2.Tühistada Viru Maakohtu 30. mai 2017. a otsus osas, millega maakohus mõistis Tatiana Antonovalt välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest 5518 eurot 85 senti, viivise alates
4.märtsist 2017. a ja menetluskulude jaotuse osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega saata OÜ AMBRIFA MEDICUM nõue Tatiana Antonova vastu tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest hüvitise saamiseks maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja mõista Tatiana Antonovalt OÜ AMBRIFA MEDICUM kasuks välja viivis alates hagiavalduse esitamisest 31. detsembrist 2014. a.
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „5.1. Rahuldada OÜ AMBRIFA MEDICUM hagi Tatiana Antonova vastu osaliselt ning mõista Tatiana Antonovalt OÜ AMBRIFA MEDICUM kasuks välja kahjuhüvitis 2336 eurot ja 19. oktoobrini 2017. a sissenõutavaks muutunud viivis summas 574 eurot 5 senti.
5.2.Välja mõista Tatiana Antonovalt OÜ AMBRIFA MEDICUM kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt alates
20.oktoobrist 2017. a kuni põhinõude täitmiseni.
5.3.Saata OÜ AMBRIFA MEDICUM nõue Tatiana Antonova vastu tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest hüvitise saamiseks maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud
taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Ambrifa Medicum (hageja) esitas 31. detsembril 2014 Viru Maakohtule hagi Tatjana Antonova (kostja) vastu kahju 2528 euro 72 sendi hüvitamiseks ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja täpsustas 14. juulil 2016 oma nõuet ja palus kohustada kostjat tasuma hagejale kahjuhüvitis 2336 eurot, viivis 48 eurot 52 senti ja lisanduv viivis. Samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks 8 855 eurot 6 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. oktoobril 2011 töövõtulepingu tähtajaga oktoober 2012. Kostja asus 2011 septembris tööle hambaarstina. Kostja põhitööülesandeks oli hambaravi ning hambaproteeside paigaldamine. Kostjale on töötasud makstud.
30.oktoobril 2011 pöördus S.M. (patsient) hageja poole hambaravi teenuse saamiseks. Teenuse vahetuks osutajaks oli kostja. Patsient soovis proteesi paigaldamist ning alumise hambajuure eemaldamist. Kostja teatas, et alumise hambajuure eemaldamine ei ole vajalik ning andis ravi osas soovitusi. Patsient nõustus arsti hinnanguga ning raviga. Ravijärgselt oli proteesi kandmine väga ebamugav ning paigaldatud kroon tuli nädal hiljem lahti. Kostja paigaldas krooni uuesti. Proteesi kandmine oli ebamugav. 28. novembril 2012 tuli kroon uuesti lahti. Hambad muutusid ravi tulemusel ülitundlikuks, eriti talvel. Patsient pöördus uuesti kostja poole. Kostja leidis, et ravi oli teostatud nõuetekohaselt ja märkis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist. Patsient pöördus 14. detsembril 2012 OÜ-sse Lille Hambaravi, kus tuvastati, et hambajuurte tõttu ei saanud kostja poolt paigaldatud hambasilda patsiendile panna. Septembris 2013 pöördus patsient Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni, kelle
26.septembri 2013 hinnangu kohaselt ei vastanud hageja poolt patsiendile osutatud tervishoiuteenus heale meditsiinitavale. Hambakaardis ei ole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted. Patsient esitas 3. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagi hageja vastu kahju hüvitamiseks ning viivise maksmiseks. Harju Maakohtu otsusega, millega mõisteti hagejalt välja kahjuhüvitis, tekkis hagejale kahju. Kostja rikkus töövõtulepingu p-i 8, millega põhjustas hagejale kahju, mis selgus patsiendi hagi esitamisel hageja vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Kostja tegi tööd omal riisikol, ta võis töö lasta enda eest ära teha ka kellelgi teisel (kui lepingus ei ole sellekohast keeldu), kuid hageja ees vastutas kostja. Töö tegemisel ei allunud kostja hageja pidevale kontrollile, tema suhtes ei kehtinud töösisekorraeeskiri. Kostja tegeles oma klientidega isiklikult, sh määras ravi, võttis vastu raha jne. Vastavalt töövõtulepingu p-le 4 tasus hageja kostjale töö tegemise eest 5 eurot tunnis. Tasu maksmine toimus 15 kalendripäeva jooksul töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest, ning lepingu punkti 5 kohaselt arvutati töötasu 21. töötatud päeva järel. Ajavahemikus september 2011 kuni oktoober 2012 osutas kostja hambaravi teenuseid hagejale 12 päeva. Hagejale varalise kahju tekkimine tõendatud sellega, et kostja sai patsiendilt talle osutatud raviteenuste eest raha, kuid kostja ei andnud saadud raha 2336 eurot hagejale üle, mis on tuvastatud Harju Maakohtu menetluse käigus.
Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega rahuldati osaliselt patsiendi hagi hageja vastu ja mõisteti hagejalt välja kahjuhüvitis 2336 eurot ja viivis 48 eurot 52 senti, millele lisandus viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus jättis patsiendi menetluskulud maaja ringkonnakohtus 95% ulatuses hageja kanda. Patsient esitas maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks tsiviilasjas nr 2-14-9563 maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses summas 6545 eurot 6 senti. Samuti on hageja kahjuks hageja poolt tsiviilasjas nr 2-149563 kantud menetluskulud summas 2 310 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Kostjaga ei ole hagiavalduse lisana märgitud töövõtulepingu tingimusi läbi räägitud ja kostja ei ole lepingule alla kirjutatud. Töövõtulepingust nähtub, et sellel puudub kostja allkiri. Poolte vahel oli sõlmitud (suuline) tööleping mille alusel töötas kostja hageja juures alates 2011. a maikuust. Poolte vahel oli kokkulepe tasu osas, mis oli 30% klientide poolt kostjale teenuse eest makstud tasu. Hageja tasu maksmise nõudest kinni ei pidanud ja kostja lahkus hageja juurest. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist/nõudeõigust. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et on patsiendile kahju hüvitanud. Kostja ei saanud hagejalt kokkulepitud tasu, kostja ei ole rikkunud teavitamiskohustust, kostja ei vastuta tekkinud kahju eest või vastutab üksnes osaliselt. Kostja sai kokkulepitud tasust kätte vaid osa. Hageja ei ole tasunud kostjale makstud töötasudelt makse täies ulatuses. Hageja on väljastanud kostja nimele kassa väljamineku ordereid aprillis 2011 ja juunis 2011 ehk enne 2011 oktoobrit, mil on sõlmitud hageja poolt väidetud töövõtuleping. Arved tõendavad, et kostja poolt teostatud töö eest on raha vastu võtnud hageja. Hageja poolt esitatud kviitungid ei ole kostja poolt allkirjastatud. Kostja täitis hageja ees töölepinguseadusest ja võlaõigusseadusest tulenevaid teavituskohustusi ja teavitas hagejat isiklikult, et patsiendi poolt esitatud soovi proteeside paigaldamiseks ilma täiendavat ravi teostamata ei ole patsiendi hammaste seisukorda arvestades otstarbekas täita. Kostja sai hageja seaduslikult esindajalt kui spetsialistilt, kes patsiendile proteesid valmistas, korralduse raviga jätkata ja kostja jätkas patsiendile patsiendi poolt soovitud teenuse osutamisega. Kostja ei ole raviviga tahtlikult põhjustanud. Kostja leiab, et olemasolevatel asjaoludel, s.o puuduv tööleping, konkreetsed juhised tööandja poolt jne võib tema vastutus olla välistatud. Kostja vastutus hageja ees on piiratud. Kui hageja nõue oleks põhjendatud/tõendatud, on see töölepinguseaduse (TLS) § 76 lg-st 2 ning § 74 lg-st 4 tulenevalt aegunud. Hagiavaldus on esitatud 31. detsembril 2014. Ekspertiisikomisjon on teinud otsuse 26. septembril 2013, millest on hagejat eelduslikult teavitatud hiljemalt oktoobris-novembris 2013 ja mida loeb kostja TLS § 74 lg 4 sätestatud aegumistähtaja kulgemise alguseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 30. mai 2017 otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2336 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 659 eurot 64 senti ning alates 31. maist 2017 viivise kuni põhinõude (2336 eurot) täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivise summa kokku ei või ületada põhinõuet. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks kokku 5518 eurot 85 senti ja jättis hageja menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda. Maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Maakohus jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus lepinguliste suhete olemasolu kohta. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja osutas hageja juures hambaarstina hambaravi teenuseid (kd I, tl 97-101), kostja osutas patsiendile hambaraviteenust ja hambaproteesi paigaldamist (kd I, tl
118). Poolte vahel ei ole vaidlust, et patsient pöördus hageja poole hambaravi saamiseks. Teenuse vahetuks osutajaks oli kostja. Poolte vahel on vaidlus, kas pooled sõlmisid töölepingu või töövõtulepingu. Hageja esitas kostja poolt allkirjastamata 20. oktoobri 2011 kuupäevaga töövõtulepingu nr 20911 (kd I, tl 102). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid, et töövõtulepingu tingimusi ei ole kostjaga läbi räägitud. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel olid töövõtulepingule vastavad suhted, mistõttu jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Maakohus leidis, et asjaolu, et hageja andis kostjale töötamiseks arstiriietuse, seadmed ja materjalid ei muuda lepingut töölepinguks, kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et need oli kostjale antud hageja poolt, millest maakohus järeldas, et pooltel oli selline kokkulepe. Maakohus leidis, et poolte vahel oli kokkulepe töö eest makstava tasu, töötasu arvutamise viisi ja maksmise korra kohta. Muudes töölepingu kohustuslikes tingimustes pooled kokku ei leppinud ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja valis arstid Terviseameti baasist ja pakkus neile tööd (kd I, tl 95). Kostja helistas ise ja ütles, et tahab tööle tulla. Kokku lepiti, et kostja määrab päeva, millal ta tuleb tööle ja hageja suunab talle patsiente. Kostja valis õe, kellega tahtis koos töötada. Hagejal on süsteem, et kui arstil on vaja materjale, siis arst võtab kassast raha ja ostab endale vajalikud materjalid ja toob hagejale kviitungid ning koostatakse materjalide vastuvõtu-üleandmise akti. Kostja võttis raha, kuid kviitungeid ei esitanud. Kostja küsis hagejalt nõu, mida on võimalik osta. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 26. septembri 2013 hinnangu kohaselt osutas kostja patsiendile tervishoiuteenust, mis ei vastanud tervishoiuteenuse osutamise lepingust ning seadusest tulenevatele nõuetele. Teenus ei vastanud heale meditsiinitavale. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9563 (jõustunud
8.juunil 2016) osaliselt patsiendi hagi hageja vastu ning mõistis hagejalt välja patsiendi kasuks kahjuhüvitise 2336 eurot ja viivise 48 eurot 52 senti, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 alusel. Ringkonnakohus jättis patsiendi menetluskulud maa- ja ringkonnakohus 95% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda. Maakohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9563 on tõendatud, et kostja poolt patsiendile tehtud töö hageja juures ei vastanud lepingutingimustele, lepingutingimustele ei vastanud ka töö juurde kuuluvad dokumendid, millega kostja rikkus VÕS § 641 lg-s 1 sätestatud kohustust. Maakohtu hinnangul kostja ei tõendanud oma väidet, et lähtus hageja poolt antud juhistest. Maakohus ei kahelnud hageja seletuse õigsuses, et hageja sai patsiendi probleemist kostja poolt terviseteenuse osutamisel teada alles siis kui patsient esitas hagi hageja vastu, kuna vastupidist ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hagejalt kostja tegevuse tõttu väljamõistetud summade hüvitamist, mis on hageja kahju, sest Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9563 on tuvastatud kahju tekitamine kostja poolt patsiendile mittekvaliteetse teenuse osutamisega hageja juures töötamisel ja patsiendi kasuks on hagejalt välja mõistetud kahjuhüvitis, viivis ja menetluskulud. Kui kostja ei oleks rikkunud kohustust osutada nõuetekohast hambaraviteenust, ei oleks patsiendil tekkinud kahju, mis mõisteti välja hagejalt Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9563. Maakohus leidis, et hageja menetluskulude kandmine ja patsiendi menetluskulude jätmine 95% osas hageja kanda on kahju, mis on põhjuslikus seoses kostja tegevusega ja selle väljamõistmine kostjalt hageja kasuks on põhjendatud. Harju Maakohtu 30. augusti 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-9563, mis on jõustunud 16. septembril 2016, on hagejalt patsiendi kasuks välja mõistetud menetluskuludena 4908 eurot 85 senti ja viivis alates kohtumääruse jõustumisest
kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-9563 olid 610 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, millega hagiavaldus osaliselt rahuldati ja saata asi maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlus- ja materiaalõigusnorme, hinnanud ebaõigesti ja erapoolikult tõendeid ning teinud ebaõige otsuse. Antud vaidluse keskseks küsimuseks on, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping või töövõtuleping. Kostja hinnangul oli sõlmitud tööleping ning sellest tulenevalt on hageja nõuded aegunud. Maakohus on otsuses töölepingu sõlmimist käsitlenud üksnes pealiskaudselt ja formaalselt ja jätnud tähelepanuta asjaolud, milliseid tuleb töösuhte tuvastamise vaidluse puhul käsitleda. Puudub vaidlus, et poolte vahel puudus kirjalik kokkulepe. Hageja esitas 15. septembril 2015 tõendid, millest nähtub, et hageja on väljastanud kostja nimele kassa väljamineku orderid aprillis 2011 ja juunis 2011 ehk enne 2011 oktoobrit kui sõlmiti väidetav töövõtuleping. Maakohus jättis käsitlemata hageja poolt esitatud arved, mis tõendavad, et kostja poolt teostatud tööde eest on raha vastu võtnud hageja. Maakohus pidas hageja ütlusi usaldusväärseteks, kuigi hageja ütlused on vastuolus hageja enda poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega. Hageja leiab, et poolte vaheline õigussuhe on iseloomulik töölepingule, nt patsiente otsis hageja, mitte kostja, hageja pani patsiente kirja ja kostja käis tööl ja tegi tööd hageja vahenditega, hageja tagas tööriietuse ja töövahendid. Kostja allus hageja juhtimisele ja kontrollile. Maakohus ei ole võtnud sisulist seisukohta aegumise kohaldamise osas, sh ei ole välja selgitanud, millal hageja sai või pidi teada saama, et patsiendil on nõue hageja vastu. Põhjendamatu on maakohtu poolt hüvitise väljamõistmine lähtudes hageja poolt peetud kohtumenetlusest patsiendiga. Kui hageja nõue ei ole aegunud, saaks kostjalt välja mõista kahjuhüvitise, mis ei ületa hagejalt esialgselt nõutud summat. Kulutusi, mida hageja on kandnud seoses tsiviilasja nr 2-14-9563 menetlusega, ei ole põhjustanud kostja. Kulutuste hüvitamine kostja poolt oleks põhjendatud kui hageja oleks kaasanud kostja kolmanda isikuna tsiviilasja nr 2-14-9563 menetlusse ja esitanuks seejärel nõude kostja vastu (TsMS § 216).
5.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole kunagi olnud hageja töötaja ning pooled ei ole sõlminud töölepingut. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille alusel kostja kohustus omal riisikol osutama tervishoiuteenused. Vastavalt töövõtulepingu nr 20911 p-le 8, oli töövõtja kohustatud jooksvalt informeerima tellijat töö teostamise käigus tekkinud probleemidest ning nõudma tellijalt juhiseid ja informatsiooni. Kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ja tingimusi. Kostja teenus ei vastanud heale meditsiinitavale. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja tõendanud ega ümber lükanud hageja väidet, et hagejal oli kostjaga sõlmitud töövõtuleping ja et kostja tekitas hagejale kahju ning kostja poolt hageja patsiendile teostatud ravi ei vastanud heale meditsiinitavale. Kostja on kohustatud kandma kõik töö puuduse kõrvaldamisega seotud kulud, sh töö- ja materjalikulud kui ka muud kulud, mille hüvitamist nõuab hagejalt patsient.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest 5518 eurot 85 senti, sissenõutavaks muutunud viivise alates 4. märtsist 2014 ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega saadab hageja nõude kostja vastu tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest hüvitise saamiseks maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja muudab viivise arvestust. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus kostja kanda. Ühtlasi muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja soovib 31. detsembril 2014 maakohtule esitatud hagis kahju 2528 euro 72 sendi hüvitamist ja lisanduva viivise väljamõistmist. Hageja väitel oli tema kahjuks summa, mille kostja sai raviteenuse osutamise eest ja jättis hagejale tasumata (I kd, tl 117 pöördel). Nõude aluseks oli Harju Maakohtu otsusega patsiendile tsiviilasjas 2-14-63261 välja mõistetud kahjuhüvitis. Hageja on tasunud nimetatud nõudelt ka riigilõivu. Maakohus peatas 22. jaanuari 2016 määrusega tsiviilasjas hageja taotlusel menetluse kuni tsiviilasjas 2-14-63261 tehtava lahendi jõustumiseni. Hageja täpsustas 14. juulil 2016 oma nõuet ja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 2336 eurot, viivise 48 eurot 52 senti ja lisanduva viivise. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks 8855 eurot 6 senti. Maakohus rahuldas hageja nõude menetluskulude katteks tehtud kulutuste hüvitamiseks osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja nõuet menetluskulude katteks hüvitise saamiseks nõuetekohaselt menetlenud. TsMS § 423 lg 1 p 11 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu määratud tähtajaks ei ole tasutud riigilõivu esitatud nõude eest. Hageja märkis 14. juuli 2016 menetlusdokumendis, et hagihind on muutunud ning avaldas, et ta tasub täiendava riigilõivu. Maakohus ei ole hageja suurendatud nõuet nõuetekohaselt menetlusse võtnud: kohtu infosüsteemide järgi ei ole hageja maakohtule täiendavalt riigilõivu tasunud. Maakohus on ekslikult määranud kohtuotsuses ja selle põhjendustes tsiviilasja hinnaks 2716 eurot 77 senti, samas rahuldas maakohus hageja põhinõude 7854 euro 85 sendi ulatuses. Hagi täpsustus, millega hageja nõuet suurendas, on esitatud teisel õiguslikul alusel kui esmane nõue, maakohus ei ole küsinud kostja seisukohta selle nõude suhtes. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleb saata TsMS § 657 lg 3 ja § 3401 alusel menetlusse võtmise otsustamiseks.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud poolevahelise õigussuhte olemuse tuvastamise osas ning maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel 20. oktoobril 2011 sõlmitud leping on töövõtuleping. Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-41-11, p 14). VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on seega suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Hagiavalduse järgi asus kostja tööle hambaarsti ametikohale (I kd, tl 3). Juba nimetatu väljendab seda, et lepinguga ei lepitud kokku konkreetset tulemust, kostja pidi hakkama täitma tööülesandeid. Maakohus viitab otsuses töölepingu seadusjärgsetele kohustuslikele
tingimustele TLS § 5 järgi, jättes tähelepanuta, et TLS § 4 lg 2 järgi loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Töölepingule tüüpiliste tingimuste puudumine kohtule esitatud lepingus, mis on pealkirjastatud töövõtulepinguna, ei tähenda töösuhte puudumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pani kostjale patsiente nimekirja hageja, kostja käis tööl ja tegi tööd hageja vahenditega. Kuigi töö eest tasuti otse arstile, pidi arst panema tasu hageja kassasse. Hageja andis kostjale riietuse, võimaldas seadmete ja materjali kasutamise. Seega sisuliselt juhtis hageja kogu kostja tööprotsessi. Hageja ei ole ka selgitanud, missugune oli see tulemus, mida kostja kui hambaarst oleks VÕS § 635 lg 1 järgi pidanud saavutama. Materjalide eest raha andmine kostjale, ei tähenda töövõtulepingut hageja ja kostja vahel, seda ka arvestades kostja lepingus kokkulepitud tasu 5 eurot tunnis. Tööaja valimise võimalus ja kostja tegelik vähene tööpäevade arv lepingu kestvuse jooksul ei muuda lepingulist suhet töövõtulepinguks. Hageja heidab kostjale hagis ette teavitamiskohustuse rikkumist, mis vastab TLS § 15 lg-s 2 p-des 7 ja 8 nimetatud kohustuse rikkumisele.
8.Hageja nõue kostja vastu on oma olemuselt seega TLS § 72 järgne kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on hageja nõue aegunud, ei ole õiguslikult põhjendatud. TLS § 74 lg 4 järgi aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Riigikohus on 5. aprilli 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-11-17 p-s 11 leidnud, et tööandja TLS § 76 lg 2 alusel töötaja vastu esitatud nõue aegub TLS § 74 lg 4 järgi 12 kuu jooksul üldjuhul arvates ajast, mil tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend. Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti hagejalt välja kahjuhüvitis patsiendile tervishoiuteenuse osutamise lepinguga tekitatud kahjuhüvitis 2336 eurot, viivis 48 eurot 52 senti ja edasiulatuv viivis, jõustus 8. juunil 2016. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
9.Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 8, et hageja nõue kostja vastu on TLS § 72 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja TLS § 72 kohaselt kasutada VÕS-is ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. TLS § 15 lg 2 p 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kohustatud hüvitama patsiendile kahju, mis on tekkinud kostja poolt raviteenuse mittenõuetekohase osutamise tagajärjel, kostja on rikkunud sellega TLS § 15 lg 2 p-i 5. Hageja väitel on kostja jätnud teda teavitamata töö tegemisel ilmnenud probleemidest. TLS § 15 lg 2 p 7 järgi peab töötaja teatama viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu. Seega on kostja rikkunud töölepingut, jättes hagejale teatamata patsiendi raviprotsessis ilmnenud probleemidest. Töötaja hoolsuse määra hindamisel tuleb lähtuda TLS §-s 16 sätestatust. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2, vt Riigikohtu 25. november 2015. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-151-15, p 12). Süüline vastutus tuleneb ka tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevalt VÕS § 758 lg 2 ja 770 järgi, mis oli aluseks hageja vastutuse hindamisel tsiviilasjas 2-14-9563. Ringkonnakohus leiab, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 33 (I kd, tl 3) ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega on tõendatud, et kostja ei osutanud teenust vähemalt vajaliku hoolsusega. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale tekkinud kahju on seotud kostja kohustuse rikkumisega, raviteenuse osutajale pidi olema
võimalik kahju ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi. Hagejalt mõisteti patsiendi kasuks tsiviilasjas nr 2-14-9563 välja 2336 eurot, mis seisnes patsiendi poolt hagejale makstud tasus ravi eest. Hageja väitel ei andnud kostja patsiendi poolt makstud tasu hagejale (I kd, tl 117) üle. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses hageja esialgses hagiavalduses nõutud summa suurust. Seega vastutab kostja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest TLS § 72; § 15 lg 2 p-de 5 ja VÕS § 115 alusel.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult rahuldanud hageja viivisenõude. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates 4. märtsist 2014 (tsiviilasjas 2-14-9563 hagi esitamisest) kuni 30. maini 2017 summas 611 eurot 12 senti. Hageja esitas hagiavalduse 31. detsembril 2014, milles taotles lisanduva viivise välja mõistmist alates hagiavalduse esitamisest (I kd, tl 6). Ka hagiavalduse täpsustuses taotles hageja lisanduva viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (II kd, tl 13). Ringkonnakohus selgitab, et hagimenetluses on kohus seotud esitatud taotlustega ning kohus ei saa ilma menetlusosalise taotluseta nõuet muuta. Käesolevalt on maakohus muutnud hageja viivisenõude algusperioodi. Maakohus on põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 14. juulil 2016 esitatud täpsustatud hagiavalduses märgitud sissenõutavaks muutunud viivise 48 eurot 52 senti. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates hagiavalduse esitamisest 31. detsembrist 2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19. oktoobrini 2017 summas 525 eurot 53 senti järgnevalt, millele lisandub 48 eurot 52 senti. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis hageja kasuks alates
20.oktoobrist 2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle põhivõla (2336 euro).
11.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest summas 5518 eurot 85 senti ja viivise arvestuse alates 4. märtsist 2017. a osas ning rahuldab hagi osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse määramisel arvestab kohus, et ringkonnakohus jätab hageja nõude kahjuhüvitise summas 5518 eurot 85 senti osas läbi vaatamata ja kostja ei ole sellele kahjunõudele saanud seisukohta esitada, mistõttu ringkonnakohus rahuldas hageja
31.detsembri 2014 hagiavalduses esitatud nõude. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hageja esialgne hagiavaldus rahuldatakse ja hagiavalduse täiendus jääb läbi vaatamata, tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Maakohus ei määranud menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 174 lg 4 tulenevalt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.