Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksei Kovaljov esitas 21.12.2012. a hagi Aleksandr Brežinski vastu 119 327 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1990. a aprillikuus laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 300 000 USA dollarit. Kostja andis 31.12.2004. a hagejale võlatunnistuse, milles kostja kinnitas, et 31.12.2004. a seisuga on tasumata laenu jääk 2 153 000 krooni (137 601 eurot). Kostja kohustus laenu tagastama hagejale viie aasta jooksul, s.o hiljemalt 31.12.2009. a. Hageja leidis, et kostja antud võlatunnistus on deklaratiivne. Kostja tagastas hagejale 31.12.2009. a 279 679 krooni (17 874,75 eurot) ja 17.12.2012. a 400 eurot. 20.12.2012. a seisuga on kostja võlg hageja ees 119 327,03 eurot (137 601,78 eurot 18 274,75 eurot).
2.Kostja hagi ei tunnistanud (I kd, tl 18-24). Kostja ei ole sõlminud hagejaga 1990. a aprillis laenulepingut ega ole saanud hagejalt laenu. Hagis toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Kostja avaldas, et 31.12.2004 kuupäevaga dateeritud kirjas esitatu ei vasta faktilistele asjaoludele ning tegemist on näilise tehinguga. Kostja leidis, et väidetav 31.12.2004. a antud deklaratiivne võlatunnistus on tühine. Hageja ei ole tõendanud 300 000 USA dollari üleandmist kostjale. Kostja oli seisukohal, et keerukas ja samas ka kulukaks on tõendada laenukohustuse puudumist. Seetõttu on põhjendatud vaheotsuse tegemine hageja nõude põhjendatuse kohta. Kostja taotles vaheotsuse tegemist.
3.Hageja esitas seisukoha kostja vastusele (I kd, tl 38-40). Hageja selgitas, et 1990. a aprillikuus vajas kostja raha oma äritegevuse arendamiseks. Sellel põhjusel pöördus kostja hageja poole palvega anda temale laenu summas 300 000 USA dollarit. Laenulepingu
tingimused ja raha üleandmine vormistati võlakirjaga, kus pooled fikseerisid laenu andmise tingimused ja kostja oma allkirjaga kinnitas, et ta sai raha kätte. Kuna 2004. a detsembrikuu seisuga oli kostja tagastanud hagejale 115 000 USA dollarit ning ülejäänud laen summas 185 000 USA dollarit oli tagastamata, siis vormistasid pooled laenusuhte uue võlatunnistusega, kus fikseeriti võla jääk ja võla reaalne tagastamise tähtaeg. Kostja ei vaidlusta, et 31.12.2004. a dateeritud võlatunnistus on kirjutatud ja allkirjastatud tema poolt. Hageja leidis, et võlatunnistus ei ole näilik. 12.09.2013 eelistungil jättis kohus rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks hagi põhjendatuse kohta.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 16.06.2014. a otsusega hagi ja mõistis Aleksandr Brežinskilt Aleksei Kovaljovi kasuks välja 119 279,65 eurot. Kohus tagastas kostjale 15.04.2014. a lõpliku seisukoha juurde lisatud tõendid ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostja ei ole vaielnud vastu, et 31.12.2004 dokument on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 31.12.2004 dokument (I köide tl 41, tõlge tl-l 6) on koostatud kostja poolt ja allkirjastatud mõlema poole poolt. Kostja esitas väite, et võlakirja pöördel olev allkiri on tema allkirjale sarnane. Kuna kostja ei palunud määrata käekirja ekspertiisi, siis luges kohus tõendatuks, et 31.12.2004 võlakiri on kirjutatud tema poolt ja seal on tema allkiri. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui nimetatud seadusest ei tulene teisiti. Kostja leidis, et isegi kui 1990. a aprillis oleks pooled laenulepingu sõlminud, siis oleks see ENSV TsK § 51 lg 1 järgi kehtetu. Tehingu seadusele vastavust tuleb hinnata tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse alusel. Väidetava laenulepingu sõlmimise ajal (1990. a aprill) kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määruse (7. jaanuarist 1937 nt 83/49 (C3 CCCP /NSVLiidu õigusaktide kogul 1937. a nr 8, lk 25) „Tehingud valuutaväärtustega ja maksed välisvaluutas“ § 1 kohaselt anti Nõukogude Liidu Riigipangale ainuõigus Nõukogude Liidu territooriumil tehingute tegemiseks kulla, hõbeda, plaatina ja plaatinarühma metallidega nii müntides, kangides kui ka toorainena, samuti välisvaluutaga, välisvaluutas välja kirjutatud maksedokumentidega (vekslid, tšekid, ülekanded jms) ja välismaiste fondiväärtustega (aktsiad, obligatsioonid ja nende juurde kuuluvad kupongid vms). Sama määruse § 2 järgi lubati Nõukogude Liidu territooriumil maksete tegemine ja vastuvõtmine välisvaluutas ainult: a) väliskaubandustehingutes, mis tehakse kooskõlas neid reguleerivate seadustega; b) teistel seadustes eraldi ette nähtud juhtudel. Järelikult ei vastanud tehingud välisvaluutas füüsiliste isikute vahel seaduse nõuetele. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Tehingu seaduse nõuetele mittevastavuse all mõisteti tehingu ja selle tingimuste vastuolu nii seaduse sätetega kui ka vastuolu muude
normatiivaktide eeskirjadega. TsK § 62 lg 1 kohaselt loeti kehtetuks tunnistatud tehing kehtetuks selle tegemise ajast. Seega tuli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi esitada tehingu kehtetuks tunnistamiseks hagi kohtusse. Tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjeks oli TsK § 51 lg 2 alusel tehingu poolte kohustamine tehingu järgi saadut välja andma. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et laenuleping tunnistati kohtu poolt kehtetuks ja pooled olid kohustatud tehingu järgi saadut välja andma. Võlatunnistuse kirjutamise ajal (31.12.2004) kehtis TsÜS § 84 lg 3 esimene lause, mille kohaselt, kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Võlatunnistuse teksti kohaselt kinnitab A. Brežinski 31.12.2004 omakäeliselt koostatud ja allkirjastatud võlatunnistuses, et ta võttis 1990. a aprillis A. Kovaljovilt võlgu 300 000 USA dollarit ning et 31.12.2004. aastaks tagastas kostja hagejale 115 000 USA dollarit, ülejäänud võla summa on 185 000 USA dollarit. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et võlatunnistuse koostamise ajal ei olnud füüsiliste isikute tehingud välisvaluutas enam seadusevastased, seega on tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu 31.12.2004 võlatunnistuse koostamise ajaks ära langenud. Kohus leidis, et kostja 31.12.2004 võlatunnistus kinnitab 1990. a aprillis tehtud tehingu olemasolu. TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle viiekümne rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kuna poolte vande all antud ütlused selle kohta, kas 1990. a aprillis sõlmiti laenuleping kirjalikult või mitte, on teineteist välistavad, pidi hageja tõendama kirjaliku laenulepingu sõlmimise 1990. a muude tõenditega. Hageja ei ole esitanud muid tõendeid. Kuna TsK § 273 ei näinud laenulepingu vormi järgimata jätmisel ette laenulepingu tühisust, siis leidis kohus, et laenuleping ei olnud tühine isegi juhul, kui lepingut ei vormistatud kirjalikult. Kohus leidis, et tunnistaja M.Ki ütlustega on lükatud ümber kostja ütlused, et ta kirjutas 31.12.2004 võlatunnistuse hageja dikteerimisel ja et võlakiri anti selleks, et hagejal oli vajadus tõendada rahaliste vahendite saamise allikat. Kostja väited lepingu rahatusest on asjakohatud. Hageja esitas kohtule oma tööraamatu (I köide, tl 43-44), mille kohaselt töötas ta alates 08.04.1988 kuni 27.06.1990 teeninduskooperatiivis „Variant“ revidendina. 28.06.1990 võeti ta tööle AS Nordman kommertsdirektorina. Hageja seletas, et tal oli väike sissetulek, aga tal oli võimalus kaasata raha heade projektide põhiselt. Mustasid rahasid tal ei olnud. Tunnistajana ülekuulatud S.S kinnitas, et hageja käsutas tollel ajal suuri summasid. Kostja väitis vande all ülekuulamisel, et füüsiliselt ei saanud ta nimetatud raha vastu võtta, kuna teda ei olnud 1990. a aprillis Eestis. Kohus leidis, et kostja poolt esitatud dokumendid tema viibimise kohta Poolas ei tõenda, et ta ei saanud hagejalt raha, kuna see võis toimuda mitte 1990. a aprillis, aga ka hiljem. Kohus luges tunnistaja S.Si ütlustega tõendatuks, et hagejal oli 1990. a raha, et laenata kostjale 300 000 USA dollarit. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud laenulepingu rahatust. Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja tõendatud summas 119 279,65 eurot. Kostja esitas kohtule 15.04.2014 koos oma lõpliku seisukohaga täiendavad tõendid (II köide, tl 42-43, 44-48 ja 49). Kohus lõpetas 25.03.2014 kohtuistungil asja sisulise arutamise, seega ei saa kohtule esitada enam uusi tõendeid. Kohus tagastas kostjale esitatud tõendid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Aleksandr Brežinski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Vastustaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohus õigesti tuvastanud, et 31.12.2004 dokument on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena ning et dokument on koostatud kostja poolt ja allkirjastatud mõlema poole poolt. Vaidlus on poolte vahel võlakirja pöördel oleva kostja allkirja osas ning sõna „kiidan heaks“ kirjutaja isiku osas; 2) ei ole kohus hinnanud kostja väidet , et Aleksei Kovaljov, kes oli AS-i Freece Eesti juhatuse liige, andis 17.04.2007 sõlmitud laenulepingu ja selle lisade alusel laenu summas 1 000 0000 krooni Rahvusvahelisele Kaubandusorganisatsioonile Amarant AS, kelle juhatuse liikmeks oli kostja. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Apellant leiab, et pole eluliselt usutav, et hageja äriühing andis äriühingule, kelle juhatuse liikmeks oli kostja, laenu summas 1 000 000 krooni olukorras, kus kostja isiklikult oli talle väidetavalt võlgu üle 2 miljoni Eesti krooni; 3) on apellant seisukohal, et hageja vande all antud ütlustega selles, et tal oli 1990. a väike sissetulek ning musta raha ei olnud, on hageja omaks võetud, et tal ei olnud 1990. a aprillis 300 000 USA dollarit; 4) on kohus ebaõigesti hinnanud võlakirja. Kostja ei ole 31.12.2004 võlakirjas kirjutanud, et ta on tagastanud hagejale 115 000 USA dollarit ja jäänud võlgu 185 000 USA dollarit; 5) on kohus ebaõigesti leidnud, et tunnistaja S.S ütlustega on tõendatud, et hagejal oli 1990. a 300 000 USA dollarit; 6) tagastas kohus kostja poolt esitatud tõendid põhjendusel, et kohus on lõpetanud 25.03.2014 kohtuistungil asja sisulise arutamise. Apellant palub kohtul eelpoolnimetatud tõendid (kostja 15.04.2014 lõpliku seisukoha juurde esitatud tõendid) vastu võtta; 7) on kohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 84 lg-t 3 ning ebaõigesti järeldanud, et võlatunnistuse koostamise ajal ei olnud füüsiliste isikute tehingud välisvaluutas seadusevastased, seega on tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu 31.12.2004 võlatunnistuse koostamise ajaks ära langenud. Apellant esitas kohtule tõendid, et ta ei olnud 1990. a aprillis Eestis, mistõttu ta ei saanud 1990. a aprillis hagejaga väidetavat laenulepingut sõlmida. Kostja esitas kohtule oma poja sünnitunnistuse duplikaadi, sõjaväepileti, tõendina vormi nr 5, väljavõtte oma kehtetust sõjaväelase teenistuspassist 1990. a toimunud väljasõitude kohta. Apellant leiab, et nimetatud tõendid tõendavad, et apellant ei saanud 1990. a aprillis Eestis olla ega hagejaga laenulepingut sõlmida; 8) on kohus ebaõigesti kohaldanud TsK § 272 lg-d 1 ja 2. Apellant leiab, et TsK § 272 lg 2 järgi ei saanud kohus jõuda järeldusele, et raha andmine võis toimuda ka hiljem kui 1990. a aprillis. Puudub kohtu seisukoht, millal laenuleping sõlmiti; 9) ei ole kohus põhjendanud, miks on kostja väited vähem usaldusväärsed kui hageja väited. Apellant leiab, et kohus ei ole hinnanud neid kostja ja hageja ütluseid, kus mõlemad
kinnitasid, et nende vahel olid pikaaegsed, lähedased, isiklikud, sõbralikud ja usaldusväärsed suhted; 10) on kohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja M.Ki ütluseid. Apellant leiab, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistaja on oma kõrge ea tõttu hagejast majanduslikult sõltuv. Kostja andis vande all ütluseid, mille kohaselt oli võlakiri kirjutatud hoopis teisel ajal ja teises kohas ning selle juures viibisid ainult hageja ja kostja, kuid kohus neid asjaolusid ei hinnanud; 11) on kohus ebaõigesti hinnanud tõenditena hageja esitatud kohtulahendeid (I köide tl-d 8891). Nimetatud tõenditest ei nähtu, et võlakirja koostamise ajal olid hagejal teised võlgnikud; 12) on kohus ebaõigesti hinnanud hageja võlgnevuse arvestusi ja 31.12.2004 võlakirja pöördel olevat teksti.
6.Aleksei Kovaljov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on tõendamata kostja väide, et Eesti Vabariik võis alustada hageja suhtes kontrollmenetlust ning et antud võlatunnistus on näiline. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et 31.12.2004. a seisuga olid hagejal ka teised võlgnikud; 2) kinnitas tunnistaja M.K, et 2004. a tema juuresolekul toimus võlatunnistuse üleandmine Zanzibar ruumides. Tunnistaja andis kohtule ütlusi, et kostja andis hagejale üle juba kirjutatud paberi. Nimetatud paberil oli kohustus, et kostja tagastab võla hagejale ja Valerija Kovaljovale; 3) ei ole asjakohane kostja esitatud tõend – AS-i Freece Eesti ja Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni Amarant AS-i vahel 17.07.2008. a sõlmitud laenuleping; 4) ei ole kohus hinnanud ebaõigesti 31.12.2004. a võlakirja. Kostja ei ole tõendanud, et tagastatud raha on seotud mingi teise hageja ja kostja vahelise laenusuhtega. Tunnistaja S.S kinnitas, et hageja tegeles 1989-1990. a äriga ja temal käsutuses olid suured rahasummad; 5) ei ole kostja tõendanud, et 1990. a aprillikuus ei olnud kostja Eestis; 6) kehtib poolte vahel sõlmitud laenuleping. Hageja on nõus kohtu seisukohaga, et võlatunnistuse kirjutamise ajal, s.o 31.12.2004. a, kehtis TsÜS § 84 lg 3. Kostja kinnitas 31.12.2004. a võlatunnistusega, et hageja ja kostja vahel olid laenusuhted ja kostja sai hagejalt laenu 300 000 USA dollarit. Hageja on tõendanud, et kostja täitis perioodil kuni 17.12.2012. a oma maksekohustusi vabatahtlikult.
7.Apellant esitas 15.05.2015. a seisukoha vastustaja vastuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Apellandi väide, et pooltel on vaidlus võlakirja pöördel oleva märke ja kostja allkirja osas, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostja ei vaidlustanud sõnaselgelt oma allkirja ning ei taotlenud käekirjaekspertiisi tegemist, siis saab hageja esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et ka võlakirja pöördel on kostja allkiri. Kohtuistungi protokolli kohaselt möönis kostja vande all seletust andes, et „võib-olla on pöördel olev allkiri minu kirjutatud“ (II kd lk 8 pöördel).
10.Apellandi väide, et maakohus ei hinnanud kostja ja hagejaga seotud äriühingute vahelisi võlasuhteid, on õige, kuid nimetatud suhted ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Kumbki pool ei tuginenud asja arutamisel väitele, et võlatunnistusega võttis kostja enda kanda temaga seotud äriühingu kohustuse. Asjaolu, et hagejaga seotud äriühing andis laenu kostjaga seotud äriühingule pärast 1990 aastat, ei ole käesoleva vaidluse kontekstis oluline, kuna puudub alus samastada äriühingut nendega seotud füüsiliste isikutega.
11.Apellandi väide, et kostja on TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud faktilise asjaolu, et tal puudusid 1990 aastal laenu andmiseks vahendid, ei ole õige. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väidetega tunnistaja S.Si ütluste vastuolulisuse ja ebausaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega.
12.Apellandi väide, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et kostja võis 1990 aastal laenulepingu sõlmida, ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et apellant on esitanud kaudsed tõendid oma viibimiskoha kohta 1990 aastal, kuid seda asjaolu, et apellant 1990 aasta kevadel ei saanud ka lühiajaliselt Eestis viibida, apellandi tõendid ei kinnita.
13.Ringkonnakohus leiab, et võlatunnistuse koostamisega pooled kinnitasid võlasuhet. Maakohus on õigesti viidanud võlatunnistuse koostamise ajal kehtinud TsÜS § 84 lg-le 3, mille kohaselt, kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Võlatunnistuse koostamise ajal kehtinud TsÜS § 84 lg 4 kohaselt tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Kui pooled kinnitavad tühise mitmepoolse tehingu, eeldatakse, et nad peavad üksteisele üle andma selle, mille nad oleksid omandanud, kui tehing oleks olnud algusest peale kehtiv.
14.Apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ja tagastas kostjale tõendid, mida kostja soovis esitada pärast asja sisulise arutamise lõpetamist, ei ole õige. Hageja esitas kostja vastu selge nõude 21.12.2012 , kostjale oli tagatud eelmenetluses tõendite esitamine. Asja materjalide kohaselt kostja korduvalt täiendas oma seisukohti ja esitas tõendeid (I kd lk 28; 54, 73). Arvestades vaidluse asjaolusid ja eelmenetluse pikkust käesolevas asjas, puudus maakohtul alus menetluse uuendamiseks, samuti ei pidanud maakohus hilinemisega esitatud tõendite osas võtma enne kohtulahendit seisukohta. Õige on apellandi väide, et maakohus lõpetas asja sisulise arutamise, kuid ei teinud teatavaks kohtulahendi tegemise aega. Asja materjalidest nähtub, et kostja taotles, et kohtuvaidlused toimuksid asjas kirjalikus menetluses. Toimikust nähtub, et kohus andis pooletele tähtaja oma lõpliku seisukoha avaldamiseks, mida saab käsitleda kohtuvaidluse kirjaliku dokumendina (II kd lk 13).
15.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 2 alusel tähelepanuta kostja poolt maakohtule 15.04.2014 esitatud tõendid. Maakohus tagastas kooskõlas TsMS § 331 lg-ga 1 hilinemisega esitatud tõendid õiguspäraselt ning ringkonnakohtul puudub alus selles osas teistsuguse otsustuse tegemiseks. Apellandi väide, et maakohus võttis nimetatud tõendid asja juurde, ei ole õige. Asja materjalidest nähtub, et kohus lahendas hilinemisega esitatud tõendite küsimuse kohtulahendis.
16.Apellandi väited tunnistaja M.Ki ebausaldusväärsuse kohta, ei ole põhjendatud. Kostja ei esitanud omapoolseid tõendeid lisaks vande all antud seletusele, kuidas võlakirja koostamine toimus. Asjaolu, et tunnistaja on XXX, ei ole piisav, et jätta tunnistaja vande all antud ütlustega arvestamata.
17.Apellandi väited selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et kostja just võlakirjas märgitud võlga tagasi maksis ning võlakirjas märgitud summa suurus kujunemise asjaolusid, ei ole asjakohased. Asjas ei ole vaidlust, et vaidlusalune võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus. Kostja on pikka aega ettevõtlusega tegelenud isik, kes pidi teadma, millised õiguslikud tagajärjed saabuvad, kui ta annab omakäelise selget tahet sisaldava võlatunnistuse. Võlatunnistuse eesmärgiks ongi mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale just selleks, et lihtsustada võla sissenõudmist. Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kostjal lasus koormis tõendada, et võlasuhe puudub. Kostja ei tõendanud, et hagejal puudusid vahendid, et ta ise ei viibinud väidetava laenu andmise ajal Eestis, samuti ei andnud kostja veenvaid ja usutavaid selgitusi, millist laenu ta kostjale tagasi maksis. Kostja väited, et ta koostas võlakirja hageja palvel, täpselt aru saamata mis eesmärgil, eelduslikult selleks, et hageja saaks kellelegi näidata, et tal on kostja vastu nõudeõigus, ei ole asjas esitatud faktiliste asjaoludega kooskõlas ja ei ole usutav.
18.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.