Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-14-54160 seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE

2-14-54160 hooldustööde eest 472.80 eurot. Seega on hageja sõiduautole peale müügilepingu sõlmimist teinud vajalikke kulutusi kokku summas 1058.82 eurot. 14.04.2014.a. esitas kostja hageja lepingulisele esindajale 08.04.2014 koostatud kirjaliku vastuse, milles teatas, et ta ei nõustu lepingust taganemisega (lisa 10). 23.04.2014 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale e-kirja, milles palus võlgnevuse hiljemalt 25.04.2014 tasuda ning tulla samal päeval sõiduautole järgi (lisa 11). Kostja ei ole müügihinda ega sõidukile tehtud kulutusi hagejale tähtaegselt hüvitanud ega sõiduautole järgi tulnud. Hagi õiguslik alus. Eelduseks nõude rahuldamisele on poolte vahel sõlmitud müügilepingust kehtiv taganemine. Vastavalt VÕS § 188 lg-le 1 taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. 25.03.2014 esitas hageja kostjale taganemisavalduse, mille kostja on kätte saanud. Seega on lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud, hageja on edastanud VÕS § 188 lg 1 kohaselt kostjale lepingust taganemise avalduse. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel lepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on taganemisõiguse tekkimise peamiseks eelduseks müüjapoolne oluline lepingurikkumine. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige juhul, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS §-de 100, 101 ja 218 lg 1 järgi on just asja lepingutingimustele mittevastavus aluseks müüja võimalikule vastutusele. Hageja soovis osta müügikuulutuses kostja poolt avaldatud andmetega autot. Kui hageja oleks müügilepingu sõlmimisel teadlik olnud asjaolust, et tegelikkuses on sõiduauto läbisõit ligi 100 000 km suurem, kui müüja sõiduauto müümisel avaldas ning sõiduauto läbisõitu ei ole tegelikkuses müüja poolt kontrollitud, ei oleks K I S lepingut müüjaga selle sõiduauto ostmiseks sõlminud. Auto tegelikust läbisõidust sõltub auto tehniline korrashoid ning ostjal on võimalik hinnata kui suureks võivad tal kujuneda auto edaspidise hoolduse kulud. Müüja, kes tegutses enda majandus ja kutsetegevuses, avaldades auto müümisel läbisõidu tegelikkusest oluliselt väiksemana, vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et müüdud sõiduauto ei vastanud lepingutingimustele ning kostja on vastutav asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. VÕS § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijale müügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja sai asja lepingutingimustele mittevastavusest teada veebruari kuu algul, avastades, et sõiduautole on väljastatud täiendav hooldusraamat, mida müügilepingu sõlmimisel kostja hagejale ei näidanud. 08.02.2014 teatas hageja kostjale ekirja teel asja lepingutingimustele mittevastavusest. Seega on hageja VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud tähtaega järginud ning hageja ei ole kaotanud puudusele tuginemise õigust. VÕS § 223 lg 1 kohaselt müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muuhulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hageja leiab, et sõiduauto parandamine ega asendamine käesoleval juhul ei ole võimalik. Lisaks ei ole kostja teinud hagejale ühtegi ettepanekut sõiduauto asendamiseks peale K I S poolt sõiduauto

2-14-54160 lepingutingimustele mittevastavusest teatamist 08.02.2014. Seega on OÜ MediaAuto müügilepingut oluliselt rikkunud. VÕS § 223 lg 3 kohaselt ei pea ostja käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 juhul määrama müüjale tema kohustuste täitmiseks täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Seega oli hagejal VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 223 lg 3 alusel õigus lepingust taganeda ning poolte vahel sõlmitud müügileping on VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud. Lepingust taganemise üldkorra järgi muutub leping taganemisel nn tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS §-d 189-191), millest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Seega on hageja VÕS § 189 lg 1 alusel õigustatud nõudma kostjalt sõiduauto eest tasutud hinda ning kostjal on kohustus lepingu alusel saadud raha hagejale tagastada. Kostja poolt müügilepingu alusel hagejale üle antud sõiduauto on hageja valduses. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja sõiduautole järgi tulnud. VÕS § 191 lg 2 kohaselt, kui lepingupool tagastab eseme, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Hageja on sõiduautole peale müügilepingu sõlmimist teinud sõiduautole vajalikke kulutusi kokku summas 1058.82 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt VÕS § 191 lg 2 alusel nõuab. VÕS § 100 kohaselt võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas ka täitmisega viivitamist loetakse kohustuse rikkumiseks. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt on kostjal müügilepingust taganemise tõttu kohustus tagastada hagejale müügilepingu alusel tasutud 10 000 eurot ning hüvitada kostjale sõiduautole tehtud kulutused summas 1058.82 eurot. Kostja enda kohustust määratud tähtajaks täitnud ei ole. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna kostja on viivitanud raha tagastamisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist. Hageja nõuab viivist alates 26. aprillist 2014. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt TsMS §- le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis ka selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Ametlikes teadaannetes avaldatud võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1.juulit 2014 oli 0,15%. Hagiavalduse esitamise seisuga ehk 07.07.2014 on sissenõutavaks muutunud viivise summaks 159.25 eurot (11 058.82 x 0,02% x 72 päeva). Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks mittemuutunud viivise palub hageja vastavalt TsMS §-le 367 kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras protsendina põhinõudelt summas 11 058.82 eurot kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-14-54160 laitmatu funktsioneerimise, dokumentatsiooni suhtes). Lisaks kostja poolt sõiduauto mootorile ja käigukastile antud 6-kuulisele garantiile ning hinna alandamisele esitas hageja kostjale nõude paigaldada kostja arvel sõiduautole lisavarustusena Webasto plokisoojendussüsteem või hüvitada 1 000,- eurot. Hageja selline nõudmine oli hea usu põhimõttega vastuolus ja pahatahtlik – hagejal puudus igasugune alus plokisoojendussüsteemi paigaldamise või selle hüvitamise nõudmiseks, kuna sõiduauto müümisel ei olnud kostja mitte mingil moel väitnud Webasto plokisoojendussüsteemi olemasolu sõiduautos (vt hagiavalduse lisa 3). Hageja käitumise pahausksust tõendab ka hagiavaldusele lisatud arve, millest nähtuvalt on hageja plokisoojendussüsteemi paigaldamise eest maksnud 472,80 eurot (kostjalt nõudis ta 1 000,- euro hüvitamist) (vt hagiavalduse lisa 9). Kostja saatis hageja kirjeldatud nõudmisele vastuse, kus teatas koos asjakohaste põhjendustega, et keeldub sellise nõudmise täitmisest (vt käesoleva vastuse lisa 1). 25.03.2014.a. esitas hageja esindaja kostjale müügilepingust taganemise avalduse ja kulutuste hüvitamise nõude. Hageja esindaja väitel tulenevat taganemise õigustus asjaolust, et hageja avastas sõiduauto hooldusraamatu, mille järgi olevat juba 15.10.2010.a. sõiduauto läbisõit olnud suurem kui müügikuulutuses näidatu. Hageja teatas, et taganeb sõiduauto müügilepingust ning nõudis lepingu alusel tasutud 10 000,- euro ning peale müügilepingu sõlmimist sõiduautole tehtud kulutuste hüvitamist (vt hagiavalduse lisa 8). 08.04.2014.a. saatis kostja hageja avaldusele vastuse (vt hagiavalduse lisa 10), kus koos asjakohaste põhjendustega teatas, et hagejal puudus igasugune alus taganemisavalduse esitamiseks ning kostja ei tunnista ega võta seda õigeks. Kostja ei tunnista hagiavalduses kostja vastu esitatud nõudeid ning vaidleb hagile täielikult vastu. Hagiavaldus tugineb eeldusele, et hageja on sõiduauto müügilepingust kehtivalt taganenud. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1), kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st. taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kostja veendumuse kohaselt ei ole käesoleval juhul täidetud ei taganemise formaalsed ega materiaalsed eeldused, seega hageja ei ole poolte vahel sõlmitud lepingust kehtivalt taganenud, mistõttu on hagiavalduses esitatud nõuded alusetud ja põhjendamatud. VÕS §-s 220 lg 1 on sätestatud, et tarbijale müügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja sai sõiduauto oma valdusse müügilepingu sõlmimise ajal, so. 17.09.2013.a. Seega oli hageja taganemisavalduse esitamise ajaks sõiduautot vallanud tervelt pool aastat. Hagiavalduses on hageja jaoks mugavalt väidetud, et: „hageja sai asja lepingutingimustele mittevastavusest teada veebruari kuu algul“. Seejuures ei ole hageja esitanud tõendeid oma väite kinnitamiseks. Seetõttu on kostjal põhjendatud alust kahelda taganemisavalduse tähtaegsuses. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-137-07 p-s 13 selgitanud, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Vastavalt VÕS § 116 lg 2 on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui:

2-14-54160 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Käesoleval juhul ei ole hageja millegagi usutavalt põhjendanud ega tõendanud – millist väidetavat kohustust on kostja rikkunud, milles seisneb kostja poolne kohustuse rikkumine, rääkimata põhistusest, milles seisneb kostja väidetava rikkumise olulisus (TsMS §-s 235 sätestatu eiramine). Hageja ei ole järginud ka VÕS § 116 lg 4 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Hagiavalduses väidetakse, et sõiduauto parandamine ega asendamine ei ole võimalik ning et kostja ei ole teinud hagejale ühtegi ettepanekut sõiduauto asendamiseks. Sellega, nagu väidab hageja, olevat kostja müügilepingut oluliselt rikkunud. Kostja, olles veendunud, et on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud, on siiski vastutuleku ja hea tahte märgina pakkunud hagejale välja omapoolse kompromisslahenduse (vt hagiavalduse lisa 10 p 5). Seda ei ole hageja aktsepteeritavaks pidanud. Seega on hageja viide VÕS §-le 223 lg 1 järjekordne näide hageja pahausksusest. Hageja ostis kostjalt kasutatud sõiduauto. Müügitehingu sõlmimisel andis kostja 6-kuulise garantii mootorile ja käigukastile. Lisaks sõlmiti müügileping 900, - euro võrra madalama hinnaga, kui müügikuulutuses näidatud. Hageja kontrollis enne müügitehingu sõlmimist sõiduauto seisukorda, amortisatsiooni ja tehnilist ressursi jääki. Sellele kõigele vaatamata hakkas hageja hiljem esitama kostjale alusetuid nõudmisi. Kuna kostja põhjendatult keeldus neid täitmast, esitas hageja müügilepingust taganemise avalduse. Kostja kompromissiettepanekule hageja ei vastanud. Kostja hinnangul on hageja käitumine pahauskne. Enne müügilepingu sõlmimist teostati sõiduautole tehniline kontroll ARK-is. Mootori ja teiste tehnosõlmede kulumi hindamisel võetakse arvesse ARK-i ülevaatuse tulemusi. Kostja näitas müügikuulutuses kilometraaži vastavalt mõõdiku näidule. Täiendava kontrolli käigus ei ilmnenud asjaolusid, mis võinuks tekitada kahtlusi läbisõidu vastavuses. Hagejal ei ole kõnesoleval juhtumil mingeid õiguslikke aluseid tuginemaks väidetavale kostja poolsele kohustuse rikkumisele ning kasutamaks sellest tulenevalt ühtki õiguskaitsevahendit, sh. müügilepingust taganemist. Ülaltoodut kokku võttes leiab kostja, et hageja poolt esitatud müügilepingust taganemise avaldus ei ole õiguslikult kehtiv, see on tühine, ning sellele tuginevad nõuded on VÕS § 189 lg 1 mõttes seega alusetud, sest puudusid ja puuduvad õiguslikud eeldused ja alused taganemisavalduse tegemiseks ning selle õiguslikuks maksmapanekuks. MediaAuto OÜ leiab, neil põhjustel tuleb jätta K I Si hagi kui põhjendamatu ja tõendamatu täielikult rahuldamata ning kõik poolte poolt asjas kantud menetluskulud, sh. kostja poolt allakirjutanud esindaja õigusabile tehtud kulud, tuleb jätta kostja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas

2-14-54160

2-14-54160 s. Sama kinnitas kostja hagejale suuliselt ka lepingu sõlmimisel. Kostja enda vastuses märgib, et sõiduautole on üksnes teostatud tehniline kontroll ARK-is. Seega ei vastanud ka müügi kuulutuses hagejale, kui tarbijale avaldatud info, tegelikkusele.

KOHTU SEISUKOHT

2-14-54160 varuosade eest 116.71 eurot, 29.10.2013 on Info-Auto AS-le tasutud hooldustööde ning varuosade eest kokku 271.72 eurot ja 12.12.2013 on hageja varuosade eest tasunud 197.59 eurot. 17.12.2013 on Tesman Auto OÜ-le tasutud varuosade ning hooldustööde eest 472.80 eurot. Eelnevast nähtub, et hageja on vaidlusalusele sõiduautole peale müügilepingu sõlmimist teinud vajalikke kulutusi kokku summas 1058.82 eurot. 14.04.2014.a. esitas kostja hageja lepingulisele esindajale 08.04.2014 koostatud kirjaliku vastuse, milles teatas, et ta ei nõustu lepingust taganemisega /lisa 10/. 23.04.2014 on hageja lepinguline esindaja saatnud kostjale e-kirja, milles palus võlgnevuse hiljemalt 25.04.2014 tasuda ning tulla samal päeval sõiduautole järgi /t.l. 33/. Kostja ei ole müügihinda ega sõidukile tehtud kulutusi hagejale viimase poolt määratud tähtaegselt hüvitanud ega sõiduautole järgi tulnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus kostja väidetava lepingurikkumise tõttu lepingust taganeda ja kas ta tegi seda mõistliku aja jooksul. Kohus nõustub hagejaga selles, et taganemisavaldus esitati kostjale tähtaegselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-12 p 17 asunud seisukohale, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkab kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama olulisest lepingu rikkumisest. Hagiavaldusele lisatud 08.02.2014.a e-kirjast /t.l 19/ nähtub, et hageja teavitas kostjat puudustest ja andis kostjale tähtaja edasise osas ettepanekute esitamiseks 10.03.2014.a. Eluliselt usutav ei ole kostja seisukoht sellest, et hageja teadis rikkumisest juba müügilepingu sõlmimisel. Ükski mõistlik inimene ei soovi endale osta sõiduautot kallima hinna eest, kui sõiduki turuväärtus selle läbisõitu arvestades olema peaks. On tõenäoline, et kui hageja oleks teadnud, et 2007.a väljalaskeaasta sõiduki läbisõit on 100 000 km suurem, ei oleks ta enda väitel seda autol soovinud osta. Vastavalt VÕS §-le 118 võib esitada taganemiseks õigustatud lepingu pool taganemise avalduse mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teada saamist. Seega on hageja kooskõlas VÕS §-ga 118 esitanud taganemisavalduse mõistliku aja jooksul peale olulisest lepingu rikkumisest teada saamist. Kostja tugineb ekslikult tähtaegsuse hindamisel VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud tähtajale, mis reguleerib tarbija asja lepingutingimusele mittevastavusest teatamiskohustuse aega, mitte taganemisavalduse esitamise tähtaega. Nõustuda tuleb hagejaga selles, et kostja oli lepingut rikkunud oluliselt, mistõttu hagejal oli õigus lepingust taganeda ja seda alljärgnevatel põhjustel. 1) Kostja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna teatas hagejale müügilepingu sõlmimisel ebaõiged andmed sõiduauto läbisõidu kohta, mis nähtub nii müügikuulutusest /t.l. 8/, hooldusraamatute väljavõtetest /t.l. 9-10 pöördel ja t.l. 14-15 pöördel, originaalid t.l. 77/, Autohuis Rijeni ja Info-Auto kirjavahetusest /t.l. 20-22 pöördel/. Kostja, avaldas ebaõiget teavet, mille tulemusena hageja tarbijana tegi tehinguotsuse, mida ta õiget läbisõitu teades ei oleks teinud. Sõiduauto läbisõit on üheks määravamaks komponendiks ostuotsustuse tegemisel. Sõiduauto läbisõidust sõltub nii sõiduauto müügihind kui ka selle võimalik tehniline olukord. 2) Kostja on täitmata jätnud hoolsuskohustuse, ta oleks võinud ainuüksi juba V ja Boschi hooldusraamatutega põhjalikult tutvudes avastada, et sõiduauto tegelik läbisõit ei pruugi vastata ei mõõdiku ega V hooldusraamatus toodud andmetele, mida on käsitsi parandatud. Müügi kuulutuses märkis kostja, et sõiduauto läbisõidu kontroll on teostatud Info Auto As-s, mida kinnitas hagejale ka müügilepingu sõlmimisel suuliselt. Kohtumenetluses väitis kostja, et sõiduautole on teostatud üksnes tehniline kontroll ARK-is. Kostja ei ole esitanud tõendeid

2-14-54160 asjaolu kohta, et sõiduauto läbisõitu oleks kontrollitud Info-Auto As-s. Seega ei vastanud ka müügikuulutuses hagejale, kui tarbijale avaldatud info tegelikkusele. 3) Hageja saatis 08.02.2014 kostjale e-kirja, milles teatas asja puudustest. Kostja ei reageerinud hageja kirjale, mistõttu tekkis hagejal õigus müügilepingust taganeda ka VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-10 p.-s 11 asunud seisukohale, et VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku ajajooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda. Eeltoodust tulenevalt oli kostja oluliselt lepingut rikkunud ning hageja taganes õigustatult 17.09.2013.a sõlmitud müügilepingust. Hageja on VÕS § 189 lg 1 alusel õigustatud nõudma kostjalt sõiduauto eest tasutud hinda ning kostjal on kohustus lepingu alusel saadud raha hagejale tagastada. Hageja on korduvalt esitanud kostjale nõude sõiduauto äraviimiseks. VÕS § 191 lg 2 alusel on hagejal kostja vastu sõiduautole tehtud kulutuste hüvitamise nõue. Kulutuste tõendamiseks on hageja esitanud Tesman Auto OÜ ja Info Auto AS arved /t.l. 28-29 pöördel/. Hageja on teinud sõiduautole vajalikke kulutusi kokku summas 1058.82 eurot, milline summa tuleb kostjal hagejale hüvitada. Kuivõrd kostja on enda kohustuste täitmisega viivituses olnud juba 26. aprillist 2014 nõuab hageja kostjalt õigustatult ka viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis hagiavalduse esitamise seisuga summas 159.25 eurot ning hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks mittemuutunud viivis tuleb kostjalt välja mõista protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

2-14-54160 osalemise eest (kokku 3,5 tundi). Kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohustuslane, on õigusabikulud arvestatud käibemaksuga. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja menetluskulude kindlaksmääramist kokku summas 2187.60 eurot. Hageja kinnitab, et eelpool nimetatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega ts.asjas 2-14-54160. Hageja jääb 26.05.2015 toimunud kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirjas toodud taotluse juurde ja palub kohtul TsMS § 177 lg 4 alusel märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei vaidlusta hageja nimetatud menetluskulude suurust /t.l. 114-115/. Hinnates hageja esindaja poolt kirjeldatud ja teostatud õigusabitoiminguid leiab kohus, et need vastavad toimiku materjalile ja õigusabi osutamiseks kulutatud aeg on olnud vajalik ja põhjendatud. Kuivõrd kohus jätab hageja menetluskulud kostja kanda, kuulub kostjalt hagejale väljamõistmisele menetluskulud summas kokku 2187.60 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.