Võlaõigus › Töövõtulepingud

Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse OÜ XXX vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ XXX ja XXX 2009. märtsis tarbijatöövõtulepingu. Lepingu esemeks oli tellija eskiisidele vastavalt kolme ukse valmistamine kokku hinnaga 21 000 krooni. Tellija esitas ka täpsed nõudmised, kuidas tööd tuleb läbi viia, et saavutada parim võimalik tulemus. Kokkuleppe kohaselt kohustus töövõtja tööd teostama hiljemalt maikuuks peale lepingu sõlmimist. Augustis 2009 andis töövõtja tellijale üle valmis uksed. Mõni päev peale uste üleandmist märkas tellija peale uste pakendist lahti võtmist ja paigaldamist, et uksed ei vasta lepingutingimustele. Ustel esinesid järgnevad puudused: peitsitriibud (peitsimine oli teostatud erineval meetodil, kui tellija nõudis), uksetahvlid olid raami sees lahti ja loksusid, tahvli servad olid halvasti töödeldud, lakidefektid, ei olnud peitsitud eraldi detaile, kuigi tellija seda nõudis (heledad triibud servades), lävepakud olid tellitud tammest, saadi kasest, lengil ei olnud eraldi soont uksepakule, mis oli kokkulepitud. Tellija tagastas uksed nädala jooksul peale töövõtja poolt üleandmist temale. Esmalt pakkus tellija võimalust, et töövõtja kõrvaldaks puudused, töövõtja poolt pakutud variant peitsitriipude kõrvaldamiseks ei olnud tellija poolt aktsepteeritud värvitooni tumedamaks muutumise põhjusel. Tellija palus valmistada uued uksed, millest töövõtja keeldus. Hageja pidi maksma uste eest tööraha 15 000 krooni, millele lisandus tasu materjalide eest summas 6 183 krooni. Hageja tasus kostjale 16 183 krooni, millest kostja on hagejale tagastanud 10 000 krooni, millest tulenevalt võlgneb kostja hagejale tagastamata summana 6 183 krooni (hageja on vähendanud nõuet materjalide eest hagi esitamisel summani 6 100 krooni). Lisaks sellele kandis hageja kulusid seoses ukse vineeri liimimise ja transpordiga, kokku summas 2 000 krooni. Seoses töövõtjast tuleneva lepingurikkumisega, on tellija kandnud kulusid nõude realiseerimiseks kohtueelses menetluses summas 135 eurot. Intressinõue on 8,19 eurot. Viivisenõue 88,80 eurot. Hageja palus hagiavalduse rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile Kostja hageja nõuet ei tunnistanud ja vaidles hagile vastu. Kostja on Eestis tegutsenud mööblitootmises ligi 14 aastat ja seni ei ole tema töö kohta esitatud ühtegi pretensiooni. Kostja tegeleb eritellimusel täispuidust eksklusiivmööbli valmistamisega. Kostja tuli märtsis 2009 hagejale vastu ja lubas proovida valmistada talle sobivad vineerist uksed katsetööna, mida keegi teine talle valmistada ei soovinud. Tulenevalt töö erakordsest keerukusest (erinevalt kokku lõigatud vineertahvlid, kindel peitsitoon, vineeri eripärast tulenev peitsi kiire imavus, vineeri erinevatele lõigetele kantava peitsi ebaühtlane imavus jne) oli ainult uste valmistamise tööraha 1 ukse kohta 5 000 krooni ehk kokku kolme ukse tööraha 15 000 krooni + kostja poolne materjali kulu. Hagejale sai ka selgitatud, et kostja ei saa garanteerida, et valmivad just tema soovile vastavad uksed kuna ta ei ole sellist eksperimentaaltööd varem teinud, vineer reageerib peitsimisele erinevalt täispuidust ning ka seda, et vineertahvlite kokkuliimimise võimalus kostjal puudub ja seda peab hageja korraldama ise oma kuludega. Hoolimata hoiatusest oli hageja nõus selle riski võtma. Hageja ei soovinud ka sõlmida kirjalikku lepingut. Hageja võttis valmis uksed kostja töökojas vastu, viis need ära ning ei esitanud ühtegi pretensiooni, kuid paari päeva möödudes teatas, et uksed on puudustega. Ainuke võimalik puudus sai olla ustel vineeri peitsimisest tulenev triibulisus (peits kantakse peale

värvipihustiga ülevalt alla mistõttu esimene kanne imendub kiiresti sisse ja uue ülevalt alla liigutuse puhul kattuvad peitsialad võivad jääda tumedamad. Selliseid puudusi, mida hageja nimetab, ustel ei ole). Töökoja valguse ja ruumi tavavalgusega see puudus välja ei paistnud. Hageja kodus ilmselt päikevalguses aga paistis välja. Kostja tunnistas probleemi ning pakkus, et püüab uksed uuesti lihvida ja uuesti peitsida. Hageja sellest kategooriliselt keeldus ja teatas, et uks ei või olla mitte ühtegi järku ei heledam ega tumedam ja et kostja peab talle uued uksed valmistama. Samas selgitab kostja, et hageja oli see, kes jäi uste eest kostjale võlgu kuna ei tasunud uste lõplikku hinda. Seega on otsene valeväide, et hageja on omapoolselt kõik kohustused täitnud. Kuna läbirääkimised hagejaga uste parandamiseks mingeid tulemusi ei andnud (hageja nõudis järjekindlalt uusi uksi), tarnis kostja uksed tagasi ning müüs need kolmandatele isikutele ja uste eest saadud raha 10 000 tagastas hea tahte märgiks pangaülekannetena hagejale. Sisuliselt tegi kostja tasuta tööd ja kulutas materjali ja hageja soovi täites oleks pidanud kulutama veelgi rohkem materjali ja töötunde. Kostja kinnitab veelkord, et valminud ustel hageja poolt märgitud muid puudusi ei olnud. Hageja on esitanud kohtule kostja veebilehelt võetud ukse foto, millelt ei ole võimalik tuvastada mainitud puudusi, vaid ainult selle puuduse, mida kostja on tunnistanud. Veelgi enam – kostja ei võtnud ustega peale hageja tagastust midagi ette ja müüs need edasi kolmandatele isikutele, kes ei ole nende suhtes esitanud ühtegi pretensiooni ja on kaubaga enam kui rahul. Hageja hagi on pahatahtlik väljapressimine – hageja väidetavad rahatasumised ei ole tõendamist leidnud ja tegelik kahju kandja on kostja, kes jäi ilma uste valmistamise ja materjali tasust. Tehtud uksed olid omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab ja hageja ei saa nõuda asja asendamist, kui sellega põhjustatakse kostjale ebamõistlikke kulutusi. Lepingust saab hageja taganeda vaid siis, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega, mida aga hageja ei ole tõendanud ja mis ka tegelikkuses ei vasta tõele. Kostja vabaneb vastutusest ka seetõttu, et hageja juhistest ja erinõudmistest tulenevalt ei olnud võimalik saavutada tema poolt soovitud lahendust ja sellest oli hagejat ka eelnevalt hoiatatud. On selge, et puit ja veelgi enam vineer ei ole materjalid, mis töötlemisel või väliste mõjude tõttu jääksid konstantseks nagu laminaat või melamiin. Puit reageerib näiteks niiskusele ja kuivusele ning ka valgusele ja vineer ilma spoonita imendab peitsi ebaühtlaselt. Tulenevalt eespooltoodust on alusetud ka hageja poolt esitatud viivise ja kahjunõuded. Viivist saab nõuda eeldusel, et on olemas kehtiv leping, on rahaline kohustus ja on kohustuse rikkumine. Rahalise kohustuse olemasolu tuleb hagejal kõigepealt tõendada. Kostja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Hageja XXX ja kostja OÜ XXX sõlmisid märtsis 2009 suulise töövõtulepingu kolme ukse valmistamiseks; • Ustel esinesid peale nende valmimist peitsitriibud ning hageja soovis kostjalt uute uste valmistamist; • Kuna kostja ei nõustunud uute uste valmistamisega, tagastas hageja kostjale uksed ning • Kostja maksis hagejale omakorda 10 000 krooni. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt

tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004). Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus selle üle, millised olid lepingutingimused, kas kostja rikkus lepingut ja kas hagejal oli lepingust taganemise õigus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Hageja ja kostja sõlmisid suulise töövõtulepingu kolme ukse valmistamiseks ja peitsimiseks. Hageja uste valmimisega seonduvad kulud on 6 100 krooni, millele lisandub materjali liimimise ja transpordi kulu 2 000 krooni ning ka kohtueelses menetluses oma nõude realiseerimisega seonduvad kulud summas 135 eurot. Lisaks nõuab hageja ka tema poolt asutud summalt intressi summas 8,19 eurot ning viivisintresse summas 75,45 eurot. VÕS § 641 lg 1 kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 641 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Hageja seisukoha järgi leppisid pooled kokku uste tegemises vastavalt hageja eskiisidele ja juhistele. Eskiisides oli näidatud, et kõik detailid peitsitakse enne ukse liimimist ning uksed peitsitakse käsitsi. Hageja on menetluse kestel samas ise tunnistanud, et hagejal ei ole endal säilinud eskiise, mis ta andis kostjale töö teostamiseks (kd I, tl 70). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-59-14 leidnud, et töö vastavust lepingutingimustele tuleb hinnata VÕS § 641 lg 2 järgi. Kui pooled ei ole selgelt kokku leppinud töö omadustes, tuleb lähtuda VÕS § 641 lg 2 p-st 2, mille kohaselt töö ei vasta lepingutingimustele, kui see ei sobi otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Arvestada tuleb ka VÕS § 77 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita lepingule või seadusele vastava kvaliteediga, selle puudumisel aga vähemalt keskmise kvaliteediga. (p 15) Hageja arvamuse kohaselt tegi kostja uksed paljude puudustega: uksed ei olnud peitsitud vastavalt hageja nõuetele ning olid seetõttu triibulised, uksetahvlid olid raami sees lahti ja loksusid, tahvli servad olid halvasti töödeldud, olid lakidefektid, lävepakud olid tehtud tamme asemel kasest ning lengil ei olnud eraldi soont uksepakule. Kostja ei olnud võimeline hageja soovitud viisil puudusi kõrvaldama ning kostja ei olnud nõus uusi uksi valmistama, mistõttu hageja taganes lepingust. Kostja on märkinud, et XXXOÜ ei soovinud hagejale algusest peale sellist tööd teha, teades selle keerukust ja võimalikku tulemust, kuid andis järgi hageja palvetele, kes väitis, et keegi ei soovi talle selliseid uksi valmistada. Hageja on menetluses tunnistanud ka ise, et tema poolt tellitud uksed erinesid

tavatellimusena toodetavatest ustest ning seetõttu oli ta nende eest nõus rohkem maksma. Kostja on algusest peale hagejat hoiatanud, et tulemus ei pruugi olla see, mida hageja soovib ja et teostus on keeruline. Kostja on vastavat asjaolu ka kohtuistungil kinnitanud. Ainus juhis, mille hageja andis kostjale uste valmistamiseks oli A4 lehele joonistatud uks, millele olid veetud triibud vineeri süü kulgemise suunaga. Mingeid muid juhiseid töö teostamise või peitsi peale kandmise osas hageja ei ole andnud. Hageja väited spetsiifiliste juhiste andmise kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna need ei ole millegagi tõendatud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Kohus kuulas 08.04.2015 toimunud kohtuistungil vande all ära kostja omaniku ja ühe juhatuse liikmetest XXX, kelle ütluste kohaselt ei olnud ustel nimetatud puuduseid, mida hageja väidab: vineer oli seest lahti või muud puudused peale triipude. Samuti kuulas kohus samal istungil tunnistajana ära OÜ-s XXX töötava tisleri XXX. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud ustel näha hageja poolt mainitud puuduseid: uksetahvlid olid raami seest lahti, tahvlite servad olid halvasti töödeldud, olid lakidefektid. Samuti märkis tunnistaja, et eelpool nimetatud puudused oleksid nende esinemise korral olnud nähtavad. Seega leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et hageja poolt tellitud ustel esinesid järgmised puudused: uksetahvlid olid raami sees lahti ja loksusid, tahvli servad olid halvasti töödeldud, olid lakidefektid, lävepakud olid tehtud tamme asemel kasest ning lengil ei olnud eraldi soont uksepakule. Hageja on esitanud kohtule küll kaks fotot, mis on väidetavalt tehtud antud ustest, kuid kohtu hinnangul ei ole võimalik järeldada nendest fotodest eelpool nimetatud puuduste olemasolu (kd I, tl 7-8, 27). Ainuke puudus, mille kostja on omaks võtnud, on see, et ustel esinesid triibud, mis tulenesid vineeri peitsimisest. Lisaks oleks kostja hinnangul saanud peitsimisest tulenevat triibulisust kõrvaldada. Kostja oleks olemasolevad heledamad peitsitriibud täitnud toonitud lakiga, siis teostanud vahelihvimise ja uuesti üle peitsinud. Tumedusevahe oleks olnud tegelikult minimaalne ja võrreldes eelmisega silmatorkamatu ja ei anna alust hageja väitele, et sellisel juhul enam ei oleks uksed tuppa sobinud. Tulenevalt eespooltoodust on alusetu hageja väide, et uksi ei olnud võimalik parandada. 08.04.2015 toimunud kohtuistungil selgitas XXX, et uksi oli võimalik kasutada vastavalt nende eesmärgile, nad olid korras ning sellist probleemi nendel ei esinenud, et ei oleks saanud neid ustena kasutada. Samuti teavitas XXX hagejat, et tulemus ei pruugi jääda selline, nagu ta soovib, mille all peeti silmas värvitooni. Täiendavalt selgitas XXX, et näidisega on alati nii, et kui lased väiksele tükile algul ja pärast suurt pinda vaadates võib tekkida toonierinevusi. Vineer on üldse raskesti peitsitav materjal. Hagejat oli ette hoiatatud, et kantav värvitoon ei pruugi vastata tema soovile. Samal istungil kuulati vande all ka üle XXX, kes on OÜ XXX juhatuse liige. XXX seletuse kohaselt seisnes töö erilisus omapärases lähenemises vineerile, mis seisnes tema süüdpidi kokku lõikamisest. Pidid jooksma nurgast veatult kokku, omakorda olid suunad kriipsudega paberil märgitud. Süüd pandi õigetpidi jooksma, samuti oli selle kohta sketš. Lisaks märkis XXX, et vineeri peitsimine on problemaatiline, eriti kui jookseb erinevat pidi. Peale peitsimisest tuleneva triibulisuse ei ole kostja muid hageja väiteid omaks võtnud ning hageja ei ole neid väiteid kohtu hinnangul ka tõendanud. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud

lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 116 lg 4 kohaselt ei ole lubatud lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid sõlminud lepingu hageja poolt väidetud tingimustel ning et uksed pidid vastama hageja poolt koostatud eskiisidele ja juhistele. Kohus on eespool leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ustel esinesid just sellised puudused, mida kostja ei oleks saanud kõrvaldada. Lepingupool võib lepingust taganeda üksnes juhul, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud. Algusest peale uue töö tegemist võib nõuda, kui see ei põhjusta töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimuste mittevastavuse olulisust. Kuna hageja töö parandamisest kategooriliselt keeldus ja selleks tähtaega ei andnud, siis ei ole tänasel päeval ka võimalik öelda, kas parandatud töö oleks olnud ehk nii hästi teostatud, et peitsimise toonivahe ei oleks olnudki märgatav. Seadus seab hageja valikuõigusele töö parandamise ja uue töö nõude vahel piirid. Kostja on seisukohal, et töö puudust oleks olnud võimalik parandada. Värvitooni muutus ei saa olla arvestatav asjaolu, sest kostja on öelnud, et toon võib jääda tumedam, aga ei pruugi jääda tumedam. Kohus leiab, et kostja ei ole lepingutingimusi oluliselt rikkunud ja on pakkunud töö parandamist. Kohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas on tõendatud see, et kolmel uksel esinesid defektid peitsis, milliseid kostja oli valmis kõrvaldama, kuid millest hageja keeldus. Seega ei ole hageja tõendanud, et puuduste kõrvaldamine oleks olnud võimatu või oleks kaasa toonud uste lubamatu tumenemise. Kostja on märkinud, et kostjal on senini säilinud hagejale tehtud ukse proovitükk, mida hageja on näinud ja mille järgi tooni valinud (vastuse punkt 5, kd I, tl 71), ning millel on samuti olemas peitsitriibud. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kostja selgitas, et kostja püüdis tekkinud olukorda, kus hageja keeldus lubama töö parandamist, lahendada heas usus, et pooled jäävad sellise kompromissiga rahule. Kostjal puudus üldse igasugune kohustus hagejale vastu tulla, sest hageja ei olnud õigustatud lepingust taganema. Kostja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Mingeid tingimusi ei olnudki kirjalikult hageja poolt kostjale sätestatud. Lepingust ei saa taganeda mitte igasuguse lepingu rikkumise korral, vaid toimunud peab olema selline rikkumine, mida saab pidada oluliseks. Pooled ei olnud eelnevalt kokku leppinud, mida nad peavad lepingu oluliseks rikkumiseks. Lepingu taganemise eelduseks ja kohustuseks on anda täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kui kohustatud lepingupool kannaks teise poole lepingust taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju. Juhul, kui kostjal ei oleks õnnestunud uste puuduste kõrvaldamine, oleks hageja olnud õigustatud lepingust taganema. Kostja ei oleks saanud ka omavoliliselt uksi parandada,

sest parandamine eeldas hageja nõustumust ja tähtaja andmist. Kuna hageja seda ei teinud, siis ei või ta tugineda lepingu rikkumisele. Hageja ei saa ka tugineda VÕS § 116 lg 2 ja 4, mis sätestavad lepingust taganemise täiendavat tähtaega määramata, kuna selliseid aluseid ei esine. VÕS § 648 p 2 kohaselt ei või tellija vähendada töövõtjale maksmisele kuuluvat tasu, kui tellija keeldus õigustamatult vastu võtmast töövõtja ettepanekut töö lepingutingimustega vastavusse viimiseks või uue töö tegemiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et hageja keeldus õigustatult kostja ettepanekust uksed uuesti lihvida ja peitsida. Samuti ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, milline oluline kostjapoolne lepingu rikkumine andis talle õiguse lepingust taganeda. Seega puudus hagejal õigus vähendada kostjale makstavat tasu. Kohus leiab, et tellija ei saa tasu vähendada ilma, et oleks andnud töövõtjale eelnevalt võimaluse töö lepingutingimustele mittevastavus heastada. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Kohus märgib, et kui hageja taganes õigustatult kostjaga sõlmitud lepingust, on tal õigus tagasi nõuda lepingu järgi üleantu. Seega tuleb hagejal tõendada, millised summad hageja lepingu alusel kostjale üle kandis. Kostja on märkinud, et seni ei ole hageja summade tasumise kohta veenvaid tõendeid esitanud. Hageja on märkinud, et tasus lepingu sõlmimisel kostjale materjali eest 6 100 krooni ning tööde käigus täiendavalt sularahas veel 10 000 krooni. Kostja on omaks võtnud, et pärast uste tagasisaamist tasus ta hagejale hea tahte märgina 10 000 krooni. Sellest, et kostja tagastas hagejalt saadud e-kirja (kd I, tl 75) peale 10 000 eesti krooni ei saa tuletada järeldust, et kostja on tunnistanud nõuet summas 16 000 eesti krooni või tunnistanud seda, et ta on lepingut rikkunud. Kostja ei ole seda üheski dokumendis ega e-kirjas tunnistanud ja vastupidise tõendamise kohustus lasub hagejal. Hageja poolt kostjale 02.12.2009 saadetud e-kirjast, milles hageja palus kostjal uste eest saadud 16 000 krooni tagasi kanda oma arvele, ei saa järeldada, millise summa ja millal hageja kostjale tasus. Kirjast nähtub hageja soov, et kostja maksaks talle 16 000 krooni. 08.04.2015 toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajana üle hageja abikaasa XXX, kes selgitas, et koos hagejaga telliti uksed XXX. Kõige pealt öeldi, et makske 6 183 krooni materjali raha. Raha anti XXX ́le, tšekki ta ei andnud. Uksed maksid 15 000 krooni ehk siis kokku oleks läinud 21 683,40 krooni. XXX ́le maksti üks kord veel 5 000 krooni, läks natuke aega mööda, midagi nad tegid, siis võttis 5 000 krooni XXX ja nii ta jäi. Raha maksti sularahas, tšekki nõuti, aga seda ei antud. Sularahakogused olid hagejal ja tunnistajal kodus olemas. Tõendit, et pangas summad välja võeti, ei ole. Kostja leidis, et hageja abikaasa XXX väide, et ta viibis ise kohal kõigil raha üleandmistel ja et maksis ühe osa rahast XXX kätte, on vale, kuna XXX rahalise poolega ei tegele ja töökojas kelleltki raha vastu ei võta. XXX eitab kategooriliselt, et temale oleks XXX kunagi mingit raha üle andnud. Samuti on valed XXX väited, nagu oleks XXXOÜ olnud see, kes soovis arveldamist sularahas ja lepingu mittekoostamist. XXX võttis korduvalt ühendust oma juristiga ning soovis töövõtulepingu ettevalmistamist, mida ka jurist tegi. Lepingu allkirjastamiseni siiski pooled ei jõudnud kuna hageja oli

see, kes soovis saada uksed odavamalt ja mitteametlikult. Eespoolnimetatu muudab XXX tunnistuse ebausaldusväärseks. Kohus on seisukohal, et hageja nõue tasutud lepingusummana 6 100 krooni (389,86 euro) tagastamiseks kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus nõuda kostjalt töövõtutasu tagastamist. Raha tasumise tõenduseks sobiv tõend oleks sularahatšekk või pangaväljavõte, mis näitaks, et XXXOÜ on saanud hagejalt nimetatud summa. Hageja ei ole nimetatud kohtule esitanud. Kohtuistungil XXX poolt antud ütlusest nähtub, et tõendit, et pangas summad välja võeti, esitada ei ole. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud kostjale töövõtutasuna enam, kui kostja poolt tagastatud 10 000 krooni. Samuti nõuab hageja kostjalt materjali liimimiseks kulunud 2 000 krooni ning kohtueelseid õigusabikulusid summas 135 eurot, mis oli vajalik, kuna kostja ei olnud nõus omal soovil tasuma võlgnetavat summat. 2 000-kroonise kahjunõudega seoses selgitab kostja, et kostja ei ole see isik, kes hagejale liimimistöö tegi. Kostja teatas hagejale, et tema töökojas ei ole võimalik vineeri liimimist toimetada ja hageja oli vabatahtlikult nõus liimimise ise tellima, mida ta ka tegi. Hageja on kohtule esitanud XXXpoolt allkirjastatud õiendi, milles XXXkinnitas, et transportis 2009. kevadel Keilast Tallinnasse ja tagasi vineerist uksedetailid, millised ta kokku liimis (kd I, tl 10, 25). Õiendist nähtub, et tehingu hind oli 2 000 krooni. 08.04.2015 toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajana ära XXX, kes selgitas, et teostas tööd, mis seisnes vineertahvlite kokku liimimises, mida oli vaja uste tegemiseks. Täiendavalt esitas hageja kohtule XXXOÜ arve nr 51, mis on koostatud 30.07.2011 summas 720 eurot (kd I, tl 42). Arve kohaselt on 2,25 tunni ulatuses toimunud kohtueelne suhtlus kostjaga. 9,75 tunni ulatuses on tehtud õigusnõustamist ajavahemikul 01.12.2010 kuni 01.07.2012. Kostja on märkinud, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendit selle kohta, et tema kahju nõude suuruseks on 135 eurot ja seega on selline väide endiselt tõendamata. Samas selgitab kostja, et isegi, kui hageja vastavasisulise dokumendi esitaks, ei ole tal endiselt alust kahjunõudeks, kuna hageja oli see isik, kes taganes lepingust õigustamatult, ei lubanud asja parandada ning põhjustas kostjale asjatu töö, aja ja materjalikulu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja seisukoha järgi tekkis tal kahju, sest kostja rikkus lepingut. Kohtu hinnangul ei eksisteeri sellist asjaolu, mis annaks hagejale aluse kahju hüvitamise nõuete esitamiseks kostja vastu. Hageja ei ole lepingu rikkumist kostja poolt tõendanud. Tõendamata on põhjuslik seis kostja väidetava lepingu rikkumise ja kolmandaks isikuks oleva XXX ́uga lepingu sõlmimise vahel. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tegemist on erinevate õiguslike suhetega. Lisaks ei ole kohtule esitatud XXX õiendist

võimalik järeldada, milline osa 2 000 kroonist tasuti hageja poolt vineeri liimimise ja milline osa materjali transportimise eest. Samuti nähtub XXX poolt tunnistajana kohtuistungil antud ütlusest, et hageja oli selleks isikuks, kelle palvel teostati vineeri liimimine. Kohus leiab, et kohtuvälise pretensiooni esitamine kostjale ei anna hagejale õigust nõuda kostjalt õigusabikulude hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud lepingut ning et sellest rikkumisest tulenevalt tekkis hagejal vajadus kanda õigusabikulusid. Õigusabikulude arvest ei ole võimalik järeldada, kuidas on tekkinud hagejal hagiavalduses viidatud 135 euro-suurune nõue kostja vastu. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Rahuldamata tuleb jätta ka hageja viivise- ja intressinõuded kostja vastu, kuna kohus jättis hageja põhinõuded rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-125-14 jõudnud seisukohale, et kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. 08.04.2015 toimunud kohtuistungil andis kohus poolte soovil pooltele tähtaja kohtukõne teeside ja menetluskulude nimekirja esitamiseks 01.05.2015. Kohus edastab menetluskulude nimekirja vastaspoolele ja annab tähtaja vastamiseks hiljemalt 08.05.2015. Kostja esitas 30.04.2015 enda menetluskulude nimekirja. Hageja vastuväiteid kostja menetluskuludele esitanud ei ole.

Kostja palus määrata kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 1 890 eurot. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud. Kostja on kasutanud LAKI KK OÜ jurist Karin Laugas ́e õigusabiteenust. Õigusabi osutamise ühiku hind on 70 eurot/h. Õigusabi hind ei sisalda käibemaksu kuna Laki KK OÜ ei ole käibemaksu kohustuslane. Kostja lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud: • 21.11.2012 – hagiga tutvumine ja vastuse koostamine – 6,5h; • 28.12.2012 – vastus hageja vastusele ja tõendite esitamine – 4,5h; • 14.01.2013 – täiendavad taotlused, tunnistajate ütluste protokollid – 3,0h; • 01.03.2013 – apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastus apellatsioonkaebusele – 6,0h • 16.09.2014 – seisukohad uueks menetluseks – 0,5h; • 06.11.2014 – kohtuistung 10.00-10.40 – 1,0h; • 08.04.2015 – kohtuistung 10.00 – 12.20 – 2,5h; • 30.04.2015 – lõplikud seisukohad – 3,0 h. Kokku – 27 h x 70 eurot = 1 890 eurot. Tunnistajate osalemise eest istungil (sõidukulud) kostja raha ei nõua. Võttes arvesse kostja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 27 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 70 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (70 eurot/tund) ülemäära kõrge. Kokku tuleb XXX mõista OÜ XXX kasuks välja menetluskulud summas 1 890 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.