Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Metssalu Ehitus (hageja) esitas 17. detsembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Margus Türksoni (kostja) vastu 3825,79 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 15.09.2008 lepingu, mille järgi kohustus kostja tasuma hagejale J.S.S Ehitus 77 800 krooni suuruse võla igakuiste 2000 krooni suuruste maksetena jaanuari lõpuks 2012. Perioodil 01.12.2009 – 31.01.2012 on kostja jätnud tasumata 26 makset kokku summas 3323,32 eurot, mille lisandub viivis summas 502,47 eurot. Hageja leidis, et pooltevahelise lepingu puhul on tegemist abstraktse (konstitutiivse) võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Abstraktne võlatunnistus iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kui kohus asub seisukohale, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, siis on hageja arvates tegemist kohustuse üleminekuga VÕS § 175 lg 1 tähenduses. Kui kohus asub seisukohale, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistuse ega kohustuse üleminekuga, siis on hageja arvates tegemist kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 tähenduses.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Pooltevahelise lepingu puhul on tegemist kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 tähenduses. Lepingust ei tulene, et selle sõlmimisel oleks kohustus J.S.S Ehitus OÜ suhtes lõppenud. Kohustusega ühinemisel tekib VÕS § 178 lg 4 alusel solidaarkohustus. Kostja võib esitada hageja nõudele VÕS § 178 lg 4 ning § 149 lg 1 järgi kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada J.S.S Ehitus OÜ ise. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud J.S.S Ehitus OÜ kohustuse olemasolu. Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2015 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3825,79 eurot (põhivõlg 3323,32 eurot + viivis 502,47 eurot) ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt kujutab 15.09.2008 leping endast abstraktset (konstitutiivset) võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Lepingu teksti analüüsist tuleneb otseselt, et kostja J.S.S Ehitus OÜ juhatuse liikmena kohustub maksma J.S.S Ehitus OÜ võlgnevuse 77 800 krooni hagejale. Puudub igasugune viide sellele, et tegelikkuses soovis kostja äriühingule kuuluva kohustusega ühineda. Lepingu tekstist ei tulene, et selle allakirjutamise järgselt oleks hagejal
nõudeõigus mitte ainult lepingujärgse võlgniku (s.o kostja) vastu, vaid ka J.S.S Ehitus OÜ vastu. Kirjaliku lepingu sõlmimine iseenesest kinnitab asjaolu, et pooled soovisid võlgnevuse õiguslikus suhtes markeerida. Nimelt on lepingu sõlmimine kohustuslik üksnes võlakohustuse ülevõtmise korral. Maakohus leidis, et hageja on oma raamatupidamises kajastanud tõlgendava kokkuleppe alusel senise võlgnevuse lõppemise ja uue võlgnevuse tekkimise, mis kinnitab, et hageja on päris algusest peale mõistnud allkirjastatud kokkulepet võla ülevõtmisena, mitte võlaga ühinemisena. J.S.S Ehitus OÜ on registrist kustutatud 23.01.2012. See ei oleks likvideerimis- või pankrotimenetluseta olnud võimalik, kui viimasel lasunuks (oma raamatupidamise kohaselt) võlg hageja ees. Kostja on J.J.S Ehitus OÜ ainuomaniku ja juhatuse ainuliikmena likvideerimismenetluse läbi viimata jätmise ja pankrotiavalduse esitamata jätmise kaudu tunnustanud J.S.S Ehitus OÜ-l hageja ees võlgnevuse puudumist. Kostja on sõlmitud kokkuleppe täitmiseks teinud 20.05.2009 ja 17.07.2009 hagejale kaks makset summas 2000 krooni selgitusega „vastavalt lepingule“. Maakohus leidis, et kokkuleppe sõlmimise ja vormistamise ainus põhjus ja lepingupoolte ühine eesmärk sai seisneda selles, et fikseerida aastal 2006 tekkinud ja seni tasumata võla suurus ning isik, kes selle ära maksma peab, sest J.S.S Ehitus OÜ selleks aastal 2008 enam võimeline ei olnud. Hageja on tõendanud, et tegemist on konkreetselt konstitutiivse võlatunnistusega, mille sõlmimisele oli poolte tahe suunatud, vältimaks hilisemad võimalikke vaidlusi ning see poolte tahe on selgelt väljendunud lepingus kirjapanduna. Maakohus ei pidanud õigeks lähenemist, et näiteks pooled, kes pole õigusharidusega isikud, peaksid või suudaksid lepingusse kirja panna sellised mõisted nagu konstitutiivne kohustus. Võlatunnistus kui iseseisev abstraktne kohustus võlaõiguslikku alust ei vaja, sest selle kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva tehingu kehtivusest ja sellele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Kuna lepingus on kokku lepitud kostja poolt igakuuliste osamaksete tegemise kohustuse, siis aegub igaüks neist eraldi. Vanim kuumakse muutus sissenõutavaks 01.01.2010. Hagi esitamiseks ajaks (17.12.2012) ei olnud möödunud TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud aegumistähtaeg.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Türkson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt: 1) on maakohus VÕS § 30 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades leidnud, et poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud leping kujutab endast konstitutiivset võlatunnistust. Apellant on VÕS § 178 lg 4 alusel ühinenud J.S.S Ehitus OÜ kohustusega selle tagamise eesmärgil. Lepingu sõnastusest on selgelt näha, et kohustused ei lõppe J.S.S Ehitus OÜ suhtes. Kui pooltel oleks olnud tahe vabastada J.S.S Ehitus OÜ edaspidi kohustustest, siis oleks pooled selle ka lepingus väljendanud. Maakohus järeldus konstitutiivse võlatunnistuse kohta on vastuolus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-06 p-dega 14-15; 2) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Lepingu tõlgendamise seisukohast ei oma tähendust tõendina „kirjaliku lepingu sõlmimine iseenesest“. Hageja raamatupidamise andmed ei tõenda poolte tahet. Kui isik ei teata endast kui võlausaldajast likvideerimis- või pankrotimenetluses, ei tõenda see nõuete puudumist likvideerimisel oleva äriühingu vastu. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et apellandi poolt väidetavalt tasutud maksed tõendavad võla ülevõtmist. Maakohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise;
3) on maakohus jätnud tähelepanuta, et vastustaja ei ole tõendanud võlgnevuse olemasolu ega mistahes teenuse osutamist J.S.S Ehituse OÜ-le. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 178 lg 4. Kuna apellant ühines kohustusega selle tagamise eesmärgil ja apellandist sai lepingu alusel solidaarvõlgnik, on apellandil võlgnikuga võrdsed õigused esitada vastuväiteid nõude olemasolu kohta. Hageja ei suutnud kohtumenetluse vältel kohtule tõendada, millisest töövõtulepingust, millal teostatud tööde, milliste (maht, omadused ja kvaliteet) tööde ning kus teostatud tööde eest võlgneb J.S.S Ehitus OÜ hagejale rahalisi vahendeid; 4) on maakohus tõlgendanud lepingut meelevaldselt ja kontekstiväliselt. Lepingu tõlgendamisel ei saa lähtuda ainuüksi kasutatavatest terminitest ja/või nende puudumisest. Konstitutiivne võlatunnistus tuleb väljendada selgelt; 5) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et pooled oleksid pidanud lepingus vastupidiselt konstitutiivse võlakohustuse selgele sõnastamisele sõnastama eraldi solidaarkohustuse. Solidaarkohustuse mõiste tuleb seadusest. Apellandi näol on tegemist füüsilise isikuga, kes oli J.J.S Ehitus OÜ juhatuse liige. Juhatuse liige ei vastuta isiklikult äriühingu kohustuste täitmise eest, vastutus saab tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel ja/või lepingust tulenevalt.
5.OÜ Metssalu Ehitus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et pooled on sõlminud kohustusega ühinemise kokkuleppe võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil VÕS § 178 lg 4 tähenduses; 2) ei nõustu vastustaja apellandiga väitega, et pooled ei ole kokku leppinud kohustuse ülevõtmises; 3) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohtu seisukoht seoses konstitutiivse võlatunnistusega on vastuolus Riigikohtu praktikaga ning et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 30 lg-t 1; 4) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid; 5) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei ole võimalik esitada võla puudumise vastuväidet; 6) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on pooltevahelist kokkulepet meelevaldselt ja kontekstiväliselt tõlgendanud; 7) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud solidaarsuskohustusele viitava tekstiosa puudumist kokkuleppes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015 otsus tuleb tühistada. Ringkonakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab OÜ Metssalu Ehitus hagi M. Türkson vastu 3825,79 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Hageja on maakohtule esitatud hagis esitanud faktilise asjaoluna, millele tema nõue kostja vastu põhineb, poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud lepingu ( I kd tl 7). Hageja väitel on pooltevaheline leping käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses, alternatiivselt on hageja esitanud seisukoha, mille järgi on pooltevaheline leping kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lg 1 kohaselt või on tegemist kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 järgi. Seega on hageja õigusliku alusena tuginenud oma nõudes eelkõige VÕS § 30 lg-le 1, seejärel VÕS § 175 lg-le 1 ja seejärel VÕS § 178 lg-le 1.
8.VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et maakohus on VÕS § 30 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud, leides, et poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud leping kujutab endast konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt oma lahendites selgitanud, et konstitutiivne võlatunnistus tekib siis, kui pooled lepivad kokku algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse tekkimise kõrvuti algse kohustusega ning, et konstitutiivsele võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (nt Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21, 28. jaanuari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14 p 17). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja.
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kostja tahet luua konstitutiivne kohustus. Ainuüksi asjaolu, et kostja on lepingu allkirjastanud, ei tõenda konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu. Samuti ei tõenda seda, et kostja andis hageja konstitutiivse võlatunnistuse, hageja poolt esitatud tõendid (J.S.S. Ehitus OÜ ja kostja poolt hagejale tehtud pangaülekanded – I kd tl 69; raamatupidamise kliendivõlgnevuse üldaruanded – I kd tl 70-72; kliendilaekumise aruanded – I kd tl 73-75; äriregistri väljatrükk – I kd tl 76-79; J.S.S. Ehitus OÜ 2006. a ja 2007. a majandusaasta aruanded – I kd tl 80-112). Maakohus on VÕS § 29 lg-te 1, 4 ja 5 alusel tõlgendanud poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud lepingut ning asunud vaidlustatud otsuse p-des 27-29 tõendeid hinnates seisukohale, et lepinguga kohustus kostja hageja ees üle võtma J.S.S. Ehitus OÜ võla tasumise kohustuse nii, et astus ise senise võlgniku asemele (VÕS § 175 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud leping on käsitletav kostja poolt võlgniku kohustuse ülevõtmisena VÕS § 175 lg 1 mõttes ning ei korda siinjuures maakohtu otsuse p-des 27-29 toodud põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud tõendid (pangaülekanded, kliendilaekumise aruanded, kliendivõlgnevuse aruanded) tõendavad kohustuse ülevõtmist kostja poolt, kuid mitte seda, et kostja andis konstitutiivse võlatunnistuse.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga vaidlustatud otsuse p-s 30, et 15.09.2008 sõlmitud leping on konstitutiivne võlatunnistus, s.o maakohtu seisukoha kohaselt on 15.09.2008 poolte vahel sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping konstitutiivne võlatunnistus. Asja materjalide kohaselt puudusid poolte vahel enne kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimist mistahes kohustused. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostjal oleks enne kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimist mingeid kohustusi tema ees, vaid on olnud seisukohal, et temale oli enne kokkuleppe sõlmimist võlgu osaühing. Kostja on väitnud sama. Seega on poolte vahel 15.09.2008 sõlmitud leping käsitletav kohustuse ülevõtmisena ning tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on 17. jaanuari 2012 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 p-s leidnud järgmist: „Kolleegiumi arvates on sama põhimõte rakendatav ka VÕS § 30 puhul. See tähendab, et juhul, kui konstitutiivsest võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole
võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita.“ Seega tulenevalt viidatud Riigikohtu seisukohast isegi kui käsitleda 15.09.2008 lepingut konstitutiivse võlatunnistusena, siis puuduks kostjal kui võlgnikul võlg hageja kui võlausaldaja eest, konstitutiivne võlatunnistus oleks alusetu ning see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita.
11.Ebaõige on apellandi väide, et ta on VÕS § 178 lg 4 alusel ühinenud J.S.S Ehitus OÜ kohustusega selle tagamise eesmärgil. VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Nähtuvalt lepingu sõnastusest „/.../ Margus Türkson J.S.S. Ehituse juhatuse liikmena kohustub maksma J.S.S. Ehituse võlgnevuse 77 800.- (seitsekümmend seitse tuhat kaheksasada krooni) Metssalu Ehitus OÜ-le“ ei ole kostja astunud võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Lepingu sõnastusest on selgelt näha J.S.S. Ehitus OÜ võlgnevuse 77 800 krooni ülevõtmise tahe kostja poolt. Ringkonnakohus märkis käesoleva otsuse p-s 9, et hageja poolt esitatud tõendid (pangaülekanded, kliendilaekumise aruanded, kliendivõlgnevuse aruanded) kinnitavad poolte tahet lepingu sõlmimisel selles, et kostja võtab üle J.S.S. Ehitus OÜ-lt hagejale võla tasumise kohustuse. Ringkonnakohus leiab, et 15.09.2008 leping ei ole kohustusega ühinemine. Iseenesest õige on kostja väide, et kui isik ei teata endast kui võlausaldajast likvideerimis- või pankrotimenetluses, ei tõenda see nõuete puudumist likvideerimisel oleva äriühingu vastu, kuid samas ei tõenda see väide kostja tahet kohustusega ühinemiseks VÕS § 178 lg 1 alusel (mitte aga kohustuse ülevõtmiseks).
12.Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et 15.09.2008 lepinguga võttis kostja üle J.S.S. Ehitus OÜ-lt hagejale võla tasumise kohustuse.
13.Kostja vastuväite kohaselt hagile on nõue aegunud. Samuti on kostja vastuväites tuginenud asjaolule, et hageja ei ole tõendanud J.S.S Ehitus OÜ võlgnevuse olemasolu hageja ees, sest ei ole selge, millisest töövõtulepingust väidetav võlgnevus tuleneb, millal tööd teostati, millise mahuga jne. VÕS § 176 lg 1 kohaselt võib kohustuse ülevõtja võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest, välja arvatud vastuväiteid, mis kuulusid senisele võlgnikule võlausaldaja vastu isiklikult. Tulenevalt viidatud sättest saab kohustuse ülevõtja võlausaldaja nõude suhtes üldjuhul kasutada kõiki vastuväiteid, mida saanuks võlausaldaja nõude suhtes esitada senine võlgnik eeldusel, et tegemist on vastuväidetega, mis tulenevad senise võlgniku ja võlausaldaja vahelisest õigussuhtest, millest on tekkinud ka ülevõetud kohustus. Sellised vastuväited võivad näiteks seonduda kohustuse aegumisega või kohustuse suurusega (nt kohustuse aluseks oleva tehingu või lepingu rikkumise tõttu võlausaldaja poolt on kohustus vähenenud).
13.1.Aegumise vastuväite kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja väite kohaselt on hageja nõue aegunud, sest hageja poolt kohtule esitatud arvete (12.07.2006, 28.07.2006, 01.09.2006, 06.09.2006) kuupäevade järgi pidi väidetav töövõtulepingu järgne töö olema teostatud 2006. aastal, ning kuna tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, siis nõue aegus hiljemalt 2010. aastal. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Iseenesest saab kohustuse ülevõtja VÕS § 176 lg 1 kohaselt tugineda kohustuse aegumisele, kuid sel juhul peaks kohustus olema aegunud juba selleks ajaks, kui ta kohustuse üle võttis, s.o kohustus peaks olema aegunud
senise võlgniku ja võlausaldaja vahelises õigussuhtes. Antud juhul ei olnud väidetavalt 2006. aastal tekkinud kohustus selle ülevõtmise ajaks kostja poolt 15.09.2008 aegunud. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohustuse ülevõtmisega kostja tunnustas nõuet ja seetõttu aegumine senise võlgniku ja võlausaldaja vahelises õigussuhtes katkes 15.09.2008 ning algas uuesti 16.09.2008. Asja materjalide kohaselt on hageja nõudnud kostjalt võlgnevust alates 01.01.2010 (I kd tl 3). Kuna hagi on esitatud 17.12.2012, siis tulenevalt TsÜS §-st 154 ei ole hageja nõue aegunud (pooled olid lepingus kokku leppinud igakuistes maksetes).
13.2.Kostja vastuväite kohta seoses sellega, et hageja ei ole tõendanud J.S.S Ehitus OÜ võlgnevuse olemasolu hageja ees, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 176 lg 1 alusel on lubatavad kohustuse ülevõtja vastuväited seoses kohustuse suurusega. Vaidluse korral peab võlausaldaja suutma tõendada, et tal oli senise võlgniku vastu nõue nõutavas suuruses. Antud juhul ei ole hageja aga seda teinud. Hageja väitel oli tema ja J.S.S. Ehitus OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping ning kohustus, mille hageja võttis üle, tuleneb töövõtulepingust. Nõude olemasolu ja suuruse tõendamiseks on hageja esitanud J.S.S Ehitus OÜ-le esitatud arved perioodist juuli 2006 – september 2006 (I kd tl 64-68), panga tõendi (I kd tl 69) ja kliendilaekumiste aruanded (I kd tl 73-79). Kostja vastuväite järgi ei tõenda hageja poolt esitatud tõendid J.S.S Ehitus OÜ võlgnevust hageja ees ning kuna ei ole tõendatud J.S.S Ehituse OÜ võlgnevus, siis puudus kohustus, mille kostja väidetavalt üle võttis. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu kostja vastu, kuna ei ole tõendatud J.S.S Ehitus OÜ võlgnevus hagejale. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et ta täitis tema ja J.S.S Ehitus OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingu, kuid J.S.S Ehitus OÜ ei täitnud tasu maksmise kohustust ning seetõttu tekkis võlgnevus. VÕS § 636 lg-st 1 tuleneb hagejale kui töövõtjale üleandmise kohustus ning vaidluse korral peaks ta suutma tõendada, et on töövõtulepingu eseme üle andnud tellijale, kuid antud juhul ei ole hageja tõendanud, et tema poolt kohtule esitatud arved puudutavad töövõtulepingu eset, mis on üle antud J.S.S Ehitus OÜ-le. Seega ei ole selge, kas üldse ja kui suures summas on hagejal kui töövõtjal tasunõue J.S.S Ehitus OÜ kui tellija vastu. J.S.S Ehitus OÜ võlgnevust ei tõenda hageja poolt koostatud arved, sest tegemist on raamatupidamisdokumentidega. Samuti ei tõenda võlgnevust ega selle suurust panga tõend tasumiste kohta ja kliendilaekumiste aruanded, sest nimetatud tõenditest ei saa teha järeldusi hageja ja J.S.S Ehitus OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingu täitmise kohta (s.o töövõtulepingu eseme üleandmise ja tasunõude sissenõutavuse kohta). Hageja selgituse kohaselt ringkonnakohtu istungil ei ole hagejal töövõtulepingut säilinud, kuid vastavaid dokumente peaks olema võimalik esitada kostjal. Kostja väite kohaselt ei saa ka tema täiendavaid dokumente esitada, sest neid ei ole arvatavasti alles. Seega ei ole asjas võimalik hageja nõude tõendamiseks täiendavate tõendite kogumine. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja nõue kostja vastu 3825,79 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
14.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
Käesolevas asjas ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ja seetõttu ka ringkonnakohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.