2-13-39687/56 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 28.08.2013 esitas Mainor Ülemiste AS (hageja) Harju Maakohtule hagi ÜM (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 6905,67 eurot, viivis 133,54 eurot seisuga 28.08.2013 ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt jättis Harju Maakohus rahuldamata OÜ Smithson hagi Mainor Ülemiste OÜ vastu vara väljamõistmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest (tsiviilasi nr 209-69955) ja menetluskulud OÜ Smithson kanda, Tallinna Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata ja Riigikohus ei võtnud OÜ Smithson kassatsioonkaebust menetlusse. Seega jõustusid alama astme kohtute lahendid, mille kohaselt jäid tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulud OÜ Smithson (kustutatud) kanda. Hageja esitas 19.01.2012 Harju Maakohtule taotluse tsiviilasjas nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramiseks. Harju Maakohtu 30.10.2012 määrusega rahuldas kohus hageja avalduse osaliselt ja mõistis OÜ-lt Smithson välja menetluskulud hageja kasuks summas 6527,96 eurot. Hageja esitas maakohtu määruse peale 21.11.2012 määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 17.05.2013 määrusega rahuldas osaliselt ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud summas 6905,67 eurot ning seadusjärgse viivise alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohtu määrus menetluskulude osas jõustus 06.06.2013. 25.05.2012 võeti vastu OÜ Smithson lõpetamise otsus ja OÜ Smithson likvideerijaks nimetati OÜ Smithson juhatuse liige kostja. Tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kestel esitas kostja likvideerijana OÜ Smithson (likvideerimisel) kustutamisavalduse, ning OÜ Smithson kustutati registrist 26.03.2013 ehk ajal, mil tsiviilasjas nr 2-09-69955 toimus menetluskulude kindlaksmääramise menetlus. Hageja oli seisukohal, et kostja on kuritarvitanud likvideerija õigusi ja eiranud seaduses sätestatud likvideerimisel oleva ühingu kustutamisavalduse esitamise tingimusi. Likvideerija ei või esitada kustutamisavaldust seni, kuni kõik kohtumenetlused, milles osaühing on osaline, ei ole lõppenud (ÄS § 218 lg 1). Kostja tegevuse tulemusel OÜ Smithson (kustutatud) kustutati 26.03.2013 äriregistrist ja hageja ei saanud pöörata täitmisele 06.06.2013 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrusest tulenevat kohustust OÜ Smithson (kustutatud) vastu. Hagejal ei ole võimalik oma nõuet realiseerida osaühingu vara arvelt, mistõttu on hagejal kahju nõue kostja vastu tulenevalt ÄS § 187 lg 2, § 220 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1, sest lähtutakse juhatuse liikme ja likvideerija vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel kahju hüvitamise üldistest eeldustest, seega kostja vastutab kahju tekkimise eest nagu juhatuse liige. Hageja leidis, et lisaks vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Olukorras, kus võlausaldaja ei saa realiseerida kohtulahendist tulenevat õigust selle tõttu, et võlgnik on registrist kustutatud, tekib

võlausaldajal kahju realiseerimata jäänud õiguse väärtuses. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hageja leidis VÕS § 127 lg-le 4 tuginedes, et kui kostja ei oleks seadusest tulenevat kohustust rikkudes esitanud kustutamisavaldust, ei oleks OÜ-t Smithson (kustutatud) tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluse kestel registrist kustutatud ning hageja saanuks Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrust OÜ Smithson (kustutatud) suhtes sundtäita. Kostja tegevus kustutamisavalduse esitamisel ning hagejale kahju tekitamisel oli tahtlik VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Kostja kauaaegse juhatuse liikme ning likvideerijana oli teadlik tsiviilasja nr 2-09-69955 menetlusest ja oli teadlik ÄS § 218 lg 1 tulenevast keelust. Seega pidi kostja teadma, et OÜ Smithson (likvideerimisel) kustutamisavaldus esitamisega tsiviilasja 2-0969955 menetluskulude menetluse kestel asetab kostja hageja olukorda, kus hagejal ei ole võimalik nõuda lõppenud juriidiliselt isikult kohustuse täitmist. Hageja oli seisukohal, et hagejale tekkinud kahju on kostja poolt kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses. Hageja hinnangul ei ole asjakohane käesolevas asjas viidata ÄS § 218 lg-le 3. OÜ Smithson (kustutatud) likvideerimismenetlus viidi läbi enne ja äriühing kustutati (26.03.2013), kui 06.06.2013 jõustus tsiviilasjas nr 2-09-69955 Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrus menetluskulude kindlaksmääramise kohta. Seega ei olnud hagejal nõuet, mida likvideerimismenetluses esitada. Samuti ei oleks likvideerimismenetluse ennistamise korral võimalik hageja nõuet rahuldada, kuna OÜ-l Smithson (kustutatud) ei ole vara. Isegi, kui asuda seisukohale, et hagejal on teoreetiliselt võimalik algatada OÜ Smithson (kustutatud) suhtes täiendav likvideerimismenetlus, siis on ÄS § 218 lg 3 näol tegemist hageja õigusega, mitte kohustusega, mille kasutamata jätmine ei välista hagejal enda õigusi kaitsta ja nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kostjalt. 19.03.2014 esitas hageja uue seisukoha, et kostja on alusetult pööranud enda kasuks 21 007 eurot OÜ Smithson (kustutatud) rahalisi vahendeid, et OÜ Smithson (kustutatud) varatuks muutmine on otseses põhjuslikus seoses kostja tegevusega põhjendusel, et nimetatud asjaolu tuleneb OÜ Smithson (kustutatud) kontode väljavõtetest, arveldusarvetest, laenulepingutest, majandusaasta aruannetest, jne, seega asus hageja hindama kogu OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamislikku tegevust. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et ÄS § 218 lg-s 1 sätestatud kohustuse mõte ei ole tuua selle rikkumise korral automaatselt kaasa juhatuse liikme/likvideerija isiklikku varalist vastutust. ÄS § 218 lg 1 mõte seisneb eelkõige selles, et vältida äriühingute lõppemist kohtuvaidluste kestel. Lisaks on tulenevalt ÄS § 218 lg-st 3 nii hagejal kui ka kõikidel teistel võimalikel võlausaldajatel võimalus esitada OÜ Smithson (kustutatud) täiendavaks likvideerimiseks kohtule vastav taotlus ja OÜ Smithson (kustutatud) õigusvõime taastada ning võimaldada hagejal teostada sundtäitmist. Seega ei ole hageja pöördumatult kaotanud võimalust üritada täitemenetluse kaudu oma nõuet OÜ Smithson (kustutatud) vastu realiseerida. Samuti oli kostja seisukohal, et hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hagi rahuldamine eeldab, et kostja poolse väidetava rikkumiseta oleks hageja saanud oma nõude rahuldada. Antud juhul ei ole aga vastavaid asjaolusid esile toodud. OÜ Smithson (kustutatud) 2011. aasta majandusaasta aruande lisast 16 „Sündmused pärast bilansipäeva“ nähtub, et „majandusaasta aruande koostamise ajal selgus, et ettevõte on kaotanud kohtumenetluse AS Ülemiste City (praegune Mainor Ülemiste AS) vastu, kes omastas OÜ Smithson vara kolmanda isiku maksevõla katteks. OÜ Smithson (kustutatud) 31.12.2012 bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et juba 31.12.2012 puudusid OÜ-l Smithson

mistahes vahendid võimaliku menetluskulu hagejale hüvitamiseks. Riigikohtu otsusega nr 32-1-127-13 on tuvastatud, et hageja teostas pandiõigust OÜ Smithson (kustutatud) vastu õigusvastaselt. OÜ Smithson (kustutatud) kaotas kogu oma majandustegevuseks vajaliku vara hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusel. Hagejale pidi olema teada, et OÜ-l Smithson (kustutatud) puuduvad hageja poolt õigusvastase pandiõiguse teostamise tulemusel mistahes tootmisvahendid ja OÜ Smithson on hageja poolt pandiõiguse teostamise tulemusel muutunud varatuks ja tal puuduvad mistahes vahendid kaotatud tulevaste kohtu menetluskulude või muude rahaliste kohustuste täitmiseks või hüvitamiseks, mistõttu ei rikkunud kostja ÄS § 218 lg-t 1 eesmärgiga tekitada hagejale ega kellelegi kolmandale isikule kahju. Juhuks kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele, palus kostja kahju summat vähendada juhindudes VÕS § 139 lg-st 1 ja § 140 lg-st 1. Kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kes oli OÜ Smithson (kustutatud) juhatuse liige hagejaga peetud kohtuvaidluse ajal. Kohtuvaidlus oli ajendatud hageja poolt OÜ Smithson (kustutatud) suhtes pandiõiguse teostamisest, mis tähendas OÜ-le Smithson (kustutatud) oma ettevõtluse ja vara kaotust. Hageja 19.03.2014 esitatud seisukohale vaidles kostja vastu ja esitas sellisele hagi aluse muutmise katsele vastuväite tulenevalt TsMS § 376 lg-st 1. Menetluse edasine käik 09.04.2014 otsuses leidis Harju Maakohus, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus asus mh seisukohale, et antud vaidlus ei puuduta juhatuse liikme vastutust, vaid vaidlus on kostja kui likvideerija kohutuste üle ning kostja ei ole ÄS § 218 lg-t 1 rikkunud. 12.05.2014 esitas hageja Harju Maakohtu 09.04.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. 19.11.2014 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus 27.02.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 3575 eurot. Samuti määras kohus, et hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja OÜ Smithson (kustutatud) likvideerijana, kustutades OÜ Smithson registrist ajal, mil pooleli oli tsiviilasjas 2-09-69955 menetluskulude vaidlus, on tekitanud hagejale kahju ning kas tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2014 otsusest tuleb kohtul hinnata ka hageja väiteid selles, et tal on põhjendatud kahtlus, et kostja on tahtlikult põhjustanud OÜ Smithson maksejõuetuse ning kustutanud osaühingu kohustusi, et vältida pankrotimenetluse läbiviimist, kus halduril oleks olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Selle tõendamiseks taotles hageja välja nõuda Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt OÜ Smithson poolt omatud arvelduskontode kinnitatud väljavõtted perioodil 01.01.2011 kuni

26.03.2013. Nimetatud tõendid nõuti välja ja kohus hindab neid käesolevas menetluses. Kohus juhtis siiski tähelepanu asjaolule, et ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt täiendavat hindamist vajavates küsimustes on hageja sidunud oma nõude aluse selgelt OÜ Smithson äriregistrist kustutamise faktiga. Hageja 10.10.2013 menetlusdokumendi p 2.4.6. kohaselt on hageja kokkuvõtlikult seisukohal, et kostja poolt kustutamisavalduse esitamine seaduse keeldu eirates on otseses põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega (tl 96, I kd). Ka lõplikes seisukohtades jäi hageja hagi alusena väite juurde, et „OÜ Smithson (kustutatud) kustutati äriregistrist ajal, mil viimane osales menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses. Kostja on OÜ Smithson (kustutatud) ainsa juhatuse liikme ja likvideerijana rikkunud ÄS § 218 lg-t 1 ning tekitanud õigusvastaselt käitudes olukorra, kus hageja nõude rahuldamine OÜ Smithson (kustutatud) vara arvelt on võimatu“ (tl 135, II kd). ÄS § 218 lg-le 1 tuginedes nõustus kohus hagejaga, et kostja tegevus OÜ Smithson äriregistrist kustutamisel käimasoleva kohtumenetluse kestel oli õigusvastane. Samuti leidis kohus, et tähtsust ei oma, kas kostja teadis, et tema tegevus OÜ Smithson äriregistrist kustutamisel on vastuolus ÄS § 218 lg-ga 1. Kostja kui äriühingu likvideerija ja endine juhatuse liige pidi olema teadlik osaühingu käimasolevatest kohtumenetlustest ja isegi käimasolevast kohtumenetlusest võimalik mitteteadmine ei vabastaks kostjat vastutusest ÄS § 218 lg 1 rikkumise eest. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud 19.11.2014 otsuses õigesti, et asja eelnevalt läbi vaadanud kohus on põhjendamatult sidunud kostja poolt ÄS § 218 lg 1 rikkumise kui objektiivse asjaolu ja kostja väidetava mitteteadmise tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramise vaidluse kulgemisest. Järgnevalt lahendas kohus küsimuse, kas kostja, kustutades OÜ Smithson registrist ajal, mil pooleli oli tsiviilasjas 2-09-69955 menetluskulude vaidlus, on tekitanud hagejale kahju ning kas tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kohus lähtus asja lahendamisel hageja poolt esile toodud deliktiõiguse normidest ja Riigikohtu praktikast sarnaste asjade lahendamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlausaldaja ees vastutab äriühingu juhatuse liige deliktiõiguse alusel, millisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ja p 8 (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-150-09, lahend 3-2-1-7-10, lahend 3-2-1-188-12, lahend 3-2-1-191-12). ÄS § 220 kohaselt vastutavad likvideerijad tekitatud kahju eest samamoodi nagu juhatuse liikmed. Riigikohus on selgitanud, et varalise kahju suuruse arvutamiseks tuleb kasutada diferentsihüpoteesi, kus kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-20-14). Kostja õigusvastane tegu (OÜ Smithson kustutamine äriregistrist 26.03.2013) ei tähenda automaatselt, et selle teo tagajärjel tekkis hagejale kahju. OÜ Smithson kustutamine äriregistrist 26.03.2013 iseenesest ei tekita varalist diferentsi, kui juba enne äriregistrist kustutamist polnuks võimalik OÜ Smithson (kustutatud) vara arvelt hageja nõuet rahuldada. Varaline diferents eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme või likvideerija kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Seejuures tugines kohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-09 p-le

ei kinnita. Vastupidi, hageja ise on oma 19.03.2014 menetlusdokumendis asunud seisukohale, et OÜ Smithson (kustutatud) oli maksejõuetu või vähemalt makseraskustes juba 2011. aastal ning OÜ Smithson (kustutatud) arveldusarvel on näha läbivat tendentsi, mille kohaselt ettevõttel ei olnud vabu rahalisi vahendeid (tl 61, II kd). OÜ Smithson (kustutatud) 2011 majandusaasta aruande lisast 16 „Sündmused pärast bilansipäeva“ nähtub, et „majandusaasta aruande koostamise ajal selgus, et ettevõte on kaotanud kohtumenetluse AS Ülemiste City (praegune Mainor Ülemiste AS) vastu, kes omastas OÜ Smithson vara kolmanda isiku maksevõla katteks ning ettevõte on kaotanud põhivara ja valmistub likvideerimiseks (tl 72, I kd). OÜ Smithson 31.12.2012 bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et ka 31.12.2012 puudusid OÜ-l Smithson reaalsed vahendid võimaliku menetluskulu hagejale hüvitamiseks (tl 118-124). Seega isegi juhul, kui kostja ei oleks esitanud äriregistrile avaldust OÜ Smithson kustutamiseks äriregistrist, ei oleks hageja saanud oma nõuet OÜ Smithson vastu rahuldatud, kuna OÜ-l Smithson puudusid selleks vahendid. Asjas esitatud tõendid ei kinnita ka kostja kahtlust, nagu oleks kostja tahtlikult põhjustanud OÜ Smithson maksejõuetuse ning kustutanud osaühingu kohustusi, et vältida pankrotimenetluse läbiviimist, kus halduril oleks olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Kuivõrd hageja on sidunud oma nõude aluse selgelt OÜ Smithson äriregistrist kustutamise faktiga (vt hageja 10.10.2013 menetlusdokumendi p 2.4.6., tl 96, I kd), siis iseenesest OÜ Smithson äriregistrist kustutamise fakt ei saanud hagejale varalist kahju tekitada, sest OÜ-l Smithson puudusid vahendid võimaliku menetluskulu hagejale hüvitamiseks juba hiljemalt 31.12.2012 seisuga ja OÜ Smithson äriregistrist kustutamine seda olukorda ei muutnud. Hinnates OÜ Smithson arvelduskonto väljavõtet Swedbankis perioodil 01.01.2011 kuni 26.03.2013 (tl 177-186; I kd), ilmneb, et viimane laenu osaline tagastus kostjale tehti 26.09.2012 summas 258 eurot, pärast seda viimaseks tehinguks oli Elisa Eesti AS arve tasumine summas 1,72 eurot 19.10.2012, misjärel oli arve lõppsaldoks 57 senti (tl 186, I kd). OÜ Smithson arveldusarvel SEB Pangas perioodil 01.01.2011 kuni 26.03.2013 sisulisi tehinguid ei toimunud ja arve lõppsaldo oli 0 eurot (tl 192-193, I kd). Arvelduskonto väljavõtted kinnitavad kohtu järeldust, et OÜ-l Smithson puudusid vahendid võimaliku menetluskulu hagejale hüvitamiseks juba hiljemalt 31.12.2012 seisuga, mistõttu OÜ Smithson äriregistrist kustutamise fakt 26.03.2013 ei saanud hagejale kahju tekitada. Põhjendamatu on hageja väide, nagu oleks kostja enda kasuks pööranud 21 473 eurot OÜ Smithson vara (sh laenu tagastuse kaudu summas 16 458 eurot ja sularaha väljavõtmise kaudu summas 5005 euro). Kohus nõustus kostjaga, et spekulatiivne on hageja väide, nagu poleks kostja andnud OÜ-le Smithson laenu 21.09.2009 laenulepingu nr 090921 alusel, vaid tegemist olevat olnud „tegelikult“ OÜ Smithson omaniku Kaupo P laenuga. Kohtule esitatud laenulepingust (tl 10, II kd) nähtuvalt oli OÜ-le Smithson laenuandjaks 21.09.2009 summas 233 000 krooni just kostja ning sularaha sissemakse tõendi kohaselt (tl 11, II kd) oli ka nn omaniku laenu sissemaksjaks 21.09.2009 summas 233 000 krooni just kostja. Kohtul puudub alus arvata, et nimetatud tõendid oleks võltsitud või et laenuleping oleks näilik. Kohus leidis, et sularaha sissemakses kasutatud eksitav termin „omaniku laen“ ei saa muuta tegelikku laenu andjat ega tegelikku laenu sissemaksjat, kelleks oli kostja. Samuti ei muuda eelnimetatud kirjalikku laenulepingut ja sularaha sissemakset kostja poolt OÜ Smithson raamatupidamisandmed ja see, kuidas raamatupidamises on erinevaid makseid kajastatud. Hageja on oma väidete põhistamisel vastuoluliselt tuginenud OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamisandmetele, väites samas ise, et OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamisdokumentatsioon on tervikuna ebausaldusväärne (tl 169, II kd).

Kohus oli seisukohal, et kuna kostja poolt OÜ-le Smithson laenu andmine on tõendatud muude tõenditega, siis puudub kohtul täiendavalt vajadus hinnata OÜ Smithson ainuosaniku ja omaniku KP allkirjastatud kinnitust (kohus võttis antud tõendi asja juurde, vt tl 150, II kd), mistõttu ei anna kohus hinnangut ka antud tõendi osas esitatud hageja vastuväidetele (tl 168, II kd). Hageja väite osas, nagu oleks kostja OÜ Smithson arvelduskontolt välja võetud sularaha summas 5005 eurot pööranud enda kasuks, nõustus kohus kostjaga, et OÜ Smithsoni arvelduskontolt sularaha väljavõtmisest ei tulene, et kostja oleks selle summa isiklikult omastanud. Kostja esitas kohtule OÜ Smithson pearaamatu sularaha kassa väljavõtted aastate 2011 ja 2012 kohta, millest nähtub sularaha liikumine tagasi OÜ Smithson kassasse ja 3000 eurot kasutamine E-Service Aktsiaseltsilt võetud laenu tagasimaksmiseks (tl 154-156, II kd). Kohtul pole esitatud tõendite alusel alust arvata, nagu oleks kostja kasutanud väljavõetud sularaha isiklikes huvides ja eesmärgiga tekitada kahju OÜ Smithson võlausaldajatele. Pealegi oli sularaha väljavõtmine toimunud viimati rohkem kui aasta enne OÜ Smithson äriregistrist kustutamist, mistõttu OÜ Smithson äriregistrist kustutamise fakt 26.03.2013 ei saanud hagejale kahju tekitada. Kohus ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks anda hinnangut sellele, kas kostja tegevus OÜ Smithson raamatupidamise korraldamisel, sularaha väljavõtmisel jms vastas täielikult antud hetkel kehtinud raamatupidamisreeglitele ja kas kostja tegevuses võisid ilmneda süüteo tunnused. Tsiviilasjas on kohtu pädevuses lahendada üksnes konkreetset kohtule esitatud nõuet (käesoleval juhul kahju hüvitamise nõue), mitte lahata pooltevaheliste suhete kõiki tahke. Muuhulgas ei saa kohus anda ka spekulatiivseid hinnanguid hageja hüpoteetilise väite kohta, kas OÜ Smithson võimaliku pankroti korral oleks OÜ Smithson võimalikul pankrotihalduril olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Juhul, kui OÜ Smithson pankrot oleks välja kuulutatud, siis selliste võimalike nõuete esitamise üle oleks saanud otsustada pankrotihaldur ja selliste pankrotihalduri võimalike hagide põhjendatuse üle oleks kohus teinud otsuse eraldi menetluses, mida kohtul käesolevas menetluses ei ole võimalik prognoosida. Kohus märkis, et hagejal oli võimalik ÄS § 218 lg 3 kohaselt taotleda OÜ Smithson likvideerimise ennistamist ka pärast OÜ Smithson äriregistrist kustutamist ja seeläbi OÜ Smithson pankrotti ÄS § 210 alusel, kui hageja tõepoolest leidis, et OÜ Smithson pankroti korral oleks OÜ Smithson pankrotihalduril olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Kohus leidis, et asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väidet, nagu oleks kostja esitanud pankrotiavaldust läbivaatavale kohtule teadlikult ebaõiget informatsiooni, kuid isegi sõltumata sellest ei ole kohtul käesolevas asjas alust ümber hinnata Harju Maakohtu 10.07.2012 määrust, millega kohus lõpetas pankrotimenetluse OÜ Smithson suhtes (tl 79-81, I kd). TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Samuti määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, tuginedes seejuures TsMS § 174 lg-tele 1, 2, 8 ja 10, § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud antud tsiviilasjas kostjale õigusteenust 42,15 tunni ulatuses tunnihinnaga 110 eurot + käibemaks ehk kokku 4636,50 eurot (summa käibemaksuta). Kostja ei taotlenud käibemaksu hüvitamist (tl 146-147, II kd). Hageja vaidles vastu kostja taotlusele menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, leides, et esindajakulud on osaliselt põhjendamatud (tl 169-170, II kd). Kohus leidis, et kostja

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud mahus 32,5 h. Kuna lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi tunnihinnaga 110 eurot/h, mida kohus pidas mõistlikuks, siis leidis kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuludena kokku 3575 eurot (32,5 x 110). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märkis kohus kostja taotluse alusel, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 30.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.02.2015 otsuse ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja leiab, et maakohus on otsuse p-s 18 TsMS § 658 lg-t 2 rikkudes eiranud Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2014 lahendis antud juhist, mille kohaselt tuleb edasises menetluses hinnata hageja seisukohta, et kostja on tahtlikult põhjustanud OÜ Smithson (kustutatud) maksejõuetuse ning kustutanud osaühingu kohustusi, et vältida pankrotimenetluse läbiviimist, kus halduril oleks olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Maakohus ei ole hageja väidet ega selle põhistamiseks esitatud tõendeid sisuliselt hinnanud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-08 p-le 15 viidates märgib hageja, et asja uuel läbivaatamisel on kohustuslik kõrgema astme kohtu juhiste järgimine. Lisaks on maakohtu käsitlus vastuolus otsuse p-ga 6, milles kohus möönis, et hageja väidet pankrotimenetluse raames tagasivõitmise perspektiivi kohta tuleb hinnata. Kuna kohtu seisukohad on vastuolulised, ei ole otsus TsMS § 436 lg 1 tähenduses seaduslik ega põhjendatud. Samuti on maakohus asja lahendamisel oluliselt ning põhjendamatult kitsendanud hageja seisukohti, piirates neid ühe, 26.03.2013 toiminguga (äriühingu registrist kustutamisega). Kohus on eiranud hageja väiteid selle kohta, et kostja on tekitanud õigusvastase käitumisega olukorra, kus hageja nõude rahuldamine OÜ Smithson (kustutatud) vara arvelt on võimatu. Hageja leiab, et kostja poolt pankrotiavaldust menetlenud kohtunikule täielike ja tõeste andmete esitamise korral oleks kohus algatanud OÜ Smithson (kustutatud) pankrotimenetluse, mille käigus oleks hageja tõenäoliselt saanud oma nõude pankrotivara arvelt rahuldada. Seoses maakohtu poolt otsuse p-s 18 märgituga leiab hageja, et ei nõustu maakohtuga, et seesuguste spekulatiivsete hinnangute andmine on kohtumenetluses välistatud. Sarnaselt menetletakse juhtumeid, kus ühel või teisel põhjusel on menetlusosaline kaotanud edasikaebevõimaluse. Riigikohus on selgitanud, et kohtud ei saa anda hinnangut, kas menetlusosalise kaebus oleks kindlasti rahuldatud või jäetud kindlasti rahuldamata, kuid kohtutel tuleb anda hinnang, milline oleks võinud olla vaidluse lahendamise perspektiiv (lahendi nr 3-2-1-175-12 p 10). Sarnaselt tulnuks maakohtul anda käesolevas asjas hinnang, missugune oleks võinud olla hageja nõude rahuldamise perspektiiv pankrotimenetluses. Kostja õigusvastane tegevus ei piirdunud OÜ Smithson (kustutatud) äriregistrist kustutamisega. Kostja on tahtlikult tekitanud olukorra, kus äriühingul ei ole rahalisi vahendeid, mille arvelt kohustusi täita. Lisaks on kostja õigusvastaselt vältinud OÜ Smithson (kustutatud) suhtes pankrotimenetluse läbiviimist. Kostja on pööranud enda kasuks äriühingu rahalisi vahendeid vähemalt 21 473 euro ulatuses, kustutanud äriühingu kohustusi seotud isikute ees, eksitanud pankrotiavaldust läbivaadanud kohtunikku ja tegutsenud õigusvastaselt OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamise korraldamisel. Hageja märkis, et jääb kõigi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde seoses kahju tekitamisega kostja poolt. Kohus on otsuse p-s 17 eksinud põhjusliku seose sisustamisel. Kohus on hagejale kahju tekitamise küsimuse lahendamisel lähtunud ebaõigesti üksnes äriühingu registrist kustutamise

ajahetkest, mil viimasel rahalised vahendid puudusid. Toimingud, millega põhjustati varaliste vahendite puudumine, tehti ajaliselt varem. Kustutamise hetkel puudusid OÜ-l Smithson (kustutatud) rahalised vahendid just seetõttu, et kostja oli pööranud enda kasuks 21 473 eurot OÜ Smithson (kustutatud) vara ning muutnud äriühingu varatuks, rikkudes oluliselt raamatupidamisele kehtestatud nõudeid. Kostja on äriühingu juhatuse liikme ja likvideerijana teinud iseendale alusetuid väljamakseid selgitusega „laenu tagastus“ (maksete kogusumma 16 468 eurot) ja võtnud äriühingu kontolt sularahas välja 5005 eurot. Nende rahaliste vahendite arvelt oleks hageja saanud oma nõude OÜ Smithson (kustutatud) vastu rahuldatud. Kui kohus oleks hinnanud äriühingu kontoväljavõtteid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja kogumis pearaamatu väljavõtetega perioodi 01.01.2009 kuni 31.12.2012 kohta, oleks kohus jõudnud samale järeldusele. Kohus, asudes seisukohale, et ei pea vajalikuks ega võimalikuks anda hinnangut sellele, kas kostja tegevus Smithson OÜ raamatupidamise korraldamisel, sularaha väljavõtmisel jms vastas täielikult antud hetkel kehtinud raamatupidamisreeglitele ja kas kostja tegevuses võisid ilmneda süüteo tunnused, on rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust käsitleda kõiki menetluses esitatud väiteid ja analüüsida kõiki tõendeid. Kohus on jätnud käsitlemata ka hageja väited ja tõendid, mille kohaselt kostja vahendas KP ja viimasega seotud äriühingute laene ja laenude tagasimakseid (hageja 13.02.2015 menetlusdokumendi nr 2/54 p 5). Maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei saanud enne 26.03.2013 tehtud toimingud hagejale kahju tekitada, on ebaõige. Kohus ei ole OÜ Smithson (kustutatud) kontoväljavõtteid sisuliselt analüüsinud. Tõendite hindamisel on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Hageja ei nõustu maakohtu poolt 21.09.2009 laenulepingule nr 090921, sama kuupäeva sularaha sissemakse kohta esitatud maksekorraldusele ja OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamisandmetele antud hinnanguga. Kohtule esitatud ning 21.09.2009 kuupäeva kandev laenuleping ei tõenda erinevalt kohtu poolt sellele antud hinnangust kostja poolt OÜ-le Smithson (kustutatud) laenu andmist. Otsuses laenulepingule omistatud tõlgendus on vastuolus pearaamatust nähtuvate andmetega, mille kontol nr 21931 (Omaniku laen) on kostjaga seotud kirjeid omaniku laenudest selgelt eristatud, tähistades neid kirjetega „juhatuse liikme laen“ või initsiaalidega „ÜM“ ja „Ü“. Vaidlusalust laenu markeeriv kirje seesugust tähistust ei omanud. Otsuse kohaselt ei saa 21.09.2009 sularaha sissemaksel kasutatud eksitav termin „omaniku laen“ muuta tegelikku laenu andjat ega tegelikku laenu sissemaksjat, kelleks kohtu hinnangul oli kostja. Kostja on raamatupidamisalaste eriteadmistega isik, kelle puhul ei ole eluliselt usutav sellise eksituse tegemine. Kostja oli OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidaja, seega sõltus raamatupidamisdokumentide sisu just kostjast. Isegi kui pidada laenu juhatuse liikme poolt antuks, on äriühingu kontolt kantud kostja kontole perioodil 01.01.2011 kuni 26.09.2012 selgitusega „laenu tagastus“ 16 458 eurot ehk rohkem kui 21.09.2009 sissemakse. Kohus on otsuse p-s 16 asunud ebaõigele seisukohale, et kostja poolt OÜ-le Smithson (kustutatud) laenu andmine on tõendatud muude tõenditega, mistõttu kohtul puudub vajadus hinnata OÜ Smithson (kustutatud) ainuosaniku KP allkirjastatud kinnitust. Hageja jääb tõendi osas 13.02.2015 menetlusdokumendis nr 2/54 esitatud seisukohtadele. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et OÜ Smithson (kustutatud) kontoväljavõtetest ja pearaamatu väljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks kasutanud väljavõetud sularaha isiklikes huvides ja eesmärgiga äriühingu võlausaldajatele kahju tekitada. Kohus ei ole eelnimetatud seisukohta sisuliselt põhjendanud, nentides üksnes, et kostja esitas OÜ Smithson (kustutatud) pearaamatu sularaha kassa väljavõtted 2011 ja 2012 kohta, millest nähtub sularaha liikumine tagasi OÜ Smithson (kustutatud) kassasse ja 3000 euro kasutamine E-Service AS-ilt võetud laenu tagasimaksmiseks. Otsusest ei selgu, kuidas kohus vastavale seisukohale on jõudnud. Kostja poolt 09.02.2015 esitatud kassa väljatrükist ei nähtu, et 18.12.2011 äriühingu kontolt

välja võetud 3000 eurot oleksid kantud äriühingu kassasse ning kassast E-Service AS-ile. Asudes seisukohale, et pearaamatu väljavõtetest nähtub sularaha liikumine tagasi kassasse ja kasutamine E-Service AS laenu tagasimaksena, on kohus jätnud hindamata asjaolu, et kostja poolt 09.02.2015 esitatud kassa väljatrükid kajastavad üksnes hageja 19.03.2014 menetlusdokumendi punkti 2.1.1 tabelis välja toodud laekumisi kassasse. Kostja poolt 09.02.2015 esitatud kassa väljatrükid ei kajasta OÜ Smithson (kustutatud) kontoväljavõttelt nähtuvaid 29.07.2011, 28.08.2011 ja 29.08.2011 sularaha väljamakseid. Kohtu käsitlus OÜ Smithson (kustutatud) raamatupidamisdokumentidele tuginemisel on ebajärjepidev ja vastuoluline. Asudes seisukohale, et kostja ei ole äriühingu kontolt välja võetud sularaha enda kasuks pööranud, on kohus tuginenud OÜ Smithson (kustutatud) pearaamatu väljavõtetele. Otsuse p-s 16 on kohus aga möönnud, et äriühingu raamatupidamises ei ole 21.09.2009 laenu kajastatud korrektselt. Kohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid kostja poolt OÜ Smithson (kustutatud) pankrotimenetluses kohtule teadlikult ebaõige informatsiooni esitamise kohta. Kohus ei ole arvesse võtnud, et kostja ei avaldanud pankrotiavaldust menetlenud kohtule, et käimas on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetlus. Kostjale pidi olema teada, et OÜ-l Smithson (kustutatud) on kohustus hüvitada hageja menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-69955. Arvestades Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrust nr 137 Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad pidi kostja arvestama kuni 15 359 euro suuruste kuludega. Kostja on vande all kinnitanud, et ta oli teadlik OÜ Smithson (kustutatud) kohustusest hüvitada menetluskulud, vastates kohtu küsimusele „Miks Te järeldate, et Teil ei olnud menetluskulusid OÜ Smithson hagis Mainor Ülemiste AS vastu, kuna OÜ Smithson oli hagi kaotanud?“ järgmiselt: „Ma ei eeldanud, et neid ei ole, kuid need ei olnud veel sissenõutavad.“ Sellele vaatamata esitas kostja kustutamisavalduse äriregistrile ajal, mil menetlus tsiviilasjas nr 2-09-69955 ei olnud lõppenud. Kostja tegevuses esines eesmärk tekitada hagejale kahju. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väidet, nagu oleks kostja esitanud pankrotiavaldust läbivaatavale kohtule teadlikult ebaõiget informatsiooni. Lisaks on kohtu seisukoht vastuolus otsuse p-ga 8, milles kohus nõustus, et kostja kui äriühingu likvideerija ja endine juhatuse liige pidi olema teadlik käimasolevast kohtumenetlusest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et Harju Maakohtu 27.02.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuse toodud motiividel, millega ringkonnakohus nõustun täielikult. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub ülaltoodu tõttu esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ning maakohus on kõiki kostja vastuväiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.

Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus on küll otsuse p-s 18 märkinud, et maakohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks anda hinnangut sellele, kas kostja tegevus OÜ Smithson raamatupidamise korraldamisel, sularaha väljavõtmisel jms vastas täielikult antud hetkel kehtinud raamatupidamisreeglitele ja kas kostja tegevuses võisid ilmneda süüteo tunnused, kuid vaatamata eeltoodule on maakohus siiski kõigile esitatud tõenditele järgnevates otsuse pdes 19-21 hinnangu andnud. Nimetatud seisukoht ei viinud ebaõige lahendi tegemisele. Maakohus leidis, et kohtule esitatud OÜ Smithson raamatupidamisandmetest ei ole võimalik tuletada alust hageja kahjunõude rahuldamiseks. OÜ Smithson kustutamine äriregistrist 26.03.2013 ei tekitanud hageja jaoks varalist diferentsi, sest juba enne äriregistrist kustutamist polnuks võimalik OÜ Smithson (kustutatud) vara arvelt hageja nõuet rahuldada. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt ei ole maakohus hinnanud perspektiivi, kas pankrotimenetluse korral oleks perspektiivi hageja nõude rahuldamiseks. Maakohus on seda ka hinnanud otsuse p-s 21, kus leidis, et asjas esitatud tõendite kohaselt selline perspektiiv puudub. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alles 06.06.2013. Kostjal olnuks võimalik tsiviilasja 2-09-69955 taotleda TsMS § 196 kohaselt hageja poolt tagatise andmist menetluskulude katteks, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 990 eurot ilma käibemaksuta. Hageja vastuväiteid menetluskulude suuruse kohta ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud summas 990 eurot on mõistlikud ja põhjendatud ja kuuluvad hagejalt väljamõistmisele.