4.Välja mõista XXXAS SEB Pank kasuks viivised põhivõlgnevuselt (38 801,04 eurot) alates 12.12.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni XXXpoolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
5.Jätta rahuldamata XXXtaotlus aegumise osaliseks kohaldamiseks AS SEB Pank poolt esitatud intresside ja viiviste nõuete osas.
8.Jätta rahuldamata XXX taotlus määrata kohtuotsuse täitmise viisiks võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud XXX kanda.
2.Välja mõista XXX menetluskulu (riigilõiv) summas 950 eurot AS SEB Pank kasuks. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 08. juunil 2015. a. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja vastuväited kostja vastuväidetele
1.13.05.2013 esitas hageja AS SEB Pank kohtule hagiavalduse kostja XXXvastu poolte vahel 07.02.2006 sõlmitud laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse summas 48 958,55 eurot, intressi summas 3 2141,51 eurot ja viiviste saamiseks. 30.10.2014 esitas hageja kohtule hagiavalduse tervikteksti, mille kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 38 801,04 eurot, intress summas 3 2141,51 euro ja viivised. Menetluskulud (riigilõiv summas 950 eurot) palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS SEB Eesti Ühispank (praeguse ärinimega AS SEB Pank) ja XXX07.02.2006 laenulepingu nr XXX (edaspidi nimetatud leping), mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 920 000 krooni (58 798,72 eurot) tagastamise lõpptähtajaga 15.02.2021. Kostja kohustus lepingust tulenevalt tagastama hagejale laenu ja tasuma intresse. Alates 15.05.2009 ei ole kostja laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustust nõuetekohaselt täitnud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel viivist tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Lepingu täitmise tagatiseks oli kinnisasjale asukohaga XXX, (omanikud XXX1⁄2 kaasomandist ja XXX1⁄2 kaasomandist) seatud hüpoteek.
3.06.04.2010 teavitas hageja kostjat lepingu rikkumisest ja võlgnevuse suurusest kirjalike teadetega ning hoiatas, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt 10.05.2010 on hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda ja alustada võlgnevuse sissenõudmist. Kostja lepingutingimusi nõuetekohaselt täitma ei asunud ega võlgnevust ei tasunud. Hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 11.05.2010.
4.2010. a mais sõlmisid hageja ja kostja suusõnalise kokkuleppe, mille kohaselt hageja võimaldas
kostjal laenulepingu tagatiseks olev kinnisvara (registriosa numbriga XXX, asukohaga XXX, ) võõrandada vabatahtlikult. 2010. a septembris teatas kostja, et neil on tekkinud kinnistule huviline ja lähiajal õnnestub tagatisvara võõrandada. 2010. a novembris sõlmisid kostja ja hageja esindaja kokkuleppe, mille kohaselt kostja pidi iga kuu tasuma 4 000 krooni ja sel juhul hageja tagatisvara sundvõõrandama ei hakka. 21.03.2011 saatis hageja esindaja kostjale elektronkirja ja teatas, et kui kostja kokkulepet täitma ei hakka, siis algatab hageja tagatisvara sundvõõrandamise. Peale elektronkirja saatmist tasus kostja kokku 724 eurot (31.03.2011 summas 191 eurot, 26.04.2011 summas 191 eurot, 03.06.2011 summas 191 eurot ja 21.06.2011 summas 151 eurot).
5.Hageja esitas 02.08.2011 täitmisavalduse kohtutäiturile lepingu täitmise tagatisteks oleva kinnistu sundrealiseerimiseks täitemenetluses. Lepingu tagatiseks olnud kinnisasjale korraldati 15 enampakkumist. Kinnisasi müüdi enampakkumisel 03.10.2013 hinnaga 22 725 eurot, millest hagejale laekus 18.11.2013 kostja võlgnevuse katteks 10 157,51 eurot. Laekunud summaga vähendas hageja lepingust tulenevat põhiosa võlgnevust. Enne AS SEB Panga nõude rahuldamist on tagatisvara võõrandamisel saadud summast maha arvatud täitekulud. Kuna 1⁄2 tagatiseks olnud varast kuulus xxx, mitte kostjale, siis 1⁄2 tagatise müügist saadust läks XXXvõlgnevuste tasumiseks. Tagatisvara sundmüügi perioodil ei näidanud kostja aga kordagi üles huvi ise tagatisvarale ostja leidmiseks ega uurinud, kuidas enampakkumised lähevad.
6.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega hageja nõude osalise aegumise osas. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja esitas laenulepingu tagatiseks oleva hüpoteegi realiseerimise avalduse (täitmisavalduse) kohtutäiturile 02.08.2011. Seega 02.08.2011 aegumine katkes ja algas uuesti.
7.Hageja ei ole laenu väljastamisel rikkunud hoolsuskohustust ja krediidiasutustele kehtestatud krediteerimise printsiipe. Hageja ei ole laenu väljastanud vastutustundetult. Kostjale on tehtud krediidianalüüs, kostja on esitanud nõutud dokumendid ja teinud hindamisakti. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 sätestas aastal 2006, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Krediidiasutuste seadus, mis jõustus 01.01.2006 (laenuleping on kostjaga allkirjastatud 07.02.2006) ei räägi vastutustundliku laenamise põhimõttest. Kostja ei saa lähtuda praegu kehtivast KAS redaktsioonist. Seega kostja viide KAS § 83 lg 3 osale, mis räägib vastutustundliku laenamise põhimõttest ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Laenu väljastades kontrollis hageja kostja maksevõimet, sissetuleku olemasolu, mis oli oluliselt suurem kui igakuine laenu tagasimakse ja tagatisvara väärtust. Hageja andis laenu kinnisvara ostuks, mitte millegi arendamiseks. Seega ei olnud hageja teadlik, et laenulepinguga võetud kohustuste tagasimaksmine sõltub mingitest projektidest või tehingutest, mida kostja kavatses teha. Hageja teostas kõik vajalikud analüüsid ja uuringud, mis olid vajalikud veendumaks kostja maksevõimes. Hagejal on olemas dokument, mis tõestab, et kostjal oli sissetulek ja sel hetkel oli hageja veendunud, et kostja on võimeline laenu tagasi maksma. Hageja hoolsuskohustuse täitmist krediidi väljastamisel tõendab ka laenuraport.
8.Hageja ei nõustu kostja viivise vähendamise taotlusega. Hageja hinnangul viiviseid vähendada ei tuleks, kuna viivise arvutamisel on lähtutud maksmisega viivitatud päevade arvust ja viivist ei ole hageja nõudnud rohkem, kui seadus ette näeb. Hageja ei ole põhjendamatult viivitanud täitemenetluse algatamisega ja hüpoteegi realiseerimisega.
9.Hageja ei pea kostja tasaarvestamise nõuet põhjendatuks ja ei nõustu sellega. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja on kohustatud laenu tagastama tulenevalt VÕS § 396 lg 1, mis ei sea laenu tagastamist sõltuvusse tagatise olemasolust või selle realiseerimisest. Menetluse käik
10.Harju Maakohtu 30.05.2013 kohtumääruse kohaselt võttis kohus hageja hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes menetlusse. Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega rahuldas kohus hagi tagaseljaotsusega. 10.12.2013 esitas kostja lepinguline esindaja kohtule kaja menetluse taastamiseks. Harju Maakohtu 31.01.2014 kohtumäärusega rahuldas kohus kostja 10.12.2013 esitatud kaja 15.10.2013 tagaseljaotsusele ning taastas menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist.
11.14.05.2014 kohtuistungil andis kohus kostjale täiendava tähtaja täpsustuste ja tõendite esitamiseks kuni 06.06.2014. Kohus andis pooltele täiendava tähtaja eelmenetluse raames tõendite ja seisukohtade esitamiseks kuni 30.06.2014.
12.27.11.2014 kohtuistungil oli hageja nõus, et asja arutamisel ja lahendamisel saab lähtuda hageja 30.10.2014 esitatud hagi terviktekstist ja kostja oli nõus, et saab lähtuda 10.11.2014 vastuväidetest. Kohus andis hagejale tähtaja (15.12.2014) täpsustatud intressi- ja viivisearvestuse ning kirjalike seisukohtade esitamiseks kostja kõikidele vastuväidetele ning kostjale andis kohus lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 29.12.2014. Kostja vastuväited hagile ja hageja vastuväidetele
13.Kostja palub jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
14.Kostja vastuväite kohaselt on hageja nõue kostja vastu 22 725 euro (kinnistu enampakkumisel saadud rahaliste vahendite) võrra väiksem.
15.Hageja nõue on osaliselt aegunud. Käesoleval juhul on hageja kasuks seatud pant realiseeritud ning hageja ei oma enam pandiga tagatud nõuet. Seega hageja allesjäänud nõudele ei rakendu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 sätestatud erikord. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et kostja oli laenulepingu täitmisega viivituses alates 15.05.2009. Hagiavalduse lisaks olevalt intressi arvestuselt nähtub, et seisuga 31.12.2009 oli kostja intressivõlgnevus 36 874,11 krooni. Seega tulenevalt TsÜS § 154 sätestatud põhimõttest aegus hageja intressinõue summas 36 874,11 krooni (2 356,92 eurot) 31.12.2012. Samuti aegus 31.12.2012 seisuga hageja viiviste nõue summas 10 742,62 eurot. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist ning jätta hageja nõue aegunud osas rahuldamata. Hageja väidab, et kostja on võlgnevust tunnistanud, kuivõrd kostja on teinud 21.06.2011.a. makse hagejale selgitusega laenuleping nr xxx ning seega on kostja tunnistanud oma nõuet hageja ees. Kostja sellega ei nõustu. Kostja on teinud sissemakse enda kontole ja vastava ülekande on teinud hageja kostja kontolt ise, ilma kostja korralduseta. Kostja ei ole sellist ülekannet teinud. Seega ei ole ka kostja hageja nõuet tunnistanud.
16.Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja on viivituses alates 15.05.2009, laenulepingu ütles hageja üles 11.05.2010 ja avalduse täitemenetluse algatamiseks esitas hageja alles rohkem kui aasta aega pärast laenulepingu ülesütlemist. Lepingu täitmise tagamiseks oli seatud hüpoteek ja
hagejal ei olnud muid võimalusi laenusumma tagasi saamiseks, kuivõrd kostjal puudusid võimalused laenu tagastamiseks. Hageja on põhjendamatult viivitanud täitemenetluse algatamisega ja hüpoteegi realiseerimisega. Lastes sel viisil nõudel üksnes suureneda viiviste arvelt. Ka pärast täitemenetluse algatamist 02.08.2011 ei ole kinnistut rohkem kui kahe aasta jooksul realiseeritud. Kostjal puudub info enampakkumiste läbiviimise osas. Samuti puudub info selle kohta, miks kinnistut reaalse turuhinnaga müüa ei üritatud. Kuivõrd kinnistu oli kohtutäituri poolt arestitud, siis ei olnud ka kostjal võimalust seda müüa ja vähemalt osaliseltki põhinõuet täita. Seetõttu on kostja olnud olukorras, kus temal kinnistut realiseerida ei lubata ja ka hageja korraldusel müüki ei toimunud. Selliselt on hageja suurendanud oma viiviste nõuet rohkem kui kolme aasta viiviste võrra. Lisaks eeltoodule on kostja arvates ka viiviste nõue summaliselt ebamõistlikult suur. Kostjal puudub kinnisvara ja vallasvara, mille arvelt võimalikku hageja nõuet täita, mida on tuvastanud juba ka kohtutäitur. Kostja on aktsionär AS-is Preneste (likvideerimisel), kuid nimetatud ettevõte on likvideerimisel ja varatu. Samuti kuulub kostjale OÜ xxx osalus, kuid nimetatud ettevõte ei tegutse ega pole kunagi tegevust omanud. Kostja ainukeseks igakuiseks sissetulekuks on töötasu summas 400 eurot, mille arvelt ei ole võimalik hageja võimalikku nõuet täita. Kostja taotleb viiviste vähendamist mõistliku suuruseni.
17.Hageja on oluliselt rikkunud krediidiasutustele kehtestatud krediteerimise printsiipe ja hoolsuskohustust laenulepingu sõlmimisel tulenevalt KAS § 83 lg 3 ja krediidiasutuste laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise korrast. Hageja on professionaalse krediidiasutusena jätnud täitmata seadusest tulenevad kohustused. Kostja teadis hageja poolt antud informatsiooni kohaselt teda kui suurt, usaldusväärset ja konservatiivset krediidiasutust, kellel on uuringute ja analüüside teostamiseks palju spetsialiste. Hageja pidi uurima kostja kui laenusaaja maksevõimekust ja teostama laenuanalüüsi, selgitama välja hüpoteegi ja kostja äriprojektiga seonduva, uurima turuolukorda, äriprojekti eduprognooside realiseerumise võimalikkust jms olulisi tegureid.
18.Lepingu sõlmimise ajal (07.02.2006) kehtinud VÕS § 404 lg 2 p 2 sätestas, et tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma. Pooltevahelises lepingus puudub krediidi brutosumma. Vastav osa lepingust on jäetud tühjaks ning kohustuslikud andmed sisestamata. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 4 sätestas, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.
19.Kostja esitab hageja vastu tekitatud kahju tasaarvestamise nõude. Kostja kahju seisneb hageja poolt kostja vastu esitatud nõudes (54 188,64 eurot). Juhul, kui hageja oleks täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ja professionaalselt krediidiasutuselt mõistlikult eeldatava hoolsusega, ei oleks hageja väljastanud kostjale laenu (ilma korrektset laenuanalüüsi tegemata) ning tänase seisuga ei oleks ka hagejal võimalikku nõuet kostja vastu.
20.TsMS § 445 lg 1 tulenevalt taotleb kostja, et juhul kui kohus peaks hageja nõude osaliselt või täielikult rahuldama, siis määraks kohus võimalikus lahendis otsuse täitmise viisiks maksegraafiku maksimaalse summaga 200 eurot kuus. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid
21.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga, kuulanud ära poolte seletused ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
22.30.10.2014 hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist tulenevalt loobus hageja põhinõudest 10 157,51 euro ulatuses. Hageja põhinõude suuruseks jäi peale loobumist 38 801,04 eurot. Kostja vastuväiteid hageja osalisele põhinõudest loobumisele ei esitanud. TsMS § 428 lg 1 punkti 3 alusel kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Nimetatut saab kohaldada ka osas, kui hageja on osaliselt nõudest loobunud. Kuivõrd hageja on 30.10.2014 menetlusdokumendis loobunud osaliselt põhinõudest, tuleb selles osas menetlus lõpetada.
23.TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
24.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - poolte vahel on 07.02.2006 sõlmitud laenuleping nr XXX, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 58 798,72 eurot, laenu tagastamise lõpptähtajaga 15.02.2021 ning nimetatud lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga; - 06.04.2010 esitas hageja kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate, milles andis kostjale tähtaja tekkinud võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 10.05.2010. Hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 11.05.2010; - lepingu tagatiseks oli kinnistule, asukohaga XXX, , seatud hüpoteek xxx ja xxx kuuluvatele mõttelistele osadele AS SEB Pank kasuks; - hageja algatas kostja suhtes täitemenetluse kinnistul lasuva hüpoteegi realiseerimiseks ning kinnistu realiseeriti kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumisel 25.09.2013 hinnaga 22 725 eurot.
25.Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on laenu väljastades rikkunud krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe ja head pangandustava, kas poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on kehtiv või tühine ning kas tarbijakrediidilepingust tulenevad viivise ja intressi nõuded on
aegunud.
26.Kohus analüüsib esmalt, kas hageja on laenu väljastades rikkunud krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe või head pangandustava (I), seejärel hindab sõlmitud lepingu kehtivust (II), hageja intresside ja viiviste nõuete osalist aegumist (III), hageja nõude ulatust ja kostja viivise vähendamise taotlust (IV), kostja tasaarvestamise nõuet ning hageja poolt nõutava võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel (V). I
27.Kostja hinnangul on hageja rikkunud oluliselt krediidiasutustele kehtestatud krediteerimise printsiipe ja hoolsuskohustust lepingu sõlmimisel. Kostja hinnangul on hageja laenu väljastades tegutsenud vastutustundetult, rikkunud oma seadusjärgseid kohustusi, head panagandustava ning hea usu põhimõttest tulenevaid käitumisnorme. Hageja kostja antud väidetega ei nõustu.
28.Hagi aluseks oleva laenulepingu sõlmimise ajal (07.02.2006) puudus vastutustundliku laenamise põhimõtet puudutav regulatsioon nii võlaõigusseaduses (hetkel kehtiv VÕS § 4032) kui ka krediidiasutuste seaduses (hetkel kehtiv KAS § 83 lg 3). Laenu väljastamise hetkel kehtinud KAS § 83 lg 3 järgi oli krediidiasutus laenude andmisel ja jälgimisel kohustatud järgima krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Seega pidi hageja kostjale laenu väljastamisel järgima krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Krediidiasutuste tegevust laenude andmisel ja analüüsimisel reguleerib Eesti Panga Presidendi määrus „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ (edaspidi nimetatud määrus) (jõustus alates 29.05.2005). Määruse punkti 5.1. kohaselt peab krediidiasutus teostama laenuanalüüsi vastavalt punktis 3 toodud nõuetele. Määruse punkti 3.2. kohaselt peab laenuanalüüs olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Määruse punkti 3.3. kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Määruse punkt 3.4. sätestab näitajate loetelu, mida laenuanalüüs peab hõlmama. Laenuanalüüs peab muuhulgas hõlmama: laenusaaja üldandmeid, andmeid laenusaaja varasemate kohustuste täitmise kohta; andmeid laenusaaja viimase kolme aasta finantsnäitajate kohta; laenusaaja usaldusväärsust ja ärialast reputatsiooni; laenusaaja omafinantseerimise osakaalu finantseeritavas projektis; laenusaaja maksevõimet kogu laenuperioodi jooksul; laenutootest (instrumendist), laenutingimustest ja laenusaaja muudest kohustustest tulenev(aid) olulisem(aid) riske; laenu tagasimaksmise esmaseid ja teiseseid allikaid; laenu sihtotstarvet ja tagasimaksmise allikate omavahelist seost; tagatise olemasolu ja väärtust, sh tagatise realiseerimisega seotud kulusid, aega ja võimalikke juriidilisi takistusi. Määruse punkti 4.3. kohaselt peab iga laenuandmise otsus tuginema eelnevale laenuanalüüsile, mille alusel laenuandmise otsuse tegija on piisavalt veendunud laenusaaja võimes täita hea usu põhimõtetest lähtuvalt oma kohustused krediidiasutuse ees. Määruse punkti 4.5. kohaselt tuleb laenuandmise otsuses fikseerida kirjalikult olulised laenutingimused: laenusumma, intressimäär, laenu tagasimaksmise ja intresside tasumise tähtajad. Laenutingimused peavad arvestama krediidiasutuse poolt finantseeritava laenuprojektiga võetud riske, laenusaaja isikut ja tema maksevõimet ning krediidiasutuse kasuks antud tagatisi.
29.Kohtu hinnangul saab hageja seisukohtadest ja hageja poolt kohtule esitatud tõenditest järeldada, et hageja ei ole kostjale laenu andmisel rikkunud krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe või head pangandustava. Kohtu hinnangul on krediidiasutuse puhul tegemist ettevõttega, kes annab ärilistel eesmärkidel laenusaajatele kinnisvara tagatisel laenu hilisema eesmärgiga laenusaajatelt panga poolt väljastatud laen tagasi saada. Panga eesmärgiks on eelkõige anda laenu maksevõimelistele isikutele, mitte aga väljastada laenu kõigile soovijatele ning tegeleda hiljem laenusumma väljanõudmisega täitemenetluse kaudu. Kohus selgitab üldiselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte või hea pangandustava rikkumine ei muuda lepingut tühiseks, ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Kohtu hinnangul peab krediidisaaja siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte. Hageja on kostja laenuvõime analüüsi läbiviimise kohta esitanud kohtule tõenditena kostja laenutaotluse (tl I kd, tl 167-168), laenuraporti (I kd, tl 169-171) ja kostja palgatõendi (I kd, tl 107). 26.01.2006 laenuraportist nähtuvalt on raporti tulemusena märgitud, et laenusaaja on mittekrediidiväärne ning laenutaotleja vajab täiendavat analüüsi. Hageja selgituste kohaselt on seepeale küsitud kostjalt palgatõendit, mille kostja ka pangale esitas (I kd, tl 107). Palgatõendil on kuupäevaks märgitud 26.01.2006. Kostja väidete kohaselt esitas kostja palgatõendi enne krediidianalüüsi teostamist mitte peale esmase krediidianalüüsi koostamist (II kd, tl 67). Laenuraportist nähtuvalt on laenutaotleja sissetulekuks 16 626 eurot, millist summat laenutaotleja pangale tõestanud ei ole (I kd, tl 169). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et laenuandja märgiks laenuraportis peale laenutaotlejalt palgatõendi saamist, et laenutaotleja ei ole pangale tõestanud oma sissetulekut. Seega on kohtu hinnangul laenutaotleja edastanud palgatõendi laenuandjale peale esmast analüüsi ning laenuandja on peale palgatõendi saamist viinud läbi laenutaotleja osas täiendava analüüsi. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja seega laenu väljastades hinnanud kostja krediidivõimelisust, mitte ei ole nõustunud laenutaotlejale koheselt hindamata laenu väljastama. II
30.Kostja hinnangul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping tühine, kuna lepingul puudub tarbija kirjalik avaldus kohustuste võtmiseks. Kostja eelnimetatud väite lükkas hageja ümber esitades kohtule poolte poolt isiklikult allkirjastatud lepingu (I kd, tl 161-166).
31.Kostja vastuväite kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping tühine, kuna lepingus puudub krediidi brutosumma. Laenu väljastamise hetkel kehtinud VÕS § 404 lg 2 p 2 sätestas, et tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peab olema muuhulgas märgitud ka kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma. Hageja selgituste kohaselt on lepingu punktis 7 välja toodud laenu krediidi kulukuse määr, millest nähtub kostja aastane lepingust tulenevate maksekulude koormuslik arvestuslik määr protsentides tagastamata laenu summast aastas. Muutuva intressi määra või muude laenulepingu tingimuste muutumisel krediidi kulukuse määr muutub.
Laenu väljastamise hetkel kehtinud VÕS § 403 lg 4 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 ja §-des 409, 411, 414 ja 417 sätestatut ei kohaldata hüpoteegiga tagatud krediidilepingule, mis on sõlmitud sellistele lepingutele tavalistel tingimustel. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi tagas hüpoteek, siis ei kohaldu VÕS § 404 lg 2 p 2 sätestatud nõuded vaidlusalusele lepingule, mistõttu ei ole poolte vahel sõlmitud leping VÕS § 404 lg 2 p 2 sätestatud andmete (krediidi brutosumma) puudumise tõttu tühine.
32.Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et poolte vahel sõlmitud leping oleks vastuolus heade kommetega või avaliku korraga.
33.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping oleks tühine. III
34.Kostja vastuväite kohaselt on hageja intresside ja viiviste nõuded osaliselt aegunud, st TsÜS § 154 sätestatud põhimõttest tulenevalt aegus 31.12.2012 seisuga hageja intressinõue summas 2 356,92 eurot ja viivise nõue summas 10 742,62 eurot. Hageja kostja aegumise vastuväitega ei nõustu.
35.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on hagis sätestatud viiviste ja intresside nõuete suhtes esitanud aegumise vastuväite.
36.Hagis sätestatud viiviste ja intresside nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. TsÜS § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lõikest 2 tulenevalt on mitmepoolseteks tehinguteks lepingud. Hageja ja kostja vahel on 07.02.2006 sõlmitud laenuleping nr XXX. Seega tulenes pooltevaheline õigussuhe tehingust (võlaõigusseadus § 2 lg 1, § 3 p 1) ning kohaldumisele kuuluvad TsÜSis sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise sätted.
37.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et aegumise küsimuse lahendamisel tuleks lähtuda TsÜS § 154, mille kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-95-08 punktis 11 märkis kohus lepingu ülesütlemise õigusliku toime ja aegumistähtaja kulgemisega seonduvalt, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sissenõutavaks kõik seni maksmata osamaksed. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul ei ole tegemist enam korduvate kohustusega ja sel juhul algab aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistäht on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat. Hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 11.05.2010. Seega muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks 12.05.2010.
38.TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kohtutoimikust nähtuvalt (I kd, tl 102-106) on hageja 02.08.2011 esitanud
kohtutäiturile täitmisavalduse laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse summas 49 101,16 eurot, intressi summas 3 214,51 eurot ja viivise summas 5 028,18 eurot osas. Seega 02.08.2011 seisuga aegumine katkes ning aegumine hakkas uuesti kulgema 03.08.2011. TsÜS § lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja esitas hagi kohtusse 13.05.2013 ehk 3- aastase nõude aegumise tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vaidlusalusest lepingust tulenevad viiviste ja intresside nõuded kostja vastu ei ole aegunud. Seega jätab kohus kostja taotluse aegumise osaliseks kohaldamiseks hageja poolt esitatud intresside ja viiviste nõuete osas rahuldamata.
39.Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja viiviste ja intresside nõuded ei ole aegunud, jätab kohus aegumise küsimuse lahendamisel tähelepanuta poolte vaidluse selle üle, kas kostja on võlgnevust tunnistanud tehes 21.06.2011 hagejale makse selgitusega: laenuleping nr xxx. IV
40.Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõude ulatust ja kostja viivise vähendamise taotlust. Hageja põhinõude suuruseks (peale osalist nõudest loobumist) on 38 801,04 eurot ja intressi suuruseks 3 214,51 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viiviseid 11.12.2014 seisuga summas 17 824,51 eurot ning alates 12.12.2014 viiviseid seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt 38 801,04 eurolt kuni põhinõude rahualdamiseni täies ulatuses (II kd, tl 40-44).
41.Kohtule esitatud laenumaksete aruande (13.05.2013 seisuga) (I kd, tl 12-14) kohaselt on hageja laenusumma võlgnevus 48 958,55 eurot. Kostja vastuväiteid 48 958,55 euro suurusele kostja poolt tasumata laenusummale ei esitanud. Nimetatud summast on hageja põhivõlgnevuse katteks arvestanud kohtutäituri poolt laenu tagatiseks olnud kinnisasja sundvõõrandamisest saadud rahalised vahendid 10 157,51 eurot. Seega kohus nõustub hageja põhinõude suurusega summas 38 801,04 eurot (48 958,55 eurot - 10 157,51 eurot).
42.Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et hageja nõue peaks olema 22 725 euro võrra väiksem. Hageja on käesolevas menetluses korduvalt selgitanud kohtule ja kostjale täituri poolt kinnisasja sundvõõrandamisest saadud rahaliste vahendite 22 725 euro jagunemist kostja ja XXXvahel. Kuivõrd kinnistu sundvõõrandamisest saadud rahalised vahendid (kogusummas 22 725 eurot) jagati kahe isiku vahel, ei kuulu 22 725 eurot mahaarvestamisele kostja lepingust tuleneva võlgnevusega.
43.Hageja nõuab kostjalt intressi summas 3 2141,51 eurot, millise summa tõendamiseks on hageja esitanud kohtule intressiarvestuse (I kd, tl 22-27, II kd, tl 51-63). Kohtule esitatud intresside arvestuste tabelitest nähtuvad intressi arvestamise aluseks vajalikud andmed ning kohus nõustub ka hageja poolt nõutava intressi summa suurusega, so 3 214,51 eurot.
44.Kostja on esitanud kohtule taotluse hageja viivise nõude vähendamiseks. Taotluse kohaselt on hageja viivitanud täitemenetluse alustamisega ja hüpoteegi realiseerimisega, lastes sel viisil viiviste nõudel suureneda. Kostjal puudus info läbiviidud enampakkumiste kohta ning miks hageja ei üritanud kinnistut müüa reaalse turuhinnaga. Kuivõrd kinnistu oli kohttäituri poolt arestitud, siis ei olnud ka kostjal võimalust seda müüa ja vähemalt osaliseltki põhinõuet täita. Seetõttu oli kostja olukorras, kus temal kinnistut realiseerida ei lubatud ja ka hageja korraldusel müüki ei toimunud. Selliselt on hageja suurendanud oma viiviste nõuet rohkem kui 3 aasta viiviste võrra. Kostja arvates on hageja viiviste nõue summaliselt ebamõistlikult suur. Kostjal puudub kinnisvara ja vallasvara, mille arvelt hageja võimalikku nõuet täita. Kostja ainukeseks sissetulekuks on töötasu, mille arvelt ei ole võimalik hageja võimalikku nõuet täita. Kostja taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni.
Hageja vastuväite kohaselt viiviseid vähendada ei tuleks, kuna viiviste arvutamisel on lähtutud maksmisega viivitatud päevade arvust ja viivist ei ole hageja nõudnud rohkem, kui seadus ette näeb. Samuti ei ole hageja vara müügiga pahatahtlikult venitanud ning on korraldanud enampakkumisi peaaegu igal kuul alates vara arestimisest. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole tõendanud, et esines vääramatu jõud, mille tõttu ta ei saanud raha maksmise kohustust hageja ees täita. Raha maksmise rikkumise korral saaks vääramatu jõuna käsitleda selliseid erakorralisi asjaolusid nagu näiteks sõja puhkemine, pangaülekannete keelustamine vms. Kuna kostja rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina viivise saamiseks. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Asjaolu, et kostjal on rahalised raskused, ei saa iseenesest olla aluseks viivisemäära alandamisele või viivise väljamõistmata jätmisele, kuna lepingut sõlmides pidi laenuvõtja arvestama, et tasumisega viivitamise korral on laenuandjal õigus nõuda viivist. Rahalise kohustuse (sh viivise tasumise kohustuse) rikkumine ei ole reeglina vabandatav ning makseraskused ning vähene töötasu ei vabasta täitmise kohustusest. Hageja viivise nõue ei ületa põhivõlgnevust ning viivisenõude aluseks on seadusjärgne määr. Seega on kohtu hinnangul hageja viivise nõue põhjendatud ning see ei ole kohtu hinnangul ebamõistlikult suur. Kohus jätab kostja taotluse viiviste vähendamiseks rahuldamata. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et hageja on viivitanud täitemenetluse alustamisega ja hüpoteegi realiseerimisega, lastes sel viisil viiviste nõudel suureneda. Hageja esitas täitmisavalduse kohtutäiturile 02.08.2011 (I kd, tl 102) ning 21.06.2011 on toimunud kostja poolt viimane ülekanne laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks summas 151 eurot (I kd, tl 99). Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et kostja on eelnimetatud summa kandnud oma arvelduskontole, mille hageja on omavoliliselt arvelt lepingust tuleneva kohustuse katteks võtnud. Maksekorraldusest nähtuvalt on tegemist sularaha sissemakse maksekorraldusega, millest nähtub, et maksjaks on kostja ning rahasumma saajaks on hageja, selgitusega „laenuleping nr . xxx“. Kui hageja oleks raha kostja kontolt omavoliliselt võtnud, siis ei oleks nimetatud ülekande puhul tegemist sularaha sissemaksega, vaid siseriikliku maksekorraldusega. Seega kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et kostja ei ole eelnimetatud summat kandnud oma arvelduskontole (mille hageja on omavoliliselt arvelt võtnud), vaid kostja on tasunud teadlikult 21.06.2011 pangale lepingust tuleneva võlgnevuse katteks 151 eurot. Kohus selgitab kostjale, et panga huvides ei ole laenu tagatisteks olevate kinnisasjade sundvõõrandamine, vaid eelkõige laenusaajate poolt vabatahtlikult võlgnevuse likvideerimine. Seega üritab pank esmalt teha võlgnikuga koostööd vältimaks kinnisasja sundvõõrandamist. Kostja on 21.03.2011 edastanud hagejale e-kirja (I kd, tl 100), milles teavitab panka, et kostjal on soov hakata võlgnevust vaikselt kustutama. Kostja on antud kirja saatnud vastusena panga kirjale. Panga kirjast nähtub, et poolte vahel oli eelmise aasta lõpus (st 2010.a) sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja iga kuu tasuma 4 000 krooni. Seega on kohtu hinnangul hageja teinud kõik endast oleneva võlgnevuse likvideerimiseks väljaspool täitemenetlust. Kohtu hinnangul ei ole hageja venitanud täitemenetluse alustamisega ega enampakkumiste korraldamisega. Hageja on
esitanud kohtule kõigi viieteistkümne läbiviidud enampakkumise dokumendid (I kd, tl 172-254), milledest nähtub, et kohtutäitur on enampakkumisi läbiviinud praktiliselt igal kalendrikuul. Asjaolu, et enampakkumised nurjusid 14-l korral, ei ole ei panga ega kohtutäituri süü. Kostja on vastuväitena öelnud, et kostjal puudus info läbiviidud enampakkumist kohta. 02.05.2013 on hageja kostjat teavitanud, et antud hetkeks on toimunud 12 enampakkumist, mis kõik on nurjunud (I kd, tl 75). Kostja on täitemenetlusega seonduvalt teinud hagejale etteheite, et kinnistut ei ole üritatud müüa reaalse turuhinnaga. Kohtule esitatud enampakkumise dokumentidest nähtuvalt on kinnistu müüki alustatud 150 000 eurost ning igal järgmisel korral on kohtutäitur vähendanud enampakkumise alghinda järk-järgult (enamikel enampakkumistel on kohtutäitur vähendanud võrreldes eelmise enampakkumisega kinnistu alghinda 10% võrra), kuivõrd enampakkumistelt osalejad puudusid. Seega on kohtutäitur üritanud kinnistut müüa turuhinnaga, kuid huviliste puudumise tõttu on kohtutäitur olnud sunnitud enampakkumise alghinda igal järgneval enampakkumisel vähendama. Asjaolu, et kinnistul puudusid ostuhuvilised, ei ole ei panga ega kohtutäituri süü. Seega on kohtu hinnangul teinud kohtutäitur kõik endast oleneva müümaks kinnistu enampakkumisel maha võimalikult suure hinnaga.
45.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse summas 38 801,04 eurot, intressi summas 3 214,51 eurot ja 11.12.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 17 824,51 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivised põhivõlgnevuselt (38 801,04 eurot) alates 12.12.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. V
46.Kostja esitas hageja vastu kostjale tekitatud kahju tasaarvestamise nõude. Kostja kahju seisnes hageja poolt kostja vastu esitatud nõudes, so 54 188,64 eurot. Juhul, kui hageja oleks täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ja professionaalselt krediidiasutuselt mõistlikult eeldatava hoolsusega, ei oleks hageja kostjale laenu väljastanud (ilma korrektset laenuanalüüsi tegemata).
47.VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma
kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.
48.Kuivõrd eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja nõude täies ulatuses ning kohtuotsuse alapunktis I ei leidnud tuvastamist, et hageja oleks laenu andmisel rikkunud krediidiasutuse sisemisi põhiprintsiipe või head pangandustava, siis ei kuulu ka kostja tasaarvestamise nõue rahuldamisele.
49.Kostja on 29.12.2014 menetlusdokumendis taotlenud, et juhul kui kohus peaks hageja nõude osaliselt või täielikult rahuldama, siis määraks kohus võimalikus lahendis otsuse täitmise viisiks maksegraafiku maksimaalse summaga 200 eurot kuus. Hageja on 05.05.2015 menetlusdokumendis seisukohal, et kostja poolt pakutud maksegraafik, mille kohaselt kostja tasuks hagejale iga kuu mitte rohkem kui 200 eurot, ei ole mõistlik. Maksegraafiku sõlmimisel lähtub hageja võlgnevuse suurusest ning sellest, et võlgnevus saaks mõistliku aja jooksul tasutud. Kostja poolt pakutud maksegraafiku korral võtaks kogu võlgnevuse tasumine aega minimaalselt 30 aastat, seega maksegraafiku lõppedes oleks kostja mitte noorem kui 81 aastane. Hageja hinnangul ei ole nii pika maksegraafiku koostamine mõistlik. Kohus nõustub hageja eeltoodud seisukohaga, mistõttu jätab kohus rahuldamata kostja taotluse määrata kohtuotsuse täitmise viisiks võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel. Menetluskulude jaotus ja mentluskulude rahaline kindlaksmääramine
50.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Harju Maakohtu 28.01.2015 kohtumääruse kohaselt kohustas kohus pooli esitama kohtule menetluskulude nimekiri. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja kohtule 06.02.2015. Kostja esindaja sai Harju Maakohtu 28.01.2015 kohtumääruse kätte 04.02.2015, kuid kohtu poolt määratud tähtajaks oma menetluskulude nimekirja ei esitanud.
51.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
52.Kohus analüüsib järgnevalt hageja menetluskulusid. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 950 eurot. Käesoleva tsiviilasja hagihinnaks oli 68 507,63 eurot, millelt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks on 950 eurot. Hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, milline tuleb kostjal hagejale hüvitada.
53.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.