Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

2-17-3715

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja seisukohad S G (pankrotis) pankrotihaldur Martin Pärn esitas 08.03.2017 kohtule hagi Ž G vastu, milles palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks S G (pankrotis) ja kostja vahel 21.05.2013 sõlmitud abieluvaraleping/ühisvara jagamise kokkulepe korteriomandi aadressiga xxx osas; jagada S G (pankrotis) ja kostja ühisvaraks olnud korteriomand registriosa numbriga xxx, aadressiga xxx ning lugeda S G (pankrotis) osaks 1⁄2 korteriomandist registriosa numbriga xxx, aadressiga xxx ja kostja osaks 1⁄2 korteriomandist registriosa numbriga xxx, aadressiga xxx; mõista kostjalt S G (pankrotis) kasuks välja korteriomandi registriosa numbriga xxx võõrandamise tõttu 1⁄2 selle väärtusest ehk 25 000 eurot ja mõista kostjalt S G (pankrotis) kasuks välja viivis põhinõudelt summas 25 000 eurot VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt nimetati Harju Maakohtu 16.02.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-161649 S G ajutiseks pankrotihalduriks Martin Pärn. Ajutine pankrotihaldur nimetati võlgniku 01.02.2016 pankrotiavalduse alusel. Harju Maakohtu 09.03.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-1649 kuulutati 09.03.2016 välja S G pankrot ja nimetati tema pankrotihalduriks Martin Pärn. S G on rahvastikuregistri andmetel alates xxx abielus kostjaga. Poolte vahelistele varasuhetele kohaldus kuni 21.05.2013 varaühisuse varasuhe. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt oli korteriomand registriosa numbriga xxx ja aadressiga xxx võlgniku omandis alates 01.07.2002 kuni 12.06.2013. Eelnimetatud korteriomandi osas sõlmisid abikaasad 21.05.2013 abieluvaralepingu, mille punktis 2.10.1

2-17-3715 leppisid abikaasad kokku vara jagamises selliselt, et korteriomand jäi kostja lahusvaraks ja võlgnik selle eest kostjalt kompensatsiooni ei saa. Korteriomandi väärtuseks olid abikaasad abieluvaralepingus hinnanud 30 000 eurot. Lisaks leppisid abikaasad kokku selles, et ühisvaraks olev sõiduauto xxx, riikliku registreerimismärgiga xxx ja tehasetähisega xxx jääb S G lahusvaraks. Sõiduki väärtusena avaldasid abikaasad 0 eurot. Kostja on eelnimetatud korteriomandi 13.03.2014 lepingute alusel edasi võõrandanud J K’le 50 000 euro eest. S G ja kostja abieluvaraleping, millega S G loobus oma osast ühisvaras (1/2 korteriomandist) sõlmiti 21.05.2013. Ajutine haldur nimetati võlgnikule 16.02.2016 ja seega mahub selle abieluvaralepingu sõlmimine 5 aastase perioodi sisse PankrS § 112 p 2 mõttes. Asjaolu, et võlgnik 21.05.2013 abieluvaralepingut sõlmides loobus sisuliselt oma ainsast varast (talle 1⁄2 osas kuulunud korteriomandist) ilma selle eest rahalist hüvitist saamata, süvendas tema maksejõuetust ning ei ole võimaldanud tal tasuda võlgnevust panga ees kasvõi osaliselt. Abikaasad hindasid küll 21.05.2013 abieluvaralepingus korteriomandi väärtuseks 30 000 eurot, kuid tegelikkuses võõrandas kostja korteriomandi vähem kui 1 aasta hiljem, s.o 13.03.2014 lepingute alusel juba 50 000 euro eest J K’le. Juhul, kui võlgnik ei oleks ilma rahalist hüvitist saamata loobunud oma osast ühisvaras, siis oleks tal olnud õigus saada endale 1⁄2 müügihinnast ehk 25 000 eurot. S G oleks selle raha arvelt vähemalt osaliselt saanud vähendada oma võlgnevust xxx A/S Eesti filiaali ees, kelle tunnustatud nõude suurus on võlgniku pankrotimenetluses 96 605.70 eurot. Seega, S G kahjustas üheselt oma võlausaldajat 21.05.2013 ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisega korteriomandi osas ning talle kuulunud osast ühisvaras loobumisega. Pankrotihaldur on seisukohal, et võlgnik oli maksejõuetu juba 21.05.2013 abieluvaralepingu sõlmimise ajal ning vaidlustatava tehingu tõttu tema maksejõuetus süvenes täiendavalt. Võlgnik vabanes teadlikult koostöös oma abikaasaga talle kuuluvast varast, et vältida xxx A/S Eesti filiaali poolt sissenõude pööramist talle 1⁄2 osas kuulunud korteriomandile. Seega tuleb S G ja kostja vahel 21.05.2013 sõlmitud ühisvara jagamise leping tagasivõitmise korras osaliselt kehtetuks tunnistada. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kuivõrd käesoleval juhul on kostja korteriomandi edasi võõrandanud 50 000 euro eest J K’le, siis tuleb tal hüvitada saadu väärtus S Gle kuuluvas osas rahas. Võlgniku abikaasana kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajendiks oli eelduslikult soov vältida võlausaldaja xxx A/S Eesti filiaali nõude rahuldamist ühisvara arvelt. Vastavalt PankrS § 117 lg 1 p 1 on kostja füüsilisest isikust võlgniku S G abikaasana võlgniku lähikondne. PankrS § 110 lg 3 sätestab, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku ainuke võlausaldaja on 96 605.70 euros suuruse nõudega xxx A/S Eesti filiaal. Käesoleval ajal puudub võlgnikul muu pankrotivara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldaja nõuet kasvõi osaliselt rahuldada. Võlgniku ja kostja ühisvara jagamine kahjustas võlgniku huve. Tehing oli tehtud teadlikult võlgniku võlausaldaja huvide kahjustamiseks, sest juba tehingu tegemise ajal eksisteeris võlgnikul suur rahaline kohustus xxx A/S Eesti filiaali ees. Võlgnik loobus ühisvara jagamise kokkuleppega täiesti põhjendamatult ja tasuta talle ühisvarana kuulunud kinnisasjast. 1⁄2 korteriomandist oli võlgniku ainukeseks teadaolevaks väärtuslikuks varaks. Tehingu tegemise eesmärk oli vältida xxx A/S Eesti filiaali nõude täitmist.

2-17-3715 29.11.2016 nõudekirjaga tegi haldur kostjale ettepaneku vabatahtlikult ning ilma kohtusse pöördumata hüvitada S G osa ühisvara hulka kuulunud korteriomandi väärtusest, s.o 25 000 eurot hiljemalt 12.12.2016. Kostja halduri nõuet ei tunnistanud esitades omapoolsed selgitused ja tõendid. Hageja hinnangul ei olnud kostja esitatud tõendid sellised mis välistaksid tagasivõitmise nõude rahuldamise ja seetõttu tegi haldur 25.01.2017 kostjale täiendava ettepaneku vaidlus kokkuleppel ja kohtuväliselt lahendada. Sellele pöördumisele kostja ei vastanud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada kehtetuks 21.05.2013 ühisvara jagamise kokkulepe, millega jäeti korteriomand Ž G lahusvaraks ilma võlgnikule selle eest kompensatsiooni maksmata, tagasivõitmise korras. Kuivõrd vaidlusalune korteriomand kuulus enne 21.05.2013 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvara hulka ja kostja on saadud korteri edasi võõrandanud, siis on saadu väljaandmine võimatu PankrS § 119 lg 3 mõttes. Võlgniku osaks ühisvarast on 1⁄2 müüdud korteriomandi väärtusest (50 000 eurot) ning kostjal tuleb hagi rahuldamise korral hüvitada korteriomandi võõrandamisest saadud väärtus S Gle kuulunud 1⁄2 osas ehk summas 25 000 eurot. II Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. 21.05.2013 sõlmisid S G ja kostja abieluvaralepingu abikaasade vahel kehtiva varaühisuse varasuhte lõpetamiseks ja uue varasuhtena varalahususe varasuhte kehtestamiseks perekondlikel ja S G tervislikel põhjustel (ootamatult raske südamerike, mille tagajärjeks on sügav puue ja oluline töövõimekaotus). Sama lepinguga sõlmiti ühisvara osalise jagamise kokkulepe, mille kohaselt aadressil xxx asuv korteriomand koos selle olulise osadega ja päraldistega jääb kostja lahusvaraks. Lepinguga ei jaganud abikaasad ühisvaral lasuvaid kohustusi, mis kõik jäid kostja kanda. Kinnistu oli ostetud laenuga ja koormatud hüpoteekidega. 21.05.2013 ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud S G maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. S G on maksejõuetu, sest ta võlgneb xxxx A/S Eesti filiaalile 95 094.80 eurot, mis on temalt xxx A/S 15.04.2014 hagiavalduse alusel Harju Maakohtu 12.12.2014 kohtuotsusega välja mõistetud. Nõude aluseks on 21.11.2012 sõlmitud käendusleping. 21.11.2012 käenduslepinguga kohustus S G panga ees vastutama O S ́i ja R M ́i ning xxx A/S Eesti filiaali vahel 17.10.2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr xxx (võlg summas 128 000.33 eurot, võla tasumise lõpptähtpäev 20.11.2013) nõuetekohase täitmise eest. 17.10.2012 sõlmisid O S ja R M xxx A/S Eesti filiaaliga kokkuleppe, mille kohaselt kohustusid 17.10.2012 - 20.11.2013 xxx A/S Eesti filiaalile tasuma 128 130.33 eurot. Kokkulepet ei ole tühistatud ega ennetähtaegselt lõpetatud. 21.11.2012 käenduslepingus oli S G xxx A/S Eesti filiaaliga kokku leppinud, et juhul kui võlgnik ei täida kokkuleppest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib xxx A/S Eesti filiaal nõuda kokkuleppe täitmist oma äranägemisel kas võlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma võlgniku poolt panga kasuks täitmata rahalised kohustused 14 kalendripäeva jooksul arvates panga sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Sellise teate on xxx A/S Eesti filiaal S G esmakordselt saatnud 28.01.2014, mis oli kätte saadud 03.02.2014. Arvestades, et S G kohustus panga ees tuleneb 21.11.2012 käenduslepingust võlgnike O S ja R M poolt 17.10.2012 kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, siis ei saanud S G

2-17-3715 käenduskohustus xxx A/S Eesti filiaali ees tekkida põhivõlgnike O S ja R M kokkuleppest tulenevate kohustuste mittetäitmisest varem. 21.05.2013 ei saanud võlgnikule ega kostjale olla teada asjaolu, et võlgnikud O S ja R M 17.10.2012 kokkulepet tähtaegselt ei täida ja kokku lepitud võlga summas 128 130.33 eurot xxx A/S Eesti filiaalile ei tasu. 21.05.2013 abieluvaralepingu sõlmimisel polnud S Gl xxx A/S Eesti filiaali ees mitte mingit rahalist kohustust, mistõttu hageja väide S G maksejõuetusest 21.05.2013 ja maksejõuetuse süvenemisest ei vasta tõele. Kostja on seisukohal, et kuna S G ei olnud 21.05.2013 lepingu sõlmimisel maksejõuetu, ega muutunud maksejõuetuks selle lepingu sõlmimise tõttu ja kostjal puudus mistahes teadmine abikaasa võimalikust tulevikus 21.11.2012 käenduslepingust tekkivast käenduskohustusest, puudub hageja nõude rahuldamiseks seaduslik alus. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 112 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Vastavalt PankrS § 119 lg 3 tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

2-17-3715 PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ning tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja ja S G vahel 21.05.2013 sõlmitud abieluvaraleping/ühisvara jagamise kokkulepe korteriomandi asukohaga xxx osas; jagada S G ja kostja ühisvaraks olnud korteriomand registriosa nr xxx ning lugeda S G osaks 1⁄2 korteriomandist ja kostja osaks 1⁄2 korteriomandist; mõista kostjalt S G kasuks välja korteriomandi võõrandamise tõttu 1⁄2 selle väärtusest, s.o 25 000 eurot; mõista kostjalt S G kasuks välja viivis põhinõudelt summas 25 000 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud S G abieluvaralepingu/ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks nimetatud tehingu sõlmimise tõttu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et S G ja kostja on abikaasad (tl 11). Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja ja S G sõlmisid 21.05.2013 abieluvaralepingu (tl 13 – 16), mille punkti 2.10.1 kohaselt on kostja ja S G leppinud vara jagamise osas selliselt, et poolte ühisvaraks olev korter asukohaga xxx, registriosa numbriga xxx, jääb kostja lahusvaraks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 13.03.2014 müügilepingu (tl 17 – 21) alusel on kostja korteriomandi asukohaga xxx võõrandanud J K ́le. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 09.03.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1649 (tl 8 – 10) on välja kuulutatud S G pankrot. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pankrotimenetluses on II järgu nõudena tunnustatud xxx A/S Eesti filiaali nõuet summas 96 605.70 eurot (tl 27). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas 21.05.2013 sõlmitud abieluvaralepingu sõlmimise ajal oli S G maksejõuline ja kas nimetatud lepingu sõlmimisega kahjustati S G võlausaldajate huve. Kostja on seisukohal, et tema abikaasa S G ei olnud 21.05.2013 abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks selle lepingu tõttu. Kostjale teadaolevalt ei olnud S Gl abieluvaralepingu sõlmimise ajal xxx A/S Eesti filiaali ees mitte mingisuguseid kohustusi. Kohus kostja vastavate seisukohtadega ei nõustu. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et S G kohustus xxx A/S Eesti filiaali ees tulenes juba 30.10.2007 käenduslepingust. 30.10.2007 sõlmitud käenduslepingust nr xxx (tl 61) nähtuvalt on S G kohustunud vastutama AS xxx (praeguse ärinimega xxx A/S), O S ́i ja R M ́i vahel 30.10.2007 sõlmitud laenulepingu nr xxx, laenu summas 188 539.36 eurot, laenu tagastamise tähtpäevaga 15.10.2037, nõuetekohase täitmise eest. Vastavalt käenduslepingu punktile 1.2 vastutab käendaja AS-i xxx ees laenulepingu täitmise eest täies ulatuses solidaarselt laenusaajatega. Seega tekkis S G kohustus käenduslepingu sõlmimisega 30.10.2007. 21.09.2010 lepingu ülesütlemise avaldustest (tl 62 – 63) nähtuvalt on xxx A/S Eesti filiaal) O S ́i, R M ́i ja xxx A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingu nr xxx mittenõuetekohase täitmise tõttu üles öelnud. Samuti on xxx A/S Eesti filiaal 21.09.2010 maksenõudega S G ́t teavitanud asjaolust, et O S ́i ja R M ́iga sõlmitud laenuleping on üles öeldud (tl 64).

2-17-3715 18.10.2012 käenduslepingu nr xxx täitmise nõudest (tl 66) nähtub, et xxx A/S Eesti filiaal teavitanud S G ́t asjaolust, et laenusaajad O S ja R M ei täitnud laenulepingust tulenenud kohustusi, millest lähtuvalt on xxx A/S Eesti filiaal palunud S G ́l hiljemalt 06.12.2012 tasuda käenduslepingu alusel võlgnetav summa 133 250.86 eurot xxx A/S Eesti filiaali arveldusarvele. 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppega nr xxx (tl 40 – 41) on O S ja R M kinnitanud, et nende ja xxx A/S Eesti filiaali vahel on 30.10.2007 sõlmitud laenuleping xxx, millest tulenevalt võlgnevad nad xxx A/S Eesti filiaalile 128 130.33 eurot ja võtavad kokkuleppega endale kohustuse võlgnevus vastavalt kokkuleppe tingimustele tasuda. 21.11.2012 käenduslepingust nr xxx/1 (tl 43) nähtuvalt kohustub S G käendajana vastutama xxx A/S Eesti filiaali ees O S ́i ja R M ́iga 17.10.2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr xxx nõuetekohase täitmise eest. Seega on 21.11.2012 käenduslepingu ja 17.10.2012 võla tasumise kokkuleppe näol tegemist 30.10.2007 laenulepingu refinantseerimisega ja 30.10.2007 käenduslepingu ümbermuutmisega. Antud asjaolu on kohus tuvastanud tsiviilasja nr 2-14-16291 (xxx A/S Eesti filiaali hagi S G vastu käenduslepingust tuleneva 93 894.80 euro ja viivise väljamõistmiseks) menetluses (tl 22 – 25). Hageja on selgitanud, et 30.10.2007 laenulepingut refinantseeriti seetõttu, et põhivõlgnikud O. S ja R. M ei suutnud laenu tasuda ja tagatiseks olnud vara müügist ei laekunud piisavalt raha laenu kustutamiseks. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on xxx A/S Eesti filiaal 25.01.2013, 10.02.2013, 10.03.2013 ja 10.04.2013 teadetega (tl 67 - 70) S G ́t teavitanud, et O S on jätnud täitmata xxx A/S Eesti filiaaliga sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr xxx. 08.05.2013 maksenõudega (tl 71) on xxx A/S Eesti filiaal S G ́t teavitanud, et O S ́iga ja R M ́iga 17.10.2012 sõlmitud võla tasumise kokkulepe nr xxx on mittenõuetekohase täitmise tõttu üles öeldud ja S Gle on antud tähtaeg hiljemalt 27.05.2013 võlgnevuse tasumiseks. Seega nähtub eelnimetatud tõenditest, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal (s.o 21.05.2013) pidi S G olema teadlik asjaolust, et O S ja R M ei täitnud ka võla tasumise kokkulepet nr xxx nõuetekohaselt. Kostja väide, et 21.05.2013 ei saanud S G ́le ega kostjale olla teada asjaolu, et O S ja R M 17.10.2012 kokkulepet ei täida, on eelnimetatud tõenditest nähtuvalt väär. Kostja väited, et S G ei saanud xxx A/S Eesti filiaalit enne 2014. aastat mingeid kirju ega teateid selle kohta, et põhivõlgnikud ei ole laenukohustust täitnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on möönnud, et S G ́le ei õnnestunud kätte toimetada üksnes 08.05.2013 maksenõuet. Samas nähtub kohtule esitatud tõenditest, et xxx A/S Eesti filiaal on S G ́le eelnevalt saatnud 4 teadet, milles on S. G ́t informeerinud asjaolust, et põhivõlgnikud ei ole kokkuleppest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja S. G kui käendaja vastutab kohustuste täitmise eest põhivõlgnikega solidaarselt. Samuti on xxx A/S Eesti filiaal teatistes S. G ́t hoiatanud, et kolme järjestikuse kuumakse võlgnevuse korral on pangal õigus krediidileping üles öelda, mille tulemusel tuleb koheselt tasuda kõik vastava lepingu alusel pangale võlgnetavad summad, sh ka need, mille tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud (tl 67 – 70). xxx A/S Eesti filiaal on S. G ́t teavitanud nelja järjestikuse osamakse tasumata jätmisest, seega ei saanud S. G ́le olla teadmata, et pangal on õigus 17.10.2012 võla tasumise kokkulepe üles öelda ja nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Nimetatud teatised on saadetud S. G kodusele aadressile xxx, mistõttu ei ole usutav, et S. G ka nimetatud teatisi kätte pole saanud. Vastavalt käenduslepingu punktile 3.1 oli S. Gl kohustus panka oma elukoha andmete muutmisest teavitada (tl 43). S. G ei teavitanud xxx A/S Eesti filiaali oma kontaktandmete muutmisest, mistõttu pole kohtul alust eeldada, et S. G ühtki teadet kätte ei saanud. Sellest tulenevalt ei ole usutav, et S. G ei olnud teadlik, et põhivõlgnikud ei täida nõuetekohaselt kokkuleppest tulenevaid kohustusi.

2-17-3715 VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu nr xxx/1 punkti 1.2 kohaselt vastutab käendaja panga ees kokkuleppe täitmise eest täies ulatuses solidaarselt võlgnikuga (tl 43). Kohtu hinnangul ei saanud S. G välistada, et põhivõlgnikud laenukohustust ei täida. Seega puudus S G ́l alus eeldada, et tal pole seisuga 21.05.2013 xxx A/S Eesti filiaali ees mingisuguseid kohustusi. Asjaolu, et S. G oma kohustusi xxx A/S Eesti filiaali ees vabatahtlikult ei täitnud, ei tõenda, et S G ́l kohustusi ei olnud. Kohtule on esitatud S G selgitus tema maksejõuetuse põhjuste kohta (tl 65). Nimetatud selgitusest nähtuvalt oli S. G teadlik, et tema kohustus käendajana tulenes 30.10.2007 sõlmitud käenduslepingust, kuivõrd S. G on oma pankrotiavaldusele lisatud selgituses välja toonud, et peab enda maksejõuetuse põhjuseks ebapiisavate teadmiste tõttu kergekäeliselt 30.10.2007 võetud käenduskohustust, mille täitmiseks tal kunagi vahendeid ega võimalusi ei olnud. Abieluvaralepingu kohaselt oli kostja ja S G ühisvaraks korteriomand asukohaga xxx, mille väärtuseks hindasid abikaasad 30 000 eurot ja sõiduauto xxx riikliku registreerimismärgiga xxx, mille väärtuseks on abikaasad hinnanud 0 eurot (tl 13 – 16). Abieluvaralepingu punkti 2.12 kohaselt on kostja ja S. G kokku leppinud, et käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara arvel teineteisele rahalisi kompensatsioone ei maksta. Kohtu hinnangul on ebausutav, et olukorras, kus S. G oli teadlik oma kohustusest xxx A/S Eesti filiaali ees ja ta loobus abieluvaralepingut sõlmides tasuta sisuliselt oma ainsast varast kostja kasuks, ei saanud S. G ega kostja aru, et nimetatud tehinguga kahjustavad nad xxx A/S Eesti filiaali huve. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Isegi, kui kostja ja S. G sõlmisid abieluvaralepingu seoses S. G terviseseisundi halvenemisega, nagu on hagile esitatud vastuväidetes selgitanud kostja, ei tulene sellest, et nimetatud tehing ei saanud võlausaldajate huve kahjustada. Riigikohus on 03.11.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08 tehtud kohtuotsuses asunud seisukohale, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuigi S. G pankrot ei olnud abieluvaralepingu sõlmimise ajal, s.o seisuga 21.05.2013 veel välja kuulutatud, oli S. G nimetatud lepingu sõlmimise ajaks muutunud maksejõuetuks, kuivõrd tema kohustused ületasid tema vara. Asjaolu, et tal polnud käenduskohustuse täitmiseks vahendeid, on pankrotimenetluses esitatud maksejõuetuse põhjuste selgituses möönnud ka S. G, selgitades, et tal pole kunagi olnud vahendeid ega võimalusi käenduskohustuse täitmiseks (tl 65). Kostja väited, et S. G maksejõulisust abieluvaralepingu sõlmimise ajal tõendab asjaolu, et hüpoteekidega tagatud nõuded AS xxx ees olid abieluvaralepingu sõlmimise ajaks täidetud, on asjakohatud. Kohus on eelnevalt selgitanud, millest lähtuvalt on ta seisukohal, et S. G oli 21.05.2013 teadlik oma kohustusest xxx A/S Eesti filiaali ees. Asjaolu, et kostja ja S. G kohustused AS xxx ees olid abieluvaralepingu sõlmimise ajaks täidetud, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et abieluvaralepinguga ei jaganud kostja ja S. G kohustusi, S. G maksejõulisust ega ka asjaolu, et tal seisuga 21.05.2013 ei olnud ühtki kohustust. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu viitab pigem kostja ja S. G pahatahtlikule käitumisele, millega S. G soovis kõrvale hoiduda oma kohustuste täitmisest, et vältida xxx A/S Eesti filiaali poolt sissenõude pööramist S. G ́le kuulunud 1⁄2 korteriomandi osas.

2-17-3715 Asjaolu, et S. G abieluvaralepingut sõlmides sisuliselt loobus oma ainsast väärtuslikust varast kostja kasuks, süvendas tema maksejõuetust. Pankrotimenetluse eesmärgiks on eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, st võlausaldajate varaliste huvide kaitse. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et abieluvaralepingu sõlmimine ei ole võimaldanud S. G võlgnevust xxx A/S Eesti filiaali ees kasvõi osaliselt tasuda. Vastavalt PankrS § 112 p 2 tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. S G ́le on ajutine haldur nimetatud Harju Maakohtu 16.02.2016 määrusega (tl 5-6). Abieluvaraleping on sõlmitud 21.05.2013, seega 2 aastat ja 8 kuud enne S. G ́le ajutise halduri nimetamist. Kostja ei ole tõendanud, et S. G oleks abieluvaralepingu sõlmimise ajal olnud maksejõuline. Seega on PankrS § 112 p 2 nimetatud eeldused täidetud ja kostja ning S. G vahel 21.05.2013 sõlmitud abieluvaraleping korteriomandi asukohaga xxx jagamise osas tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Vastavalt PankrS § 119 lg 3 tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. 13.03.2014 sõlmitud müügilepingust nähtub, et kostja on müünud korteriomandi asukohaga xxx J K ́le hinnaga 50 000 eurot (tl 17 – 21). Riigikohus on 17.02.2016 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 32-1-172-15 selgitanud, et olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, ja teisel ühisomanikul on kohustus saadu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitada, tuleb viidatud sätet kohaldada koos PankrS §-ga 122, st jagada saab ühisvaras oleva nõude teise abikaasa vastu saadu väärtuse hüvitamiseks. Kokkuvõttes saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist, mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale, kui ühisvara väljaandmine ei oleks võimatuks muutunud. Kuna jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tegema kindlaks poolte ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga kostja lahusvara hulka antud kinnistute väärtused ajal, mil kostja need võõrandas. Eeltoodu kehtib mh olukorras, kus tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmine on võimatu ja kostjal on kohustus maksta hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et xxx asuva korteriomandi väärtuseks abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga, s.o 21.05.2013 oli 50 000 eurot, mitte 30 000 eurot nagu kostja ja S G abieluvaralepingus kokku leppisid. Kostja võõrandas nimetatud korteriomandi 13.03.2014, s.o 10 kuud peale abieluvaralepingu sõlmimist kolmandale isikule hinnaga 50 000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et ajavahemikul 2013. a maist kuni 2014. a märtsini korteri väärtus kõigest kümne kuuga nii oluliselt tõuseks. Seega peab kohus põhjendatuks, et seisuga 21.05.2013 oli jagatavaks ühisvaraks olnud korteriomandi väärtus 50 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on S G osa 25 000 eurot. Kõike eeltoodut arvesse võttes peab kohus põhjendatuks jagada kostja ja S G ühisvaraks olnud korteriomand asukohaga xxx ning lugeda S G osaks 1⁄2 nimetatud korteriomandist ja kostja osaks

2-17-3715 1⁄2 korteriomandist. Samuti tuleb kostjalt S G kasuks välja mõista korteriomandi võõrandamise tõttu 1⁄2 selle väärtusest ehk 25 000 eurot. Vastavalt hageja soovile tuleb kostjalt välja mõista S G kasuks välja viivis põhinõudelt (25 000 eurot) VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o 08.03.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud viivise välja mõista kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt S G kasuks välja mõista viivis otsuse tegemise seisuga, s.o seisuga 11.12.2018 summas 3590 eurot (8% põhinõudelt 25 000 eurolt arvestatuna ajavahemikul 08.03.2017 – 11.12.2018) ja alates 12.12.2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja nõuab TsMS § 138 lg 1 alusel hagiavalduselt tasutud riigilõivu 1000 euro hüvitamist. Hageja palub tulenevalt TsMS § 177 lg 4 märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et kostja on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist. Hageja tasus riigilõivu summas 1000 eurot (tl 29), mis vastab RLS lisas 1 ette nähtud määrale hagi esitamise ajal. Seega on riigilõivu kulu põhjendatud. Kohus määrab eeltoodu põhjal kindlaks, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu riigilõivuna on 1000 eurot.

2-17-3715 Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud summas 1000 eurot ja menetluskuludelt (1000 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.