Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
Tsiviilasi 2-15-5412
Määruse tegemise aeg ja koht
27.05.2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Krista Kirspuu, Ele Liiv, Indrek Soots
Kohtuasi
E V hagi A E ja I M i vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2015 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse E V määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja E V (sünd XX.XX.XXXX), vandeadvokaat Yulia Klyukach
esindaja
Kostja A E (isikukood XXXXX) Kostja I M (isikukood XXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1(4)
kasuks välja 46 015 eurot, viivised ja menetluskulud. Hageja esitas täitmisavalduse kohtulahendi täitmiseks. Täitemenetluses selgus, et võlgnikul puudub kohustuse täitmiseks vara. A E oli abielus I M iga perioodil 24.12.1998 - 07.09.2007. I M i nimele on registreeritud kinnistu aadressil Tedrepere 17, Tallinn ja see kinnistu osteti 20.03.2000 ehk abielu kestel. Seega on kinnistu puhul tegemist ühisvaraga, millest 1⁄2 kuulub kostja A E le. Asjaolu, et kostjate 05.04.2007 ühisvara jagamise lepinguga jäi kinnistu I M ile, ei oma tähtsust, kuna leping ei olnud kantud abieluvararegistrisse, seega kehtib see vaid kostjate vahel, mitte kolmandate isikute suhtes. Maakohtu seisukoht Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud hageja kanda. Hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, s.o kostjate ühisvara jagada ja saadu arvelt hageja nõudeid rahuldada. Hagiavalduse kohaselt jagasid kostjad 05.04.2007 notariaalse lepinguga ja asjaõiguslepinguga ühisvara, mh Tedrepere tn 17 kinnistu, mis jäi I M i lahusvaraks. Hagejal puudub võimalus nõuda, et kohus jagaks kostjate ühisvara, mis on juba jagatud 05.04.2007 notariaalselt, samuti puudub hagejal õigus nõuda 05.04.2007 jagatud vara arvelt A E kohustuse täitmist. Hageja on selgelt välja toonud, et andis A E le laenu 2010. aastal, mis on 3 aastat peale kostjate abielu lahutamist. Puudub mõistlik ja seaduslik põhjendus, miks peaks 2010. a antud laenu tagama 20.03.2000 I M i poolt omandatud ja 05.04.2007 ühisvara jagamise lepinguga I M ile jäänud kinnistu. Samuti ei võimalda seadus 2010. aastal A E poolt võetud laenu lugeda ühisvaral lasuvaks kohustuseks, kuivõrd kostjate abielu lahutati 2007. a. Seega ei saa I M ile kuuluva vara arvelt täita A E le kuuluvat laenukohustust. Määruskaebus Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hagejal puudub õigus nõuda kostjate ühisvara jagamist. Tähtsust ei oma asjaolu, et laen oli võetud 2010. a, s.o kolm aastat pärast kostjate abielu lahutamist. Tähtsust omab asjaolu, et vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist ühisvaraga. Kuna kostjate vahel sõlmitud ühisvara jagamise leping ei ole kantud abieluvararegistrisse, siis ei kehti see hageja suhtes. Kostjate ühisvara ei ole jagatud kohtu kaudu. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole. Tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2(4)
Hageja taotleb hagis kostjate ühisvara jagamist TMS § 14 lg 2 alusel. Hagi alusena esitas hageja järgmised asjaolud: kostjad olid abielus alates 24.11.1998 kuni 07.09.2007, vaidlusalune kinnisasi omandati kostja I M i nimele aastal 2000; vaidlusaluse kinnisasja kui ühisvara jagasid kostjad 05.04.2007 notariaalse lepinguga ja asjaõiguslepinguga selliselt, et see jäi kostja I M i lahusvaraks; 30.03.2010 laenas hageja kostja A E le 600 000 krooni; Harju Maakohtu 29.10.2013 tagaseljaotsusega mõisteti kostjalt A E lt välja hageja kasuks 46 015 eurot, viivised ja menetluskulud. TMS § 14 lg 2 järgi võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Seega on sellise hagi rahuldamise eelduseks asjaolu, et võlgnikule kuulub osa ühisomandist. Vaieldamatu asjaoluna on hagis märgitud, et kostjad on sõlminud ühisvara jagamiseks 05.04.2007 notariaalse lepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi jäi vaidlusalune kinnisasi kostja I M i lahusvaraks. Nimetatud lepingute sõlmimise ajal kehtinud PKS § 18 lg 1 järgi võisid abikaasad jagada ühisvara abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kostjate abielu lahutati 07.09.2007. Hagis esitatud asjaoludest tulenevalt ei ole täidetud TMS § 14 lg 2 järgi esitatava hagi rahuldamise üks eeldusi, s.o kostjale A E le osa kuulumine ühisomandist, kuna ühisomand vaidlusalusele kinnisasjale lõppes ühisvara jagamise tulemusena 05.04.2007. Määruskaebuse esitaja väide, et kuna kostjate 05.04.2007 ühisvara jagamise lepingud ei olnud kantud abieluvararegistrisse, siis ei oma nimetatud ühisvara jagamise lepingud kolmandate isikute jaoks tähtsust, ei ole asjakohane. Määruskaebuse esitaja on tõlgendanud valesti ühisvara jagamise lepingu ja abieluvaralepingu tähendust seaduse järgi. Nimetatud ühisvara jagamise lepingute sõlmimise ajal kehtinud PKS § 8 lg 1 järgi võisid abikaasad abieluvaralepinguga kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt käesoleva peatüki 3. jaos sätestatust, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 9 lg 1 kohaselt võis abieluvaralepinguga kindlaks määrata: 1) milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks; 2) milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara; 3) kuidas abikaasade ühisvara vallata, kasutada ja käsutada; 4) kuidas abikaasade ühisvara jagada; 5) abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel; 6) abikaasade muud vastastikused varalised õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega. Seega ei olnud abieluvaralepingu eesmärgiks mitte ühisvara jagamine, vaid abikaasade vastastikuste varaliste õiguste ja kohustuste kindlaks määramine, mille järgi tulevikus ühisvara jagamine pidi toimuma. PKS § 10 lg 6 järgi kanti abieluvaraleping abikaasa nõudel abieluvaralepingu registrisse. Seevastu 05.04.2007 ühisvara jagamise leping ja asjaõiguslepingud ei olnud mitte abieluvaralepingud, vaid lepingud, millega pooled jagasid oma ühisvara ja mida seaduse järgi ei pidanudki kandma abieluvararegistrisse. Seetõttu ei ole asjakohane ega ka põhjendatud määruskaebuse väide, et nimetatud lepingud ei oma kolmandate isikute jaoks tähendust, kuna need ei ole kantud abieluvaralepingu registrisse. Asjassepuutuv ei ole ka määruskaebuse väide, et kostjate ühisvara ei jagatud kohtu poolt, sest nimetatud lepingute sõlmimise ajal kehtinud PKS § 18 lg 3 järgi võisid abikaasad jagada ühisvara kokkuleppel ja üksnes vaidluse korral jagas ühisvara kohus ühe või mõlema abikaasa nõudel. Nimetatud lepingud on tõestatud notariaalselt ja seega on järgitud ka seaduses sätestatud vorminõuet (PKS § 18 lg 4). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus keeldus õigesti esitatud hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. Ringkonnakohus märgib, et hagi menetlusse võtmisest keeldumine nimetatud alusel on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas, kuna hoiab kokku asja sisuliseks arutamiseks paratamatult kuluvat ajaressurssi ja menetluskulusid.
3(4)
Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. TsMS § 174 lg 4 tulenevalt ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.