Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

28.01.2016 esitas OS (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse, milles palub lõpetada avaldaja ja RB (puudutatud isik II, lapse isa) ühise hooldusõiguse lapse ES (puudutatud isik I) suhtes ja anda ainuotsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha, igapäevaelu ja tervist puudutavate küsimuste lahendamise osas avaldajale. Menetluskulud palus avaldaja jätta poolte endi kanda. Avalduse kohaselt abiellusid avaldaja ja puudutatud isik II 09.05.2015 ja abielu lahutati 28.09.2015. Poolte abielust sündis XX.XX.XXXX ühine laps ES. Pooled elavad lahus alates 01.08.2015. Lapse isa on tasunud elatist lapsele ainult üks kord, s.o 12.11.2015. 28.12.2015 diagnoositi lapsel vasakpoolne kubemesong ja tõenäoliselt on vajalik kirurgiline sekkumine. 30.12.2015 pöördus avaldaja lapse isa poole eesmärgiga saada lapse operatsiooniks vajavatele dokumentidele isa allkiri. Lapse isa keeldus dokumentide allkirjastamisest. 10.01.2016 proovis avaldaja veelkord võtta ühendust lapse isaga, kuid tulemuseta. Lapse isa ei tunne huvi oma lapse vastu, ei täida enda kohustusi ning ei võta osa lapse elust, kasvatamisest ning hooldusest. Tänane vanemate vaheline vastuseis ja suhted on konfliktsed. Tekkinud on olukord, kus avaldaja peab kogu aeg kooskõlastama kõik lapsega seotud toimingud isaga ning küsima tema käest kirjalikku nõusolekut (lapsega reisimisel, lasteaeda astumisel, lapse ravimisel jne), mis raskendab last puudutavaid igapäevaseid otsuseid vastu võtmast ning on vastuolus lapse huvidega. Seega on hädavajalik määrata lapse stabiilsuse tagamiseks kindlaks, kummal vanemal on õigus otsustada lapse viibimiskoha ning lapse elukorralduse üle. Kuivõrd vanemad ei suuda lapse suhtes ühist hooldusõigust teostada, tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada. Lapse elu- ja viibimiskoht on seni alati olnud emaga. Seetõttu tuleb otsustusõigus nimetatud küsimuses anda avaldajale. Avaldaja hinnangul peab lapse hooldusõigus kuuluma lapse emale, kes on valmis ja võimeline last kasvatama ning lapse eest hoolitsema ning kes on teda kasvatanud alates sünnist. Selleks, et tagada lapsele püsiv ja stabiilne kodu, pidev arendamine ning võimaldada lapse emal parimal võimalikul viisil lapse huvide eest seista ning vanemlikke kohustusi täita, on vajalik anda lapse viibimiskoha osas otsustusõigus lapse emale, mis seaks juriidiliselt paika senise faktilise olukorra ning võimaldaks lapse emal lapse huve kaitsta ja lapse heaolu tagada. Avaldaja on pühendunud lapse eest hoolitsemisele ja tegelenud lapse tervislike küsimustega, tal on lapsega tugev side, lapse koduks on alati olnud lapse ema elukoht, kus on lapsele sobilikud elamistingimused ning lapse ema tagab lapsele stabiilse elukorralduse ja osaleb lapse arengus. Ärakuulamisel kinnitas avaldaja, et soovib hooldusõiguse osalist üleandmist lapse emale, nimelt lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervise osas. Käesoleval ajal isa maksab elatist. Suhelda ei ole lapse isa lapsega varasemalt soovinud. Kui soovib last näha, on nõus kokku leppima. 03.10.2016 nägi isa viimane kord last. Kuni 03.02.2016 ei avaldanud soovi, kuid augustikuust hakkas isa rohkem huvi tundma. Isa kohtus lapsega umbes korra kuus. Vastuseks lapse isa seisukohale leidis avaldaja, et lapse isa vastuses olevad etteheited ja süüdistused on paljasõnalised ja tõendamata ega vasta tegelikkusele. Seisukohad avalduse suhtes Lapse isa teatas vastuses avaldusele, et ta on soovinud lapsega kohtuda, kuid avaldaja ja tema vanemad on teda takistanud. Lapse isa on alati olnud avatud suhtluseks, koostööks ja aruteludeks last puudutavatel teemadel, nõus maksma elatist. Mis puudutab nõusoleku andmist lapse operatsiooniks, siis puudus tal võimalus dokumente välismaal viibides allkirjastada. Lapse isa ei ole nõus ema väitega, et ema on valmis vaimselt ja majanduslikult teostama lapse suhtes hooldusõigust. August-september 2015 oli avaldaja valmis minema psühholoogi juurde, kuna mõistis, et temaga ei ole kõik korras. Samuti saab öelda, et avaldaja pole vaimselt terve, sest adekvaatne ema ei suitseta ega tarvita alkoholi raseduse ajal.

Avaldaja pani ise üles info selle kohta, et 13.11.2015 tarvitas alkoholi, s.o vähem kui kaks nädalat pärast lapse sündi. Lapse isa on nõus sellega, et laps elab emaga, aga ta pole nõus andma otsustusõigust ema poolt taotletud last puudutavates küsimustes avaldajale. Lapse isa hinnangul ei pea lapse hooldusõigus kuuluma ainult lapse emale, sest ta pole valmis ja võimeline last kasvatama ning lapse eest hoolitsema. Lapse isa soovib oma last näha ja temaga tegeleda. Lapse isa tegeleb spordiga, ei suitseta, töötab. On valmis ja soovib võtta last paar korda kuus enda juurde, kus ta elab emaga, kes saab aidata juhul, kui selline abi oleks vaja. Koht, kus lapse isa elab, on puhas, avar ja alati valmis võtma last vastu, et temaga olla. Ärakuulamisel avaldas lapse isa, et nägi last 9 kuu jooksul 3 korda ja soovib last tihemini näha, kuid ema ei luba rohkem. Soovib osaleda lapse elus, ei ole nõus ainuhooldusõiguse andmisega emale. Haabersti Linnaosa Valitsus leidis, et vaid lapse vanemate teineteist respekteeriv ja vastastikku lugupidav suhtumine tagab lapse heaolu. Tekkinud olukorda saab kirjeldada kui kahetsusväärset vastuolu lapse vanemate vahel. Vanemate väited ja süüdisused teineteise suhtes on vastukäivad. Avaldaja avaldusele lisatud operatsiooniks vajaliku loa saamist puudutav sõnumivahetus vanemate vahel näitab, et lapse isa ei usalda üldse avaldajat. Usaldamatuse ja süüdistuste õhkkonnas ei ole ühise hooldusõiguse teostamine võimalik. Vesteldes lastekaitsetöötajaga on mõlemad vanemad kinnitanud soovi parandada omavahelisi suhteid ja jõuda kompromissile. Juhul kui omavahelist kokkulepet ei saavutata, toetab Haabersti Linnaosa Valitsus avaldust hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, andes otsustusõiguse lapse viibimiskoha, vältimatu terviseabi ja haridusasutuse valiku osas avaldajale, lapse isale määrata kindlaks lapse huvidest lähtuv suhtlemiskord. Lapse esindaja teostas kodukülastuse avaldaja ja lapse elukohta XXX, Tallinn. Selgus, et avaldaja ja laps elavad koos avaldaja vanematega viimastele kuuluvas korteris. Korter on kolmetoaline, suures osas värskelt remonditud. Lapsele on soetatud kõik vajalik, tema elutingimused on väga head. Asjas on esindaja hinnangul leidnud tuvastamist, et vanemate lahkuminekust alates on lapse suhtes teostanud hooldusõigust ja täitnud hoolduskohustust täies mahus avaldaja. Seega avalduse rahuldamise korral üksnes fikseeritakse õiguslikult käesolevaks ajaks tekkinud faktiline olukord hooldusõiguse teostamisel. Lapse esindaja ei leia, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmine lapse igakordse viibimiskoha määramisel oleks vastuolus lapse huvidega. Lapse praegune elukorraldus ei muutu. Lapse huvides on tagada lapsele stabiilne elukorraldus, mille eelduseks on üks kindel elukoht. Sellekohased võimalikud vaidlused lapse vanemate vahel on mõistlik juba eos välistada ning sellise tulemuse avalduse rahuldamine ka toob. Laps on praegu veel väga väike, isa on last näinud vaid mõned korrad, kuid tema enda sõnade kohaselt soovib ta aktiivselt lapse elus osaleda. Vaatamata sellele, et lapse isa näitas seoses lapse operatsiooniga üles mittemõistmist, usub esindaja, et lapsega usaldusliku suhte loomise järgselt on lapse isa võimeline vastutustundlikult täitma oma hooldusküsimust ka lapse tervisega seonduvas osas. Pealegi, suurem osa lapse tervist puudutavast kuulub tavahoolduse raamidesse, seega enamasti lapse ema vastutusalasse. Kui tulevikus peaks lapse tervisega tekkima olukord, mis nõuab väga raskeid otsuseid, siis vaid ühe vanema õigus otsustada ilma võimaliku alternatiivse seisukohata ei pruugi olla lapse huvides. Lapse esindaja hinnangul suudab avaldaja pakkuda lapsele turvalist kodu ja stabiilset elukorraldust. Kahtluse alla ei saa seada ka avaldaja vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, samuti seda, et laps on emaga hingeliselt tugevasti seotud ning ema on pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Eeltoodud põhjustel lapse esindaja pooldas avalduse rahuldamist osaliselt, s.t. ühise

hooldusõiguse osalist lõpetamist ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha määramisel. Muus osas tuleks säilitada ühine hooldusõigus. Esimese astme kohtu määrus 03.11.2016 määrusega lõpetas Harju Maakohus osaliselt avaldaja ja puudutatud isiku II ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise ja terviseküsimuste lahendamise osas üle avaldajale. Kohus määras, et ülejäänud osas on vanematel ühine hooldusõigus. Kohus määras toimetada määruse menetlusosalistele ja saata määruse jõustumisest arvates 10 päeva jooksul perekonnaseisuasutustele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Samuti määras kohus Tallinna Haabersti Linnaosa Valitsusel osutada vajadusel abi puudutatud isikule II ja avaldajale perelepituse läbiviimisel. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja ja puudutatud isik II tutvusid 2012. Veebruarist juulini 2014 elasid koos Saksamaal. Abiellusid Eestis 09.05.2015 ja abielu lahutati neli kuud hiljem. Lahku asusid abikaasad elama augustist 2015. Poeg, ES, sündis XX.XX.XXXX. Lapse vanemad elavad lahus alates 01.08.2015. Seega on lapse vanemad koos olnud 4 aastat, kuid lahku mindi enne lapse sündi. Lapse sünd tõi täiendavaid probleeme ja kui probleemidesse sekkusid teised pereliikmed, siis probleemid aina paisusid. Nii ei saanud lapse ema lapse isalt luba 4% saamiseks pensionifondist. Lapsel leiti song, mille kõrvaldamiseks määrati operatsioon kuu aja pärast ja saatekirjale oli vaja ka lapse isa allkirja. Lapse isa oli väljaspool Eestit, ei saanud vajadusest aru ja hakkas lapse ema süüdistama ebatervetes eluviisides lapse kandmise ajal. Avaldajale ei meeldinud, et lapse isa tuli last vaatama koos teiste sugulastega. Ema keelas isal lapsega kohtumise ja seejärel isa ei lubanud lapsega sõita Egiptusesse. 28.01.2016 andiski lapse ema avalduse lapse ainuhooldusõiguse saamiseks, et vältida edaspidi vaidlusi lapse isaga. Perekonnaseaduse (PKS) § 118 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 137 lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. PKS § 123 kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse isa on viimasel ajal hakanud siiski oma pojaga suhtlema. Kõigi menetlusosaliste seisukohti arvesse võttes leidis kohus, et ei ole õige kõrvaldada isa poja elus kaasarääkimisest. Asja menetluse käigus on ilmnenud, et noortel vanematel puuduvad oskused ja kogemused lapse huvides tehtavate otsustuste vastuvõtmiseks. Nad on teineteise reaktsioone tõlgendanud sageli ebakohaselt. Seepärast vajavad mõlemad vanemad lepitusmenetluse läbimist. Selleks on ka mõlemad andnud oma nõusoleku ja kinnitanud, et vajavad abi. Lapse elukoha osas vaidlust ei ole. Seepärast võib emale anda hooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti lapse terviseküsimuste lahendamise osas. Igapäevaelu küsimused lahendab see vanem, kellega laps elab.

Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 15.11.2016 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 03.11.2016 määruse osas, millega kohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas üle avaldajale ja teha uus lahend, millega anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha määramise osas üle avaldajale. Ülejäänud osas palub avaldaja jätta maakohtu määruse muutmata. Avaldaja leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p 1 lapse elukoha määramise osas ei ole õiguslikult asjakohane. Pärast perekonnaseaduse jõustumist 1.07.2010 ei reguleerita kohtu poolt enam lapse elukoha määramist. Kohus, lähtuvalt perekonnaautonoomia põhimõttest, ei otsusta enam vanema eest ja asemel, kus asub lapse elukoht, vaid annab vajadusel ühele vanemale otsustusõiguse lapse viibimiskoha määramiseks. Lapsevanem, kes kohtulahendiga saab lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse võib ise otsustada teisest vanemast sõltumatult, kus asub lapse elukoht. Seega, kui kohus annab viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse avaldajale üle, siis võib avaldaja määrata lapse elukoha oma äranägemisel sinna kuhu ta soovib. Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Riigikohus märgib, et PKS § 119 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o. ilma teise vanemata (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-4511). Seejuures peab kohus seda otsust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lähtudes lapse huvidest ei ole kohus täiel määral vanemate vahelist vaidlust lahendanud ning võimaluse konfliktide ja vastuolude tekkimiseks tulevikus. Nimelt kohtumenetluse käigus oli tuvastatud, et lapse isa ei lubanud avaldajal sõita lapsega puhkusele Egiptussesse, mis iseenesest oli lapse huvides ning tema tervisele kasulik. Kuid kohus jättis avaldaja nõude anda ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel avaldajale rahuldamata ja määras isikuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires tema emale. Kohus jõudis järeldusele, et kuna lapse elukoha osas vaidlust ei ole, võib emale anda hooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Avaldaja on seisukohal, et kuna vanemate vahel on vaidlus lapse viibimiskoha määramise osas, siis on kohtul vajalik vaidlus lahendada ja lõpetada selles osas vanemate ühine hooldusõigus. PKS § 137 lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. PKS § 123 kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Avaldaja rõhutab, et Haabersti Linnaosa Valitsus toetas oma seisukohas avaldust hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, andes otsustusõiguse lapse viibimiskoha, vältimatu terviseabi ja haridusasutuse valiku osas avaldajale. Lapse esindaja pooldas avalduse rahuldamist osaliselt, s.t. ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha määramisel. Lähtudes eeltoodust, vanemate seisukohtadest, omavalitsuse seisukohast ja lapsele määratud esindaja arvamusest on põhjendatud ja lapse huvides anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha otsustamise osas ja terviseküsimuste lahendamise osas üle tema emale. Ülejäänud osas on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus. Vastused määruskaebusele Lapsele määratud esindaja toetab määruskaebuse rahuldamist ja jääb varasema seisukoha juurde, et lapse emale ainuhooldusõiguse andmine lapse igakordse viibimiskoha määramise osas ei ole vastuolus lapse huvidega. Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu toetab samuti avaldaja taotlust ning leiab, et lapse parimates huvides on anda otsustusõigus lapsevanemale, kelle viibimiskohas laps alaliselt viibib. Lapse isa avaldas 13.02.2017 esitatud e-kirjas soovi kohtuda paar korda kuus oma pojaga ilma tema emata. Samuti avaldas lapse isa, et ta ei ole nõus avaldaja nõudmisega anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha määramise osas üle avaldajale. Lapse isa peab absurdseks, kui lapse isa ei või küsida ega teada oma poja asukohta/viibimiskohta. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 03.11.2016 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas avaldajale. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamise ja vastavas osas hooldusõiguse avaldajale üleandmise osas. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus kontrollib kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 ja §-ga 659 maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustab avaldaja maakohtu määrust üksnes osas, milles kohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas üle avaldajale. Avaldaja palub anda talle üle lapse isikuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. TsMS § 436 lg-st 1 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt peab hagita asjas lõpplahendina tehtav kirjalik kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Avaldaja on pöördunud kohtusse avaldusega lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse viibimiskoha, tervise ja igapäevaelu küsimuste määramise osas ainuotsustusõiguse saamiseks. Vaatamata asjaolule, et avaldaja esindaja poolt 13.10.2016 ärakuulamisel avaldatu kohaselt

on avaldus esitatud ka lapse elukoha määramise osas ainuotsustusõiguse üleandmiseks, nähtub asja materjalidest, et lapse elukoha küsimuses pooltel vaidlus puudub, kuivõrd laps on senini elanud koos emaga ning lapse isa on nõus, et laps elab koos emaga. Arvestades, et lapse elukoha küsimuses vanemate vahel vaidlus puudub, puudus kohtul ka vajadus anda lapse elukohta puudutavas küsimuses otsustusõigus ühele vanemale ja ühine hooldusõigus selles osas lõpetada. Sel põhjusel kuulub vaidlustatud maakohtu määrus lapse elukoha määramise küsimuse osas kolleegiumi hinnangul tühistamisele. Lapse elukoha määramise osas ei ole asjakohased kaebuses osundatud perekonnaseaduse (PKS) § 119 ega Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-11, mille kohaselt ei otsusta kohus PKS § 119 lg 1 järgi ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Lisaks asjaolule, et käesolevas asjas puuduvad vanematel erimeelsused lapse elukoha osas, on kaebuse sellekohased väited põhjendamatud ka seetõttu, et käesolevas asjas ei ole avaldaja esitanud kohtule lapse elukoha määramise nõuet ning kohus ei ole ka otsustanud lapse elukoha üle, vaid on üksnes otsustanud vanemate hooldusõiguse üle lapse elukoha määramise küsimuses. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole käesoleval juhul õiguslikult asjakohane ka kaebuses viidatud PKS § 119. Arvestades muu hulgas, et avaldaja on taotlenud hooldusõiguse osalist lõpetamist, tuleb avaldaja taotlust kvalifitseerida kui PKS § 137 lg 1 järgset nõuet hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja temale vaidlusalustes küsimustes ainuotsustusõiguse andmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus sõltuvalt taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Praegusel juhul ei ole tegemist PKS § 119 kohaldamisalasse kuuluva olukorraga, kus vanemad ei jõua üksmeelele lapsesse puutuvas konkreetses ja ühekordselt otsustatavas olulises küsimuses. Nähtuvalt asja materjalidest on vanematel vaidlus lapse viibimiskoha osas, nt ei ole lapse isa andnud nõusolekut lapsega Egiptusesse puhkusereisile minekuks. Vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuvalt ei ole kohus avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ainuotsustusõiguse saamiseks rahuldanud. Samas ei ole maakohus määruse põhjendustest nähtuvalt tuvastanud ka asjaolude kogumit, mis võimaldanuks jätta avaldus selles osas rahuldamata. PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (p 2). Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul on laps, kelle hooldusõiguse üle vanemad vaidlevad, 1-aastane, saab PKS § 137 lõikest 2 tulenevalt jätta sama paragrahvi lõike 1 alusel esitatud avalduse rahuldamata üksnes põhjusel, et ühise hooldusõiguse (osaline) lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse määramine ei oleks kooskõlas lapse huvidega. Maakohtu lahendist ei nähtu põhjendusi, millest tuleneks, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja lapse emale ainuotsustusõiguse määramine lapse viibimiskoha osas oleks vastuolus lapse huvidega. Arvestades eeltoodut nõustub ringkonnakohus avaldaja seisukohaga, et kohus ei ole lapse huvidest lähtudes vanemate vahelist vaidlust täiel määral lahendanud, jättes seega selles osas võimaluse konfliktide ja vastuolude tekkimiseks tulevikus. Maakohus on teinud põhjendamatu lahendi, jättes hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduse lapse viibimiskoha määramise osas sisuliselt lahendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik nimetatud puudust

kõrvaldada, esmalt tuleb avaldused sisuliselt lahendada maakohtul (TsMS § 9 lg 3). Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht avaldaja taotluse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse viibimiskoha määramise osas ainuotsustusõiguse avaldajale üleandmiseks. Vastavalt TsMS § 173 lg 3 teisele lausele otsustab menetluskulude jaotuse maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.