Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
SM hagi OÜ Ambrifa Medicum vastu kahju hüvitamise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.05.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Ambrifa Medicum apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetluse liik
2577,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): SM (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee Kostja (apellant): OÜ Ambrifa Medicum (reg kood 10972046), seaduslik esindaja Inna Rassolova
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.12.2014 otsus tühistada ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks arutamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus jätta maakohtu otsustada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud
1.03.03.2014 esitas SM (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Ambrifa Medicum (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja kahju hüvitise 2336 eurot, viivise 225,41 eurot ning viivise kahjunõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja pöördus 30.10.2011 kostja poole hambaraviks, ülemise proteesi paigaldamiseks ning alumise hambajuure eemaldamiseks. Teenust osutas hambaarst TA, kes teatas, et alumise hambajuure eemaldamine ei ole vajalik ning tegi soovitused ravi osas. Hageja nõustus välja pakutud raviga. Ravi järgselt oli proteesi kandmine ebamugav ning paigaldatud kroon tuli juba nädal hiljem lahti. Dr A paigaldas krooni uuesti. Proteesi kandmine oli taas ebamugav ja 28.11.2012 tuli kroon uuesti lahti. Hambad muutusid ravi tulemusel ülitundlikuks. Dr A leidis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist. Hageja maksis kostjale kokku 2336 eurot. Ravi pooleli ei jäänud. Kostja osutas hagejale järgmisi tervishoiuteenuseid: ravi planeerimine, mis hõlmas muu hulgas haige uurimist ja konsultatsiooni; juureravi mitmel hambal, sealhulgas hammastel nr 45 ja 46; 18.12.2012 panoraamröntgenülesvõte; ülemise totaalproteesi tegemine; hamba nr 34 ravi; mitme ülemise hamba eemaldamine; anesteesia; hammaste nr 11, 12, 13, 16, 21 eemaldamine; alginaatjäljendi tegemine; kahekihilise silikoonjäljendi tegemine; amputatsioon; kolme kanaliga hamba juurekanali avamine ja laiendamine, loputamine, puhastamine ja ajutine täidis; ravimivahetus juurekanalites; juurekanalite täitmine; täidise panemine; valguskõvastuvad täidised. 14.12.2012 pöördus hageja teisesele hindamisele OÜ-sse L, kus tuvastati, et hambajuurte tõttu ei saanud kostja paigaldatud hambasilda hagejale panna. Käesolevaks ajaks on ravi OÜ-s L lõppenud ning ravi eest tasus hageja kokku 830 eurot. 21.06.2013 pöördus hageja tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole hindamaks, kas temale kostja poolt osutatud tervishoiuteenus oli nõuetekohane. 26.09.2013 hinnangu kohaselt ei vastanud kostja tervishoiuteenus heale meditsiinitavale. Hinnangust nähtub, et kogu osutatud tervishoiuteenus oli ebakvaliteetne ning selleks tehtud kulutused asjatud. Sama nähtub Hambaravi D OÜ 20.07.2013 hinnangust. Hageja pöördus kostja poole ja palus tehtud kulutused (tasu tervishoiuteenuse osutamise eest) hüvitada. Kostja seda teinud ei ole. Kostja pidi olema hageja kahjunõudest teadlik hiljemalt 01.01.2013, kuna hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud oma rahulolematust teenusega ning teatanud ka soovist saada makstud tasu tagasi. Viivise nõue perioodi 01.01.2013 – 03.03.2014 eest on kokku 225,41 eurot. Hageja ei esita tasu tagastamise nõuet, mis saaks baseeruda lepingust taganemisel. Hageja ei väida, et ta ütles kostjaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles. Kostja väide, et hageja füüsilised kannatused on põhjustatud ravi lõpetamata jätmisest, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja pole esitanud tõendeid, et hagejal poleks kannatusi tekkinud, kui kostja oleks teda edasi ravinud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 30.10.2011 pöördus hageja kostja poole hambaravi saamiseks. Hageja tasus tervishoiuteenuse eest kokku 2336 eurot. Vaidlusesemeks on see, kas hagejal oli õigus leping kostjaga üles öelda ning nõuda sellest tulenevalt kostjalt tasu tagastamist.
2(9)
Hageja on teovõimeline isik, kes hindas arsti poolt välja pakutut ning nõustus raviga. Lisaks ei või arst lubada ravi edukust. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 hinnangus on leitud, et puudused (põletikud) esinesid vaid hammaste dd 45 ja 46 ravis. Ülejäänud kostja töö oli seega nõuetekohane. Hagejale ei osutatud teenuseid kuni 2012 lõpuni, vaid hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 15.04.2012, ilma, et ravi oleks lõpuni viidud. Hageja füüsilised kannatused on põhjustatud ravi lõpetamata jätmisest. Kaardilt nähtub, et olid paigaldatud ajutised täidised ja ravi lõpule ei viidud. Hageja ei teavitanud kostjat teenuste puudustest piisavalt täpselt ega esitanud nõuet töö parandamiseks. VÕS § 772 lg 2 alusel oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping üles öelda omal soovil ning hageja 15.04.2012 hambaravile mitte ilmumine tuleb lugeda lepingu ülesütlemiseks hageja poolt, kuid sellise avalduse esitamine ei andnud hagejale õigust nõuda tagasi ettemaksu ja jätta oma lepingulised kohustused täitmata. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt (kohaldades VÕS § 758 lg 1, § 115 lg 1 ja TsÜS § 132 lg 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2336 eurot ja viivise 192,72 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt (2336 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.12.2014 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Puudub vaidlus, et 30.10.2011 pöördus hageja tervishoiuteenuse saamiseks kostja poole ning pooled sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu, mille alusel kohustus kostja osutama hagejale erinevaid hambaraviteenuseid eesmärgiga paigaldada proteesid. Hambaraviteenuste vahetuks osutajaks oli kostja juures töötav hambaarst TA. Hageja tasus kostjale osutatud hambaraviteenuste eest kokku 2336 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning kas kostja on kohustatud kahju hüvitama. Hageja patsiendikaardi väljavõttest nähtuvalt osutati hagejale teenuseid alates 30.10.2011 kuni 15.04.2012, mil patsient ei ilmunud enam arsti vastuvõtule. Vastavalt patsiendikaardi väljavõttele tehti hageja suhtes järgmisi toiminguid: 30.10.2011 – 16 ja 13 hammaste eemaldamine; 31.10.2011 – 11, 12 ja 21 hammaste eemaldamine; 06.11.2011 – 43, 46 ja 45 hammaste amputatsioon ja kolme kanaliga hamba juurekanali avamine ja laiendamine loputamine, puhastamine ja ajutise täidise paigaldamine; 13.11.2011 – 45, 46, 47 (puudub) hambakrooni jäljendi võtmine, kolme kanaliga hambal juurekanali loputamine ja täitmine ajutise täitega; 20.11.2011 – hambakrooni peale proov, ravimivahetus juurekanalites, paigaldatud ajutine täidis; 27.11.2011 – lusikas jäljend ja hambumuse proov, värv C2; 04.12.2011 – ülemise proteesi üleandmine patsiendile; 26.12.2011 – 46 ja 45 hammaste juurekanali ravimine, juurekanali täitmine ühe kanali hambal, juurekanali täitmine kolme kanali hambal; 27.12.2011 – jäljendi võtmine (ülemine ja alumine lõualuu); 04.01.2012 – 43 hamba anesteesia, ühe kanaliga hamba juurekanali avamine ja laiendamine, ajutise täidise paigaldamine; 09.01.2012 – 43 hamba juurekanali täitmine, ühe kanaliga hambal valguskõvastuva täidise paigaldamine; 05.02.2012 – korrektsioon (ülemine lõualuu); 12.02.2012 – 43 ja 34 hammaste valguskõvastuvad täidised; 18.02.2012 – hambasilla tsementeerimine (ajutise proteesi paigaldamine); 15.04.2012 – patsient ei ilmunud (tl 46-47). Ekspertkomisjoni 26.09.2013 hinnangust nähtub, et kostja koostatud hageja hambakaardis puudub objektiivse staatuse suuõõne olukorra kirjeldus patsiendi pöördumisel raviasutusse. Hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted. Kaardil on kirjas, et teostati juureravi mitmel hambal, kuid ei ole ühtegi märget juureravi käigus
3(9)
tehtud röntgenülesvõtete kohta. Panoraamülesvõttel 18.12.2012 on näha juurealused põletikud hammastel dd 46, 45. Kirjeldatud hinnang tugineb mh TKE hambaravi eksperdi TS eksperthinnangule (tl 48) ja Hambaravi D OÜ hinnangule. Mittenõuetekohast dokumenteerimist kinnitab ka kohtuistungil hageja antud selgitus, et tal hambad valutasid pärast ravi, mistõttu käis ta pidevalt arsti juures, kuna valu ei vaibunud, arsti enda sõnul paigaldas ta halva kvaliteediga tifti, mistõttu kukkus kroon korduvalt ära ja murdus hambajuur, paigaldatud protees liikus ja hõõrus nii, et suust jooksis verd. Eelnimetatud kaebused ei ole arsti poolt dokumenteeritud. Samas on patsiendikaardi väljavõttega võrdlemisel hageja selgitused vaevuste osas veenvad. Eeltoodu põhjal tuleb asuda seisukohale, et kostja rikkus VÕS §-st 769 tulenevat dokumenteerimiskohustust. Hageja pöördus pärast kostja juures raviteenuse saamist OÜ-sse L, kus 14.12.2012 tuvastati, et hambajuurte tõttu ei saa kostja paigaldatud hambasilda hagejale suhu panna. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 koosoleku protokolli kokkuvõttes on märgitud, et: „Hambaarst TA Ambrifa Medicum OÜ-s patsient SM-le teostatud ravi ei vasta heale meditsiinitavale, mida kinnitavad ka hambakaardi andmed. Kõnealusel juhul hambaraviasutus Ambrifa Medicum OÜ ei ole täitnud Võlaõigusseaduse § 762, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.“ Kohus tuvastas, et kostja rikkus dokumenteerimiskohustust ning osutatud tervishoiuteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ega olnud osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kuna kostja rikkus dokumenteerimiskohustust, on tõendamiskoormis vastavalt VÕS § 770 lg-le 3 pöördunud ning kostja kohustus on tõendada, et kogu tema poolt hagejale osutatud hambaraviteenus oli nõuetekohane. Kostja ei ole seda teinud. Kostja vastutust eelnevalt nimetatud rikkumiste eest ei välista see, et hageja on teovõimeline isik, et hageja nõustus raviga ja et arst ei võinudki lubada ravi edukust. Hagejal puuduvad patsiendina eriteadmised hambaravi teenuse osutamise osas. Patsiendilt ei saa eeldada selliste eriteadmiste olemasolu, et kirjeldada hambaravi puudujääke detailselt. On usutav, et hageja kirjeldas arstile probleemi piisavalt, seega oli ka võimalus puudusi kõrvaldada. Ravi on usaldusel põhinev teenus. Kui patsient kaotab arsti vastu usalduse, ei ole ta kohustatud laskma samal arstil end uuesti ravida. Hageja soov vahetada hambaravi arsti (sh ka raviasutust) saab pidada mõistliku inimese käitumiseks. Hageja selgitustest on ilmnenud, et ta sai teises raviasutuses ravi nii, et hambad ei valuta, hambakroon ei kuku suust ja protees ei hõõru. Asjaolu, kas hageja ütles tervishoiuteenuse lepingu üles 15.04.2012, kui ei ilmunud enam kostja juurde, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. VÕS § 772 lg 2 kohaselt võib patsient tervishoiuteenuse osutamise lepingu igal ajal põhjust avaldamata üles öelda. VÕS-i sätetest ei tulene, et tervishoiuteenuse osutaja vabaneb vastutusest lepingu rikkumise eest, kui patsient on lepingu ühepoolselt üles öelnud. Hageja on hinnanud oma kahjuks kogu kostjale tervishoiuteenuse osutamise eest makstud tasu summas 2336 eurot. Hagejal jäi soovitud teenus saamata. Hageja tasus tervishoiuteenuste eest kostjale 2336 eurot (tl 8-9 ja 88). Kuivõrd eelnevalt on tuvastatud, et hageja ei saanud nõuetele vastavat tervishoiuteenust, saab hageja poolt makstud tasu käsitleda hagejale tekkinud kahjuna ning see on põhjuslikus seoses kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega (VÕS § 127 lg 1 ja 4). Nähtuvalt toimikus olevatest materjalidest on hageja saatnud kostjale 02.12.2013 nõudekirja kahju hüvitamiseks. Seega tekkis hagejal tulenevalt VÕS § 113 lg-st 2 õigus arvestada kahjuhüvitiselt viivist alates 03.12.2013. Vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatule oli hageja perioodil 03.12.2013 - 03.03.2014 õigustatud arvestama viivist summas 48,52 eurot. Alates 04.03.2014 kuni
4(9)
kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 03.12.2014 (275 päeva) lisandub viivis summas 144,20 eurot. Seega kuulub kohtuotsuse tegemise seisuga kostjalt väljamõistmisele viivis 192,72 eurot ja edasi viivis kahjuhüvitiselt (2336 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.12.2014 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et tegemist oli töövõtulepingu alusel kostja juures töötanud arstiga. Maakohus jättis põhjendamata, miks kohus rahuldas hageja kogu kahjuhüvitamise nõude, kui menetluses on tuvastatud vaid hageja kahe hambaga seotud väidetav kahju. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et 30.10.2011 eemaldas hambaarst TA hagejal hambad nr dd 13 ja 16 ning 31.10.2011 hambad nr 11, 12 ja 21. Kõik eelnimetatud hambad paiknevad ülemises lõualuus. Sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et hageja suuõõs oli kohutavas seisundis. 06.11.2011 teostas arst hammaste nr dd 43, 45 ja 46 juurekanali avamise, laiendamise ja loputamise, sh ka kanali puhastamise ning plombeeris need ajutise täidisega. Hiljem, s.o 05.02.2012, hambad nr dd 34 ja 43 arst plombeeris valguskõvastuvatega täidistega, st tööd tehti lõplikult valmis. Teiste hammastega nr dd 11,12,13,16 ja 21 seotud hambaravi on hambaarsti poolt viidud lõpuni ning hagejal eesloetletud hammaste kohta pretensioone ei olnud. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt on leidnud põletikud aset vaid hammastel nr dd 46 ja 45. Seega on hageja nõue kogu kostjale hambaravi eest tasutud summa 2336 euro tagasinõudes põhjendamatu. Hageja ravi ei lõpetatud. Hamba juurekanali ravi võtab kaua aega. Juurekanali ravi järgselt kutsutakse patsient kindlasti umbes ühe aasta pärast kontrollvisiidile, mida ei tohiks ära jätta ka siis, kui tundub, et hammas on täielikult paranenud. Kontrollvisiidil tehakse röntgenpilt ning kui uusi põletikunähte pole, tehakse uus kontrollvisiit 3 aasta möödudes. Hageja ei esitanud kostjale ühtegi pretensiooni. Haritud ja kogenud arsti kriteerium ei tähenda, et arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti tasemega. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et talle määrati vale diagnoos. Asjaolu, et hagejal diagnoositud haiguse raviks on mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda, et kostja määratud ravi oli ebaõige. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavaliselt oodatava hoolega teenust. Teostatud ekspertiis hõlmas ka neid hambaid, mis jäid hageja käitumise tõttu lõpuni ravimata. Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja lepinguvälise vastutuse sätteid. Hageja ei ole tõendanud, et ta teavitas kostjat hagejale osutatud teenustes esinenud puudustest sellisel viisil, et oleks puudusi piisavalt täpselt kirjeldanud. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi selget nõuet töö parandamiseks. Hageja etteheited on üldsõnalised ning teenuste osutamisel väidetavalt esinenud puudusi ei suuda hageja konkretiseerida. VÕS § 772 lg 2 alusel oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping üles öelda omal soovil, kuid sellise avalduse esitamine ei anna hagejale õigust nõuda tagasi ettemaksu ja jätta oma lepingulised kohustused täitmata (VÕS § 629 lg 1).
5(9)
Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. I
7.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled sõlmisid VÕS § 758 lg 1 järgi tervishoiuteenuse osutamise lepingu. Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad kohustused sätestab VÕS § 41. peatükk. Erisätetega reguleerimata küsimustes tuleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu käsundilaadsest olemusest tulenevalt kohaldada ka VÕS 35. peatükis sisalduvaid käsunduslepingu üldsätteid ning rakendada VÕS üldosa norme, mis laienevad erisätete puudumisel kõikidele lepingulistele suhetele. Seetõttu on põhjendamatud apellandi etteheited kohtule, et kohus on kohaldanud lepingulise ja lepinguvälise kahju sätteid. Kohus on kohaldanud lepingulise kahju VÕS üldossa kuuluvaid kahju hüvitamise sätteid.
8.Maakohus on ka õigesti leidnud, et tervishoiuteenuse lepingu rikkumise korral on patsiendil õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajalt rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 770 lg 1 ja § 115 lg 1 alusel. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kahjunõude lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostja rikkus lepingut ja vastutab selle eest, kas hagejale on tekkinud kahju ja kas hagejale tekkinud kahju on kostja rikkumise tagajärjeks (põhjuslik seos). II
9.VÕS § 620 ja § 762 koostoimes peab tervishoiuteenuse osutaja osutama teenust oma teadmise ja võimete kohaselt vähemalt teenuse osutamise ajal kehtival üldisel arstiteaduse tasemel. Hageja on tuginenud hagis asjaolule, et temale osutatud hambaraviteenus ei vastanud VÕS §-s 762 sätestatud nõuetele.
10.Maakohus ei ole õigesti tuvastanud esitatud kahjunõude rahuldamise kõiki eeldusi. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus lepingut, kuna hageja esitatud tõenditega, muu hulgas Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 arvamusega ja TS eksperthinnanguga on tõendatud, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ja seda ei osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodata hoolega (VÕS § 762) ning et kostja rikkus VÕS § 769 tulenevat raviteenuse osutamise dokumenteerimise kohustust.
11.Ka meditsiiniõiguslikes küsimustes kehtivad üldised tõendeid puudutavad menetlusnormid, st ühelgi tõendil pole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab meditsiiniekspertide arvamusi tõenditena igast küljest, täielikult ja objektiivselt hindama ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas rikkumine on tõendatud või mitte (TsMS § 232). Käsunduslepingu puhul ei sõltu kohustuse rikkumise esinemine mitte tulemusest, vaid võlgniku käitumisest, tema soorituse kvaliteedist. Vaidlust ei ole selles, et vähemalt osaliselt ei ole kostja täitnud dokumenteerimiskohustust – puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted, hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove. Hambaravi D OÜ hinnangust (tl 43) ja TS eksperthinnangust (tl 48) ei ole aga võimalik järeldada, millises osas ei vastanud ja millises osas vastas hambaraviteenus nõuetele. TS on järeldanud, et ravi ei vastanud heale tavale, tuues esile dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmist, röntgenülesvõtte puudumist ning juurealused põletikud
6(9)
hammastel 46 ja 45. Maakohus on jätnud hindamata, kas mingis ulatuses võis raviteenus seetõttu olla hambaraviteenuste nõuetele vastav.
12.Kõiki tervishoiuteenuse osutaja kohustusi ei ole võimalik sätestada õigusaktidega, mistõttu peab maakohus hindama, kuidas neid kohustusi on võimalik tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-79-10 leidnud, et arstiteaduse üldist taset võib määratleda kui ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ning millest madalamal tasemel ravimine on raviviga. Riigikohus on märkinud, et otsustamaks, milline on arstiteaduse üldine tase, st arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, tuleb lähtuda eelkõige ravijuhenditest, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod.
13.Kostjale tuleb asja uuel arutamisel anda võimalus põhistada ja tõendada eeltoodust tulenevalt, milline oli konkreetse patsiendi hambaravi kui tervishoiuteenuse VÕS § 762 vastav tase (kas on olemas ravijuhendid, millest kostja lähtub vms) ja et kostja osutas sellele teenusele vastavat teenust osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et „vastav tase“ ei tähenda ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti taset.
14.Kui vastava tervishoiuteenuse osutamiseks puudub õigusakt või ravijuhend, ei tähenda selle puudumine, et arstiteaduse üldist taset pole sellisel juhul võimalik määrata. Samuti võib ravijuhend olla soovitusliku iseloomuga, kuna tervishoiuteenuse osutamisel on keeruline anda ühtset universaalset tegutsemisreeglit. Võib esineda ka olukordi, kus ravijuhendist kõrvalekaldumine on vajalik ja põhjendatud, kuid sellisel juhul tuleb kostjal ka seda põhistada ja tõendada. Eeltoodu tõttu saab tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste tuvastamiseks (kas konkreetne tervishoiuteenus oli näidustatud ja osutatud nõuetekohaselt) olla kohaseks tõendiks eelkõige eksperdiarvamus. TKE 26.09.2013 otsus on üheks tõendiks asjas esitatud tõendite hulgas, kuid kostja peab dokumenteerimiskohustuse rikkumise tõttu esile tooma ja tõendama, millist ravi patsient vajas, et patsiendile osutatud ravi oli näidustatud ja millise hinnaga iga konkreetse ravikomponendi lõikes see hagejale teostati. Samuti peab kostja tõendama, et iga raviteenuse osutamiseks vajalikku komponenti teostati VÕS § 762 nõuetele vastava teenuse osutamisega.
15.VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu ja sama paragrahvi lõike 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et hageja kahjuks on kostjale raviteenuse eest makstud kogu tasu. Hageja poolt lepingu järgi hambaraviteenuse eest makstud tasu ei ole iseenesest hageja kahjuks. Isegi kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et tõendatud on kostja poolt arstiteaduse üldisele tasemele mittevastava raviteenuse osutamine kogu raviteenuse ulatuses, s.o lepingu rikkumine, ei anna veel alust järelduseks, et hagejale on tekitatud kahju. III
16.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja esitas kahjunõude alusena järgmised asjaolud: 1) hageja pöördus hambaarsti poole 30.10.2011, kus ta soovis proteesi paigaldamist ning alumise hambajuure eemaldamist; 2) hambaarst leidis, et hambajuure eemaldamine ei ole vajalik; 3) ravijärgselt oli proteesi kandmine väga ebamugav ja paigaldatud kroon tuli juba nädal hiljem lahti; 4) hambaarst paigaldas seejärel krooni uuesti; 5) proteesi kandmine oli taas ebamugav; 6) 28.11.2012 tuli kroon uuesti lahti ning hambad muutusid ravi tulemusel ülitundlikuks; 7) hageja pöördus uuesti hambaarsti
7(9)
poole, kes leidis et ravi oli teostatud nõuetekohaselt ning märkis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist; 8) 14.12.2012 pöördus hageja OÜ-sse L teisesele hindamisele, kus tuvastati, et hambajuure tõttu ei saanud kostja paigaldatud hambasilda hagejale panna.
17.Hagi asjaoludest järeldab ringkonnakohus, et negatiivne tagajärg, mis tekkis hagejale kostja poolt raviteenuse osutamisega, oli proteesi sobimatus hagejale (hammaste muutumine ülitundlikuks, veritsus), hambajuurte ebaõige ravi ja hambakrooni mitmekordne lahtitulek. Kui negatiivne tagajärg on saabunud, on oluline tuvastada, kas see toimus kohustuse rikkumise tulemusena või mitte. Kohustuse rikkumiseks võib olla näiteks ebaõige diagnoosi panek või vale ravimeetodi kasutamine (VÕS § 770 lg 1). Kui aga maakohus peaks asja uuel läbivaatamisel tuvastama, et diagnoos ja ravi on olnud õiged (mis on kostja tõendamiskoormuseks), siis kohustuse rikkumist ei esine sellest sõltumata, et tervishoiuteenusega kaasnes ebasoovitav tagajärg. Viimasel juhul on tegemist paratamatult kaasneva tüsistusega, mille tekkimise riski kannab patsient ja mitte tervishoiuteenuse osutaja.
18.Hageja esitatud kahjunõuet saab käsitada otsese varalise kahju hüvitamise nõudena. Hageja esitatud asjaolude alusel võiks hageja otseseks varaliseks kahjuks olla eelduslikult need lisakulutused, mida ta peab või peaks tegema selleks, et kõrvaldada kostja poolt nõuetele mittevastava hambaravi puudujäägid ja/või mittevastava ravi tulemusena tekkinud võimalikud kahjulikud tagajärjed. Eeltoodust järelduvalt on maakohus ekslikult pidanud hageja kahjuks raviteenuse eest makstud tasu ja tegelikult ei ole maakohus hagejale kahju tekkimist ega selle suurust nõuetekohaselt tuvastanud.
19.Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja on rikkunud VÕS § 769 tulenevat tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimiskohustust, sest dokumenteerimiskohustuse rikkumine iseenesest ei tarvitse patsiendile veel kahju põhjustada. VÕS § 770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Seega tuleneb VÕS § 770 lõikest 3 üksnes kostja kohustus tõendada kohustuse rikkumise, põhjusliku seose või süü puudumist, kuid ei võta hagejalt kohustust esitada väidetava kahju tekkimise asjaolusid ja tõendeid kahju suuruse kohta. Seejuures tuleb maakohtul arvestada, et hoolsusega seonduvad asjaolud tuleb tuvastada juba kohustuse rikkumise tasandil, mitte süü tasandil (VÕS § 770 lg 1).
20.Maakohus ei ole kahju tekkimise ja selle võimaliku ulatuse hindamisel arvestanud ka asjaoluga, et asja materjalidest nähtuvalt ei piirdunud kostja poolt hagejale osutatud tervishoiuteenus üksnes proteesi paigaldamise ja hambajuurte raviga, kuna ravikaardist nähtuvalt tehti hagejale ka muid ravitoiminguid (nt hammaste väljatõmbamine jm), mille eest tuli patsiendil eelduslikult tasuda vastavalt VÕS § 761. Seega ei saanud maakohus menetlusosaliste poolt esitatud asjaolude põhjal teha järeldust, et hageja kahjuks on kostjale hambaraviteenuse eest makstud kogu tasu. Esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub konkreetselt ainult see, et hagejal olid juurealused põletikud hammastel dd 45 ja 46 (TS poolt antud eksperthinnang 15.09.2013), uuesti paigaldamist vajas ülalõua totaalprotees ja ravi vajas hammas nr 34 (Hambaravi D OÜ hinnang 20.07.2013). Seega saaks esitatud asjaoludel pidada hageja võimalikuks kahjuks lisakulusid, mis tal tuli teha proteesi nõuetekohaseks paigaldamiseks ja osade hammaste (nr 34, 45 ja 46) nõuetekohaseks raviks. Hageja on esitanud küll OÜ L kviitungi hambaravi teenuse eest 830 euro maksmise kohta, mis võiks olla käsitatav lisakuluna ja seetõttu hageja kahjuna, kuid esitatud kviitungist ei nähtu, milliste raviteenuste eest täpsemalt tasu maksti ja seetõttu ei saa selle kviitungiga lugeda tõendatuks hageja
8(9)
lisakulu ehk kahju tekkimist ja suurust. Asja uuel arutamisel tuleb anda hagejale võimalus oma väiteid põhistada ja tõendada. IV
21.Kostja väitel katkestas hageja hambaravi seda lõpuni viimata, kuna ta ei ilmunud pärast 18.02.2012 enam hambaarsti vastuvõtule ravi jätkamiseks ja seetõttu võisid hageja hilisemad vaevused olla tingitud ka ravi pooleli jätmisest. Maakohus on leidnud, et asjas ei oma tähtsust, kas hageja ütles lepingu üles, kuna VÕS § 772 lg 2 järgi võib patsient tervishoiuteenuse osutamise lepingu igal ajal põhjust avaldamata üles öelda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuigi patsient võib tervishoiuteenuse osutamise lepingu igal ajal üles öelda, võib ravi katkestamine ise kaasa tuua patsiendi terviseseisundi halvenemise ja sellest tuleneva kahju tekkimise. Seega on ravi katkestamine asjaoluna oluline põhjusliku seose tuvastamise aspektist lepingurikkumise ja kahju tekkimise vahel ning samuti võimaliku kahju vähendamise alusena VÕS § 139 alusel. Seega tuleb maakohtul asja uuel arutamisel võtta seisukoht, kas pooltevaheline leping kehtib või on see lõppenud mingil VÕS § 772 lg 1 p-des 1-3 või lõikes 2 toodud alusel. Kui leping ei ole lõppenud VÕS § 772 lg 1 p-des 1-3 toodud alustel, tuleb kohtul hinnata, kas arsti vastuvõtule ilmumata jätmist saab vaadelda kui lepingu järelduslikku ülesütlemist (VÕS § 772 lg 2 ja TsÜS § 68 lg 3 mõttes). V
22.Apellatsioonkaebuse muud väited (sh väited, et patsient on teovõimeline, ta andis nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks, arst ei võinud lubada ravi edukust, hageja ei kirjeldanud teenuse puudusi piisavalt täpselt, hageja ei nõudnud töö parandamist) ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on kostja kõiki eelnimetatud väiteid neile vastamisel põhjalikult käsitlenud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
23.Kuna maakohus tõlgendas materiaalõigust ebaõigesti ja jättis olulises osas tuvastamata asjaolud ning kogumata tõendid, selgitamata tõendamiskoormise, ei ole pooltega vajalikus ulatuses asja arutanud, ei ole ringkonnakohtul võimalik otsuse puudusi kõrvaldada. Pooltele tuleb anda võimalus oma väidete esitamiseks, põhistamiseks ja tõendamiseks.
24.Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.