G.L hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.01.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2577,24 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G.L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): G.L (isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap ja advokaat Siiri Kuusik (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ AMBRIFA MEDICUM (registrikood 10972046, asukoht Tartu mnt 30-2,
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563
10115 Tallinn, e-post XXX), lepinguline esindaja Vladimir Kolga (e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.01.2016 otsus tühistada osaliselt, osas, millega maakohus jättis rahuldamata G.L hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM vastu põhinõudes summas 2336 eurot, viivisenõudes summas 48,52 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.
3.1.Mõista välja OÜ-lt AMBRIFA MEDICUM G.L kasuks põhivõlg 2 336 eurot ja viivis 48,52 eurot.
4.Mõista välja OÜ-lt AMBRIFA MEDICUM G.L kasuks viivis põhivõlalt (2336 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.03.2014 kuni põhinõude tasumiseni.
5.Jätta G.L menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95 % ulatuses OÜ AMBRIFA MEDICUM kanda ja ülejäänud osas G.L kanda ning OÜ AMBRIFA MEDICUM menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.03.03.2014 esitas G.L (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM (kostja) vastu, paludes viimaselt välja mõista kahju hüvitise summas 2336 eurot, viivise 225,41 eurot ning viivise kahjunõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni, menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 30.10.2011 kostja poole hambaraviks, ülemise proteesi paigaldamiseks ning alumise hambajuure eemaldamiseks. Teenust osutas hambaarst Y, kes teatas, et alumise hambajuure eemaldamine ei ole vajalik ning tegi soovitused ravi osas. Hageja nõustus välja pakutud raviga.
3.Ravi järgselt oli proteesi kandmine ebamugav ning paigaldatud kroon tuli juba nädal hiljem lahti. Dr Y paigaldas krooni uuesti. Proteesi kandmine oli taas ebamugav ja 28.11.2012 tuli kroon uuesti lahti. Hambad muutusid ravi tulemusel ülitundlikuks. Dr Y leidis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563
4.Hageja maksis kostjale kokku 2336 eurot. Kostja osutas hagejale järgmisi tervishoiuteenuseid: ravi planeerimine, mis hõlmas muu hulgas haige uurimist ja konsultatsiooni; juureravi mitmel hambal, sealhulgas hammastel nr 45 ja 46; 18.12.2012 panoraamröntgenülesvõtte tegemine; ülemise totaalproteesi tegemine; hamba nr 34 ravi; mitme ülemise hamba eemaldamine; anesteesia; hammaste nr 11, 12, 13, 16, 21 eemaldamine; alginaatjäljendi tegemine; kahekihilise silikoonjäljendi tegemine; amputatsioon; kolme kanaliga hamba juurekanali avamine ja laiendamine, loputamine, puhastamine ja ajutise täidise panemine; ravimivahetus juurekanalites; juurekanalite täitmine; täidise panemine; valguskõvastuvad täidised.
5.14.12.2012 pöördus hageja teisesele hindamisele OÜ-sse Lille Hambaravi, kus tuvastati, et hambajuurte tõttu ei saanud kostja paigaldatud hambasilda hagejale panna. Käesolevaks ajaks on ravi OÜ-s Lille Hambaravi lõppenud ning ravi eest tasus hageja OÜ-le Lille Hambaravi kokku 830 eurot.
6.21.06.2013 pöördus hageja tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole hindamaks, kas temale kostja poolt osutatud tervishoiuteenus oli nõuetekohane. 26.09.2013 hinnangu kohaselt ei vastanud kostja tervishoiuteenus heale meditsiinitavale.
7.Hageja pöördus kostja poole ja palus tehtud kulutused (tasu tervishoiuteenuse osutamise eest) hüvitada. Kostja seda teinud ei ole.
8.Hageja leiab, et kostja pidi olema hageja kahjunõudest teadlik hiljemalt 01.01.2013, kuna hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud teenusega rahulolematust ning teatanud soovist saada makstud tasu tagasi. Viivise nõue perioodi 01.01.2013 – 03.03.2014 eest on kokku 225,41 eurot.
9.Kostja ei ole tõendanud, milline oli konkreetse patsiendi hambaravi kui tervishoiuteenuse vastav tase, ravijuhendi olemasolu ega selle järgimist. Seega ei ole antud juhul tuvastatud, millele tuginedes kostja hagejale ravi osutas. Kostja ei ole tõendanud, et ravi osutati nõuetele vastavalt, hagejale pandud diagnoos ja teostatud ravi olid õiged.
10.Lähtuvalt VÕS § 772 lg-st 2 oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada. Lepingu lõpetamine ei vabasta kostjat vastutusest. Kostja ei ole tõendanud, et hageja vaevused olid põhjustatud lepingu lõpetamisest ning et juhul, kui kostja oleks hagejat edasi ravinud, poleks hageja kannatusi tekkinud. Lepingu lõpetamine ei loo olukorda, kus kostjal polnud ravijuhendi järgimise kohustust. Kostja vastuväited
11.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Kostja vastuse kohaselt pöördus hageja kostja poole hambaravi saamiseks 30.10.2011. 30.10.2011 diagnoosis kostja hagejal hammaste nr dd 43, 45 ja 46 Periodontitis Chronica. Hageja tasus tervishoiuteenuse eest kokku 2336 eurot.
13.Kostja leiab, et vaidlusese on see, kas hagejal oli õigus leping kostjaga üles öelda ning nõuda sellest tulenevalt kostjalt tasu tagastamist.
14.Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 hinnangus on leitud, et puudused (põletikud) esinesid vaid hammaste dd 45 ja 46 ravis. Ülejäänud kostja töö oli seega nõuetekohane.
15.Hagejale ei osutatud teenuseid kuni 2012 lõpuni, vaid hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 15.04.2012 ilma, et ravi oleks lõpuni viidud. Hageja füüsilised kannatused on põhjustatud ravi lõpetamata jätmisest, kuna hagejale olid paigaldatud ajutised täidised ja ravi lõpule ei viidud. Hageja ei teavitanud kostjat teenuste puudustest piisavalt täpselt ega esitanud nõuet töö parandamiseks. Hagejale on ajavahemikus alates 30.10.2011 kuni 19.02.2012 osutatud hammaste nr 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 ravi. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt ei leidnud tõendamist, et hageja hammaste nr 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 hambaravi teostamisel ning ülemise proteesi paigaldamisel olid esinenud raviteenuste mitte vastavused või muud rikked.
16.Kostja märgib, et OÜ Lille Hambaravi hambakaardis puudub objektiivne suuõõne olukorra kirjeldus patsiendi pöördumisel raviasutusse ning pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kogu OÜ Lille Hambaravi teenused olid tingitud hilisema täiendava ravi vajadusest.
17.VÕS § 772 lg 2 alusel oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping üles öelda omal soovil ning hageja 15.04.2012 hambaravile mitte ilmumine tuleb lugeda lepingu ülesütlemiseks hageja poolt, kuid sellise avalduse esitamine ei andnud hagejale õigust nõuda tagasi ettemaksu ja jätta oma lepingulised kohustused täitmata. Menetluse edasine käik
18.Harju Maakohus rahuldas 03.12.2014 otsusega hagi osaliselt (kohaldades VÕS § 758 lg 1, § 115 lg 1 ja TsÜS § 132 lg 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2336 eurot, viivise 192,72 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt (2336 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.12.2014 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
19.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.05.2015 otsusega Harju Maakohtu 03.12.2014 otsuse ning saatis asja Harju Maakohtule uuesti läbi vaatamiseks, kes andis pooltele täiendavad tähtajad tõendite ja seisukohtade esitamiseks tulenevalt ringkonnakohtu juhistest.
20.Kostja esitas maakohtule kronoloogilise ülevaate hagejale tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel osutatud teenustest, rõhutades, et ajavahemikus alates 30.10.2011 kuni 19.02.2012 osutati hagejale hammaste nr. 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 ravi ning Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt ei leidnud tõendamist, et hageja hammaste nr. 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 hambaravi teostamisel ning ülemise proteesi paigaldamisel esinesid raviteenuste mitte vastavused või muud rikked.
21.Hageja esitas maakohtule OÜ Lille Hambaravi ravikaardi, millest nähtus detailne teostatud ravi ning selle maksumus. Hageja märkis, et kostja ei ole tõendanud, milline oli konkreetse patsiendi hambaravi kui tervishoiuteenuse VÕS §-le 762 vastav tase, ravijuhendi olemasolu ega selle järgimist, millist ravi hageja vajas ja et hagejale osutatud ravi oli näidustatud, et iga raviteenuse osutamiseks vajalikku komponenti teostati VÕS § 762 nõuetele vastava teenuse osutamisega, et hagejale pandud diagnoos ja teostatud ravi olid õiged. Esimese astme kohtu otsus
22.Harju Maakohus jättis 11.01.2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
23.Tallinna Ringkonnakohus asus 22.05.2015 otsuses seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas kostja poolt hagejale osutatud hambaraviteenus oli mingis ulatuses nõuetele vastav ning kas pooltevaheline leping kehtib või on see lõppenud.
24.VÕS § 722 lg 2 kohaselt võib patsient tervishoiuteenuse osutamise lepingu igal ajal põhjust avaldamata üles öelda. Seega on patsiendil piiramatu õigus tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud leping igal ajal üles öelda (v.a tahtest olenematu vältimatu
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 psühhiaatrilise abi korral). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohus on seisukohal, et hageja ilmumata jätmist kostja vastuvõtule 15.04.2012 saab käsitleda lepingu järeldusliku ülesütlemisena. Kuivõrd seaduses ei ole sätestatud lepingu ülesütlemise osas vorminõudeid, võis hageja lepingu üles öelda ka kaudse tahteavaldusega, s.t vastuvõtule ilmumata jätmata. Seega loeb kohus, et hageja ja kostja vaheline tervishoiuteenuse osutamise leping on lõppenud VÕS § 772 lg 2 alusel.
25.Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled on sõlminud tervishoiuteenuse osutamise lepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 kohaselt. VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Seega dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral peab tervishoiuteenuse osutaja kahju hüvitamise kohustuse vabanemiseks tõendama, et vaatamata patsiendi tõendatud kahjule ei ole tervishoiuteenuse osutaja rikkunud lepingut või rikkumine ei ole põhjuslikus seoses kahjuga või puudub tervishoiuteenuse osutaja süü.
26.VÕS § 769 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 koosoleku protokollis on tuvastatud, et kostja on rikkunud dokumenteerimiskohustust (hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted, kaardil on kirjas, et teostati juureravi mitmel hambal, kuid ei ole ühtegi märget juureravi käigus tehtud röntgenülesvõtete kohta). Eeltooduga on kohus esitatud tõendite pinnalt seisukohal, et kostja on rikkunud dokumenteerimiskohustust (VÕS § 769). Kostja ei ole kohtule esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale.
27.Seega tuleb kostjal tõendada vastutust välistavate asjaolude esinemist juhul, kui hageja tõendab kahju tekkimise.
28.Tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti (VÕS § 762). Ringkonnakohus on märkinud, et kostjal tuleb tõendada, millist ravi patsient vajas, eelkõige saab vastavat asjaolu tõendada ravijuhend või eksperdiarvamus.
29.Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tegutses hagejale raviplaani koostamisel ravijuhis(t)e alusel. Ravijuhised on arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemise vahendid, kuid mitte iseenesest õiguslikult siduvad. Kohus on seisukohal, et üksnes ravijuhiseid ei saa pidada tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitajaks, kuna iga patsendi raviplaani koostamisel tuleb lähtuda terviserikke eripärast ja ulatuses. Antud juhul kostja ei ole ka selgitanud, kas on kaldunud ravijuhistest kõrvale ning millest tulenevalt valis hambaarst just sellise raviplaani. Kostja ei ole kohtule esitanud ka ekspertarvamust, mis kinnitaks kostja raviteenuse osutamise kvaliteedi nõuetele vastavust. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid asjaolu kohta, millist ravi hageja vajas, vaid on seda enda seisukohtadega selgitanud. Hageja pöördus kostja poole 30.10.2011 ülemise proteesi paigaldamiseks ja alumise hambajuure eemaldamiseks, hambaarst tegi ravi osas endapoolsed soovitused, mille läbiviimisega hageja nõustus. Kostja on kohtule selgitanud, et hambaarst diagnoosis 30.10.2011 hageja hammastel nr dd 43, 45 ja 46 periodontitis chronica ehk kroonilise hamba juuretipupõletiku.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 Kostja on selgitanud, et raviplaan hammastel nr 46 ja 45 ei ole lõpule viidud, mistõttu jäid hageja hammastesse ajutised täidised ja ajutised hambaproteesid. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 koosoleku protokollis on tuvastatud, et 18.12.2012 tehtud panoraamülesvõttel on näha juurealused põletikud hageja hammastel dd 46, 45 tulenevalt C poolt antud eksperthinnangust (antud 15.09.2013). Hambaravi Dentores Dental Care OÜ 20.07.2013 antud hinnangu kohaselt vajas uuesti paigaldamist ülalõua totaalprotees ja ravi vajas hammas nr dd 34. OÜ Lille Hambaravi on 14.12.2012 tuvastanud, et hambajuurte tõttu ei saa kostja paigaldatud hambasilda hagejale suhu panna. Kohus märgib, et eelnimetatud tõenditest ei tulene, et täiendav hambaravi tuli hagejale teostada seoses kostja puuduliku või ebakvaliteetse teenusega. Kostja on kohtule läbivalt selgitanud, et raviteenuse osutamine jäi kostjal pooleli ning seda hagejast tulenevast asjaolust ning nähtuvalt eelviidatud tõenditest olidki problemaatilised hambad dd 46, 45, mille ravi ei õnnestunud kostjal tulenevalt hagejast lõpuni viia.
30.Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas hagejale saabunud negatiivne tagajärg (proteesi sobimatus, hambakrooni mitmekordne lahtitulek) on saabunud just kostja tegevuse tagajärjel. Hagejal on OÜ-s Lille Hambaravi parandatud hambaid nr dd 43, 44, 45 ja 46. Hambaravi Dentores Dental Care OÜ-s on hagejale asetatud suhu uus ülalõua totaalprotees ning teostatud hambale nr dd 34 juurekanaliravi. Hageja pöördus Hambaravi Dentores Dental Care OÜ poole 11.04.2013 ning OÜ Lille Hambaravi poole 14.12.2012, kostja juures teostati hagejale viimane teenus 18.02.2012. Seejuures kohus märgib, et hageja pöördus esmakordselt teise hambaraviteenust osutava ettevõtte, s.o OÜ Lille Hambaravi poole üle poole aasta hiljem peale kostja poolt tervishoiuteenuse viimast osutamist. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja on selgitanud, et ravi ei olnud lõpetatud ning hageja pöördus teise hambaravi osutava ettevõtte poole üle poole aasta hiljem, ei ole võimalik tuvastada, et hagejale saabus negatiivne tagajärg just kostja poolt osutatud raviteenuse tõttu. Kohus märgib, et hagejal esines kaebusi ka kostja poolt teenuse osutamise ajal ning kostja selgitas hagejale, et tegemist on pikaajalise raviteenusega, kuid hageja loobus vaatamata sellele raviteenuse lõpuleviimisest.
31.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud tervisekahjustuse tekkimist kostja poolt. Olukorras, kus hageja ise on katkestanud ravi, ei ole välistatud, et hagejale tekkinud vaevused tõi kaasa just hagejapoolne ravi katkestamine. Lisaks on kohus seisukohal, et tervishoiuteenuse osutamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamisega võivad kaasneda riskid, mis tähendab, et ka korrektse tervisehoiuteenuse osutamise korral ei pruugi igakordselt saabuda soovitud tagajärg, mis võib muuhulgas olla tingitud patsiendi enda käitumisest. Olukorras, kus tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on 26.09.2013 koosoleku protokollis märkinud, et patsient ei ole aastaid hambaarsti juures käinud, ei ole välistatud, et hageja hammaste ravimine pidigi toimuma pika aja vältel, nagu seda on selgitanud kostja.
32.Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole asjas esitatud tõendite pinnalt võimalik tuvastada, et hagejale on saabunud just kostja poolt osutatud hambaraviteenuse tagajärjel kahju. Ka ringkonnakohus on märkinud, et Hambaravi Dentores Dental Care OÜ hinnangust ja C eksperthinnangust ei ole võimalik järeldada, millises osas ei vastanud ja millises osas vastas hambaraviteenus nõuetele. Eelnimetatud asjaolusid ei ole pooled ka käesolevas menetluses kohtu ette toonud, olenemata asjaolust, et nii ringkonnakohus kui ka maakohus on tõendite esitamise vajalikkusele viidanud. Kohus selgitab, et tervishoiuteenuse osutamisel tuleb järgida kvaliteedi tagamise formaalseid nõudeid, lisaks neile tuleb järgida ravijuhiseid ning head meditsiinilist tava ja
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 meditsiinieetikat. Sotsiaalministri 16.05.2008 määrus nr 27 „Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine“ § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et hoolsuskohustuse rikkumisel tuleb täiendavalt arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 koosoleku protokollis ei ole märgitud, mida on silmas peetud asjaolu osas, et kostja poolt teostatud ravi ei vasta heale meditsiinitavale. Olenemata asjaolust, et just kostjal lasub vastutusest vabastavate asjaolude tõendamise kohustus, märgib kohus, et esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada VÕS § 762 nimetatud kohustuse rikkumist, kuna hageja ei ole tõendanud, et talle on tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud just tulenevalt kostjast kahju. Kohus on asunud seisukohale, et hagejale osutati hambaraviteenust, mis oma olemuselt oli hageja tervislikust seisundist tulenevalt pikaajaline ravi, kuid hageja loobus sellest enne ravi lõppu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole leidnud tuvastamist, et kostja oleks tervishoiuteenust hagejale osutades rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingus nimetatud hoolsuskohustust.
33.Eeltooduga on kohus tuvastanud, et kostja on rikkunud üksnes dokumenteerimiskohustust. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise tagajärjed on sätestatud VÕS § 770 lg-s 3, mida tuleb kohaldada koos sama paragrahvi lõikega 1, mille kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja arst vastutavad üksnes oma kohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kohus on lähtuvalt hageja väidetest ning asjaolus esitatud tõenditest seisukohal, et antud juhul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et hagejale väidetavalt tekkinud kahju on põhjuslikus seoses dokumenteerimiskohustuse rikkumisega. Seega ei ole kahju hüvitamise koosseis antud juhul täidetud ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.
35.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ning teha asja suus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
36.Apellant leiab, et maakohus on valesti hinnanud tõendeid, rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust, kohus ei järginud Tallinna Ringkonnakohtu poolt esitatud seisukohti ning tõendamiskoormist.
37.Maakohus leidis, et apellandil vastustaja tegevusest kahju ei ole tekkinud. Antud juhul vastustaja aga nõutud asjaolusid ei esitanud ega tõendanud teenuse nõuetelevastavust ning kohast osutamist. Seega ei ole maakohtu eeltoodud seisukoht põhjendatud. Juhul, kui maakohus olekski saanud asuda seisukohale, et isegi nõuetele mittevastava teenuse osutamisel ei saanud apellandi väljatoodud kahju apellandile tekkida, oleks pidanud kohus selgitama, millistest tõenditest täpsemalt kohtu seisukoht tuleneb. Sellisel juhul oleks olnud põhjendatud mittekohase teenuse osutamisest tuleneva kahju väljamõistmine. On ebausutav, et mittevastav teenus mitte mingit kahju ei tekita.
38.Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ilmneb, et küsimus oli väljamõistetava summa suuruses ning argumentatsioonist tulenevalt tuleb vähemalt mingis osas pidada hagi rahuldamist põhjendatuks.
39.Maakohus tuvastas õigesti, et vastustaja on rikkunud dokumenteerimiskohustust, kuid jättis otsuses õigusvastaselt tuvastamata, et vastustaja ei ole täitnud tõendamiskohustust, mistõttu tuleb eeldada, et teenus ei vastanud nõuetele.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563
40.Tulenevalt dokumenteerimiskohustuse rikkumisest oli vastustaja kohustus tõendada, et tema osutatud teenus oli vastav ning põhjuslikku seost ei esine. Selle vastustaja poolt tõendamata jätmisel pidi kohus eeldama, et apellandi esitatud väited on õiged ning põhjuslik seos on olemas. Seega on maakohus vääralt hinnanud tõendeid ning teinud tõenditest tõendamiskoormist arvestamata valed järeldused.
41.Maakohus on järelduste tegemisel lähtunud kostja selgitustest, mida ei saa pidada kohaseks tõendiks. Menetlusosalise selgitused võivad olla tõendiks, kui need on antud menetlusosalise vande all ülekuulamise käigus (TsMS § 267). Antud juhul menetlusosalist vande all üle ei kuulatud.
42.Õigeks ei saa pidada kohtu seisukohta, mille kohaselt peaks patsient jätkama ravi arsti juures, kelle teenus ei vasta nõuetele ning on loonud usalduse kaotuse olukorra. Dokumenteerimiskohustuse rikkumisest tulenevalt oleks vastustaja aga pidanud tõendama, et just teenuse osutamise lõpetamine tingis kahju.
43.Maakohus on üllatuslikult asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud tervisekahjustuse tekkimist kostja poolt. Tõendamiskoormise kohaselt pidi vastustaja tõendama, et tema poolt osutatud teenusest tingituna ei saanud apellandile kahju tekkida.
44.Maakohus asus seisukohale, et ei ole välistatud, et hagejale tekkinud vaevused tõi kaasa just hagejapoolne ravi katkestamine. Vastustaja selliseid tõendeid ei esitanud, mistõttu jääb kohtu seisukoht arusaamatuks.
45.Seadusega ei saa kooskõlas olevaks pidada ka seisukohta, mille kohaselt võivad tervishoiuteenuse osutamisega kaasneda riskid, mis tähendab, et korrektse teenuse osutamise korral ei pruugi soovitud tagajärg saabuda. Apellant märgib, et sellest tulenevalt ongi oluline, et tervishoiuteenuse osutaja dokumenteeriks kõik vajalikud asjaolud, mis võimaldaks ka hiljem hinnata, kas teenus oli nõuetekohane. Kui teenus ei olnud nõuetekohane, ei saa panna riski patsiendile.
46.Maakohus on vääralt tõlgendanud asjas esitatud tõendit. Röntgen, mida ekspertkomisjon hindas, oli tehtud pärast vastustaja poolt ravi saamist 18.12.2012. Vastustaja osutas apellandile raviteenuseid vahemikus 30.10.2011-16.02.2012. vastustaja osutatud teenus jättis mulje, et apellant ei ole aastaid hambaarsti juures käinud.
47.Vastuolus VÕS § 770 lg 3 ning Tallinna Ringkonnakohtu ja maakohtu enda poolt selgitatuga, on kohtu seisukoht, et ei ole võimalik VÕS § 762 nimetatud kohustuse rikkumist tuvastada, kuna hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostjast tulenevalt. Asjaolu, et vastutaja omapoolset tõendamiskoormist ei täitnud, ei saa tõlgendada apellandi kahjuks. Vastustaja ei ole tõendanud, et tema poolt osutatud teenus vastas nõuetele ning ei saanud kahju kaasa tuua. Juhul, kui rikutakse dokumenteerimiskohustust, on VÕS § 770 lg-s 3 selgelt ette nähtud, et see muudab tõendamiskoormist.
48.Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et „seega tuleneb VÕS § 770 lõikest 3 üksnes kostja kohustus tõendada kohustuse rikkumise, põhjusliku seose või süü puudumist, kuid ei võta hagejalt kohustust esitada väidetava kahju tekkimise asjaolusid ja tõendeid kahju suuruse kohta“. Tallinna Ringkonnakohtu väljatoodud seisukohtadest ühtegi vastustaja ei tõendanud, maakohus tõlgendas vaatamata sellele asjaolusid apellandi kahjuks.
49.Apellant esitas tulenevalt ringkonnakohtu seisukohtadest selgitavad tõendid, mis teenuseid OÜ Lille Hambaravi osutas. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et seda ei saa pidada vastustaja tegevusest tingitud kahjuks.
50.Apellant leiab, et olukorras, kus vastustaja ei suuda tõendada, et ükski tema osutatud teenusest vastas nõuetele ning oli vajalik, tuleb apellandi kahjuks pidada nii
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 vastustajale tasutud teenuse hinda kui ka täiendava ravi vajadusest tekkinud kulusid. Isegi kui vastustaja osutatud ravi oli mingis osas nõuetekohane ning oli vajalik, saab see mõjutada vaid kahjuhüvitise suurust, kuivõrd täiendava ravi vajadus näitab selgelt, et vähemalt osa vastustaja osutatud teenusest ei olnud nõuetekohane. Asjaolu, millises ulatuses vastustaja osutatud teenus oli nõuetekohane ja vajalik, peab tõendama aga vastustaja. Vastus apellatsioonkaebusele
51.Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
52.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.
53.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - Hageja pöördus kostja poole hambajuure eemaldamiseks ja proteesi paigaldamiseks. - Poolte vahel sõlmiti tervishoiuteenuse osutamise leping. - Lepingu raames tõmmati välja 5 hageja ülalõualuus paiknevat hammast nr 16, 13, 11, 12 ja 21 (hammaste numbrid I kd, tlk 89) ning nende asemele pandi totaalprotees, raviti alalõualuus olevaid hambaid nr 34, 43, 45, 46, amputeeriti hambad 43, 45, 46 (hammas 47 puudus) ja pandi sinna kroon (asjas nimetatud ka kui sild). - Hageja tasus kostjale lepingu raames osutatud teenuste eest 2 336 eurot. - Poolte vahel sõlmitud leping on lõppenud hageja poolt lepingu ülesütlemisega.
54.Seega nähtub asja materjalidest, et hageja pöördus kostja poole soovides hambajuure eemaldamist ja sinna krooni panemist. Kostja osutatud teenuse käigus tõmmati hagejal välja 5 hammast ülalõualuus ja nende asemele pandi totaalprotees. Nagu kostja kirjast (I kd, tlk 44) nähtub, soovis tervishoiuteenuse osutaja eemaldada hagejal ka alumises alalõualuus olevaid hambaid, kuid kostja keeldus sellest. Seetõttu raviti alalõualuus olevaid hambaid 43, 45, 46, valmistati need ette krooni panekuks ja pandi sinna kroon, samuti raviti hammast 34.
55.Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist ja kahjuks loeb kogu summa tasumist kostjale e 2 336 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hageja kahjunõue sellel, et kostja on poolte vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud seetõttu, et kostja määratud ravi ei olnud põhjendatud ning lisaks seetõttu, et teostatud ravi kvaliteet, sh paigaldatud kroon ja protees ei vastanud VÕS § 762 nõuetele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tekitanud hagejale diagnoosivea ja vale raviga kahju, mille hüvitamise eest kostja vastutab.
56.Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb kõigepealt tuvastada, kas tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud. Juhul kui kohus tuvastab, et tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud, siis tuleb kindlaks teha, kas isik on kohustuse rikkumises süüdi, kas isikul, kes kahju hüvitamist nõuab on tekkinud kahju ning kas eksisteerib põhjuslik seos lepingu rikkumise ning kahju vahel.
57.VÕS § 770 lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 dokumenteerimata. VÕS § 769 esimese lause järgi tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu (I kd, tlk 14-15) järgi puudub kostja esitatud hageja hambakaardis objektiivse staatuse ehk suuõõne olukorra kirjeldus patsiendi pöördumisel raviasutusse. Hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted. Kuna kostja jättis dokumenteerimiskohustuse täitmata, siis on kostja tõendada, et ta ei ole lepingut rikkunud, süü puudumist ja põhjusliku seose puudumist hageja kahju ja kostja võimaliku lepingu rikkumise vahel.
58.Ringkonnakohtu arvates on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga, kes tuvastas, et kostja ei ole täitnud VÕS § 762, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, tõendatud kostja poolt hagejaga sõlmitud lepingu rikkumine. Ringkonnakohtu arvates nähtub tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust, et kuna hambakaardis pole dokumenteeritud hageja hammaste (suuõõne) seisundit, tegemata on röntgenülesvõte ja puudub raviplaan, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja millises ulatuses oli hagejale kostja osutatud ravi vajalik. Maakohus selgitas, et kostja peab esile tooma ja tõendama, millist ravi hageja vajas, hagejale pandud diagnoosi, lisaks seda, et teostatud ravi oli õige ning et kostja osutas teenust sellist teenust osutavalt isikult tavaliselt oodatava hoolega (I kd, tlk 195). Ringkonnakohtu arvates on kostja jätnud tõendamata, et hagejale osutatud teenused oli näidustatud, va krooni panemine 47 hamba asendamiseks. Hageja hambakaardilt nähtub, et hagejal 47 hammas puudus, seega oli vastavalt hageja soovile krooni panek puuduva hamba asendamiseks näidustatud.
59.Tõendamata on vajadus kõikide hammaste raviks ja hammaste eemaldamiseks. Kostja väidete kohaselt teostati hammaste eemaldamine, lähtudes hageja suuõõne seisundist. Ainuüksi väide, et hambaravi ekspert C tuvastas (I kd, tlk 48), et hageja polnud käinud pikka aega hambaarsti juures, selliste protseduuride vajalikkust ei tõenda. Kostja on väitnud, et hambaarst diagnoosis 30.10.2011 hageja hammastel 43, 45, 46 periodontitis chronica ehk kroonilise hamba juuretipupõletiku, kuid see väide on tõendamata.
60.Lisaks on asja materjalidele lisatud tõenditega tõendatud, et kõik kostja ravitud alalõualuus olevad hambad ehk hambad nr 34, 43, 46 ja 45 vajasid täiendavat ravi. TKE hambaravi ekspert C hinnangu kohaselt on 18.12.2012 panoraam röntgenülesvõttel näha juurealused põletikud hammastel, 46 ja 45. Lille Hambaravi hambakaardist nähtuvalt teostati hagejale 43 hamba ravi (II kd, tlk 17). Lille Hambaravi tõendiga (I kd, tlk 10) on tõendatud, et silda hambajuure tõttu enam suhu panna ei saa. Dentore Dental Care teatisest (tlk 43) nähtub, et hambal 34 diagnoositi 2013.a kevadel pulpitis chronica exacerbata ja teostati juurekanaliravi ning hagejale tehti uus ülalõua protees. Kuna krooni all olnud hambaid 45 ja 46 tuli juurealuste põletike tõttu uuesti ravida, lisaks ei sobinud hageja hammastele paigaldatud kroon (sild), siis ainukesed teenused, mille näidustus leidis menetluses tõendamist ehk krooni panemisega seotud teenused puuduva 47 hamba asendamiseks, olid tehtud kostja poolt mittenõuetekohaselt ehk lepingut rikkudes. Kokkuvõtvalt tuleb kostja lepingu rikkumiseks lugeda mittenõuetekohaselt osutatud teenust, so dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmist ja ebaõigelt läbiviidud ravi, mis tõi kaasa täiendava ravivajaduse.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563
61.Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. VÕS § 103 lg 1 esimese lause järgi eeldatakse kohustuse rikkumise mittevabandatavust. Sellest sättest tulenevalt eeldatakse ka lepingut rikkunud isiku süüd. Eelpooltoodu kohaselt on kostja lepingurikkumine tõendamist leidnud. Kostja süü puudumist tõendanud ei ole. Tõendatud on asjas aga vastupidine ehk kostja süü, sest Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust (I kd, tlk 14-15) nähtuvalt ei ole kostja osutanud teenust vastavalt VÕS §-le 762, mille esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kostja on asjas esile toonud, et hageja soovil raviti hambaid 43, 45 ja 46, kuid ilma garantiita. Mida tähendab kostja arvates ilma garantiita hambaravi, seda ei ole kostja selgitanud. Ringkonnakohus osutab, et tervishoiuteenuse osutamise leping on käsundi tüüpi leping ning seetõttu ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida niikuinii alati patsiendi jaoks positiivset lõpptulemust, samas peab ta raviteenuse osutamisel teenuse osutamise protsessi läbi viima nõuetekohaselt.
62.Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja tasus kostjale osutatud teenuste eest 2336 eurot. Tasutu tõttu vähenes hageja vara. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna kostja rikkus lepingut ning tõendamata on see, et kostja poolt teenuse osutamine mingis ulatuses oli vajalik ja nõuetekohane, siis võib hageja makstud summat kostjale pidada hageja kahjuks.
63.Maakohus tuvastas, et kostja jättis dokumenteerimiskohustuse täitmata, kostja ei ole tõendanud, millist ravi hageja vajas ning et kostja osutatud ravi oli nõuetekohase kvaliteediga. Sisuliselt leidis maakohus, et kostja poolt jäi tõendamata, et ta ei rikkunud lepingut ja süü puudumine. Samas leidis maakohus, et esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas hagejale saabunud negatiivne tagajärg (proteesi sobimatus, hambakrooni mitmekordne lahtitulek) on saabunud just kostja tegevuse tagajärjel. Maakohus leidis, et hoolimata sellest ei pea kostja hagejale kahju hüvitama, sest hageja jättis kokkulepitud ajal kostja juurde teenuse saamiseks ilmumata.
64.VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Seega tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud hagejale kahju, st ilma selle veata ei oleks hagejal kahjulikke tagajärgi tekkinud.
65.Maakohus tuvastas, et hageja ravi kostja juures jäi poolikuks ning sellest tulenevalt, et olukorras, kus hageja ise on katkestanud ravi, ei ole välistatud, et hagejale tekkinud vaevused tõi kaasa just hagejapoolne ravi katkestamine. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus oma seisukohta kujundades tähelepanuta, et põhjusliku seoses puudumise kostja poolt kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel pidi tõendama kostja. Asjas pole tõendeid põhjusliku seose puudumise kohta esitatud. Ringkonnakohus osutab, et põhjusliku seose puudumist ei saa eeldada. Lisaks leiab ringkonnakohus, et maakohus pole eristanud hagejale osutatud teenuseid. Hageja ülalõualuust tõmmati 5 hammast välja kahe esimese visiidi jooksul ja totaalprotees
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-9563 anti hagejale allkirja vastu üle 11.12.2011. Asjast ei nähtu, et peale nimetatud kuupäeva pidanuks kostja hageja ülalõualuus olevaid hambaid ravima. 05.02.2012 on ülemisel lõualuul tehtud korrektsioon. Miks ja mida täpsemalt tehti hambakaardist ega kostja väidetest ei selgu, kuna aga hagiavaldusest nähtuvalt väidab hageja, et proteesi kandmine oli väga ebamugav, oli protseduur ilmselt seotud hageja kaebusega proteesi kohta. Hageja hambakaardilt nähtub, et hammastel 43, 45 ja 46 teostati ravi ja pandi korduvalt ajutisi täidiseid ning hammastele 43 ja 34 pandi 12.02.2012 valguskõvastuvad täidised, 19.02.2012 tsementeeriti hambasild (paigaldati ajutine hambaprotees). Seda, kas silla alla jäänud hambad 45 ja 46 vajasid veel täiendavat ravi, asja materjalidest ei nähtu. Kostja väidete kohaselt pidi 15.04.2012 toimuma hambasilla tsementeerimine, kuid hageja kostja juurde ei ilmunud. Asja materjalidest ei nähtu, et Lille Hambaravi poolt tuvastatud hagejale pandud silla sobimatuse tingis hageja poolt kostja juurde visiidile ilmumata jätmine.
66.Eeltoodu alusel on hageja põhinõue põhjendatud ja tõendatud. Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista ka viivise põhinõudelt alates 01.01.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni 03.03.2014 summas 225,41 eurot ning viivise edasiulatuvalt kuni põhinõude tasumiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist, alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja väidete kohaselt oli kostja tema kahjunõudest teadlik hiljemalt 01.01.2013, sest hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud kostjale rahulolematust teenusega ning teatanud soovist saada makstud tasu tagasi. Hageja saatis kostjale 02.12.2013 nõudekirja/pankrotihoiatuse (I kd, tlk 14-15), milles palus tasuda kahju summas 2336 eurot ja viivised 181,44 eurot. Vastusest hagiavaldusele nähtub, et kostja sai 02.12.2013 nõudekirja kätte. Seetõttu on hageja viivisenõue põhjendatud alates 03.12.2013. Arvestades, et hagiavaldus esitati 03.03.2014, ajavahemikul 03.12.2013 kuni 31.12.2013 oli VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär 8,5 % ning ajavahemikul 01.01.2014-03.03.2014 oli VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär 8,25 % aastas, on põhjendatud hageja viivisenõue kuni hagiavalduse esitamiseni summas 48,52 eurot. Kuna osaliselt ei ole hageja viivisenõue põhjendatud, tuleb hagi rahuldada osaliselt. Hageja palub viivise välja mõista ka edasiulatuvalt kuni põhinõude tasumiseni. TsMS § 367 järgi tuleb hageja edasiulatuv viivisenõue rahuldada. Menetluskulude jaotus
67.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus G.L menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95 % ulatuses OÜ AMBRIFA MEDICUM kanda ja ülejäänud osas G.L kanda ning OÜ AMBRIFA MEDICUM menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.
68.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik