HL hagi IV ja RU vastu võla ja viivise nõudes ning IV ja RU vastuhagi HL vastu laenulepingust tulenevate nõudeõiguste tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.11.2012. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
HL apellatsioonkaebus: IV vastu esitatud hagi nõude hind ja tema esitatud vastuhaginõude hind 54 324,90 eurot ja RU vastu esitatud hagi nõude hind ja tema esitatud vastuhaginõude hind 54 324,90 eurot IV vastuapellatsioonkaebus 108 649,80 eurot RU vastuapellatsioonkaebus 108 649,80 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HL apellatsioonkaebus ning IV ja RU vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastuvastustaja): HL (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx), tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Artur Sanglepp Kostja I (vastuhageja; apellatsioonimenetluses vastustaja ja vastuapellant): IV (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx) Kostja II (vastuhageja, apellatsioonimenetluses vastustaja ja vastuapellant): RU (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx) Kostjate ühine tehinguline esindaja: vandeadvokaat Arsi Pavelts
1(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910
Kohtuistungi toimumise aeg
08.05.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja tehingulased esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Artur Sanglepp, kostjate tehinguline esindaja Arsi Pavelts
1.Pärnu Maakohtu 15.11.2012. a otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis HL ́i hagi IV ja RU vastu rahuldamata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus kohaldas hagi ja vastuhagi nõuete osas aegumist. Jätta IV ja RU vastuhagi läbi vaatamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta menetluskulu hageja, HLi kanda.
5.Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: „5.1. Jätta HL ́i hagi IV ja RU vastu rahuldamata.
5.2.Jätta IV ja RU poolt HL ́i suhtes esitatud vastuhagi läbi vaatamata.
5.3.Jätta menetluskulud hageja, HL ́i kanda.“
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.02.02.2012.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõlemalt kostjalt välja mõista põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 108 324,90 eurot ning viivise 0,5% päevas 54 324,90 eurolt alates 03.02.2012.a kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu istungil teatas hageja, et loobub viivisenõudest põhinõuet ületavas ulatuses, ning palus mõista kummaltki kostjalt välja põhinõudena 54 324,90 eurot ja viivisena 54 324,90 eurot, st kummaltki kostjalt 108 649,80 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjatega 01.02.2008.a laenulepingu, mille järgi andis ta kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324,90 eurot). Kostjad kinnitasid laenulepingus, et on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad pidid laenu tagasi maksma 01.02.2009.a, kuid ei ole seda teinud. Hageja nõuab laenu tagastamist. Poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Hageja võib laenulepingu p 1.3.1 järgi nõuda kummaltki kostjalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 01.02.2009.a viivist 0,5% tagastamata laenusummast päevas. 12.12.2011.a seisuga on kostjad olnud viivituses 1043 päeva, võlgnedes hagejale 283 304,35 eurot. Hageja nõuab sellest kummaltki kostjalt 54 324,90 euro maksmist. Kostjate vastuväited ja vastuhagi
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja esitasid 19.08.2012.a vastuhagi. Vastuhagis palusid kostjad juhuks, kui kohus leiab, et 01.02.2008.a laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, 2(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 kohustada hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga antud nõudeõigused. 25.09.2012.a esitatud seisukohas palusid kostjad kohtul samuti tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus. Kostjate väitel ei ole nad hagejalt raha saanud ja hagejal ei olnud ka raha sellise laenu andmiseks. Lisaks on hageja nõue TsÜS § 136 lg 2 ja § 146 lg 1 järgi (nende koostoimes) aegunud 01.02.2012.a. Laenuleping on ka näilik ja tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel. Laenuleping allkirjastati järgmisel hommikul pärast notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist, millega Osaühing V (mille osanik ja juhatuse liige on hageja) (müüja) müüs 31.01.2008.a kinnistu, OÜ-le MUV (mille osanikud ja juhatuse liikmed on kostjad) (ostja). Kinnistu müügilepingu järgi oli kinnistu ostuhind 3 000 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Müüja ja ostja tegelik kokkulepe kinnistu müügihinna kohta oli 4 700 000 krooni. Müügilepingus näidati müügihinnana 3 000 000 krooni, sest pangad ei olnud nõus tehingut suuremas summas rahastama. Ostja pidi tasuma müüjale hiljem 1 700 000 krooni, mis sisaldas 200 000 krooni suurust tasu raha kasutamise eest. Kostjad allkirjastasid laenulepingu pärast kinnistu müügilepingut, lepingu teksti valmistas hageja palvel ja tema soovitud sisuga ette notar. Kostjad varem lepingukavandiga ei tutvunud ega pööranud ka tähelepanu, et nad olid hageja soovil märgitud lepingusse eraisikutena. Kostjad teadsid, et laenuleping on näilik, poolte tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele. Laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua konstitutiivne võlatunnistus või senine kohustus asendada. Hagi ei saa rahuldada ka VÕS § 396 lg 2 järgi, sest kostjad ei ole hagejale võlgu. Kostjad palusid vähendada ka väljamõistetavat viivist, kuna nõutud viivis 182% aastas on ebamõistlikult kõrge. Kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, on hageja seda saades alusetult rikastunud ja sellest tulenevad õigused tuleb kostjatele VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagastada. Kostjatel ei olnud kohustust, mida väidetavalt lepinguga tunnistati. Nad ei saanud hagejalt raha ja puuduvad ka muud kokkulepped raha tasumise kohta. Hageja vastuväited vastuhagile
3.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuhagist tulenev tagastusnõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostjad said teada või pidid teada saama nõudest alates võlatunnistuse andmisest 01.02.2008.a või hiljemalt võlatunnistusest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest 02.02.2009.a. Esimese astme kohtu otsus
4.Pärnu Maakohus tegi 15.11.2012.a otsuse, millega jättis hagi ja vastuhagi rahuldamata, tunnistades poolte nõuded aegunuks. Menetluskulud jättis maakohus hagi osas hageja ja vastuhagi osas kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: 1) 31.01.2008,a sõlmiti OÜ V, kui müüja ja OÜ MUV kui ostja ja AS Hansapank ning AS SEB Eesti Ühispank vahel kinnistu müügileping, hüpoteegi loovutamise ja üleandmise leping koos hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmisega hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud. Lepingu p 1.1. ja 3.1. järgi müüja müüs ja ostja ostis Xxxxxxxxxx xxx x, Xxxxxxxx alevikus Xxxxxx vallas Xxxxx maakonnas asuva kinnistu hinnaga 3 miljonit krooni, millele lisandus käibemaks; 2) Eelpool nimetud kinnistu tegelik müügihind oli 4,7 miljonit krooni. Tegelikku müügihinda ei näidatud 31.01.2008.a sõlmitud lepingus seepärast, et pank ei olnud nõus tehingut finantseerima suuremas mahus kui 3 miljonit krooni; 3) Hageja on kinnistu müüja OÜ V juhatuse liige ja kostjad on kinnistu ostja OÜ MUV juhatuse liikmed; 4) Hageja ei ole kostjatele enne
3(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 laenulepingu sõlmimist 01.02.2008.a üle andnud laenu kostjatele kokku summas 1,7 miljonit krooni. Laenu ei ole üle antud ka peale laenulepingu sõlmimist; 5) Hageja ja kostjate vahel puudusid mistahes kohustused enne 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingut. 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingu näol ei ole tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohtule ei esitatud muid dokumente, mis tõendaksid hageja nõude olemasolu, peale laenulepingu. Kohtu hinnangul ei ole pooled viidanud ega esitanud tõendeid, mis kinnitaks nõuete ja kohustute üleminekut (VÕS § 164 lg 1 ja § 175 lg 1) OÜ-lt V hagejale ja OÜ-lt MUV kostjatele. Vaidlus puudub, et algselt oli kohustus äriühingute vahel ning kohus ei ole tuvastanud nõuete ja kohustuste üleminekut eraisikutele, samuti ei ole vaidlust, 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingu poolte vahel ei eksisteerinud ühtegi muud olemasolevat kohustust. Laenulepingu sissejuhatusest ega ühestki sättest ei tulene, et lepinguga luuakse iseseisev kohustus näiteks lubadus tasuda kokkulepitud rahasumma või tunnistatakse lepinguga olemasolevat kohustust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kirjalikult ei ole 01.02.2008.a lepingus ühtegi viidet, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtu poolt uuritud tõendid ei kinnitanud, et 01.02.2008.a sõlmitud laenuleping on oma olemuselt konstitutiivne võlatunnistus. Hageja 12.12.2007.a e-kiri kostjale I (I kd, tl 205-206) tõendab maakohtu hinnangul, et müügileping puudutas äriühinguid, kuna kirjas viidatakse käibemaksule. Kirjast nähtub, et müügihind oli 4 700 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Samuti nähtus kirjast OÜ V juhatuse liikme ettepanek, et 1,7 miljonit krooni makstakse aasta pärast. Kostja I 09.03.2009.a e-kiri hageja esindajale ja hagejale (I kd, tl 217-218) kinnitab, et müügileping oli sõlmitud äriühingute vahel. Hageja lepingulise esindaja poolt 01.06.2009.a kostjatele esitatud lepingu täitmise nõudest ei tulene, et 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingut käsitleb hageja konstitutiivse võlatunnistusena rahalise kohustuse täitmiseks. Nõudes oli hageja seisukohal, et tegemist on 01.02.2008.a laenulepingust tuleneva nõudega. 15.06.2009.a vastuses lepingu täitmise nõudele rõhutasid kostjad, et ei ole laenulepingu alusel laenu saanud ning tegemist ei ole ka muu rahalise kohustuse ümbervormistamisega, ning et kostjatel puuduvad lepingulised kohustused hageja ees. Kostjad selgitasid, et kinnistu müügileping toimus äriühingute vahel. Hind oli 4,7 miljonit krooni, millele lisandus käibemaks, kusjuures 3 miljonit krooni koos käibemaksuga tasuti lepingu sõlmimisel ning 1,7 miljonit krooni pidi tasutama hiljem, kusjuures 1,7 miljoni sisse oli arvestatud ka raha kasutamise hind. Kostjad on algusest peale käsitlenud tehingut äriühingute vahel toimunud tehinguna. MUV on valmis ka kokkulepitud summa tasuma. Kostjad olid on seisukohal, et tegemist on 01.02.2008.a eksimuse mõjul tehtud tehinguga. Seetõttu palusid nad 15.06.2009.a kirja käsitleda tehingu tühistamise avaldusena TsÜS § 98 mõttes. Alternatiivselt jäid kostjad seisukohale, et laenulepingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes, poolte tegelik tahe oli formuleerida õigused ja kohustused OÜ V ja OÜ MUV vahel. Hageja on alles kohtumenetluses, esmakordselt 24.04.2012.a esitatud menetlusdokumendi p-s 6 asunud seisukohale, et 01.02.2008.a sõlmitud kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Kõik maakohtu otsuse p-s 17 nimetatud kirjalikud tõendid kinnitavad, et laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjatel tahet anda konstitutiivset võlatunnistust. Samuti ei ole hageja laenulepingut selle sõlmimise ajal ega hiljem (kuni 24.04.2012.a) käsitlenud konstitutiivse võlatunnistusena. Maakohus leidis, et kohtule esitatud kirjalike tõenditega on tõendatud, et äriühingud, sõlmides 31.01.2008.a kinnistu müügilepingu leppisid tegelikult 3 miljoni kooni asemel kokku hinnas 4,7 miljonit krooni. Selleks, et tagada OÜ MUV poolt hilisem 1,7 miljoni krooni tasumine, sõlmiti hageja ja kostjate vahel, kes olid äriühingute juhatuse liikmed, laenuleping, ilma laenu üle andmata. Hageja, esitades hagi kohtusse ei ole hagi alusena samuti tuginenud asjaolule, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud asjaolusid, mis viitaksid kostjate tahtele anda konstitutiivne võlatunnistus. Kohtu hinnangul hageja, tuginedes menetluse käigus, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, pidi tõendama, et kostjatel oli juba 01.02.2008.a,
4(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 kui vaidlusalune leping sõlmiti, tahe anda konstitutiivne võlatunnistus. Kohtule esitatud hagi ega kirjalikud tõendid seda ei kinnita. Poolte vande all antud ütlused kinnitasid, et 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingut ei käsitlenud lepingupooled laenulepinguna. Hageja väidetel ootas ta OÜ MUV poolset laenulepingu täitmist. Kohtu hinnangul ei tõenda poolte vande all antud ütlused, et kostjatel oli tahe anda konstitutiivne võlatunnistus. Seega ei tõendanud hageja poolt esitatud hagi aluseks olevad asjaolud, kirjalikud tõendid ega poolte vande all antud ütlused, et kostjatel oli tahe laenulepingu sõlmimise ajal 01.02.2008.a anda konstitutiivne võlatunnistus. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenulepingu alusel ei ole raha üle antud. Seega ei saa hagi rahuldada VÕS § 396 lg 1 alusel. Kohus on tuvastanud, et laenulepingut ei saa käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena ega deklaratiivse võlatunnistusena. Sellest tulenevalt jättis kohus hageja nõude kummagi kostja vastu 54 324,90 euro nõudes rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmine tingis ka viivisnõude rahuldamata jätmise. Kostjad esitasid 14.05.2012.a taotluse viivise vähendamiseks. Kuna kohus on jätnud rahuldamata põhinõude ja viivise nõude, puudub vajadus võtta seisukoht viivise vähendamise osas. Hageja apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldatakse ning mõistetakse kummaltki kostjalt välja põhivõlg ja viivis 108 649,80 eurot. Hageja oli seisukohal, et maakohus: (i) kohaldas hagi suhtes ebaõigesti aegumist; (ii) jättis sisuliselt hindamata apellandi väited selle kohta, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega; (iii) asus ebaõigesti seisukohale, et tegemist oli laenulepingu, mitte konstitutiivse võlatunnistusega. Sellega rikkus maakohus oluliselt nii menetlus- kui ka materiaalõiguse norme. Maakohus jättis sisuliselt hindamata apellandi väited selle kohta, et laenuleping vastab konstitutiivse võlatunnistuse tunnustele, kohaldas ebaõigesti VÕS § 396 lg-t 1, kuigi tuvastas, et poolte tahe ei olnud suunatud tavapärase laenuvõlasuhte loomisele ja jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 30 lg 1. Maakohus jättis TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisega hageja faktilist laadi argumendid ja tõendid nende koosmõjus sisuliselt hindamata ja õigussuhte vastavalt kõikidele esitatud tõenditele nõuetekohaselt kvalifitseerimata. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud, mille üle poolte vahel vaidlus puudus. Maakohus ei ole käsitlenud hageja 31.05.2012.a ega 16.10.2012.a kohtuistungil esitatud väiteid. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks kostjate poolt laenulepinguga võetud võlakohustus kogusummas 1,7 miljonit krooni (st kinnistu müügilepingulise hinna ja tegeliku kokkuleppehinna vahe) ei ole abstraktne võlakohustus. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud hageja väidetele, et asjaolude kohaselt ei saanud poolte tahe laenulepingu sõlmimisel olla muu kui just konstitutiivse võlatunnistuse andmisele kostjate poolt. Laenuleping vastab konstitutiivse võlatunnistuse tunnustele. Riigikohus on leidnud, et abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks, ning et kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega (3-21-146-11, p 10). Seega juhul, kui VÕS § 29 lepingu tõlgendamise reeglite alusel on selgelt tuvastatav poolte tahe abstraktse võlatunnistuse sõlmimiseks, on laenulepingu puhul tegemist abstraktse võlatunnistusega. Hageja hinnangul ei ole vaidlust selles, et 31.01.2008.a sõlmiti OÜ V, mille juhatuse liige oli hageja, ja OÜ MUV, mille juhatuse liikmed oli kostjad, vahel kinnistu müügileping. Vaidlust ei ole ka selles, et kinnistu müüki olid pangad valmis finantseerima üksnes 3 miljoni krooni ulatuses, ehkki kinnistu tegelik hind oli 4,7 miljonit krooni. Vahetult pärast 31.01.2008.a kinnistu müügilepingu sõlmimist sõlmisid hageja ja kostjad 01.02.2008.a laenulepingu. Hagejal tekkis küsimus, miks pooled üldse oleks pidanud sellise intressita
5(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 laenulepingu sõlmima, kui kostjate tahe ei olnud füüsiliste isikutena luua isiklikku kohustust hageja ees. Kostja I möönis ka vande all antud ütlustes, et pidas võimalikuks kinnistu eest maksmist isiklikult. 12.12.2007.a e-kirjas kinnitas kostja täiendavalt, et kinnistu ostuhinna tasumise kohustust jääb tagama ka kostjate isiklik käendus. Maakohus ei andnud nimetatud tõenditele hinnangut. Laenulepingu punktis 1.1.3 sisalduv kokkulepe selle kohta, et laenusumma on kostjatele üle antud, viitab otseselt kostjate poolt võetud võlakohustuse abstraktsusele, sest lepingus ei ole ette nähtud, et kostjate võlakohustuse tekkimine eeldaks laenusumma üleandmist. Laenuleping ei täpsusta sedagi, mis kuupäeval hageja kostjatele laenusumma faktiliselt üle andis, vaid tegemist on abstraktse kokkuleppega, millega pooled lugesid, et laenusumma on kostjatele üle antud ning nad on lepingu tingimustest tulenevalt, ilma hageja täiendava soorituseta, hagejale võlgu. Teisisõnu loodi laenulepingulisele suhtele sarnanev võlasuhe üksnes selle vahega, et hagejalt ei eeldatud laenusumma üleandmist kostjatele. Seega tuleneb juba laenulepingu punktist 1.1.3, et tegemist ei ole tüüpilise laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 tähenduses, mille alusel üks isik kohustub laenusumma üle andma ja teine isik selle tagasi maksma. Hageja ei kohustunud kunagi laenusummat üle andma ja see oleks tehingu asjaolusid arvestades olnud ka mõeldamatu, sest laenuleping oli suunatud kostjatelt rahalise soorituse saamisele juhuks, kui kostjad ei korralda 1,7 miljoni krooni maksmist OÜ MUV poolt OÜ-le V hiljemalt laenulepingu tähtpäevaks, s.o kuupäevaks 01.02.2009.a. Kuna VÕS § 396 lg 1 on dispositiivne, ei ole keelatud kokkulepped, mille kohaselt laenusumma loetakse teisele poolele üleantuks, ehkki tegelikkuses ei ole laenusummat üle antud. Kohtuotsusest nähtuv põhjendus, mille kohaselt lepingust ei nähtu, et tegemist oleks võlatunnistusega, ei ole asjakohane, kuna VÕS § 29 lg 1 on võlasuhte loomise tasandil esmatähtis poolte tahe, mitte lepingu ebaõige ja tahtele mittevastav tähistus. Lepingu eesmärk, mida tuleb poolte tahte tõlgendamisel arvestada, sai olla ainult üks: isikliku kohustuse võtmine kostjate kui OÜ MUV juhatuse liikmete poolt, et tagada OÜ MUV kohustus tasuda kinnistu eest lisaks müügilepingus sätestatud 3 miljonile kroonile veel 1,7 miljonit krooni. Sellele viitavad nii ajaline seos müügilepingu ja laenulepingu sõlmimise vahel, müügilepingu poolte seaduslike esindajate ja laenulepingu poolte isikusamasus ning asjaolu, et tegelik kokkulepe kinnistu hinna osas oli 4,7 miljonit krooni, millest müügilepingu alusel kuulus tasumisele 3 miljonit krooni ning eraldi kokkuleppe alusel 1,7 miljonit krooni. Seadus ei välista seda, et äriühingute A ja B vahel sõlmitud müügilepingu eseme eest tasumise kohustuse tagamiseks võtavad isiku A juhatuse liikmed isiku B juhatuse liikme ees isikliku kohustuse. Vastupidi, analoogses juhtumis on Riigikohus võlasuhte sellise kujundamise võimalust konstitutiivse võlatunnistusega möönnud (3-2-1-146-11). Kostjad ei ole kohtumenetluses kunagi väitnud, et nende tegelik tahe oli laenu saada ja et nad ei täida kohustust seetõttu, et hageja on rikkunud oma kohustust. Vastupidi, ka kostjad on kogu aeg olnud seisukohal, et laenulepingu majanduslik sisu on kohustus tasuda 1,7 miljonit krooni, üksnes kohustatud isikuks ei olnud nemad, vaid OÜ MUV. Kohus tuvastas, et pooled ei soovinud luua klassikalist laenuvõlasuhet (vt kohtuotsuse p 19). Samuti on kohus tuvastanud, et apellant soovis võimalust nõuda 1,7mln krooni sisse kostjatelt, kui OÜ MUV seda OÜ-le V ei tasu. Seejärel on kohus aga vastuoluliselt lahendanud vaidluse laenulepingu sätete alusel (VÕS § 396 lg 1). Arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, lahendas kohus vaidluse asjakohatu sätte alusel (TsMS § 631 lg 2), mis on TsMS § 631 lg 1 kohane apellatsiooni alus. Ülaltoodud asjaoludel tuleks võlasuhe kvalifitseerida VÕS § 30 lg 1 järgi ning hagi rahuldada (TsMS § 631 lg 1, § 652 lg 1). Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi loogilist seletust, miks nad sõlmisid laenulepingu enda nimel isiklikult, kui nende tegelik tahe oli kinnitada võlasuhet äriühingute vahel. Iseäranis kummaline on väide seetõttu, et lepingu teksti luges neile ette notar. Ei ole eluliselt usutav, et nendel asjaoludel oli tegemist mõlema kostja poolse eksimuse ja arusaamatusega. Seadus ei välista poolte õigust leppida müügilepingust eraldi kokku suurema ostuhinna tasumises. Kui tegemist on kinnistu müügilepinguga ning pooled on tegelikkuses kokku leppinud suuremas ostuhinnas
6(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 kui müügilepingus sätestatud, kehtib suurem müügihinna kokkulepe kinnistu omandi ülekandmisel sõltumata sellest, et see on sõlmitud muus kui notariaalselt tõestatud vormis (asjaõigusseaduse § 119 lg 2). Kostjad on omaks võtnud, et OÜ V ja OÜ MUV vahel kehtis kokkulepe kinnistu eest 4,7 miljoni krooni tasumiseks (15.11.2012.a kohtuotsus, p 8). Samuti puudub vaidlus selles, et kinnistu müügilepingus näidati tegelikust kokkuleppest ainult 3 miljoni krooni tasumise kohustus. Ülejäänud 1,7 miljoni krooni tasumise kohustuse tagamiseks sõlmisidki pooled konstitutiivse võlatunnistuse tunnustele vastava laenulepingu. Kostjatele kui OÜ MUV juhatuse liikmetele oli laenulepingu tingimuste kohaselt teada, et hiljemalt 01.02.2009.a peab OÜ MUV kinnistu eest 1,7 miljonit krooni ära maksma. Kuna OÜ MUV vähem makstud ostuhinda hiljemalt 01.02.2009.a ei tasunud, ei lõppenud ka 1,7 miljoni krooni ulatuses antud abstraktse võlatunnistuse, st laenulepingu aluskohustus ning apellandil tekkis alates 02.02.2009.a õigus nõuda vähem makstud ostuhinna tasumist kostjatelt ehk OÜ MUV juhatuse liikmetelt isiklikult. Eeltoodu on apellandi ja kostjate vahel 01.02.2008.a sõlmitud laenulepingu tõeline majanduslik sisu, millele kostjad ei saa maakohtu poolt tuvastatud ning ülal esile toodud asjaolusid arvesse võttes mõistlikult vastu vaielda. Muul juhul jääb täiesti selgusetuks, mis põhjusel kostjad päev pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist võtsid endale isikliku kohustuse tasuda 1,7 mln krooni apellandile. Asjaolu, et laenulepingu dokumendis ning ka pooltevahelises suhtluses on kasutatud laenulepingu regulatsioonile omast terminoloogiat, ei välista seda, et kostjad on laenulepinguga võtnud abstraktse võlakohustuse hageja ees. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2), st lähtuda tuleb tehingu tegelikust sisust. Hageja on suhtluses kostjatega läbivalt käsitlenud kostjaid enda ees võlgu olevana ning laenusummat kostjatele üleantuna. Laenulepingu sõnastusest tulenevalt oli kostjate võlakohustuse nimetamine laenusumma tagastamise kohustuseks põhjendatud. Majanduskäibes ei pea väljendusviis olema juriidiliselt korrektne. Hageja ei ole kostjatega kirjavahetuses lähtunud sellest, et laenusumma oli hageja poolt faktiliselt üleantud, vaid et lepingus oli selles kokku lepitud. Hageja ei ole kunagi väitnud, et laenuleping ei võiks olla kvalifitseeritav abstraktse võlatunnistusena. Kostjad ei saanud laenulepingu sõlmimisel mitte kuidagi eksida tehingu asjaoludes (TsÜS § 92 lg 1). Kostjad pidid endale teadvustama, et kui laenusumma loetakse neile üleantuks, peavad nad hagejale rahasumma maksma sõltumata sellest, et rahasummat neile tegelikult üle ei antud. Kostjad kui OÜ MUV juhatuse liikmed pidid olema teadlikud, et laenuleping sõlmitakse OÜ MUV kohustuse täitmise tagamiseks. Vaidluse all ei ole ka see, et hageja ja kostjate vahel puudus mis tahes muu varasem kohustus, mida pooled oleksid soovinud laenuks ümber vormistada või mille olemasolu laenulepingu sõlmimisega kinnitada. Seega ei saa laenulepingu puhul olla tegemist ka deklaratiivse võlatunnistusega. Võttes arvesse laenulepingu sõlmimise asjaolusid (VÕS § 29 lg 5 p 1), eelkõige sellele eelnenud kinnistu müügilepingu sõlmimist, vahetut ajalist ja isikulist seost müügilepingu ja laenulepingu vahel ning laenulepingust nimetatud summade ja kinnistu tegeliku ostuhinna müügilepingust sätestamata osa kattuvust, samuti laenulepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p4), mis kinnistu müügilepingu kontekstis sai olla üksnes OÜ MUV ostuhinna tasumise kohustuse täitmise tagamine, ning seda, et poolte poolt kasutatud juriidiliselt ebakorrektne väljendusviis ei saa olla poolele tema õiguste teostamisel takistus (VÕS § 29 lg 2), on hageja hinnangul mõistliku inimeses seisukohalt (VÕS § 29 lg 4) väljaspool kahtlust, et vaidlusalune laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, millest tulenevad rahalised kohustused on muutunud sissenõutavaks ning mille tasumist on apellandil õigus täies ulatuses nõuda. 23.02.2015.a esitas hageja Tallinna Ringkonnakohtule seisukoha, milles märkis, et hageja ja kostjate vahelist laenulepingut ei saa käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena, et hageja ja
7(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 kostjate tahe ei saanud olla suunatud sellele, et kostjad oleksid ühinenud MUV OÜ kohustusega, mis tulenes kinnisasja omandamise tehingust, samuti ei olnud kostjate soov vastav kohustus üle võtta. Hageja leidis, et pooltevahelise laenulepingu ainuvõimalik sisustamise viis on see, et kostjad andsid laenulepingu sõlmimisega hagejale garantii, st põhikohustusest sõltumatu abstraktse tagatise. Kostjate vastuapellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse. Kostjad palusid tühistada maakohtu 15.11.2012.a otsuse, milles kostjate vastuhagi jäeti rahuldamata, vastuhagile kohaldati aegumist ning vastuhagi menetluskulud jäeti kostjate kanda. Kostjad palusid rahuldada vastuhagi ja tuvastada, et 01.02.2008.a laenuleping tervikuna ega osaliselt ei ole konstitutiivne võlatunnistus. Kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis palusid kostjad kohustada hagejat tagastada laenulepinguga antud nõudeõigused. Kostjad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja hagi. Kostjad leidsid, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastusnõude lahendamata ja vastuhagi rahuldamata. Maakohus, tuvastades konstitutiivse võlatunnistuse puudumise põhjendavas osas, oleks pidanud otsuse resolutsioonis vastuhagi rahuldama. Maakohus kohaldas vastuhagile ebaõigesti aegumist. Esiteks, vastuhagi tervikuna ei saa olla aegunud, sest vastuhagis on esimeses järjekorras kontrollimiseks esitatud tuvastusnõue, mis ei aegu. Maakohus oleks pidanud tuvastusnõude ja sellega ka vastuhagi tervikuna rahuldama, kuivõrd kohus tuvastas otsuse põhjendavas osas konstitutiivse võlatunnistuse puudumise. Teises järjekorras esitatud kohustamisnõuet poleks pidanud kohus kontrollimagi (TsMS § 370 lg 2, § 442 lg 8 lause 5). Maakohus on otsuse põhjendavas osas põhjendanud kohustamisnõude (võlatunnistusega antud nõudeõiguste tagastamise nõude) rahuldamata jätmist sellega, et 01.02.2008.a laenulepingu puhul pole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Sisuliselt on kohus seega tuvastanud kohustamisnõude aluseks olevate asjaolude puudumise – nõude puudumise. Samas ei ole kohus otsuse resolutsioonis tuvastanud, et laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus. Vastuväited kaebustele
7.Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebusega.
vastuapellatsioonkaebusega
ega
kostjad
hageja
Edasine menetluse käik
8.Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2013.a otsusega jäeti maakohtu otsus hagide rahuldamata jätmiseks muutmata, tuginedes nõuete aegumisele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskogu 02.04.2014.a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus põhjendusel, et nõuded ei ole aegunud, ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule sisulisest aspektist. Seejuures tegi Riigikohus otsuse jätta kostjate nõuded, tuvastada, et 01.02.2008.a laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus, menetlusse võtmata.
9.Ringkonnakohus tühistas oma 20.06.2014.a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas uue otsusega hagi ning jättis kostjate vastuhagi võlatunnistuse tagasiandmiseks rahuldamata, samuti rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja jättis kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 54 324,90 eurot ja samas ulatuses viivise. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, v.a osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse hageja nõuetes kostjate vastu viivise väljamõistmiseks põhinõuet ületavas summas.
8(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910
Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus otsuse resolutsioonis kohaldas aegumist haginõude ja vastuhaginõuete osas. Vastuhagi rahuldamata jätmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kostjate vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
11.Käesolevas tsiviilasjas on Riigikohus teinud kaks otsust Riigikohtu otsusega lahendati hagi ja vastuhaginõuete aegumise küsimus. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus hinnata aegumisega seonduvat. Riigikohus lahendas ka kostjate poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud etteheite, et maakohus oleks pidanud vastuhagi lahendades menetlema ja rahuldama ka kostjate poolt väidetavalt esitatud tuvastusnõude. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus tegeleda ka selle, vastuapellatsioonkaebuses esitatud, etteheitega.
12.Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hagi rahuldamata sisulistel põhjustel. Samas märkis maakohus lisaks sisulistele põhjustele, et hageja nõue on ka aegunud. Kuigi aegumise kohaldamise osas ei saa maakohtuga nõustuda ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada, on maakohtu otsus muus osas, seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonimenetluses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub kõikide nende maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutasid seda, miks tuleb hagi peale aegumise, jätta rahuldamata. Ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Hageja esitas maakohtusse hagi, tuginedes sellele, et hageja ja kostjate vahel on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt kostjad kinnitasid, et nad on saanud hagejalt konkreetsed rahasummad laenuks ning kohustuvad need rahasummad hagejale kindlaks tähtpäevaks tagastama. Sellel põhjusel kontrollis maakohus õigesti seda, kas hagi võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1, koosmõjus § 396 lg 1, alusel. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad ei ole hagejalt raha saanud ning tegi selle asjaolu tõttu õige järelduse, et viidatud õiguslikul alusel hagi rahuldamisele kuuluda ei saa.
14.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostjate vahel ei ole olnud ega ka ole muid võlasuhteid, mida hageja ja kostja oleksid saanud või oleksid võinud tahta laenuks ümber vormistada, mistõttu tegi maakohus õige järelduse ka selles osas, et hagi ei saa rahuldamisele kuuluda VÕS § 108 lg 1, koosmõjus § 396 lg 2, alusel.
15.Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja ja kostjate vahel allkirjastatud laenulepingut ei saa käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena. Esiteks ei viita poolte vahel sõlmitud laenulepingu sõnastus vähimalgi määral muule, kui sellele, et pooled sõlmisid klassikalise laenulepingu, mille alusel on hageja andnud kostjatele raha. Juhul, kui pooled oleksid soovinud sõlmida lepingut, millega oleks loodud konstitutiivne võlatunnistus, oleksid pooled selliselt laenulepingu ka sõnastanud. Nii hageja kui ka kostja väitsid, et laenulepingut nad sõlmida ei soovinud. Seda, et hageja tahe ei olnud sõlmida kokkulepet, millest tuleneks kostjate suhtes konstitutiivne võlatunnistus, kinnitas hageja esindaja ka 23.02.2015.a menetlusdokumendis ning 08.05.2015.a kohtuistungil.
16.Samas ei saa poolte avaldustest ega vande all antud ütlustest järeldada, et pooled oleksid teadlikult tahtnud sõlmida näilikku laenulepingut, st et pooled oleksid teadlikult kokku
9(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 leppinud, et väljendatud tahtel ei ole vastavaid õiguslikke tagajärgi, ning et kõikide lepingupoolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal oleks olnud suunatud sellele, et jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult teha sooviti. Sellel põhjusel ei saa järeldada, et tegemist oleks olnud näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ning sellest tulenevalt ei saa tõusetuda küsimus sellest, kas tuleks kohaldada TsÜS § 89 lg 2 järgi varjatud tehingu kohta sätestatut. Hageja ei ole toonud ka kohtu ette asjaolusid, mis viitaksid sellele, et poolte tegelik tahe oleks olnud varjata laenulepinguga tehingut, mida tegelikult teha sooviti.
17.Hageja väitis aga, et hageja ja kostjate vahel allkirjastatud laenulepingut ei tule sisustada laenulepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendust kasutades. Hageja väitis 23.02.2015.a menetlusdokumendis, et hageja ja kostjate ühine tegelik tahe laenulepingu sõlmimise ajal oli suunatud hoopis sellele, et hageja ja kostjad sõlmivad lepingu, millega kostjad annavad garantii hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel sellist järeldust teha ei saa.
18.Esiteks ei saa hageja poolt garantii osas esitatud faktiväiteid arvestada põhjusel, et hageja tõi need kohtu ette mitte maakohtu menetluses ja mitte apellatsioonkaebuses, vaid peale seda, kui asjas oli juba tehtud kaks ringkonnakohtu otsust ja kaks Riigikohtu otsust ning asi oli juba kolmandat korda ringkonnakohtus arutamisel. TsMS §-st 652 tulenevalt ei lahenda ringkonnakohus mitte uut vaidlust, vaid kontrollib üksnes maakohtu otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse õiguspärasust menetlusosaliste poolt maakohtus kohtu ette toodud asjaolude ja menetlusosaliste poolt maakohtus esitatud tõendite alusel. Kuigi menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine on kohtu ülesanne ning õiguslikke väiteid saavad menetlusosalised esitada ka peale apellatsioonitähtaja möödumist, saab kohus õiguslikke järeldusi teha üksnes menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud faktiväidete alusel, eeldusel, et need saab menetlusosaliste poolt kohtule esitatud tõenditega tõendatuks lugeda. Käesoleval juhul väitis hageja 23.02.2015.a menetlusdokumendis, et poolte ühine tegelik tahe vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli suunatud garantiilepingu sõlmimisele. See, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud laenulepingus selgesõnaliselt sätestatud kohustuste loomisele, vaid hoopis mingi muu, konkreetse õigusliku tagajärje kaasatoomisele – kostjate poolt hageja kasuks garantii andmisele, on faktiväide. Faktiväited tuli hagejal esitada maakohtu menetluses. Sellist faktiväidet ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures ka selle hagejapoolse õigusliku käsitlusega, et hageja tõi maakohtu menetluses kohtu ette piisaval hulgal faktiväiteid, mille alusel oleks kohus pidanud tegema õigusliku järelduse, et poolte tahe oli suunatud garantiikohustuse loomisele. Hageja väitis maakohtus, et kostjad allkirjastasid lepingu, mille alusel kostjad soovisid vastutada mingi kohustuse eest laenusaajatena. Oluline on, kas hageja esitas maakohtu menetluses sellised faktiväited, millest saab järeldada, et hageja väidete kohaselt oli nii hageja kui ka kostjate ühine tegelik tahe vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal suunatud sellele, et kostjate vastutusel oleks garantii sisu. Selleks pidi poolte ühine tegelik tahe olema suunatud sellele, et kostjad pidid laenulepingu sõlmimise ajal soovima vastutada raha maksmise kohustuse eest sõltumata igasuguse tegeliku kohustuse olemasolust ning ilma vastuväidete esitamise võimaluseta ja täitma kohustuse siis, kui hageja seda kostjatelt nõuab. Juhul, kui hageja oleks maakohtu menetluses väitnud, et poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud just selliseid õiguslikke tagajärgi sisaldava kokkuleppe sõlmimisele, siis oleks võinud kohus kaaluda poole poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel sellise õigusliku järelduse tegemist, et hageja ja kostjate tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud garantiikohustuse loomisele. Selliseid asjaolusid ei ole aga hageja kohtu ette toonud.
10(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910
19.Teiseks ei saa hageja ja kostjate vahel allkirjastatud laenulepingut garantii andmisena kvalifitseerida ka sisulistel põhjustel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastav ühine tahe pidi pooltel esinema lepingu sõlmimise ajal. Hageja väitis 23.02.2015.a menetlusdokumendis, et hageja ja kostjate ühine tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud mitte sellele, et kostjad võtavad üle MUV OÜ kohustuse, mis osaühingul kinnisasja omandamise lepingust tulenevalt lasus, ning et poolte tahe ei olnud suunatud sellele, et kostjad ühineksid MUV OÜ kohustusega, vaid et poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud sellele, et kostjad võtavad hageja ees kohustuse täita hagejale hageja esimesel nõudmisel raha maksmise kohustuse kindlaksmääratud summas. Kostjad vaidlesid sellistele hageja väidetele vastu. Seega, jättes kõrvale selle, kas hageja tõi vastavad asjaolud kohtu ette õiges menetlusetapis, tuleks hagejal tõendada, et lisaks hagejale soovisid ka kostjad võtta endale hageja ees rahalise kohustuse, mis ei sõltu sellest, kas kinnisasja ostuhinda tasuda tuleb või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja sellist järeldust võimaldavaid asjaolusid kohtu ette toonud ega vastavat järeldust võimaldavaid tõendeid esitanud. Hageja väitis, et kostjad pidasid äriühingu esindajana läbirääkimistel osaledes võimalikuks seda, et kostjad vastutavad isiklikult kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse eest. Kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse eest vastutamine ei tähenda aga garantii andmise soovi, vaid võib viidata sellele, et kostjad pidasid ühe lahendusena võimalikuks seda, et nad vastutavad mingil viisil sellise kohustuse eest, mis on tegelikult olemas ja mis tuleb tegelikult täita. Mitte miski ei viita sellele, et kostjad soovisid võtta kohustust, mis tuleb täita ka siis, kui kinnisasja ostuhinna tasumise kohustus peaks mingil põhjusel ära langema. Selleks, et kohus saaks tuvastada, et poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal oli suunatud tagatise (nii garantii aga ka käenduse) andmisele, oleks hagejal tulnud kohtu ette tuua asjaolud, millest saaks järeldada, et hageja ja kostjad soovisid kokku leppida selles, et kostjad peavad raha maksma mitte igal juhul ja mitte kindlaks kuupäevaks, vaid üksnes juhul, kui kolmas isik, MUV OÜ ostuhinna tasumise kohustust ei täida. Poolte poolt allkirjastatud laenulepingus on aga selgesõnaliselt kirjas, et kostjad peavad hagejale raha maksma igal juhul ja kindlaks kuupäevaks. Ei garantii ega ka käenduse puhul ei lepita kokku juba lepingu sõlmimisel, et raha tuleb kindlaks kuupäevaks tasuda, vaid selles, et juhul, kui tagatavat kohustust ei täideta, on tagatise saajal õigus nõuda tagatise andjatelt raha maksmist (vt VÕS § 142 ja § 155). Seda, et ilma juriidilise hariduseta lepingupooled kirjalikus laenulepingus kokkulepitule vähimalgi määral, mitte üheski küsimuses, sh ka mitte selles küsimuses, et kostjad võtavad igal juhul kohustuse konkreetseks kuupäevaks rahasummad tasuda, tähelepanu ei pööranud, ei ole eluliselt usutav.
20.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt garantii osas väidetut ei saa järeldada ka hageja vande all antud ütluste alusel (vt t II kd lk 49 jj). Hageja ütlused on vastuolulised ning hageja erinevad väited on üksteist välistavad. Isegi siis, kui hageja vande all antud ütlusi saaks pidada täielikult usaldusväärseteks ning kui saaks lähtuda täielikult ütluste tõelevastavusest, ei saaks ütluste alusel hageja poolt soovitud järeldust teha. Hageja kasutas vande all antud ütlustes läbisegi õiguslikke termineid ja elulisi mõisteid. Nii rääkis hageja sellest, et ta soovis saada tagatist ehk garantiid laenulepingu näol, kuid kuna ta ei saanud aru, mis on käendus, siis seda ta ei soovinud. Sellistest ütlustest võib järeldada, et hageja ei orienteeru erinevates eraõiguslikes kategooriates ning ei erista garantii, käenduse, võlasuhtega ühinemise, kohustuse ülevõtmise ja laenuna mingi kohustuse eest vastutamist. Kui isik vastavates kategooriates ei orienteeru, viitab see sellele, et hagejal puudus oskus ja võimekus kujundada oma tegelik tahe laenulepingu sõlmimise ajal selliselt, et ta soovis saada sellist tagatist, mis õiguslikult vastab just garantii tunnustele. Hageja vande all antud ütlused ei viita sellele, et hageja soovis saada mitteaktsessoorset, abstraktset, võlaõiguslikku, isiklikku tagatist. Hageja ütlused ei võimalda
11(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910 veenvat järeldust, et hageja teadvustas enda jaoks just garantii sisulisi tunnuseid ning soovis just nendes küsimustes kokku leppida, mis muudavad raha maksmise kohustuse tagatiseks ja tagatise garantiiks.
21.Ringkonnakohus märgib veel, et isegi, kui hageja ütlused oleksid selged, ilma vastuoludeta ja piisavad, tuleks nendesse suhtuda kriitiliselt, st hageja ütluste hindamisel tuleb arvestada sellega, et hageja on asjas huvitatud pool ning hageja andis ütlusi sellises menetlusetapis, kus oli juba selgunud, et hageja poolt algselt kohtu ette toodud asjaolud paika ei pea (algselt väitis hageja, et kostjad peavad vastutama laenulepingu alusel nii nagu laenulepingu grammatiline tekst seda ette näeb), ning kus hagi rahuldamine sõltus sellest, kas hagejal, mh tema enda poolt antud ütluste abil õnnestub tõendada, et poolte ühine tegelik tahe oli suunatud hagi rahuldamist võimaldavatele asjaoludele. Hageja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka põhjusel, et kostjad vaidlesid hageja väidetele vastu. Nendel põhjustel saaks kaaluda hageja ütluste tõendina arvestamist siis, kui hageja väiteid toetaksid veel muud tõendid. Praegusel juhul on aga ka juba hageja ja kostjate ütlused üksteist välistavad ning juba seetõttu puudub kohtul põhjus eelistada hageja ütlusi kostjate ütlustele. Viimase puhul tuleb muuhulgas arvestada ka seda, et hageja ütlusi ei toeta muud tõendid. See hageja väide, et hageja ja kostjad arutasid lepingueelsete läbirääkimiste käigus võimalust, et kostjad vastutavad isiklikult kostjate osalusega äriühingu poolt võetud kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse täitmise eest, ei anna veel alust järeldada, et kostjad endale sellise kohustuse, eriti veel garantii kujul, ka võtsid. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus mingite kokkulepete võimalikuks pidamist tuleb eristada vastavates küsimustes kokkuleppe saavutamisest.
22.Kaudsete tõendite hindamisel tuleb arvestada otseseid tõendeid. Käesolevas asjas on otsene tõend hageja ja kostjate vahel allkirjastatud laenuleping. Kirjaliku lepingu puhul kehtib eeldus, et lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Lepingu tõlgendamisel tuleks kaaluda tõlgendusviisi, kus allkirjastatud leping kehtib võimalikult suures ulatuses, arvestades seejuures lepingu sõlmimise ja täitmise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et laenulepingu sisustamisel on oluline see, et kostjad hagejalt raha ei saanud, kuid samas kinnitasid, et on laenuraha siiski kätte saanud. Selline lepingu sõnastus viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele, et kostjad soovisid enda osalusega äriühingu poolt võetud kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse osaliselt (tasumata osas) üle võtta või vähemalt vastava kohustusega ühineda ning selle laenuna vormistada. Samas kinnitas hageja 23.02.2015.a menetlusdokumendis, et sellist soovi hagejal ei olnud. Sellise tahte puudumist kinnitasid ka kostjad. Ringkonnakohtus ei jaga hageja nägemust sellest, et kui pooled on sõlminud kirjaliku laenulepingu ja kui kirjaliku laenulepingu kõiki kokkuleppeid ei saa täielikult kohaldada, tuleks sisustada pooltevahelist lepingut mitte kirjalikule laenulepingule võimalikult lähedaselt, vaid viisil, millele laenulepingu tekst üldse ei viita, ja viisil, mis võiks anda hagejale võimaluse esitada kostjate suhtes edulootusega hagi. Lepingu tõlgendamise reeglite hulka ei kuulu tõlgendamisviis, et lepingut tuleks tõlgendada viisil, mis tagaks just hagejale kõige edukama hagemisvõimaluse. Lepingu tõlgendamisel on määrav lepingupoolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal.
23.Hageja poolt soovitud järeldust, et hageja ja kostja tegelik tahe oli lepingu allkirjastamise ajal suunatud garantii andmisele, ei saa teha ka kostjate poolt vande all antud ütluste alusel (t II kd lk 46 jj). Kostjad kinnitasid oma ütlustes, et nemad said laenulepingust aru selliselt, et see pidi olema äriühingutevaheline kokkulepe. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjate ütluste alusel teha kostjate poolt soovitud järeldust, kuid kostjate ütlused ei toeta ka hageja väiteid.
12(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910
24.Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et laenulepingu alusel ei saa kostjate vastu esitatud hagi rahuldada põhjusel, et kostjad ei ole hagejalt raha saanud ning kostjatel ei olnud hagejaga muid varalisi suhteid, mida hageja ja kostjad oleksid laenuks ümber vormistanud. Kostjad ei ühinenud ka kolmanda isiku kohustusega ega võtnud sellist kohustust üle. Laenulepingu tekst ei viita vähimalgi määral sellele, et hageja ja kostjate ühine tahe võis laenulepingu sõlmimise ajal olla suunatud kostjate poolt tagatise (garantii või käenduse) andmisele. Kuigi hageja sellise väite esitas, vaidlesid kostjad sellele vastu ning hageja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mille alusel saaks vastavat järeldust teha ning faktiväidet, et hageja ja kostjate ühine tegelik tahe oli suunatud garantii või muu sarnase tagatise andmisele, ei saaks arvestada ka põhjusel, et see esitati hilinemisega. Nendel põhjustel tuleb jätta hageja poolt kostjate suhtes esitatud hagi rahuldamata. Kuna kostjad esitasid tingimusliku vastuhaginõude, mida palusid kostjad menetleda ja rahuldada juhul, kui kohus peaks tuvastama, et hageja ja kostjate vahel sõlmitud laenulepingut tuleks käsitleda konstitutiivse võlatunnistuse andmisena, puudub põhjus selle vastuhaginõude osas sisulise otsuse tegemiseks ning vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Menetluskulude jaotus
25.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Hageja kanda jäävad ka vastuhagi menetlemisega seotud kulud, olgugi, et vastuhagi jäeti läbi vaatamata. Kehtivale õigusele Riigikohtu poolt antud tõlgendusest tulenevalt tuleb konstitutiivse võlatunnistuse tagasisaamiseks esitada vastuhagi ning selleks ei piisa vastuväite esitamisest. Seega esitasid kostjad vastuhagi üksnes põhjusel, et hageja käesolevas menetluses kuni 23.02.2015.a kirjaliku menetlusdokumendi esitamiseni tugines sellele, et kostjad andsid hagejale konstitutiivse võlatunnistuse. See tähendab, et kostjate vajadus kaitsta ennast kohaste vahenditega, st konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevate nõuete tagasinõudmisega, tulenes otseselt ja ainult hagejapoolsest tegevusest. Ringkonnakohus leiab, et vastuhagi esitamist alusetuks käesolevas menetluslikus olukorras pidada ei saa. Kuigi hageja leidis, et isegi hagi rahuldamata jätmise korral tuleks menetluskulud jätta poolte endi kanda põhjusel, et kostjate menetluskulude hagejalt väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, ei saa ringkonnakohus hagejaga nõustuda. See, et võib- olla on hagejal samas suurusjärgus rahaline nõue kostjate osalusega äriühingu suhtes, ei tähenda, et hageja võiks esitada hagi äriühingu osanike või juhtorgani liikmete vastu olukorras, kus nende vastutuse aluseks olevatele asjaoludele ei tugineta. Hageja teadis hagi esitamisest alates, et kostjad ei ole temalt raha saanud, ning et laenulepinguga muid hageja ja kostjate vahelisi õigussuhteid laenuks ümber ei vormistatud. Hagi esitamisel on oluline hinnata, kas hagejal on nõue ning kas hagejal on nõue just nende isikute suhtes, kelle vastu hageja nõude esitab. Kuigi hageja otsustab alati ise, kelle suhtes ta hagi esitab ning kostjad ei saa välistada seda, et nende suhtes hagi esitatakse, kannab hageja kostja menetluskulude kandmise riski olukorras kus hagi jäetakse rahuldamata. Sellise reegli kehtivust ei muuda see, et võib-olla võis hageja hagi esitamise ajal eeldada, et tal võiks konkreetse hagi esitamisel edulootus olla. Seda, kas hagejal on kostjate osalusega äriühingu suhtes nõue, ei ole kohus käesoleva menetluse raames hinnanud, kuid isegi siis, kui see nii oleks, oli käesolevas menetluses kostjate suhtes esitatud hagi alusetu. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras. Riigikohus käsitles oma otsuse nr 3-2-1-147-14 p-i 22 raames menetluskulude summaarse kindlaksmääramisega seonduvat. Ringkonnakohus leiab, et sellest tuleb lähtuda.
13(14)
Tsiviilasi nr 2-12-4910
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.