingimust kostja suhtes ning kostja ei ole võimeline mõjutama tüüptingimuse sisu. Kohus märgib, et kuigi tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega, ei pruugi tüüptingimus olla ebamõistlikult kahjustav lepingutingimus. Tüüptingimuste kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi. 6(8)
VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 4145 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi
2.lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemise ja/või teenuspaketi vahetamise korral kindlas summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ning on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Leppetrahv, mis ületab vara kasutuslepingu esemeks olnud vara hinna (USB modemi maksumus 44 eurot ja leppetrahv 50 eurot) ja leppetrahv, mis on ca 2/3 järelmaksuga müügilepingu esemeks olnud vara maksumusest (mobiiltelefoni maksumus 90 eurot ja leppetrahv 65 eurot), on vaieldamatult ebamõistlikult suur. Kohus jätab VÕS § 41 alusel tühise tüüptingimuse kohaldamata. Seega ei ole hagejal õigust käsitlustasu (leppetrahvi) nõuda ja kohus jätab hageja põhinõude summas 177,82 eurot (50 + 63,91 + 63,91) rahuldamata.
10.Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on hagejal kostja vastu 217,19 euro suurune põhinõue (489,41 – 94,40 – 177,82).
11.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtule esitatud lepingute alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja on lepinguid sõlmides nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära osas, so 0,15% päevas võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivisearvestust, vaid on sisuliselt taotlenud viivise vähendamist, viidates halvale majanduslikule olukorrale ja pere piiratud toimetulekule. VÕS § 113 lg 8 näeb ette, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et antud juhul on kostja viivise vähendamise nõue põhjendatud. Kohus andis 03.01.2014 määrusega (tl 95-96) kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, hinnates kostja majanduslikku seisundit ja leides, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kohtule teadaolevalt on kostja töötu ja tema sissetulekuks on peretoetus, poja puudetoetus ja laste ülalpidamiseks makstav elatis. Kostjal ei ole kinnisvara, väärtpabereid, mootorsõidukeid ega muud olulist vara, samuti ei ole tal rahalisi vahendeid hoiustatuna pangakontol, kuid kostjal on 7(8)
kohustusi erinevate võlausaldajate ees (Juev Grupp, Era Liisingu Inkassoteenused, Intrum Justitia). Põhinõude osalise rahuldamise tõttu lähtub kohus viivise vähendamisel kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast summast, so 217,19 eurot, mida kohus vähendab 1⁄2 võrra ehk 108,60 euroni. Kohus märgib, et põhinõudega 217,19 eurot võrreldes ei ole viivis summas 108,60 eurot ebamõistlikult suur VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju suuremas ulatuses kui pool põhinõudest.
12.Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,79 eurot, millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot viivis. Kohus märgib selgituseks kostjale, et poolte kokkuleppel on võimalik ka kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks.
13.TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi osalist rahuldamist arvestades on kohtu hinnangul antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, hagejale osutatud riigi õigusabi kulud aga riigi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei määra kohus antud kohtulahendis kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.