Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-13-39687 riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HARJU MAAKOHTU JA RINGKONNAKOHTU OTSUS Hageja nõue ja põhjendused XXXAS (hageja) esitas hagi XXX(kostja) vastu, taotledes välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 6905,67 eurot, viivis 133,54 eurot seisuga 28.08.2013, viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg ja menetluskulud jätta kostja kanda. 28.08.2013 esitatud hagiavalduse kohaselt jättis Harju Maakohus rahuldamata OÜ XXX hagi XXXOÜ vastu vara väljamõistmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest (tsiviilasi nr 2-09-69955) ja menetluskulud OÜ XXX kanda, Tallinna Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata ja Riigikohus ei võtnud OÜ XXX kassatsioonkaebust menetlusse. Seega jõustusid alama astme kohtute lahendid, mille kohaselt jäid tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulud OÜ XXX (kustutatud) kanda. Hageja esitas 19.01.2012 Harju Maakohtule taotluse tsiviilasjas nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramiseks. Harju Maakohtu 30.10.2012 kohtumäärusega mõistis kohus OÜ-lt XXX välja menetluskulud hageja kasuks osaliselt, summas 6527,96 eurot. Hageja vaidlustas maakohtu kohtumääruse ja esitas 21.11.2012 määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, kes 17.05.2013 kohtumäärusega rahuldas osaliselt hageja määruskaebuse ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud summas 6905,67 eurot ning seadusjärgse viivise alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude osas jõustus 06.06.2013. 25.05.2012 võeti vastu OÜ XXX lõpetamise otsus ja OÜ XXX likvideerijaks nimetati OÜ XXX juhatuse liige XXX. Tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kestel esitas XXX likvideerijana OÜ XXX (likvideerimisel) kustutamisavalduse, ning OÜ XXX kustutati registrist 26.03.2013 ehk ajal, mil tsiviilasjas nr 2-09-69955 toimus menetluskulude kindlaksmääramise menetlus. Hageja on seisukohal, et kostja on kuritarvitanud likvideerija õigusi ja eiranud seaduses sätestatud likvideerimisel oleva ühingu kustutamisavalduse esitamise tingimusi. Likvideerija ei või esitada kustutamisavaldust seni, kuni kõik kohtumenetlused, milles osaühing on osaline, ei ole lõppenud (ÄS § 218 lg 1). Kostja tegevuse tulemusel OÜ XXX (kustutatud) kustutati 26.03.2013 äriregistrist ja hageja ei saanud pöörata täitmisele 06.06.2013 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrusest tulenevat kohustust OÜ XXX (kustutatud) vastu. Hagejal ei ole võimalik oma nõuet realiseerida osaühingu vara arvelt, mistõttu on hagejal kahju nõue kostja vastu tulenevalt ÄS § 187 lg 2, § 220 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1, sest lähtutakse juhatuse liikme ja likvideerija vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel kahju hüvitamise üldistest eeldustest, seega kostja vastutab kahju tekkimise eest nagu juhatuse liige. Hageja leiab, et lisaks eelmärgitud ÄS §-le 187 lg 2 ja § 220 lg 1 vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, mille kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

2-13-39687 eest vastavalt seadusele. Olukorras, kus võlausaldaja ei saa realiseerida kohtulahendist tulenevat õigust selle tõttu, et võlgnik on registrist kustutatud, tekib võlausaldajal kahju realiseerimata jäänud õiguse väärtuses. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 alusel tuleb kostjal hagejale hüvitada saamata jäänud 6905,67 eurot koos kohtumääruse kohaselt arvestatud viivistega. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul ei kohaldu VÕS § 127 lg 2, kuna hagejale tekkinud kahju ärahoidmine oli ÄS § 218 lg 1 eesmärgiks, mistõttu vastutab kostja hagejale tekitatud kahju eest. Lisaks tuleb arvestada VÕS § 127 lg 4 sätestatud eeldusega, kui kostja ei oleks seadusest tulenevat kohustust rikkudes esitanud kustutamisavaldust, ei oleks OÜ-t XXX (kustutatud) tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluse kestel registrist kustutatud ning hageja saanuks Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrust OÜ XXX (kustutatud) suhtes sundtäita. Hageja leiab, et kostja tegevus kustutamisavalduse esitamisel ning hagejale kahju tekitamisel oli tahtlik VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Kostja kauaaegse juhatuse liikme ning likvideerijana oli teadlik tsiviilasja nr 2-09-69955 menetlusest ja oli teadlik ÄS § 218 lg 1 tulenevast keelust. Seega pidi kostja teadma, et OÜ XXX (likvideerimisel) kustutamisavaldus esitamisega tsiviilasja 2-09-69955 menetluskulude menetluse kestel asetab kostja hageja olukorda, kus hagejal ei ole võimalik nõuda lõppenud juriidiliselt isikult kohustuse täitmist. Asjakohane ei ole käesolevas asjas viidata ÄS §-le 218 lg 3. ÄS § 218 lg 3 sätestab kaks alternatiivset täiendava likvideerimise alust; esiteks võlausaldaja nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, ja teiseks osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. OÜ XXX (kustutatud) likvideerimismenetlus viidi läbi enne ja äriühing kustutati (26.03.2013), kui 06.06.2013 jõustus tsiviilasjas nr 2-09-69955 Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 määrus menetluskulude kindlaksmääramise kohta. Seega ei olnud hagejal nõuet, mida likvideerimismenetluses esitada. Samuti ei oleks likvideerimismenetluse ennistamise korral võimalik hageja nõuet rahuldada, kuna OÜ-l XXX (kustutatud) ei ole vara. Isegi, kui asuda seisukohale, et hagejal on teoreetiliselt võimalik algatada OÜ XXX (kustutatud) suhtes täiendav likvideerimismenetlus, siis on ÄS § 218 lg 3 näol tegemist hageja õigusega, mitte kohustusega, ning mille kasutamata jätmine ei välista hagejal enda õigusi kaitsta ja nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kostjalt. Hageja on seisukohal, et hagejale tekkinud kahju on kostja poolt kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses. Kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust äriregistrile kustutamisavalduse esitamisega, mistõttu kustutati OÜ XXX (kustutatud) tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluse kestel registrist ja hageja kaotas võimaluse Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2013 kohtumäärust OÜ XXX (kustutatud) suhtes täita. Nimetatud kohtumäärusega hageja kasuks väljamõistetud summa ulatuses on hagejale tekkinud kahju, mis on kostja käitumise otsene tagajärg. Lisaks leiab hageja, et likvideerimismenetlust OÜ XXX (kustutatud) osas ei oleks tohtinud üleüldse läbi viia, kuna võlgniku omakapital oli avalduse esitamise seisuga netokohustuse positsioonil miinus 5052. Sellest hoolimata on ka pankrotiavalduse menetlemine lõpetatud 10.07.2012 seoses pankrotiavaldusest loobumisega. Kostja OÜ XXX (kustutatud) seadusliku esindajana teadis, et tsiviilasjas nr 2-09-69955 äriühing on kaotanud kohtumenetluse hageja vastu, mistõttu tekib OÜ-l XXX (kustutatud) kohustus hüvitada hagejale hageja poolt kantud menetluskulud. Seega kostja poolt varatu äriühingu kohustuste kustutamine, likvideerimismenetluse läbiviimine ja äriühingu registrist kustutamine on pahatahtlik ja eesmärgipärane käitumine. Hageja on nõudelt arvestanud viivist perioodi 06.06.2013-28.08.2013 eest 133,54 eurot, millele lisandub veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis.

2-13-39687 19.03.2014 esitas hageja uue seisukoha, et kostja on alusetult pööranud enda kasuks 21 007 eurot OÜ XXX (kustutatud) rahalisi vahendeid, et OÜ XXX (kustutatud varatuks muutmine on otseses põhjuslikus seoses kostja tegevusega põhjendusel, et nimetatud asjaolu tuleneb OÜ XXX (kustutatud) kontode väljavõtetest, arveldusarvetest, laenulepingutest, majandusaasta aruannetest, jne, seega asus hageja hindama kogu OÜ XXX (kustutatud) raamatupidamislikku tegevust.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. ÄS § 218 lg 1 sätestatud kohustuse mõte ei ole tuua selle rikkumise korral automaatselt kaasa juhatuse liikme/likvideerija isiklikku varalist vastutust. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt antud juhul ei ole ÄS § 218 lg 1 suhtes VÕS § 127 lg 2 kohaldatav. Hageja käsitluse kohaselt oleks äriühingu juhatuse liige ÄS § 218 lg 1 rikkumise korral automaatselt vastutav mistahes ära kustutatud äriühingu kohtuvaidlusest tulenevate rahaliste nõuete eest. ÄS § 218 lg 1 mõte seisneb eelkõige selles, et vältida äriühingute lõppemist kohtuvaidluste kestel. Seega puudub ÄS §-l 218 lg 1 selline iseloom, mis peaks igal juhul tooma automaatselt kaasa likvideerija isikliku otsese varalise vastutuse. Lisaks tulenevalt ÄS § 218 lg 3 on nii hagejal kui ka kõikidel teistel võimalikel võlausaldajatel võimalus esitada OÜ XXX (kustutatud) täiendavaks likvideerimiseks kohtule vastav taotlus ja OÜ XXX (kustutatud) õigusvõime taastada ning võimaldada hagejal teostada sundtäitmist. Seega ei ole hageja pöördumatult kaotanud võimalust üritada täitemenetluse kaudu oma nõuet OÜ XXX (kustutatud) vastu realiseerida. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja hagi rahuldamine eeldab, et kostja poolse väidetava rikkumiseta oleks hageja saanud oma nõude rahuldada. Antud juhul ei ole aga vastavaid asjaolusid esile toodud. OÜ XXX (kustutatud) 2011 majandusaasta aruande lisast 16 „Sündmused pärast bilansipäeva“ nähtub, et „majandusaasta aruande koostamise ajal selgus, et ettevõte on kaotanud kohtumenetluse AS XXX(praegune XXXAS) vastu, kes omastas OÜ XXX vara kolmanda isiku maksevõla katteks. Kostja esitas OÜ XXX (kustutatud) suhtes 25.05.2012 võlgniku pankrotiavalduse, mis lõppes siiski pankrotita, kuna kohus ei näinud oma 10.07.2012 kohtumääruses põhjust OÜ XXX (kustutatud) pankroti välja kuulutada. OÜ XXX (kustutatud) 31.12.2012 bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et juba 31.12.2012 puudusid OÜ-l XXX mistahes vahendid võimaliku menetluskulu hagejale hüvitamiseks. Seega tegutses kostja vastavalt oma parema äranägemise järgi teadmises, et OÜ XXX (kustutatud) on hageja poolt pandiõiguse teostamise tulemusel muutu-nud varatuks ja tal puuduvad mistahes vahendid kaotatud tulevaste kohtumenetluskulude või muude rahaliste kohustuste täitmiseks või hüvitamiseks, mistõttu ei rikkunud kostja ÄS § 218 lg 1 ees-märgiga tekitada hagejale ega kellelegi kolmandale isikule kahju. Isegi juhul, kui kostja ei oleks esitanud äriregistrile avaldust OÜ XXX kustutamiseks äriregistrist, ei oleks hageja saanud oma nõuet rahuldatud, kuna OÜ-l XXX puudusid selleks vahendid. Hagi rahuldamine oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna on tõendatud, et hageja ei oleks saanud oma nõuet rahuldada OÜ XXX (kustutatud) vara arvel. Kostja märgib ka, et Riigikohtu 20.12.2011 otsusega nr 3-2-1-127-13 on tuvastatud, et hageja teostas pandiõigust OÜ XXX (kustutatud) vastu õigusvastaselt. OÜ XXX (kustutatud) kaotas kogu oma majandustegevuseks vajaliku vara hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusel. Hagejale pidi olema teada, et OÜ-l XXX (kustutatud) puuduvad hageja poolt õigusvastase pandiõiguse teostamise tulemusel mistahes tootmisvahendid ja OÜ XXX on hageja poolt pandiõiguse teostamise tulemusel muutunud varatuks ja tal puuduvad mistahes vahendid kaotatud tulevaste kohtu menetluskulude või muude rahaliste kohustuste täitmiseks või hüvitamiseks, mistõttu ei rikkunud Ü. XXX ÄS § 218 lg 1 eesmärgiga tekitada hagejale ega kellelegi kolmandale isikule kahju. Seega tuleb hageja nõue jätta rahuldamata eelkõige selle tõttu, et hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, kuna kostja poolt menetluses esitatud tõendite

2-13-39687 alusel on üheselt tuvastatav, et osaühingul XXX puudusid vahendid hageja nõude rahuldamiseks. Kui kohus peaks leidma, et kahju hüvitamise nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele, siis palub kostja kahju summat vähendada juhindudes VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1. Kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kes oli OÜ XXX (kustutatud) juhatuse liige hagejaga peetud kohtuvaidluse ajal. Kohtuvaidlus oli ajendatud hageja poolt OÜ XXX (kustutatud) suhtes pandiõiguse teostamisest, mis tähendas OÜ-le XXX (kustutatud) oma ettevõtluse ja vara kaotust. Kostja märkis, et hageja on 19.03.2014 esitanud üllatuslikult ja hilinenult ebaõige seisukoha, et kostja on alusetult pööranud enda kasuks 21 007 eurot OÜ XXX (kustutatud) rahalisi vahendeid, et OÜ XXX (kustutatud) varatuks muutmine on otses põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Kostja vaidleb sellele vastu ja esitas sellisele hagi aluse muutmise katsele vastuväite tulenevalt TsMS § 376 lg 1. Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus Harju Maakohus leidis oma 09.04.2014 otsuses, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus asus mh seisukohale, et antud vaidlus ei puuduta juhatuse liikme vastutust, vaid vaidlus on kostja kui likvideerija kohustuste üle ning kostja ei ole ÄS § 218 lg 1 rikkunud. Kohus leidis, et hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja hagi rahuldamine eeldab, et kostja poolse väidetava rikkumiseta oleks hageja saanud oma nõude rahuldada. Antud juhul ei ole aga vastavaid asjaolusid esile toodud. Isegi juhul, kui kostja ei oleks esitanud äriregistrile avaldust OÜ XXX kustutamiseks äriregistrist, ei oleks hageja saanud oma nõuet rahuldatud, kuna OÜ-l XXX puudusid selleks vahendid. Hagi rahuldamine oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna on tõendatud, et hageja ei oleks saanud oma nõuet rahuldada OÜ XXX (kustutatud) vara arvel. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kohus nõustus hagejaga, et tal on tekkinud kahju tsiviilasjas nr 2-09-69955 väljamõistetud menetluskulude osas, kuid hageja ei ole tõendanud põhjusliku seost kostja süülise käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2014 otsus Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.11.2014 hageja apellatsioonkaebuse alusel Harju Maakohtu 09.04.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohus jättis hagi rahuldamata muuhulgas põhjusel, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostja süülise käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel, olles ise jätnud hageja poolt esitatud vastavad tõendid ja põhjendused tähelepanuta. Maakohus leidis, et hageja 19.03.2014 menetlusdokument on esitatud hilinenult ja jättis selle seetõttu tähelepanuta. Ringkonnakohus sellise hinnanguga ei nõustunud. 20.02.2014 korraldava kohtuistungi/kohtuistungi protokolli kohaselt lõpetas kohus eelmenetluse ja alustas asja sisulist arutamist. Sisulise arutamise käigus kuulas kohus vande all üle üksnes kostja XXXja jätkas seejärel asja sisulist arutamist kirjalikus menetluses (tl 29). Maakohus määras pooltel esitada oma lõplikud seisukohad hiljemalt 19.03.2014 (tl 33). Seega ei saa hageja poolt 19.03.2014 esitatud menetlusdokument, mis sisaldab hageja lõplikke seisukohti, olla esitatud hilinenult.

2-13-39687 TsMS § 199 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta; esitada tõendeid ning võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest. Kirjalikus menetluses tähtaegselt esitatud menetlusdokumendiga arvestamata jätmine kujutab endast olulist menetlusõiguse rikkumist, mis võis viia ebaõige kohtulahendini. Kuna maakohus jättis hageja olulistele põhjendustele hinnangu andmata, ei saa ringkonnakohus ise asja esimesena sisuliselt lahendada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga, et hageja on hagi alust muutnud. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Lisaks kahju tekkimise ja kostja õigusvastase käitumise asjaolude tõi hageja eelmenetluses välja ka selle, et tal on põhjendatud kahtlus, et kostja on tahtlikult põhjustanud OÜ XXX maksejõuetuse ning kustutanud osaühingu kohustusi, et vältida pankrotimenetluse läbiviimist, kus halduril oleks olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue. Selle tõendamiseks taotles hageja välja nõuda Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt OÜ XXX poolt omatud arvelduskontode kinnitatud väljavõtted perioodil 01.01.2011 kuni 26.03.2013. Maakohus rahuldas hageja taotluse, kuid ei andnud asja arutamise käigus hagejale võimalust oma seiskohtade esitamiseks väljanõutud tõendite osas. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu seisukohad kostjapoolse ÄS § 218 lg 1 rikkumise osas on vastuolulised. Maakohus leidis samaaegselt, et kostja ei ole ÄS § 218 lgs 1 sisalduvat keeldu rikkunud kui ka seda, et rikkumine ei olnud tahtlik. Kohus on põhjendamatult sidunud kostja poolt ÄS § 218 lg 1 rikkumise kui objektiivse asjaolu väidetava mitteteadmisega tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude kindlaksmääramise vaidluse kulgemisest. Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et kostja, kes oli OÜ XXX ainus juhatuse liige ja hilisem likvideerijana, pidi olema teadlik, et OÜ XXX osaleb poolena käimasolevas kohtumenetluses.

ASJA UUS MENETLUS HARJU MAAKOHTUS

Pärast asja uueks läbivaatamiseks maakohtule saatmist määras kohus pooltele tsiviilasjas nr 2-1339687 avalduste ja dokumentide esitamise tähtajaks 9. veebruar 2015 (k.a). Kohus teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 27. veebruaril 2015 (k.a).

Hageja lõplikud seisukohad 09.02.2015 esitatud menetlusdokumendis jäi hageja esitatud nõude ja seisukohtade juurde, täpsustades ning rõhutades järgnevat. XXXAS menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-69955 jäid 20. detsembril 2011.a jõustunud kohtuotsusega OÜ XXX (kustutatud) kanda. Hüvitamisele kuulunud menetluskulude rahaline suurus oli 6 905.67 eurot. OÜ XXX (kustutatud) kustutati äriregistrist ajal, mil viimane osales menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses. Kostja on OÜ XXX (kustutatud) ainsa juhatuse liikme ja likvideerijana rikkunud ÄS § 218 lg-t 1 ning tekitanud õigusvastaselt käitudes olukorra, kus hageja nõude rahuldamine OÜ XXX (kustutatud) vara arvelt on võimatu.

Juhatuse liige vastutab võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel ning kohaldamisele kuuluvad VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8. ÄS § 218 lg 1 kohaselt on äriühingu äriregistrist kustutamise avalduse esitamine lubatud üksnes tingimusel, et äriühing ei osale Eestis poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Säte on kehtestatud kaitsenormina nii olemasolevatele kui potentsiaalsetele

2-13-39687 tulevastele võlausaldajatele, kelle nõude osas toimub kohtumenetlus. Sätte eesmärk on ära hoida just selline olukord, mis on tekkinud käesolevas asjas – olukord, kus võlausaldaja, kelle nõue on kohtulahendiga tunnustatud, ei saa seda rahuldada võlgniku vara arvel. Alternatiivselt on hageja esitanud nõude ÄS § 187 lg-te 2 ja 4 ning VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostja on käitunud õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses. Kostja on rikkunud ÄS § 218 lg-st 1 tulenevat keeldu, muutnud äriühingu varatuks ning eksitanud pankrotiavaldust menetlenud kohtunikku. Kostja tegutses OÜ XXX (kustutatud) juhatuse liikme ja hilisema likvideerijana alates 24. juulist 2008.a kuni äriühingu kustutamiseni äriregistrist. OÜ XXX (kustutatud) likvideerijana esitas kostja äriühingu registrist kustutamise avalduse, mis rahuldati 31. jaanuaril 2013.a. Samal ajal oli pooleli menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tsiviilasjas nr 2-09-69955, milles kohustatud poolena osales OÜ XXX (kustutatud) ning millest kostja äriühingu juhatuse liikme ja hilisema likvideerijana pidi teadlik olema. Kostja on rikkunud ÄS § 218 lg-s 1 sisalduvat keeldu. Seadusest tuleneva kohustuse või keelu rikkumisega äriühingu juhatuse liikme või likvideerija poolt äriühingu võlausaldajale kahju tekitamine on õigusvastane tegevus VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kostja on äriühingu juhatuse liikme ja likvideerijana käitunud õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes. Kostja õigusvastane tegevus avaldub täiendavalt heade kommete vastases tahtlikus käitumises VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Õiguste teostamine ei ole lubatud selliselt, et selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (TsÜS § 138 lg 2). Kostja on tegutsenud eesmärgiga vältida OÜ XXX (kustutatud) kohustuse täitmist (tsiviilasja nr 2-09-69955 menetluskulude hüvitamist) hagejale. Kostja sihipärane hageja kahjustamisele suunatud tegevus algas ajal, mil ta oli juhatuse liige ning jätkus likvideerija rollis. Perioodil 01. jaanuarist 2011.a kuni 26. septembrini 2012.a on kostja kandnud OÜ XXX (kustutatud) arvelduskontolt enda arvelduskontole kokku 16 458 eurot selgitusega „laenu tagastus“. Äriühingu 2011.a majandusaasta aruandes ega 2012.a bilansis ei kajastu äriühingu võlgnevus kostja ees. Kostja ei avaldanud Harju Maakohtule esitatud pankrotiavalduses, selle lisades, hilisemates selgitustes ega kohtuistungil, et äriühingul oleks kostja ees mis tahes võlgnevusi. Kostja 19. veebruaril 2014.a esitatud laenulepingu ja maksekorralduse osas jääb hageja 19. märtsi 2014.a menetlusdokumendis esitatud seisukohale. Kuna äriühingu raamatupidamisdokumendid kajastavad maksekorralduselt nähtuvat sissemakset „omaniku laenuna“ ning samasisuline selgitus on märgitud maksekorraldusele, siis on tegemist OÜ XXX (kustutatud) osaniku XXX, mitte kostja laenuga äriühingule. OÜ XXX (kustutatud) pearaamatu kirjetes on selgelt eristatud omaniku laene kostja laenudest. Kanded juhatuse liikme laenude kohta sisaldavad viidet juhatuse liikme initsiaalidele „XXX“ või on selget märget „juhatuse liikme laen“. Osaniku antud laenud on tähistatud väljendiga „omaniku laen“ või XXX initsiaalidega „XXX“ või „XXX.“ Kostja ei ole kunagi olnud OÜ XXX (kustutatud) osanik. Ainuüksi asjaolu, et kostja on teinud sularaha sissemakse, ei kinnita, et kostja on andnud äriühingule laenu. Maksekorralduse selgitusest ja äriühingu raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt on tegemist äriühingu omaniku laenu vahendamisega. Laenuleping nr XXX ei ole kooskõlas ülejäänud dokumentaalsete tõenditega ega kajasta tegelikkust. Puudub mõistlik põhjendus, miks äriühingu kontole sissemakse tegemisel pole viidatud laenulepingu numbrile või selle lepingu sõlmimise kuupäevale, nagu praktikas tavapärane. Hageja jäi seisukohale, et laenuleping nr XXX on näilik või koostatud oluliselt hiljem, kui sellel märgitud kuupäev, eesmärgiga varjata kostjale äriühingu kontolt tehtud väljamaksete alusetust.

2-13-39687 OÜ XXX (kustutatud) pearaamat, 2011.a majandusaasta aruanne ning 2012.a bilanss sisaldavad vastuolusid, mis viitavad äriühingu varatuks muutmisele. Äriühingu pearaamat (kostja 19. veebruari 2014.a menetlusdokumendi lisa nr 1) ei kajasta olulises ulatuses äriühingu kontoväljavõttelt nähtuvaid kandeid. Nimelt on pearaamatu kohaselt OÜ XXX (kustutatud) aastatel 2011-2013 tagastanud laene 14 471.96 euro ulatuses. Äriühingu kontoväljavõtetest nähtuvalt on samal perioodil tehtud väljamakseid selgitusega „laenu tagastamine“ kostjale summas 16 468 eurot, XXX 2 000 eurot, OÜ-le XXX 100 eurot, kokku seega 18 568 eurot. OÜ XXX (kustutatud) 2011.a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul 31. detsembri 2011.a seisuga vara kokku 22 221 eurot, aruandeaasta kasum oli 4 230 eurot ning eelmiste perioodide jaotamata kasum 6 016 eurot. Lühiajalisi kohustusi oli äriühingul aruande kohaselt 9 163 eurot. Äriühingu 2012.a bilansi algsaldo kohaselt oli äriühingul 01. jaanuari 2012.a seisuga varasid kokku 30 293.84 eurot, aruandeaasta kasum 9 426.88 eurot ning eelmiste perioodide jaotamata kasum 1 013.08 eurot. Lühiajalisi kohustusi on bilansi kohaselt 01. jaanuari 2012.a seisuga 17 297.88 eurot. Äriühingu 2012.a bilansi algsaldo erineb oluliselt 2011.a majandusaasta aruandes sisalduvatest andmetest. Kirjeldatud vastuolude esinemine äriühingu raamatupidamises ei ole põhjendatav väitega maksuvõlgnevuse väidetava saldeerimise kohta. Äriühingu raamatupidamine ei kajasta õigesti äriühingu majanduslikku olukorda ega kinnita kostja vastuväidet, et OÜ-l XXX (kustutatud) puudusid rahalised vahendid hageja menetluskukude nõude rahuldamiseks. Kostja on perioodil 2011-2013 võtnud äriühingu kontolt sularahas välja 5 005 eurot. OÜ XXX (kustutatud) varatuks muutumine on otseses põhjuslikus seoses kostja tegevusega – kostja on äriühingu juhatuse liikme ja likvideerijana teinud iseendale alusetuid väljamakseid selgitusega „laenu tagastus“ (maksete kogusumma 16 468 eurot) ning võtnud äriühingu kontolt sularahas välja 5 005 eurot. Need rahalised vahendid katnuks hageja nõude mitmekordselt. Liiati on PankrS § 111 ja § 113 kohaselt võlgniku lähikondsetele tehtud kinke iseloomuga tehingud ning rahaliste kohustuste täitmine pankrotimenetluses lihtsustatud korras tagasivõidetavad. Väär on kostja väide, et äriühingul puudusid kustutamise hetkel ja varem mistahes rahalised vahendid hageja menetluskulude nõude rahuldamiseks. Äriühingu kontolt välja võetud ning juhatuse liikmele ja osanikule kantud rahaliste vahendite arvel olnuks võimalik hageja nõue rahuldada. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et kostja oli teadlik OÜ XXX (kustutatud) kohustusest hüvitada hageja menetluskulud. Vastusena kohtu küsimusele „Miks Te järeldate, et Teil ei olnud menetluskulusid OÜ XXX hagis XXXAS vastu, kuna OÜ XXX oli hagi kaotanud?“ vastas kostja: „Ma ei eeldanud, et neid ei ole, kuid need ei olnud veel sissenõutavad.“ Seega oli kostja teadlik, et hagejal on tulevikus sissenõutavaks muutuv nõue OÜ XXX (kustutatud) vastu, kuid esitas sellele vaatamata kustutamisavalduse äriregistrile ajal, mil menetlus tsiviilasjas nr 2-09-69955 ei olnud lõppenud. Kostja tegevuses esines eesmärk tekitada hagejale kahju. Lisaks tulevikus sissenõutavaks muutuvast nõudest teadlik olemisele pidi kostja olema teadlik nõude maksimaalsest võimalikust suurusest. Vaidlusalusel perioodil kehtis Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008.a määrus nr 137 lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohta. Hagihind tsiviilasjas nr 2-09-69955 oli 57 200.93 eurot ja hüvitamisele kuuluvate menetluskulude maksimaalne määr 15 350 eurot. Kostja rikkus ÄS § 218 lg-s 1 sisalduvat keeldu ning tegutses eelpoolkirjeldatud toiminguid läbi viies eesmärgiga vältida OÜ XXX (kustutatud) suhtes pankrotimenetluse läbiviimist ning muuta hageja nõude rahuldamine äriühingu vara arvel võimatuks. Kostja viited pankrotiavaldust läbi vaadanud kohtuniku soovitusele likvideerimismenetluse rakendamise kohta on ainetud – pankrotiavalduses, sellele lisatud dokumentides ega kohtuistungil ei pidanud kostja vajalikuks mainida pooleliolevat kohtumenetlust ega tulevikus sissenõutavaks muutuvat kohustust. Äriühingu raamatupidamisdokumendid sisaldavad olulisi puudujääke ning

2-13-39687 vasturääkivusi ning kohtuniku soovitus oli ajendatud kostjapoolsest eksitamisest. Hageja jääb 19. märtsi 2014.a menetlusdokumendi alapunktis 2.3 esitatud seisukohtadele. Kostja on käitunud tahtlikult ning õigusvastaselt eesmärgiga vältida hagejale menetluskulude hüvitamist. Enne kohustuse sissenõutavaks muutumist tehtud toimingud, kui nendega kahjustatakse tulevase võlausaldaja huve, omavad põhjuslikku seost tekkiva kahjuga. Seega ei oma määravat tähendust asjaolu, et osa kostjale etteheidetavatest toimingutest tehti ajaliselt enne kustutamisavalduse esitamist äriregistrile. Ka enne 06. juunit 2013.a tehtud toimingud saavad olla põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Just need toimingud näitavad kostja tegelikku tahet äriühingu likvideerimismenetluse läbiviimisel ja kustutamisavalduse esitamisel. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 või § 140 kohaselt puudub alus. Tsiviilasja nr 2-09-69955 raames ei olnud TsMS § 196 lg-s 1 sätestatud tagatise nõudmise eeldused täidetud. OÜ XXX (kustutatud) oli Eesti äriühing, kelle suhtes ei olnud algatatud pankrotimenetlust, ammugi mitte pankroti välja kuulutatud. XXXAS-ile ei olnud teada, et OÜ XXX vara suhtes oleks toimunud tulemusteta täitemenetlust. Lisaks on meelevaldne kostja väide, mille kohaselt muutus OÜ XXX (kustutatud) varatuks XXXAS õigusvastase tegevuse tulemusel. OÜ XXX (kustutatud) esitas XXXAS vastu perspektiivitu hagi ning hoidub nüüd menetluskulude hüvitamisest. XXXAS-il oli OÜ-le XXX (kustutatud) kuulunud seadmetele pandiõigus nagu kohtud tsiviilasjas nr 2-09-69955 lõppjäreldusena tuvastasid. TsMS § 176 lg-st 2 tulenevalt esitas hageja menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulud tsiviilasjas nr 2-13-39687 sisaldavad riigilõivu ja lepingulise esindaja kulu. Hageja on tasunud hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 400 eurot, kokku 800 eurot (maksekorraldused toimikus), mis TsMS § 138 lg-st 2 tulenevalt on menetlusosalise kohtukulu. Hageja lepingulise esindaja kulu (TsMS § 175 lg 1) on 6 305 eurot. Hagejale on osutatud 48 tundi ja 30 minutit õigusteenust tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja on käibemaksukohustuslane ega taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Hageja menetluskulude kogusumma on 7 105 eurot. Hageja kinnitab, et kõik menetluskulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-13-39687 menetlusega (TsMS § 176 lg 5). Hageja taotleb, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõige 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Kostja lõplikud seisukohad 09.02.2015 esitatud menetlusdokumendis teatas XXX(edaspidi „XXX“), et jääb kõigi oma varem hagile esitatud vastuväidete ja tõendite juurde, kuid esitab taotluse täiendavalt kolme tõendi tsiviilasja juurde võtmiseks ning rõhutab üle oma peamised seisukohad ja esitab oma menetluskulude nimekirja. Ühtlasi on XXX endiselt seisukohal, et XXXAS-i (edaspidi „XXX“) 28.08.2013 esitatud hagiavaldus tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata ning nii XXX kui XXXmenetluskulud XXXkanda. XXXhagi tugineb sisuliselt ühel meelevaldsel väitel – kui XXX ei ole oleks enda kasuks pööranud 21 007 eurot ega kustutanud osaühingut XXX (kustutatud; edaspidi „XXX“), siis oleks XXX saanud nõuda XXXilt oma menetluskulu summas 6905,67 eurot hüvitamist. XXX esitas kolm täiendavat tõendit ja kokkuvõtlikult oma põhistuse nimetatud ebaõige väite ümber lükkamiseks. XXX on andnud XXXile laenu 233 000 krooni (14 891,41 eurot) ja temale ei ole tehtud alusetult

2-13-39687 laenu tagasimakseid. XXX väidab läbivalt oma menetlusdokumentides justkui XXX ei ole andnud XXXile laenu 21.09.2009 laenulepingu nr XXX alusel, vaid spekuleerib põhjendamatult, et tegemist oli „tegelikult“ XXXi omaniku XXX laenuga. Seda põhjendab XXX sellega, et maksekorraldus on selgitusse märgitud „Omaniku laen“ ja arvelduskontolt nähtuvad laenu tagasimaksetel on märgitud seletuseks samuti „Omaniku laen“. XXX rõhutab, et kontorea nr 21931 „Omaniku laenu“ näol on tegemist raamatupidamistarkvara tüüpkontoga ja laenutehingu tegelik sisu nähtub üheselt raamatupidamise algdokumentidest ehk kohtule esitatud laenulepingust nr XXX (19.02.2014 menetlusdokumendi lisa 2), kus on laenuandjaks märgitud XXXja maksekorraldusest (19.02.2014 menetlusdokumendi lisa 3), kus sularaha sissemakse teostajaks on samuti märgitud XXX. Selgitus maksekorraldusel ja seletuse tehingukorralduse real „Omaniku laen“ on ekslik. Eeltoodu täiendavaks tõendamiseks esitas XXX XXXi ainuosaniku ja omaniku XXX vastavasisulise allkirjastatud kinnituse (lisa 1). XXXi arvelduskontole on antud ka muid laene peale eeltoodud laenulepingule alusel antud laenu ja XXXi arvelduskontolt on neid tagasi makstud, kuid see ei muuda kuidagi ei eeltoodud laenulepinguga ega teiste laenudega seoses teostatud pearaamatust nähtuvaid makseid ebausaldusväärseteks või olematuteks. Asjaolust, et arvelduskontodelt tehtud laenu tagastustes ei ole nende majanduslik sisu õigesti kajastatud ei tulene veel, et tegemist oleks tõenditega selle kohta (tegemist on raamatupidamisprogrammis tehingutele antud seletustega), et XXX oleks enda kasuks pööranud 233 000 Eesti krooni. Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale (millega XXX ei nõustu), et tegemist ei ole millegipärast XXXi antud laenuga vaid kellegi teise antud laenuga, siis ei muudaks see XXXi majanduslikku olukorda, kuna XXXi laenud maksti 19.02.2014 esitatud pearaamatu väljavõtte kohaselt tagasi 18.04.2012. XXXnõue muutus sissenõutavaks aga alles 06.06.2013. Lisaks väidab XXX alusetult justkui XXX oleks XXXi arvelduskontolt välja võetud sularaha summas 5005 eurot (XXX19.03.2014 menetlusdokumendi punkt 2.1.11) pööranud enda kasuks. Esiteks ei tulene asjaolust, et XXXi arvelduskontolt on sularaha välja võetud seda, et XXX on need isiklikult omastanud. Teiseks esitas XXX selliste spekulatsioonide kummutamiseks XXXi pearaamatu sularaha kassa väljavõtted aastate 2011 (esimene lehekülg) ja 2012 (teine lehekülg) kohta, kus kohast nähtub üheselt, et sularahaautomaadist välja võetud sularaha on liikunud XXXi kassasse, ja 18.12.2011 välja võetud 3000 eurot on kasutatud XXXAktsiaseltsilt võetud laenu tagasimaksmiseks (kolmas lehekülg). Lähtuvalt ülaltoodust on üheselt ilmne, et XXXalusetud spekulatsioonid justkui XXX oleks enda kasuks pööranud 21 007 eurot ei vasta tegelikkusele ja need tuleb jätta täielikult tähelepanuta. Samuti märgib kostja, et XXXnõue muutus sissenõutavaks 06.06.2013 ja OÜ-l XXX (kustutatud) ei olnud nimetatud kuupäeva seisuga ja varem vara (OÜ XXX (kustutatud) oli muutunud XXXebaseadusliku tegevuse tulemusel muutunud varatuks), mille arvelt XXXkohtumenetluse kulude nõuet rahuldada, mistõttu puudub XXXnõude ja XXXi tegevuse vahel põhjuslik seos ehk puudub kahju hüvitamise koosseisu üks fundamentaalsemaid elemente. Enamgi veel, jättes kõrvale OÜ XXX (kustutatud) nõude sissenõutavaks muutumise kuupäeva, puudub ka sisuliselt seos XXXi tegevuse ja XXXil väidetavalt tekkinud kahju vahel. Puutuvalt põhjuslikku seosesse osundab täiendavalt XXX, et võlaõigusseaduse (edaspidi „VÕS“) § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Likvideerija vastutuse osas tuleb kohaldada juhatuse liikme isikliku materiaalse vastutuse raames välja kujunenud Riigikohtu kohtupraktikat. Näiteks on Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 02.11.2011 otsuse nr 3-2-1-91-11 punktis 11 juhatus liikme vastutuse osas rõhutanud järgmist: „Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostjate rikkumised ning põhjusliku seose kostjate rikkumiste ja kahju vahel.” Teisisõnu, isegi kui lugeda, et XXX on äriseadustiku (edaspidi „ÄS“) § 218 lg 1 rikkunud, siis ei too nimetatud sätte rikkumine automaatselt

2-13-39687 kaasa likvideerija isiklikku materiaalset vastutusust (sättel puudub karistusõiguslik iseloom ja sätte kaitseala ei hõlma automaatset likvideerija isiklikku materiaalset vastutust). Samuti ei ole millegagi tõendatud nagu XXX oleks teadlikult ja tahtlikult tegelenud XXXi varatuks muutmisega. Kostja leiab ka seda, et XXXi esitatud raamatupidamisandmed ei sisalda ebatäpsusi ja vastuolusid ning nendest ei saa kuidagi välja lugeda viiteid äriühingu varatuks muutmisele. Antud asjas on oluline ja ära tõendatud, et XXXi kustutamise hetkel ja varem puudusid osaühingul XXX (kustutatud) mistahes rahalised vahendid XXXkohtumenetluskulude nõude rahuldamiseks (XXXi 27.09.2013 vastuse lisad 1, 1, 4 ja 5 ning kohtu poolt välja nõutud osaühingu XXX (kustutatud) Swedbank ASis avatud arvelduskonto väljavõte perioodi 01.01.2011-26.03.2013 kohta, XXXi poolt 19.02.2014 esitatud lisad 1, 2, 3). XXX selgitab, et osaühing XXX (kustutatud) muutuks varatuks justnimelt XXXenda tegevuse tulemusel (antud väite on juba XXX esitanud oma 19.02.2014 menetlusdokumendi punktis 2) ehk XXXpoolt ebaseadusliku pandiõiguse teostamise tulemusel. Samas ei saa ka öelda, et XXXil 2011ndal aastal majandustegevus üldse puudus. Kohtule esitatud 2011nda aasta majandusaasta aruande kohaselt oli XXXi müügitulu 26 261 eurot ja aasta varem (2010ndal aastal) 22 846 eurot. Seejuures XXXi suhtes tehti negatiivne Riigikohtu otsus 20.12.2011, kuid tolleks momendiks olid sisuliselt kõik laenud tagasi makstud või maha kantud. Asjaolust, et XXX juhatuse liikmena maksis XXXi igapäevase majandustegevuse raames tagasi XXXile antud laene, ei saa kindlasti teha järeldust, et ta tegutses XXXsuhtes pahatahtlikult või kahju tekitamise eesmärgil. Antud juhul ei ole XXX sihipäraselt tegutsenud eesmärgiga välistada XXXi nõude maksmapanek, vaid tegemist oli XXXi poolt ekslikult ja ennatlikult esitatud XXXi kustutamisavaldusega. Käesolevas kohtuasjas pole millegagi tõendatud või usutavalt põhistatud asjaolusid, mis võiks viidata sellele, et XXX oleks saanud oma nõude rahuldatud juhul, kui XXX ei oleks ennatlikult XXXi kustutamisavaldust esitanud. XXX esitas tulenevalt TsMS § 176 lg-st 2 oma menetluskulude nimekirja. Kokku on XXXi lepinguline esindaja osutanud antud tsiviilasjas XXXile õigusteenust 42,15 tunni ulatuses tunnihinnaga 110 EUR eurot + käibemaks ehk kokku 4636,5 eurot (summa käibemaksuta). XXXi menetluskulude nimekiri on käibemaksuta; XXX ei taotle käibemaksu hüvitamist. XXX kinnitab, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga (TsMS § 176 lg 5). XXX taotleb, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõige 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Poolte lõplikud väited 13.02.2015 esitas hageja oma vastuse kostja 09.02.2015 seisukohale, jäädes oma seniste seisukohtade juurde ja osundades vastuoludele OÜ XXX (kustutatud) raamatupidamises. Samuti esitas hageja oma 13.02.2015 menetlusdokumendis vastuväited kostja menetluskulude nimekirjas sisaldunud toimingutele. 13.02.2015 esitas ka kostja vastuse hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele ja vastuväidetele, jäädes sisuliselt oma seniste seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

2-13-39687 põhjendatust (II); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (III).

I

2-13-39687 täiendavat hindamist vajavates küsimustes (hageja väide, et kostja on tahtlikult põhjustanud OÜ XXX maksejõuetuse ning kustutanud osaühingu kohustusi, et vältida pankrotimenetluse läbiviimist, kus halduril oleks olnud võimalus võita tagasi võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid või toiminguid ning hagejal oleks olnud võimalus esitada ja saada rahuldatud oma nõue) on hageja sidunud oma nõude aluse selgelt OÜ XXX äriregistrist kustutamise faktiga. Hageja 10.10.2013 menetlusdokumendi p

II

2-13-39687 kas juhul kui OÜ-d XXX poleks 26.03.2013 äriregistrist kustutatud, oleks hageja saanud oma nõude OÜ XXX vastu rahuldada. Ehk teisisõnu peab kohus lahendama küsimuse, kas kostja on tekitanud hagejale kahju ning kas tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos.

2-13-39687 kustutamiseks äriregistrist, ei oleks hageja saanud oma nõuet OÜ XXX vastu rahuldatud, kuna OÜ-l XXX puudusid selleks vahendid.

Kuna kostja poolt OÜ-le XXX laenu andmine on tõendatud muude tõenditega, siis puudub kohtul täiendavalt vajadus hinnata OÜ XXX ainuosaniku ja omaniku XXXallkirjastatud kinnitust (kohus võttis antud tõendi asja juurde, vt tl 150, II kd), mistõttu ei anna kohus hinnangut ka antud tõendi osas esitatud hageja vastuväidetele (tl 168, II kd).

2-13-39687 liikumine tagasi OÜ XXX kassasse ja 3000 eurot kasutamine XXXAktsiaseltsilt võetud laenu tagasimaksmiseks (tl 154-156, II kd). Kohtul pole esitatud tõendite alusel alust arvata, nagu oleks kostja kasutanud väljavõetud sularaha isiklikes huvides ja eesmärgiga tekitada kahju OÜ XXX võlausaldajatele. Pealegi oli sularaha väljavõtmine toimunud viimati rohkem kui aasta enne OÜ XXX äriregistrist kustutamist, mistõttu OÜ XXX äriregistrist kustutamise fakt 26.03.2013 ei saanud hagejale kahju tekitada.

2-13-39687 võimalik hageja kahjunõuet rahuldada, sest kostja tegevuse ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

III

2-13-39687

2-13-39687 Riigikohtu 6. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-11, p 14). Riigikohus leidis, et kohtud on põhjendamatult pannud ühele poolele kohustuse hüvitada teise poole poolt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud. Riigikohus märkis, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes.

/ allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.