Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter Jerofejev
Kohtuasi
Hugo Lauri hagi Ivar Viira vastu 108 649 euro 80 sendi saamiseks ja Raivo Uustalu vastu 108 649 euro 80 sendi saamiseks Ivar Viira ja Raivo Uustalu vastuhagi Hugo Lauri vastu nõudeõiguste tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4910
Tsiviilasja hind Riigikohtus Ivar Viira suhtes rahuldatud haginõude ja tema esitatud vastuhaginõude hind 108 649 eurot 80 senti Raivo Uustalu suhtes rahuldatud haginõude ja tema esitatud vastuhaginõude hind 108 649 eurot 80 senti Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Viira ja Raivo Uustalu kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Hugo Laur, esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostjad Ivar Viira ja Raivo Uustalu, ühine esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4910 muutmata osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse hageja nõuetes kostjate vastu viivise väljamõistmiseks summas, mis ületab põhinõuet. Ülejäänud osas sama ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr EE152200221025347530, Swedbank AS) Raivo Uustalu ja Ivar Viira eest 30. juulil 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 3259 (kolm tuhat kakssada viiskümmend üheksa) eurot ja 48 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hugo Laur (hageja) esitas 2. veebruaril 2012 Pärnu Maakohtule hagi Ivar Viira (kostja I) ja Raivo Uustalu (kostja II) vastu. Hageja palus kummaltki kostjalt välja mõista põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise 108 324 eurot 90 senti ning viivise 0,5% päevas 54 324 eurolt 90 sendilt alates
3.veebruarist 2012 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu 31. mai 2012. a istungil teatas hageja, et loobub viivisenõudest põhinõuet ületavas ulatuses, ning palus mõista kummaltki kostjalt välja põhinõudena 54 324 eurot 90 senti ja viivisena 54 324 euro 90 senti, st kummaltki kostjalt 108 649 eurot 80 senti.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja esitasid 19. augustil 2012 vastuhagi. Vastuhagis palusid kostjad juhuks, kui kohus leiab, et 1. veebruari 2008. a laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, kohustada hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga antud nõudeõigused. 25. septembril 2012 esitatud seisukohas palusid kostjad kohtul samuti tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.
3.Hageja väitel sõlmis ta kostjatega 1. veebruaril 2008 laenulepingu (laenuleping), mille järgi on ta andnud kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324 eurot 90 senti). Kostjad kinnitasid laenulepingus, et on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad pidid laenu tagasi maksma 1. veebruariks 2009, kuid ei ole seda teinud. Hageja nõuab laenu tagastamist. Poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Hageja võib laenulepingu p 1.3.1 järgi nõuda kummaltki kostjalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 1. veebruarist 2009 viivist 0,5% tagastamata laenusummast päevas. 12. detsembri 2011 seisuga on kostjad olnud viivituses 1043 päeva, võlgnedes hagejale 283 304 eurot 35 senti. Hageja nõuab sellest kummaltki kostjalt 54 324 euro 90 sendi maksmist. Hageja nõuded ei ole aegunud. Aegumine oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 2 järgi peatunud vähemalt 3. märtsist kuni 11. märtsini 2009 ning TsÜS § 167 lg 1 alusel 9. märtsist 2009 kuni 2009. aasta juuli lõpuni täiendava tähtaja andmise ja läbirääkimiste tõttu. Vastuhagist tulenev tagastusnõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostjad said teada või pidid teada saama nõudest alates võlatunnistuse andmisest 1. veebruaril 2008 või hiljemalt võlatunnistusest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest 2. veebruaril 2009.
4.Kostjate väitel ei ole nad hagejalt raha saanud ja hagejal ei olnud ka raha sellise laenu andmiseks. Lisaks on hageja nõue TsÜS § 136 lg 2 ja § 146 lg 1 järgi (nende koostoimes) aegunud 1. veebruaril 2012. Hagi esitati 2. veebruaril 2012. Laenuleping on ka näilik ja tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel. Laenuleping allkirjastati järgmisel hommikul pärast notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist, millega Osaühing Vesikivi (mille osanik ja juhatuse liige on hageja) (müüja) müüs 31. jaanuaril 2008 kinnistu, mille asukoht on Haudejaama tee 9, Uuemõisa alevik, Ridala vald, Lääne maakond, OÜle Multilift UV (mille osanikeks ja juhatuse liikmeteks on kostjad) (ostja). Kinnistu müügilepingu
järgi oli kinnistu ostuhind 3 000 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Müüja ja ostja tegelik kokkulepe kinnistu müügihinna kohta oli 4 700 000 krooni. Müügilepingus näidati müügihinnana 3 000 0000 krooni, sest pangad ei olnud nõus tehingut suuremas summas rahastama. Ostja pidi tasuma müüjale hiljem 1 700 000 krooni, mis sisaldas 200 000 krooni suurust tasu raha kasutamise eest. Kostjad allkirjastasid laenulepingu pärast kinnistu müügilepingut, lepingu teksti valmistas hageja palvel ja tema soovitud sisuga ette notar. Kostjad varem lepingukavandiga ei tutvunud ega pööranud ka tähelepanu, et nad olid hageja soovil märgitud lepingusse eraisikutena. Kostjad teadsid, et laenuleping on näiline, poolte tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele. Laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada. Hagi ei saa rahuldada ka VÕS § 396 lg 2 järgi, sest kostjad ei ole hagejale võlgu. Kostjad palusid vähendada ka väljamõistetavat viivist, kuna nõutud viivis 182% aastas on ebamõistlikult kõrge. Kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, on hageja seda saades alusetult rikastunud ja sellest tulenevad õigused tuleb kostjatele VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagastada. Kostjatel ei olnud kohustust, mida väidetavalt lepinguga tunnistati. Nad ei saanud hagejalt raha ja puuduvad ka muud kokkulepped raha tasumise kohta. Vastuhagist tulenevad nõuded ei ole aegunud. Aegumine ei saa alata enne, kui alusetust rikastumisest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks, st kui VÕS § 82 lg 7 järgi on möödunud alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg. Võlatunnistuse tagasinõude aegumine ei alga enne võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist. Mõistlik aeg kohustuse täitmiseks ei saanud mööduda enne vastuhagi esitamist, kui kostjad nõudsid hagejalt kohustuse täitmist.
5.Pärnu Maakohus jättis 15. novembri 2012. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata, tunnistades poolte nõuded aegunuks. Menetluskulud jättis maakohus hagi osas hageja ja vastuhagi osas kostjate kanda. Otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled mh, et müüja ja ostja leppisid kinnistu ostuhinnana kokku 4 700 000 krooni, kuid notariaalselt tõestatud müügilepingus märgiti hinnaks 3 000 000 krooni, samuti, et hageja ei ole kostjatele laenu andnud ja et poolte vahel puudusid enne laenulepingu sõlmimist 1. veebruaril 2008 kohustused. Maakohus leidis, et laenulepingut ei saa käsitada võlatunnistusena ja seega tuleb hageja nõuded jätta rahuldamata. Ei ole tuvastatud müügilepingust müüjale ja ostjale tulenevate nõuete ja kohustuste üleminekut hagejale või kostjatele, samuti ei olnud laenulepingu poolte vahel muud kohustust. Laenulepingust ei tulene, et sellega loodaks iseseisev kohustus või tunnistataks olemasolevat kohustust. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei tõenda, et kostjatel oli lepingu sõlmimisel tahe anda konstitutiivne võlatunnistus. Poolte vande all antud ütlused kinnitavad, et pooled ei käsitanud lepingut laenulepinguna. Müügileping oli sõlmitud äriühingute vahel. Hageja on alles maakohtu menetluses, esimest korda 24. aprillil 2012 asunud seisukohale, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaksid kostjate tahtele anda konstitutiivne võlatunnistus. Kuigi hageja on müüja juhatuse liige, ei anna see talle õigust nõuda kostjatelt ostja võlgnevust müüjale. Hagi ei saa rahuldada VÕS § 396 lg 1
alusel, kuna laenulepingu alusel raha üle ei antud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivisenõue, mistõttu puudub vajadus võtta seisukoht viivise vähendamise kohta. TsÜS § 136 lg-st 2 ja § 146 lg-st 1 tulenevalt on hageja nõue aegunud. Laenuleping sõlmiti 1. veebruaril 2008, kostjad pidid laenu tagastama ühekordse maksena 1. veebruariks 2009. Aegumistähtaeg lõppes 1. veebruaril 2012, hagi esitati kohtule 2. veebruaril 2012. Aegumine ei peatunud 2009. aastal. Kuna laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus, jääb rahuldamata vastuhagi nõue õigusi üle anda kohustamiseks, sest kostjad palusid seda üksnes juhul, kui kohus leiab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti on vastuhagist tulenevad nõuded TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostjad, olles 1. veebruaril 2008 teadlikud, et nad ei ole hagejalt laenu saanud ja neil puudus tahe konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks, said 1. veebruaril 2008 teada, et hageja võib olla nende arvel alusetult rikastunud, omandades väidetavast laenulepingust tuleneva väidetava nõudeõiguse. Aegumistähtaeg algas hiljemalt 5. augustil 2009, kui kostjad ise avaldasid 4. augustil 2009 vastuses hagejale, et hageja soovib alusetult rikastuda. Aegumistähtaeg lõppes 4. augustil 2012, vastuhagi esitati 19. augustil 2012.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kostjad vastuapellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud hagi osas hageja kanda, ning hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse osas, milles vastuhagi jäeti rahuldamata, kohaldati aegumist ja jäeti vastuhagi menetluskulud kostjate kanda. Kostjad palusid vastuhagi rahuldada ja tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega osaliselt konstitutiivne võlatunnistus ning juhul, kui kohus leiab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama laenulepinguga antud nõudeõigused. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu muus kui riigilõivu tagastamise osas ja palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei avaldanud.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuli 2013. a otsusega maakohtu otsuse hagi ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas muutmata. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata nõude aegumise tõttu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et kostjate nõuded on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud.
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja kostjad vastukassatsioonkaebuse. Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi 2. aprillil 2014 otsuse (tsiviilasi nr 3-2-1-162-13), millega tühistas ringkonnakohtu otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, v.a osas, milles ringkonnakohus lahendas hageja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Kolleegium leidis, et hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg ei ole tuvastatud asjaoludel möödunud.
Kostjate vastuhagi kohta märkis kolleegium, et olukorras, kus hageja on esitanud rahalise nõude lepingu alusel, mille kohta hageja väidab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, on kostja pandud olukorda, kus ta võib olla sunnitud esitama hagi rahuldamise vältimiseks vastuhagi võlatunnistusega antud nõude tagastamiseks. Kostjate vastuhaginõue ei ole kolleegiumi arvates aegunud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Ringkonnakohus tühistas oma 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas uue otsusega hagi ning jättis kostjate vastuhagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 54 324 eurot 90 senti ja samas ulatuses viivise. Hageja menetluskulud jättis ringkonnakohus 1/2 ulatuses kostja I ja 1/2 ulatuses kostja II kanda, kostjate menetluskulud aga nende endi kanda. Vastavalt Riigikohtu juhisele lõpetas ringkonnakohus TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse hageja nõuetes kostjate vastu viivise väljamõistmiseks summas, mis ületab põhinõuet, kuna hageja loobus selles osas nõudest.
10.Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate väitega, et hageja nõuded on aegunud, sest hageja esitas konstitutiivsel võlatunnistusel põhineva nõude alles 24. aprillil 2012. See, et hageja muutis oma hagi õiguslikku alust, et tähenda, et tegemist on uue hagiga. Ringkonnakohus leidis, et aegunud ei ole ka kostjate vastuhagi nõue.
11.Ringkonnakohus leidis, et maakohtu põhjendused selle kohta, et laenuleping ei kujuta endast (konstitutiivset) võlatunnistust VÕS § 30 mõttes, ei ole õiged. Laenulepinguga andsidki kostjad hagejale võlalubaduse ja hageja on tõendanud poolte tahet luua laenulepinguga iseseisev kohustus. Kostjate tahe luua isiklik kohustus müügihinnast 1,7 miljoni krooni tasumise tagamiseks nähtub esiteks vaidlustatud, notariaalselt tõestatud laenulepingu tekstist, kus nad kohustuvad isiklikult tasuma 1,7 miljonit krooni hagejale. Seda kinnitavad ka kostja I 9. märtsi 2009. a vastus inkassofirmale, kus ta möönab, et ostjal on täitmata müügihinna tasumise kohustus (1,7 miljoni krooni ulatuses), ja teeb ettepaneku, et ostja hakkab kohustust täitma ositi. Otse hagejale täitmist ei pea ta võimalikuks üksnes maksuõiguslikel põhjendustel. 15. juuni 2009. a vastuses hageja esindaja nõudele on kostjad kinnitanud, et laenulepingu eesmärk oligi kinnistu hinna jäägi maksmise vormistamine, mitte laenu andmine. Maakohtu 31. mai 2012. a istungil on kostja I vande all seletanud, et ta pidas „võimalikuks, et raha tuleb isiklikult minult". Oma ja kostja II tahet isiklikult 1,2 miljoni krooni suurust nõuet tagada kinnitab kostja I 12. detsembri 2007 e-kirjas (lepingueelsete läbirääkimiste käigus), kus on ettepanek: „Tagatis 2. koha hüpoteek ja minu ja Raivo isiklik käendus." Poolte tahet sõlmida 1,7 miljoni krooni müügihinna osas laenuleping tagatise andmise eesmärgil kinnitavad ka hageja vande all antud seletused lepingueelsete läbirääkimiste kohta. Hageja märkis järgmist: „kuna Multilift OÜ-l ei olnud minu arvates piisavalt tagatist, kuna teise järjekorra hüpoteek piisavat tagatist ei paku, ja nende poolt pakutud Topu kinnistu väärtus oli samuti liiga madal, ja muid tagatisi välja pakkuda ei olnud, siis tundus kõige kindlam sõlmida eraisikute vaheline laenuleping ja
see sai Ivar Viirale läbirääkimiste käigus 2008. a jaanuaris välja pakutud.[...] Kõige kindlam tundus selline laenuleping, et kostjate poolt saaks kohustus täidetud.[...] Soovisin, et võlglastel tekiks isiklik vastutus võlg tasuda. [...]Minul oli soov, et kostjatel oleks vastutus raha maksta, kui Multilift OÜ ei täida oma kohustust."
12.Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjate tingimusliku vastuhagi rahuldamiseks võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete järgi puudub alus. Laenuleping oli konstitutiivne võlatunnistus ja võlatunnistuse andmise aluseks olnud aluskohustus ei ole täidetud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas hageja kostjate vastu esitatud hagi ja jättis rahuldamata kostjate vastuhagid. Kostjad vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, paludes nii hagi- kui ka vastuhagiga seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjate arvates on kohus ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema pikaajalise praktikaga lugenud hageja ja kostjate vahelise laenulepingu konstitutiivseks võlatunnistuseks. Kostjate arvates eeldab konstitutiivse võlatunnistuse andmine, et võlatunnistuse poolte vahel eksisteerib mingi varasem (algne) võlasuhe, mille maksmapanemise lihtsustamiseks antakse võlatunnistus. Kostjate hinnangul on ringkonnakohus rikkunud tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kostjate hinnangul on hageja nõuded aegunud, kuna alles 24. aprillil 2012 on hageja esimest korda märkinud, et hageja nõude aluseks olevad 1. veebruari 2008. a laenulepingud vastavad tema hinnangul ka konstitutiivsetele võlatunnistustele. Kui Riigikohus peaks leidma, et hageja konstitutiivsetest (abstraktsetest) võlatunnistustest tulenevad nõuded on maksmapandavad, tuleks Riigikohtul rahuldada ka kostjate vastuhagid võlatunnistusest tulenevate nõuete tagastamiseks.
14.Vastuses kassatsioonkaebusele palub hageja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostjate kanda. Hageja leiab, et konstitutiivse võlatunnistuse ja selle aluseks oleva võlasuhte pooled ei pea kattuma. Hageja arvates jättis ringkonnakohus kostjate vastuhagid põhjendatult rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, v.a osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse hageja nõuetes kostjate vastu viivise väljamõistmiseks põhinõuet ületavas summas. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
16.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • müüjast osaühing sõlmis 31. jaanuaril 2008 ostjast osaühinguga notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu, mille järgi oli kinnistu müügihinnaks 3 000 000 krooni (lisaks käibemaks);
• ostja ja müüja leppisid koos müügilepinguga (kokkulepet notariaalselt tõestamata) kokku, et kinnistu tegelik müügihind on 4 700 000 krooni; • hageja allkirjastas kostjatega 1. veebruaril 2008 ühiselt laenulepingu, mille järgi on hageja andnud kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324 eurot 90 senti), mille kostjad pidid tagastama 1. veebruariks 2009; • kostjad ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvat raha hagejale tasunud; • kostjad ei ole hagejalt raha saanud, neil ei olnud enne 1. veebruari 2008 hageja vastu ka muid kohustusi.
17.Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus ringkonnakohus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus. Kolleegium on samas asjas varem tehtud otsuse p-s 36 märkinud, et tõendamaks, et kostjad tunnistasid laenulepinguga kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada kostjate tahe luua iseseisev kohustus. Kolleegium on varem korduvalt oma lahendites selgitanud, et konstitutiivne võlatunnistus tekib siis, kui pooled lepivad kokku algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse tekkimise kõrvuti algse kohustusega ning et konstitutiivsele võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-06, p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud, et poolte ühine tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse loomisele. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5 ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Samas peab TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohus on põhjendanud konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu muuhulgas sellega, et kostjatel oli tahe anda tagatis 1,7 miljoni krooni suuruse nõude osas. Kolleegiumi arvates ei saa juhul, kui pooled leppisid kokku müügihinna tasumiseks tagatise andmises, olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Tagatise andmise leping (nt käendusleping) loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokkulepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest. Sellisel juhul aga ei ole tegemist sellega, et poolte vahel tekib algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu kohustus. Kolleegium märgib, et hageja ei ole väitnud, et laenuleping oli tagatise andmise leping. Seetõttu oli ringkonnakohtus selle asjaolu tuvastamine üllatuslik. Ringkonnakohus väljus seda asjaolu tuvastades poolte esitatu piiridest, rikkudes sellega TsMS § 4 lg-s 2 ja § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.
18.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus jättis olukorras, kus ta leidis, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse, tuvastatud asjaoludest tulenevalt kostjate vastuhagi ebaõigesti rahuldamata. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et kui pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, peab võlgnik sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Samas asjas tehtud otsuse p-s 42 on kolleegium märkinud, et on lubatav esitada selline vastuhagi juhuks, kui kohus loeb hagi aluseks oleva võladokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel muidu hagi rahuldaks. See tähendab tingimuslikku vastuhagiavaldust, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada. Kui kohus leiab, et tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, oleks õige jätta vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p 1 vastavalt kohaldades läbi vaatamata.
19.Ringkonnakohus on jätnud kostjate vastuhagi rahuldamata põhjusel, et laenuleping oli konstitutiivne võlatunnistus ja võlatunnistuse andmise aluseks olnud aluskohustus ei ole täidetud. Kolleegiumi meelest on selline põhjendus ebaselge ja vastuoluline, sest ringkonnakohus ei ole selgelt tuvastanud, et kostjad olid, vaatamata laenulepingule kui hageja väidetud konstitutiivsele võlatunnistusele, kohustatud maksma hagejale hagis nõutud rahasumma. Ringkonnakohus on küll tuvastanud kostjate tahte tagada müügilepingu täitmist, kuid ta on sellist tahet pidanud oluliseks üksnes VÕS § 30 kohaldamise seisukohalt (vt käesoleva otsuse p 17). Seega ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et kostjad olid hagejale sama raha võlgu, mida hageja nendelt laenulepingust kui konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevalt nõudis. Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p 17), ei ole hageja väitnud, et kostjad võiksid vastutada müügilepingu tagamise kokkuleppest tulenevalt. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel puudusid enne laenulepingu sõlmimist mistahes kohustused (vt maakohtu otsuse p 14). Ka sellest asjaolust tulenevalt ei saanud kostjad ka laenulepinguga mingit neil lasunud olemasolevat võlga tunnistada. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et kostjad võtsid enne laenulepingu sõlmimist kokkuleppega osaühingu kui kinnistu ostja kohustuse üle (VÕS §-d 175 ja 176) või ühinesid sellega (VÕS § 178 lg 1). VÕS § 396 lg 2 kohta on Riigikohus varem leidnud, et selle sätte rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11). Kolleegiumi arvates on sama põhimõte rakendatav ka VÕS § 30 puhul. See tähendab, et juhul, kui konstitutiivsest võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud tuvastatud asjaoludest tulenevalt vastuhagi rahuldama. See omakorda oleks toonud kaasa hagi rahuldamata jätmise.
Juhul kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel menetlusõiguse norme rikkumata seisukohale, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, peab ta eelnimetatut arvestama.
20.Vastuseks kostjate väidetele selle kohta, et hageja nõuded on aegunud, märgib kolleegium, et aegumise küsimuses võttis kolleegium seisukoha samas asjas 2. aprillil 2014 tehtud otsuse p-des 27– 32 ning 43–45. Kolleegium leidis, et hageja nõuded ei ole kohtute tuvastatud asjaolusid aluseks võttes aegunud. Asjaolu, et hageja on alates 24. aprillist 2012 osutanud laenulepingule kui konstitutiivsele võlatunnistusele, ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Hageja ei muutnud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, osutades jätkuvalt laenulepingule ja nõudes hagi esemena sama rahasumma väljamõistmist. Tegemist oli hageja esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamise ja parandamisega TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. Ringkonnakohus ei ole väljunud hagi piiridest, kuna kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud.
21.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
22.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Kostjad on TsMS § 149 lg 8 alusel avaldanud soovi, et tasutud kautsjon tagastatakse Advokaadibüroo VARUL AS-i arvelduskontole. Villu Kõve, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.