2-12-21472/93 - Võlaõigus - Seltsingulepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.31.05.2012 esitasid AK (hageja I) ja AK (hageja II) hagi IPdC (kostja) vastu seltsingulepingust tuleneva võla ja viivise saamiseks. Hagejad palusid kostjalt välja mõista hagejate I ja II kasuks 70 532 eurot; hageja I kasuks 19 950 eurot ning hageja II kasuks 679 eurot. Hagejad palusid kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses viivis alates 1.02.2012 kuni hagi esitamiseni 2144 eurot 48 senti ja lisanduv viivis hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. 4.09.2014 esitasid hagejad taotluse vaheotsuse tegemiseks, millega palusid rahuldada hagi ja tuvastada, et hagejate ja kostja vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt omandas kostja 5.02.1997 Pärnus XXXXXXXXX XX asuva kinnistu. Omaniku kanne kinnistusraamatusse tehti 18.02.1997 (seltsingulepingu sõlmimise aeg). Kinnistul asus suur elamu (elamu 1), hoovimaja (elamu 2), kuurid, pesuköök. Eluruumides elasid sundüürnikud. 5.02.1997 tegi kostja hagejale I notariaalse volikirja, millega volitas teda valitsema talle kuuluvat kinnistut koos selle olulisteks osadeks olevate ehitistega ühes õigusega anda kortereid üürile omal suval määratud tähtaegadega ja tingimustel, valvata korra järele elamus ja selles elavate isikute õigeaegse sisse- ja väljakirjutamise järele, kindlustada ehitisi ja vastu võtta üüriraha ja teisi nimetatud ehitistelt saadaolevaid tasusid, organiseerida krundi heakord, tänava aastaringne korrashoid ning teostada ehitiste vajalikku remonti. Nimetatud volikiri oli hageja I määramiseks seltsingu juhiks. Seda kinnitas kostja ka 28.04.1997 volikirjas. Juba 6.02.1997 kandis kostja hageja I arveldusarvele 100 000 krooni, et saaks alustada sundüürnikest vabastamist ja elamu renoveerimist. 5.05.1997 kandis kostja lisaks 300 000 krooni üle renoveerimiseks. Kostjal olid sõbralikud suhted perekond K-ga läbi nende tütre KK ning kostja viibis Eestis olles alati nende juures XXXXX XXXX X, Pärnu. XXXXXXXXX XX asuvad elamud olid amortiseerunud ja vajasid tõsist remonti. Kostja ettepanekul, hageja I, KK ja tema elukaaslane hageja II olid ühiselt nõus kinnistul asuvaid ehitisi renoveerima, korrastama ja arendama. Pooled leppisid kokku finantseerimises ja renoveerimise järjekorras. Eesmärgiks oli kinnistu ühine valdamine kostja ning KK ja hageja II poolt, samuti hilisem elamu osa võõrandamine KK-le. Hageja I eesmärgiks oli KK kindlustamine elamispinnaga. Kostja eesmärgiks oli saada oma valdusesse korrastatud kinnistu koos renoveeritud ehitistega, milleks temal endal piisavalt vahendeid ei olnud, ja osa kinnistust korteriomandina võõrandada KK-le, tasaarvestades tehtud kulutused kas täielikult või osaliselt ostuhinnaga. Eelkõige tuli renoveerida elamu 1 II korrus, kuhu pidi kooskõlastatult kostjaga asuma elama KK ja hageja II lastega, seejärel elamu 1 I korrus ja elamu 2. Elamu 1 II korruse remonti tehti hagejate abiga ja suures osas kostja rahadega 1997-1998, alates 1999 osaliselt ja 2000 jätkati täielikult hagejate rahade ja tööga. Hageja I toetas kostjat ka kinnistu omandamisel. Kostja soovis, et hageja I tütar perega asuks elama II korrusele, mis oli ümber ehitatud üheks korteriks. Kostja osales aktiivselt renoveerimistööde kujundamises. 1998 asus hageja II koos perega elamu 1 II korrusel paiknevasse korterisse elama, olles eelnevalt müünud varasemaks elukohaks olnud korteri XXXXX X-X, Pärnu. 15.06.1999 registreeris hageja II kostja volitatud isiku hageja I nõusolekul korteri oma elukohana. Samaaegselt alustati kostja tahtest tulenevalt sundüürnike üürilepingute lõpetamisega ja eluruumide vabastamisega. Hageja I maksis sundüürnikule hüvitise 50 000 krooni, et üürnik elamust lahkuks. Kuna pooled leppisid kokku, et I korrusele asub elama kostja ja II korrusele

asub elama KK, oli vaja mitme korteriga elamu kahe korteriga elamuks ümber ehitada. Praegusel ajal on ehitisregistris registreeritud kaks väljaehitatud korterit. 15.11.1999 vabanes sundüürnikest elamu I korrus. Elamu renoveerimine jätkus perekond K abiga ja nende rahaliste vahendite eest, kuna kostjal ei olnud Eestisse investeerimiseks raha. Elamu I esimese korruse remont lõpetati 2003, kuid kostja asus I korrusele elama suvel 2006. Kostja põhielukohaks on Prantsusmaa. Kostjapoolne ettepanek hageja I tütrele ja hagejale II XXXXXXXXX XX elama asumisel oli, et nad saavad omandada ostu teel elamu 1 II korruse korteri. Tehingu ettevalmistamisega tegeleti alates 1998. 15.10.2000 sõlmisid kostja, KK ja hageja II üürilepingu, mille kohaselt said KK ja hageja II üürile elamu II korruse korteri hinnaga 2000 krooni kuus. Lepingu kohaselt tasaarvestasid hagejad üüri remondikuludega ajavahemikul 1998 mai - 2010 oktoober. Ajavahemikul 2000-2007 kostja elamu 1 II korruse korteri müügitehingut lõpule ei viinud. Kostja külastas Pärnut igal aastal ja teadis, mis kinnistul toimub. Elamute 1 ja 2 renoveerimine toimus kuni 2009 sügiseni. Kinnistu hooldustöid nagu kütmine, regulaarne arvete tasumine, koristamine jne teostati kuni 2010 septembrini. Hageja I täitis oma kohustusi kuni 1.11.2010. 7.09.2010 esitas kostja KK-ile üürilepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt lepingu lõppemise päeval 7.12.2010 peab üürnik vabastama üüripinna, tagastama võtmed ja eemaldama üüripinnalt enda isiklikud esemed. KK vaidlustas üürilepingu ülesütlemise Pärnu Maakohtus (tsiviilasi nr 2-10-49005), kohtulahendiga tuvastati ülesütlemise tühisus ja KK kasutab üüritud ruume ka käesoleval ajal. 29.10.2010 lõpetas kostja hagejale I 5.02.1997 antud volitused. Seega toimus seltsingulepingu ülesütlemine kostja poolt läbi üürilepingu ülesütlemise 7.09.2010 ja hageja I volituste tühistamise 29.10.2010. Kostja nõudis ka kõikide kinnistut puudutavate dokumentide ja lepingute üleandmist, mis tehti 31.12.2010. Kostja nõudis 14.06.2011 täiendavaid selgitusi. Hageja I on 28.07.2011 selgitusi andnud ja kuludokumendid osaliselt väljastanud. Hagejad jätsid inglisekeelse kulutuste nimekirja maja I korruse koridori. Seega kostja kui seltsinglane on vastavalt VÕS § 586 lg-tele 1 ja 2 nõudnud õigustatud isikult, hagejalt I, aru andmist seoses tegevusega. 28.12.2011 esitasid hagejad kostjale tasaarvestamise nõude ja nõude kulutuste hüvitamiseks. Hagejad palusid hüvitada 90 867 eurot 91 senti hiljemalt 1.02.2012. Hagejad esitasid ka kinnistul asuva hoonestuse remonditööde eelarve-eksperthinnangu. Nõudekirjale vastust ei tulnud. Selle asemel nõudis kostja 12.03.2012 e-kirjaga üüriruumide ülevaatamist spetsialisti abil. Üüritud ruumid said üle vaadatud. 24.04.2012 nõudis kostja ruumide ülevaatamist kinnisvaraeksperdi poolt. Nõue oli rahuldatud ja ruumid üle vaadatud. Kostja ei ole siiani hagejate nõuet kulutuste hüvitamiseks rahuldanud. Eelmärgitud tegevus on käsitletav pooltevahelise seltsingusuhtena. Seltsingulepingu alusel panustas kostja ühisesse remontimisse rahalisi vahendeid 550 117 krooni, hagejad 1 121 781 krooni. Muud hagejate ühised kulud moodustavad 316 817 krooni, kokku 1 438 598 krooni. Hageja I juhtimistasuks oli 247 155 krooni (2000 krooni kuus). Hageja I kulud kinnistu omandamisel ja sundüürnikule makstud kompensatsioon 65 000 krooni. Hageja II kandis kostja kommunaalkulud 10 176 krooni ja 448 krooni 80 senti. Kokku 1 761 377 krooni 80 senti. Üürilepingust tulenevalt teostati üüriraha tasaarvestus remondikulutustega. Üüriraha oli nõudekirja esitamise aja seisuga 31.12.2011 327 000 krooni, 1.05.2012 seisuga 335 000 krooni, mis tuleb remondi panusest maha arvata. Kostja vastuväited

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja eitas hagejatega seltsingulepingu sõlmimist. Hagejate rahalised nõuded on tõendamata. Vale on hagejate väide, et XXXXXXXXX XX asuvad elamud olid amortiseerunud ja vajasid tõsist remonti. Kostja ei ole teinud hagejatele ega hageja I tütrele ettepanekut kinnistul asuvaid ehitisi renoveerida või kinnistut korrastada ja arendada. Samuti ei leppinud kostja hagejatega kokku finantseerimises ega renoveerimises. Väärad on hagejate väited kostja eesmärkide kohta seoses XXXXXXXXX XX kinnistu ja sellel asuvate eluhoonetega. Hageja I volitamisel 5.02.1997 volikirjaga ei olnud kostjal muud eesmärki, kui volikirjast nähtuv. Kui volikirja eesmärgiks olnuks seltsinguleping, esitanuks hageja I pärast lepingu lõppemist (volitus tühistati 29.10.2010) koheselt väidetavatele seltsinglastele asjakohase aruande ja ettepanekud kahjumi katmiseks. Kostja omandas Eestis suvila ja kuna kostja püsielukoht on Prantsusmaal, volitas ta oma tuttava andma selles olevaid kortereid üürile, koguma üüri, kindlustama ehitisi, teostama vajadusel vajalikku remonti jms. Hagejale I volituse andmisega ei olnud kostja tahe suunatud väidetava seltsingulepingu eesmärkides kokkuleppimisele ega hagejale I väidetava seltsingu juhtimisõiguse andmisele. Hagejale II ei ole kostja volitusi andnud. Kostja ei ole seadnud eesmärgiks KK-ile korteriomandi võõrandamist ega temaga tasaarvestuse teostamist. Kostja võttis omaks väite, et ta andis hageja I käsutusse rahalisi vahendeid vähemalt 550 117 krooni ulatuses. Kostja ei andnud hagejale I rahalisi vahendeid väidetava seltsingulepingu alusel, vaid hagejale I antud volikirjas nimetatud ülesannete täitmiseks. Isegi kui jaatada seltsingulepingu olemasolu, oleks leping algusest peale tühine, sest hagejate avaldatust nähtuvalt oli väidetava lepingu eesmärgiks elamu 1 teise korruse omandamine KK poolt. Kuna kinnisomandi üleandmiseks on nõutav notariaalselt tõestatud kokkulepe, kuid hagejate käsitluse järgi oli tegemist suulise kokkuleppega, oleks väidetav seltsinguleping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. Seltsingulepingu olemasolule ei ole kordagi viidatud ka poolte varasemas suhtluses. Vastupidi, hagejat I on kuni hagini käsitatud kui kostja esindajat ja kostja volituse alusel saadud käsundi täitjat. Kostja 6.03.1997 kiri ei ole seostatav XXXXXXXXX XX renoveerimisega ega KK isikuga. Ka kostja 12.04.2002 kirjast ei saa teha järeldust, et kostja soovis KK-le korterit võõrandada või temaga tasaarvestust teostada. Kostja omakäelistes testamentides sisalduvaid tahteavaldusi ei saa üle kanda järgnevatele aastatele ega omistada neile tähtsust tänasel päeval. 26.05.2009 kirjas kostja poolt kolmandale isikule avaldatu on asjakohatu ja ei vasta tõele. Puuduvad tõendid, millistest nähtuks poolte ühine tahe majandustegevuse mõttes. Kui hagejate väited seltsingulepingu olemasolust leiavad tõendamist, leiab kostja, et hagejad on kahjustanud üürilepingu sõlmimisega väidetava seltsingu vara ning teiste väidetavate seltsinglaste huve ja hageja II on tänu üürilepingule väidetava seltsingu arvel alusetult rikastunud. Kostja esitas sel põhjusel tasaarvestusavalduse. Maakohtu otsus

(VÕSRS) § 18 lg 1 sätestab, et pärast VÕS jõustumist kohaldatakse enne 1.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele VÕS-is seltsingu kohta sätestatut. Rakendussätte lõige 2 ütles, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1.07.2002. Ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Väidetavate seltsingulepingu poolte vahel ei sõlmitud kirjalikku lepingut, samas ei näe ei TsK ega VÕS sätted ka vastavat kohustust ette. TsK § 438 lg 3 järgi võib ühise tegutsemise lepingut tõendada ka tunnistajate ütlustega, maakohtu hinnangul on see võimalik ka muude kirjalike tõenditega. Oluline on, et soovi tehingu tegemiseks saab järeldada nii otsestest kui kaudsetest tahteavaldustest, seda nii kuni 1.07.2002 kehtinud TsÜS § 62 alusel, kui ka alates sellest ajast kehtiva TsÜS § 68 alusel. Kuna poolte ja nendega seotud isikute (hageja I abikaasa, hageja II elukaaslane (hageja I tütar), hageja I teine tütar KK-H) läbikäimine ja väidetavad ühise tegutsemise raames tehtud toimingud on toimunud pikkade aastate vältel, tuleb tehtust teha järeldused nende osaliste tahte kohta. Poolte tutvumise ja XXXXXXXXX XX kinnistu ostmise soovi tekkimise/realiseerimise osas andsid hageja I, tema tütar KK-H ja kostja istungil sarnaseid ütlusi. Kostja soovis soetada Pärnusse maja ja pärast Papli tn asunud maja mittesobimist leiti vaidlusalune kinnistu, mis vaadati koos üle. Kostja tuli veebruaris 1997 Eestisse tehingu vormistamiseks. Tehinguga samal päeval, kuid mitte järjestikuse dokumendina (tunnistaja AK ütlused), vormistas kostja hageja I nimele tähtajatu volikirja. Juba volitatud tegevuste sisu – nt isikute õigeaegne sisse- ja väljakirjutus, tänava aastaringne korrashoid ja ehitiste vajalik remont – näitas selgelt, et kostja plaanid koostööks hagejaga I olid pikaajalised. Vaidlus puudus, et samal ajal volitas kostja KKH käsutama tema kontot, kuhu ta kandis 1 miljon krooni. Samuti ei vaidlustanud kostja asjaolu, et ta oli juba 1996 oktoobris sisse kirjutatud perekond K elamusse XXXXX XXXX X, et üldse oleks olnud võimalik kinnistut omandada. Et kostja ka tegelikult enda allkirjastatud volikirjast lähtus ja selle sisust ning pikaajalisest perspektiivist aru sai, näitasid tema poolt hageja I pangakontole tehtud ülekanded: 6.02.1997 üle kantud 100 000 krooni; 5.05.1997 üle kantud 300 000 krooni; 3.06.1998 üle kantud 79 205 krooni; 26.02.1999 üle kantud 25 000 krooni. Kuna ostu-müügilepingu kohane kinnistu hind oli 600 000 krooni, polnuks vajadust selliste summade ülekandmiseks. Seega pidi kostja olema Eestis käies (keskmiselt 2 korda aastas, ka tema käsikirjalised testamendid on tehtud enamasti 6-kuuliste ajavahemikega) hästi kursis tehtud tööde sisu ja maksumusega. Tasutud summad, sh 2000 kevadel makstud 60 000 Austria šillingit, kajastuvad hagejate esitatud sinises vihikus. Nimetatud summa on esile toodud vihiku 10.lk-l, 1998 osas võib vihiku 8.lk parempoolsest osast teha järelduse, et sel aastal on makstud 80 000 krooni, mis on väga lähedane ülalviidatud pangakontolt nähtuvaga. See on ka esimene koht vihikus, kus märgitakse sõna „võlg“, millega ilmselt peetakse silmas, et kostja rahast ei jätkunud vajalike kulude katmiseks seoses kinnistuga. Hiljem on vihikus võla suurus kasvanud ja alates 2001 (17.lk) on järjekindlalt suurenenud A kaardiga või tšekkidega makstu. Ilmselgelt oli tegemist hagejaga II. See haakus ka hageja II selgitusega oma osalusest nii rahade kui tööga kinnistu parendamises pärast seda, kui kostja enda vahendid otsa lõppema hakkasid. Kostja selgitas vande all, et ta nõustus hageja II pere tehtud remondi tasaarvestamisega võimaliku müügihinnaga. Enamiku vihikus toodud kulutuste osas on märgitud üksnes summad, samas on kulutuste tegemise tihedus suur, mõnel juhul isegi 10-l päeval kuus. Lisaks on vihiku 12.lk-l märgitud, et 2000 septembris on Ivilt saadud 5000 ATS, mis on ilmselt Austria šillingid. Tõele ei vasta kostja väide, nagu ta poleks kunagi sinist vihikut näinud. Vihiku sisuga kursis olemine on tõendatud nii märgitud summasid, arvepidamise pikaajalisust ja täpsust ning hageja I ja tema tütre KK-He seletust arvestades. Kohtu hinnangul ei olnud mõeldav vihiku loomine tagantjärele, vastavate loetelude ja selgituste/arvutuste aluseks said olla vaid reaalsed ostutšekid ja arved. Asjaolu, et ka tegelikult tegeleti hagejate eestvõtmisel kostja kinnistul nii

renoveerimise, ümberehitamise kui igapäevase majandamisega, tõendasid mh kostja kirjad ja joonised selgitustega tema arvates paremate lahenduste osas (viimane on aprillist 2009). Kui vaadelda hageja II ja tema pere osa kinnistu parendamises, siis lisaks rahalise panuse järkjärgulisele tekkele ja suurenemisele oli oluline ka asjaolu, et hageja II müüs enda ja perekonna eluasemeks olnud korteri (leping 22.05.1998). Selle tehingu valguses ja arvestades, et hageja II oli siis ühe olemasoleva ja kohe sündiva teise lapse isa, on veenvalt tõendatud hagejate väited, et kostja väljendas selgelt soovi hageja I tütre ja tema pere elama asumiseks tema kinnistu suurema maja II korrusele ja hiljem ka vastava korruse võõrandamiseks vastavate tasaarvestuste tegemisega müügihinnast. Kohus nõustus kostjaga, et suulise seltsingulepingu alusel ei saa hageja II nõuda omandiõigust võimalikule korterile, sest tegemist olnuks vorminõuete rikkumisega (sel ajal kehtinud AÕS § 119 lg 1). Selles mõttes ei omanud kostja testamendid ja kirjad, milles ta, kas kinnitab juba korteri omandiõiguse üleandmist hageja II perele (26.05.2009 kiri) või soovi seda teha (13.04.2002 kiri), sh KK-H-le 5.09.2000 antud volitus, tähtsust. Samas ei nõua hageja II omandiõiguse üleandmist, vaid leiab, et tema seltsingulepingu osalisena on õigustatud oma panuse hüvitamisele seltsingu lõppemisel. Asjaolu, et ka hageja II panustas kinnistul asuvate elamute kordategemisse, ei ole kostja eitanud ja kinnitasid ka tunnistajad, sh kostja tunnistaja KK. Kuigi TsK § 439 lg 3 mõttes peaks ühise tegutsemise puhul lepinguosaliste hulgast ühe volitamise puhul kõigi huvide esindamiseks kirjutama volikirjale alla kõik lepinguosalised, ei tähendanud 5.02.1997 volikirjas hageja II volituse puudumine võimatust sama lepinguga ühinenud olla. Hageja I jäi kinnistu parendamisel sisuliselt lepingu (hiljem seltsingu) juhiks ning tuleb nõustuda hagejatega selles, et 1997 ei olnud hageja II allkirjal hageja I volitamiseks ka vajadust, sest kogu vajalik vahendite kogum lepingu eesmärkide saavutamiseks oli kostjal olemas. Leping oli poolte vahel siiski suuline ega olnud väljendatud üksnes viidatud või ka nt 28.04.1997 kostja poolt hageja I nimele antud volikirjaga. Hageja I ja II asusid oma panustega poolte ühist majanduslikku eesmärki täitma hiljem, 1998-1999, ja jätkasid seda vähemalt kuni 2009. Alust ei olnud kahelda ei hageja II ega KK ütlustes, et juba kinnistu omandamisel tehti nende perele kostjaga läbi arutades ettepanek elamu 1 II korrusele asuda. Seega sõlmiti hagejate väidetav leping ühiseks tegutsemiseks 1997, täpset aega ei olnud võimalik tuvastada. Ka hagejate märgitud tegevuste ajaline järjekord – elamu 1 II korrus, siis I korrus, siis hoovimaja, leidis isikute ütluste ja kostja tegevusega kinnitust. TsK § 440 lg 1 ega VÕS § 581 lg 2 ei välista, et seltsinglaste panused, sh töise osavõtuga, võiks olla erinevad. Kohtu hinnangul oli pooltel ühine majanduslik eesmärk (VÕS sätted ei nõua ilmtingimata majanduslikku eesmärki) – teha korda soetatud kinnistul nii hoonestus kui haljastus, valmistada ette korteriomandid elamu 1 I ja II korrusel ning elamus 2, vabastada elamud sundüürnikest ja hallata kogu kinnistut jooksvalt, ning see tuli vaheotsusega tuvastatuks lugeda. Seadus ei näe ette, milline peab olema konkreetse seltsinglase või ühise tegutsemise lepingu osalise panus. Kostja ei selgitanud, kas ja miks saaks 5.02.1997 volikirja tekst piirata või piirduda limiteeritud tegevustega – sisuliselt korraldasid hagejad kogu kinnistu majandamist, valmistasid kostjale ette suvepuhkuseks elamu 1 alumise korteri (kostja ka kinnitas, et puhkas seal 2006 suvest), kusjuures seltsingu juhi kohuseid täites on hageja I pidanud sinist vihikut silmas pidades ka aruandlust ja selgitanud kostjale tehtud kulutusi ja nende vajalikkust VÕS § 586 lg 2 mõttes. Kui kostja ei soovinuks kinnistul jätkuvat tegevust majandamise osas, oleks ta saanud selle lõpetada. Veel vähemalt 2009 augustis oli kostja kirjas hagejale I huvitatud hageja I kui maja haldaja/seltsingu juhi tegevusest ja soovis tema peatset naasmist haiglast. Enne 7.09.2010 avaldust üürilepingu ülesütlemiseks ja 29.10.2010 volikirja tühistamist ei esitatud ühtki sellekohast tahteväljendust kostja poolt. Nimetatud toiminguid sai käsitleda algselt ühise tegutsemise ja hiljem seltsinguks üle läinud lepingu ülesütlemisena nende kogumis.

4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peab võimalikuks sisuliselt asja ise lahendada, siis hinnata asjas esitatud asjaolud, väited ja kogutud tõendid ümber, tühistada maakohtu vaheotsus ning teha uus otsus, millega jätta hagejate hagi rahuldamata ja tuvastada, et hagejate ja kostja vahel ei olnud ajavahemikul 1.01.1996-29.10.2010 sõlmitud ühise tegutsemise lepingut ega seltsingulepingut. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Maakohus hindas ebaõigesti faktilisi asjaolusid, tõendeid ja kostja väiteid, mille tulemusena tuvastas ebaõiged asjaolud ja kohaldas vääralt materiaalõigusnormi. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele kostja 5.02.1997 volikirja suhtes. Volikirjast nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et kostja volitas hagejat I enda nimel tegema teatud toiminguid kostjale kuuluva vara parendamiseks, milleks ta andis ka rahalised vahendid. Hagejad väidetavalt panustasid omal algatusel, ilma kostja nõusolekuta kostja kinnistusse alles peale seda, kui kostjal lõppes raha ja ta ei saanud enam kinnistu parendamiseks hagejatele ülekandeid teha. Poolte vahel ei olnud seltsingulepingut ega ühise tegutsemise lepingut ka seetõttu, et poolte tahe ei olnud suunatud ühiste eesmärkide saavutamisele. Riigikohtu hinnangul iseloomustab seltsingut majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum (Riigikohtu 6.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12). Puuduvad tõendid, millistest nähtuks poolte ühine tahe majandustegevuse mõttes. Asjaolu, et hageja I sõlmis üürilepingu hagejaga II ning väidetavalt panustas kostjale kuuluvasse kinnistusse, ei ole käsitletav seltsinglaste tegevusena, mille iseloomustavaks oluliseks tunnuseks on seltsinglaste võrdsed panused ja majanduslik eesmärk. Esitatud tõenditest ei nähtu ka VÕS § 586 lg-s 6 ja § 587 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete järgimist. Hageja I ei täitnud ühise tegutsemise lepingule/seltsingulepingule iseloomulike nõudeid. Hagejad ei panustanud rahaliste osamaksete või tööga ühisesse tegutsemisse ning samuti ei omandatud kinnistu kaasomandisse (TsK § 440 lg 2 või VÕS § 589 lg 9). Kostja tahe oli suunatud hagejale I kostja huvides teatud tegude tegemiseks volituse andmisele. Asjaolu, et kostja lubas müüa hageja II perele elamus II korruse korteri ei ole seltsinglaste ühine tegutsemine. Kostja on eakas Eesti Vabariigi mitteresident, kes ei saanud pidevalt kinnistul viibida ja hoida end kursis hagejate tegevusega. Maakohus leidis ekslikult, et hagejate poolt kostja raha eest korraldatud tööd ja kostja näpunäited kinnistul asuva elamu renoveerimiseks tõendavad poolte tahet tegutseda seltsinglastena. Kostja poolt raha üleandmine enda kinnistu parendamiseks on omaniku õigus ja kuna kostja ise kinnistu renoveerimistöid juhendada ei saanud, volitaski ta hageja I nende tööde korraldamiseks TsK § 394 mõttes. Kostja andis hagejale I selgeid korraldusi käsunduslepingu mõistes. Hageja I tegutses 5.02.1997 volikirja alusel volinikuna, kelle ülesandeks oli volikirjas tsiteeritud tegusid teha (TsK § 394 lg 1). Kostja ja hageja I ei leppinud kokku tasu maksmises, kuid hageja I 8.06.2012 menetlusdokumendist nähtuvalt on ta endale tasu arvestanud kui

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu vaheotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kuigi apellant tugineb suuresti väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus kaebusele vastuseks siiski järgmist. Hagi on esitatud hagejate ja kostja vahelisest lepingust tulenevate rahaliste nõuete saamiseks. 4.09.2014 palusid hagejad maakohtul teha vaheotsus tuvastamaks, kas hagejate ja kostja vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping TsK § 438 lg 1 mõttes ja seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes ning milline oli sel juhul lepingu põhisisu. Maakohus luges tuvastatuks, et hagejate ja kostja vahel sõlmiti 1997.a-l ühise tegutsemise leping, mille täitmise juhiks määrati hageja I ning mille sisuks oli Pärnus XXXXXXXXX XXX XX asuval kinnistul korrastada/renoveerida nii hoonestus kui haljastus, valmistada ette korteriomandid kinnistul asuva suure elamu esimesel ja teisel korrusel ning eraldi hoovimajas, vabastada elamud sundüürnikest ja hallata kogu kinnistut jooksvalt. Maakohus leidis, et ajal, mil hagejate väitel seltsingusuhted alguse said kohaldus poolte vahelisele lepingule TsK 39.peatükk ning tulenevalt VÕSRS § 18 lg-test 1 ja 2 kohaldatakse enne 1.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele VÕS-is seltsingu kohta sätestatut, mis aga ei välista ega piira ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1.07.2002. Ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Ringkonnakohus nõustub eelnimetatud seisukohaga. Ebaõige on kostja käsitlus, et poolte tahe ei olnud suunatud ühiste eesmärkide saavutamisele ja et kostja tahe oli suunatud üksnes hagejale I kostja huvides teatud tegude tegemiseks volituse

andmisele, kuna kostja ise ei saanud pidevalt vaidlusalusel kinnistul viibida. Ringkonnakohtu arvates seisnebki ühise tegutsemise lepingul ja seltsingulepingul põhineva lepingupoolte vahel tekkiva seose (seltsingu) mõte just selles, et teatud eesmärke, mis võivad aga ei pruugi olla tulu saamisele suunatud, on võimalik ühise tegutsemise kaudu ratsionaalsemalt saavutada. Praegusel juhul oli poolte ühiseks eesmärgiks teha korda soetatud kinnistul nii hoonestus kui haljastus, valmistada ette korteriomandid suure elamu esimesel ja teisel korrusel ning hoovimajas, vabastada elamud sundüürnikest ja hallata kogu kinnistut jooksvalt. Poolte soov tegutseda ühise eesmärgi nimel nähtub tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest kogumis – eelkõige kostja volikirjadest K perekonnale (kd I tl 28-30, kd III tl 164-167, 168-171), kostja kirjavahetusest K perekonnaga (kd I tl 33-36, kd III 162-163, 180-181, 192-193), kostja ülekannetest hageja I kontole (kd III tl 185-188). Seoses kostja väitega, et hageja I tegutses ja sai korraldusi käsunduslepingu mõistes, on maakohus õigesti märkinud, et nii TsK § 439 lg 3 kui VÕS § 583 lg 4 järgi tulebki seltsingu/ühise tegutsemise lepingu juhi tegevusele käsunduslepingu sätteid kohaldada. Seega ei ole seltsingut juhtima õigustatud seltsinglasele ka juhtimisega seotud tasu maksmine ja kulude hüvitamine VÕS §-de 627 ja 628 alusel välistatud. Kostja tõi kaebuses esile, et seltsinglaste tegevust iseloomustavaks oluliseks tunnuseks on seltsinglaste võrdsed panused ja majanduslik eesmärk. Nõustuda tuleb sellega, et seltsingulepingu näol on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga, mida kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581). Samas ei kohusta võlaõigusseaduse regulatsioon seltsinglasi tegema võrdseid panuseid. Kuivõrd maakohus peab nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendama vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu 19.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10), ei ole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut iga seltsinglase poolt tehtud panuse suurusele ega seltsingu vara koosseisule. Eespool esitatud põhjustel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja lahendamise tulemusest lähtudes.