Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud XXXOÜ esitas Harju Maakohtusse hagi XXXOÜ vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 10 007,56 eurot, kahju hüvitamiseks 692,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1073,35 eurot, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgne viivis alates hagiavalduse esitamises kuni põhinõude tasumiseni 0,1% päevas. 29.04.2015 vähendas hageja oma nõuet 4000 euro võrra, lugedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 järgi kostja poolt 03.02.2015 tasutud 2000 eurost ja 11.03.2015 tasutud 2000 eurost täidetuks:

kahju ei olnud VÕS § 127 lg 4 mõttes kostja rikkumisega põhjuslikus seoses. Õigusabikulu näol tekkinud kahju nõuab hageja kostjalt mitte sõlmimata jäänud maksegraafiku, vaid lepingu alusel. Hageja saatis kostjale teise arve e-kirjaga 06.11.2014, mitte 17.12.2014 nagu väidab kostja. Seega pidi kostja e-kirja kättesaamisel arvest teadlik olema. Lisaks ei olnud tegemist sellise maksekohustusega, millest kostja ei oleks olnud teadlik, sest lepingus leppisid pooled kokku nii kauba eest tasumise kohustuses ning tasumise tähtajas (punkti 4.2.2.). Sealjuures kuupäev, millal kostja arve 2 oma raamatupidamises arvele võttis, ei oma kohustuste täitmisel hageja ees tähtsust. Ebakorrektne raamatupidamine ei saa arve 2 õigeaegselt tasumata jätmist õigustada. Kostja ei ole arvetel toodud maksetähtajaks oma kohustusi täitnud. Pooltel puudub kehtiv kokkuleppe võla ajatamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitatud arvest nr 1410074 on kostja tasunud alljärgnevalt: 16.09.2014 – 9451,19 eurot (ettemaksuna); 12.11.2014 – 2625,36 eurot; 12.12.2014 – 2000 eurot; 15.12.2014 – 1500 eurot; 16.12.2014 – 4269,85 eurot kõik maksed kokku: 19 846,40 eurot. 17.12.2014 edastas hageja kostjale arve nr 1411056, millest on kostja tasunud alljärgnevalt: 22.01.2015 – 2000 eurot; 03.02.2015 – 2000 euro. Enne seda kuupäeva ei olnud kostja hagejalt arvet saanud. Kostja sattus 2014. a sügisel raskesse olukorda ja tal tekkis ajutine rahavoogude kitsikus. Pooled sõlmisid maksegraafiku võla tasumiseks. Poolte tahe ei olnud sõlmida maksegraafik notariaalses vormis. Kostja teavitas 02.02.2015 e-kirjas, et ei saanud notarisse tulla. Kostja ei olnud pahatahtlik. 23.01.2015 tehtud makseettepanekus ei sisaldu ettepanekut viivise tasumise kohta. Kostja ei ole kokkulepitud maksetähtaegasid ületanud, mistõttu hageja viivisenõue on aluseta. Kuivõrd kostja ei ole kokkulepitud maksegraafikut rikkunud, ei tunnista ta hageja kahju hüvitamise nõuet. Ka on tegemist kuludega (kahjuga), mida kostja ei saanud maksegraafiku täitmisel kuidagi mõistlikul ette näha. Hageja kuludel puudub põhjuslik seos või puutumus käesoleva vaidluse asjaoludesse. Jääb arusaamatuks, kuidas on seotud kostja väidetav maksegraafiku rikkumine ning hageja poolt notariaalse volikirja tarvis kulutuste tegemine. Hagejale 02.02.2015 kuupäeval koostatud arve selgitusega „õigusabi“ ei võimalda teha järeldust, et tegemist on kostja väidetava rikkumise tõttu hagejale tekkinud kuluga. Kahjuhüvitise väljamõistmise juures ei saa käibemaksukohustuslase puhul arvestada kahju sisse tema tasutud ja tagasiarvestatavat käibemaksu, sest sellise summa ulatuses ei ole isikul tegelikkuses kahju tekkinud. Ka pärast 23.01.2015 makseettepaneku tegemist ning hageja poolt selle aktsepteerimist ei teavitanud hageja kordagi kostja mingist eelseisvast kahjust või selle ohust. Seega välistavad ka nimetatud sätted kostjalt kahju väljamõistmise isegi juhul, kui kõik teised kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud (mida need aga ei ole). 15.12.2014 pankrotihoiatus ei vastanud seaduse nõuetele.

VÕS § 88 lg 1 järgi võib võlgnik ise määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Nii 03.02.2015 kui ka 11.03.2015 makse selgitusse on kostja märkinud „Arve 1411056.“ Hageja nõue tugineb arve-saatelehele nr 1410074, millest nähtub, et hageja müüs kostjale mh keraamilisi plaate 19,7x19,7; PAVIGRES, UNICOLOR TECNICO; BRANCO NEVE 8,3 mm (arvel positsioon nr 3, kood U298) kokku 162 pakki, maksumusega 1912,90 eurot (koos käibemaksuga), mis on aga osutunud madalakvaliteedilisteks, paljud neist on defektsed. Hageja arvel-saatelehel toodud müügitingimuse kohaselt kuulub enne arve täielikku tasumist kaup müüjale. Kostja on soovinud hagejale viimase omandit korduvalt tagastada, kuid hageja on tagastamisest õigustamatult keeldunud. Sellega tekitab hageja kostjale kulu: plaatide ladustamine, ümbertõstmine, hoiustamine jne. Sellised kulud on kantud hageja omandi huvides ning hageja vara säilitamise tarvis, seega ei pea kostja selliseid kulusid ise kandma ning hagejal on kohustus need kostjale hüvitada. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • pooled sõlmisid 05.05.2014 lepingu nr 02.09.2014, mille alusel müüs hageja kostjale keraamilisi plaate. Kauba nomenklatuur, kogus ja hind on määratud pakkumisel nr 310966. Kauba hinnaks on lepingu järgi 31 503,96 eurot (t.lk 7-12); • 07.10.2014 esitas hageja kostjale arve nr 1410074 summas 19 846,40 eurot, maksetähtajaga 06.11.2014 (t.lk 13-14); • 06.11.2014 esitas hageja kostjale arve nr 1411056 summas 11 657,56 eurot, maksetähtajaga 20.11.2014 (t.lk 15-16). Hageja nõuab kostjalt müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist, st raha tasumist. VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõiste järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus tuvastas, et hageja müüs 05.05.2014 lepingu nr 02.09.2014 alusel kostjale keraamilisi plaate. VÕS § 208 lg 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda asja ostuhind. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja tasus 07.10.2014 arve nr 1410074 täielikult 16.12.2014 (12.05.2015 istungi protokoll lk 98). Kohus tuvastas, et 06.11.2014 esitas hageja kostjale arve nr 1411056 summas 11 657,56 eurot, maksetähtajaga 20.11.2014. Kohus tuvastas, et hageja saatis kostjale 06.11.2014 arve nr 1411056 e-kirjaga 06.11.2014, mitte 17.12.2014 (t.lk 74). Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et e-kiri on saadetud kostja seadusliku esindaja e-posti aadressile (12.05.2015 istungi protokoll lk 99). Lisaks oli kostja teadlik tasumise kohustusest, sest lepingus leppisid pooled kokku nii kauba eest tasumise kohustuses ning tasumise tähtajas (punkt 4.2.2.).

Kostja selgitusel tasus ta 22.01.2015 ja 03.02.2015 arvest nr 1411056 4000 eurot põhivõla katteks. Hageja luges VÕS § 88 lg 8 järgi aga kostja poolt 03.02.2015 tasutud 2000 eurost ja 11.03.2015 tasutud 2000 eurost täidetuks:

tuvastas, et hageja luges VÕS § 88 lg 8 järgi õigesti kostja poolt 03.02.2015 tasutud 2000 eurost ja 11.03.2015 tasutud 2000 eurost täidetuks esmalt hagiavalduse hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 1073,35 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja kandis kostja kohustuse rikkumisega seoses kohtueelseid kulusid õigusabile (t.lk 25) ja notariaalse kokkuleppe sõlmimise tarbeks koostatud notariaalsele volikirjale (t.lk 26). Maakohtu hinnangul hagejale enne kohtumenetlust tekkinud kulutused on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, sest hageja pidi tegema kulutusi õigusabile ja tasuma notaritasu poolte vahel kostja kohase täitmise üle tekkinud vaidluse tõttu. 692,64 euro suurust kulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks täitnud 05.05.2014 lepingut nr 02.09.2014 nõuetekohaselt. Kostja ei ole kulude kandmisele ega kuluarvestusele sisuliselt vastu vaielnud. Hageja on kahju tekkimisele kostja tähelepanu juhtinud nii 05.12.2014 nõudekirjas (t.lk 17-18) kui 15.12.2014 pankrotihoiatuses (t.lk 20-21). Eelnev on kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-21-5-13, p 50). VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes kauba eest 7667,95 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 7667,95 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest 0,1% päevas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Hageja on hagiavalduses arvestanud viivist kuni 03.02.2015. Seega mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 04.02.2015 viivise põhinõudelt 05.05.2014 lepingu nr 02.09.2014 punktis 4.4 sätestatud määras 0,1% päevas kuni põhinõude 7667,95 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 700 eurot (t.lk 27). Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb kostjal hagejale hüvitada 700 eurot. Asjaolu, et kostja tasus menetluse ajal hagejale osa võlast ja hageja seetõttu osaliselt loobus nõudest, ei võta kostjalt kohustust hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud kogu riigilõivu. Vastav kohustus tuleneb TsMS § 168 lg 5. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25).

Hageja taotluste kohaselt (t.lk 40-42, 93-95, 101-103) on hagejale osutatud õigusabi kokku 19 tundi ja 39 minutit, tunnihinnaga 99 eurot. Hagejal on kulunud hagi koostamisele kokku 5 tundi, mida kohus ei pea ülemääraseks. Maakohtu hinnangul on põhjendatud mõistlikus ulatuses kliendiga nõupidamised. 18.02.2015 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja (t.lk 40-42), mille kulu kostja ei pea hüvitama. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. 11.03.2015 ja 13.03.2015 toiminguid peab kohus põhjendatuks, sest kohus tegi pooltele ettepaneku 23.02.2015 e-kirjas kompromissiläbirääkimisteks. Kohtuistungi kooskõlastamine ei nõua õigusteadmisi ning seda kulu ei pea kostja hagejale hüvitama. Pooled on pidanud 23.03.2015 nõudekirjaga seoses kirjavahetust ja sellele kulunud 1 tundi peab kohus põhjendatuks (t.lk 9092). 29.04.2015 esitas hageja kohtule täiendavad seisukohad ja vähendas nõuet ning antud toimingutele kulunud 4 tundi ja 55 minutit ei pea kohus ülemääraseks. 06.05. ja 12.05 on hageja esindajal kulunud kohtukõne teesidele ja menetluskulude nimekirja koostamisele kokku 2 tundi ja 39 minutit. Maakohus leiab, et põhjendatud ajakuluks kohtukõne teesidele võib pidada 1 tundi. Kohus märkis eelnevalt, et menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi ja nende kulude hüvitamine ei ole põhjendatud. 12.05.2015 kohtuistungiks ettevalmistamisele (45 minutit) ja seal osalemisele on esindajal kulunud 2 tundi ja 25 minutit, mis on põhjendatud. Kokku on maakohtu hinnangul osutatud kostjale põhjendatud ja vajalikku õigusabi 16 tundi ja 10 minutit. Antud asjas on lepingulise esindaja tunnitasu 99 eurot (ilma km) mõistlik ja põhjendatud, vastab keskmisele õigusteenuse eest makstavale tasule (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.