Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi Sergei Gorbatšenko vastu käenduslepingust tuleneva 93 894 euro 80 sendi suuruse võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-16291
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Gorbatšenko kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
93 894 eurot 80 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal, esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja Sergei Gorbatšenko, esindaja vandeadvokaat Madis Vinni
Asja läbivaatamise kuupäev
14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-16291 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Sergei Gorbatšenko kanda.
3.Arvata Sergei Gorbatšenko kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 15. aprillil 2014 Harju Maakohtule hagi Sergei Gorbatšenko (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 93 894 euro 80 sendi suuruse võla. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud (1000 euro suuruse riigilõivu ja esindajatasu). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui laenuandja, Olga Stets kui laenusaaja ja Roman Malinkin kui kaastaotleja (põhivõlgnikud) 30. oktoobril 2007 laenulepingu, millega hageja andis laenusaajale
ja kaastaotlejale laenu 188 539 eurot 36 senti. Laenulepingut käendas kostja vastavalt hageja ja kostja vahel 30. oktoobril 2007 sõlmitud käenduslepingule. Hageja kasuks seati ka 3 835 000 krooni suurune hüpoteek Rae vallas Parika külas asuvale kinnistule. Põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid ega intressi kokkulepitud ajal ja hageja ütles laenulepingu alates 11. oktoobrist 2010 üles. Laenulepingu ülesütlemise ajal oli tähtajaks tagastamata laenusumma 183 281 eurot 93 senti ja intress 3951 eurot 66 senti. 7. mail 2012 müüdi tagatiseks olev kinnistu hinnaga 90 000 eurot, millest 963 eurot 27 senti tasuti kohtutäituri ametikontole. Ülejäänud 89 036 euro 73 sendi ulatuses kustutas hageja osaliselt laenuvõlgnevuse ja tasumata laenusummaks jäi 94 245 eurot 20 senti, millele lisandus intress 3951 eurot 66 senti ja muud nõuded. Laenu taganud hüpoteek kustutati.
17.oktoobril 2012 sõlmisid hageja ja põhivõlgnikud võla tasumise kokkuleppe (võlakokkulepe), mille järgi tuli 128 130 euro 33 sendi suurune võlg tasuda 20. novembriks 2013. 21. novembril 2012 sõlmisid hageja ja kostja võlakokkuleppe tagamiseks ka käenduslepingu. Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 128 000 eurot 33 senti. Põhivõlgnikud jätsid võla tähtajaks tasumata. Kostja ei ole käenduslepingust tulenevat nõuet hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt 93 894 eurot 80 senti (tähtajaks tasumata laenusummat 94 245 eurot 20 senti, millest on maha arvatud laekumised 350 eurot 40 senti). Käendusleping kehtib, sest tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud - hageja ei ole kostjat eksimusse viinud ega teda petnud. Tegu ei ole ka krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 rikkumisega. Tõendamata on kostja vastuväide, et tema vastutus vähenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 järgi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas 21. novembri 2012. a käenduslepingu sõlmimisel põhivõlgnike varalise seisundi kohta kostjale valeandmed, ei ole kontrollinud käendaja krediidivõimekust ega teavitanud käendajat krediidiga seotud riskidest. Kostja on hageja nõude aluseks oleva 21. novembri 2012. a käenduslepingu 10. märtsi 2014. a avaldusega pettuse või eksimuse tõttu tühistanud. Hageja oleks pidanud analüüsima põhivõlgnike ja kostja krediidivõimekust, kuid ei teinud seda. Hageja viis kostja eksimusse sellega, et jättis kostja teavitamata asjaolust, et põhivõlgnike kinnisasi, mis laenu tagas, oli uue käenduskokkuleppe sõlmimise ajaks müüdud. Hageja nõuet ei saa rahuldada ka varasema ehk
30.oktoobri 2007. a käenduslepingu alusel, kuna kostjal on VÕS § 145 lg-st 5 tulenev vastuväide. Käendaja vastutus on 155 101 euro 17 sendi võrra väiksem. Lisaks on 2007. a käenduslepingust tulenev nõue aegunud. Kostjal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt hageja vastu 128 000 euro 33 sendi suurune tasaarvestatav nõue, mis vastab kostja käenduse maksimumsuurusele. Käenduslepingu sõlmimisel on kasutatud ära kostja kogenematust juriidilistes küsimustes ja käendusleping on sõlmitud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel kohustuse tagamiseks, mida kostja ei olnud kunagi võimeline täitma. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja töötu ja hageja teadis seda. Kostja omandis ei ole olnud kinnisasju ja tema 2012. aasta sissetulek oli ainult 4865 eurot 67 senti. On arusaamatu, millele tuginedes hageja leidis, et kostja suudab juhul, kui põhivõlgnikud kohustust ei täida, tasuda hagejale 128 000 eurot 33 senti. Hageja rikkus
käenduslepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes ei olnud selgelt suuteline võetud kohustust täitma. Käendaja vastutust tuleb VÕS § 145 lg 5 alusel vähendada, sest laenulepingu tagatised on vähenenud seetõttu, et hageja nõustus laenulepingut taganud hüpoteegi kustutamisega.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 93 894 eurot 80 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa tühistamisavalduses esitatud asjaolu, et hageja jättis hindamata kostja krediidivõimekuse, olla tehingu tühistamise aluseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtet reguleerivad sätted (KAS § 83 lg 3 ja VÕS § 4032) kohalduvad üksnes krediidilepingule, mitte aga tagatislepingule. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus analüüsida krediiditaotleja krediidivõimekust. Kõigist olulistest asjaoludest ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Tõenditest nähtub, et krediidiandja on põhivõlgniku krediidivõimekust analüüsinud ja seega on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva teavitamiskohustuse täitnud. Võlakokkuleppe ja uue käenduslepingu sõlmimise asjaolusid ei saa pidada kostja jaoks üllatavateks. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu. Kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot. Isegi kui hageja eelnimetatud asjaoludel jättis kostja teavitamata tagatise realiseerimisest ja põhivõlgniku varalise seisu halvenemisest, ei olnud see vastuolus heade kommetega. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise põhisisu on oma varaga vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Krediidiandja ei pea analüüsima käendaja krediidivõimekust ega vastuta, kui jätab selle tegemata. VÕS § 145 kohaldamiseks ei ole põhjust. Kui krediidiandja müüb hüpoteegiga koormatud kinnisasja ja kustutab saadud raha eest hüpoteegiga tagatud nõude, ei ole tegemist tagatiste vähenemisega. Lisaks vähenesid tagatised ajal, mil poolte vahel kehtis 2007. a käendusleping. Ka ei ole käendajal laenulepingu tagatiste vähenemise tõttu kahju tekkinud. Tagatiseks olnud kinnisasi müüdi pika aja jooksul ja turuhinnaga.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus kostja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et võlakokkulepe koos
21.novembri 2012. a käenduslepinguga on 30. oktoobri 2007. a krediidilepingu refinantseerimine. Hageja võimaldas laenusaajatel eelnimetatud kokkulepetega lihtsalt tasuda laenulepingust tulenevat võlga senisest pikema tähtaja jooksul lisaintressi eest. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingu tühistamine ei ole kehtiv. Mõlemad käenduslepingud kannavad sama numbrit, käendatakse samade laenusaajate võlga sama laenulepingu järgi. Vähendatud on vaid käendaja vastutuse piirmäära. Ei ole usutav, et kostja ei saanud käenduslepingut muutes aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei pidanud analüüsima laenusaajate krediidivõimekust, sest tegemist oli võlakokkuleppega. Algne laenuleping sõlmiti juba 2007. a ja selle järgi oli laenusumma veel suurem. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust lugeda käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Samuti on õige maakohtu järeldus, et käendaja ei ole laenulepingu tagatiste vähenemise tõttu kahju kandnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja 2012. a käenduslepingu kehtivalt tühistanud. Alternatiivselt on käendusleping heade kommete vastane ja seega tühine, kuna hageja ei teavitanud kostjat võlgnevusega seotud olulistest asjaoludest. Kui käendusleping kehtib, on kostjal hageja vastu käenduse summa suurune tasaarvestusnõue, mille ta on 18. juuli 2014. a menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavaldusega hageja nõudega tasaarvestanud. Kohtud on ekslikult leidnud, et käendusleping kehtib ja tasaarvestuseks alust ei ole. Kohtud on jätnud põhjendamatult arvestamata, et hageja ei teatanud käendajale olulistest asjaoludest, nagu tagatiste vähenemine, võlgnike varaline seisund ja võla suurus. Ebaõiged ja tegelikkusele mittevastavad andmed võlgnevuse asjaolude ja võlgnike varalise seisukorra kohta sisaldusid nii 2012. a käenduslepingus kui ka võlakokkuleppes. 2012. a käenduslepingu sõlmimisel rikkus hageja VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust ja TsÜS § 95. Hageja jättis analüüsimata kostja krediidivõimekuse ja isegi kui ta ei pidanud analüüsima kostja krediidivõimekust, pidi ta analüüsima põhivõlgnike krediidivõimekust ja sellest käendajat teavitama. Hageja pidi aru saama, et võlgnevuse asjaoludega seotud informatsioon on kostja jaoks tähtis, need andmed olid hageja käsutuses ja teabe esitamine ei oleks hagejale olnud kulukas. 2007. a käenduslepingu p 3.4 esimese alapunkti kohaselt pidi hageja teatama kostjale võlgnevuse sissenõudmise alustamisest, kuid hageja ei teinud seda. Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu esitas kostja tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas talle tekkinud kahju hageja võimaliku nõudega tema vastu.
Kohtud jätsid arvestamata VÕS § 145 lg 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, laiendada käendaja kohustusi ja sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Samuti on jäetud arvestamata VÕS § 101 lg 3, mille kohaselt ei või võlausaldaja tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kinnistut ei müüdud kohtutäituri kontrolli all ja ei ole andmeid, et hageja oleks kinnisasja suhtes üldse sundtäitmist alustanud. Kohtud ei ole neid kostja väiteid arvestanud. Kostja ei teadnud, kuidas tagatiseks olnud kinnisasja müüdi ja kuidas võis hageja tegevus müüki mõjutada.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle: ·
30.oktoobril 2007 sõlmisid põhivõlgnikud ja hageja laenulepingu ning kostja ja hageja käenduslepingu. Laenusumma ja käendaja vastutuse maksimumsumma oli ca 188 000 eurot;
·
laenu tagas põhivõlgnike kinnisasjale seatud hüpoteek ja kostja antud käendus;
·
põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid ja 2010. a septembris ütles hageja laenulepingu üles. Laenujääk oli ca 179 000 eurot;
·
7.mail 2012 müüdi kinnistu 90 000 euro eest, hüpoteek kustutati ja ca 89 000 eurot arvestati laenu katteks;
·
17.oktoobril 2012 sõlmisid hageja ja põhivõlgnikud võlakokkuleppe, mille järgi tuli
30.oktoobri 2007. a laenulepingu järgne 128 130 euro 33 sendi suurune võlgnevus tasuda
20.novembriks 2013;
·
21.novembril 2012 sõlmisid hageja ja kostja võlakokkuleppe tagamiseks uue käenduslepingu. Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 128 000 eurot 33 senti;
·
võlakokkuleppes ega käenduslepingus ei ole märgitud, et 30. oktoobri 2007. a laenulepingut taganud hüpoteek on kustutatud ja hüpoteegiga koormatud kinnisasi on müüdud;
·
põhivõlgnikud ei ole võlakokkuleppes märgitud summat hagejale tasunud.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on 21. novembril 2012 sõlmitud käenduslepingu kehtivalt tühistanud, kuna hageja ei teatanud kostjale käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest: esiteks sellest, et võrreldes 2007. a laenulepinguga, mida lisaks kostja antud käendusele tagas põhivõlgnike kinnisasjale seatud hüpoteek, on käendus nüüd ainuke võlakokkuleppe tagatis, ja teiseks sellest, et
põhivõlgnike majanduslik olukord on väga halb. Alternatiivselt leiab kostja, et 2012. a käendusleping on tühine, kuna see on heade kommete vastane, sest hageja ei teavitanud käendajat võlgnevuse asjaoludest. Samuti on kostja seisukohal, et tal on hageja vastu käenduse maksimumsumma suurune tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb sellest, et teda ei teavitatud käenduse andmisel olulistest asjaoludest (tagatiste vähenemine ja põhivõlgnike halb majanduslik olukord). Eeltoodust tulenevalt on vaidluse keskne küsimus hageja kui laenuandja teavitamiskohustuse ulatus kostja kui käendaja ees.
12.Kolleegium leiab, et üldjuhul peab krediidiandja tõepoolest teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Ekslik on aga kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, on käendusleping tühine. Kohtud leidsid põhjendatult, et käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et hageja ei teatanud kostjale kui käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui võlausaldaja ei hinnanud krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. Maakohus leidis, et hagejal ei olnud kostja teavitamise kohustust, kuna teiste tagatiste puudumisest teavitamine ei olnud heade kommete vastane. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga. Kolleegium märgib, et kohtud hindasid teavitamata jätmise heade kommete vastasust ekslikult ka käenduslepingu tühistamise õiguse kindlakstegemisel. Heade kommete vastasust hinnatakse tehingu kehtivuse tuvastamisel, st heade kommete vastane tehing on tühine (TsÜS § 86). See eksimus ei anna aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
13.Riigikohus on varem leidnud, et olukorras, kus krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest, võib käendajal iseenesest olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25). TsÜS § 90 lg 1 ja TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli hea usu põhimõtte kohaselt nõutav. TsÜS § 92 lg 3 p 2 alusel võib tehingu olulise eksimuse tõttu tühistada ka siis, kui tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, ja sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Lisaks tuleb tehingu tühistamise materiaalsete eelduste
täidetuse hindamisel arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lgga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.
14.Tühistamise õiguse hindamisel on praegusel juhul keskse tähendusega küsimus, kas käendaja võis 2012. a käenduslepingu tühistada sellepärast, et hageja ei teatanud käenduslepingu sõlmimisel talle, et kinnistu, millele seatud hüpoteek tagas koos tema käendusega algset ehk 2007. a laenulepingut, on juba müüdud ja peale tema antud käenduse ei taga võlakokkulepet ükski teine tagatis. Kolleegium leiab, et vähemalt üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. Praegusel juhul pole esitatud erandlikke asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandjal oli kohustus informeerida käendajat, et võlakokkulepet ei taga enam hüpoteek. Kohtud on leidnud, et eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu ja et kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot. Kolleegium märgib, et iseenesest on õige, et kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Maakohus on aga kostja tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hageja ei ole kostja suhtes teavituskohustust rikkunud ning seetõttu ei olnud kostjal alust tagatiskokkulepet tühistada. Kolleegium märgib täiendavalt, et käendaja kannab üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. Kostja pole ka väitnud, et tal ei olnud võimalik tagatava kohustusega tutvuda.
15.Täiendavalt märgib kolleegium, et kui käenduslepingu tühistamise materiaalsed eeldused esineksid, tuleks sarnastel asjaoludel sõlmitud käenduslepingu tühistamise õiguse hindamisel arvestada ka põhjusega, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud.
16.Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pidanuks lahendi tegemisel arvestama VÕS § 145 lg-ga 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, laiendada käendaja kohustusi, ja sama paragrahvi lg-ga 5, mille järgi juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks
antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra. Praegusel juhul ei ole tegemist VÕS § 145 lg-s 4 kirjeldatud juhtumiga, sest asjas ei ole tuvastatud, et põhivõlgnikud oleksid pärast 2012. a käenduslepingu sõlmimist mingeid tehinguid teinud. Samuti ei ole tegu VÕS § 145 lg 5 olukorraga, kuna 2012. a käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnudki võlakokkuleppel teisi tagatisi. Asjas ei kohaldu ka VÕS § 101 lg 3, sest praegusel juhul tuleneb nõue hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingust ja käendusjuhtumist, mitte kostja rikkumisest. Seega jätsid kohtud need vastuväited õigesti arvestamata.
17.Kostja on samuti tuginenud sellele, et tal on hageja vastu käenduse summale vastav tasaarvestusnõue, kuna hageja on talle teavitamiskohustuse rikkumisega tekitanud kahju. Iseenesest on õige, et käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kohtud on lugenud tõendatuks, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva teavitamiskohustuse täitnud ning kohtud ei ole seejuures menetlusnorme rikkunud (vt otsuse p 14).
18.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi kostja kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud. Menetluskulude rahaline suurus määratakse maakohtus kindlaks TsMS § 174 lg-s 4 sätestatu kohaselt.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.