Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-14-2534 Kostja märgib oma vastuses (I kd tl 82-85) ning teistes menetlusdokumentides (I kd tl 109112, 179-181), et kahjujuhtum tekkis veeavarii tõttu - kostja korteris tualettruumis purunes veetoru. 05.06.2013 avalduses kinnitab R. P., kes faktiliselt korteriomandit kasutab, et 03.06.2013 juhtus aadressil Xxxxx xxx xxx-xx Xxxxxxx veeõnnetus. Kostjale jääb hagiavalduse kirjeldatud asjaoludest ebaselgeks, milline on hageja etteheide kostja tegevusele kahjujuhtumi tekkimise osas. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et veetoru puruneb. Kostja ei vastuta tekkinud kahju eest ainuüksi seetõttu, et veeleke algas tema korterist. Veetoru purunes tualettruumis ning selle tõttu sai kostja korteris kahjustada ka tualettruumi põrand (suuruses ca 80 x 150 cm). Tualettruumist väljapoole, üle põrandapaku, vesi kostja korteris edasi ei levinud, mis annab põhjendatult aluse arvata, et vee väljavool purunenud veetorust ei olnud väga intensiivne ega pikaajaline. Antud asjaolu kinnitavad ka kostja veekulu veeavarii tekkimise kuul, milline ei erinenud varasemast kuust, kuid oli 1 m3 suurem kui järgmine kuu (I kd tl 89-91), samuti kogu maja veekulu arved mai-juuli 2013 kohta (I kd tl 182-185). Seega eeldatavalt võis veeavarii tõttu välja voolata vett umbes 0,5 m3. Kostja tualettruumis, kahjujuhtumi avastamisel, oli vett põrandal umbes 2 cm, millise kostja koheselt likvideeris. Ebatõenäoline on, et olukorras, kus veekulu ei ole tajutavalt erinev tavapärasest kasutusest ning kostja korteris sai veeavarii tõttu kahjustada ainult tualettruum, on hageja korter saanud kahjustada praktiliselt kogu ulatuses ning samas, kui asuda seisukohale, et veehulk pidi olema nii suur, nagu hageja korteris oleva kahju tekkimiseks on vajalik, kahjustada saanud korteri all olev korter ei ole veekahjustusi saanud. Hinnates OÜ Vikmarik 10.06.2013.a hinnapakkumist ja selles näidatud tööde mahtu ning tegelikku veekadu, on ilmselge, et hageja korteris ei saanud kostja korteris olnud veelekke tõttu selliseid veekahjusid olla. Kostja märgib, et hageja kindlustusvõtja kostja üürnikku ega kostja kindlustusandjat enda korteriomandi piiridesse kahjusid üle vaatama ei lubanud. Hagile lisatud aktist aga nähtub, et esmane ülevaatus tehti 05.06.2013, s.o kaks päeva peale kahjujuhtumi toimumist. Hagile lisatud ebaselge fotomaterjali osas on hageja aga jätnud täitmata tõendite esitamisele ettenähtud nõuded. Kostjale on ebaselge, mida hageja soovib hagile lisatud fotodega tõendada. Hageja märgib, et kostja ei taganud oma korteriomandi reaalosa kasutamist selliselt, et sellega ei kahjustataks teisi korteriomanikke. Samuti rikkus kostja kohustust kasutada korteriomandi reaalosa teiste korteriomanike huvisid ja õigusi kahjustamata. Kostja ei ole toonud välja asjaolu, et talle kuuluva korteri WC-s purunes toru vääramatu jõu tõttu. Toru purunemise risk on täielikult korteriomaniku mõjusfääris. Omanik saab regulaarselt kontrollida torustiku tehnilist seisukorda, saab õigeaegselt vahetada kulunud toruosad ning saab samuti korterist lahkudes sulgeda veekraani, mis kindlasti aitaks vähendada võimalikku kahju tekkimise tõenäosust ja kahju suurust. Kostja on olnud hooletu, jättes kontrollimata veetoru tehnilise seisukorra ja jättes korterist lahkudes sulgemata veekraani. Kostja on esitanud korteri xx kommunaalteenuste arved 2013 mai, juuni ja juuli kuu eest. Nimetatud arved ei tõenda hageja hinnangul väljavoolanud vee hulka avarii toimumise tagajärjel. Tavaliselt toimub arve esitamine korteri omaniku või valdaja poolt esitatud veemõõtja näitude alusel. Tõendatud ei ole, et arvetel toodud veemõõtja näidud vastaksid tegelikkusele. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et veeleke oli lühiajaline. Kostja ei ole tõendanud toru purunemise tagajärjel väljavoolanud vee hulka. Kahju suuruse, selle kindlakstegemise ja tehtud remonttööde osas kuulati hageja taotlusel kohtuistungil tunnistajatena üle OÜ Background töötaja J. L., kahjustada saanud korteris kahju tekkimise ajal elanud M. T. ning OÜ Vikmarik töötaja ja juhatuse liige V. K..

3(12)

Tsiviilasi nr 2-14-2534 Kostja märgib, et veetoru purunemise ärahoidmine ei sõltunud kostjast, kuna kostjal puudus igasugune ettekujutus sellest, et veetoru võiks puruneda. Kostja tegi kõik endast oleneva, et tema korteriomandi reaalosa piires oleksid kommunikatsioonid heas korras, kostja kontrollis neid regulaarselt ning vajadusel teostas remonti. Antud asjaolu saavad kinnitada vaidlusaluses korteri elavad isikud R. P. ja Xxxx-xxx S. (nimetatud isikud kuulati tunnistajatena üle kohtuistungil). Hageja seisukoht, et kostja rikkus hoolsuskohustust sellega, et ei sulgenud korterist lahkudes veekraani, on väär. Hageja poolt kostjale etteheidetav tegu ei ole hooletus, vaid ettenägemisvõime puudumine. Siinjuures kostja rõhutab, et kuna ta tegi endast kõik oleneva, et tema korteriomandi reaalosa piires oleks korter korras, siis ei saa kostjale ette heita seda, et ta pidi veetoru purunemist ette nägema ning sellest tulenevalt veetoru sulgema. Nagu nähtub 15.07.2013.a e-kirjast, soovis kostja kindlustusandja tekkinud kahjustused lasta oma koostööpartneril üle vaadata (I kd tl 116). 16.07.2013.a e-kirjast aga nähtub, et M. T. ei ole nõus, et kostja kindlustusandja kahjustused ise üle vaatab (I kd tl 117-118). Seega ei vasta hageja teadmine, et kostja ei ole ilmutanud huvi korteri nr xx kahjustustega tutvumiseks, tegelikele asjaoludele. Samuti on ebaõige hageja väide, et kahjustatud korter vaadati üle vahetult peale õnnetuse toimumist. Vee läbijooks oli 03.06.2013. Nagu nähtub aktist kahju põhjuste kohta, ülevaatus toimus 05.06.2013, seega kaks päeva hiljem. Samal õhtul, kui läbijooks toimus, käisid R. P. ja tema elukaaslane Xxxx-xxx S., korteri nr xx ukse taga ning soovisid teada kahjude ulatust, kuid neid korterisse ei lubatud. Ainuke, mida neile näidati, oli välisukse juures olev õhksoojuspump ja selle all olevat garderoobiust, mille peal olid veepiisad. Siinkohal on kohane rõhutada, et läbijooksu fakti ei ole kostja eitanud, vaidlus on läbijooksu ulatuse osas ehk kostja väidab, et arvestades veekadu ja korteri nr xx omaniku käitumist, ei ole usutav, et kõik 05.06.2013 märgitud kahjud on 03.06.2013 läbijooksu tulemus. Kostja on seisukohal, et hageja ei saa temalt nõuda OÜ-le Background tasutud arve (140 EUR) tasumist. VÕS (võlaõigusseaduse) § 492 lg 1 kohaselt kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Background OÜ arves nr 595/13 nähtuva kirjelduse kohaselt on arve väljastatud kahju suuruse kindlaks tegemise ja kahju tekitaja selgitamise eest. Teenuse tellija on hageja. Tulenevalt VÕS § 489 lg-st 1 on hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlaks tegemine kindlustusandja kohustus, seega tema majandus- ja/või kutsetegevus. Juhul, kui kindlustusandja soovib enda töötaja (kahjukäsitleja) asemel rakendada kahju suuruse kindlaks tegemiseks kolmanda isiku teenust, on see kindlustusandja majandus- ja/või kutsetegevuses tehtav kulu, mitte kindlustusvõtjale hüvitatav kahju. Hageja leiab, et kahju on tekkinud sõltumata kindlustuse olemasolust ja kindlustusandja täitis oma kohustuse selle suurus kindlaks teha. Selline kulutus oli vajalik. 05.12.2014 on kostja esitanud kohtule taotluse ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks. 30.01.2015 on kohus kostja taotluse rahuldanud ning määranud ekspertiisi (II kd tl 6-8), ekspertarvamus nr 408-3/15 on esitatud kohtule (asub II köite vahel). 05.05.2015 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajatena ära lisaks eelmärgitud isikutele ka ekspertiisi läbiviinud riiklikult tunnustatud eksperdi Ain Birki. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad

4(12)

Tsiviilasi nr 2-14-2534 TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: - kostja korteris Pärnu-Xxxxx xxx xxx-xx Xxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxxxl lõhkes 03.06.2013 teadmata kellaajal WC-s asuv poti loputuskasti survevoolik. Korter oli kindlustatud ERGO Kindlustuse AS-s; - kostja korteri valdajateks olid sel ajal tema poeg R. P. koos elukaaslase M-L. S.iga; - kostja korteri all asuvas korter nr 16 elasid sel ajal M. T. ja K. T. perega, nimetatud korter oli kindlustatud Codan Forsikring A/S Eesti filiaalis; - hageja hüvitas kindlustatud korteri omanikule selle remondi tõttu tekkinud kulud (kahju) ning et need kulud kuuluvad VÕS § 132 lg 3 alusel korteriomanikule hüvitatava kahju hulka (vt ka allpool). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kindlustatud korteri omanikule korteri taastamisest tekkinud kulud ei oleks hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Korteriomaniku kohustuste üheks eesmärgiks tagada, et korteriomanikule kuuluva korteri kasutamine ei kahjustaks naaberkortereid; - ei R. P., tema elukaaslane ega ERGO Kindlustuse AS esindaja ei ole pärast nimetatud kuupäeva kuni hagi esitamiseni korteris nr 16 sees käinud. Vaidluse all on järgmised küsimused:

Tsiviilasi nr 2-14-2534 korteriomanike, ka korteriühistu, solidaarne vastutus). Käesoleval juhul sai see lähtuda vaid korteri nr xx reaalosast, kuivõrd WC paikneb korteri piires. Korteriomanikul on teiste korteriomanike ees mitmeid kohustusi. Korteriomanik võib KOS § 10 lg 1 järgi korteriomandi reaalosa kasutada omal äranägemisel, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seaduse või kolmanda isiku õigustatud huvidega. KOS § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 järeldub, et nii reaalosa kui kaasomandi eset tuleb kasutada seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt, nende puudumisel aga korteriomanike huvidest lähtudes. Korteriomanik on KOS § 11 lg 1 p 1 järgi kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning nii reaalosa kui ka kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud tagama, et seda järgiks ka tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud. Seega vastutab kostja ka tema tahte kohaselt korteriomandi reaalosa kasutanud isikute (antud juhul tema poja ja poja elukaaslase) käitumise eest. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-st 2 tuleneb, et isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Korteriomanikuna peab kostja korteris teisel isikul elada lubades arvestama riskidega, mis võivad tuleneda ka teise isiku rikkumistest, ega saa korterit kasutusse andes vabaneda korteriomaniku kohustuste täitmisest. Kohustuse rikkumise korral saab kannatanud korteriomanik kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kui korteriomanik tekitab teisele korteriomanikule korteriomandi eseme kasutamisega kahju, ei saa teiselt korteriomanikult vähemalt üldjuhul nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel. Nii kaasomanike- kui ka korteriomanikevahelistele kahju hüvitamise nõuetele kohaldub analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. Seda on Riigikohus rõhutanud korduvates lahendites, nt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-13. Kannatanud korteriomanik võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda teiselt korteriomanikult kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15 ja 3-2-1-129-13 p 22): • teine korteriomanik on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • teine korteriomanik vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 3); • kannatanud korteriomanikule on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Korteriomanik ei vastuta KOS § 11 lg 3 esimese lause järgi oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Sisuliselt on tegemist 6(12)

Tsiviilasi nr 2-14-2534 rikkumise vabandatavuse eelduseks oleva vääramatu jõuga VÕS § 103 lg 2 mõttes, s.t korteriomanik vastutab kohustuste rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et rikkumine on vabandatav. Kahju tekitaja süü ei oma seetõttu asjas tähtsust. Oluline on siinkohal märkida, et kui kahjustatud korteriomandieseme omanik tõendab, et kahjustav asjaolu (sh veeleke) lähtus teise korteriomandi reaalosa piirest, saab eeldada, et viimase korteriomandi omanik rikkus oma korrashoiukohustust. Vastutusest vabanemiseks peab viimatinimetatud korteriomandi omanik tõendama, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike kaasomandiesemest (nt veetorustikust) ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud või on tema rikkumine vabandatav. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse võlaõigusseaduse 7. peatüki sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja on kindlustusvõtjale tekkinud kahju kindlustuslepingu alusel hüvitanud. Hüvitatud ulatuses läheb kindlustusvõtja võimalik kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku (kahju põhjustaja) vastu (sõltumata nõude õiguslikust alusest) VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandjale üle. Kuna hageja on kindlustusvõtjale hüvitanud kahjujuhtumist põhjustatud kahju 11 515.03 eurot (hüvitisest võeti maha kindlustusvõtja omavastutus 63 eurot), läks selles ulatuses hagejale kahju hüvitamise nõue võimaliku kahju tekitaja vastu üle. Tulenevalt VÕS § 167 lg-st 3 ja § 173 lg-st 2 läks koos põhinõudega hagejale üle ka võimalik viivisenõue. Viivist on hageja palunud välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud, s.o seadusjärgses määras. Kostja ei ole esitanud viivise arvestusele ega algusajale vastuväiteid. TsMS § 367 alusel saab hageja nõuda ka tulevase viivise väljamõistmist. Alates

Tsiviilasi nr 2-14-2534 varem tilkunud ja seda on parandatud. Seega oli korteri nr xx torustik piisavalt amortiseerunud, et selle purunemisest tingitud kahju eest korteriomanik KOS § 11 lg 1 mõttes vastutab. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta ka R. P.a omakäelist 05.06.2013 kinnitust (I kd tl 22), mille kohaselt ta kinnitab, et tema valduses olnud korteris toimus kaks päeva varem veeõnnetus, mille tagajärjed jõudsid alumisse korterisse. Vabandatav saaks korteriomaniku või valdaja rikkumine olla vääramatu jõu puhul, nt hüdrolöögi olukorras – s.t juhul kui lastakse vesi torustikku hooga sisse pärast veekatkestust. Selle kohta ei ole aga ühtki tõendit, ekspert on seda teemat käsitlenud kohtuistungil, vastates hageja küsimusele (küsimustik II kd tl 31-33) nr 13. Kahju tekkimise ja suuruse osas peatub kohus eraldi kõigil väidetavalt kahjustatud korteri nr xx osadel, lähtudes hageja rahalise nõude peamiseks aluseks olevatest dokumentidest – OÜ Vikmarik hinnapakkumine (I kd tl 14, korteri remonttööd) ning AC Kliimahooldus OÜ hinnapakkumine ja elektriseadme defekteerimise akt õhksoojuspumba osas (I kd tl 16-18). Esmalt aga peab kohus vajalikuks esile tuua üldised vastuolud ning kohtul tekkinud kahtlused kahju tuvastamise ja tekkepõhjuste osas: -

-

-

-

-

R. P.at ega tema elukaaslast ei lastud sisse ega kutsutud kahjude ülevaatamiseks alumisse korterisse. Nimetatud asjaolu on tõendatud R. P.a ja M.-L. S.i ütlustega (kes selgitasid, et käisid 03.06.2013 alumise ukse taga, aga vestlus K. T.uga toimus üksnes ukse peal), tunnistaja M. T.u ütlused on selles osas vastuolulised – ühelt poolt ta selgitas asjaolusid täpsustamata, et R. P.at kutsuti, teiselt poolt aga selgitas, et keegi ei ole ukse taga käinud ega sisselaskmist nõudnud, kuigi samas nõuti ebaviisakas vormis vaatama laskmist. Ka ERGO Kindlustuse AS kahjukäsitlejat ei lubatud korterit üle vaatama, mis on tõendatud aadressilt [email protected] 16.07.2013 saadetud e-kirjaga (I kd tl 117), mille autoriks on kirja sisu ja esitatud Estfishing OÜ registrikaarti (I kd tl 118) arvestades ilmselgelt M. T.. Korteris nr xx ei käinud kahjukäsitleja J. L. ega keegi kahjustatud korteri elanikest, mida kinnitavad nii J. L.i kui M. T.u ütlused tunnistajana. Olukorras, kus kahjud oli sedavõrd ulatuslikud (kahjustada ei saanud vaid üks väike tuba – ekspertarvamuse lisa 4 plaanil tuba nr 152), pidanuks kogemustega kahjude fikseerija (enda sõnul 15-aastat staaži, kindlustustele kaastööd tegev 5 aastat) seintel suuremaid kahjustusi tuvastamata ja lagedel kahjustuste puudumisel (v.a vannitoa ripplael olnud vesi, tubade lagesid ei ole üldse pildistatud) kohtu hinnangul vähemalt üritama üle vaadata ülemise korruse korteri olukorra. J. L.i koostatud kokkuvõttest (I kd tl 30-32) nähtub aga, et süüdlase korteri esindajaga on räägitud alles 21.06.2013. Korteris nr xx ehk korteri nr xx all asuvas korteris ei ole tuvastatud veekahju, see asjaolu tuleneb ekspertarvamuse lk 4 korteri xx ülevaatuse osa viimasest lausest. Arvestades ulatuslikku põranda märgumist, pidanuks vesi valguma ka alumisele korrusele. Kahju tekkimise ajal ja pärast seda keegi asjaosalistest alumise korteri kahjude kohta midagi esile toonud ei ole. Ei korteri nr xx ega kogu elamu veekulu ei erine juunis 2013 lähikuude veekulust, millisele asjaolule on kostja tähelepanu juhtinud ja mida tõendavad esitatud arved. Korteri veekulu (arved I kd tl 89-91) on küll 1m3 suurem kui järgmisel kuul, kuid sama mis eelmisel kuul. Kahjustuste ulatus, kui eeldada, et vesi sai valguda alla vaid seinte/laepaneelide vahelt (kohus veelkord rõhutab, et laekahjustusi korteri nr xx tubades ei nähtu ühestki tõendist) pidi mitmesse tuppa vee jõudmist arvestades olema selline, et vett valgus alla märksa enam kui 1m3. Kohtu seisukoht põhineb kahel asjaolul: 1) ekspert on kohtuistungil vastusena hageja küsimusele nr 13 selgitanud, et 8(12)

Tsiviilasi nr 2-14-2534

-

ehituskonstruktsioon imab vett sisse oluliselt enam kui veekindel anum – s.t enamik veest jääb konstruktsioonidesse pidama; 2) ülemises korteris ei jõudnud vesi kaugemale WC lävepakust. Hinnapakkumise OÜ-lt Vikmarik edastas kindlustusandjale korteri nr xx omanik ise, kusjuures nimetatud äriühingu juhatuse liige ja üks korteris väidetavaid töid teostanud isikutest on alates selle asutamisest olnud V. K., kes on M. T.u abikaasa K. T.u ema abikaasa. Nimetatu on tõendatud nii J. L.i kui V. K.i ütlustega, kusjuures oluline on lisada, et tööde tegemist keegi kindlustusandja esindajatest kohapeal ei kontrollinud ja üleandmise-vastuvõtmise akt on 02.08.2013 allkirjastatud just M. T.u ja V. K.i poolt.

Konkreetsete kahjustatud ruumide/kahjude kohta leiab kohus järgmist:

Tsiviilasi nr 2-14-2534 seinte kahjustuste osas ei ole kohapealse ülevaatuse käigus ühtki fotot tehtud, ning kuivõrd puuduvad andmed laekahjustuste kohta (ekspert viitab oma akti lk 5, et vesi sai jõuda vahelae kaudu selle hüdroisolatsiooni puudumise tõttu esiku laeni), ei saanud seinakahjustusi kõnealustes ruumides olla. On tehtud kolm fotot välisukse väidetavate ülemise nurga kahjustuste kohta (fototabeli fotod nr 13-15), kuid nendelt ei nähtu seinakahjustusi, ukse osas ei ole aga mingeid remont- või vahetustöid tehtud, kuigi ka OÜ Background kokkuvõttest nähtub, et „välisuks ei sulgu enam korralikult“. Seetõttu puudus vajadus OÜ Vikmarik hinnapakkumises elutoa-köögi ja koridori seinte osas märgitud tööde p 2.1 – 2.3 tegemiseks, pealegi ei ole ekspert kohapealsel vaatlusel tuvastanud ühtki värvierinevust värvi liitekohal (värviti 13m2 ehk osa ruumide seintest), mis viitab asjaolule, et neid töid ei tehtudki.

Tsiviilasi nr 2-14-2534 ventilatsiooni ja õhksoojuspumba asukoha tõttu niiske vannitoakompleksi ukse lähedal oli tegemist kondensveega, mitte ülemisest korterist lähtunud veega. Kohtule ei ole arusaadav, kuidas sai õhksoojuspumbal olla lae suunalt lähtunud veest veel nähtavaid piisku 2 päeva pärast veeavarii toimumist ehk fotode tegemise ajal 05.06.2013, kusjuures üleval keerati veekraan kahju avastamisel (R. P.a ütlused) kinni. Seega pole ka selle väidetava kahju juures tuvastatud põhjuslikku seost kostja käitumise ja vajaduse vahel õhksoojuspump defekteerida. Mis puutub hageja nõudesse OÜ-le Background makstud kindlustusjuhtumi kahju kindlakstegemise kulude osas summas 140 EUR, siis leiab kohus, et kuivõrd kohtu hinnangul ei vastuta kostja hageja õiguseelnejal väidetavalt tekkinud kahju eest, ei saa seda summat kostjalt ka nõuda. Samas tuleb märkida, et põhimõtteliselt ei ole sellisel nõudel ka õiguslikku alust, kuivõrd VÕS § 491 (mis on erinormiks VÕS § 127 lg 3 sätete osas) näeb ette vaid selliste kulude hüvitamist (ja seeläbi selle nõude üleminekut kindlustusandjale VÕS § 492 alusel), mida kindlustusvõtja ise kahju kindlakstegemiseks ja selle suuruse määramiseks kandis. Antud juhul on hageja kindlustusandjana kasutanud oma kokkuleppelist isikut kahjude kindlakstegemiseks ning sellise regulatsiooni puhul kindlustuslepingutes peab hageja ise leidma võimaluse nende kulude kandmiseks (nt vastavate kulude arvestamisega kindlustusmaksetes). Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on oma menetluskulude nimekirja esitanud kohtuistungil (II kd tl 68) ja kohtuistungiga seoses kantud menetluskulude osas 19.05.2015 (II kd tl 94-95). Hageja on kinnitanud, et kostja menetluskuludele temal vastuväited puuduvad (II kd tl 99). Arvestades viimatinimetatut ja seda, et - kostja õigusabikulude tunnitasu määr 100 eurot + käibemaks on mõistlikus suuruses, mida on kinnitanud ka Riigikohus oma mitmes lahendis (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-9213, 3-2-1-115-13) - kostja on detailselt esile toonud, milliste asjas vajalike toimingute tegemiseks ja ettevalmistamiseks on aega kulunud - kostja on tasunud ekspertiisikuludena (asja läbivaatamise kulud TsMS § 143 p 1 mõttes) kohtu deposiitarvele 500 eurot, mille ulatuses on ekspert arve esitanud ja milline tuleb eksperdile välja maksta määruse alusel, on kostja menetluskulude nimekirjades märgitud summad 2660 eurot õigusabile ja 500 eurot ekspertiisiks, kokku seega 3160 eurot, vajalikud ja põhjendatud ning seega tuleb hagejalt 11(12)

Tsiviilasi nr 2-14-2534 nimetatud summad välja mõista. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostja esitanud ja seega tuleb hagejal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.