Võlaõigus › Töövõtulepingud

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil Hageja nõue ja põhjendused Hageja töövõtjana sõlmis kostja kui tellijaga töövõtulepingu betoonist sõidu- ja kõnnitee äärekivi ehitustööde tegemiseks Rakvere linnas Rägavere, Karja ning Vabaduse tänava ristmikul. Kostja edastas 24.08.2013 hagejale e-kirja pakutavate ehitustööde hindade kohta. Hageja on pakkumusega nõustunud. Tulenevalt esitatud hinnapakkumisest on pooled kokku leppinud, et hageja paigaldab parkettkivi hinnaga 8 eurot/m2, teostab aluste ehitust hinnaga 2 eurot/m2, paigaldab klompkivi hinnaga 10 eurot/m2, sõidutee äärekivi hinnaga 10 eurot/jm, kõnnitee äärekivi 9 eurot/jm ning sõidutee graniidist äärekivi 11 eurot/jm. Kostja ülesandeks jäi korraldada ehitusmaterjal, vajalikud töövahendid, liiklus ehitustööde ajal jne. Hageja on kostjale tööd üle andnud viie aktiga, mis on edastatud kostja projektijuhile e-posti teel aadressil [email protected]. Hageja on paigaldanud tellimust täites Karja-Vabaduse-Rägavere tee ristmikule suurt äärekivi 750 j/m, väikest äärekivi 358 j/m, graniitäärekivi 63 j/m, tänavakivi 923 m2 ning on ehitanud välja 796 m2 killustikualust kergteede alla. Lisaks on hageja teostanud parandus- ja lisatöid, mis olid põhjustatud puudulikust liikluskorraldusest ehitustööde ajal. Hageja on esitanud kostjale kolm arvet summas 28 525.20 eurot. Hagi esitamise ajaks oli kostjal tasumata arvest nr 334 osa, so 4098.30 eurot, millele lisandub viivis seadusega sätestatud määras alates 22.11.2013 kuni hagi kohtusse esitamiseni summas 358.85 eurot, ning võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutused summas 40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku 4 497.15 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja ei vaidlusta hageja nõuet 41.40 euro ulatuses. Hageja ja kostja vahelises kokkuleppes, mis põhines hageja esitatud hinnapakkumisel, ei sisaldu betooni, sest pooled kooskõlastasid ühikuhindu teadmisega, et betooniga seotud kulud kannab hageja ise. Kostja seaduslik esindaja Tarmo Aru hakkas nõudma mahaarvamisi betooni eest, millele kulus 4 976.52 eurot koos käibemaksuga. Hageja asus seisukohale, et betooni eest tasumine jääb kostja kanda. Poolte vahel puudus kirjalik kokkulepe betooni eest tasumise osas ning kostja huvides oli tööde lõpetamine, mistõttu hageja nõustus kompromissiga, et betooni kulu jagatakse pooleks. Nimetatud kokkulepe sõlmiti suuliselt kostja kontoris kostja esindaja T. Aru ja hageja esindaja Kristjan Puusepa vahel. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja esitama kostjale kreeditarve summas 2 488.26 eurot koos käibemaksuga. Kreeditarve esitamise üle on läbi räägitud ka e-kirjavahetuses, millele tuginedes leiab kostja, et hageja nõudest tuleb maha arvata 2 488.26 eurot. Kivipaigaldustööde lõpetamisel tehakse alati töödele täppisteostusmõõdistus. Hageja geodeedi poolt tehtud teostusjooniste ja arvetel sisaldunud mahtude võrdlemisel avastas kostja, et hageja on akteerinud töömahte tegelikust suuremas ulatuses. See tähendab, et hageja on esitanud kostjale alusetult 1 568.64 euro võrra suurema arve. Kokku tuleb hageja esitatud nõudest maha arvata 4 056.90 eurot. 41.40 euro ulatuses kostja tunnistab hageja nõuet. Hageja ei ole tehtud tööd üle andnud, koostamata on vastavasisuline akt. Lisaks ei ole hageja üle andnud ehitamise dokumentatsiooni. Seda tuleb lugeda oluliseks

lepingurikkumiseks, kuna see takistab ehitise ekspluateerimist. Kostjal on õigus keelduda hagejale tasu maksmisest seni, kuni viimane esitab korrektse dokumentatsiooni. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kelle kanda jääb hinnapakkumises mainimata jäänud betooni maksumus. Tl 8-9 e-kirjades on kostja Teearu Grupp OÜ projektijuht Ragnar Sarapuu poolt hagejale teatatud hinnad tellitavate tööde eest: „saadan Rakvere hinnad: Parkettkivi 8 eur m2, aluste ehitus 2 eur m2, klompkivi 10 eur m2, sõidutee äärekivi betoonist 10 eur jm, kõnnitee äärekivi betoonist 9 eur jm, graniidist sõidutee äärekivi 11 eur jm“. Kui hageja esindaja K. [M.] protesteeris aluste ehituse väikese hinna vastu, teatas R. Sarapuu 25.08.2013 e-kirjas, et tellija poolt on kõik muu: auto, kopp, liiv, killustik, pinnasetihendaja, nivell, geodeesia, liikluskorraldus jm. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja poolt tehtavad tööd olid kostja esindaja poolt esitatud nö kinnise nimekirjana, st ainult konkreetse kivi paigaldamise ja aluse ehitamise maksumusena, kuid kostja kohustus tagama „kõik muu“ lahtise loeteluna, oli hagejal mõistlik ja põhjendatud arvata, et tänavakivide paigaldamiseks vajaliku betooni hind jääb samuti kostja kanda. Hageja poolt koostatud Tööfrondi üleandmise-vastuvõtmise aktides kajastub ainult tänavakivide paigaldus ja aluste ehitus, üheski aktis ja hageja poolt kostjale esitatud arves (mis on kostja poolt ka tasutud) ei ole peetud betooni arvestust. Seda pidas ilmselt kostja ning betooni eest tasus kostja, mille üle vaidlust ei ole. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejale saadetud hinnapakkumine sisaldab ka betooni hinda, st et kivi paigaldamise tavapärased hinnad on ilma betooni maksumuseta väiksemad kui kostja poolt hagejale tehtud hinnapakkumises on märgitud. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud K.M. andis ütlusi selle kohta, et esialgu ta oli nõus kokkuleppega, et kasutatud betooni maksumus läheb pooleks. Siis aga ilmnes, et tellija keeldub parandustööde eest tasumisest. Sellist juhust polnud varem tunnistaja ütluse kohaselt ette tulnud ja tunnistaja keeldus kreeditarve tegemisest. Tunnistaja ütlustega on kooskõlas tl 60 olev kostja seadusliku esindaja Tarmo Aru e-kiri 6. maist 2014, mille kohaselt T. Aru viitab kokkuleppele betooni eest tasumise küsimuses, kuid keeldub tema väitel üleakteeritud tööde eest tasumisest. Kohus on seisukohal, et poolte vahel ei olnud kokkulepet betooni hinna võrdselt jagamiseks, sest kostja keeldus tasumast hageja esitatud arvet teostatud parandustööde kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kostja keeldumine arve nr 334 tasumisest 2 488.26 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Lisaks on kostja lepinguline esindaja võtnud nii kostja kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil õigeks hageja nõude 41.40 euro ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista (2 488.26+41.40) 2 529.66 eurot. Hageja põhjenduste kohaselt tegi ta parandus- ja lisatöid, millised olid tingitud puudulikust liikluskorraldusest ehitustööde ajal. Liikluskorraldus oli kostja ülesanne, mille üle vaidlust ei ole. VÕS § 640 lg 2 kohaselt Töövõtja kannab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kohtule ei ole tõendatud, et hageja ja kostja leppisid seoses kostja poolt liikluse korraldamise kohustusega kokku, et töö kahjustumise riisiko jääb tellija kanda. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et töö käigus

on üldse fikseeritud purunenud tänavakivid, mis vajasid välja vahetamist. Kohus ei võta aluseks tl 30 oleval teostusjoonisel märgitud mahtusid, sest sellelt ei ole võimalik välja lugeda aluste ehitamise mahtu. „Killustikalus kergtee asfaldi all kokku 796 m2“ ei vasta kostja poolt õigeks võetud mahule 1708 m2. Tl 57 on tunnistaja R.T. kinnitusel tema poolt koostatud võrdlustabel vastavalt kostjale esitatud teostusjoonisele hageja poolt tehtud tööde ja hageja poolt akteeritud tööde mahtude kohta. Selle tabeli kohaselt on sõidutee äärekivi paigaldatud arvete järgi 856,1 jm, teostusjoonise järgi – 760 jm, vahe on 96,1 jm, so 961 eurot. Kõnnitee äärekivi on arvete kohaselt paigaldatud 360 jm, teostusjoonise kohaselt – 358 jm, vahe – 2 jm, so 18 eurot. Graniitkivi on arvete kohaselt paigaldatud 64 jm, teostusjoonise kohaselt – 63 jm, vahe 1 jm, so 11 eurot. Aluste ehitust on arvete järgi tehtud 1725 m2, teostusjoonisel – 1708 m2, vahe – 17 m2, so 34 eurot. Tänavakivi on paigaldatud arvete järgi 947,4 m2, teostusjoonisel – 912 m2, vahe – 35,4 m2, so 283,2 eurot. Vahe töö maksumuses on 1307.20 eurot, koos käibemaksuga 1 568.64 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja arve nr 334 ei ole põhjendatud (4098.30-2529.66) 1 568.64 euro ulatuses. Nimetatud summa kostjalt väljamõistmiseks puudub õiguslik alus. Tööfrondi üleandmise-vastuvõtmise aktide lisade kohaselt (tl 11-29) on hageja enda arvestuste kohaselt teinud sõidutee äärekivi parandust 60,8 jm, 13,6 jm ja 9,6 jm, kokku 84 jm, so 840 eurot; kõnnitee äärekivi parandust 2 jm, so 18 eurot; parkettkivi parandust 6 m2 , so 48 eurot ja aluse parandust 6 m2, so 12 eurot, kokku 918 euro ulatuses, koos käibemaksuga 1101.60 eurot, mis tuleb VÕS § 640 lg 2 alusel jätta hageja enda kanda. Üleakteerimist vähemalt 296 euro ulatuses, st tegelikult tehtud töö mahu vahet on tunnistanud ka K.M. oma 2. aprilli 2014 e-kirjas (tl 58). Hageja esindaja esitas alles 1. juuni 2015 menetlusdokumendis asjaolu, et lisatööde vajadus oli tingitud kostja poolt valesti teostatud märgistustöödest. Kostja esindaja vaidleb sellise asjaolu esitamisele vastu: hagiavalduses ei ole hageja tuginenud puudustele märgistustöödes; samuti ei ole hageja välja toonud, millises mahus lisatööd olid tingitud valesti mahamärkimisest. Kohus jätab hageja nõude rahuldamata selle tõendamatuse tõttu. Hageja ei ole ise kunagi arvestust pidanud valesti teostatud märgistustööde tõttu tehtud kulutuste kohta ning ei ole esitanud selle kohta viivitamatult nõuet. Hagiavalduses puudub viide asjaolule, et kostja rikkus töövõtulepingut, teostades valesti mahamärkimise ja põhjustades sellega hagejale konkreetses suuruses kahju. K.M. on 29.01.2014 e-kirjast (lisatud 1.06.2015 menetlusdokumendile) vastanud kostja projektijuhi R. Sarapuu sellesisulisele järelepärimisele „Ei kirjutanud eraldi ülesse, et kes ja kuipalju ära lõhkus. ... Aga terve üks saar oli madalale märgitud ja see tuli kõrgemale tõsta.“. Rakvere LV teedeinsener L. Kobre on hageja lepingulise esindaja järelepärimisele 29.05.2015 vastanud (lisatud 1.06.2015 menetlusdokumendile) „Lisatöid tehti põhiliselt kõnnitee ehitusel (~100 m2) ja need olid tingitud ekslikust mahamärkimisest„. Kohtul ei ole võimalik esitatud tõendite alusel tuvastada ekslikust mahamärkimisest põhjustatud lisatööde tegelikku mahtu. Kostja vastuväited selle kohta, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks seoses ehitamise dokumentatsiooni üle andmata jätmisega, ei ole tõendatud. Tl 36 on Rakvere Linnavalitsuse teedeinseneri Lennart Korbe e-kiri 21.08.2014, mille kohaselt on Rägavere ja Karja tn ristmiku tööd Rakvere linnale üle antud koos teostusdokumentatsiooniga. Kui teostusdokumentatsioon on kostja, st peatöövõtja poolt tellijale, so Rakvere linnale üle antud, ei ole seaduslikku alust sellist dokumentatsiooni veel kord kelleltki, antud juhul hagejalt, välja nõuda. Kohus rahuldab töövõtulepingul ja 15.11.2013 arvel nr 334 põhineva nõude kostja vastu 2 529.66 euro ulatuses ja jätab rahuldamata 1 568.64 euro ulatuses.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras, so arvestusega 0,022 % viivitatud summast päevas perioodi eest 22.11.2013 kuni 30.12.2014, st kuni hagi kohtusse esitamiseni. Hagi rahuldatud ulatuselt, so 2529.66 eurolt on viivis arvestusega 0,022 % viivitatud summast päevas perioodi eest 22.11.2013 kuni 30.12.2014 summas (2529.66 eurot x 398 päeva x 0,022%) 221.50 eurot. Hageja nõuab VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seaduse kohaselt võib võlausaldaja, kellel on õigus nõuda võlgnikult viivist, nõuda ka võla sissenõudmise kulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõue on seega seadusel põhinev ning kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud hagi osalisel rahuldamisel poolte endi kanda või jagada kulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osale. Kohus on seisukohal, et poolte õigusabi kulud jäävad poolte endi kanda. Nii hageja kui ka kostja on valinud endale lepingulise esindaja, kes on teinud tööd vastavalt esitatud arvetele. Kohus ei pea mõistlikuks ja põhjendatuks hakata hindama esindajate töö mõistlikku mahtu ja sealt omakorda vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluvat summat ning veel edasi proportsionaalselt hüvitatavat summat. Hageja menetluskuludest jääb arusaamatuks arvel nr 101100 kajastuv LÕIV summas 400 eurot. Riigilõiv hagihinnalt 4 497.15 eurot on 350 eurot, mis on hageja esindaja poolt 30.12.2014 tasutud (Tl 1). Kohus jaotab menetluses tasutud riigilõivu proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja 4 497.15 euro suurune nõue rahuldatakse 2 791.16 euro, so 62 % ulatuses. 350 euro suurusest riigilõivust 62 % on 217 eurot, mis tuleb hageja menetluskuluna kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.