XX avaldus lapsega suhtlemise korra täitmist puudutava lahkheli lahendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.03.2017.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (lapse isa): XX (isikukood XXXXXXXXXX) Puudutatud isik I (lapse ema, määruskaebuse esitaja): YY (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isik II (laps): CCC (isikukood XXXXXXXXXXX), RÕA korras määratud esindaja vandeadvokaat Alan Biin Eestkosteasutused: Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsus
Menetluse liik
Kesklinna
Valitsus,
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.03.2017.a määrus ja saata asi maakohtule tagasi uueks lahendamiseks.
2.Rahuldada YY määruskaebus.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.02.01.2017.a esitas lapse isa kohtule avalduse lapsega suhtlemise korra täitmist puudutava lahkheli lahendamiseks. Avalduse kohaselt määras Tallinna Ringkonnakohus 10.11.2016.a määrusega kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra, lapse ema ei võimalda lapse ja isa kohtumisi kohtumääruses sätestatud korras, 2016.a detsembris toimus vaid neli kohtumist, 1(6)
Tsiviilasi nr 2-17-334 emaga ei ole võimalik kontakti saada, ta ei vasta kõnedele, sõnumitele ega e-kirjadele, et oleks võimalik lapsega kohtumisi korraldada.
Eestkosteasutused toetasid avaldust.
3.Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et varasemad vanemate vahelised halvad isiklikud suhted on kandunud üle ema käitumisse lapsega suhtlemise korraldamisel, ema tegevus takistab isa ja lapse suhtlemist, ema näitab üle soovitamast kohtumäärust täita ning avaldus tuleks rahuldada.
Lapse ema ei esitanud kohtule seisukohta, vaatamata kohtu nõudele.
5.03.02.2017.a suulisel ärakuulamisel avaldas isa, et ei tea, mis lahendi kohus võiks teha. Kesklinna Valitsus oli seisukohal, et ema poolt nähtub temale tüüpiline käitumine, s.o korduv ignoreerimine, vältimine, kuid avaldas, et ei poolda sunnivahendite rakendamist, aga kui valida, siis pooldab sunniraha määramist. Lasnamäe Linnaosa Valitsus oli seisukohal, et ei näe võimalust suhtluskorda täiendada. Lapse ema jättis ärakuulamisele, millele ta oli välja kutsutud, ilmumata.
6.03.03.2017.a suulisel ärakuulamisel avaldas isa, et ema andis temale teada, et ei kavatse kohtumäärust täita, ning isa ei poolda suuri rahatrahve emale, kuid samas ei ole ka muid ettepanekuid, millise lahendi kohus peaks tegema. Lapse ema jättis ärakuulamisele, millele ta oli välja kutsutud, ilmumata.
7.Harju Maakohus tegi 08.03.2017.a määruse, millega rahuldas avalduse ja tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Kohus rakendas lapse ema suhtes sunnivahendit: määruse alusel võib lapse isa täitmisavalduse alusel läbi viia tsiviilasjas nr 2-15-16384 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2016.a määruse resolutsiooni punktide 3.3 ja 3.6 täitmiseks täitemenetluse, milles kohtutäituril on õigus teha lapse emale sunniraha rakendamise hoiatus ja, kui lapse ema hoiatusele vaatamata ei tee Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2016.a määruse resolutsiooni punktide 3.3 ja 3.6 täitmiseks vajalikku toimingut või rikub kohustust toimingut taluda, on kohtutäituril õigus määrata lapse emale sunniraha kokku summas 192 eurot. Sunniraha võib määrata kuni 30.04.2017.a. Kohus jättis lapsele riigi õigusabi osutamise kulud riigi kanda ja muud menetluskulud lapse ema kanda. Kohus määras lapse menetluskulude, välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud, vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 0 eurot ja lapse isa menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 10 eurot. Kohus mõistis lapse emalt lapse isa kasuks välja menetluskulud 10 eurot. Kohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg 7 p 1, perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 2, § 183 ja § 261 alusel tuleb avaldus rahuldada, tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ning rakendada lapse ema suhtes sunnivahendit. Arvestades, et isa esitas avalduse 02.01.2017.a (TsMS § 65), on möödunud 60 päeva avalduse esitamisest. Arvestades, et avaldus jõudis Harju Maakohtusse 09.01.2017, isa kõrvaldas avalduse menetlusse võtmist takistava puuduse 18.01.2017.a, kohus kutsus vanemad välja korduvalt piisavalt erinevatel vanematele sobinud aegadel piisava etteteatamisega, kohustas vanemaid teatama kohtule kirjalikult muu hulgas oma seisukohtadest asja kokkuleppel lahendamise võimaluste kohta ja arutas kohtusse ilmunud vanemaga võimalusi lahendada asi kokkuleppel, on kohus teinud kõik mõistlikult võimaliku vanemate lahkheli kokkuleppel lahendamiseks 60 päeva jooksul. Kohtul puudub õigus seaduses sätestatud tähtaega pikendada. Isa ei olnud menetluse pikenemisega nõus ja menetluse
2(6)
Tsiviilasi nr 2-17-334 pikenemine rikuks ka lapse õigusi, eelkõige õigust suhelda oma vanemaga. Et 60 päeva jooksul ei saavutatud kohtus suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet, on lepitusmenetlus ebaõnnestunud. TsMS § 229 lg 2 teise lause alusel luges kohus avaldaja seletusega avalduses ja 03.03.2017.a ärakuulamisel tõendatuks asjaolu, et ema on jätnud võimaldamata isa ja lapse kohtumisi vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2016.a määruse resolutsiooni punktile 3.2, rikkudes lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust, ja jätnud võimaldamata isal endaga kontakteeruda Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2016.a määruse resolutsiooni punktis 3.2 määratud suhtlemiskorra täitmiseks, raskendades lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmist. Seda kinnitavad ka lapsele määratud esindaja ja Kesklinna Valitsuse seletused, ema käitumine käesolevas menetluses ning asjaolu, et ema ei ole avalduses esile toodule vastu vaielnud. Isaga suhtlemine on kohtu määratuga võrreldes vähenenud, millega on rikutud lapse õigust isaga suhelda. Toodust tulenevalt puudub alus jätta avaldust rahuldamata. Lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral peab kohus tegema TsMS § 563 lg 7 punktides 1, 2 või 3 sätestatut sisaldava määruse. Kohtul puudub õigus jätta selline määrus tegemata. Kohus leidis, et arvestades, et kohtutäituri määratav sunniraha ei või olla väiksem kui 192 eurot ja lapse isa palus mitte määrata emale kohustust suures summas, ja eelkõige lapse huve, on põhjendatud sunniraha suurus kokku kuni 192 eurot. Arvestades, et määruse tegemise aluseks olnud asjaolud võivad ajaga muutuda, on mõistlik aeg, milleni kohtutäitur võib sunniraha määrata, 30.04.2017. Sõltumata lepitusmenetluse tähtaja möödumisest kokkulepet saavutamata, oleks lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise alus TsMS § 563 lg 7 järgi ka asjaolu, et ema ei ilmunud kohtusse. Kohus kutsus ema välja erandina ka teistkordselt, kuid ema jättis ka teistkordselt kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata. Ema oli teadlik kohtu selgitusest, mille kohaselt lapse haigust ei loeta mõjuvaks põhjuseks. Lapse haigestumine ei ole erakorraline sündmus, vaid tavapärane sündmus, millega on võimalik ja vajalik arvestada ja teha eelnevalt selleks puhuks vajalikud korraldused. Kolmandat korda lapse isa tahte vastaselt teda välja kutsuda ei oleks põhjendatud. TsMS § 563 mõtte kohaselt ei kutsuta vanemaid välja eraldi, vaid samaaegselt.
8.02.05.2017.a esitas lapse ema maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus jätta avalduse rahuldamata ja juhul kui kohus rahuldab avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks, viia läbi lepitusmenetlus ning mitte rakendada sunnivahendit lapse ema suhtes. Kohus ei ole arvestanud lapse huve. Samuti ei ole kohus asja menetlenud tsiviilmenetluse seadustikus (TsMS) ettenähtud viisil. Kohus edastas emale 25.02.2017.a kohtuistungi kutse, mille kohaselt pidi kohtuistung toimuma 13.02.2017.a. Avaldaja tegi selle peale avalduse kohtuistungi aeg edasi lükata, sest avaldaja viibis välisriigis. Ema oli nõus avaldaja sooviga, et istung lükatakse edasi. Kohus tõstis vastupidiselt kohtuistungi aja varasemaks ja määras uue istungi aja 03.02.2017.a, saates 30.01.2017.a pärastlõunal sellekohase kutse. Lapse ema sai kutse kätte 01.02.2017.a. Samal päeval helistas emale ka asja menetlev kohtunik, et kas oleks võimalik emal siiski ilmuda lapse haigusest hoolimata istungile. Telefonivestluses jäi emale mulje, et kohtunik ei ole asjas erapooletu ega lähtu lapse huvidest. Ema selgitas kohtunikule, et tal ei ole haiget last nii lühikese etteteatamise tähtajaga mitte kuhugi jätta ning ainuke võimalus kohtusse ilmuda oleks haige laps kaasa võtta. Ema selgitas, et lapse vanaisa töötab Soomes ning vanaema on pedagoog, kes ei saa nädala sees vaba päeva võtta. Kohtuniku sõnade kohaselt ei tohi last menetluse raames toimuvatele istungitele igal juhul kaasa võtta, ka siis kui laps oleks terve. Ema avaldus kohtuistungi määramisel soovi, et istungit ei tõstetaks mitte mingisugusel juhul 03.02.2017.a, sest emal ei ole võimalik sellel istungil mistahes juhul osaleda. Kohus
3(6)
Tsiviilasi nr 2-17-334 ignoreeris seda taotlust. 01.02.2017.a kättesaadud istungi kutse ja istungi vahele jäi vaid üks tööpäev. Seega on kohus olulisel määral rikkunud menetlusnorme. 03.02.2017.a istungi järgselt viibis avaldaja välisriigis ning kohtumised sellel ajal ei oleks saanud lapsega toimuda. Seega jääb arusaamatuks kohtu asjakohatu kiirustamine, kui asja oleks võinud lahendada peale avaldaja tagasitulekut. Avaldaja oli oma avalduse esitamise seisuga teadlik, et ta viibib ca 21 päeva eemal omal algatusel, seega ei saa lähtuda siin rangelt 60 päeva nõudest, vaid sellest tuleb maha lahutada avaldaja soovil sellel perioodil eemal viibimise aeg. Võttes arvesse, et avaldaja oli viivituses ca 3 nädalat ka riigilõivu tasumisega, oli avaldajapoolne viivitus juba kokku kuus nädalat. Seega ei oleks saanud avaldajast tulenevalt asja menetleda 60 päevaga. Kohus ei ole lähtunud TsMS 563 lg-test 3 ja 5, sest kohus ei ole püüdnud menetluse käigus jõuda vanemate kokkuleppeni. Kohus ei ole selgitanud emale ei kutses ega telefonivestluses, missugused õiguslikud tagajärjed on sellel, kui kohus lahendab asja ainult avaldaja (vale)väidetele tuginedes. Kohus ei ole andnud emale ka võimalust menetleda asja osaliselt kirjalikult, st esitada oma seisukohad kohtule kirjalikult. Kohtu viide, et TsMS § 563 mõtte kohaselt ei kutsuta vanemaid välja eraldi, vaid samaaegselt, on ebaõige. Kui lahendamise käigus ei ole võimalik vanemaid välja kutsuda korraga ning asja lahendamiseks on vaja vanemad välja kutsuda eraldi, peab kohus seda tegema. Ema selgitas kohtule, et ta on nõus ja talle sobib 13.02.2017.a toimuma pidav kohtuistung ning ema ärakuulamine oleks pidanud toimuma siis. Kohus ei ole antud menetluses püüdnud asjaosalisi suunata asja lahendamiseks kokkuleppel. Kohus ei ole esitanud ettepanekut ka kohtuväliseks nõustamiseks, kuigi see annaks paremaid tulemusi, kui sunniraha määramine. Kohus ei ole mistahes viisil püüdnud, et saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise kohta. Lapse ema ei nõustunud, et ema oli teadlik kohtu selgitusest, mille kohaselt lapse haigust ei loeta mõjuvaks põhjuseks. Lapse haigestumine ei ole erakorraline sündmus, vaid tavapärane sündmus, millega on võimalik ja vajalik arvestada ja teha eelnevalt selleks puhuks vajalikud korraldused. Kohus ei selgitanud emale, et lapse haigus ei ole mõjuv põhjus mitte ilmuda istungile. Vastupidiselt kinnitas kohus telefonivestluses, et kui laps on haige, ei saa ema istungile tulla. Kohtu seisukoht, et lapse haigestumine ei ole erakorraline sündmus, vaid tavapärane sündmus, ei ole õige. Antud asjas ei ole kohus kogunud mitte ühtegi tõendit, vaid lähtus oma otsustuse tegemisel üksnes avaldaja valeväidetest.
9.Avaldaja palus määruskaebuse jätta rahuldamata. Eestkosteasutused leidsid, et määruskaebus tuleks rahuldada. Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
12.Maakohus tunnistas vaidlustatud määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras sunnivahendi rakendamise võimaluse. TsMS § 563 lg 7 kohaselt teeb kohus sellise sisuga määruse üksnes juhul, kui on täidetud üks järgnevatest eeldustest: kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või üks vanematest ei ilmu kohtusse või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast. Maakohus on määruses märkinud, et kuivõrd 60 päeva jooksul ei saavutatud kohtus suhtlemise
4(6)
Tsiviilasi nr 2-17-334 korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet, on lepitusmenetlus ebaõnnestunud. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleks pöördunud perenõustaja poole. Seega ei ole nimetatud alus kohaldatav. Toimikust ei nähtu, et kohus oleks pooli ka perenõustaja poole suunanud või juhtinud mõlema menetlusosalise tähelepanu võimalusele lasta enda nõustada perenõustajal. Asjaolu, et kohus kohustas vanemaid teatama kirjalikult oma seisukohtadest asja kokkuleppel lahendamise võimaluste kohta ja arutas üksnes kohtusse ilmunud vanemaga võimalusi lahendada asi kokkuleppel, ei ole piisav. Käesoleval juhul ei nähtu, et kumbki pooltest oleks keeldunud perenõustaja juurde minemast. Samuti ei ole kohus vanematega arutanud lapsega suhtlemise võimatusest tulenevaid tagajärgi lapse heaolule. Lapse ema ei ole ka keeldunud lepitusmenetluse läbi viimisest. Asjaolu, et lapse ema ei esitanud kirjalikku seisukohta, ei ole samuti piisav, et leida, et kohtus ei saavutatud suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet. Kohus on lepitusmenetluse asjas kohustatud vanemad isiklikult välja kutsuma ning seega on puudutatud isikul õigus esitada enda seisukohad ka suuliselt.
13.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtuga, et lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise alus on käesoleval juhul asjaolu, et ema ei ilmunud kohtusse. Kuigi TsMS § 563 lg 7 sellise aluse ette näeb, ei saa kohus seda rakendada, kui kohus on istungite määramisel rikkunud menetlusõigust. TsMS § 343 lg 2 kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva. Nimetatud tähtaeg võib olla lühem üksnes menetlusosaliste nõusolekul. Käesoleval juhul määras maakohus esialgu istungi 13.02.2017.a (tl 23 - 24b). Pärast seda, kui avaldaja teatas, et talle see aeg ei sobi, tõstis kohus istungi aga kuupäevale 03.02.2017.a, saates kohtukutsed nimetatud kohtuistungile välja 30.01.2017.a, mille lapse ema sai Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt kätte 01.02.2017.a. See tähendab, et lapse emale teatati kohtuistungist ette üksnes kaks päeva. Ka istungiaja muutmise korral peab uue kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt 10 päeva. Kohtukutse peale teatas lapse ema, et ta ei saa istungil osaleda, kuna tal on laps haige. Seega ei andnud lapse ema nõusolekut istungist etteteatamise tähtaja lühendamiseks. TsMS § 343 lg-s 2 sätestatud 10 päeva reegli eesmärk ei ole üksnes anda menetlusosalistele võimalus ette valmistada istungiks, vaid ka anda menetlusosalistele võimalus korraldada ja planeerida istungile tulemine. Kui lapse ema ei nõustu tähtaja lühendamisega, mh teatades kohtule eluliselt usutava põhjenduse, miks ta ei saa osaleda kahe päeva pärast istungil, ei saa kohus, olles ise rikkunud istungi kokkukutsumise korda, lugeda menetlusosalist põhjuseta istungile mitteilmunuks. On eluliselt usutav, et kaheaastase lapse puhul võib kahepäevase etteteatamisega olla äärmiselt keeruline leida lapsehoidjat ning lapsehoidja mitteleidmisel peab lapsevanem olema haige lapsega kodus. Esimese istungi puhul ei teavitanud kohus ka lapse ema lepitusmenetluse puhul ilmumata jätmise tagajärgedest. Ka 03.03.2017.a istungi puhul on kohtukutse küll välja saadetud 03.02.2017.a, kuid Kohtute Infosüsteemi kohaselt on see lapse emale kätte toimetatud alles 27.02.2017.a ehk 3 päeva enne istungit. TsMS § 343 lg 2 kohaselt ei piisa kohtukutse edastamisest, vaid kohtukutse peab olema kätte toimetatud selliselt, et kättetoimetamise ja istungi vahele jääb 10 päeva. Ükskõik kui varakult saadetakse kohtukutse asjas välja, peab kohus hoolitsema ka selle eest, et see oleks õigeaegselt menetlusosalisele ka kätte toimetatud. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse ema oleks andnud nõusoleku tähtaja lühendamiseks. Asjaolu, et menetlusosaline ei teavita kohtukutse kättesaamisel koheselt, et talle see aeg ei sobi, ei tähenda, et ta nõustub tähtaja lühendamisega. Seega on ka teise istungi kokkukutsumisel kohus rikkunud menetlusõigust. Arvestades, et käesoleval juhul on kohus istungite kokkukutsumisel rikkunud menetlusõigust, ei pea istungilt puuduv menetlusosaline iseenesest tõendama mõjuvat põhjust istungilt puudumiseks. Juhul kui kohus ei oleks menetlusõigust rikkunud, oleks lapse ema pidanud TsMS § 422 lg 2 kohaselt esitama mõjuva põhjuse põhistamiseks kohtule tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda takistuseks kohtuistungile
5(6)
Tsiviilasi nr 2-17-334 ilmumiseks (eelkõige arstitõendi). Käesoleval juhul aga kohus rikkus TsMS § 334 lg-t 2 mõlema istungi puhul. TsMS-is menetlusosalistele tagatud menetlusõiguste rikkumist ei õigusta ka TsMS § 563 lg 9, mille kohaselt kohus viib lepitusmenetluse läbi 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Kohus peab suutma viia lepitusmenetlus läbi 60 päevaga selliselt, et kõikide osapoolte menetlusõigused on tagatud. Vajadusel saab kohus küsida menetlusosalistelt eelnevalt enne istungi määramist nende jaoks istungiks sobivaid päevi, et vähendada istungite edasilükkamise vajaduse riski.
14.Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd maakohus ei ole sisuliselt viinud läbi lepitusmenetlust ning on ebaõigesti lugenud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja kohaldanud sellest tulenevalt sunnivahendeid, tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Arvestades eeltoodut, puudub vajadus hinnata määruskaebuses esitatud ülejäänud vastuväiteid.
15.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3 viimane lause).
Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.