Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

8.10.2010) maksis hageja alates oktoobrist 2010 (kaasa arvatud) pangalaenu ainuisikuliselt oma lahusvara arvel kuni 08.09.2014 kokku 3737,62 eurot, s.h kostja kohustuse osa 1868,81 eurot (lk 184). Laenulepingust 18.10.2006 nr L060047569 (lk 13) tulenevat laenukohustust summas 25 581 eurot on hageja ainuisikuliselt tasunud nii enne abielu lahutamist kui ka abielu lahutamise järgselt kokku summas 11 619,06 eurot (lk 184). Kokku on hageja lahusvara arvel teenindanud ühiseid laene 15 356,68 euro ulatuses pärast abielu lahutamist. Poolte ühine laenukohustus seisuga 29.11.2016 on veel 14 926,31 eurot (lk 184). Hageja leidis, et kui kostja ei kinnita omakäelist loobumist 07.02.2012, saab hageja nõuda tasaarvestust YYY, YYY kinnistu hüvitise nõudega 25 000 eurot, millest oleks õigus arvata maha hüvitis kostjale 17 858,50 eurot ning kostjale jääks jätkuvalt rahaline kohustus hageja ees 7141,50 eurot (lk 184). Kostja vastuväited 08.11.2015 vastuses (lk 70 jj) kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et asja on võimalik lahendada kompromissiga kui hageja võtab õigeks valeväidete esitamise ja tunnistab hageja poolt täidetud kohustusi võlausaldajate ees. Kostja nõustus, et hagetava vara väärtus on kokku 202 000 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja riigilõiv tasuda võrdsetes osades. Kostja hinnangul võtsid hageja ja kostja abielu ajal kohustusi kokku 70 319,16 eurot. Seisuga 06.11.2015 oli hagejal ja kostjal ühiseid kohustusi järgnevalt: laenujääk SEB lepingult L060047569 16 901,23 eurot; laenujääk Danske Bank lepingutelt EEL-190407JT ja EHL19047JT kokku 30 880,67 eurot. Seega kohustused kokku on 47 781,90 eurot. Kohustustest on tagasi makstud 70 319,16-47 781,16=22 538 eurot. Kostja üksi on osalenud Danske Banki kohustuste täitmisel, seega on kostja osa Danske Banki tagasimaksel 44 738,16-30 880,67=13 857,49 eurot. Hageja väide, et kostja ei ole SEB panga lepingu L060047569 täitmisel osalenud on vale. Alates lepingu sõlmimisest 18.10.2006 kuni abielu lõpuni maksis kostja igakuiseid makseid hagejale sularahas suurusjärgus 2500 eurot kuus. Peale abielu lõppemist täitis kostja oma kohustust edasi, tehes ülekandeid hageja kontole. Perioodil 01.07.2010-30.06.2014 tegi kostja hageja kontole kokku ülekandeid 3646,16 eurot (väljavõte lisatud), mis lükkab kostja sõnul ümber hageja valeväite kohustuste täitmisest. Kostja on tasunud tagasimakseid kokku 13 857,49+3646,16=17 503,65 eurot. Hageja osa laenude tagasimaksetes on olnud 22 53817503,65=5034,35 eurot. Seega kostja osa tagasimaksetel on 12 469,30 eurot suurem. Lähtudes vara väärtusest 202 000 eurot ja lahutades kehtivad kohustused 47 781,90 eurot, saab jaotatava vara väärtuseks 154 218,10:2=77 109,05 eurot, mis oleks kummalegi osapoolele jääva vara suurus. Kuna kostja on teinud laenude teenindamisel suuremaid kulutusi, siis peaks lõplik rahaline jaotus olema järgmine (lk 71): vara jaotusel tehakse tasaarveldus, millega hageja osa vara jaotusel väheneb 12 469,30:2=6234,5 euro võrra ning kostja osa suureneb sama suurusjärgu võrra. Lõplikuks osade suuruseks on hagejale 70 874,55 eurot ja kostjale 83 343,55 eurot, millele lisandub solidaarselt laenujääkide tasumise kohustus. Kostja nõustus rahalise kompensatsiooniga või ühisvaras olevate kinnistute jagamisega kaasomandisse. 25.10.2016 täpsustatud vastuses jäi kostja 08.11.2015 menetlusdokumendi juurde. Maakohtu otsus 13.12.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus jättis korteriomandi, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas registriossa nr XXXXXXXX, asukohaga XXX,

Tallinn hageja ainuomandisse. Kostja annab nõusoleku korteriomandi ainuomaniku hageja kinnistusraamatusse sissekandmiseks. 18.10.2006 laenulepingust nr L060047569 tuleneva laenukohustuse jättis kohus hageja kanda. 20.04.2007 laenulepingust nr EHL-190407JT ja 20.04.2007 laenulepingust nr EEL-190407JT tulenevad kohustused jättis kohus kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 12 790,5 eurot ja jättis rahuldamata hageja rahalise hüvitise nõude summas 25 000 eurot. Maakohus leidis, et asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjade üle: hageja ja kostja abielu sõlmiti 17.04.1982, poolte abielusuhe lõppes septembris 2001 ja poolte abielu lahutati 08.10.2010 Harju Maakohtu otsusega. 01.10.2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkest, kui järgnevates sätetes ei ole nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestatud erandi kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sellest tulenevalt tuleb asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka otsustada asja omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-31-14, p 12). Kolleegium selgitab, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (3-2-1-38-14, p 13). PKS § 211 järgi kohaldatakse abikaasade vahelistele varalistele suhetele alates 01.07.2010 perekonnaseaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Seega alates 01.07.2010 tuleb ühisvara jagada kehtiva seaduse § 37 alusel. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes 2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-06 rõhutanud, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kostja ei ole vastuhagi esitanud. 25.10.2016 toimunud kohtuistungil selgitas kohus, et kuna kostja ei ole vastuhagi esitanud, siis kohus on seotud hagiavalduses viidatud ühisvara jagamise viisidega. Poolte ühisvara (ühiskohustuste) koosseisu kuulub järgmine vara: 1) korteriomand asukohaga XXX, Tallinn, 58 000 eurot (lk 113); 2) kinnistu asukohaga YYY, YYY, 140 000 eurot (müüdud täitemenetluses, lk 182); 3) eluasemelaenuleping nr 2000156099910 25.08.1999, 9701,79 eurot (lk 19); 4) laenuleping nr L060047569 18.10.2006, 25 581 eurot (lk 13); 5) laenuleping EHL-190407JT (lk 72); 6) laenuleping EEL-190407JT (lk 82). Hageja palus ühivara (ühiskohustuste) koosseisu määramisel arvesse võtta seda, et poolte abielulised suhted lõppesid septembris 2001 (lk 113). Hageja hinnangul võis varalahusus tekkida juba septembris 2001 (lk 183). PKS § 210 lg 3 sätestab, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Enne 01.7.2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhte lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga. Seega vara, mis on omandatud abielu sõlmimisest kuni abielusuhte lõppemiseni. Pooled abiellusid 17.04.1982 ning abielusuhted lõppesid septembris 2001. Kohus tuvastas, et poolte abielusuhe lõppes septembris 2001, kui kostja asus elama üürikorterisse ja kooselu hagejaga lõppes (vt abielahutuse kohtuotsus, lk 10). Kostja ei vaidlusta abielusuhte lõppemise aega. Sellest ajast, so septembrist 2010 on lõppenud poolte vahelised abielulised suhted ja poolte ühisvaraks on vara, mis on omandatud alates 17.04.1982 kuni september 2001.

KRS § 56 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Kinnistusraamatusse on kantud korteriomandi omanikuks hageja ja Saaremaa kinnistu omanikuks kostja. Kohtul puudub alus teisiti arvata, et korteriomand ja kinnistu võis olla poolte ühisvara, kuigi kinnistusraamatusse oli kantud omanikuna vaid üks endine abikaasa (Riigikohtu 20.01.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15). Kinnistusraamatu andmetel (lk 11) omandas 28.03.2002 hageja korteri XXX, Tallinn. Seega omandas hageja korteri peale abielusuhte lõppemist septembris 2001, mistõttu kuulub korter hageja lahusvarasse. Kehtinud PKS § 15 lg 1 järgi kuulub abikaasa lahusvarasse vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. Kohus on eelpool tuvastanud, et poolte abielusuhe lõppes septembris 2001, kui kostja asus elama üürikorterisse ja kooselu hagejaga lõppes. Asja materjalide kohaselt kostja loobus kirjalikult hagejale kuuluvast XXX korteri osalusest (lk 37). Kostja loobumisel andis hageja nõusoleku hüpoteegi seadmiseks ning saadud laenuraha läks kostja firma arendamiseks. Isegi kui hageja ei kinnita enda loobumist, siis korter XXX, Tallinn kuulub hageja lahusvarasse PKS § 15 lg 1 alusel. Kinnistusraamatu andmetel (lk 12) omandas kostja Saaremaal asuva YYY kinnistu 13.03.2007, so peale abielusuhte lõppemist septembris 2001. Seega kuulub Saaremaa kinnistu kostja lahusvarasse. Asja materjalide kohaselt esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal 21.09.2015 Pärnu kohtutäiturle Rocki Albertile avalduse Saaremaa kinnistu arestimiseks ja täitemenetluse läbiviimiseks. Hageja kinnitusel ei ole hageja seotud kostja poolt võetud laenulepingutega (lk 183). Kohus on tuvastanud, et AS Sampo Pank (praegune Danske Bank A/S) sõlmis laenulepingud EHL-190407JT ja EEL-190407JT (lk 72, 82) kostjaga. Isegi kui hageja oleks kinnistu kaasomanik, siis kinnistu kaasomanikuks olemine ei muuda hagejat veel võlgnikuks. 29.11.2016 menetlusdokumendist (tl 182) nähtub, et kinnistu on täitemenetluses müüdud 45 000 euroga, seega jätab kohus kinnistu ühisvara koosseisust välja. Hageja leiab, et kostja on oma tegevusetusega kahjustanud Saaremaa kinnistu väärtust, mistõttu hageja palub välja mõista kinnistu müügi korral, sõltumata müügi hinnast vähemalt 25 000 eurot. Kohus oli seisukohal, et kostja on laenukohustuse mittekohase täitmisega kahjustanud oma lahusvara - Saaremaa kinnistut, seega ei ole põhjendatud hageja nõue kinnistu müügil saama hüvitist vähemalt 25 000 euro ulatuses. Eeltoodu põhjal ei ole võimalik rahuldada ka hageja nõude alternatiivi tasaarvestada poolte nõuded. Kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest. Tuleb asuda seisukohale, et abikaasade ühisvaraks PKS § 14 lg 1 alusel ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste, arvamine ühisvara hulka, koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. AS SEB Pank sõlmis hagejaga 25.08.1999 eluasemelaenuleping nr 2000156099910 (lk 19) laenusummale 9701,79 eurot (lepingu lõpp 08.09.2014). Laenulepingu punkti 3 kohaselt võttis hageja laenu korteri XXX, Tallinn, ostuks (lk 19). Korter on kuni tänaseni hageja elukohaks, kostja üüris omale eraldi elamise 2001. Laen teenis hageja huve ning hageja ei ole tõendanud, et laen oli võetud perekonna huvides ja ühise kohustuse täitmise eesmärgil.

Korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka, samuti ka nimetatud laen, täpsemalt selle tagasimaksmise kohustus. Laenu tagasimaksmise kohustus tekib laenulepingu alusel. Laenuvõtjaks on hageja, seega kuulub laenu maksmise kohustus hagejale. Asja materjalide kohaselt on hageja laenu tänaseks tasunud, mistõttu jättis kohus eluasemelaenulepingu nr 2000156099910 ühisvara koosseisust välja. AS SEB Pank sõlmis hageja ja kostjaga 18.10.2006 laenulepingu nr L060047569 (lk 13) laenusummale 25 581 eurot (lepingu lõpp 10.10.2026). Laenulepingu p 3.3 kohaselt võeti laen kinnistu asukohaga CCC detailplaneeringu finantseerimiseks. Kuna laenuvõtjateks on hageja ja kostja mõlemad, tegemist on ühise laenukohustusega, siis hageja ja kostja vastutava mõlemad solidaarselt pangalaenu ees. Kohtule 08.11.2015 esitatud vastuses kostja tunnistab laenu summas 25 581 eurot ühise kohustusena (lk 71). 20.04.2007 sõlmis AS Sampo Pank kostjaga laenulepingu nr EHL-190407JT (lk 72). Laenusaaja sai pangalt laenu 17 256,15 eurot eesmärgiga AS-st SEB Ühisliising võetud autoliisingu refinantseerimiseks ja AS-st SEB Eesti Ühispank võetud väikelaenu refinantseerimiseks. Lisaks sõlmis AS Sampo Pank 20.04.2007 kostjaga laenulepingu nr EEL-190407JT (lk 82). Laenusaaja sai pangalt laenu 27 482,01 eurot. Laenulepingu kohaselt andis pank kostjale laenu eesmärgiga Saaremaal YYY kinnistul asuva elamu ehitustööde finantseerimiseks. Kohus oli seisukohal, et kostja vastutab ainuisikuliselt laenulepingute EHL-190407JT ja EEL-190407JT eest, sest laenud ei olnud võetud perekonna hüvanguks, laenude võtjaks on kostja ja laenud võeti peale abielusuhte lõppemist. 17.02.2012 menetlusdokumendis kinnitab kostja, et SEB pangast võetud laenuraha läks kostja firma arendamiseks (lk 187). Seda, et laenud on kostja lahuskohustus, kinnitab ka Danske Bank A/S kostjale 21.07.2015 tehtud avaldus lepingute EHL-190407JT ja EEL-190407JT ülesütlemiseks (lk 51). Poolte varakoosseis: 1) hageja lahusvara korteriomand asukohaga XXX, Tallinn; 2) kostja lahuskohustus laenuleping EHL-190407JT; 3) kostja lahuskohustus laenuleping EEL190407JT. Pooltele kuulub ühiskohustus AS SEB Pank 18.10.2006 sõlmitud laenuleping nr L060047569 (lk 13). Pooled vaidlevad, kes ja mis osas on täitnud laenulepingust nr L060047569 tulenevat laenukohustust. Kohus on tuvastanud, et hageja tasus ainuisikuliselt ühist laenukohustust panga ees kokku summas 11 619,06 eurot (lk 188). Hageja on tõendanud laenumaksete tasumist kohtule esitatud pangakontode väljavõtetega (lk 26 jj). Poolte ühine laenukohustus on esitatud andmete seisuga veel 14 926,31 eurot (lk 184). Kostja vastuväite (lk 71) kohaselt on kostja alates lepingu sõlmimisest 18.10.2006 kuni abielu lõpuni maksnud igakuiseid laenumakseid hagejale sularahas suurusjärgus 2500 eurot kuus. Hageja ei ole sularaha makseid omaks võtnud ja kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid laenu tagastamist sularaha maksete näol. Seega on kostja sularahamaksed paljasõnalised ja tõendamata. Kostja vastuväite kohaselt tegi kostja perioodil 01.07.2010-30.06.2014 hageja kontole ülekandeid kokku summas 3646,16 eurot. Kostja on kohtule esitanud pangakontode väljavõtted, millest nähtub maksete selgitus „nii peab olema“ (lk 93-94). Hageja vastuväitel olid kostjal lisaks laenulepingule ka muud kohustused hageja ees, mille tõenduseks on kohtule esitatud 17.02.2012 võlakiri, milles kostja tunnistab oma rahalisi kohustusi hageja ees (lk 188). Kohus on seisukohal, et kostja pangakontode väljavõtted ei tõenda, et kostja on tasunud eelkõige laenulepingust nr L060047569 tulenevaid laenumakseid. Seega on laenulepingust nr L060047569 tulenev laenukohustus poolte solidaarkohustus.

Hageja taotleb laenulepingust nr L060047569 tulenevate kohustuste jagamist selliselt, et lepingust tulenevad kohustused jääksid ainuisikuliselt hageja kanda. Kostja ei vaidle sellele vastu. Kohus leidis, et nimetatud nõue kuulub rahuldamisele. Kuivõrd tegemist on poolte ühisvara hulka kuuluva solidaarkohustusega, on kummagi poole osa 12 790,5 eurot (25 581eur :2). Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele rahaline hüvitis 12 790,5 eurot. Apellatsioonkaebus 12.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kohtukulud peab kostja hinnangul kandma hageja. Maakohus jättis kostjale edastamata hageja poolt esitatud tõendid, millega võttis kostjalt võimaluse sisuliseks kohtuvaidluseks esitatud tõendite alusel. Sellega rikkus maakohus oluliselt kostja õigust esitada tõendeid, võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest TsMS § 199 lg 5 kohaselt. Kirjaliku menetluse käigus edastati menetlusdokumendid kohtute elektroonilise süsteemi e-toimik kaudu. Hagi faili sai kostja küll kätte, aga fail oli puudulik ja sellest puudusid hageja poolt esitatud tõendid. Vaatamata kostjapoolsele pöördumisele ei väljastanud maakohus tõendeid. Maakohus on väljunud hagi raamest. Maakohus pidanuks menetlema tsiviilasja poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluse alusel. Hagi on esitatud ühisvara jagamiseks. Hageja on hagiavalduses palunud jagada poolte ühisvara, mis on esile toodud ka otsuse p-s 1. Maakohus ei ole vara jagamisel lähtunud hagiavalduses nimetatud ühisvarast, vaid on muutnud omandisuhteid, leides, et tegemist on hageja lahusvaraga. Maakohus on jätnud jagamata teise hagetava ühisvara: kinnistu asukohaga YYY, YYY. Täiteasjas nr.176/2015/1519 YYY kinnistu Pihtla vald Saaremaa müügil on käsitletud hagejat kui võlgnikku täiteasjas, mis viitab konkreetsetele kohustustele antud kinnistuga seonduvalt, mida aga maakohus pole arvestanud vaatamata kostja väidetele. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 13.12.2016 otsus tuleb TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Arvestades seda, et ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10; 21. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13; Riigikohtu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Asjas saab arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10; 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel. AÕS § 76 lg 1

kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 29. septembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Riigikohus on leidnud otsuses nr 3-2-1-31-14 järgmist: „Seega saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. PKS § 35 järgi lõppeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lõppeb, sh kui abikaasa sureb või abielu lahutatakse, või kui varasuhe lõpetatakse, sh abieluvaralepinguga või kohtuotsusega ühe abikaasa nõudel. Ülalmärgitu kohaselt peab kohus enne abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagamist mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud. Varaühisuse lõppemise peamiseks tagajärjeks on see, et pärast varaühisuse lõppemist ei omanda abikaasad enam PKS § 25 järgi esemeid ühisomandisse, sh tekib abikaasadel varaühisuse suhte kohtus lõpetamise korral PKS § 36 lg 3 järgi varalahusus“. Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada. Varaühisuse lõppemise peamiseks tagajärjeks on see, et pärast varaühisuse lõppemist ei omanda abikaasad enam PKS § 25 järgi esemeid ühisomandisse, sh tekib abikaasadel varaühisuse suhte kohtus lõpetamise korral PKS § 36 lg 3 järgi varalahusus. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt on pooled olnud menetluse kestel ühisel meelel, et hagiavalduses nimetatud vara on poolte ühisvara. Maakohus tegi üllatusotsuse, kui leidis lahendis, et XXX korteriomandi näol on tegemist hageja lahusvaraga. Lisaks on maakohus jätnud hoopis jagamata teise hagetava ühisvara: kinnistu asukohaga YYY, YYY. Maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust ning andnud pooltele võimalust esitada oma seisukohti abikaasade varaühisuse lõppemise kohta. Seega peab kohus võimaldama pooltele esitada väiteid ja vastuväiteid õigussuhte võimaliku õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Kui kohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on maakohus otsust tehes rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-tes 1, 2, 4 ja § 438 lg-s 1 sätestatut. Riigikohus on lahendis 3-2-1-112-16 leidnud järgmist: „Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19; 22. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. /.../ Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid “. TsMS § 656 lg 1 p 3 järgi ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus seaduslikkuse ega põhjendatuse nõuetele. TsMS § 656 lg 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Niisuguseks rikkumiseks peab ringkonnakohus maakohtu poolt eelmenetluse ülesannete ebapiisavat täitmist ning pooli üllatava otsuse tegemist (TsMS § 392 lg 1). Ülaltoodu alusel tuleb kaevatav Harju Maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.