Kohtulahend

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 15.04.2014 esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) Harju Maakohtule hagi SG (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 93 894,80 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ja VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud viivise menetluskuludelt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 30.10.2007 hageja, OS kui laenusaaja ja RM kui kaastaotleja laenulepingu nr EEL – 301007OS. Hageja andis laenusaajale ja kaastaotlejale laenu summas 188 539, 36 eurot (kd I tl 19). Laenulepingut käendas kostja vastavalt hageja ja kostja vahel 30.10.2007 sõlmitud käenduslepingule KÄ-301007OS (kd I tl 45). Hageja kasuks seati kinnistule registriosa numbriga XXXXXXXX asukohaga Rae vald, XXXXXX küla, XXXXXXXX XXX X hüpoteek summas 3 835 000 krooni (kd I tl 51). Laenusaaja ja kaastaotleja laenumakseid ja intressi tähtaegselt ei tasunud ja hageja saatis 21.09.2010 laenusaajale ja kaastaotlejale lepingu ülesütlemise avalduse ning 21.09.2010 kostjale maksenõude. Laenusaaja ja kaastaotleja laenumakseid ja intressi tähtaegselt ei tasunud ning hageja ütles laenulepingu üles alates 11.10.2010. Laenulepingu ülesütlemise seisuga oli tähtajaks tagastamata laenusumma 183 281,93 eurot (tasumata laenu jääk 179 684,11 eurot + tasumata põhiosamaksed 3597,82 eurot) ja intress 3951,66 eurot. 07.05.2012 realiseeris hageja laenulepingu tagatiseks oleva kinnistu vastavalt 07.05.2012 sõlmitud notariaalse lepingu „Hüpoteegi kustutamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud” punktile 3.1 hinnaga 90 000 eurot, millest 963,27 eurot tasuti kohtutäitur Elin Vilippus ametikontole selgitusega „täiteasi 022/2008/6800”. Laekunud 89 036,73 euro arvelt kustutas hageja tähtajaks tagastamata laenu 183 281,93 eurost võlgnevuse 89 036,73 ulatuses, mistõttu tähtajaks tasumata laenusummaks jäi 94 245,20 eurot, millele lisandus intress 3951,66 eurot ja muud nõuded. Hagi kohaselt nõudis hageja kostjalt käenduslepingu täitmist tähtajaks tasumata laenusumma 94 245,20 euro ulatuses, millest on maha arvestatud laekumised kokku summas 350,40 eurot. 17.10.2012 sõlmisid hageja, laenusaaja ning kaastaotleja võla tasumise kokkuleppe RA301007OS võlgnevuse 128 130,33 euro tasumiseks tähtajaga 20.11.2013. 21.11.2012 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu KÄ-301007OS/1 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe tagamiseks. Rahalise vastutuse maksimumsummaks lepiti 128 000,33 eurot (tl 11). Põhivõlgnikud jätsid võla tasumise kokkuleppest RA-301007OS tuleneva võlgnevuse tähtaegselt tasumata. Kostja ei ole hagejale tasunud käenduslepingust KÄ-301007OS/1 tulenevat nõuet.

Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et hageja nõude aluseks oleva 21.11.2012 käenduslepingu nr KÄ-3010070S/1 on kostja 10.03.2014 avaldusega tühistanud, mis on muutunud kehtetuks algusest peale. Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka varasema 30.10.2007 käenduslepingu KÄ-3010070S alusel kostja VÕS § 145 lg 5 sätestatud vastuväite tõttu, mis on suunatud käendaja vastutuse vähendamisele 155 101,17 euro võrra (hageja nõue on 93 894,80 eurot). Hageja nõue kostja vastu 30.10.2007 käenduslepingust KÄ-3010070S on aegunud ja kostja palus kohaldada aegumist. Hageja on 21.11.2012 käenduslepingu sõlmimisel esitanud kostjale ebaõiged andmed võlgniku varalise seisundi kohta ja jätnud läbi viimata tema krediidivõimekuse analüüsi ning teavitamata krediidiga seotud riskidest. Kostja leidis, et tal on seoses vastutustundliku laenamise põhimõttega tasaarvestatav nõue summas 128 000,33 eurot hageja vastu, mis on kostja käendus 21.11.2012 sõlmitud käenduslepingu alusel maksimumsummas. Käenduslepingu nr KÄ-3010070S/1 sõlmimisel on kasutatud ära kostja kogenematust juriidilistes küsimustes ning käendusleping on sõlmitud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel kohustuse tagamiseks, mida kostja ei olnud kunagi võimeline täitma. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja töötu ja hageja oli sellest asjaolust teadlik. Kostja omandis ei ole olnud kinnisvara ja kogu tema 2012. aasta sissetulek oli 4865,67 eurot, mille ta samal aastal on äraelamiseks ka ära kulutanud. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis hageja, et kostja suudab juhul, kui laenusaajad kohustust ei täida, tasuda hagejale 128 000,33 eurot kolmeteistkümne kuu jooksul. Seega rikkus hageja käenduslepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes mõistlikult võttes mingilgi juhul polnud suuteline täitma 128 000,33 euro suurust kohustust. Maakohtu otsus 12.12.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja käenduslepingust KÄ-301007OS/1 tuleneva põhivõlgnevuse 93 894,80 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Esmalt hindas kohus, kas hagejal on nõue põhivõlgnike vastu. Kuivõrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, siis hagi rahuldamise eeltingimuseks on hageja nõude olemasolu laenusaajate vastu. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märkis, et tulenevalt 17.10.2012 hageja ja võlgnike sõlmitud võla tasumise kokkuleppest RA-301007OS kohustusid laenu saajad laenulepingust EEL-301007OS tuleneva laenu võlgnevuse, kokku 128 130,33 eurot, hagejale tagastama hiljemalt 20.11.2013. Kostja ei ole vaidlustanud põhivõlgnike võlgnevuse kujunemist ega ulatust. Vastavalt VÕS § 149 lg 1-le võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja on laenulepingule esitanud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva vastuväite. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii

krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-126-12 p 24). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saab käendaja tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-126-12 p 25). Ainuüksi asjaolust, et põhivõlgnik ei suutnud laenu tagastada, ei saa järeldada, et krediidiandja ei viinud läbi krediidivõimekuse analüüsi või jättis selle tulemustest õigustatud isikuid teavitamata. Vastupidi, tõenditest nähtub, et krediidiandja on põhivõlgniku krediidivõimekust analüüsinud. 17.10.2012 hageja ja võlgnike sõlmitud võla tasumise kokkuleppe lk-l 2 on fikseeritud, et panga hinnangul ei ole võlgnik tõenäoliselt võimeline kokkuleppega võetud kohustust jätkusuutlikult teenindama, kuid vaatamata sellele soovib võlgnik kokkuleppe selles toodud tingimustel sõlmida. Kohus järeldas nimetatud sättest, et krediidiandja on põhivõlgniku krediidivõimekust analüüsinud ning selle tulemustest põhivõlgnikku ka teavitanud. Seejuures tuleb arvestada, et võla tasumise kokkuleppega on pooled refinantseerinud 2007. aastal sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude ning kokkuleppe sõlmimisega muutusid nõude tasumise tingimused põhivõlgniku jaoks soodsamaks, sest võla tasumise tähtaeg pikenes. Sellega on krediidiandja oma vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva põhikohustuse täitnud. Asjaolu, et põhivõlgnik vaatamata sellele soovis krediidilepingut sõlmida, ei ole ette heidetav krediidiandjale. Vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene keeldu laenu anda, vaid tuleneb kohustus võlgnikku „kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest“ teavitada. Tulenevalt laenulepingust EEL-301007OS ja võla tasumise lepingust RA-301007OS, millest tulenevad kohustused jäid põhivõlgnikel täitmata, on hagejal põhivõlgnike osas õigus nõuda lepingu täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Lepingu RA-301007OS kohaselt kohustusid põhivõlgnikud tasuma hagejale 30.10.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse 128 130,33 eurot hiljemalt 20.11.2013. Poolte vahel puudub vaidlus, et nimetatud kohustus jäi põhivõlgnikel tasumata, välja arvatud 350,40 euro ulatuses. Seega on hagejal tulenevalt lepingust RA-301007OS põhivõlgnike vastu nõue 127 779,93 eurot. Järgnevalt kontrollis kohus käenduslepingu KÄ-301007OS/1 kehtivust, märkides, et kostja on esitanud hageja nõude aluseks oleva 21.11.2012 käenduslepingu nr KÄ-301007OS/1 tühisuse vastuväite. Kostja on 10.03.2014 koostanud käenduslepingu tühistamisavalduse, mis tugineb järgmistele asjaoludele: hageja on jätnud hindamata kostja krediidivõimekuse; hageja on jätnud teavitamata, et põhivõlgnikele kuulunud kinnisvara Rae vallas (ühtlasi krediidilepingu tagatis) ja Tallinnas oli kokkuleppe sõlmimise ajaks müüdud; hageja on eelnevaga viinud tahtlikult kostja eksitusse ja kostja sai eksitusest teada 03.02.2014 avaldusest kostja pankroti väljakuulutamiseks. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-le 1, § 94 lg-le 1 ja § 92 lg-le 5 ja osundas, et esimene kostja tühistamisavalduses esitatud asjaolu hageja on jätnud hindamata kostja krediidivõimekuse – ei saa seaduse kohaselt olla tehingu tühistamise aluseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevad sätted KrAS § 83 lg 3 ja VÕS § 403 lg 2 on kohaldatavad üksnes krediidilepingule, mitte aga tagatislepingule. Samade põhimõtete kohaldamine tagatislepingule oleks vastuolus tagatislepingu olemusega. Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärk on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalik põhisisu ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Nii on õiguskirjanduses leitud, et erinevalt krediidilepingust ei saa käenduslepingu

korral rääkida heade kommete vastasusest TsÜS § 86 lg 2 või 3 alusel (vt P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1). Samamoodi ei saa käenduslepingu puhul rääkida krediidiandja kohustusest läbi viia käendaja krediidivõimekuse analüüs ega krediidiandja vastutusest selle tegemata jätmise eest. Järgnevalt hindas kohus, kas hageja võis kostjat viia eksimusse sellega, et jättis kostja teavitamata asjaolust, et põhivõlgnikele kuulunud kinnisvara Rae vallas ja Tallinnas oli kokkuleppe sõlmimise ajaks müüdud. Kohtul tuleb asjaolusid hinnates tuvastada, kas hagejal oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, s.t kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ja käibetavadele oodatav ja mõistlik. Seejuures tuleb TsÜS § 95 järgi teatamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-05, p 16). Pool peab küsimata andma teavet vaid juhul, kui teabe määrav tähendus teise poole jaoks on talle äratuntav (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-05, p 17). Teiste tagatistega seonduva teavitamiskohustuse lähtepunktiks on kohtu arvates põhimõte, et käenduse kõrval teiste tagatiste olemasolust või puudumisest teavitamine ei ole üldjuhul heade kommete vastane. Käenduse puhul võib eeldada, et käenduslepingu sõlmimise ajendiks on käendaja ja põhivõlgniku vaheline „valuutasuhe“ ning võib pidada mõistlikuks, et käendaja otsustab käenduslepingu sõlmimise põhjendatuse üle valuutasuhtest tulenevalt. Krediidiandjal on kohustus käendajat informeerida eelkõige siis, kui esineb midagi mitteootuspärast, mille kohta krediidiandja võib eeldada, et käendaja valuutasuhtest objektiivset informatsiooni ei saa. 21.11.2012 käenduslepingu ja 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe näol on tegemist 30.10.2007 krediidilepingu refinantseerimisega ja 30.10.2007 käenduslepingu ümber muutmisega. Esialgse käenduslepingu sõlmimisel pidi käendajale olema teada, et laenulepingu teiseks tagatiseks käenduse kõrval on hüpoteek kinnistule Rae vallas summas 3,85 miljonit Eesti krooni (vt laenuleping tl 5). Laenuleping oli sõlmitud summale 188 539 eurot ning oli kestusega 30 aastat. Võla tasumise kokkulepe sõlmiti aga summale 128 130,33 eurot kestusega natuke rohkem kui aasta. 30.10.2007 krediidileping refinantseeriti seetõttu, et põhivõlgnikud ei suutnud laenu tasuda ning tagatiseks olnud kinnistust Rae vallas ega põhivõlgnikele kuulunud muu vara müügist ei piisanud laenu kustutamiseks. Kohus leidis, et võla tasumise kokkuleppe ja käenduslepingu ümber muutmise asjaolusid ei saa pidada kostja jaoks üllatavateks. Käenduslepingu sõlmides 2007. aastal ei võinud kostja välistada, et põhivõlgnikud ei suuda laenu tagasi maksta ning nende vara, sealhulgas tagatis, realiseeritakse. Seejuures on vähe usutav, et kostja ei saanud käenduslepingut ümber muutes aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu. Kostja hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel täiendavat infot ei küsinud. Kohus leidis, et kui ka selles olukorras jättis hageja kostjat teavitamata tagatise realiseerimisest ja põhivõlgniku varalise seisu halvenemisest, siis ei olnud see vastuolus heade kommetega. Teavitamiskohustuse hindamisel arvestas kohus ka asjaoluga, et pooled olid ebavõrdses olukorras – hageja oli professionaalne krediidiandja ja kostja oli tarbija. Samas arvestas kohus ka seda, et tagatiskokkuleppe ümber muutmisega kostja majanduslik positsioon hageja suhtes ei halvenenud – käenduse maksimumsumma vähenes ning põhikohustuse osas oli 17.10.2012 refinantseerimine põhivõlgniku jaoks majanduslikult kasulik, sest võla tasumise tähtpäeva lükati edasi. Seega hinnates kostja 10.03.2014 tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis, leidis kohus, et hageja ei ole kostja suhtes rikkunud teavituskohustust ning seetõttu puudusid kostjal alused tagatiskokkuleppe tühistamiseks.

Järgnevalt hindas kohus kostja vastutust hageja ees tulenevalt käenduslepingust KÄ301007OS/1. Kostja on esitanud VÕS § 145 lg 5 alusel vastuväite, väites, et laenulepingu tagatised on vähenenud seetõttu, et hageja on nõustunud laenulepingut taganud hüpoteegi kustutamisega. 30.10.2007 laenulepingut tagas hüpoteek kinnistule Rae vallas. Vastavalt VÕS § 346 lg-le 1 hüpoteegiga on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed. Vastavalt AÕS § 353 lg-le 1 kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele. Hüpoteegi kui tagatise majanduslikuks väärtuseks on eelnevast tulenevalt hüpoteegi sundtäitmisest saadav võimalik kasu. Hüpoteegi väärtuse määramisel omab hüpoteegisumma tähtsust üksnes niivõrd, kuivõrd see seab ülempiiri majanduslikule väärtusele. Seega kui krediidiandja loobub õiglase tasu eest hüpoteegist ning kustutab saadud raha eest hüpoteegiga tagatud nõudeid, ei ole tegemist tagatiste vähenemisega. Kui aga hüpoteegipidajast krediidiandja loobub hüpoteegist turuhinnast väiksema tasu eest, võib olla tegemist tagatiste vähenemisega VÕS § 145 lg 5 mõttes. Kohus märkis, et kostja vastuväite kohaselt aset leidnud tagatiste vähenemine toimus enne 21.11.2012 käenduslepingu sõlmimist, s.o ajal, mil poolte vahel kehtis 2007. aastal sõlmitud käendusleping. Siiski pidas kohus vajalikuks hinnata ka esimese käenduslepingu ajal toimunud sündmusi. 2012. aastal sõlmitud käendusleping oli oma sisu poolest 2007. aastal sõlmitud käenduslepingu muudatus. Ühe võlasuhte asendamisel teisega võivad eelnevast võlasuhtest tekkinud nõuded teatud asjaoludel püsima jääda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-16913, p 29 ja nr 3-2-1-2-14 p 13). 21.11.2012 käenduslepingust ei nähtu, et kostja oleks avaldanud tahet eelnevast lepingust tulenevatest nõuetest ja vastuväidetest loobuda. 07.05.2012 realiseeris hageja laenulepingu tagatiseks oleva kinnistu hinnaga 90 000 eurot, millest 963,27 eurot tasuti kohtutäitur Elin Vilippuse ametikontole (vt müügilepingu p 3.2, tl 72). Laekunud 89 036,73 euro arvelt kustutas hageja tähtajaks tagastamata laenu, mistõttu tähtajaks tasumata laenusummaks jäi 94 245,20 eurot, millele lisandub intress 3951,66 eurot ja muud nõuded (vt müügilepingu p 3.3, tl 72). Müügilepingust nähtub, et kinnisasi Rae vallas müüdi hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses kohtutäituri kontrolli all muul viisil (TMS § 157). VÕS § 145 lg 5 alusel vastuväite lahendamiseks peab kohus hindama, kas kinnistu müüdi turuhinnast odavamalt. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta müüs kinnistu kinnisvara alal tegutseva osaühingu Koduleidja atesteeritud kinnisvaramaakleri Viktor Jassaki vahendusel (e-kirjavahetus, tl 171-187). E-kirjavahetusest nähtub kinnistu müügihinna kujunemine. Müüki alustati aprillis 2011, müük jõudis lõpule mais 2012, müügiperiood oli seega üle aasta. Müügiperioodil langes hind 125 000 eurolt 90 000 eurole, hinda langetati perioodiliselt. Põhivõlgnike e-kirjast nähtub, et majal olid probleemsed küttesüsteem, drenaaž ja katus (lk 172). City24 kinnisvarakuulutustest nähtub, et samas piirkonnas pakuti maju müüa hinnaga 79 000-218 000 eurot, seega jäi müügihind keskmiste pakkumishindadega sarnasele tasemele. Arvestades pikka müügiperioodi, pidevat tegevust müügiperioodi vältel ja võrdlust pakkumishindadega, leidis kohus, et tõendatud on, et maja müüdi turuhinnaga. Maja müügist saadud raha läks laenusumma kustutamiseks ja kohtutäituri tasuks. Võib arvata, et maja müügil avalikul enampakkumisel oleks müügihind kujunenud veel väiksemaks. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et käendaja ei ole laenulepingu tagatiste vähenemise tõttu kahju kandnud ning kostja vastuväide on põhjendamatu. Kohus märkis, et jätab tähelepanuta kostja vastuväited seoses XXXXXXXXX XXX XX korteriomandile hageja kasuks seatud ja 04.02.2008 asjaõiguslepinguga muudetud hüpoteegi

osas, sest nimetatud hüpoteegi seadmine ei ole seotud käesoleva kohtuvaidluse aluseks olevate lepingutega. Apellatsioonkaebus 12.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 12.12.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldas kostja teadmise asjaolust, et 21.11.2012 käenduslepingu ja 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe näol on tegemist 30.10.2007 krediidilepingu refinantseerimisega ja 30.10.2007 käenduslepingu ümber muutmisega seetõttu, et põhivõlgnikud ei suutnud laenu tasuda ning tagatiseks olnud kinnistust Rae vallas ega põhivõlgnikele kuulunud muu vara müügist ei piisanud laenu kustutamiseks. Otsusest jääb ka selgusetuks, millest kohus leidis, et on vähe usutav, et kostja ei saanud käenduslepingut ümber muutes aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu ja kui hageja jättis kostjat teavitamata tagatise realiseerimisest ja põhivõlgniku varalise seisu halvenemisest, siis ei olnud see vastuolus heade kommetega. Samuti leidis kohus, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise sätteid põhivõlgniku suhtes, sest need sisaldusid 17.11.2012 kokkuleppes. Kostja leiab, et eeltoodud kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Arvestades, et VÕS § 142 lg 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest, siis sellest suhtest tulenevaid asjaolusid ei ole kostja asjas esile toonud. Nende ajaolude kohtu ette toomise vajadust ei ole kohus pooltele ka selgitanud. Seetõttu on asjassepuutumatu kohtu viide käenduslepingu sõlmimise ajendiks olevale käendaja ja põhivõlgniku vahelisele „valuutasuhtele“, mille tõttu krediidiandja ei peagi käendajale informatsiooni andma. Hagejal krediidiandjana käendajale informatsiooni andmise kohustus tuleneb seadusest ja lisaks tulenes hagejal viidatud teabe andmise kohustus 30.10.2007 käenduslepingu punktist 3.4. Hageja on seda kohustust rikkunud ja kohus on selle asjaolu jätnud tähelepanuta. Selle kostja vastuväite arvestamata jätmisega on kohus andnud ebaõige hinnangu 21.11.2012 käenduslepingu kehtivusele. Laenude refinantseerimise all mõistetakse tavaliselt olemasoleva laenu (või laenude) asendamist uue laenuga, kuid 17.10.2012 kokkuleppes on otsene viide 30.10.2007 sõlmitud laenulepingule, mille täitmise tagamiseks oli kostja sõlminud samal päeval hagejaga käenduslepingu teadmisel, et laenusaajatel on laenu tagatiseks piisavalt vara. Kostjale jääb arusaamatuks nii hageja poolt 17.10.2012 kokkuleppe ja 21.11.2012 käenduslepingu sõlmimise vajadus olukorras, kus võlgnikel mingit vara polnud ja hageja hinnangul polnud nad suutelised seda kokkulepet täitma. Kostja on arvamusel, et nii 17.10.2012 kui ka 21.11.2012 lepingute sõlmimise eesmärk oligi kostja kui käendaja tahtlikult eksimusse viimine kostjalt kogu võlgnike võlgnevuse hilisema sissenõudmise eesmärgil. Sellele on viidanud ka hageja oma seisukohtades kostja vastusele, mille kohaselt 21.11.2012 käendusleping on sõlmitud nn „kostja päästmiseks ja kostja enda huvides“. Kostjale seda lepingu sõlmimisel selgitatud ei ole. Samuti polnud kostjale ka enne 21.11.2012 lepingu sõlmimist saadetud teateid laenusaajatelt laenu sissenõudmise alustamisest ega esitatud mingeid nõudeid. Kohus asus seisukohale, et uue käenduslepingu sõlmimisel kostja majanduslik seisund ei halvenenud, sest käenduse maksimumsumma vähenes ja kohustuse täitmise tähtaeg pikenes, kuid kui kostjale polnud hageja varem mingeid nõudeid esitanud ega nende nõuete täitmiseks maksetähtaegu määranud, siis ei saanud kostjal ka hageja ees olla mitte mingeid kohustusi, mille tähtaeg võis pikeneda. Hea usu ja vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas olevaks ei saa olla krediidiasutuse poolt teadlikult varatu isikuga käenduslepingu sõlmimine reaalse, väga suure laenunõude tagamiseks, jättes seejuures käendajale krediidiga seotud riskidest ja põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud asjaoludest teavitamata. Hageja ei ole kuni 14.01.2014 kostjale esitanud mitte ühtegi teadet

ega nõuet 21.11.2012 ega ka 30.10.2007 käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole isegi selliste nõuete olemasolust olnud teadlik. Hagiavaldusele lisatud 08.05.2013, 21.09.2010 ja 18.10.2012 maksenõudeid ei ole kostja kätte saanud, mistõttu on kostja arvamusel, et hageja ei ole neid üldse välja saatnud. Arvestades asjaolu, et hageja ei ole kostjat teavitanud laenusaajate täitmata kohustustest ega laenusaajate vastu alustatud laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest, ei ole kostja saanud hageja nõudeid täita. Hageja ei saanud eeldada, et kostja ei oleks laenusaajate poolt täitmata rahalisi kohustusi täitnud. Kostja oleks need nõuded täitnud. Ehkki hageja kostjat 21.11.2012 lepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg 2 rikkudes ei teavitanud võlgnike varalisest seisukorrast ja nende võlgnevuse asjaoludest, sisaldusid need ebaõiged ja kostjat eksitavad andmed võlgnevuse asjaolude ja võlgnike varalise seisukorra kohta ka kostjaga sõlmitud 21.11.2012 käenduslepingus ja võlgnikega sõlmitud 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppes, millest kostja käenduslepingu sõlmimisel ei saanud aru. Neile asjaoludele viitas kostja 10.03.2014 hagejale esitatud tühistamisavalduses ja vastuses hagiavaldusele. Kohus jättis need kostja vastuväited tähelepanuta ja põhjendamatult arvestamata. Arvestades seda, et tegelikkuses 17.10.2012 kokkuleppe täitmiseks aga muud tagatised peale kostja poolt 21.11.2012 võetud käenduse puudusid, siis on hageja kostjale andnud lepingus tegelikkusele mittevastavad lubadused. Samuti sisalduvad sellised ebaõiged ja kostjat eksitavad andmed võlgnevuse asjaolude ja võlgnike varalise seisukorra kohta 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppes. Jättes käendajaga sõlmitavas lepingus käendajale mulje, et võlgnikel on võla tasumiseks muud tagatised, mille puudumisest hageja ise oli teadlik, on tegemist käendaja teadliku eksitamisega, mis on pettus TsÜS § 94 mõistes. Samuti on hageja rikkunud 21.11.2012 käenduslepingu sõlmimisel TsÜS § 95. Kostja peab oluliseks ka asjaolu, et kostja ei ole 17.10.2012 kokkuleppe pooleks ja ta ei ole olnud selle kokkuleppe sõlmimise juures. Talle ei ole 21.11.2012 käenduslepingu sõlmimisel 17.10.2012 kokkulepet tervikuna tõlgitud ega selle sisu selgitatud. Kostja leiab, et isegi kui hageja ei pidanud läbi viima kostja krediidivõimekuse analüüsi, oli hageja kohustatud läbi viima laenusaajate krediidivõimekuse analüüsi ning ka käendajat teavitama laenusaajate krediidivõimekusest ja krediidiga seotud riskidest. Seejuures tugineb kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-12 p-le 24, mille kohaselt kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Samuti leiab kostja, et arvestades asjaolu, et kostja sõlmis käenduslepingu hagejaga 30.10.2007 ning alles hageja poolt 15.04.2014 kostja suhtes alustatud käesolevas kohtumenetluses on kostjale teatavaks saanud hageja poolt laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest alates 11.10.2010, hageja poolt muude tagatiste loobumisest 04.02.2008 ja hageja poolt tagatisvara realiseerimisest 07.05.2012 ja tagatisvara puudustest, millest aga hagejat ennast on informeeritud võlgnike poolt juba 11.08.2010, oleks kohtul põhjust VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks. Kohus järeldas, et hagejal on tulenevalt lepingust RA-301007OS põhivõlgnike vastu nõue 127 779,93 eurot ja kostja ei ole vaidlustanud põhivõlgnike võlgnevuse kujunemist ega ulatust. See kohtu järeldus on ekslik, sest kostja on põhivõlgnike võlgnevuse kujunemisele ja suurusele vastu vaielnud. Kostja on hagejale 10.03.2014 esitatud käenduslepingu tühistamise avalduses (tl 99) ja vastuses hagiavaldusele (tl 94) vastanud, et hageja on jätnud käenduslepingu sõlmimisel kostjale avaldamata võlgnike võlgnevuse asjaolud. Võlgnevuse asjaoludeks on ka võlgnevuse tekkimise aeg ja põhivõlgnevuse kui ka kõrvalnõuete suurus. Samuti on kohus ebaõigesti ja põhjendamatult jätnud arvestamata kostja esitatud VÕS § 145 lg-s 5 sätestatud käendaja vastutuse vähenemise vastuväidetega ja VÕS § 101 lg-ga 3.

16.05.2012 hageja ja võlgnike 07.05.2012 kinnistamisavalduse alusel kustutati registrist hageja laenu taganud hüpoteek, mille tõttu kostja tugines õigustatult asjaolule, et hageja tegevuse tulemusena vähenes kostjaga käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised 155 101,17 euro võrra, mistõttu väheneb ka käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa 155 101,17 euro võrra (245 101,17-90 000 eurot). Kostja ei nõustu kohtu järeldusega ning leiab, et käesolevas asjas ei ole millegagi tõendatud, et 07.05.2012 oleks hageja XXXXX kinnistu müünud kohtutäituri kontrolli all TMS § 157 kohaselt muul viisil. Kuivõrd aga kohtutäituri kontrolli all hageja kinnistut ei müünud, siis jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel hageja üldse võlgnikele kuulunud kinnistut müüs. Kohus, leides, et hageja poolt kinnistu müügil saadu oligi kinnistu turuväärtus, ei ole arvestanud kostja vastuväiteid hageja viidatud turuväärtuse hindamise kohta. Kostja vastuväidete arvestamata jätmist pole kohus põhjendanud. Käesolevas asjas on laenusaajad hagejat teavitanud kinnisasja väärtuse vähenemisest 11.08.2010 ehitaja poolsete oluliste vigade tõttu: maja vundament on valesti valatud, kütte- ja drenaažisüsteem ei tööta, kanalisatsioon on umbes, katus valesti paigaldatud. Seega pidi juba 11.08.2010 hagejale olema teada, et laenu tagatisvara, laenuraha eest ostetud XXXXXX kinnistu ei kata tema 30.10.2007 laenu nõudeid, sest juba varasemalt 04.02.2008 oli hageja loobunud võlgniku 2 korteriomandile seatud hüpoteegist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks midagi ette võtnud hüpoteegipidaja seadusest tulenevate õiguste realiseerimiseks ja õiguste maksmapanemiseks kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks ja laenusaajatelt täiendavate tagatiste saamiseks (AÕS § 334, 3§ 335), juhul kui eelnimetatud asjaolud olid tagatise väärtuse vähenemise põhjuseks. Hageja ei ole väitnud ega ka tõendanud, et ta oleks võlgnikelt nõudnud ehitaja poolsete oluliste vigade parandamist või ehitajale lepingutingimustele mittevastavuse tõttu nõuete sh kahju hüvitamise nõuete esitamist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud mõistlikke pingutusi eelkõige kinnistu õiglase ja tegeliku hinna määramiseks ja sellest tulenevalt kinnistu kõrgema hinnaga müümiseks. Hageja on vastusele lisanud vaid ühe kinnistu müügile eelnenud 20.03.2012 müügikuulutuse (tl 188), milles puuduvad mistahes viited kinnistul asuva elamu olulistele puudustele, mistõttu on alust kahelda ka laenusaajate viidatud elamu olulistes ehitusvigades. Selliseid olulisi ehitusvigu pole nimetatud ka 07.05.2012 müügilepingus. Hageja esitatud e-kirjavahetusest ei ole võimalik järeldada piisavalt avalikustatud müügitegevusega, mistõttu ei ole põhjendatud pidada 07.05.2012 lepingus kajastatud müügihinda sellel hetkel olevaks kinnistu harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 tähenduses. Hageja esitatud asjaoludel seab kostja kahtluse alla laenusaajate poolt 11.08.2010 määratud alghinna, mille tõttu ei saa ka hilisemalt müüdud kinnistu harilikuks väärtuseks olla 07.05.2012 tehinguline müügihind. Kuivõrd hageja ei ole esitanud ühtegi sõltumatu eksperdi hinnangut 30.10.2007 laenu tagatise maksumuse kohta, siis tõenäoliselt pole mitte ükski sõltumatu ekspert juba alates 30.10.2007 hüpoteegisumma 245 101,17 eurot määranud, mistõttu hüpoteegisumma ei pruukinud kajastada juba hüpoteegi seadmisel õiglast turuväärtust. Kostja 18.07.2014 esitatud taotluse tõendite kogumiseks on kohus jätnud lahendamata. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited seoses XXXXXXXXX XXX XX korteriomandile hageja kasuks seatud ja 04.02.2008 asjaõiguslepinguga muudetud hüpoteegi osas kuna nimetatud hüpoteegi seadmine ei ole seotud käesoleva kohtuvaidluse aluseks olevate lepingutega. Võlgniku RM omandis oli käenduslepingu sõlmimise ajal, 30.10.2007 korteriomand XXXXXXXXX XXX XX-XX Tallinnas ning see oli koormatud hageja kasuks hüpoteegiga 1 235 000 krooni (78 930,89 eurot) (tl 110-112), mis on kinnistusraamatusse sisse kantud 11.09.2006 asjaõiguslepingu alusel ja muudetud 04.02.2008 asjaõiguslepingu alusel. Hageja ega võlgnikud ei ole kostjat 30.10.2007 käenduslepingu sõlmimisel teavitanud sellest, et korteriomandile seatud hüpoteek ei ole laenulepingu nr EEL9

3010070S laenu summa 188 539,36 euro nõuetekohase täitmise tagatiseks või et võlgnikel oleks hageja ees muid kohustusi varasemate lepingute alusel. Kostja saab tugineda vaid kinnistusraamatu avalikule kandele, mille kohaselt käenduslepingu sõlmimisel laenajal oli korteriomand, mis oli koormatud hüpoteegiga hageja kasuks ning mis kostja teadmisel oli kostja poolt käendatava kohustuse tagatiseks. Kuivõrd hageja neid kostja väiteid ümber ei ole lükanud, siis pidi kohus nendega arvestamata ja VÕS § 145 lõike 5 kohaselt kostja vastutust vähendama. Samuti on maakohus kostja hinnangul menetlusosalisi kohelnud ebavõrdselt. Seejuures toob kostja muu hulgas esile, et kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kostja 28.10.2014 esitatud vastuväiteid hageja 29.09.2014 hagi täpsustustele ja väidetele ning tõenditele ja enda seisukohad, samuti ei ole kohus nende arvestamata jätmist põhjendanud. Samas oli kohus pärast enda määratud tähtaega hageja poolt 29.09.2014 esitatud faktiväiteid arvestanud. Kostja palub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse läbivaatamisel arvestada kostja vastuväidetega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Muuta tuleb otsuse põhjendusi osas, kus maakohus leidis, et 17.02.2012 lepingu näol oli tegemist laenu refinantseerimisega. Muus osas kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab kostja paljasõnaliselt juba maakohtule esitatud seisukohti, mille osas on maakohus põhjaliku hinnangu andnud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väidetega selles, et maakohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldas kostja teadmise asjaolust, et 21.11.2012 käenduslepingu ja 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe näol on tegemist 30.10.2007 krediidilepingu refinantseerimisega ja 30.10.2007 käenduslepingu ümber muutmisega seetõttu, et põhivõlgnikud ei suutnud laenu tasuda ning tagatiseks olnud kinnistust Rae vallas ega põhivõlgnikele kuulunud muu vara müügist ei piisanud laenu kustutamiseks. Maakohus on otsuses nimetatud järeldusi põhjendanud ja viidanud toimikus olevatele tõenditele. Nii 30.10.2007 kui ka 21.11.2012 sõlmitud käenduslepingutest on näha, et käenduslepingud kannavad sama numbrit, käendatakse samast laenulepingust nr 301007OS samade laenusaajate võlga. Vähendatud on vaid käendaja vastutuse piirmäära 128 000,33 euroni (t.l.11, 45, I kd). Seega nähtub 21.11.2012 sõlmitud käenduslepingust selgesti, et käendatakse vaidlusalusest laenulepingust tulenevat võlga, mitte aga uut laenu. Seda kinnitab ka 17.10.2012 laenusaajatega sõlmitud võla tasumise kokkulepe nr RA-301007OS (t.l.13, I kd). Hageja on korduvalt rõhutanud, et 17.10.2012 lepingu eesmärgiks oli lihtsustada hilisemat nõude sissenõudmist tõendamiskoormuse ümberpööramisega ja mille osas tegelikult puudus täiendav vajadus analüüsida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kuna tegemist

on olemasoleva võla kinnitamisega ehk deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja on sisuliselt laenulepingust tulenevat võlgnevust võimaldanud laenusaajatel tasuda senisest pikema tähtaja jooksul täiendava intressi eest. Ringkonnakohus nõustub hageja põhjendustega. Maakohus on otsuse p-s 31 ebaõigesti leidnud, et 21.11.2012 käenduslepingu ja 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe näol on tegemist 30.10.2007 krediidilepingu refinantseerimisega. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja poolt käenduslepingu tühistamine 10.03.2014 on tühine ning on seda otsuses kõiki tõendeid hinnates ka piisavalt põhjendanud. Maakohus leidis kokkuvõtvalt õigesti, et võla tasumise kokkuleppe ja käenduslepingu ümber muutmise asjaolusid ei saa pidada kostja jaoks üllatavateks. Käenduslepingut sõlmides 2007. aastal ei olnud võimalik kostjal välistada asjaolu, et põhivõlgnikud ei suuda laenu tagasi maksta ning nende vara, sealhulgas tagatis, realiseeritakse. Seejuures on vähe usutav, et kostja ei saanud käenduslepingut ümber muutes aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu. Küll aga on hageja teavitanud kostjat kirjalikult. Kõik menetlusdokumendid on esitanud kostja lepinguline esindaja, esitamata asjas ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Samuti on kostja lepinguline esindaja soovinud kirjalikku menetlust maakohtus. Poole lepingulise esindaja poolt koostatud menetlusdokumendid ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes. Tõendiks on vaid menetlusosalise vande all antud seletus. Maakohus on 22.04.2014 määruses kostjale selgitanud tõendamise vajadust ja korda. Ringkonnakohtu istungile kostja ega ta lepinguline esindaja ei ilmunud, paludes 20.05.2015 esitatud avalduses asi vaadata läbi ilma apellandi osavõtuta. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui 21.11.2012 sõlmitud käendusleping olekski tühine, siis see kostjat vastutusest ei vabastaks, sest siis oleks jõus 30.10.2007 sõlmitud käendusleping, kus kostja vastuse maksimumsumma oli oluliselt kõrgem, s.o. 188 539,36 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse p-s 20 väidetuga, mille kohaselt pidanuks hageja läbi viima laenusaajate krediidivõimekuse analüüsi. Laenuleping sõlmiti hageja õiguseelneja ja OS ja RM vahel 30.10.2007. Selle laenu tagamiseks sõlmis kostja käenduslepingu 30.10.2007, mida vaidlustatud ei ole. Vaidlus puudub selles, et 17.10.2012 ei ole hageja OS-le ega ka RM-le laenu andnud, vaid tegemist on võla tasumise kokkuleppega ning seetõttu ei pidanud hageja nende suhtes läbi viima krediidivõimekuse analüüsi, nagu seda on nõutud laenu andmise korral (t.l.13-14, I kd). Kuna hageja ei pööranud koheselt peale hüpoteegi realiseerimist nõuet kostja vastu täitmisele, siis hageja siiski, analüüsides laenusaajate võimalusi, pidas võimalikuks võla tasumise tähtaega pikendada aasta võrra. Põhjendatud ei ole ka kostja apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt sai kostja alles käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavaldusest teada panga, laenusaaja ja kaaslaenaja 17.10.2012 kokkuleppest. Käenduslepingu muudatus sõlmiti kostjaga hiljem, s.o 21.11.2012, milles on nimetatud kokkuleppele selgesti viidatud. Väheusutav on ka see, et kostja vastu esitatud pankrotiavaldusele ei olnud lisatud nõude aluseks olevat dokumenti. Käenduslepingust nähtub, et tagatakse algsest laenulepingust tulenevat võlga, mitte uut laenu. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt pidanuks hageja 21.11.2012 käenduslepingu muutmisel kontrollima kostja krediidivõimakust. Riigikohus on lahendis 3-21-157-14 p-s 11 leidnud, et käendaja enda krediidivõimakuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastustustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.

Maakohus on põhjendatult kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et käendaja ei ole laenulepingu tagatiste vähenemise tõttu kahju kandnud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või resolutsiooni muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 190 lg 2 alusel riigilõiv 1200 eurot, mille tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kostja ringkonnakohtu 23.02.2015 määrusega vabastatud. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespoolnimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.