Hageja (vastustaja): BK (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja MK ja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kostja (apellant): AK (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko
Keelduda kostja AK apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus koos lisadega apellandile käesoleva määruse jõustumisel. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.
Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.BK (hageja) esitas MK (ema) vahendusel 20. mail 2016 Harju Maakohtule hagi AK (kostja, isa) vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista elatisena pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.
2.Hagi alusena tõi hageja esile: hageja põlvneb kostjast. Kostja ja hageja ema on lahutatud, hageja elab ema juures; Harju Maakohtu 30. detsembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-38926 kinnitati poolte kokkulepe, millega kostja kohustus tasuma hagejale igakuist elatist 140 eurot alates 1. jaanuarist 2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni 23. jaanuarini 2025; kompromissi kinnitamise ajast on ema majanduslik olukord oluliselt halvenenud. Ta kasvatab üksinda kahte last, tema sissetulek on lasteaias kasvataja palk, mis ei ületa oluliselt töötasu alammäära. Ema lisasissetulekuks on elatis teisele lapsele, mida tasutakse minimaalses suuruses (1⁄2 töötasu alamäärast).
3.Kostja vaidles hagile vastu ja selgitas, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes
30.detsembriga 2013 muutnud. Kostja töötab Venemaal, tema töötasu on kuus keskmiselt 31 000 rubla (500 eurot). Kostja ülalpidamisel on ka teine alaealine laps.
MAAKOHTU OTSUS
4.Harju Maakohus rahuldas 13. aprilli 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 20. maist2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni (otsuses ekslikult märgitud kuupäevaks 23. veebruar 2015). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda, aga lükkas kulude kindlaksmääramise vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 edasi.
5.Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-le 1, §-le 99, § 101 lg-le 1 ja §-le 102. Menetluse käigus selgus, et pooled sõlmisid 2013. aastal kokkuleppe olukorras, kus kostja varjas enda tegelikku majanduslikku olukorda. Toonases kohtuasjas 12. oktoobril 2016 toimunud ärakuulamisel kostja kinnitas, et on Eesti Vabariigis töötuna arvel. Tegelikult ta käis tööl ja sai igakuist sissetulekut Vene Föderatsioonist. Nimetatut kinnitab mh kostja tööandja tõend ja kostja pangakonto väljavõte. Maakohus leidis, et kostjal puudub mõjuv põhjus elatise tasumiseks alla miinimummäära, kuna tema majanduslik olukord võimaldab tasuda hagejale elatist alammääras ja 2013. aasta kokkulepe on sõlmitud kostja täielikku majanduslikku olukorda teadmata. Ka kostja panagakonto väljavõte kinnitab kostja võimekust tasuda hagejale elatist miinimummääras.
APELLATSIOONKAEBUS
6.Kostja esitas 28. aprillil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palus vaidlustatud otsuse tühistada, uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja panna menetluskulud poolte endi kanda. Kostja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised. maakohus leidis ekslikult, et hageja igakuiseks vajaduseks tuleb lugeda summa, mis vastab töötasu alammäärale. Alates 1. jaanuarist 2017 on miinimumpalk 470 eurot. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE uuris laste tegelikke vajadusi. aastatel 2010–2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta, st madalam kui praegune miinimumpalk. Sellest tulenevalt on hageja tegelikud vältimatud kulud väiksemad kui töötasu alammäär; 2 (4)
maakohus ei arvestanud sellega, et kolmanda lapse sünniga muutus hageja ema majanduslik olukord paremaks. Kolme lapse puhul maksab riik igakuist toetust 539 eurot. Riigikohus on märkinud, et toetuse ulatuses saab lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära; maakohus hindas valesti kostja majanduslikku olukorda. Kostja ei ole võimeline andma ülalpidamist oma mõlemale lapsele seaduses sätestatud alammääras ja elatise väljamõistmine otsuses märgitud suuruses paneb teise kostja lapse varaliselt halvemasse olukorda. Lisaks on kostja teine laps erivajadusega, tal on atoopiline dermatiit; maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud kostja kanda, kuna kostja andis kohtule teavet oma sissetuleku ja vara kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tuleb tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Juhindudes Riigikohtu 17. oktoobri 2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p 9 kolmandas lõigus märgitud ja seal viidatud varasemas praktikas kujundatud seisukohast, ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebust esitatuna lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1, TsMS § 637 lg 21). See ei välista kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.
8.Maakohus on põhjendatult lähtunud elatise suuruse muutmisel PKS § 101 lg-st 1, mille kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lähtuvalt ka Riigikohtu hiljutisest praktikast ei tule miinimumelatise väljamõistmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt
26.aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 27; 19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-15-17, p 12; samuti vt varasemast ajast sarnaselt 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-178-13, p 15, ja 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14). Tähtsust ei oma, et RAKE uuringu kohaselt oli aastatel 2010–2012 keskmine lapse ülalpidamiskulu 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Kuna 5–7 aastaga on nii hinnad kui ka kommunaalkulud tõusnud, siis on paratamatult muutunud ka summad, mis kuluvad lapse esmavajaduste rahuldamiseks. Kostja ei toonud maakohtus esile ega väida ka kaebuses, milline on hageja ülalpidamiskulu. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea kohtud PKS § 101 lg-st 1 ega seni aastate jooksul kujunenud praktikast kõrvale kalduma kostja üldsõnaliste väidete tõttu.
9.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et maakohus jättis arvesse võtmata tema sissetuleku ja kohustuse anda ülalpidamist veel ühele alaealisele lapsele. Kohtu järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Kostja pidi esile tooma, millised on tema teise lapse vajadused ja millise osa vastavatest kuludest kannab kumbki vanem. Kuna kostja vastavat asjaolude esitamise koormist ei täitnud, siis ei saanud maakohus ka kohaldada PKS § 101 ja 102 kostja soovitud viisil, st vähendades nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole toonud esile ka mõjuvat põhjust tema sissetuleku ebapiisavuseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste 3 (4)
rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 esimene lõik, samuti selles viidatud 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
29.aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14, ja 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis takistavad tal teenida vähemalt riigi keskmist palka. Kui kostjal puudub mõjuv põhjus keskmisest madalama töötasu teenimiseks, siis ei esine ka mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses
10.Kostja heidab maakohtule ette arvestamata jätmist, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse ema kontole. Ka see apellatsiooniväide ei ole põhjendatud. Kostja ei tuginenud nimetatud asjaolule maakohtus. Kuigi osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, siis tuleb kohtul sellega arvestada üksnes juhul, kui pool vastavale asjaolule tugineb (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11 kolmas lõik, samuti aga varasemalt 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16 teine ja kolmas lõik, ning 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14 ja 15). TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohus ei pidanud võtma arvesse, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse hageja ema kontole, sest kostja ei toonud seda asjaolu esile. Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1, 3 ja 4 ei saa sellele asjaolule enam tugineda ringkonnakohtus.
11.Ringkonnakohus hindas kaebuse menetlusse võtmisel kõiki selles esitatud kostja väiteid, vastas neile käesolevas määruses ja leidis sisuliselt et kaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad kostjal kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses. Perspektiivitu kaebuse menetlusest keeldumise puhul ei toimetata kaebust teisele poolele kätte. Kostja õigusi ei ole piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega kaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele kostja väidetele. Ringkonnakohus koostas kostjale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud kaebeõigus (vt p 13). Maakohus on eksinud vaidlustatud otsuse resolutsioonis kuupäeva märkimisega, samuti on vigaselt kirjutatud poolte nimed, aga sellele kostja kaebuses ei tugine. Kõnealused vead saab maakohus omal algatusel või poole taotlusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada.
12.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jätnud menetluskulud kostja kanda, kuna rahuldas hagi täielikult. TsMS § 164 lg 1 ei kohaldu elatisvaidluses. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 4 ja § 177 lg-st 2 ei määra ringkonnakohus kulusid kindlaks rahaliselt. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid, st talle ei ole vaja määrata tähtaega apellatsioonimenetluse kulunimekirja esitamiseks.
13.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing