XX avaldus XX ja YY ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste CC, LL ja RR suhtes ning hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks XX-le või alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks laste suhtes ning laste elukoha osas otsustusõiguse üleandmiseks XX-le ning lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks YY avaldus XX vastu laste suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning YY-le otsustusõiguse andmiseks laste viibimiskoha määramise osas ning lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.04.2017.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja I (laste ema, puudutatud isik V): XX (isikukood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Maire Arm Avaldaja II (laste isa, puudutatud isik IV): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Grete Kirsimaa Puudutatud isik I – III (lapsed): CC (isikukood XXXXXXXXXX), LL (isikukood XXXXXXXXXX) ja RR (isikukood XXXXXXXXXXX), RÕA korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Eestkosteasutus I: Saue vald Saue Vallavalitsuse kaudu
1(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 Eestkosteasutus II: Tartu vald Tartu Vallavalitsuse kaudu Menetluse liik
Jätta Harju Maakohtu 07.04.2017.a määrus muutmata.
2.Jätta YY määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud YY kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.Määrata kindlaks ja mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskuluna määruskaebemenetluses kantud lepingulise esindaja kulu 624 eurot.
5.Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis käesoleva lahendi resolutsiooni punktis 4 väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Laste ema esitas 13.02.2015.a avalduse (mida hiljem korduvalt täiendas ja täpsustas) ja palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja määrata kindlaks suhtluskord. Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt kolis laste ema kodust välja, kuna laste isa on olnud tema suhtes vägivaldne. Laste ema asus elama Harjumaalt Saue vallast Tartumaale, Tartu valda. Laste ema heidab laste isale ette, et ta on liialt hoolitsev ega arvesta laste huvidega. Laste isaga ei ole võimalik kokkuleppeid sõlmida, ta ei pea nendest kinni. Laste isa ei mõista laste huve ja igapäevarežiimi vajalikkust. Laste isa käitumine ei mõju soosivalt laste koolikohustuse täitmisele. Laste huvides ei ole veeta võrdselt aega vanematega olukorras, kus vanemate elukohad on kaugel. Enda lõplikes seisukohtades märkis laste ema, et kuna menetlus on kestnud kaks aastat, mille jooksul on lapsed elanud emaga Tartumaal, on lastel kujunenud välja rutiin, päevakava, meelistegevused ja sõpruskond. Laps C käib teises klassis XXX ja lapsed R ja L on käinud kaks aastat XXX. Lastel on Tartumaal olemas tugivõrgustik ema, vanaema ja vanavanaema näol.
2.Laste isa esitas 20.02.2015.a avalduse (mida hiljem korduvalt täiendas ja täpsustas) ja palus, et vanemate ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt ja laste isale antakse otsustusõigus laste viibimiskoha määramiseks ning et laste ema ja laste suhtes määratakse kindlaks suhtluskord. Avalduse ja täpsustuse kohaselt tekkisid vanematel erimeelsused 2014.a lõpus. Laste isa tegeles lastega rohkem kui laste ema. Laste ema oli perest kaugenenud. Veebruaris 2015.a lahkus laste ema koos lastega pere ühisest kodust turvakodusse. Laste ema tegevuse tulemusena katkestati isa ja laste suhe kolme nädala vältel. Laste ema, võttes lapsed turvakodusse kaasa, lõhkus laste senise elukorralduse, hoides neid eemal lasteaiast, sõpradest ja sugulastest. See põhjustas lastes ebastabiilsust. Laste ema käitumine ei ole täiskasvanulik ja vanemate vahelist koostööd tagav. Laste isa tõi lapsed turvakodust tagasi ja sõitis lastega puhkusele. Laste ema ei ole soovinud kokku leppida ning tema tõttu on luhtunud lepituspüüdlused. Laste ema on esitanud kohtule vastuolulisi ja ebaõigeid väiteid ning on kohtuga manipuleerinud. Laste huvides on elamine nende sünnikodus Harjumaal. Laste isa on võimeline tagama lastele terve ja majanduslikult kindlustatud kasvamise. Samuti on laste isal tugevam pühendumus ja hingeline side lastega. Laste isa leidis, et laste püsielukoht on olnud kodu Saue vallas. Lastel on seal välja kujunenud sõpruskond. Lapsed saavad hästi läbi ka laste
2(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 isa vanemate lastega, kellega koos veedetakse aega, käiakse reisidel ja sportimas. Laste isal on rohkem vaba aega lastega tegelemiseks, kuna laste isa töögraafik on paindlik. Laste huvides ei ole elada ema juures Tartumaal. Kui kohus peaks leidma, et laste huvides on elada võrdselt mõlema vanemaga, on laste isa nõus kolima Tartumaale nii, et lapsed on temaga kaks nädalat järjest reede õhtust reede hommikuni ja seejärel kaks nädalat laste emaga.
3.Eestkosteasutused ja lastele määratud esindaja toetasid kehtivat korda laste huvidest lähtuvalt.
4.Harju Maakohus tegi 07.04.2017.a määruse (mida parandas 04.05.2017.a määrusega), millega rahuldas osaliselt laste ema avalduse ja lõpetas laste vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt laste suhtes ning andis laste emale üle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha valiku osas. Kohus jättis rahuldamata laste isa avalduse. Kohus rahuldas laste ema avalduse suhtluskorra määramiseks osaliselt ja määras laste ja laste isa suhtluskorra ning jättis laste isa avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks rahuldamata. Suhtluskorra kohaselt on isal õigus lastega suhelda 2017.a 15. nädalal, 19. nädalal, 23. nädalal jne igal paaritu nädala lõpul alates reedel kella 16.00 kuni pühapäeval kella 20.00 nii, et isa võtab lapsed lasteaiast / koolist / ema viibimiskohast mitte enne 16.00 ja toob lapsed tagasi ema viibimiskohta pühapäeva õhtul hiljemalt kella 20.00, ning 2017.a 17. nädalal, 21. nädalal, 25. nädalal jne reedel kella 16.00 kuni teisipäeval kella 19.00 nii, et võtab lapsed lasteaiast / koolist / ema viibimiskohast mitte enne 16.00 ja toob lapsed tagasi ema viibimiskohta teisipäeva õhtul hiljemalt kella 19.00. Vanemate omavahelisel kokkuleppel võivad toimuda täiendavad kohtumised muudel vanematele sobivatel aegadel. Kokkulepped loetakse sõlmituks, kui mõlemad vanemad lepivad selles sms-i või e-kirja teel kokku. Vanemate omavahelisel kokkuleppel võivad toimuda täiendavad kohtumised muudel vanematele sobivatel aegadel. Kokkulepped loetakse sõlmituks, kui mõlemad vanemad lepivad selles sms-i või e-kirja teel kokku. Emadepäeval on lapsed ema juures ja isadepäeval on lapsed isa juures. Kui lapsed soovivad viibida pühade ajal teiste sugulaste juures, peavad vanemad seda soovi võimalusel arvestama. Kui isadepäev langeb ajale, mil lapsed veedavad graafikujärgset aega emaga, võtab isa lapsed nende viibimiskohast isadepäeva hommikul kell 10.00 ning toob lapsed tagasi ema viibimiskohta sama päeva õhtul hiljemalt kell 20.00. Juhul kui emadepäev langeb isa suhtluskorra nädalavahetusele, toob isa lapsed ema viibimiskohta emadepäeva hommikul hiljemalt kell 12.00. Laste haigestumine (nii viibimiskohas kui ka lahuselava vanema juures) on põhistatav arstitõendiga, mis keelab lapsi transportida. Lapsed tuleb peale suhtluskorda (ka haigestumise korral, kui lapsi tohib transportida) viia ema viibimiskohta. Lahuselava vanemaga suhtluskorra ärajäämine laste haigestumise tõttu asendatakse esimesel võimalusel peale laste tervenemist, mis sobivad mõlemale vanemale. Lastel on võimalik igapäevaselt suhelda lahuselava vanemaga telefoni, sms-i ja Skype’i vahendusel. Lapsevanemad võivad lastega reisida väljapoole Eesti Vabariiki, teavitades välisreisist laste teist vanemat vähemalt kaks nädalat enne reisi. Koolivaheaegadel (sügis- ja kevadvaheaeg) on lapsed võrdselt mõlema vanema juures selliselt, et paaris õppeaastal (2016/2017 õppeaasta) viibivad lapse sügisvaheaja isaga ning paaritul õppeaastal (2017/2018) emaga, kevadvaheaja veedavad lapsed paaritul õppeaastal (2017/2018) isaga paaris õppeaastal (2016/2017) emaga nii, et isa võtab lapse vaheaja esimesel päeval kell 10.00 ema viibimiskohast ja toob vaheaja lõpus lapsed tagasi ema viibimiskohta hiljemalt kell 20.00. Talvevaheajal on lapsed paaritul õppeaastal (2017/2018) I poole isaga ja paaris õppeaastal (2016/2017) II poole emaga ning paaritul õppeaastal (2017/2018) I poole emaga ja paaris õppeaastal (2016/2017) II poole isaga nii, et isa võtab lapse esimesel päeval kell 10.00 ema viibimiskohast ja toob viimasel päeval lapsed tagasi ema viibimiskohta hiljemalt kell 20.00. Suveperioodil on suhtlus lastega järgmine: alates suvevaheaja ametlikust algusest (arvestades kõige hiljem vaheajale minevast lapsest) kahenädalase arvestusega viibivad lapsed kummagi
3(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 vanema juures võrdselt. Suvine suhtluskord algab lastel paaritul aastal isaga ja paarisaastal emaga. Suveperioodi sisse (juuni, juuli, august) jäävate pühade ajal (jaanipäev ja taasiseseisvumispäev) viibivad lapsed selle vanema juures, kelle juures nad suhtluskorra järgi parasjagu on. Muudatustest etteteatamine ja ka jooksvalt lastega tekkinud küsimuste korral, võtavad vanemad omavahel ühendust kirjalikult, kas sms-i või e-posti teel. Kui on vaja teist vanemat teavitada kriitilisest olukorrast kiiresti, helistab üks vanem teisele ja teavitab hetkeolukorrast. Vanemad suhtlevad omavahel viisakalt ning lugupidavalt. Lapsevanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab laste suhet teise vanemaga või raskendab laste kasvatamist. Keelatud on teise lapsevanema ja tema sugulaste halvustamine ning laste kasutamine (lastega manipuleerimine) omavahelistes suhetes üksteise vastu. Sealhulgas ei kritiseeri pooled teist lapsevanemat ega tema elukorraldust laste kuuldes ning ei pane lapsi põhjendamatult olukorda, kus ta peaks tegema valikuid kummagi vanema vahel. Lahuselavad vanemad teevad konstruktiivset ja sõbralikku koostööd laste kasvatamisel. Vanemad kohustuvad lastega suhtlemisel lähtuma laste vaimsest ja tervislikust heaolust. Kohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste kohaselt on asjas kogutud tõenditega, sh läbiviidud ekspertiisi käigus tuvastatuga, tõendatud, et mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama ja nende eest hoolitsema ning neil on lastega lähedased suhted. Samas taotlevad mõlemad vanemad ühise hooldusõiguse osalist või täielikku lõpetamist. Ka menetluse kestel esitatud korduvatest taotlustest muuta kehtivat korda nähtub, et vanemad ei ole suutelised leppima kokku lastesse puutuvas ning teostama ühiselt hooldusõigust. Seega tuleb lõpetada vanemate ühine hooldusõigus. Esitatud avaldustest, ärakuulamisel avaldatust ning tõenditest nähtuvalt elasid vanemad ja lapsed ühise perena kuni 2014.a lõpuni. Seejärel kolis ema Tartumaale koos lastega ning isa elukohaks jäi pere senine elukoht Harjumaal. 2015.a alguses puudus vanemate vahel suhtlus täielikult nii, et teine vanem ei teadnud laste viibimiskohta ning selleks, et lastest eemalviibiv vanem saaks lastega suhtluse taastada, tuli kohaldada esialgset õiguskaitset. Nüüdseks on laste ja vanemate vaheline suhtlus taastunud. Vanemad leppisid eestkosteasutuste kaasabil kokku menetluse kestel täiendava suhtluskorra, kuid asusid seda täitma alles seejärel, kui kohus seda arvesse võttes muutis menetluse ajal kehtivat esialgse õiguskaitse korda. Vanemad ei ole suutnud leppida kokku pikemaajaliselt kehtima jäävas korras lisaks kohtumäärusega kohaldatule. Järjepidevalt on üleskerkinud vanemate omavahelises suhtluses lastesse puutuvalt vaidlusi. Erimeelsuste lahendamisele ei ole kaasa aidanud ka nõustamisel osalemine ega eestkosteasutuste kaasabi. Suurimat vaidlust tekitab asjaolu, kes otsustab laste püsielukoha ehk kas laste püsielukoht on ema või isa elukoht. Vaidlus puudub selles, et mõlema vanema elukohad on lastele sobilikud. Mõlemad vanemad on hoolitsenud laste tervise eest. Vaidlust ei ole selles, et vanim laps on alustanud kooliteed Tartumaal ning ta on lõpetamas seal teist klassi. Nooremad lapsed käivad eelharidust omandamas teist aastat Tartumaa lasteasutuses. Kõik lapse huve kaitsvad isikud sh Tartu Vallavalitsuse esindaja toetavad laste elukorralduse samaks jätmist, kuna lapsed on elukorraldusega kohanenud: neil on tekkinud kahe aasta jooksul oma rutiin, stabiilsus ning kooli-lasteaia ja naabruskonna sõpruskond. Arvestades laste isa käitumismustrit menetluse kestel sh laste varjamist ema eest 2015.a kevadel ning esialgse õiguskaitse korras määratud korra korduvat rikkumist, ei pidanud maakohus põhjendatuks määrata laste elukoha määramise õigust isale. Nimetatut ei toetanud ka laste huve kaitsvad isikud. Läbi menetluse teeb isa laste emale etteheiteid kompromissituse kohta st selles suhtes, et ema ei nõustu isa ettepanekutega. Samas ei pea isa ise vajalikuks täita kohtumäärusega sätestatut, kui see ei ole talle sobilik. Nimetatud käitumine ei ole laste huve arvestav. Põhjendatud ei ole täielikult vanemate ühishoolduse lõpetamine, kuna suuremaid erimeelsusi teistes hooldusküsimustes ei ole laste ema esile toonud. Lapse igapäevaelu
4(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele dokumentidele. Vanemad ei ole menetluse kestel kokkuleppelist suhtluskorda saavutanud. Abi ei ole olnud ka perelepitusest. Vanemad ei otsi selles üksmeelt, vaid on kangekaelselt kinni oma põhimõtetes. Seega tuleb ühelt poolt kohtu määratud kehtivat suhtluskorda konkretiseerida piisavalt selleks, et see oleks kõigile osalistele üheselt mõistetav ja ka täidetav ning teiselt poolt peab suhtluskord olema piisavalt paindlik, arvestamaks laste huve ka nende kasvades. Maakohus ei pidanud põhjendatuks määrata vanemate suhtluskorda võrdses määras, kuna selle kohaldamiseks peab olema vanemate vahel hea läbisaamine, koostöö ja usaldus. Antud juhul see aga puudub. Kohus arvestas suhtluskorra määramisel kõiki dokumentaalseid tõendeid, laste vanust ja tegelemist huvialadega. Kohus leidis, et suhtluskorda ei tule täpsemalt reguleerida, sest vanem peab alati vanema õigusi teostades silmas pidama lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks veelgi detailsema suhtlemiskorra.
5.02.05.2017.a esitas laste isa maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uue määruse, millega antakse otsustusõigus laste viibimiskoha määramiseks üle laste isale ja määratakse kindlaks laste ja laste ema vaheline suhtluskord. Alternatiivselt palus laste isa määrata võrdne suhtluskord, kus lapsed oleksid kaks nädalat ühe vanemaga ja seejärel kaks nädalat teise vanemaga. Ühise hooldusõiguse lõpetamine, sõltumata sellest, kas see lõpetatakse osaliselt või täielikult, on hooldusõigusest ilma jääva vanema jaoks samaväärne isikuhooldusõiguse äravõtmisega PKS § 135 mõttes. Viimane on Riigikohtu praktika (nt 3-2-1-142-13) järgi aga äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on kohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks on laste ema õigused laste suhtes olulisemad kui isa omad ning kuidas määrusega kehtestatu laste heaolu paremini tagab. Kohus on määruses välja toonud, et lastele on oluline rutiin, stabiilne elukorraldus ning kooli-, lasteaia- ja naabruskonna sõpruskond, mistõttu peaks laste elukohaks jääma ema elukoht. Seda põhimõtet ei järginud aga kohus siis, kui tegi 30.03.2015.a esialgse õiguskaitse määruse, millega andis emale ilma reaalse põhjuseta võimaluse viia lapsed teistkordselt vägisi oma kodust minema. Kohus jättis tähelepanuta, et 04.02.2015.a viis esmakordselt lapsed kodust ilma isale ette teatamata ära laste ema, hoides neid eemal isast, lasteaiast, sõpradest, sugulastest ning lõhkudes laste kogu senise elukorralduse ja rutiini. Laste äravõtmine lasteaiast ja nendega põgenemine, laste sulgemine kolmeks nädalaks naiste varjupaika ning isa eest peitmine oli pahatahtlik tegevus ja laste huvide vastane käitumine laste ema poolt, kuivõrd hilisem menetlus on selgelt tõendanud, et laste emal polnud mitte mingit põhjust lapsi turvakodusse viia ja isast eemal hoida. Menetluse käigus ei ole selgunud ühtki asjaolu, mis kinnitaks, et laste elukeskkond isa juures oleks lastele ohtlik või muul viisil ebaturvaline. Jääb arusaamatuks, millistel alustel (peale laste ema isikliku huvi) on kohus kohaldanud esialgset õiguskaitset. Eelneva tõttu on eriti kummaline ja erapoolik, et peamise põhjusena, miks isa hooldusõigus määrusega osaliselt lõpetati, on kohus toonud just selle, et isa viis lapsed emale ette teatamata ära, seejuures laste enda turvalisse koju. Ei ole põhjendatud, milles seisneb laste isa ohtlikkus lastele ja milles seisneb laste ema laste huve arvestav käitumine. Laste isa soov ei ole olnud lapsi ema eest varjata, vaid tagada lastele neile tuttav ja turvaline elukeskkond. Määruskaebuse esitaja on korduvalt välja toonud asjaolud, mis tõendavad, et laste ema on käesoleva menetluse jooksul läbivalt kohtuga manipuleerinud ning esitanud kohtule, eestkosteasutustele ja politseile valeinformatsiooni (mh laste isa vägivaldsuse osas, mis on tõenditega ümber lükatud ja milles on kriminaalasi lõpetatud ning laste isa
5(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 väidetavas ebatervetes huvides ja pedofiilsuses), eesmärgiga saamaks enesele õigust otsustada laste elukoha ja elukorralduse üle. Laste ema on teinud kõik selleks, et piirata, takistada, vähendada laste ja isa vahelist suhtlust. Seetõttu jäi laste isale arusaamatuks, kuidas on selliste asjaolude pinnalt võimalik leida, et laste ema käitumine on eeskujulik ja laste huvidele vastav, kui laste ema lähtub selgelt enda egoistlikest soovidest, olles vajadusel valmis ka isa vastu tõendeid fabritseerima. Seesugune käitumine ei anna alust arvata, et tegemist on stabiilse, laste kasvatamisega hakkama saava aruka inimesega. Kohus ei ole nende asjaolude osas käesoleva hetkeni seisukohta võtnud. Lapsi ei tohiks kasvatada lapsevanem, kes teise vanemaga koostööd ei tee ja seeläbi loob ebastabiilse kasvukeskkonna. Kuigi laste isa on teinud laste emale mitmeid kompromissettepanekuid asja lahendamiseks nii e-maili teel, lepitusprotsessidel kui ka läbi kohtu, kutsunud laste ema Tartu valla kaudu mitmeid kordi läbirääkimistele, on kohus ilma sisuliste põhjendusteta leidnud, et just laste isa tõttu on koostöö võimatu. Koostööd on takistanud laste ema, öeldes lahti 2015.a suvel toimunud perelepitusprotsessi käigus saavutatud kokkuleppest, loobudes 2016.a pereterapeudi juures käimisest, loobudes koostööst Tartu Vallavalitsusega jne. Samuti on kohus ise näinud, et laste ema ei tee, kui laste isa pidi lastega Bulgaariasse puhkama sõitmiseks laste ema vastuseisu tõttu esitama kohtule taotluse, kes selle ka laste isa kasuks rahuldas. Laste ema ei vasta laste isa telefonikõnedele ning on eiranud laste isa palveid minna lastega kelgutama, jalgrattaga sõitma või muid huvitegevusi teha. Käesolevas tsiviilasjas ei ole laste huve kaitsvad isikud ja institutsioonid oma seisukohtade kujundamisel lähtunud mitte laste parimatest huvidest ja reaalse faktilise olukorra väljaselgitamise vajadusest, vaid nad on võtnud endale ühe vanema kaitsja positsiooni, mõjutades sellega oluliselt asja lahendamist konkreetse vanema huvides. Seda ilmestab näiteks asjaolu, et 30.03.2015.a, kui toimus laste üleandmine laste ema poolt taotletud esialgse õiguskaitse alusel, ei ilmunud Saue Vallavalitsuse ametnik SS üleandmisele, kuid sellegipoolest kirjutas ta maakohtule omapoolse isa suhtes negatiivse hinnangu üleandmisel toimunust. Tegelikkuses oli toimuv vanema lapse suhtes äärmiselt traumeeriv ning laps soovis selgelt isaga jääda, kuivõrd tal on isaga tugev emotsionaalne side. Traumeerivast hetkest on laste isal ka videosalvestis. Samuti pole SS kordagi esitanud ühtki argumenteeritud põhjendust, mis põhistaks laste ühest vanemast eraldamise vajalikkuse. Lastega kohtus SS 2016.a pärast laste isa kaebuse esitamist nii Saue Valda kui ka Sotsiaalkindlustusametile. Oma ülevaates tõdeb SS, et lastel on hea nii isa kui ka emaga. Siiski ei ole SS kohtumenetluse käigus kordagi oma seisukohti laste huvides korrigeerinud, kuigi menetluse käigus on tuvastatud olulisi isa kasuks rääkivaid asjaolusid, mh et laste ema süüdistused laste isa vägivaldsuse, ebatervete huvide ja pedofiilia osas on alusetud. Kohus andis suure kaalu laste ema ning Saue Vallavalitsuse seisukohtadele, jättes sealjuures tähelepanuta laste enda eelistused (laste endi soovid on esitatud kohtule). Lapse parima huvi hindamise oluline komponent on ka lapse enese arvamuse väljaselgitamine. C on peagi 9-aastane ning tema vaimne võimekus ja arengutase võimaldab tal end probleemideta väljendada ja oma seisukohta avaldada, mistõttu ei saanud laste isa aru, miks on lapse ülekuulamise vastu olnud kõik eestkosteasutused kui ka laste ema. Tuleks kaaluda ka nooremate laste L ja R seisukohtade arvestamise võimalikkust. Seda, et lapsed tunnevad end isa juuresolekul mugavalt ja veedavad temaga hea meelega aega, on tunnistanud ka Tartu Vallavalitsus oma 27.05.2015.a esitatud seisukohas. Samuti on lapsed ise korduvalt isale väljendanud, et soovivad rohkem isa juures viibida. Samuti on kohtule esitatud laste endi poolt kirja pandud soovid 50/50 suhtluseks. Laste ema sellega aga ei arvesta, kahjustades selgelt laste ja isa vahelist suhtlust, läbikäimist ja laste huve. Lisaks on kohus kõrvale kaldunud poolte ja vanemate võrdsuse põhimõttest ning suhtlemiskorra kindlaksmääranud viisil, mille kohaselt laste transportijaks on laste isa. Selline kord ei järgi vanemate võrdsuse põhimõtet ning paneb
6(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 ühele poolele ebamõistlikult suure koormuse. Asjaolude korrektseks väljaselgitamiseks oleks vajalik olnud muuhulgas korraldada asjas istung, kuid sellekohase laste isa taotluse jättis kohus rahuldamata. Määruses leiti, et kohus on menetlusosalised juba üle kuulanud ning edaspidi kuulab kohus menetlusosalised ära vaid kirjalikult. Viimane ärakuulamine leidis aset 04.05.2016.a (ehk aasta tagasi) ning sellest ajast alates on pooled esitanud uut materjali ja informatsiooni, lastega suhtlemises on toimunud muudatusi ja tulenevalt sellest oleks õiglase ning laste huvidega arvestava lahendi tegemiseks vajalik pooled täiendavalt enne lahendi tegemist kohtu poolt ära kuulata. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata ZZ ülekuulamise taotluse ja taotles taotluste osas uue seisukoha võtmist. Tähelepanuta ei saa jätta laste ema jätkuvat pahatahtlikku suhtumist ja sellega ka kohtumääruste mittetäitmist, sest hoolimata sellest, et lapsed soovivad enam isa juures olla, ei arvesta laste ema sellega. Sellega kahjustab ta laste ja isa vahelist suhtlust, läbikäimist, laste huve ning soove. Lastele peab olema tagatud eakohane ja aktiivne eluviis parimate vaimsete ja füüsiliste arenguvõimalustega turvalises keskkonnas ning laste elutingimused laste isa juures on suurepärased nii Laagri kodus kui ka Tartus asuvas kodus. Ühtlasi on laste isa majanduslikult kindlustatud ning tema töö paindlik iseloom võimaldab tal laste emaga võrreldes veeta lastega oluliselt rohkem aega. Lastel on enda sünnikodus ehk isa elukohas Laagris väljakujunenud sõpruskond, kellega lapsed tunnevad end turvaliselt ja hästi. Lapsed saavad hästi läbi ka laste isa vanemate lastega, kellega koos on veedetud aega, käidud reisidel, suusatamas ja sportimas. Seda, et laste isa lastega väga hästi läbi sai ja lastega väga palju tegeles, on kinnitanud ka laste ema ise oma paljudes süüdistustes nimetades laste isa koguni „superisaks“. Laste parimates huvides on elada aktiivse, lastega tegeleva vanemaga, kellel on selle jaoks aega ja tahtmist. Alternatiivina on küsimuse all olnud ka suhtluskord, mille kohaselt panustaksid mõlemad vanemad võrdselt, kuid kohus on määruses märkinud vaid, et vanemate vahel puudub hea läbisaamine, koostöö ja usaldus. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole selline seisukoht laste huve arvesse võttes ammendav ning leiab, et sisulist põhistust, miks selline suhtluskord kõne alla ei võiks tulla, pole kohus esitanud. Määruses pole põhjendatud, et kui vanemate vahel ei ole koostööd, siis kuidas on laste huvides elada selle vanema juures, kes ei ole võimeline tegema kompromisse ja ei ole koostööaldis. Määruskaebuse esitaja on omalt poolt näidanud igakülgset vastutulelikkust asja lahendamisel kõiki pooli rahuldaval viisil, soetades Tartusse ka korteri, et vajadusel oma suhtluskorra ajal lastega Tartus viibida, et ei saaks häiritud laste rutiin ja elukorraldus nagu kohus viidanud on. Vanema tütre C huvides on, et ta saaks kodust kooli ja koolist koju ise käia, mis on tagatud isa Tartu korteris elades (asub koolist 1 km kaugusel), kuid mis praegu seisneb hommikul XXX autoga kooli viimises ja õhtul peale ema tööpäeva autoga koju viimises. Kui kohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et laste isa suhtluskorraldus ei vasta laste huvidele, on laste isa valmis kolima Tartusse ja nõustuma 50/50 suhtluskorraga, kus lapsed oleksid kaks nädalat ühe vanemaga reede õhtust (alates kl 16.00) reede hommikuni (laste lasteaeda ja kooli viimiseni) ning seejärel kaks nädalat teise vanemaga reede õhtust reede hommikuni.
6.Laste ema, eestkosteasutused ja lastele määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning määruse muutmata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kaebuse läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust
7(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 eelnimetatud kohtumääruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
9.Peamine vaidlusküsimus nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus on laste ema ja isa vahel selles, kas viibimiskoha määramise õigus peaks olema laste emal või isal. Samuti on isa palunud alternatiivselt määrata suhtluskord selliselt, et mõlemad vanemad saaksid lastega suhelda võrdselt. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et hooldusõiguse lõpetamine osaliselt on samaväärne isikuhooldusõiguse äravõtmisega. Olukorras, kus vanemad elavad alaliselt lahus ning vanemad on eri meelt ega ole suutnud leppida kokku, kus peaks lapsed viibima (mis on nende peamine elukoht) ning seega ei suuda vanemad teostada ühiselt hooldusõigust viibimiskoha määramise osas, peab kohus lõpetama nende ühise hooldusõiguse selles osas ja määrama ainuhooldusõiguse ühele vanemale. Tegemist ei ole äärmusliku meetmega, vaid ainuvõimaliku meetmega sellises olukorras. Kohus ei saa otsustada vanemate eest, mis on laste elukoht, vaid saab üksnes lõpetada viibimiskoha määramise õiguse osas vanemate ühise hooldusõiguse ja anda selles osas määramise õiguse ühele vanemale. Kuigi maakohtus ja ka määruskaebuses on laste isa taotlenud otsustusõiguse üleandmist viibimiskoha määramise osas, siis arvestades laste isa põhjendusi, ei soovi ta mitte üksnes ühekordset otsustamisõigust (PKS § 119), vaid laste igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel (vt ka RKTKm 3-2-1-159-15, p 24-26). Seega saab lähtuda sellest, et mõlemad vanemad soovivad ainuhooldusõigust viibimiskoha määramise õiguse osas.
10.Käesoleval juhul leidis maakohus, et kuna mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama ja nende eest hoolitsema ning mõlemal on lastega lähedased suhted, tuleb lähtuda laste huvidest ja tagada lastele stabiilsus ning jätkata kehtiva elukorraldusega. Seda toetasid ka eestkosteasutused ja lastele määratud esindaja. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 3-2-1-15-15, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul selliseid puuduseid maakohtu määruses ei esine. Maakohus on motiveerinud, miks ta leiab, et määrus tagab laste heaolu. Maakohus on põhjendanud, miks ei ole laste huvides isale ainuhooldusõiguse andmine. Maakohus on lapsevanemad isiklikult ära kuulanud mitmel kohtuistungil, kogunud ja vastu võtnud erinevaid tõendeid ning arvestanud järelduste tegemisel ka eestkosteasutuste ja lastele määratud esindaja arvamustega. Kohus on õigesti kaalunud laste huve ning arvestanud muuhulgas mõlema vanema valmisolekut lapsi kasvatada, hingelist seotust lastega ning laste praegust elukorraldust. Laste isa on üritanud kohut veenda, et tema on sobivam vanem laste viibimiskoha määramiseks, kuna tal on laste eest hoolitsemiseks rohkem kogemusi ja oskusi, ta on majanduslikult rohkem kindlustatud ning hoolib lastest rohkem. Tegemist ei ole aga võistlusega lapsevanemate paremuse üle. Mõlemad vanemad on näidanud kohtule, et neil on laste eest hoolitsemiseks vajalikud oskused ja kogemused, et neil on majanduslik võimekus laste eest hoolitseda ja et nad hoolivad lastest. Seega on mõlema vanema puhul täidetud eeldused ainuhooldusõiguse saamiseks ning arvestada tuleb asjaolusid, mis seonduvad laste õigusega stabiilsele elukorraldusele.
11.Isegi kui nõustuda, et emapoolne laste kaasavõtmine 2015.a ja laste kaasamine vanematevahelisse tülisse ei olnud põhjendatud, saab ringkonnakohus kontrollida, mis on laste parimates huvides praegusel hetkel, mitte kaks aastat tagasi. Ringkonnakohus ei saa hinnata esialgse õiguskaitse määruste seaduslikkust ning peab lähtuma nende tulemusel tekkinud olukorrast. Maakohus on viibimiskoha õiguse emale andmisel arvestanud laste isa käitumismustrit, mh laste varjamist ema eest 2015.a kevadel ning esialgse õiguskaitse korra
8(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 korduvat rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub toimiku materjalidest, et 2015.a alguses pärast lahkuminekut enne õigussuhete reguleerimist kohtu poolt, varjasid ja hoidsid mõlemad vanemad põhjendamatult lapsi teise vanema eest. Edaspidiselt aga on kohtumäärusega kindlaksmääratud korda toimiku materjalidest nähtuvalt rikkunud enamustel kordadel laste isa, väites et ta teab paremini, mis on laste huvides ning on teinud seda ka pärast lõpplahendi kuulutamist (VIII kd, tl 67 pöördel). Kuigi lastega seotud vaidlustes vanematepoolne pigem emotsionaalsusel kui ratsionaalsusel põhinev käitumine on teatud määras arusaadav, peavad vanemad siiski täitma kohtumäärusi ning omavahelisi kokkuleppeid. Maakohtule ei saa ette heita seda, et ta arvestas isa suhtumist kokkulepetesse ja kohtumäärustega ettenähtud suhtlemiskordadesse. Maakohus ei ole põhjenduste kohaselt arvestanud ega hinnanud laste ema väiteid laste isa vägivaldsuse või ohtlikkuse osas, märkides ka ära, et kohus ei hinda teineteist süüdistavaid dokumente. Perekonnaõiguslikes vaidlustes on menetlusosaliste argumendid tihtipeale emotsionaalsed ega põhine alati objektiivsetel kaalutlustel. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus üldjuhul hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Samas ei ole laste isa eitanud fakti, et ta läks füüsiliselt endast välja laste ema peale, mh lõhkudes tema vara. Arvestades sellist käitumist, ei saa laste emale ette heita tema muret enda ja laste heaolu pärast. Kompromissi mittesaavutamine ei ole iseenesest asjaolu, mis oleks määrava tähtsusega hooldusõiguse määramisel. Käesolevas asjas on mõlemad vanemad käitunud viisil ja esitanud enda seisukohti, millest võib välja lugeda, et nad ei saavuta omavahel kokkulepet ega suuda teha koostööd, seega ei saa öelda, et kompromissi saavutamine ja koostöö oli takistatud üksnes ühe vanema poolt. Laste ema ei tohi teha takistusi määratud suhtluskorra toimimisele, kuid laste ema ei ole kohustatud lubama laste isal suhelda lastega igal hetkel ja ajal, kui isa seda soovib. Suhtluskorra järgimine ja täitmine on laste huvides, kuna see tagab neile kindla ja stabiilse elukorralduse. Ka laste isa peab arvestama, et laste emal on õigus teha lastega plaane ja olla lastega ajal, kui ei ole suhtluskorra järgselt isa kord lastega aega veeta. Kui ei peeta kinni kindlast suhtlemiskorrast, on ka lastel endal keeruline mõista, mida nendelt oodatakse.
12.Kuigi kohus ei määra laste elukohta, peab kohus siiski arvesse võtma vanemate seisukohti laste elukorralduslikes küsimustes selleks, et määrata kummale vanemale määrata ainuhooldusõigus. Laste isa on selgelt viidanud, et tema hinnangul peaksid lapsed elama nende sünnikodus Laagris. See annab alust eeldada, et viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse isale andmisel koliks laste isa lastega tagasi Laagrisse elama, mitte ei jääks nendega elama Tartus asuvasse isa korterisse. Vanem laps C on aga käesolevaks ajaks läbinud XXX juba kaks klassi. Nooremad kaksikud on käinud XXX lasteaias samuti kaks aastat. Laste peamine viibimiskoht on olnud alates 30.03.2015.a esialgse õiguskaitse määruse tegemisest laste emaga Tartumaal XXX külas vanaema majas ehk lapsed on elanud seal juba rohkem kui kaks aastat (vanem laps 7-aastasest ja nooremad 4-aastasest vanusest). Määruskaebuse osas esitatud seisukohtade kohaselt on nii eestkosteasutused kui ka lapse esindaja leidnud, et tuleb säilitada lastele kehtiv elukorraldus. Määruskaebuses ei ole toodud asjaolusid, mille alusel peaks ringkonnakohus jõudma teistsugusele seisukohale. Eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtade kohaselt on lapsed kohanenud ning harjunud eluga Tartumaal, sh lasteaia ja kooliga ning neile on välja kujunenud seal oma hobitegevused ja sõpruskond ning sellest tulenev rutiin. Tartumaal elavad ka laste vanaema ja vanavanaema. Samuti on lapsed ära harjunud ka suhtlemiskorraga. Andes ainuhooldusõiguse viibimiskoha määramise osas laste isale, peaksid lapsed vahetama õppeasutusi ning nendel tekkinud sõprussuhted ja hobitegevused katkeksid. Selline korduv laste elukorralduse katkestamine ei ole eelduslikult laste huvides. Olenemata sellest, et Laagris on laste sünnikodu, mis ei ole nende jaoks täiesti uus ja võõras keskkond, siis olles elanud kaks aastat teises kohas, alustanud seal lasteaias käimist ja kooliteed ning hobitegevusi, oleks lastel vaja Laagrisse kolides ümber harjuda uue elukorraldusega. Asjas on Tartu vald samuti
9(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 pooldanud esialgu isa positsiooni, kuid on hiljem leidnud, et arvestades lastevanemate käitumist ja suhtumist ning laste avaldatud seisukohti, on laste huvides siiski kehtiva elukorralduse jätkamine. Lastel on sünnikoduga seonduvalt kindlasti häid mälestusi, kus vanemad ja lapsed elasid kõik koos. Pärast vanemate lahkuminekut on aga lastel igal juhul mitu kodu. Ringkonnakohus ei ole jõudnud veendumusele, et Laagrisse kui sünnikodusse tagasikolimine kaalub üles sellega kaasneva elukorralduse muutuse mõju lastele. Lastele ei ole ilmselt määrav, kas nad elavad Tartumaal või Laagris, vaid pigem see, et nad saaksid stabiilselt suhelda mõlema vanemaga, ning et vanemad ei võistleks nende nimel, vaid teeksid omavahel koostööd ja suhtuksid üksteisesse lugupidavalt. Määruskaebuses ei ole toodud asjaolusid, miks kohus peaks leidma, et on laste huvide vastane elada ema juures või Tartumaal. Pelgalt asjaolu, et isa on soetanud Tartusse korteri vanema lapse kooli lähedale, ei ole asjaolu, miks peaks kohus andma ainuhooldusõiguse laste isale. Laste isa on selgelt andnud mõista, et tema hinnangul peaks laste elukoht olema Laagris.
13.Määruskaebuses on laste isa teinud etteheiteid menetlusse kaasatud eestkosteasutuste ja laste esindaja tööle. Vanematevahelistes vaidlustes peavad nimetatud isikud möödapääsmatult kujundama seisukoha, kumb vanem saab vaidlusaluses küsimuses hooldusõiguse. Sellise seisukoha kujundamise tõttu iseenesest ei saa neile ette heita erapoolikust. Nii eestkosteasutused kui ka laste esindaja ei kaitse menetluses mitte vanemate huvisid, vaid üksnes laste huvisid. Eestkosteasutuste esindajad ja lastele määratud esindaja on kohtunud nii laste kui ka lastevanematega ning on avaldanud enda vaatlustest ja kogemustest lähtuvalt enda arvamust. Eestkosteasutuste ja lastele määratud esindaja arvamus ei ole asjas määrava tähtsusega, kuid nende seisukohad võimaldavad kohtul saada täiendavalt kolmandate ja emotsionaalselt vaidlusega mitteseotud isikute objektiivseid hinnanguid, eriti olukordades, kus laste vanusest lähtuvalt ei ole lapsi kohtu poolt isiklikult üle kuulatud. Ringkonnakohus ei nõustu, et alla 10aastaseid lapsi peaks kohus isiklikult ära kuulama, vaid see on jäetud kohtu kaalutlusotsustuseks. Maakohus ei ole rikkunud diskretsiooni piire. Alla 10-aastased lapsed on suurel määral mõjutatud vanemate soovidest ning tahtes vanematele head meelt teha, ei oska lapsed lähtuda enda parimatest huvidest. Käesolevas asjas on lastega vestelnud ja kohtunud nii eestkosteasutused kui ka laste esindaja. Kõik on jõudnud järeldusele, et lapsed on enda praeguse elukorraldusega kohanenud ja rahul, mh suhtluskorraldusega isaga, ning neile meeldib käia nii lasteaias, koolis kui ka huviringides. Seega on laste seisukohti arvesse võetud. Kohus ei saa lähtuda üksnes laste poolt kirjutatud kirjast, milles nad väljendavad soovi veeta isaga üks nädal ja emaga üks nädal. Arvestades laste vanust, et lapsed peavad käima lasteaias ja koolis ning asjaolu, et lapsevanemad ei suuda teha omavahel koostööd, on lastele parem, kui neil on õppeperioodil ja rohkem distsipliini vajaval ajal üks kindel elukoht ning teise vanemaga suheldakse kindla suhtluskorra alusel. Puhkuste perioodil saavad vanemad suhelda lastega võrdselt (kahenädalaste perioodide kaupa). Kuigi kumbki vanem kasvatab lapsi ja otsustab laste elus igapäeva küsimusi ajal, kui on nende suhtlusaeg lastega, siis olukorras, kus vanematel on erinev nägemus laste kasvatamisest ning lapsevanemate omavaheline suhtlus ja informatsiooni jagamine on puudulik, ei ole põhjendatud puhkustevälisel ajal kaks nädalat ühe ja kaks nädalat teise vanemaga elamine. Samuti peaksid lapsed sellise suhtluskorra puhul iga kahe nädala tagant ümber harjuma erineva kasvatusstiili ja nõudmistega. Kui lapsed elaks iga nädal erineva vanema juures, võib see lastele tekitada segadust ja olla nende jaoks emotsionaalselt koormav. Laste isa ei ole peale ettepaneku, et lapsed võiksid iga kahe nädala tagant elukohta vahetada, teinud muid etteheiteid maakohtu poolt määratud suhtluskorrale ning seega pole alust ka suhtluskorda muus osas muuta. Arvestades, et isa on korduvalt avaldanud, et tal on paindlik töögraafik, mis võimaldab tal rohkem lastega tegelda (mh elada Tartus), kui laste ema, on laste isa kinnitanud, et tal on võimalik lastega suhelda ka Tartus. Vastupidine olukord, kus Tartus elav tavapärase tööajaga töötav laste ema saaks Laagris elavate lastega suhelda üksnes üle
10(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344 nädala nädalavahetuseti ja puhkustel, piiraks ilmselt rohkem laste õigust suhelda mõlema vanemaga.
14.Ringkonnakohus ei nõustu, et on ebaõiglane, et laste transportijaks tema suhtlusajal on laste isa. Määrusega on antud laste viibimiskoha määramise õigus laste emale ning laste ema on valinud laste elu- ja õppekohaks Tartumaa. Kui laste isa soovib tema suhtlusajal sõita lastega nende peamisest viibimiskohast eemale Harjumaale või muusse kohta, ei ole see laste ema kohustus, et lapsed jõuaks tagasi nende peamisesse elukohta, mh kooli ja lasteaeda, vaid see on isa kohustus, kes lapsed nende elukohast suhtluskorra ajal eemale viib. Laste ema võib laste huvides küll laste isa abistada ja vastu tulla transportimisega, kuid ei ole õiglane ega kohane panna laste emale kohustust tuua lapsed iga kord koju kohast, kuhu lapse isa on otsustanud nad viia. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes asjas korraldamata isa taotlusel uue istungi. Maakohus korraldas asjas kaks istungit, kus osalesid mõlemad vanemad ning pärast seda on kõik menetlusosalised saanud võimaluse esitada enda seisukohti kirjalikult. Määruskaebuses ei ole toodud välja konkreetseid põhjuseid või asjaolusid, kuidas oleks asjas veel ühe kohtuistungi pidamine mõjutanud asja lahendust. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et kohus oleks pidanud üle kuulama tunnistajana ZZ. Kohus ei ole enda põhjenduste kohaselt arvestanud ZZ kui menetlusvälise isiku seisukohtadega ning nimetatud isiku seisukohad ei ole omanud käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, seega leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, jättes ZZ tunnistajana üle kuulamata.
15.Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtule esitas enda menetluskulude nimekirja laste ema, kes palus, et talle hüvitataks 624 eurot lepingulise esindaja kulude eest (4 tundi õigusabi tunnihinnaga 130 eurot). Nimekirja kohaselt kulus lepingulisel esindajal 18.05.2017.a määruskaebusega tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks määruskaebusele 4 tundi. Laste isa menetluskulude osas vastuväiteid ei esitanud. Arvestades, et määruskaebuse osas seisukoha esitamiseks peab esindaja analüüsima ka maakohtu määrust ning arvestades määruskaebuse sisu ja mahtu ning määruskaebuse osas esitatud seisukoha sisu ja mahtu, on 4 tundi ehk pool tööpäeva ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Esitatud seisukoht määruskaebuse osas on sisukas ja selles on analüüsitud põhjalikult määruskaebuse väiteid. Ringkonnakohus leiab, et 156 eurot koos käibemaksuga on põhjendatud tunnihind vandeadvokaadi puhul. Tunnihind on kooskõlas kohtupraktikaga. Kuivõrd teenuse saaja on füüsiline isik, on põhjendatud menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Seega mõistab kohus määruskaebuse esitajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 624 eurot (4 tundi × 156 eurot). Muid toimikust nähtuvaid menetluskulusid laste ema kandnud ei ole. Samuti on põhjendatud mõista määruskaebuse esitajalt välja TsMS § 177 lg 4 kohane viivis. Eestkosteasutused ei ole menetluskulude nimekirju esitanud ning toimikust ei nähtu kantud menetluskulusid. TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb jätta lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
16.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
11(12)
Tsiviilasi nr 2-15-2344
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.