Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Mare Merimaa, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
20.06.2014 Tallinnas 2-12-4910 HL hagi IV vastu 108 649,80 euro saamiseks ja RU vastu 108 649,80 euro saamiseks ning IV ja RU vastuhagi HL vastu nõudeõiguste tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.11.2012 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
HL apellatsioonkaebus: IV vastu esitatud hagi nõude hind ja tema esitatud vastuhaginõude hind 54 324,90 eurot ja RU vastu esitatud hagi nõude hind ja tema esitatud vastuhaginõude hind 54 324,90 eurot IV vastuapellatsioonkaebus, 108 649,80 eurot RU vastuapellatsioonkaebus, 108 649,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja HL (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Paul Keres Kostja IV (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Anu Sander Kostja RU (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Anu Sander
Kohtuistung
20.05.2014
Tühistada Pärnu Maakohtu 15.11.2012 otsus tsiviilasjas nr. 2-12-4910 ja teha uus otsus. Rahuldada hageja hagi ja jätta kostjate vastuhagi rahldamata.
Välja mõista IV-lt ja RU-lt kummaltki 54 324,90 eurot põhivõlga ja sama summas ulatuses viivist HL kasuks. Jätta IV ja RU vastuhagi konstitutiivse võlatunnistuse tagasiandmiseks rahuldamata. Lõpetada menetlus HL hagis IV ja RU vastu viivise nõude osas kummaltki osas, millises see ületab põhivõla suurust. HL menetluskulud jätta 1⁄2 osas IV ja 1⁄2 osas RU kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada ja kostjate vastuapellatsioonkaebused jätta rahuldamata. Paranda Ringkonnakohtu 20.05.2014 istungi protokoll, sõnastades kostjate esindaja sõnavõtu järgmiselt. „Hageja nõue, mis seisneb konstitutiivsel võlatunnistuel põhineva võla väljamõistmise nõudes, on aegunud, kuivõrd seda nõuet ei esitatud 02.02.2012, vaid alles 24.04.2012. 02.02.2012 ehk Riigikohtu otsuse kohaselt tähtagselt estitati üksnes laenusumma tagastamise nõue, millise rahuldamiseks aga puudub alus, kuivõrd hageja on laenulepingu rahatuse omaks võtnud“. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud HL esitas 02.02.2012 Pärnu Maakohtule hagi IV ja RU vastu. Hageja palus kummaltki kostjalt välja mõista põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivisena 108 324,90 eurot ning viivise 0,5% päevas 54 324,90 eurolt alates 03.02.2012 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu 31.05.2012 istungil teatas hageja, et loobub viivisenõudest põhinõuet ületavas ulatuses, ning palus mõista kummaltki kostjalt välja põhinõudena 54 324,90 eurot ja viivisena 54 324,90 euro, st kummaltki 108 649,80 eurot. Hageja sõlmis kostjatega 01.02.2008 laenulepingu, mille järgi on ta andud kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324,90 eurot). Kostjad kinnitasid laenulepingus, et on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad pidid laenu tagasi maksma
01.02.2009, kuid ei ole seda teinud. Hageja nõuab laenu tagastamist. Poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Hageja võib laenulepingu p. 1.3.1 järgi nõuda kummaltki kostjalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 01.02.2009 viivist 0,5% tagastamata laenusummast päevas. 12.12.2011 seisuga on kostjad olnud viivituses 1043 päeva, võlgnedes hagejale 283 304,35 eurot. Hageja nõuab sellest kummaltki kostjalt 54 324,90 euro maksmist. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate väitel ei ole nad hagejalt raha saanud ja hagejal ei olnud ka raha sellise laenu andmiseks. Lisaks on hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg. 2 ja § 146 lg. 1 järgi (nende koostoimes) aegunud 01.02.2012. Hagi esitati 02.02.2012. Hageja nõuete aegumine ei peatunud, kuna kostjatele ei antud täitmiseks täiendavat tähtaega TsÜS § 167 lg. 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 mõttes ning nad keeldusid läbirääkimiste pidamisest ja nõude rahuldamisest ja eitasid raha saamist. Laenuleping on ka näilik ja tühine TsÜS § 89 lg. 2 alusel. Laenuleping allkirjastati järgmisel hommikul pärast notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist, millega OÜ V (mille osanik ja juhatuse liige on hageja) müüs kinnistu (asukohaga XXXXXXXXXX XXX X, XXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX), OÜ-le M UV (mille osanikeks ja juhatuse liikmeteks on kostjad). Kinnistu müügilepingu järgi oli kinnistu ostuhind 3 000 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Müüja ja ostja tegelik kokkulepe kinnistu müügihinna kohta oli 4 700 000 krooni. Müügilepingus näidati müügihinnana 3 000 0000 krooni, sest pangad ei olnud nõus tehingut suuremas summas rahastama. Ostja pidi tasuma müüjale hiljem 1 700 000 krooni, mis sisaldas 200 000 krooni suurust tasu raha kasutamise eest. Kostjad allkirjastasid laenulepingu pärast kinnistu müügilepingut, lepingu teksti valmistas hageja palvel ja tema soovitud sisuga ette notar. Kostjad varem lepingukavandiga ei tutvunud ega pööranud ka tähelepanu, et nad olid hageja soovil märgitud lepingusse eraisikutena. Kostjad teadsid, et laenuleping on näiline, poolte tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele. Laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg. 1 mõttes. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada. Hagi ei saa rahuldada ka VÕS § 396 lg. 2 järgi, sest kostjad ei ole hagejale võlgu. Kostjad palusid vähendada ka väljamõistetavat viivist, kuna nõutud viivis 182% aastas on ebamõistlikult kõrge. Kostjad esitasid 19.08.2012 vastuhagi. Vastuhagis palusid kostjad juhuks, kui kohus leiab, et 01.02.2008 laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, kohustada hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga antud nõudeõigused. 25.09.2012 esitatud seisukohas palusid kostjad kohtul samuti tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus. Kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, on hageja seda saades alusetult rikastunud ja sellest tulenevad õigused tuleb kostjatele VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1032 lg. 1 alusel tagastada. Kostjatel ei olnud kohustust, mida väidetavalt lepinguga tunnistati. Nad ei saanud hagejalt raha ja puuduvad ka muud kokkulepped raha tasumise kohta. Vastuhagist tulenevad nõuded ei ole aegunud. Aegumine ei saa alata enne, kui alusetust rikastumisest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks, st kui VÕS § 82 lg. 7 järgi on möödunud alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg. Võlatunnistuse tagasinõude aegumine ei alga enne võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist. Mõistlik aeg kohustuse täitmiseks ei saanud mööduda enne vastuhagi esitamist, kui kostjad nõudsid hagejalt kohustuse täitmist.
Hageja vastuväited vastuhagile Hageja märkis, et tema nõuded ei ole aegunud. Aegumine oli TsÜS § 167 lg. 2 järgi peatunud vähemalt 03. - 11.03.2009 ning TsÜS § 167 lg. 1 alusel 09.03.2009 kuni 2009 juuli lõpuni täiendava tähtaja andmise ja läbirääkimiste tõttu. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Vastuhagist tulenev tagastusnõue on TsÜS § 151 lg. 1 järgi aegunud. Kostjad said teada või pidid teada saama nõudest alates võlatunnistuse andmisest 01.02.2008 või hiljemalt võlatunnistusest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest 02.02.2009. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis hagi ja vastuhagi rahuldamata, tunnistades poolte nõuded aegunuks. Menetluskulud jättis maakohus hagi osas hageja ja vastuhagi osas kostjate kanda. Pooled ei vaidle mh, et müüja ja ostja leppisid kinnistu ostuhinnana kokku 4 700 000 krooni, kuid notariaalselt tõestatud müügilepingus märgiti hinnaks 3 000 000 krooni, samuti, et hageja ei ole kostjatele laenu andnud ja et poolte vahel puudusid enne laenulepingu sõlmimist 01.02.2008 kohustused. Laenulepingut ei saa käsitada võlatunnistusena ja seega tuleb hageja nõuded jätta rahuldamata. Ei ole tuvastatud müügilepingust müüjale ja ostjale tulenevate nõuete ja kohustuste üleminekut hagejale või kostjatele, samuti ei olnud laenulepingu poolte vahel muud kohustust. Laenulepingust ei tulene, et sellega loodaks iseseisev kohustus või tunnistataks olemasolevat kohustust. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei tõenda, et kostjatel oli lepingu sõlmimisel tahe anda konstitutiivne võlatunnistus. Poolte vande all antud ütlused kinnitavad, et pooled ei käsitanud lepingut laenulepinguna. Müügileping oli sõlmitud äriühingute vahel. Hageja on alles maakohtu menetluses, esimest korda 24.04.2012 asunud seisukohale, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaksid kostjate tahtele anda konstitutiivne võlatunnistus. Kuigi hageja on müüja juhatuse liige, ei anna see talle õigust nõuda kostjatelt ostja võlgnevust müüjale. Hagi ei saa rahuldada VÕS § 396 lg. 1 alusel, kuna laenulepingu alusel raha üle ei antud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivisenõue, mistõttu puudub vajadus võtta seisukoht viivise vähendamise kohta. TsÜS § 136 lõikest 2 ja § 146 lõikest 1 tulenevalt on hageja nõue aegunud. Laenuleping sõlmiti 01.02.2008, kostjad pidid laenu tagastama ühekordse maksena 01.02.2009. Aegumistähtaeg lõppes 01.02.2012, hagi esitati kohtule 02.02. 2012. Aegumine ei peatunud 2009. Täiendava tähtaja andmine peatab aegumise, kui võlgnik juba enne ei ole selgelt keeldunud kohustuse täitmisest. Hageja oli enne seda, kui inkassofirma saatis kostjatele nõudekirjad, teadlik, et kostjad keelduvad kohustusi täitmast. Kuna laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus, jääb rahuldamata vastuhagi nõue õigusi üle andma kohustamiseks, sest kostjad palusid seda üksnes juhul, kui kohus leiab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti on vastuhagist tulenevad nõuded TsÜS § 151 lg. 1 järgi aegunud. Kostjad, olles 01.02.2008 teadlikud, et nad ei ole hagejalt laenu saanud ja neil puudus tahe konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks, said 01.02.2008 teada, et hageja võib olla nende arvel alusetult rikastunud, omandades väidetavast laenulepingust tuleneva väidetava nõudeõiguse. Aegumistähtaeg algas hiljemalt 05.08.2009, kui kostjad ise avaldasid 04.08.2009
vastuses hagejale, et hageja soovib alusetult rikastuda. Aegumistähtaeg lõppes 04.08.2012, vastuhagi esitati 19.08.2012. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kummaltki kostjalt välja põhivõlg ja viivis 108 649,80 eurot. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Vastavalt laenulepingu punktidele 1.2.1 ja 1.2.2 kohustusid kostjad laenusumma hagejale tagastama hiljemalt 01.02.2009, seega möödus laenusumma tagastamise tähtaeg 01.02.2009 keskööl ning alates 02.02.2009 oli hagejal õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist, st laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 02.02.2009. Kuna aegumistähtaja alguseks oli 02.02.2009, lõppes aegumine kooskõlas TsÜS § 137 lõikega 1 02.02.2012 kell
mõeldamatu, sest laenuleping oli suunatud kostjatelt rahalise soorituse saamisele juhuks, kui kostjad ei korralda 1,7 miljoni krooni maksmist OÜ M UV poolt OÜ-le V hiljemalt laenulepingu tähtpäevaks, st 01.02.2009. Kuna VÕS § 396 lg. 1 on dispositiivne, ei ole keelatud kokkulepped, mille kohaselt laenusumma loetakse teisele poolele üleantuks, ehkki tegelikkuses ei ole laenusummat üle antud. Kohtuotsuset nähtuv põhjendus, mille kohaselt lepingust ei nähtu, et tegemist oleks võlatunnistusega, ei ole asjakohane, kuna VÕS § 29 lg. 1 on võlasuhte loomise tasandil esmatähtis poolte tahe, mitte lepingu ebaõige ja tahtele mittevastav tähistus. Lepingu eesmärk, mida tuleb poolte tahte tõlgendamisel arvestada, sai olla ainult üks: isikliku kohustuse võtmine kostjate kui OÜ M UV juhatuse liikmete poolt, et tagada OÜ M UV kohustus tasuda kinnistu eest lisaks müügilepingus sätestatud 3 miljonile kroonile veel 1,7 miljonit krooni. Sellele viitavad nii ajaline seos müügilepingu ja laenulepingu sõlmimise vahel, müügilepingu poolte seaduslike esindajate ja laenulepingu poolte isikusamasus ning asjaolu, et tegelik kokkulepe kinnistu hinna osas oli 4,7 miljonit krooni, millest müügilepingu alusel kuulus tasumisele 3 miljonit krooni ning eraldi kokkuleppe alusel 1,7 miljonit krooni Seadus ei välista seda, et äriühingute A ja B vahel sõlmitud müügilepingu eseme eest tasumise kohustuse tagamiseks võtavad isiku A juhatuse liikmed isiku B juhatuse liikme ees isikliku kohustuse. Vastupidi, analoogses juhtumis on Riigikohus võlasuhte sellise kujundamise võimalust konstitutiivse võlatunnistusega möönnud (3-2-1-146-11). Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi loogilist seletust, miks nad sõlmisid laenulepingu enda nimelt isiklikult, kui nende tegelik tahe oli kinnitada võlasuhet äriühingute vahel. Iseäranis kummaline on väide seetõttu, et lepingu teksti luges neile ette notar. Ei ole eluliselt usutav, et nendel asjaoludel oli tegemist mõlema kostja poolse eksimuse ja arusaamatusega. Asjaolu, et laenulepingu dokumendis ning ka pooltevahelises suhtluses on kasutatud laenulepingu regulatsioonile omast terminoloogiat, ei välista seda, et kostjad on laenulepinguga võtnud abstraktse võlakohustuse hageja ees. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg. 2), s.t lähtuda tuleb tehingu tegelikust sisust. Samas ei saanud kostjad laenulepingu sõlmimisel mitte kuidagi eksida tehingu asjaoludes (TsÜS § 92 lg. 1). Kostjad pidid endale teadvustama, et kui laenusumma loetakse neile üleantuks, peavad nad hagejale rahasumma maksma sõltumata sellest, et rahasummat neile tegelikult üle ei antud. Vaidluse all ei ole ka see, et hageja ja kostjate vahel puudus mis tahes muu varasem kohustus, mida pooled oleksid soovinud laenuks ümber vormistada või mille olemasolu laenulepingu sõlmimisega kinnitada. Seega ei saa laenulepingu puhul olla tegemist ka deklaratiivse võlatunnistusega. Kostjate vastuapellatsioonkaebus Kostjad palusid tuvastada, et 01.02.2008 laenuleping tervikuna ega osaliselt ei ole konstitutiivne võlatunnistus. Kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis palusid kostjad kohustada hagejat tagastama laenulepinguga antud nõudeõigused.
Maakohus, tuvastades konstitutiivse võlatunnistuse puudumise, oleks pidanud otsuse resolutsioonis vastuhagi rahuldama. Maakohus kohaldas vastuhagile ebaõigesti aegumist. Esiteks, vastuhagi tervikuna ei saa olla aegunud, sest vastuhagis on esimeses järjekorras kontrollimiseks esitatud tuvastusnõue, mis ei aegu. Maakohus oleks pidanud tuvastusnõude ja sellega ka vastuhagi tervikuna rahuldama, kuivõrd kohus tuvastas otsuse põhjendavas osas konstitutiivse võlatunnistuse puudumise. Teises järjekorras esitatud kohustusnõuet poleks pidanud kohus kontrollimagi (TsMS § 370 lg. 2, § 442 lg. 8 lause 5). Maakohus on otsuse põhjendavas osas põhjendanud kohustusnõude (võlatunnistusega antud nõudeõiguste tagastamise nõude) rahuldamata jätmist sellega, et 01.02.2008 laenulepingu puhul pole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Sisuliselt on kohus seega tuvastanud kohustusnõude aluseks olevate asjaolude puudumise – nõude puudumise. Aegumise kohaldamine olematule nõudele ei ole põhjendatud ning selles osas on maakohtu otsus ebaselge ja vastuoluline. Isegi kui kohus oleks leidnud, et 01.02.2008 laenulepingu puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, siis ei ole sellise võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagastamise nõue aegunud. Aegumine ei saa alata enne, kui alusetust rikastumisest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks, kui alusetust rikastumisest on möödunud alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg (RK 3-2-1-54-08, 3-2-1-134-11). Samas ei hakka alusetust rikastumisest tulenevad nõuded aeguma kohe pärast sissenõutavaks muutumist, vaid alles siis, kui õigustatud isik sai teada või pidi teadma saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev ja sissenõutavaks muutunud nõue. Võlatunnistuse tagasinõue ei olnud vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ning seega polnud aegumine alanudki. Esiteks, võlatunnistuse tagasinõude aegumine ei alga enne võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist. Isegi kui kohus leiab, et alusetu rikastumine toimus laenulepingu sõlmimisega 01.02.2008 või sellega väidetavalt tunnistatud võla sissenõutavaks muutumisega 01.02.2009, siis sellele vaatamata polnud võlatunnistuse tagasinõue vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, sest polnud möödunud mõistlikult vajalik aeg väidetava võlatunnistusega antud nõudeõiguste tagastamiseks. Kohtupraktikas on tunnistatud õigust esitada võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks vastuhagi enne vastava nõude sissenõutavaks muutumist (RK 3-2-1-149-11, Tartu Ringkonnakohtu 2-05-867). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et aegumistähtaeg algas 05.08.2009 ning lõppes 04.08.2012. 05.08.2009 vastuskirjas viitasid kostjad vaid sellele, et juhul, kui nad tasuksid hagejale nõutava summa, siis rikastuks hageja alusetult, sest ta pole raha laenanud. Vastuväited kaebustele Hageja ei nõustunud vastuapellatsioonkaebusega ega kostjad hageja apellatsioonkaebusega. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2013 otsusega jäeti maakohtu otsus hagide rahuldamata jätmiseks muutmata, tuginedes nõuete aegumisele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskogu
02.04.2014 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus põhjendusel, et nõuded ei ole aegunud, ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule sisulisest aspektist. Seejuures tegi Riigikohus otsuse jätta kostjate nõuded, tuvastada, et 01.02.2008 laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus, menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning vastuhagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks jätta rahuldamata. Seoses hagide aegumise vastuväidetega märgib ringkonnakohus järgmist. Esitatud laenulepingu järgi oli laenu tagasimaksmise päev 01.02.2009, mis oli pühapäev. Riigikohus on leidnud, et kui laenu tagastamise päev langeb puhkepäevale, saabub laenu tagastamise tähtpäev TsÜS § 136 lg. 8 järgi puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval (Riigikohtu otsus ts. asjas nr. 3-2-1-47-12)) Seega oli kostjatel aega kohustusi täita 2. veebruarini 2009 ja 2. veebruaril 2012 esitatud haginõuded ei ole aegunud. Kostja väidavad siiski, et hagi on aegunud, sest hageja esitas konstitutiivsel võlatunnistusel põhineva nõude alles 24.04.2012. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. See, et hageja muutis oma hagi õiguslikku alust, et tähenda, et tegemist on uue hagiga, võrreldes esitatuga. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõude puhul mõista rikastumisnõudest teadmapidamist TsÜS § 151 lg. 1 esimese lause kontekstis õigustatud isiku kasuks erandlikult laiemalt, nii et see hõlmab osaliselt ka õiguslikku kvalifikatsiooni. Vastuhagi nõue võlatunnistuse tagastamiseks tuleb hagi rahuldamise vältimiseks esitada üksnes juhul, kui kohus loeb lepingu täitmise hagi lahendades lepingu VÕS § 30 alusel konstitutiivseks võlatunnistuseks. Antud juhul tugines hageja esmakordselt sellele, et tagamist on abstraktse võlatunnistusega, 30.05.2012. Vastuhagi võlatunnistusega antud nõudeõiguste tagastamiseks esitasid kostjad 19.08.2012. Seega ei ole kostjate vastuhagi nõue aegunud. Järelikult on maakohtu otsus hagide rahuldamata jätmiseks aegumise motiivil ebaõige. Maakohus on hagi rahuldamata jätmist põhjendanud ka sisuliselt, s.o. leidnud, et vaidlusaluse laenulepingu näol ei ole tegemist ei abstraktse ega deklaratiivse võlatunnistusega, vaid rahatu laenulepinguga. Riigikohus on selgitanud, et maakohtu otsus on vastuoluline, sest maakohus on hagi rahuldamata jätmist põhjendanud ühelt poolt aegumise kohaldamisega, teiselt poolt sellega, et hagejatel puuduvad nõuded kostjate vastu: nõuded ei saa üheaegselt puududa kui ka olla aegunud. Riigikohus on asja saatnud läbivaatamiseks ringkonnakohtule, seega pidanud võimalikuks ja vajalikuks vaidlus sisuliselt lahendada esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt apellatsiooniastmes. Vastuseks Riigikohtu osundatule on hageja (apellant) kinnitanud, et ta ei soovi tugineda seisukohale, et hageja on andnud kostjatele raha. Ta jääb juba maakohtu menetluses väljendatud seisukoha juurde, et 01.02.2008 sõlmitud lepinguga võttis kumbki kostja iseseisva kohustuse
hageja ees maksta hagejale 850 000 kr. hiljemalt 01.02.2009, s.o. selle juurde, et hageja tugineb nõude õigusliku alusena konstitutiivsele võlatunnistusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused selle kohta, et 01.02.2008 leping ei kujuta endast (konstitutiivset) võlatunnistust VÕS § 30 mõttes, ei ole õige. VÕS § 30 lg. 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on käesolevas asjas rõhutanud, et VÕS § 30 lg. 1 järgi hõlmab võlatunnistuse mõiste lisaks aluskohustuse olemasolu tunnistamisele ka uue kohustuse loomist võlalubaduse andmise teel. Kolleegium leiab, et antud laenulepinguga andsidki kostjad hagejale võlalubaduse ja hageja on tõendanud poolte tahet luua laenulepinguga iseseisev kohustus. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et hageja juhitava OÜ V ja kostjate juhitava OÜ M LV vahel oli kokkulepe, mille kohaselt ülalmärgitud kinnistu eest kuulus tasumisele 4,7 miljonit kr. Ostja ja müüja vahel oli seega kokkulepe kinnistu eest müügilepingus näidatud 3 miljoni kroonile lisaks 1,7 miljoni kr. tasumiseks, milline kokkulepe muutus kehtivaks 31.01.2008 asjaõiguslepingu sõlmimisega. Hageja kinnistusel 1,7 miljoni krooni tasumise tagamiseks sõlmiti lisakokkulepe vaidlustatud laenulepingu näol, mille kohaselt pidi kumbki kostja maksma hagejale kinnistu eest 850 000 kr. Ostja ja müüja vahel esines aluskohustus summas 1,7 miljonit krooni, mille täitmise kohustuse võtsid endale kosjad isiklikult ja mille nad pidid täitma hagejale, mitte müüjale. Ringkonnakohus leiab, et 01.02.2008 laenulepingu sõlmimisega lõid kostjad hageja jaoks müüja ja ostja vahel kehtivast müügihinna tasumise nõudest sõltumatu õiguse nõuda kinnistu müügihinnast 1,7 miljonit kr. tasumist aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Kostjate tahet luua isiklik kohustus ostja ja müüja vahel sõlmitud 1,7 miljoni kr. müügihinna tasumise tagamiseks nähtub esiteks vaidlustatud, notariaalselt tõestatud laenulepingu tekstist, kus nad kohustuvad isiklikult tasuma 1.7 miljonit krooni hagejale. Seda kinnitavad ka IV 09.03.2009 vastus inkassofirmale, kus ta möönab, et ostjal on täitmata müügihinna tasumise kohustus (1,7 miljoni kr., ulatuses), ja teeb ettepaneku, et ostja hakkab kohustust täitma ositi. Otse hagejale täitmist ei pea ta võimalikuks üksnes maksuõiguslikel põhjendustel. 15.06.2009 vastuses hageja esindaja nõudele on kostja kinnitanud, et 01.02.2008 laenulepingu eesmärk oligi kinnistu hinna jäägi maksmise vormistamine, mitte laenu andmine. 31.05.2012 kohtuistungil on kostja IV vande all seletanud, et ta pidas „võimalikuks, et raha tuleb isiklikult minult“. Oma ja RU tahet isiklikult 1,2 miljoni krooni suurust nõuet tagada kinnitab IV 12.12.20072007 e-kirjas (lepingueelsete läbirääkimiste käigus), kus on ettepanek; „Tagatis 2. koha hüpoteek ja minu ja R isiklik käendus“. Poolte tahet sõlmida 1,7 miljoni krooni müügihinna osas vaidlusalune leping tagatise andmise eesmärgil kinnitavad ka hageja vande all antud seletused lepingueelsete läbirääkimiste kohta. Hageja seletas, et „kuna M OÜ-l ei olnud minu arvates piisavalt tagatist, kuna teise järjekorra hüpoteek piisavat tagatist ei paku, ja nende poolt pakutud XXXX kinnistu väärtus oli samuti liiga madal, ja muid tagatisi välja pakkuda ei olnud, siis tundus kõige kindlam sõlmida eraisikute vaheline laenuleping ja see sai IV-le läbirääkimiste käigus 2008. a. jaanuaris välja pakutud...Kõige kindlam tundus selline laenuleping, et kostjate poolt saaks kohustus täidetud....
Soovisin, et võlglastel tekiks isiklik vastutus võlg tasuda. ...Minul oli soov, et kostjatel oleks vastutus raha maksta, kui M OÜ ei täida oma kohustust“. Ülaltoodust tuleneb, et 01.02.2008 lepingu sõlmimise eesmärk oli fikseerida, kes peab kellele millise aja järel kinnistu hinna jäägi tasuma. Pooled leppisid kokku kummagi kostja iseseisvas kohustuses maksta hiljemalt 01.02.2009 850 000 kr. Ringkonnakohtu hinnangul sõlmisid pooled kostjatepoolse võlalubaduse andmisega uue iseseisva kohustuse aluskohustuse 1, 7 miljoni kr. tasumise kohustuse kõrvale, milline kokkulepe vastab VÕS § 30 lg. 1 sätestatud konstitutiivse võlatunnistuse tunnustele. Lepingu pooled võivad kokku leppida võlgnetava kohustuse täitmises kolmandale isikule, mistõttu asjaolu, et kostja kohustusid kohustuse täitma hagejale, ei mõjuta võlatunnistuse kehtivust. Kostjate tingimusliku vastuhagi rahuldamiseks võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete järgi puudub alus. Nagu kolleegium ülaltooduga tuvastas, oli 01.02.2008 lepingu näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega (võlalubadusega) ja võlatunnistuse andmise aluseks olnud aluskohustus ega ole täidetud. Seetõttu on ekslikud ja alusetud vastuhagi põhjendused, mille kohaselt (konstitutiivse võlatunnistuse eksisteerimise korral) on tunnistatud kohustust, mida tegelikult ei ole, misläbi on hageja võlatunnistuse saamisega alusetult rikastunud. Seega ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi, mõistes kummaltki kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 54 324,90 eurot ja samas ulatuses viivise. Vastuhagi jätab kolleegium rahuldamata. Seoses sellega jäävad hageja menetluskulud 1⁄2 ulatuses IV ja 1⁄2 ulatuses RU kanda, kostjate menetluskulud aga nende endi kanda. Vastavalt Riigikohtu juhisele lõpetab ringkonnakohus TsMS § 428 lg. 1 p. 3 alusel menetluse hagejate nõuetes kostjate vastu viivise väljamõistmiseks summas, mis ületab põhinõuet, seoses hageja poolt selles osas nõudest loobumisega. Kostjate esindaja on esitanud taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud, ning protokollis tuleb kostjate esindaja sõnavõtu osas protokolli parandada, tuues sisse tema seisukoha hagi aegumise osas.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Malle Seppik
Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 28.01.2015 otsusega
ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.