Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Asjaolud ja hageja nõue OÜ Ehitustehnika (hageja) esitas 12.03.2013 Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance AS (kostja) vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks. Kostja ja ME Construction OÜ vahel sõlmiti kindlustusleping tüüptingimustel THC 20091 ja ÜU 20021. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustatud isikuks hageja, mis kajastub väljastatud poliisil nr 2000002898-01. Hageja teostas jaanuaris 2012 asfalditehase montaažitöid objektil, mille tellijaks oli Maanteeamet. 23.01.2012 leidis aset kindlustusjuhtum. Hageja teostatud asfalditehase montaažitööde käigus kukkus kraanalt alla konteiner, mis kahjustas läheduses asuvaid seadmeid. Kahju kannatas kolmas isik Tallinna Teede AS, kahju suuruseks 102 026, 72 eurot. Hageja teatas 23.01.2012 kostjale kindlustusjuhtumi toimumisest ning nõudis kindlustushüvitise väljamaksmist. Kostja teatas 25.06.2012 kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisest. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et juhul, kui objekt ei ole deklareeritud, puudub kindlustusandjal kohustus kahjuhüvitis välja maksta (tüüptingimuste punktid 34 ja 36). Kindlustuslepingu esemeks on vastutus kolmandale isikule tekitatud kahju eest, samuti poliisil märgitud vara. Poliisil märgitud deklaratsioonide esitamine on seotud varakindlustusega, mitte vastutuskindlustusega. Deklaratsiooni esitamata jätmine ei ole hüvitusvälistus. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 427 lg-le 1 on § 452 lg-s 2 sätestatu imperatiivne, sellest kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised. Deklaratsiooni esitamine või esitamata jätmine ei mõjuta kahju toimumise ohtu ega kahju suurust. Pooled on kokku leppinud, mis mahus on ehitusobjektid kindlustatud. Kindlustuspoliisil on märgitud, et prognoositud ehitustööde lepinguline aastamaht on 2 250 000 eurot, kusjuures suurim ühe ehitatava ehitise maksumus on 1 200 000 eurot. Pooled ei vaidle, et ehitusobjekti, millel toimus kindlustusjuhtum, maksumus ei ületa poliisil märgitud summat. Poliisi kohaselt on kuni olukorrani, kus ehitusmaht ületab kokkulepitud aastamahu, vastutuskindlustuse kindlustuskaitse automaatne. Vastutuskindlustuse puhul seab kindlustusandja kohustuse ulatusele piirid üksnes rahasumma suurus. Vastutuskindlustuse üks eesmärk on hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Kahju on kolmandale isikule tekkinud ning see tuleb vastutuskindlustuse alusel hüvitada. Tüüptingimuste punkt 36 on tühine vastuolu tõttu VÕS § 452 lg-s 2 sätestatuga. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kasutatud masinad ja seadmed on kindlustatud vaid juhul, kui need on eraldi kindlustuslepingus märgitud. Praegusel juhul kahjustus portatiivse asfalditehase osa, mis koosnes lintkonveierist, metallkorstnast ja bituumenikonteinerist. Tegemist on paigaldamisjärgus tehnoloogiliste seadmetega, mitte hageja poolt kasutatud seadmetega. Hüvitise maksmisest keeldumise aluseks ei saa olla ka tingimuste THC20091 punkt 200, mille kohaselt ei hüvitata töö tellijale kahju, mis tekkis olemasolevale ehitisele, ega punkt 203, mille kohaselt vastutuskindlustuse alusel ei hüvitata olemasolevale ehitisele tekkinud kahju osas, milles olemasolev ehitis oli kahju põhjustanud kindlustatu valduses, kasutuses, kontrolli all või tema tegevuse objektiks. Asfalditehase käsitamine olemasoleva ehitisena on väär. Asfalditehas on tehnoloogiline seade, mis paigaldatakse kohta, kus soovitakse asfalti toota. Tegemist on mitme veoki haagisega, millele laetud seadmed on haagiselt teisaldamata või ka teisaldades teatud viisil kokku ühendatuna võimaldavad toota asfalti. Lisaks on tingimuse punkt 203 kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellega välistab kindlustusandja oma vastutuse, mistõttu on see VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühine. Tingimuse punkti 203 kehtivuse korral muutuks vastutuskindlustuslepingu sõlmimine kindlustusvõtja jaoks sisutühjaks.

Hageja ei nõustunud ka kostja 26.09.2012 kirjas sisalduva viitega tüüptingimuste THS20091 punktile 12.4, milles on sätestatud, et kolmandaks isikuks ei ole objekti tellija. Tingimus ei täpsusta mõistet „tellija“. Hageja mõistis tingimust nii, et tellijana on käsitletav isik, kes on ehitusobjekti tellinud. Praegu ei ole objekti tellija see, kes kahju kannatas. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimuses sätestatud mõistet „tellija“ mõista nii, nagu hageja sellest aru sai – tellijaks on Maanteeamet. Tallinna Teede AS on kolmas isik nii kindlustuslepingu kui ka VÕS regulatsiooni mõttes ning talle tekkinud kahju tuleb vastutuskindlustuse alusel hüvitada. Ei esine mõistlikku põhjust, miks ei peaks ehitustööde teostamisel tellijale õnnetusjuhtumisega tekitatav kahju olema hüvitatav vastutuskindlustuse alusel. Hüvitis muutus sissenõutavaks hiljemalt 25.06.2012, kui kostja teatas hagejale hüvitise mittemaksmise otsusest. Tüüptingimuste ÜU 20021 punkti 72 kohaselt on viivisemääraks 0,1%, kostja on viivisesummat piiranud, sätestades, et viivis ei tohi ületada 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kostja piirab makstava viivise suurust, mis VÕS § 451 kohaselt on tühine kokkulepe. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-178-12, et selline tüüptingimus on VÕS §-ga 451 osaliselt vastuolus. Riigikohus leidis, et nimetatud sättest tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Seega saab tüüptingimuse järgi arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks kostja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Kui kohtulahendi tegemisel ületab seadusjärgses määras arvutatud viivis 10% põhinõudest, tuleb arvestada viivist seadusjärgses määras. Kui viivise suurus ei ületa 10% põhinõudelt, palus hageja viivist arvestada kindlustustingimustes nimetatud määras ehk 0,1% päevas. Seega on TsMS §-s 367 reguleeritud viisil viivise arvutamine hageja alternatiivnõue. 30.09.2013 ja 27.08.2014 vähendas hageja enda nõude summat käibemaksu ja omavastutuse summa võrra, seega jäi põhinõude suuruseks 90 114, 72 eurot ja alates 25.06.2012 kuni 27.08.2014 VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel arvutatud viiviseks 16 101, 40 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja ehitus- ja montaažitööde kindlustustingimused baseeruvad rahvusvahelistel ehitustöödega seotud riskide kindlustamisel („Construction all risk insurance“ ehk CAR) ja montaažitööde kindlustamisel („Erection all risk insurance“ ehk EAR). Vaidlusaluse kindlustuslepingu näol on tegemist aastamahu kindlustuslepinguga, milles lepiti kokku, et prognoositav ehitustööde maht on 2 250 000 eurot, suurima maksumusega ehitatava ehitise maksumus on 1 200 000 eurot, ja kindlustusega hõlmatud tööd, lisakaitsed ning vastutuskindlustuse kindlustussumma. Ehitus- ja montaažitööde kindlustuse näol on tegemist varakindlustusega, millele lisaks on võimalik võtta kindlustuskaitse alla kindlustatud ehitise või monteeritava seadme tööde käigus tingimustes piiritletud juhtudel kolmandale isikule tekkivad kahjud. Aastamahu lepingu alusel on ehitus- ja montaažitööde objektid kindlustatud ainult juhul, kui nendest on kindlustusandjale deklareeritud ning kindlustusandja on kindlustuskaitset kinnitanud, aastamahu kindlustuslepingu kindlustusobjekti deklareerimise kohustus on sätestatud kindlustuspoliisi esimesel lehel, millest nähtuvalt peab kindlustusvõtja ehitus- ja montaažitööd deklareerima 3 päeva enne tööde algust. Marsh Kindlustusmaakler AS esitas kindlustusvõtja esindajana deklaratsiooni, millega soovis kindlustada asfalditehase demontaaži- ja montaažitöid 23.01.2012 kell 16.14, asfalditehase

demontaaži- ja montaažitööde maksumuseks deklareeriti 12 900 eurot ning montaažitööde perioodiks märgiti 20.–27.01.2012. Asfalditehas sai kahjustada 23.01.2012 kella 9.00 ajal hommikul enne seda, kui hageja teatas kostjale, et soovib montaažitöid kindlustada. Seega on hageja pärast kahjujuhtumit deklareerinud asfalditehase montaaži- ja demontaažitööd maksumusega (kindlustussumma) 12 900 eurot, avaldatud kahjusumma ei vasta deklareeritud kindlustussummale. Kasutatud vara saab kindlustada ainult erikokkuleppel, kuivõrd asfalditehas oli kasutatud, siis selle kindlustamiseks oleks pooled pidanud sõlmima erikokkuleppe, mida ei ole tehtud. Asfalditehase montaažitööd tellis mitte Maanteeamet, vaid Tallinna Teede AS, kes ei ole kindlustuslepingu mõistes kolmas isik ja seega ei kuulu kahju vastutuskindlustuse alusel hüvitamisele. Ristvastutuse laiendatud kindlustuskaitse alusel hüvitatakse samal ehitus- või montaažiobjektil tegutsenud töövõtjale (sh peatöövõtjale või alltöövõtjale) või töövõtja töötajale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud asjakahju. Kuna asfalditehas oli kahjujuhtumi ajal hageja valduses, siis ei kuulu kahju hüvitamisele ka tingimuste THC 20091 p 202 kohaselt vastutuskindlustuse alusel. Tõendamata on kahju suuruse kujunemine, asjaolu, kas hageja on kahju Tallinna Teede AS-le hüvitanud, ei ole teada, mis on saanud kahjustunud asfalditehasest, kahju summast on maha arvamata omavastutus 1250 eurot ja käibemaks. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 90 114, 72 eurot, viivise perioodil 25.06.2012 – 27.08.2014 summas 16 101, 40 eurot ja viivise põhinõude rahuldamata osalt alates 28.08.2014 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud jäid 2% ulatuses hageja ja 98% ulatuses kostja kanda. Pooltel ei ole vaidlust, et ME Construction OÜ ja kostja vahel on sõlmitud ehitus- ja montaažitööde aastamahu kindlustusleping (poliis nr 2000002898-01) kindlustusperioodiga 21.04.2011– 20.04.2012, et kindlustusleping koosneb varakindlustuse osast ja vastutuskindlustuse osast, et kindlustusega on hõlmatud ehitustööde lepinguline aastamaht 2 250 000 eurot ja suurim ühe ehitatava ehitise maksumus 1 200 000 eurot, et kindlustuslepingu kohaselt on hageja kindlustatuks, et aastamahu kindlustuslepingu poliisi kohaselt on kindlustusega hõlmatud hoonete üldehitustööd vastavalt kindlustusandjale esitatud deklaratsioonidele, et kindlustuslepingu osaks on kindlustuse üldtingimused ÜU20021 ja ehitus- ja montaažitööde kindlustuse tingimused THC 20091, et kindlustusvõtjat on lepingu sõlmimisel esindanud Marsh Kindlustusmaakler AS ning 23.01.2012 teostas hageja Tallinn-Maardu lõigu tee-ehitustööde objekti asfalditehase montaažitöid, mille käigus juhtus õnnetus ning sai kahju Tallinna Teede AS. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostjal on hagejale tema poolt 23.01.2012 asfalditehase montaažitööde käigus Tallinna Teede AS-ile tekitatud kahju hüvitamise kohustus. Hageja väide, et ta on kahju 102 026, 72 eurot Tallinna Teede AS-le hüvitanud, on tõendatud Tallinna Teede AS arve MU0053 25.05.2012 tasumise osamaksete maksekorraldustega ja 12.06.2012 tasaarvestuse kokkuleppega. 23.01.2012 toimunud õnnetusjuhtum oli äkiline ja ettenägematu, see toimus kindlustuslepingus märgitud ehitusperioodil ning selle tulemusena tekkis kahju kolmandale isikule Tallinna Teede AS-le. Tööd, mille käigus hageja kahju põhjustas, olid montaažitööd, seega vastasid need ehitusja montaažitööde tingimuste THC 20091 punktile 3. Kuna hageja tekitas kahju kolmanda isiku varale, siis tekkis tal vastutus kolmanda isiku ees vastutuskindlustuse sätete alusel. Hageja on end kindlustanud riski vastu, et kui ta tekitab ehitustööde käigus kahju kolmandale isikule.

VÕS § 510 sätestab, et vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Tegemist on imperatiivse sättega. Kostja on tüüptingimuste THC 20091 punktiga 200 piiranud kolmanda isiku mõistet, mis on vastuolus VÕS §-ga 510, kuna antud säte ei piira kolmandate isikute ringi, kellele tekitatud kahju hüvitatakse. Tallinna Teede AS on kolmas isik VÕS § 510 mõttes, kellele tekitatud kahju on lepingu alusel kindlustatud. VÕS § 42 lg 1 alusel on kostja tüüptingimuste THC 20091 punkt 200 tühine, kuna kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. VÕS § 434 lg 1 sätestab, et kindlustusandja peab kindlustusvõtjale väljastama enda poolt allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). VÕS § 434 lg 2 p 2 kohaselt peab olema poliisil sama seaduse §-s 428 sätestatud andmed, samuti kindlustusliik, kindlustuslepingu eseme määratlus, kindlustusriskide loetelu ja kindlustusjuhtumist teatamise tähtaeg. Finantsinspektsiooni juhendis, üldnõuded kindlustuslepingutele punktis 4.5.3 on märgitud, et kindlustuspoliisil tuleb esitada kõik kindlustuslepinguga kaetud kindlustusriskid koos täpse viitega kindlustuslepingu (tingimuste) punktile, kus on esitatud kindlustusriskide definitsioon ning täpse viitega kindlustuslepingu (tingimuste) punktile, kus on esitatud välistused. Poliisil esitatud kindlustusriski mõiste peab olema vastavuses kaetud kindlustusriski sisuga ega tohi olla eksitav kindlustuskaitse tegeliku ulatuse osas. Juhendi punktist 4.5.4 tuleneb, et kui konkreetse kindlustuslepinguga ei ole kaetud mõni kindlustussuhtele kohalduvates tüüptingimustes sätestatud kindlustusrisk, siis sellise informatsiooni peab esitama ka kindlustuspoliisil. Vaidlusalusel poliisil on märgitud, et varakindlustuse põhikaitse kehtib vastavalt kindlustusvõtja poolt esitatud deklaratsioonidele. Vastutuskindlustuse puhul seda märgitud ei ole, vaid on märgitud, et vastutuskindlustus kehtib vastutuskindlustuse kindlustussumma ulatuses. Poliisil ega ka tingimustes ei ole esile toodud, et deklaratsiooni mitteesitamine saab olla hüvitise tasumisest keeldumise aluseks vastutuskindlustuse korral. Tunnistajate AK, RR, HK ja MT ütlused selle kohta, kas asfalditehase montaažitööd olid kindlustuslepinguga hõlmatud või mitte, on vastuolulised. Nii nähtub AK ja HK ütlustest, et kindlustusvõtjale olid tingimused teada, et deklareerida tuli ehitusobjekt 3 päeva enne ehitustööde algust, et asfalditehase demontaažitööd ei olnud deklareeritud ega hõlmatud kindlustuskaitsega, kuid tunnistajate RR ja MT ütluste kohaselt said nemad kindlustusvõtjatena aru, et montaažitööd on antud kindlustusperioodil kindlustuskaitsega hõlmatud ning et vastutuskindlustuse osas ei pidanudki deklaratsioone esitama. Veel nähtus RR ütlustest, et lepingu sõlmimisel ei räägitud läbi selles, et kui deklaratsioon jääb esitamata, siis objektil kindlustuskaitset ei ole ning et selle poliisi puhul oli neil kohustus objekte deklareerida kord kuus tagantjärele. Vastuolude tõttu tunnistajate ütlustes ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet kindlustuslepingu sõlmimisel, kuid neist ütlustest nähtub, et kindlustusvõtjad said poliisi osaks olevatest tüüptingimustest aru teisiti, kui kindlustusandja ja kindlustusmaakler. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kuna poliisile ei ole märgitud, et deklaratsiooni esitamisest või mitteesitamisest sõltub kindlustuskaitse ka vastutuskindlustuse puhul, siis ei saa kostja keelduda kindlustushüvitise tasumisest viitega sellele tingimusele. Mõistlik isik ei pidanud poliisist aru

saama selliselt, et varakindlustuse põhikaitsesse puutuv deklareerimise kohustus hõlmab ka vastutuskindlustust, kui seda poliisi märgitud ei ole. VÕS § 452 lg 2 p 1 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumisest kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist, kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. Objekti deklareerimisega hilinemist ei saa vastutuskindlustuse puhul pidada rikkumiseks, mille korral vabaneb kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel kahju hüvitamise kohustust, kuna see ei mõjuta mingil viisil kahju tekkimist ega kahju suurust. Pooltel ei ole vaidlust, et kindlustusmakse tasumise kohustus oli täidetud. Tüüptingimuste THC 20091 punkt 179 sätestab, et ristvastutuse laiendatud kindlustuskaitse alusel hüvitatakse samal ehitus- või montaažiobjektil tegutsenud töövõtjale (sh peatöövõtjale või alltöövõtjale) või töövõtja töötajale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud asjakahju, mille hüvitamise eest kahju põhjustanud kindlustatu vastutab vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Kuna hageja ja Tallinna Teede AS tegutsesid samal objektil erinevate töövõtjatena, siis on täidetud kostja tüüptingimuste punkti 179 eeldused ja Tallinna Teede AS-le tekkinud kahju on kaetud. Kostja tüüptingimuste THC 20091 punkt 198 sätestab, et kui kahju on võimalik hüvitada käesolevate kindlustustingimuste varakindlustuse sätete või varakindlustuse lisakaitsete alusel, siis seda kahju vastutuskindlustuse sätete alusel ei hüvitata. Punkti 199 kohaselt kohaldatakse eelmises punktis (punkt 198) toodud välistust sõltumata sellest, kas konkreetne kindlustusleping sisaldab vastavat varakindlustuse kindlustuskaitset, määravaks osutub asjaolu, kas vastava kahju kindlustamine varakindlustuse sätete või varakindlustuse lisakaitsete alusel oleks olnud võimalik. Kostja käsitlus, mille kohaselt vastutuskindlustuse alt ei kuulu hüvitamisele kahju, mida saab hüvitada varakindlustuse alusel, viitega tüüptingimustele THC 20091 punktidele 198 ja 199, muudab sõlmitud vastutuskindlustuse lepingu sisutühjaks, sest kindlustusandja jätab eelviidatud punktidega endale lubamatult suure diskretsiooniruumi, otsustamaks, mis sätteid ja kindlustuse liiki ta parasjagu kohaldab. Selliselt jääb kindlustusvõtjale kindlustusandja otsustus, millal liigitub juhtum vara- ja millal vastutuskindlustuse alla, ebaselgeks ja võiks tekkida olukord, kus kindlustusvõtja tasub vastutuskindlustuslepingu alusel kindlustusmakseid, kuid tegelikkuses tal vastutuskindlustusele omast kaitset kolmandale isikule kahju tekitamise riski vastu ei ole. Sellega rikutakse VÕS-s sätestatud kindlustuse põhimõtteid, et varakindlustuse alusel hüvitatakse kindlustusvõtjale endale või tema omandis olevale asjale tekkinud kahju ning vastutuskindlustusega kolmandale isikule tekkinud kahju. Eelnevast tulenevalt on kostja tüüptingimuse punktid 198 ja 199 VÕS § 42 lg-st 1 lähtudes tühised. Kostja seisukoht, et vastutuskindlustuse alusel ei hüvitata kahju põhjustanud kindlustatu valduses või kasutuses olevatele vallasasjadele tekkinud kahju (nt kindlustatu poolt üüritud, renditud, liisitud tööriistad jms), ei ole kooskõlas vastutuskindlustuse eesmärgiga hüvitada kolmandale isikule tekitatud kahju, mille on tekitanud kindlustusvõtja. Kuna ehitus- ja montaažitööde käigus on kolmandate isikute vallasasjad tööde iseloomu tõttu hageja kui kindlustusvõtja valduses, kasutuses või kontrolli all, siis sellistel töödel kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamisest keeldumisel kahjustab kindlustusandja ebamõistlikult kindlustusvõtjat. Seetõttu on tüüptingimuse THC 20091 punkt 202 VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühine. Kuna hagi kuulub rahuldamisele vastutuskindlustuse alusel, siis ei kuulu käsitlemisele hageja nõue varakindlustuse sätete alusel.

Kindlustushüvitis muutus sissenõutavaks 25.06.2012, kui kostja teatas hagejale hüvitise mittemaksmise otsusest. Tüüptingimuste ÜU 20021 punkti 72 kohaselt on viivisemääraks 0,1%, kostja on viivisesummat piiranud, sätestades, et viivis ei tohi ületada 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kuna VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi arvestatud viivis oli kohtuistungi ajaks suurem kui 10% nõudest, siis tuleb mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis 16 101,40 eurot ja TsMS §-st 367 alusel viivis põhinõudelt alates 28.09.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus on materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu jõudnud ebaõigele seisukohale, et varakindlustuse objekt ja vastutuskindlustus ei ole omavahel seotud ning vastutuskindlustuse kaitse ei eelda deklareerimist. Kindlustuspoliisil esitatud lepingu tingimused kehtivad kogu ehitus- ja montaažitööde kindlustuse lepingule (nii vara- kui ka vastutuskindlustusele) – kindlustusandja, kindlustusvõtja, kindlustatud isikud, kindlustuskoht, kindlustusega hõlmatud tööd, deklaratsioonide esitamine. Tegemist on kindlustuslepingu põhikokkulepetega, mis laienevad kogu lepingule, s.o nii vara- kui ka vastutuskindlustusele. Kindlustuslepingut sõlmides on kindlustusvõtja soovitud sõlmida objektipõhist aastamahu lepingut ehk lepingut, mis eeldab ehitusobjekti deklareerimist ja ka seda, et kindlustuskaitse on seotud ainult konkreetse deklareeritud objektiga. Asjaolu, et hageja deklareeris asfalditehase montaažitööd, tõendab üheselt, et ta teadis deklareerimise kohustusest ja sai selle tähendusest aru. Vaidlus puudub selles, et asfalditehase tõstetööd deklareeriti, kuid alles pärast kahju toimumist. Seega ei olnud asfalditehase montaažitööd kindlustuskaitse all. Maakohus on ekslikult leidnud, et ehitus või montaažitöö objekti deklareerimata jätmine on kindlustuslepingu rikkumine. Ehitusobjekti deklareerimata jätmine ei ole kindlustustingimuste rikkumine, kindlustusvõtjal on vaba valik, kas objekti deklareerida või mitte ehk kas ta soovib ehitusobjekti kindlustuskaitse alla saada või mitte. Analoogia korras kuulub kohaldamisele VÕS § 438. Kuivõrd hageja teadis deklaratsiooni esitamisel, et kahjujuhtum on juba toimunud, siis ei saa ta nõuda tagasiulatuva kindlustuskaitse saamist, asfalditehas ei ole kindluskaitse all ning kostjal puudub kahju hüvitamise kohustus. Tingimuste THC 20091 punkti 34 kohaselt aastamahu leping on ehitus- ja montaažitööde kindlustuse leping, mille alusel kindlustatakse kindlustusperioodi jooksul kindlustusandjale deklareeritud töid. Kostja ei ole tingimustes kinnitanud, et aastamahu lepingu alusel on kindlustatud igasugune ja ükskõik millisel ehitusobjekti ehitustöö käigus tekkiv vastutus. Kuivõrd asfalditehase deklareeritud kindlustussumma 12 900 eurot ei kata tekkinud kahju, siis on hageja meelevaldselt konstrueerinud nõude, tuginedes vastutuskindlustuse sätetele. Kuivõrd kindlustatud on ainult deklareeritud töödest tulenev vastutus, siis selle kaudu on fikseeritud, mis kindlustusriski on kindlustatud, mis tegevusest tulenev vastutus on kindlustatud (töö tüüp ja kindlustatu tegevus) ja mis kohas toimunud õnnetusjuhtum on kindlustusjuhtumiks (kindlustuskoht) jne. Puudub igasugune majanduslik loogika, miks oleks kostja pidanud kindlustama igasuguse ja ükskõik kus toimunud õnnetusjuhtumist tuleneva vastutuse. Aastamahu lepingu korral arvutatakse kindlustusmakset deklareeritud töömahu pealt, seega küsib hageja hüvitist vastutuskindlustuse alusel, mille eest ta ei ole isegi kindlustusmakset tasunud. Kindlustuspoliisi kohaselt on kindlustatud ehitise/töö tüübiks hoonete üldehitus, mitte seadmete montaaž, seega ei ole seadmete (sh tehaste) montaažitööd vaidlusaluse kindlustuslepinguga kaetud. Ka kindlustustellimuse kohaselt on hageja kindlustusriski selgelt piiritlenud hoonete

üldehitustöödega. Kindlustusvõtja kindlustushuvi seisnes hoonete üldehitustööde kindlustamises, mis tõenäoliselt erineb hageja huvist, kes tegeleb ainult tõstetöödega. Seega ei soovitud seadmete (tehaste) montaažitööd ka kindlustuskaitse all võtta. Kindlustusvõtja tegevuse riskikirjelduses ei ole kordagi mainitud, et hageja soovib kindlustada ehitustöid, mis ei kuulu hoone ehitamise alla, näiteks seadmete (asfalditehase) montaažitöid. Lähtuvalt kindlustustellimusest ongi kaitse alla võetud ehitise liigina hoonete üldehitustööd, millega võivad kaasneda raudkonstruktsioonide montaažitööd, kuid seda tuleb kindlustusriski hindamisel selgelt eristada seadmete montaažist. Tunnistajate väited, nagu oleks igasugune ehitustegevus vaidlusaluse lepingu alusel kaitse all, ei vasta tõele. Tunnistajad väitsid, et ehitusplatsil kokku pandavad kraanad on kaitse all. Poliisi kohaselt on kaitse all küll osa ehitusplatsi varustusest (tõstukid 44 000 eurot, soojakud, ehitusriistad 32 000 eurot, kontoritehnika 4000 eurot), kraanade kindlustussummaks on aga märgitud 0 eurot. Tunnistajad väitsid, et tegelevad sildade ehitusega – tingimuste THC punkti 44.2 kohaselt kuuluksid sillad kindlustamisele ainult erikokkuleppe alusel ja viidatud erikokkulepe poliisil puudub, isegi kindlustustellimuses ei ole sildade ehitamist kirjeldatud. Antud juhul tunnistajad eksivad kas teadmatusest kindlustuskaitse ulatuse kohta või ei ole nad hooletusest pööranud tähelepanu kindlustuskaitse tingimustele. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, asudes seisukohale, et VÕS § 510 näol on tegemist imperatiivse normiga. VÕS § 510 sisu ei keela kindlustusandjal piiritleda ja täpsustada juhtumeid, mille korral kindlustushüvitist makstakse. Kohus on ekslikult lugenud vastuskindlustuse eesmärgiks igasuguse ja tingimusteta kahju hüvitamise olukorras, kus kindlustusvõtja vastutab teisele isikule (kolmandale isikule) kahju põhjustamise eest. VÕS § 510 kohaldamine on vastutuskindlustuse kontekstis äärmiselt oluline. Küsimuseks on, kas pooltel on üldse õigus vastutuskindlustuse juhtumit täpsustada või on kindlustusandja kindlustusvõtja vastutuse tekkimise korral kohustatud alati kahju hüvitama. Kohus jättis selgitamata, miks vastutuskindlustuse korral ei kehti lepinguvabaduse põhimõte. Vastutuskindlustuse objektiks on kindlustusvõtja vastutus. Tingimustega täpsustatakse, millist liiki ja kelle suhtes tekkiv vastutus on kindlustatud. Vastutuskindlustuse puhul on oluline, kas kolmandate isikute ringi saab kindlustustingimustega täpsustada. Majandus- ja kutsetegevuse raames tegutseva isikuga kindlustuslepingut sõlmides on pooltel õigus piiritleda, millisel juhul kindlustusandja hüvitist maksab, sh kellele tekitatud kahju lepingu alusel hüvitamisele kuulub. Kindlustuse üldiste põhimõtete kohaselt peab kindlustatav risk olema hinnastatav. Hinnastatavuse all mõistetakse võimalust usaldusväärse meetodi alusel mõõta kindlustatava sündmuse esinemise tõenäosust. Vabatahtliku vastutuskindlustuse lepingu korral on hüvitatavate juhtumite ring piiritletud ja välistused möödapääsmatud. Sõlmitud lepingu näol ei ole tegemist vastutuskindlustuse, vaid ehitus- ja montaažitööde kindlustamise lepinguga. Asfalditehas kuulus Tallinna Teede AS-le, kes oli montaažitööde tellijaks. Kindlustuslepingu kohaselt tellijale tekkinud kahju ei kuulu vastutuskindlustuse alusel hüvitamisele. Kindlustustingimuste punktis 12 on fikseeritud, keda ei loeta kolmandaks isikuks. Kolmandaks isikuks ei ole ükski ehitus- või montaažilepingu osapool, sh objekti tellija. Lisaks on tingimuste THC 20091 punktis 200 sätestatud vastutuskindlustuse välistus. Kohus on asunud seisukohale, et viidatud tingimused on vastuolus VÕS §-ga 510 kui imperatiivse normiga ning seetõttu on tüüptingimus tühine. Kohus ei ole siinjuures süvenenud vaidlusaluse kindlustuslepingu olemusse ja eesmärki. Tellija välistamine kolmandate isikute ringist (vastutuskindlustuse alt) on tihedalt seotud antud kindlustustootega. Kindlustustoote sisust tulenevalt kuulukski ehitatav ehitis või monteeritav seade (asfalditehas) kindlustamisele varakindlustusega ning kahju oleks teoreetiliselt kuulunud hüvitamisele varakindlustuse, mitte vastutuskindlustuse alusel. Hageja sai aru, et asfalditehast on

teoreetiliselt võimalik kindlustada varakindlustusega, sest ta üritas asfalditehase montaažitöid, küll peale kahjujuhtumit, deklareerida. Tingimuste THC 20091 punkt 200 ei ole vastuolus seaduse olulise põhimõttega, sest VÕS § 510 ei ole imperatiivne norm. Viidatud tingimus ei ole kuidagi ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu ka tühine tüüptingimus. Ehitus-ja montaažitööde kindlustust hinnastatakse vastavalt deklareeritud vara maksumusele. Seega ongi tingimuste läbivaks põhimõtteks, et ehitisobjektiga seotud vara on võimalik kindlustada varakindlustusega ning vastutuskindlustuse alusel ei kuulu hüvitamisele asjad, mida on võimalik kindlustada varakindlustusega (sama tuleneb ka punktidest 198 ja 199). Tingimuste THC 20091 punkti 202 kohaselt vastutuskindlustuse alusel ei hüvitata kahju põhjustanud kindlustatu valduses või kasutuses olevatele vallasasjadele tekkinud kahju (asfalditehas oli hageja valduses). Kindlustustingimused peavad vastama VÕS regulatsioonile (olema arusaadavad jne), mistõttu ei saa Finantsinspektsiooni juhendit pidada ülimuslikuks õiguse allikaks. Kohus on leidnud, et tingimuste THC 20091 punktid 198-202 on tühised tüüptingimused. Viidatud punktid (lisaks ka punkt 12, mille kohta kohus ei ole üldse seisukohta kujundanud) puudutavad lepingu põhilist eset, kindlustusmakse suurust ning kindlustuskaitse ulatust, seega on need ebaõigluse kontrollist välistatud (kohus ei ole kostja sellekohasele väitele vastanud). Kostja on tõendanud, et vastutuskindlustuse kaitse ulatus mõjutab teenuse hinda: MK arvamuse kohaselt oleks hageja pidanud laiema vastutuskindlustuse kaitse (kuid siiski tingimustega piiritletud) eest tasuma 7000 – 8000 eurot; ainuüksi ühe tõstetöödega seotud objekti vastutuskindlustuse maksumuseks oleks 2000 eurot jne. Vaidlusaluse lepingu esialgselt arvutatud makseks on 2742 eurot, mis katab peaasjalikult varakindlustuse riske ja lepingus piiritletud ulatuses vastutuskindlustust. Kostja esitas kohtumenetluse käigus väite, et juhul, kui hageja poolt väidetud tüüptingimused on tühised, siis ilma nendeta ei oleks ta kindlustuslepingut üldse sõlminud. Kohus ei ole antud väite osas seisukohta kujundanud. Kindlustuslepingu tingimuste osa toimusid läbirääkimised kostja töötaja AK ja kindlustusvõtja volitatud esindaja Marsh Kindlustusmaakler AS töötaja HK vahel. Kuivõrd kindlustusvõtjat esindas maakler, siis tugines kostja kindlustushuvi väljaselgitamisel kindlustusmaakleri väljendatud tahtele (kui see ei vastanud kindlustusvõtja tahtele, tuleks pretensioonid esitada maaklerile). Tunnistajatena üle kuulatud AK ja HK kinnitasid, et kostja pakutud kindlustustoode vastas kindlustusvõtja soovitule. RR ja MT ütlused võivad olla olulised hindamaks kindlustusmaakleri ja kindlustusvõtja vahelist suhet, kuid ei tõenda kostjale maakleri poolt avaldatud kindlustushuvi. Kostja on vastavalt TsÜS §-le 75 lähtunud kindlustusmaakleri esitatud tahteavaldusest, kostjale ei olnud teada kindlustusvõtja soov sõlmida hoopis teistsugune kindlustusleping. Kindlustusvõtja esindajaks lepingu sõlmimisel on käsunduslepingu alusel tegutsev maakler ning lepingu poolte tahtluse väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tingimuste tõlgendamisest kindlustusandja ja maakleri poolt lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel väljendatud tahteavaldustest. Tahteavaldused on dokumenteeritud kindlustustellimuses, esitatud pakkumises, pakkumise aktsepteerimises ning nende toimingute lõppresultaadina väljastatud kindlustuspoliisis. Reet Reimets on hageja, mitte kindlustusvõtja töötaja, seega ei saa tema tõendada vaidlusaluse kindlustuslepingu sõlmimise asjaolusid. Poolte kindlustuspraktika tõendab, et hageja teadis ehitus- ja montaažitööde kindlustuslepingu ja üldvastutuskindlustuse erisustest ning sellest, et analoogseid õnnetusjuhtumeid ei kata sõlmitud aastamahu leping. Varasematel aastatel on hageja sõlminud lisaks ehitus- ja montaažitööde kindlustuslepingule ka vastutuskindlustust tõstetöödele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuse väited aastamahu kindlustuslepingu kohta, mille kohaselt olid sellega kui raamlepinguga hõlmatud hoonete üldehitustööd, ei ole asjakohased. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ehitus- ja montaažitööde tingimuste THC 20091 punktidest 3.1 ja 3.2 järelduvalt oli kindlustatud ka seadmete montaažitöödest tulenev vastutus. Apellatsioonkaebuses on kostja nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt asfalditehase montaažitööd ei olnud ehitustööd, sest asfalditehas ei olnud ehitis. Kaebusest nähtuvalt on kostja vastuolulistel seisukohtadel küsimuses, kas asfalditehase montaažitöödest tulenev vastutus oli kindlustuslepinguga põhimõtteliselt hõlmatud või mitte, kuid igal juhul oleks kindlustuskaitse tekkimine kostja väitel eeldanud konkreetse ehitusobjekti eelnevat deklareerimist. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. Apellatsioonkaebusest järelduvalt tuli ehitusobjektid deklareerida. Maakohus on viidanud tüüptingimuste THC 20091 punktile 179, milles on eraldi nimetatud nii ehitusobjekte kui ka montaažiobjekte. Kaebuses on kostja õigesti märkinud, et asfalditehase montaažitööd ei olnud ehitustööd, vaid seadme montaaži tööd, s.t asfalditehas oli montaažiobjekt. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, et vastutuskindlustusega oleks hõlmatud ainult deklareeritud montaažiobjekt. Maakohus on õigesti leidnud, et mõistlik isik ei pidanud poliisist aru saama selliselt, et varakindlustuse põhikaitsesse puutuv deklareerimise kohustus hõlmab ka vastutuskindlustust, kui seda poliisil märgitud ei ole. Asjakohatu on kaebuse väide, mille kohaselt tööde kindlustamise eesmärk on kindlustada ehitatavat ehitist või monteeritavat seadet. Maakohus on õigesti lahendanud nõude vastutuskindlustuse alusel lähtuvalt asjaolust, et lisaks asjadele oli kindlustatud hageja vastutus. Kaebuse väide, mille kohaselt seadmete montaažitööd ei olnud üldse vastutuskindlustuse kaitse all, on põhjendamatu ja vastuolus maakohtu analüüsitud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, miks seadmete montaažitöödest tulenev vastutus oli vastutuskindlustusega kindlustatud. Maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kaebuse väide, mille kohaselt maakohus on leidnud, et tingimuste THC 20091 punkt 200 on vastuolus VÕS §-ga 510, on ekslik. Maakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 510 on imperatiivne norm. VÕS § 510 on vastutuskindlustuse mõistet defineeriv norm, mille kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Kindlustuslepingu tingimuste punkt 12 ja tingimuste THC 20091 punkt 200 ei ole vastuolus VÕS §-ga 510. Ehitus- ja montaažitööde kindlustuse tingimuste punktiga 12 on piiratud mõiste „kolmas isik“ tähendust selliselt, et kolmas isik ei ole muu hulgas objekti tellija või muu montaažilepingu osapool. Tallinna Teede AS oli VÕS § 510 mõttes kolmas isik, kuid kaebuse kohaselt montaažitööde tellija. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et nimetatud tüüptingimus on tühine põhjusel, et piirab ebamõistlikult ja kindlustuspoliisil märgitust oluliselt erinevalt vastutuskindlustuse aluseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et samal põhjusel on tühine ka tingimuste THC 20091 punkt 202, mille kohaselt ei tuleks hüvitada kahju põhjustanud kindlustatu valduses või kasutuses olevatele vallasasjadele tekkinud kahju. Kaebuse viide tingimuste THC 20091 punktidele 198 ja 199, mille kohaselt, kui kahju on võimalik hüvitada varakindlustuse sätete alusel, siis seda kahju vastutuskindlustuse sätete alusel ei hüvitata, oleks asjakohatu ka juhul, kui tingimused ei oleks tühised. Kostja on menetluses läbivalt avaldanud, et käesolevat kahju ei ole võimalik varakindlustuse sätete alusel hüvitada. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus kõnealust küsimust analüüsinud piisava põhjalikkusega ning jõudnud asjakohasele järeldusele, et tegemist oleks kindlustusandja lubamatult suure diskretsiooniruumiga. Sellisel juhul võiks tekkida olukord, kus kindlustusvõtja tasub kindlustusmakseid vastutuskindlustuslepingu alusel, kuid tegelikkuses tal vastutuskindlustusele omast kaitset kolmandatele isikutele kahju tekitamise riski vastu ei ole. Põhjendamatu on kaebuse väide, mille kohaselt Finantsinspektsiooni juhendist „Üldnõuded Kindlustuslepingutele“ ei tuleks lähtuda põhjusel, et kindlustuslepingu tingimused on eraldi läbi räägitud. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel võiks asuda maakohtust erinevale seisukohale ja tuvastada, et kindlustuslepingu tingimused räägiti eraldi läbi. Nii seadusest kui juhendist tuleneb põhimõte, et poliisil esitatud kindlustusriski mõiste peab olema vastavuses kaetud kindlustusriski sisuga ega tohi olla eksitav kindlustuskaitse tegeliku ulatuse osas, seega kui lepinguga ei ole kaetud mõni kindlustussuhtele kohalduvates tüüptingimustes sätestatud kindlustusrisk, siis peab vastavat informatsiooni kajastama ka kindlustuspoliis. Apellatsioonkaebuse viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 93/13/EMÜ on asjakohatu. Direktiiv käsitleb ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutes. Kaebuses on asjakohaselt märgitud, et kindlustusvõtja sõlmis kindlustuslepingu oma majandustegevuses. Kahtlemata mõjutavad kõik lepingutingimused teenusepakkuja soovitavat teenuse hinda, kuid eelnimetatud tühised tüüptingimused ei puuduta lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet VÕS § 42 lg 2 mõttes, sest ei sisalda kindlustusmaksete ega kindlustushüvitise suurust. Kaebuse väide, mille kohaselt kostja ei oleks ilma nende tüüptingimusteta kindlustuslepingut sõlminud, on tõendamata. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks ei piisa üksnes tõigast, et lepingutingimused mõjutavad teenuse hinda. Kaebuses on viidatud seejuures üksnes MK arvamusele (tl 107-108, I köide). MK on nimetatud arvamuse andnud kostja nimel kui kostja vastutuskindlustuse underwriter ning tegemist ei ole seaduses sätestatud protsessivormis tõendiga. Kaebuses ei ole viidatud ühelegi muule tõendile, millega kostja võiks soovida tõendada, et ta ei oleks tühiste tüüptingimusteta kindlustuslepingut sõlminud. Muus osas kindlustusleping kehtib (VÕS § 41). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus tunnistajate ütluste hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ütlusi tuleks ümber hinnata. Asjaolu, et hageja on sõlminud varasemalt eraldi vastutuskindlustuse lepinguid, ei anna alust teha järeldusi käesoleva kindlustuslepingu sisu kohta. Lepingu tõlgendamisel saaks VÕS § 29 järgi lähtuda lepingupoolte tahtest, käitumisest ja lepingupoolte vahelisest praktikast. Käesoleva kindlustuslepingu sõlmisid kostja ja ME Construction OÜ. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ü. Jänes

M. Klaar

I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.