Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Anne Randjärv
Otsuse teatavakstegemise
22.06.2015 Rapla kohtumaja kantselei kaudu
aeg ja koht Tsiviilasja number
2-12-33033
Hagi ese
Rahalise kohustuse täitmise nõue
Hagi hind
6390 eurot
Menetlusosalised
Hageja: Swedbank Liising AS 10434248 asukoht: Tallinn, Liivalaia 8 Esinadaja: Kerly Küünemäe e-post: [email protected] Kostja: Marili Kärner xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxx xxxx, xxx xxxx, xxxxxxxx e-post: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Esindaja: Reimo Mets OÜ Õigusinfo e-post: [email protected]
Istungi toimumise aeg
20.05.2015
Hagi rahuldada. Välja mõista Marili Kärnerilt (xxxxxxxxxxx) Swedbank Liising AS (10434248) kasuks 6390
(kuus tuhat kolmsada üheksakümmend) eurot. Menetluskulude jaotus Menetluskulud kannab kostja, kellelt tuleb hageja kasuks välja mõista 411 (nelisada üksteist) eurot. Kostja on kohustatud tasuma viivist menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil. Asjaolud ja hageja nõue 4.12.2007 sõlmis hageja OÜ-ga Taidre Veod liisingulepingu nr 0185018L, mille esemeks oli ratastraktor Landini Landpower 125, ehitusaasta 2007. Kuna liisinguvõtja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, saatis hageja liisinguvõtjale 27.05.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, juhul kui liisinguvõtja võlgnevust ei tasu. Liisinguvõtja sai teatise kätte 4.06.2009. Kuna liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ja kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, ütles hageja 10.08.2009 liisingulepingu üles. Lepingu üldtingimuste p 7.5 järgi oli liisinguvõtja kohustatud vara tagastama. Kuna vara ei tagastatud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamise teenust osutava koostööpartneri OÜ Hansa Inkasso Agentuur poole, kes teatas hagejale, et vara ei ole võimalik tagastada. Liisinguvõtja uus seaduslik esindaja väitis koostööpartnerile, et vara on müüdud varuosadeks /tl 63/. Kuna hageja sai informatsiooni, et vara on terve ja sellega lükatakse endiselt Raplas lund, pöördus hageja teise koostööpartneri Credit Expert OÜ poole, kes vara leidis ja hagejale tagastas. Liisingueseme andis 11.03.2012 koostööpartnerile üle kostja elukaaslane R S /tl 64/. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 37 049.78 eurot, millest 25 694.06 eurot (käibemaksuta) on vara jääkmaksumus, 3950.81 eurot debitoorne võlgnevus, 6300 eurot (käibemaksuta) vara tagastamisega seotud kulud, 73.33 eurot kindlustusmakse võlgnevus ja 1031.58 eurot viivise võlgnevus. Vara realiseeriti 16.05.2012 hinnaga 18 000 eurot (käibemaksuta), seega on liisinguvõtja hüvitamisele kuuluv kohustus hageja ees 19 049.78 eurot. 12.06.2012 liisinguvõtjale saadetud kirjas palus hageja võlgnevuse tasuda, mida liisinguvõtja teinud ei ole. 2.10.2009 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu nr 0185018L, millega kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 4.12.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0185018L tulenevaid kohustusi. Kostja vastutuse piirmääraks oli kokku lepitud 55 703.40 eurot. 12.06.2012 saadetud kirjas palus hageja kostjal võlgnevus summas 19 049.78 eurot tasuda, mida kostja teinud ei ole. Hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud ning taotleb 6390 euro väljamõistmist kostjalt, toetudes VÕS §-dele 8 lg 2, 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, 108 lg 1, 142 lg 1 ja 367 lg 1. Hageja hinnangul ei ole hagi aegunud. Lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-09 p 10 väljendatud seisukohast muutus hageja VÕS § 367 alusel esitatav nõue sissenõutavaks siis, kui hagejale sai teatavaks nõude suurus, s.o 16.05.2012. Hageja teavitas liisinguvõtjat ja kostjat oma nõudest 12.06.2012 ehk vähem kui kuu hiljem. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitas hageja
24.08.2012 ja hagi 13.06.2013. Hageja on seisukohal, et kõnesoleval juhul oleks kohaldatav ka TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Asjaolu, et liisinguvara, mille suhtes liisinguvõtja seaduslik esindaja väitis, et seda enam ei ole, saadi kätte kostja elukaaslase käest, viitab kohustuse tahtlikule rikkumisele /tl 197/. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ning on esitanud järgmised vastuväited: 1) Hageja on liisingulepingu (millest tulenevaid nõudeid kostja käendas) üles öelnud 27.05.2009, hagi on kohtusse esitatud 13.06.2013, seega on hagi aegunud ning kostja palub kohaldada aegumist. 2) Käenduslepingu sõlmimine peale liisingulepingu ülesütlemist oli pahauskne. Kostjale loodi väär ettekujutus käendusega kaasnevatest tagajärgedest – lubati lepingut jätkata, kuid seda ei tehtud ja sooviti saada vaid lisatagatist. Sisuliselt peteti kostjalt käendus välja ja peale lepingu sõlmimist teatati kostjale, et liisingulepingut ei taastata ja uuele ettevõttele ei võõrandata. Hageja käitumine käenduslepingu sõlmimisel oli vastuolus eetikanormide ja hea usu põhimõttega. 3) Liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel ei ole kindlaks tehtud. Kostja on veendunud, et liisingueseme turuhind selle tagastamise ajal oli oluliselt kõrgem kui müügihind ning hagejale ei ole seetõttu kahju tekkinud. 4) Ettevõtte (liisinguvõtja) müügiga läksid kõik varalised õigused ja kohustused, sealhulgas liisingueseme valdus, üle uuele omanikule ja kostjal puudus võimalus liisingueseme tagastamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et liisinguese oleks olnud kostja valduses. Kohtu seisukoht Hagi on esitatud VÕS § 367 lg 1 alusel, mille kohaselt on liisinguandjal õigus lepingu ülesütlemise korral liisinguvõtjalt sisse nõuda kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liiisnguesemega. Tehingust tuleneva nõude 3-aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisest. Liisingulepingu ülesütlemisest tulenev liisinguandja nõue ei saa sissenõutavaks muutuda enne, kui liisinguandja saab kindlaks teha oma nõude suuruse. Kõnesoleval juhul sai liisinguandja oma nõude suurusest teadlikuks liisingueseme realiseerimise päeval, s.o 16.05.2012, mida tuleb lugeda aegumistähaja alguseks. Hageja esitas kostjale nõude 12.06.2012 ja pöördus kohtusse 24.08.2012, seega ei ole hagi aegunud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kõnesoleval juhul on kohaldatav ka TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Liisinguese leiti Reimo Saksa kasutuses olevast garaažist, kes selle hageja koostööpartnerile üle andis. Kostja on kohtuistungil vande all kinnitanud, et liisingueseme üleandmise ajal olid nad Reimo Saksaga elukaaslased. Kostja oli liisinguvõtja juhatuse liige nii liisingulepingu sõlmimise kui ülesütlemise ajal, seega on alust arvata, et kostja on liisingueseme tagastamise kohustust tahtlikult rikkunud ja takistanud seeläbi hagejal nõude suuruse kindlaksmääramist. Kostja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et sõlmis liisinguvõtja juhatuse liikmena käenduslepingu, kuna soovis „et leping jääks kehtima ja traktor meie valdusse“ /kd II, tl 20/. Seda, et liisingulepingu jätkamise tingimuseks oli tekkinud võlgnevuse tasumine, kostja ei mäleta. Samas kinnistab kostja esindaja, et kostja müüs firma (veidi rohkem kui kuu peale käenduslepingu sõlmimist) eesmärgiga, et „võlgnevus läheks tema hoovi pealt ära ja et ta ei peaks enam tegelema“ /kd II, tl 20/. Seega ei olnud kostja käenduslepingut sõlmides eksituses, nagu tema esindaja on väitnud, vaid lepingu sõlmimine oli tema huvi. Hageja ei ole kostjat käenduslepingu sõlmimisel petnud, küll aga võib pettusena käsitleda kostja käitumist, kes liisinguvõtjat formaalselt maha müües püüdis seeläbi võlad oma „hoovi pealt“ ära saada, jättes liisingueseme nö oma hoovi peale.
Kohus nõustub kostja seisukohaga, et liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel ei ole käesolevas vaidluses kindlaks tehtud. Arvestades asjaolu, et hageja on oma nõuet oluliselt vähendanud, ei oma see kohtu hinnangul määravat tähtsust. Kostja esitatud tõendist (kd I, tl 152) lähtuvalt võiks liisingueseme turuväärtuseks hinnata 25 050 eurot (ehitusaastad 2006, 2007, 2008). Isegi kui liisinguvara oleks õnnestunud müüa jääkväärtusele (25 694 eurot) vastava hinnaga, oleks hageja nõue kostja vastu 11 355 eurot. Hageja nõuab aga 6390 euro hüvitamist, milline summa katab vaid vara tagastamise kulud. Asjaolu, et kostjal puudus igasugune võimalus liisingueseme tagastamiseks ettevõtte müügi tõttu, kuna liisinguese ei olnud tema valduses ning hageja ei ole vastupidist tõendanud, kostja esindaja asja sisulise arutamise käigus esile ei toonud. Juhindudes TsMS § 402 lg 2 tuleb kohtulike vaidluste käigus kostja esindaja poolt tehtud sellekohane viide jätta tähelepanuta. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 6390 eurot. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti, seega kannab menetluskulud hageja. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 375 eurot ja kohtutäituri tasust 36 eurot. Menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele täies ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.