Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Tolmet Eesti OÜ hagi Aspen Grupp OÜ vastu 48 280 euro 35 sendi ja viivise saamiseks ning Aspen Grupp OÜ vastuhagi Tolmet Eesti OÜ vastu 560 678 euro 40 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37999
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aspen Grupp OÜ kassatsioonkaebus Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 649 120 eurot 85 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 85 701 eurot 73 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tolmet Eesti OÜ (registrikood 11105162), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Kostja Aspen Grupp (registrikood 11104843), esindajad vandeadvokaat Margus Lentsius ja vandeadvokaat Geidi Sile
Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37999 leppetrahvinõude ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Rahuldada osaliselt Aspen Grupp OÜ kassatsioonkaebus.
3.Tagastada Aspen Grupp OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
4.Rahuldada osaliselt Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebus.
5.Tagastada Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tolmet Eesti OÜ (hageja) esitas 16. augustil 2013 Aspen Grupp OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 48 280 eurot 35 senti, kuni 14. augustini 2013 sissenõutavaks muutunud viivise 85 701 eurot 73 senti ja alates 15. augustist 2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni viivise 0,1% põhinõudest (s.o 1201 eurot 34 senti) päevas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2013 lepingu nr 1/2013, mille järgi kohustus kostja andma hagejale üle musta ja värvilist vanametalli ning hageja kohustus vanametalli eest tasuma. Lepingu p 5.2 järgi maksis hageja lepingu sõlmimise järel 400 000 euro suuruse ettemakse, millega tuli tasaarvestada tarnitud vanametalli eest esitatud arvete alusel tasumisele kuuluvad summad. Lepingu p 4.2 järgi pidi kostja tarnima hagejale 1. juuniks 2013 80% kokkulepitud kogusest (s.o 6300 t vanametalli), kuid ei teinud seda, mistõttu juhtis hageja 24. mail 2013 kostjale saadetud ekirjas tähelepanu kostja rikkumisele ja andis kostjale 6. juunini 2013 täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Samas e-kirjas märkis hageja, et kui kostja ei täida lepingut täiendava tähtaja jooksul, soovib ta lepingust taganeda. 6. juuniks 2013 oli kostja tarninud üksnes 1944 t 132 kg ning 9. juuliks 2013 lisaks 575 kg 59 g. Seega tarnis kostja hagejale selleks ajaks 3780 t 278 kg vähem vanametalli. Kuna lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui kostja hilineb vanametalli tarnimisega üle 30 kalendripäeva, edastas hageja 10. juulil 2013 kostjale avalduse, millega taganes alates 11. juulist 2013 lepingust. 10. juuli 2013. a seisuga oli hageja ettemakse jääk 118 765 eurot 60 senti ning kostjale arvete alusel tasumata kokku 70 485 eurot 25 senti. Hageja tasaarvestas kostja nõude ettemakse jäägiga, mille tulemusel jäi kostja kohustuseks tagastada hagejale ettemakse 48 280 eurot 35 senti. Hageja palus nimetatud summa tasuda hiljemalt 15. juuliks 2013. Kostja teatas hagejale 17. juuli 2013. a kirjas, et ei tunnista kostja nõuet ega lepingust taganemise avaldust, sest hageja ise põhjustas viivituse, kuna ei suutnud tagada kauba äravedu. Seetõttu ei ole kostja hagejale nõutud summat tasunud. Viivitus vanametalli üleandmisel ei olnud tingitud hagejast. Lepingu p 4.3 järgi tarniti kaup hageja veokil ja kauba pealelaadimise korraldas kostja. Lepingu p 4.1 järgi tarniti kaup tarnetingimusel EXW (Aidu karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa), kooskõlas tarneklausliga Incoterms 2010. Seega pidi hageja tagama, et laadimiskohas oleks kokkulepitud metallikoguse äraveoks sõidukid olemas. Seda hageja ka tegi. Lepingu p 4.5 järgi kohustus kostja kooskõlastama hagejaga kauba nädalase koguse ja veokite etteandmise kauba pealelaadimiseks. Seega oli kostja kohustuseks hagejat jooksvalt teavitada, kui palju ja millistel päevadel on autosid vaja. Kostja ei täitnud seda kohustust ega esitanud nädalasi ärasaatmismahtusid. Pooled vahetasid informatsiooni jooksvalt telefoni ja elektronposti teel. Lepingu esemeks oli Aidu karjääri tootmishoonete ja seadmete demonteerimise tulemusena saadav vanametall. Lepingu sõlmimise ja selle täitmise käigus asus kostja vanametalli demonteerima ja seda sai ära viia üksnes siis, kui see oli demonteeritud ja paigutatud metallikonteineritesse, mille hageja tellitud sõidukid ära vedasid. Seega sõltus vanametalli äravedu eelkõige kostja töötajate demonteerimiskiirusest. Lisaks oli hagejal õigus keelduda osa vanametalli vastuvõtmisest, sest selle
tarnelimiit oli lepingu järgi täitunud. Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus nõuda viivist 0,1% võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni võla kustutamiseni. Kuna hageja andis kostjale täitmiseks täiendava tähtaja, muutus kohustus sissenõutavaks 7. juunil 2013 ning alates sellest päevast kuni hagi esitamiseni tuleb kostjal maksta hagejale viivist 85 701 eurot 73 senti. Hageja lähtus viivist arvutades tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast, mis on 1 201 342 eurot 27 senti. Menetluse kestel märkis hageja, et esitatud viivisenõue on olemuselt leppetrahv ja sellest tulenevalt soovis ta kostjalt välja mõista leppetrahvi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige on see, et 1. juuniks 2013 ei olnud kokkulepitud koguses vanametalli hagejale üle antud, kuid viivitus oli tingitud hagejast. Lepingu p 4.1 järgi oli vanametalli tarnetingimuseks EXW (Aidu karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa), mille kohaselt on müüja täitnud oma kohustuse, kui on teinud vanametalli ostjale Aidu karjääris kättesaadavaks. Kostja kohustuseks oli tagada, et karjääris oleks piisavalt vanametalli, mida hageja autodele laadida. Lepingu p-dest 4.3 ja 4.5 tulenes üheselt, et hageja kohustuseks oli korraldada kauba äravedu, sh pidi hageja andma kostjale ette piisavalt autosid. Kogu lepingu kehtivuse ajal oli kostjal üleandmiseks valmis piisavalt vanametalli, kuid hageja ei andnud kokkulepitud koguses vanametalli äraveoks kostjale piisavalt autosid ette. Hageja saatis autosid omas tempos ning sageli sai kostja alles autojuhtidelt teada, mitu sõitu nad objektile päeva jooksul teha plaanivad. Hageja keeldus korduvalt vanametalli vastu võtmast ning rohkem kui kümnel tööpäeval ei vedanud üldse vanametalli ära. Kostja ei pakkunud hagejale vanametalli, mis ei olnud lepingu ese. Pooled leppisid kokku vanametalli hinna, kuid vanametalli kogus oli ligikaudne, sest tegemist oli objektipõhise kokkuleppega. Hageja vedas üksnes neljal päeval vanametalli sellises koguses (100 t päevas), mis taganuks lepingu tähtaegse täitmise. Arvestades hageja äraveo tempot oli juba tarnete alguses selge, et hageja ei jõua kogu vanametalli kokkulepitud ajaks ära vedada. Seega sõltus vanametalli äraveo tempo ja kogus hagejast ning kostja ei ole lepingut rikkunud. Hageja aktsepteeris aeglasemat tarnekiirust ja avaldas rahulolematust alles 25. mail 2013. Seega ei olnud tähtaja pikenemine talle üllatus. Hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Müügilepingust taganemist ei õigusta müügilepingu eseme üleandmisega viivitamine olukorras, kus hageja ise oli vastuvõtuviivituses ja algusest peale teadlik, et vanametalli väljavedu ei toimu kokkulepitud mahus. Arvestades pooltevahelist praktikat, ei tuginenud hageja mõistliku aja jooksul vanametalli üleandmisega viivitamisele kui lepingurikkumisele, mistõttu ei ole ta mõistliku aja jooksul lepingust taganenud. Lepingust taganedes kuritarvitas hageja oma õigusi, mistõttu on taganemine vastuolus hea usu põhimõttega ja ka seetõttu kehtetu. Kuna hagejal ei olnud alust lepingust taganeda, andis kostja hagejale täiendava tähtaja vanametalli vastuvõtu taastamiseks hiljemalt 22. juulil 2013. Kuna hageja ei asunud vanametalli ära vedama, rikkus hageja oluliselt lepingut ja kostja taganes lepingust 24. juulil 2013. Seega lõppes leping kostja, mitte hageja taganemisavaldusega.
Hageja ei saa nõuda kostjalt viivist, sest lepingu järgi oli viivis nähtud ette üksnes rahalise kohustusega viivitamise puhul. Õige ei ole lähtuda tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast (1 201 342 eurot 27 senti), vaid lähtuda tuleb hageja põhinõude suurusest (48 280 eurot 35 senti). Kui kohus leiab, et hagejal on kostja vastu viivisenõue, tuleb viivist vähendada nullini. Hageja ei saa nõuda enam leppetrahvi, sest see oleks hagi muutmine, millega aga kostja ei nõustu. Hageja ei saa nõuda samal ajal lepingu täitmist ja kasutada lepingust taganemist kui õiguskaitsevahendit. Kuna lepingust taganemine lõpetab võlasuhte, ei saa lepingu täitmist enam nõuda. Kostjal on õigus keelduda ettemakse tagastamisest, sest tal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu (VÕS § 110).
3.Kostja esitas 6. detsembril 2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja põhivõla 560 678 eurot 40 senti, põhivõlalt alates vastuhagi hagejale kättetoimetamisest kuni kohtuotsuse tegemise päevani seaduses sätestatud määras viivise kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise. Hageja keeldus alusetult lepingu esemeks olnud vanametalli vastu võtmast, mistõttu pidi kostja lepingust taganema ja võõrandama vanametalli kolmandatele isikutele. Kuna selleks ajaks oli vanametalli hind langenud, tekkis kostjal hageja lepingurikkumise tõttu kahju. Hageja rikkus lepingut, sest asus seda täitma alles 27. märtsil 2013 pärast kostja korduvaid meeldetuletusi. Ebatäpne on hageja väide, et lepingu täitmisega alustati hiljem, sest kostja ei saanud alustada ehitise lammutustöid enne 27. märtsi 2013. Enne ehitise lammutamist veeti hoonetest välja vanametallist tehnoloogilist sisseseadet. Lepingu esemeks ei olnud üksnes hoonete lammutamisel saadav vanametall, vaid ka hoonetes sisalduvate seadmete demonteerimisel saadav vanametall. Seega ei takistanud lammutusloa puudumine lepingu täitmist. Vanametalli äraveo tempo oli äärmiselt aeglane (keskmiselt 45 t päevas), kuna hageja ei andnud ette piisavalt autosid, mitte seetõttu, et kostja ei oleks suutnud vanametalli piisavalt demonteerida. Kostjal ei olnud mõistlik demonteerida rohkem, kui hageja suutis vastu võtta, sest vanametalli ootele jätmisega oleks kaasnenud varguse risk ja valvekulud. Kuna hageja jättis vanametalli kokkulepitud koguses tähtaegselt ära vedamata, rikkus hageja kauba vastuvõtmise kohustust ja tekitas sellega kostjale kahju. Lähtudes vanametalli lepingujärgsest hinnangulisest kogusest ja vanametalli turuhinnast ajal, mil kostja taganes lepingust, on hageja tekitanud kostjale kahju 560 678 eurot 40 senti. Kuna hageja ei ole kostjale kahju hüvitanud, tuleb hagejalt välja mõista ka viivis. Kuna hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, lõppes poolte leping kostja taganemisavaldusega
24.juulil 2013 ja alles sel päeval tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale ettemakse jääk. Seetõttu ei ole kehtiv ka hageja ettemakse tasaarvestus. Hageja on arvutanud vääralt ettemakse jäägi ja sellest tulenevalt ka nõude suuruse. 10. juulil 2013 oli ettemakse jääk 111 282 eurot 3 senti, mitte 118 765 eurot 60 senti. Samuti ei ole hageja ettemakse tasaarvestades arvestanud kahe arve alusel kogunenud kostja viivisenõuet. Kuna lepingu lisa 1 järgi loeti ettemakse arvel tasutuks 50% hagejale esitatud arvetest ja hageja ei olnud kahe arve alusel kostjale ülejäänud osa (25 918 eurot 75 senti ja 9323 eurot 87 senti) tasunud, tuli hagejal nende arvete tasumata jätmise tõttu tasuda kostjale ka
463 eurot 37 senti viivist. Seega oli kostjal hageja vastu lepingust taganemise aja seisuga nõue 35 705 eurot 99 senti ning hageja ettemakse jääk 76 036 eurot 41 senti. Kostja tasaarvestas vastuhagiga poolte vastastikused nõuded ja keeldus ülejäänud 40 333 eurot 42 senti hagejale tasumast, sest hageja ei ole oma kohustusi täitnud.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole lepingut rikkunud ega põhjustanud viivitust. Kostja pidi lepingu p 4.3 järgi vanametalli tükeldama ja paigutama konteineritesse. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust täita konteinerid vanametalliga, tekkis viivitus kostja tõttu. Objektil olid kogu aeg olemas hageja tellitud autod, mille kandevõime oli u 20 t, kuid millele laaditi poolikuid koormaid, sest kostja ei suutnud tagada piisavas koguses vanametalli. Kordagi ei olnud olukorda, kus auto oleks seisnud täis laadituna objektil ja takistanud edasist laadimist. Seega on meelevaldne süüdistada hagejat lepingu rikkumises ja autode etteandmisega viivitamises. Hageja oli vägagi huvitatud vanametalli kiirest saamisest ja oleks vajadusel olnud võimeline nii enda kui ka erinevate lepingupartnerite autodega kolm korda kiiremini vanametalli ära vedama. Seda tõendab muu hulgas asjaolu, et hageja tasus viivitamata lepingus kokkulepitud ettemakse. Samuti ei ole õige kostja väide, et hageja viivitas väljaveo alustamisega. Lepingu täitmist alustati 27. märtsil 2013 seetõttu, et kostjal ei õnnestunud saada kohalikult omavalitsuselt varem lammutusluba. Leping lõppes hageja, mitte kostja taganemisavaldusega. Kuna kostja viivitas lepingu täitmisega ja jättis lepingu olulises osas täitmata, oli hagejal alust lepingust taganeda. Kostjal ei olnud alust lepingust taganeda, sest taganemise eeldused ei olnud täidetud. Hageja katkestas põhjendatult vanametalli vastuvõtu, sest lepingujärgne tarnelimiit oli ületatud, mistõttu ei olnud hagejal kohustust vanametalli kostjalt vastu võtta. Kostja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Kostja esitatud dokumentidest ei saa üheselt järeldada kahju suurust ega vanametalli turuhinda. Kostja ettemakse jäägi arvutus ei ole õige. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud, mistõttu oli tal õigus teha tasaarvestus. Kostjal ei oleks alust keelduda ettemakset tagastamast isegi juhul, kui leping ei oleks lõppenud 11. juulil 2013. Kostja peab hagejale ettemakse tagastama. Kostjal ei ole õigust keelduda ettemakset tagastamast põhjusel, et hageja ei ole täitnud oma kohustust (VÕS § 110 lg 1), sest kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Kuna kostja ei taganenud lepingust kehtivalt, ei kehti ka tema tasaarvestusavaldus. Kostja viivisenõue on võrreldes võimaliku kahjuga põhjendamatult suur.
5.Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48 280 eurot 35 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1646 eurot 26 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras viivise. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskuludest jättis kohus 62,74% hageja kanda ja 37,26% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kohus täielikult kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu, mille järgi kohustus kostja
andma hagejale üle Aidu karjääris asuva vanametalli ja hageja kohustus kauba vastu võtma ja selle eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi oli vanametalli ligikaudne kogus 9000 t. Lepingu p 4.5 järgi pidi kostja kooskõlastama hagejaga igal nädalal vanametalli koguse ja autode etteandmise, sh pidi hageja tagama, et korraldab iga päev vähemalt 100 t vanametalli äraveo. Sellest tulenevalt pidi kostja omakorda tagama, et hageja saab iga päev ära vedada vähemalt 100 t vanametalli. Kostja väitel võimaldas ta hagejale rohkem vanametalli, kui hageja suutis ära vedada. Hageja väitel ei võimaldanud kostja talle õiget liiki vanametalli. Lepingu p 1.4 järgi tuli kauba kvaliteet, hind ja tarnetähtajad kooskõlastada lepingu lisaks olevas spetsifikatsioonis. Spetsifikatsioonist nähtub, et kostja oli kohustatud võimaldama hagejale erineva kategooria vanametalli erinevas koguses (3A – 5800 t, 3AR – 1000 t, 5A – 1000 t, 17A – 1000 t ja 12A – 200 t). Seega olid pooled kokku leppinud, kui palju soovib hageja iga kategooria vanametalli saada, ja hagejal oli õigus keelduda selle kategooria vanametalli äraveost, mille kogus oli juba täitunud. Asjas on nii tunnistajate ütluste kui ka poolte kirjavahetusega tõendatud, et kostjal oli küll objektil vanametalli valmis lõigatud, kuid mitte nendes kategooriates, mille lepinguline kogus veel täis ei olnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta tarnis hagejale lepingus ettenähtud koguses ka teistes kategooriates vanametalli, sh on kostja kinnitanud, et lepingu p-s 4.2 sätestatud tähtpäevaks ei olnud hagejale kokkulepitud koguses vanametalli üle antud. Seega rikkus kostja lepingu p-st 1.4 ja 4.2 ning lepingu spetsifikatsioonist tulenevaid kohustusi. Hageja taganes lepingust VÕS §-des 116 ja 114 sätestatud ning lepingust tulenevaid nõudeid järgides. Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus lepingust taganeda, kui kostja hilineb tarnimisega rohkem kui 30 kalendripäeva. Hageja teatas 24. mai 2013. a e-kirjas kostjale, et tulenevalt spetsifikatsioonist on tema jaoks oluline saada iga kategooria vanametalli kokkulepitud koguses, ning ta palus kostjal täita oma tarnekohustuse lepingu p-s 4.2 sätestatud mahus 6. juuniks 2013. Kuna kostja lepingut täiendava tähtaja jooksul nõutud mahus ei täitnud, esitas hageja kostjale 10. juulil 2013 lepingust taganemise avalduse. Olukorras, kus pooled on lepingus kokku leppinud, et enam kui 30 kalendripäeva tarnega hilinemine on olemuselt selline rikkumine, mis annab alust lepingust taganeda, ei saanud kostjale olla üllatuslik või tunduda hea usu põhimõttega vastuolus hageja väide, et tarnimise kiirus ning tähtaegadest kinnipidamine olid talle olulised. Õige ei ole kostja väide, et hageja ei korraldanud objektil nõuetekohaselt äravedu. Lepingu p 4.5 järgi pidi kostja hagejaga kooskõlastama, milline on vanametalli kogus nädalas ja kui palju on selle äraveoks autosid vaja. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja töötaja kooskõlastas hageja töötajaga vanametalli äraveo koguse. Samuti on tõendatud, et hageja sõlmis veolepingu vedajaga, kes andis objektile kaks autot, mis suutsid vedada kuni 140 t vanametalli päevas. Vedaja ütlustega on tõendatud, et kordagi ei tekkinud olukorda, kus neil ei oleks olnud autot ette anda. Seega ei rikkunud hageja lepingu p-st 4.5 tulenevat kohustust anda kostjale ette piisavalt autosid. Asjas on tõendatud, et vanametalli väljavedu ei viibinud hageja tõttu. Asjaolu, et ka kolmas isik demonteeris vanametalli ja vedas seda välja, ei mõjutanud poolte lepingu täitmist, sest kogus oli väike ja kolmas isik tegi ise nii demonteerimistöid kui ka korraldas väljaveo. Asjaolu, et hageja ei põhjustanud tarne viivitust, on tõendatud ka ehitusregistri väljavõttega, millest ilmneb, et kostja sai
alles 26. märtsil 2013 ehitusloa Aidu karjääris asuva ehitise täielikuks lammutamiseks. Seega ei ole kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, kuna jättis kokkulepitud koguses ja omadustega vanametalli hagejale tähtajaks tarnimata. Kuna hageja taganes kostja rikkumise tõttu lepingust, tuleb VÕS §-de 188 ja 189 alusel lepingu alusel üleantu tagastada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale 400 000 euro suuruse ettemakse, millega tuli tasaarvestada kostja arvete alusel hagejale tarnitud vanametalli eest tasumisele kuuluvad summad. Lepingu lõpetamisel oli hageja ettemakse jääk 118 765 eurot 60 senti ning kostjale arvete alusel tasumata kokku 70 485 eurot 25 senti. Hagejal oli õigus nõuded tasaarvestada ning nõuda ülejäänud ettemakse tagastamist, sest kostja ei olnud talle selle eest kaupa tarninud. Pooled leppisid lepingu p-s 7.3 kokku, et kui müüja ei tarni kaupa lepingus ja selle lisades kindlaksmääratud ajaks, on ta kohustatud maksma ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast päevas iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Viidatud sättes leppisid pooled kokku leppetrahvi maksmises. Kuna hageja ei esitanud hagis leppetrahvi nõuet, vaid taotles kostjalt viivise väljamõistmist, ning märkis alles hiljem, et soovib kostjalt leppetrahvi, ei saa kohus lahendada leppetrahvinõuet, sest viivisenõude muutmine leppetrahvinõudeks oleks hagi muutmine, millele kostja on vastuväite esitanud ja millele kohus nõusolekut ei anna. Hagejal on VÕS § 113 lg 1 ja § 189 lg 1 kolmanda lause järgi õigus saada seaduses sätestatud määras viivist alates ettemakse ülekandmisest 13. märtsil 2013 kuni ettemakse tagastamiseni. Seega oli hagi esitamise aja seisuga kostja viivituses 155 päeva. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes summalt, mille tasumisega on kostja viivituses (48 280 eurot 35 senti). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kuni hagi esitamiseni välja mõista viivis 1646 eurot 26 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni seaduses sätestatud viivis. Seaduses sätestatud määras viivis ei ole ebamõistlikult suur ja seetõttu ei ole alust seda vähendada. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole lepingut rikkunud. Kuna hageja taganes lepingust, ei saanud kostja enam samast lepingust hiljem taganeda. Hagejal oli õigus nõuded tasaarvestada ja kostja käsitus hageja nõude suuruse kohta ei ole põhjendatud. Kuna hageja nõudis kostjalt kokku 133 982 eurot 8 senti ja kohus rahuldas hagi 49 926 euro 61 sendi osas, s.o 37,26% ulatuses, tuleb hagiga seotud menetluskuludest jätta 62,74% hageja kanda ja 37,26% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud tuleb vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja kanda.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude (84 055 eurot 47 senti), ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
8.Vastuses apellatsioonkaebusele palusid pooled jätta teise poole kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2014. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja kaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt kostjalt põhivõla ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega vähendas kostjalt väljamõistetud põhivõlga 7495 euro 56 sendi võrra ja mõistis kostjalt välja 40 784 eurot 79 senti, jättis hageja nõude viivise saamiseks rahuldamata ning jättis maakohtus kantud menetluskuludest 1/3 hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Vastuhagi osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus poolte enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus õigesti tõendeid ja andis esitatud asjaoludele õige hinnangu. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, et hageja oleks lepingut rikkunud. Kostja tõlgendus tunnistajate ütlustele ei ole õige. Maakohus hindas kõiki esitatud tõendeid kogumis ning jõudis nende alusel igati põhjendatud järeldusele, et kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud, mistõttu oli hagejal õigus leping lõpetada. Maakohus käsitles vaidlusaluseid asjaolusid äärmiselt põhjalikult ja igakülgselt, hinnates seaduse nõuetele vastavalt nii dokumentaalseid tõendeid kui ka tunnistajate ütlusi. Maakohus tõlgendas õigesti poolte lepingut. Lepingust tulenes nii hageja kohustus vanametall ära vedada kui ka poolte kokkulepe selle kohta, kuidas tuli äravedu korraldada. See, et turvafirma väravapäevikutest ei nähtu tühisõite, ei anna alust järeldada, et kostjal oli üleandmiseks valmis metalli rohkem, kui hageja jõudis välja vedada. Lepingu p-de 4.3 ja 4.5 järgi oli vajaliku hulga veokite tellimise ja kauba neile laadimise kohustus kostjal. Ka juhul, kui kostjal olnuks kohustus tarnida hagejale vanametalli sõltumata vanametalli kategooriast kogumahus, oleks kostja lepingut rikkunud, sest ka kogumahu osas on kostja lepingut rikkunud. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormist vääralt. Hageja ei pidanud tõendama, et kostja ei olnud talle vastava kategooria vanametalli objektil kättesaadavaks teinud, vaid kostjal tuli tõendada, et hageja jättis selle välja vedamata. Vaatamata sellele on hageja tõendanud, et kostja tõttu ei saanud ta vedada kokkulepitud koguses vanametalli välja. Õige ei ole kostja väide, et hageja taganes lepingust ebamõistliku aja jooksul. Kuigi juba varem oli ilmne, et lepingut tõenäoliselt tähtaegselt täita ei suudeta, ei olnud see asjaolu siiski üheselt selge. Siiski ei muutunud ettemakse kasutamata jäägi tagastamise nõue sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, vaid mõistliku aja jooksul pärast seda. Õige on kostja arvutus ettemakse jäägi kohta. Kostja on menetluses korduvalt märkinud, et ettemakse jääk oli 9. juuli 2013. a seisuga 111 282 eurot 3 senti. Kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et ta on esitanud hagejale 16 arvet kogusummaga 645 280 eurot 14 senti. Samuti on kostja märkinud, et lisaks 400 000 euro suurusele ettemaksele on hageja talle arvete alusel tasunud 286 782 eurot 90 senti. Hageja ei ole kostja arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seetõttu ei ole alust kostja esitatud andmetes kahelda. Arvestades, et saadud kauba eest tuli tasuda kokku 645 280 eurot 14 senti, hageja oli tasunud kokku 686 064 eurot 93 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 40 784 eurot 79 senti.
Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lepingu p 7.3 alusel viivise, mida ta hiljem nimetas täpsustavalt leppetrahviks. Hageja lähtus nõutud summa arvutamisel tarnimata kauba maksumusest (1 201 342 eurot 27 senti) ja soovis saada lepingujärgset trahvi 0,1% päevas alates 7. juunist 2013 kuni 14. augustini 2013. Seega ei nõudnud hageja viivist tagastamata ettemakse summalt ja maakohtul ei olnud alust seda nõuet lahendada, mistõttu tuleb maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas tühistada. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja esitas hagiavalduses viivisenõude, mis ei tulenenud lepingust, ega see, et hageja hilisem seisukoht, et ta nõuab leppetrahvi, on käsitatav hagi eseme muutmisena. Hagiavalduse kohaselt tugines hageja oma vastavas nõudes lepingu punktile 7.3, mille järgi tuleb müüjal maksta tarnetega hilinemise korral ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Seega on tegemist sanktsiooniga müüja korralekutsumiseks, s.o viivise tunnustega trahviga, mille tõenäoliseks eesmärgiks oli müüja mõjutamine tarneid jätkama (kiirendama). Sama lepingupunkti järgi oli aga ostjal õigus ka leping ühepoolselt lõpetada, kui tarnimisega on hilinetud üle 30 kalendripäeva. Kuna hageja otsustas lepingu ühepoolselt lõpetada, ei saa rääkida kostja kestvalt tarnetega hilinemisest. Hageja ei pidanud kuni lepingu lõpetamiseni tarnete kiirendamiseks vajalikuks kostjalt trahvi nõuda, vaid asus seda nõudma alles siis, kui trahv oli oma sisulise eesmärgi kaotanud. Mõlema viidatud sanktsiooni üheaegne rakendamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest hageja nõudis kostjalt lepingu täitmist pärast seda, kui oli huvi lepingu täitmise vastu kaotanud, sh nõudis kostjalt ajas suurenevat trahvi lepingu täitmata jätmise eest, mille vältimine ei olnud enam kostja mõjualas. Neil põhjustel tuleb jätta hageja trahvinõue rahuldamata. Maakohtu otsuse menetluskulude jaotust tuleb muuta. Kuna asjas esitati nii hagi kui ka vastuhagi, mida menetleti ühiselt, ei saa menetluskulusid kahe hagi osas eraldi jagada. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ning seda, et vastuhagi jääb rahuldamata, tuleb maakohtu menetluses kantud kuludest jätta 1⁄4 hageja ja 3⁄4 kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse hagi rahuldavas ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas muutmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palus kostja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud poolte lepingust tulenevaid kohustusi tuvastades oluliselt menetlusõiguse normi ega andnud hinnangut lepingu p-le 4.1, mille kohaselt oli vanametalli tarnetingimuseks EXW (Aidu karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa). Selle tingimuse kohaselt on müüja oma kohustuse täitnud, kui on teinud kauba ostjale oma territooriumil kättesaadavaks. Kostja täitis oma kohustuse. Kohtud jagasid vääralt tõendamiskoormise ega hinnanud turvafirma väravapäevikuid ja tunnistajate ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mistõttu asusid vääralt seisukohale, et hageja ei rikkunud lepingut ja seda tegi kostja. Ringkonnakohus ei võtnud
selget seisukohta küsimuses, kas vanametalli tuli tarnida vastavalt kategooriate kogustele. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ka vanametalli kogumahu osas on kostja lepingut rikkunud. Ringkonnakohtu käsitlus leppetrahvi ja viivise kohta ei ole õige. Kohtud ei ole eristanud viivise ja leppetrahvi nõuet. Kuna lõppjäreldusena jättis ringkonnakohus õigesti nii viivise kui ka leppetrahvi kostjalt välja mõistmata, ei vaidlusta kostja selles osas ringkonnakohtu otsust. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on menetluskulude küsimuses vastuolulised, sest põhjenduste järgi tuleb jagada hagi menetluskulud vahekorras 1/4 ja 3/4, kuid resolutsiooni kohaselt 1/3 ja 2/3. Samuti on küsitav ringkonnakohtu seisukoht, et hagi ja vastuhagi menetlemise korral ei jaotata menetluskulusid hagi ja vastuhagi kohta eraldi. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult apellatsiooniastme menetluskulud poolte enda kanda, kuigi rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja vähendas kostjalt väljamõistetud summat ligikaudu 15% ning jättis viivise välja mõistmata, mis moodustas maakohtus tsiviilasja hinnast 91,46%. Seega tulnuks vähemalt 90% apellatsioonimenetluse kuludest jätta hageja kanda. Ringkonnakohus määras vääralt apellatsiooniastmes tsiviilasja hinna hageja apellatsioonkaebuselt.
11.Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsus on kostja vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning hageja apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hind õigesti määratud.
12.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse viivisenõude rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uue otsuse, millega hageja viivisenõue rahuldada. Õige on ringkonnakohtu käsitus, et haginõudeks oli lepingu p-st 7.3 tulenev leppetrahvinõue, kuid ekslik on arusaam, et sellel sanktsioonil oli vaid eesmärk sundida müüjat kohustust täitma ja tarneid jätkama (kiirendama), mistõttu kaotas leppetrahv pärast lepingu lõppemist oma eesmärgi. Leppetrahvil on ka kahju hüvitamise funktsioon ning pooled leppisidki leppetrahvis kokku selleks, et lihtsustada kahju hüvitamise nõude esitamist. Hagejal tekkis kostja viivituse tõttu kahju seoses seetõttu, et ta ei suutnud laevadele piisavalt kaupa tarnida, tekkis seisak ja hageja pidi töö ümber korraldama. Seaduses ei ole keelatud kasutada korraga kahte õiguskaitsevahendit, sh nõuda lepingust taganemise korral lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Asjaolu, et leppetrahvinõue oli ajas suurenev, ei anna alust jätta see nõue üldse rahuldamata. Kostja vastuväite korral sai kohus mõista välja mõistlikus suuruses leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul (24. mail 2013) pärast seda, kui oli korduvalt avaldanud rahulolematust kostja lepingu täitmise kohta. Igal juhul jättis ringkonnakohus põhjendamatult välja mõistmata leppetrahvi aja eest enne lepingust taganemist.
13.Kostja vaidles hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole esitanud kostja vastu leppetrahvinõuet, vaid nõudis viivist seaduses sätestatud määrast kõrgemas määras. Arvestades hageja viivisenõuet, on tsiviilasja hind vastukassatsioonkaebuselt 524 190 eurot 83 senti ja hagejal tuleb tasuda kautsjonit 3000 eurot tasutud 857 euro 2 sendi asemel. Seega ei vasta vastukassatsioonkaebus nõuetele.
Kuna hageja ei ole esitanud leppetrahvinõuet, ei ole tema kaebus põhjendatud. Kui pidada hageja kõrvalnõuet leppetrahvinõudeks, jättis ringkonnakohus selle õigesti rahuldamata. Hageja ei nõudnud kostjalt leppetrahvi 24. mai 2013. a kirjas, vaid tegi seda esimest korda
30.oktoobri 2013. a menetlusdokumendis. Selleks ajaks oli mõistlik aeg möödas. Kui kohus peab õigeks mõista kostjalt välja leppetrahv, tuleb selle suurust vähendada, sest tegemist on ebamõistlikult suure leppetrahviga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et nii kassatsioonkaebus kui ka vastukassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel leppetrahvinõude ja menetluskulude jaotuse osas tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
15.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas lepingus kokkulepitud koguses vanametall jäi tarnimata hageja või kostja rikkumise tõttu, st kas kostja ei demonteerinud piisavas koguses vanametalli või hageja ei vedanud õigel ajal kostja demonteeritud vanametalli ära. Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti ja põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus lepingut. Kohtud tõlgendasid õigesti poolte lepingut ning asusid esitatud tõendeid täielikult, igakülgselt ja objektiivselt hinnates õigesti seisukohale, et kostja jättis hagejale kokkulepitud koguses ja omadustega vanametalli tähtajaks tarnimata, mistõttu oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada ja nõuda kostjale tasutud ettemakset tagasi. Selles osas järgib kolleegium TsMS § 689 lg 5 kohaselt nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
16.Kolleegium ei nõustu täielikult ringkonnakohtu käsitusega hageja leppetrahvinõude kohta. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et hoolimata hagiavalduse ekslikust sõnastusest esitas hageja kohtule leppetrahvi-, mitte viivisenõude. Kuna hageja tugines nõuet esitades lepingu ple 7.3, mis sätestas kostja trahvi maksmise kohustuse, saab hageja nõuet pidada leppetrahvinõudeks hoolimata sellest, et trahv oli sätestatud %-na võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest ja hageja nimetas seda ekslikult viiviseks. Sellest tulenevalt tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja viivisenõude. Õige ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja leppetrahvinõue tuleb jätta täielikult rahuldamata, kuna hageja oli lepingu ühepoolselt lõpetanud ja nõudis leppetrahvi alles pärast lepingu lõpetamist, mil leppetrahv ei saanud enam oma eesmärki täita, s.o mõjutada kostjat lepingut täitma. Samuti ei ole õige ringkonnakohtu arusaam, et mõlema õiguskaitsevahendi kasutamine, s.o nii lepingu ühepoolne lõpetamine kui ka leppetrahvi nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kolleegium juhib tähelepanu, et lepingu p 7.3 esimese lause järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, kui kostja ei tarni kaupa lepingus ja selles lisades kindlaksmääratud ajaks. Lisaks oli hagejal lepingu p 7.3 teise lause järgi õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui kostja hilineb tarnimisega rohkem kui 30 kalendripäeva, ning sama lepingupunkti kolmanda lause järgi ei
mõjutanud lepingu lõpetamine enne lepingu lõpetamist sissenõutavaks muutunud kohustusi. Seega oli hagejal lepingu p 7.3 järgi õigus leping kostja rikkumise tõttu ühepoolselt lõpetada ja lepingu ühepoolne lõpetamine ei võtnud hagejalt õigust nõuda kuni lepingu lõpetamiseni sissenõutavaks muutunud leppetrahvi. Seetõttu on hagejal alates kostja viivitusse sattumisest (hagis esitatud asjaolude kohaselt 7. juunist 2013) kuni lepingu ülepoolse lõpetamiseni õigus nõuda kostjalt lepingu p 7.3 esimese lause alusel leppetrahvi. Kuna kostja on esitanud leppetrahvinõudele vastuväite, mille kohaselt on hageja tema arvates teatanud leppetrahvi nõudmisest VÕS § 159 lg 2 mõttes hilinenult, tuleb ringkonnakohtul asja uuesti läbi vaadates tuvastada, millal hageja teatas kostjale, et kavatseb leppetrahvi nõuda, ja hinnata, kas hageja tegi seda mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Asjaolu, et hageja teatas kostjale leppetrahvinõudest pärast lepingu ühepoolset lõpetamist, ei tähenda iseenesest seda, et hageja oleks esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja möödumise järel. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et kohustuse täitmisega viivitanud lepingupoolel ei saa tekkida ootust, et ta ei pea lepingus kokkulepitud leppetrahvi maksma, ainuüksi seetõttu, et teine pool ei teatanud enne lepingu täitmist, et kavatseb leppetrahvi nõuda (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17). Sellest tulenevalt ei saa lepingut rikkunud pool eeldada ka seda, et teine lepingupool kaotab õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata sellest lepingut rikkunud poolele enne, kui ta lõpetab ühepoolselt lepingu.
17.Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on maakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas vastuolulised. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ka maakohtus kantud menetluskulude osas tühistada. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tühistada apellatsiooniastme menetluskulude jaotus. Kuna asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada, arvestades asja läbivaatamise lõplikku tulemust.
18.Väär on kostja arusaam, et ringkonnakohus määras valesti apellatsiooniastmes hageja apellatsioonkaebuse hinna. Arvestades asjaolu, et hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja leppetrahvinõude kuni hagi esitamiseni, leidis ringkonnakohus õigesti, et hageja apellatsioonkaebuse hind on 84 055 eurot 47 senti. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse piire on hageja vastukassatsioonkaebuse hind 85 701 eurot 73 senti, mistõttu on hageja tasunud Riigikohtule õiges suuruses kautsjoni. Õige ei ole aga ringkonnakohtu määratud kostja apellatsioonkaebuse hind. Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse nii osas, milles tema vastuhagi jäi rahuldamata, kui ka hagi rahuldavas osas, tuli kostja kaebuses vaidlustatud osas hagi- ja vastuhagihind TsMS § 137 lg 2 järgi liita. Sellest tulenevalt on kostja apellatsioonkaebuse hind 662 139 eurot 58 senti. Kostja kassatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 2 järgi 649 120 eurot 85 senti, millelt kostja on TsMS § 140 lg 2 järgi tasunud õiges suuruses kautsjoni, kuna kautsjoni maksimummäär on 3000 eurot.
19.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb nii kostja kassatsioonkaebus kui ka hageja vastukassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Mõlema kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada hageja kaebuselt tasutud kautsjon hagejat menetluses esindanud ja tema eest kautsjoni tasunud advokaadibüroole. Kostja kaebuselt tasutud kautsjon on palutud tagastada kostjale. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.