Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

3.2 Kindlaks määrata hageja menetluskulud summas 3818 (kolm tuhat kaheksasada kaheksateist) eurot 99 senti. 3.3 Jätta rahuldamata hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus 580 euro ulatuses. 4.1 Rahuldada kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus osaliselt. 4.2 Kindlaks määrata kostja menetluskulud summas 660 (kuussada kuuskümmend) eurot. 4.3 Jätta rahuldamata kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus 1000 euro ulatuses. 5.1 Välja mõista Capital Inkasso OÜ-lt J. V. kasuks 92 (üheksakümmend kaks) eurot 40 senti menetluskulude katteks. 5.2 Välja mõista J. V. Capital Inkasso OÜ kasuks 3284 (kolm tuhat kakssada kaheksakümmend neli) eurot 33 senti menetluskulude katteks. 5.3 Teha poolte menetluskulude vahel tasaarvestus ning välja mõista J. V. Capital Inkasso OÜ kasuks 3191 (kolm tuhat ükssada üheksakümmend üks) eurot 93 senti menetluskulude katteks. 5.4 Kohustada J. V. tasuma Capital Inkasso OÜ-le viivist menetluskuludelt (käesoleval ajal 3191,93 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

2 (21)

kalendrikuust kuni 01.12.2016 igakuiselt 800 eurot maksetähtajaga iga kuu esimene kuupäev. Alternatiivselt nõudis hageja kostjalt hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse 15 400 euro ja hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 953,15 euro väljamõistmist ning TsMS § 369 alusel kostja kohustamist tasuma hagejale korduva kohustusena alates 01.12.2013 kuni 01.12.2016 igakuiselt 800 eurot maksetähtajaga iga kuu esimene kuupäev. Peale selle nõudis hageja kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni, sh viivised seaduses sätestatud määras ka korduva kohustuse nõuetekohaselt täitmata jätmisel kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohtuistungil hageja esindaja täpsustas, et 25.03.2015 seisuga on hageja nõue kogu sissenõutavaks muutunud võlgnevuse osas 31564,87 eurot sh põhivõlgnevus 28200 eurot ja viivis 3364,87 eurot ja ülejäänud osas palub hageja kohustada kostjat TsMS §-de 367 ja 369 alusel tasuma makseid vastavalt kostja ja OÜ xxxxxxxxxx vahel kokkulepitud graafikule ühes lisanduva viivisega kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile täielikult vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Oma 07.07.2014 esitatud kirjalikus vastuses hagile (tl 60-65), 04.09.2014 seisukohas (tl 87-91), 08.12.2014 seisukohas (tl 100-102), 22.12.2014 seisukohas (tl 115-116) ja kohtuistungil on kostja esitanud hagile järgnevad vastuväited. Kostja võtab omaks, et töötas 15.03.2012 sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s xxxxxxxxxx autojuhina. Kostja ei vaidle ka selle üle, et 11.07.2012 leidis tema osavõtul Itaalias tööülesannete täitmisel aset tööandja poolt temale töö tegemiseks antud mootorsõidukiga liiklussündmus, mille tulemusena sai kahjustusi mootorsõiduk, selle järelkäru ning tööandja sai varalist kahju. Ka võtab kostja omaks, et allkirjastas OÜ xxxxxxxxxx töötajana 27.09.2012 tööandja algatusel ja initsiatiivil ning viimase poolt ettevalmistatud dokumendi pealkirjaga „Kokkulepe autojuht J. V. poolt tekitatud kahju korvamiseks OÜ-le xxxxxxxxxx“ (edaspidi Kokkulepe). Kostja leiab, et Kokkulepe on TsÜS §-st 84 lg 1 ja 2 tulenevalt tühine. Tööandja kasutas Kokkuleppe sõlmimisel ära kostja kogenematust õigussuhetes ning kokkulepe tehti kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tööandja esitas kostjale Kokkuleppe 27.09.2012 ootamatult ja n.ö vastuvaidlemist mittesallivas olustikus. Kostja nõustus kahjusummaga kokkuleppes ilma, et oleks saanud veenduda selle õigsuses ja tõendatuses, vaid lootuses jätkata tööd sama tööandja juures. Kokkulepe sõlmiti endise tööandja juhatuse liikme kodus, kusjuures endise tööandja juhatuse liige oli ette valmistanud vähemalt kolm erinevat kokkuleppe varianti, milliste vahel kostja kiiresti pidi juhatuse liikme nõudel otsuse langetama. Kostja majandusliku olukorda arvestades polnud Kokkulepe reaalselt täidetav. Kokkuleppes sisaldub ähvardus kriminaalvastutusega olematus kuriteokoosseisus, mis eksitas kostjat kokkuleppe allkirjastamisel. Kokkuleppe aluseks sai olla ainult töölepinguseadus, kuna kostja varaline vastutus tööandja ees tuleneb töösuhetest. Kostja sai oma endiselt tööandjalt töölepingut tagantjärgi lõpetava (mitte üles ütleva) kuupäevata dokumendi samal päeval, kui koostati Kokkulepe. See töölepingut lõpetav dokument on ebaseaduslik nii sisult kui ka vormilt. Seega sõlmisid 27.09.2012 Kokkuleppe pooled, kes sel hetkel olid jätkuvalt tööandja ja töötaja. Kokkulepe ei ole võlatunnistus, mida saaks siduda mis tahes VÕS-i normiga. Kokkulepe on ebaselge sisuga, sest esineb vastuolu Kokkuleppes nimetatud otsese kahju summa ja kokkuleppe lisaks olevas kulutabelis näidatud kulude suuruses. Kõige enam ja sedagi väga tinglikult saab Kokkulepet käsitleda vaid deklaratiivse võlatunnistusena, kuid kindlasti mitte konstitutiivse võlatunnistusena.

3 (21)

Kuna Kokkulepe ei sisalda võlausaldaja kompromissiga.

järeleandmisi võlgnikule, ei ole tegemist ka

Töölepingu seadus näeb ette töötaja vastutuse piirangud. Kostja ei ole kahju tekitanud tahtlikult, vaid hooletusest ning seda sõltumata asjaolust, et temal tuvastati liiklussündmuse järgselt alkoholijoove. Hüvitatava kahju kindlaksmääramisel tuleb aga tuvastada kahju suurus ning kostja kui töötaja süü vorm. Hageja peab tõendama nõude suurust, mida hageja aga teinud ei ole. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. TLS § 74 lg 4 järgi aegub töölepingust tulenev kahju hüvitamise nõue 12 kuu jooksul arvates ajast, mil tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust. Kostja tööandjale oli kostja poolt tööülesannete täitmisel kahju tekitamise fakt teada koheselt pärast 11.07.2012 liiklussündmust Itaalias. Isegi juhul, kui käsitleda Kokkulepet nõude tunnustamisena kostja poolt, algas nõude 12-kuuline aegumine 27.09.2012 ja nõue aegus 28.09.2013. Hagejale oli juba peale esimese makse tähtaja möödumist teada, et kostja ei asu Kokkulepet täitma. Hagiavaldus on kohtule esitatud alles 20.11.2013. Nõude loovutamisel ei ole järgitud VÕS § 168 lg 1 nõudeid ning on rikutud VÕS §-des 170 ja 172 sätestatut. Kostja ei ole saanud senise võlausaldaja (tööandja) dokumenti nõude loovutamise kohta. Hageja ei ole nõude loovutamise toimumist tõendanud, kuna nõude loovutamise lepingut pole kohtule esitatud. Hagile lisatud nõude loovutamise teatis ei ole usaldusväärne, kuna teatise esitajaks ja allkirjastataks on selle dokumendi kohaselt xxxxxxxxxx OÜ juhatuse liige Viktor Tiks, kuid teatis ise on vormistatud Capital Inkasso OÜ blanketil. Hageja poolt hiljem esitatud OÜ xxxxxxxxxx juhatuse liikme kinnitus nõude loovutamise kohta ei ole nõude loovutamist tõendavaks dokumendiks, kuna hagiavalduse esitamise ajal ei olnud seda olemas. Kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud või Kokkulepe ei ole tühine, palub kostja arvestada oma majanduslikku olukorda ja vähendada viivist. Hagi mingis osas rahuldamise korral palub kostja TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord, võimaldades kostjal tasuda väljamõistetud summa maksegraafiku alusel kuusummaga maksimaalselt 150 eurot. Kostja sissetulek ei ole eriti suur ja ta peab tasuma ka eluasemekulusid, pangalaenu osamakseid, täitemenetluses olevaid nõudeid, Ergo Kindlustuse nõudeid ning elatist oma alaealistele lastele. Kostja vastuväidetest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Kostja vastuväidetest tulenevalt on hageja oma 18.08.2014 seisukohas (tl 81-85), 08.12.2014 seisukohas (tl 105-109), 23.12.2014 seisukohas (tl 119-121) ja kohtuistungil leidnud kokkuvõtlikult järgmist. Kostja ning kostja tööandja vahel 27.09.2012 sõlmitud kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja ja esialgne võlausaldaja lõid uue iseseisva kohustuse, milles leppisid kokku kostja poolt tekitatud kahju suuruses ning selle hüvitamise tingimustes. Ühest küljest loobus esialgne võlausaldaja (tööandja) saamata jäänud kasumi (ära jäänud sõiduki veoki avariist tingitult), õigusabikulude ja muude asjaajamiskulude sissenõudmisest. Teisest küljest tunnistas võlgnik võlatunnistuse allkirjastamisega tema poolt töölepingu süülist rikkumist, sellest tulenevat tööandjale kahju tekkimist vähemalt suuruses 45 000 eurot ning kohustus hüvitama oma süülise käitumise tagajärjel tekkinud kahju tööandjale vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Kuna kostja on tunnistanud Kokkuleppe allkirjastamisega tekkinud kahju suurust, on poolte tõendamiskoormis sellega ümber pööratud ning hageja ei pea täiendavalt hakkama tõendama tekkinud kahju suurust. Tõendamiskoormis on ümber pööratud ka juhul, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega.

4 (21)

Kokkulepet võib pidada ka kompromissilepinguks, kuivõrd ka OÜ xxxxxxxxxx on kokkulepet sõlmides järeleandmisi teinud (sh loobunud senistest õigusabikuludest ning võimaldanud tekkinud kahju maksegraafiku alusel mitme aasta jooksul hüvitada). Lähtudes VÕS § 578 lg-st 2 on pooled seega eelduslikult omandanud igal juhul viidatud kokkuleppe alusel uued õigused. Järelikult sisaldub kokkuleppes igal juhul pooltevahelise suhte uus õiguslik alus ning seetõttu ei saa tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja hinnangul ei ole võimalik väita, et autojuhina töökohustusi täites alkoholijoobes liiklusõnnetuse põhjustamise korral ei ole töötaja TLS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1-3 ja p-s 5 sätestatud kohustute rikkumise eest süüdi. Samuti ei ole võimalik väita, et selline töötaja on järginud töökohustuste täitmisel TLS §-st 16 tulenevat töötaja hoolsuse määra. Kokkuleppe ei ole vastuolus heade kommetega ning ei ole tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 kohaselt. Kostja ei ole Kokkulepe tühisust tõendanud. Kokkuleppest ei nähtu ilmselgelt ühtegi TsÜS §-s 86 lg 2 toodud tühisuse alust. Tööandja on kostjale vastu tulnud ja võimaldanud viimasel hüvitada tööandjale tekitatud kahju maksegraafiku alusel mitte ühekordse maksena. Tööandja ei nõudnud mingit tasu ning intressi kohustuse ajatamise eest ning ta loobus saamata jäänud tulu, õigusabi kulude ja muude kaudsete asjaajamiskulude tagasinõudmisest, piirdudes üksnes otsese varalise kahju hüvitamises kokkuleppimisega. Tööandjalt, kellele on tekitatud ulatuslik kahju, ei saa eeldada, et tulenevalt kahju tekitaja võimalikest majanduslikest raskustest, millest tööandja ei pruugi teada ning ei pea ka teadma, ei saaks ta nõuda töötaja käest kahju hüvitamist. Kostja ja xxxxxxxxxx OÜ vahel oli kokkuleppe sõlmimisel arutusel tõepoolest mitu erinevat versiooni, kuid see näitab hageja hinnangul just seda, et kokkuleppe sõlmimiseni jõutigi poolte vaheliste läbirääkimiste teel. Seega ei saa järeldada, et sõlmitud kokkulepe oli heade kommetega vastuolus. Hageja nõue ei ole aegunud. Kahjujuhtum tekkis 11.07.2012 ning tööandja ja kostja sõlmisid kokkuleppe kahju hüvitamiseks 27.09.2012. Kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses, millest tulenev nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aasta jooksul alates sissenõutavaks muutmisest. Esimese makse teostamise tähtaeg oli 01.10.2012 ning seega muutus kokkuleppest tulenev kõige varasem maksekohustus sissenõutavaks 02.10.2012. Hagi esitati kohtusse 20.11.2013 s.o praktiliselt ühe aasta jooksul kõige varasema maksekohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja vastuväide, et ta ei ole teadlik võla loovutamisest, on alusetu ja asjasse mittepuutuv. Isegi juhul, kui kostja ei saanud teatist kätte, on ta hiljemalt hagimaterjalide kättesaamisega saanud kätte ka esialgse võlausaldaja teatise nõude loovutamise kohta. Seega on kostja praegu igati teadlik nõude loovutamisest ning ei saa seega tugineda VÕS § 172 sätestatule. Asjaolus, et endise võlausaldaja nõude loovutamise teatis on hageja blanketi peal, ei ole midagi eriskummalist. Hageja majandusja kutsetegevuseks on inkassoteenuse osutamine ning on selge, et ka sellega seonduvad dokumendid (sh ka nõude loovutamise leping ning teatis nõude loovutamise kohta) on hageja poolt välja töötatud. Teatisest nõude loovutamise kohta nähtub selgelt, kes on teatise allkirjastanud. Käesolevaks ajaks on xxxxxxxxxx OÜ veel täiendavalt kinnitanud nõude loovutamist. Hageja peab alusetuks kostja taotlust vähendada viivist, kuna hageja on nõudnud viivist seaduses sätestatud suuruses. Seega ei ole tegemist ebaproportsionaalselt suure viivisega. Arvestades võlgnevuse suurust ja inflatsiooni, ei ole kostja pakutud maksegraafik osamaksetega 150 eurot kuus hagejale vastuvõetav, kuna sellisel juhul lõpeb maksegraafiku täitmine alles 25 aasta pärast eeldusel, et kostja hakkab koheselt nõuet tasuma. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused

5 (21)

Kokkuleppest autojuht J. V. poolt tekitatud kahju korvamiseks OÜ-le xxxxxxxxxx (tl 14) nähtub, et OÜ xxxxxxxxxx ( keda esindas juhatuse liige Mihkel Tiks) ja OÜ xxxxxxxxxx endine autojuht J. V. allkirjastasid 27.09.2012 kokkuleppe, milles selle pooled on tõdenud ja kinnitanud, et J. V. olles tööl OÜ-s xxxxxxxxxx autojuhina ning kasutades OÜ xxxxxxxxxx veoautot ning järelkäru KuehneNagel, tekitas joobeseisundis Itaalias 11.07.2012 raske liiklusõnnetuse, mille tulemusena J. V. süül purunes täielikult veok Volvo FA 440 ja osaliselt järelkäru ja mille tõttu on OÜ-le Tiks Grupp tekitatud otsest kahju summas 45 000 eurot. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja hüvitama OÜ-le Tiks Grupp tekitatud kahju osamaksetena, sh esimene osamakse 5000 eurot hiljemalt 01.10.2012 ning järgnevad osamaksed 800 eurot igakuiselt järgneva 50 kuu jooksul iga kuu esimeseks kuupäevaks alates 01.11.2012 kuni 01.01.2017. Kostja oma kirjalikes vastuväidetes hagile ja ka kohtuistungil vande all antud seletuses on omaks võtnud, et on 27.09.2012 hageja nõude aluseks oleva Kokkuleppe sõlminud. Asjas on muuhulgas vaidlus, kas Kokkuleppest tuleneva nõude hagejale loovutamine on tõendatud. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Kohtu arvates on tõendatud, et xxxxxxxxxx OÜ on loovutanud Kokkuleppest tuleneva nõude hagejale. Hageja on nõude loovutamise toimumise tõendamiseks kohtule esitanud koopia 24.10.2013 xxxxxxxxxx OÜ juhatuse liikme poolt allkirjastatud teatisest ( tl 15), milles viimane kinnitab, et xxxxxxxxxx OÜ on loovutanud Capital Inkasso OÜ-le nõude loovutamise lepinguga nr 241-013-1 nõude J. V. vastu põhisummas 45 000 eurot koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Nõue põhineb järgnevatel dokumentidel: tekitatud kahju kulukalkulatsioon, kahju hüvitamisest keeldumise otsus – RSA Kindlustus (08.08.2012), kokkulepe autojuht Jüri Vassiljevi poolt tekitatud kahju korvamiseks OÜ-le xxxxxxxxxx. Teatis on vormistatud Capital Inkasso OÜ blanketil. Teatise originaali ei ole hageja kohtule esitanud, põhjendades mitteesitamist originaali ärasaatmisega kostjale. Hageja on nõude loovutamise toimumise tõendamiseks kohtumenetluse käigus täiendavalt esitanud OÜ xxxxxxxxxx juhatuse liikme Viktor Tiksi poolt 05.12.2014 digiallkirjastatud kinnituse nõude loovutamise kohta (tl 111). Viimases on OÜ Tiks Grupp kinnitanud 24.10.2013 Capital Inkasso OÜ-ga nõude loovutamise lepingu nr 241-013-1 sõlmimist, mille alusel loovutas OÜ xxxxxxxxxx Capital Inkasso OÜ-le 27.09.2012 sõlmitud kokkuleppest autojuht J. V. poolt tekitatud kahju korvamiseks OÜ-le xxxxxxxxxx tulenevad nõuded. Kohtu arvates OÜ xxxxxxxxxx 24.10.2013 teatise koopia kogumis OÜ xxxxxxxxxx 05.12.2014 kinnitusega tõendavad, et xxxxxxxxxx OÜ on loovutanud Kokkuleppest tuleneva nõude 24.10.2013 hagejale. Kuna endine võlausaldaja xxxxxxxxxx OÜ on 05.12.2014 on selgesõnaliselt kinnitanud, et on nõude 24.10.2013 hagejale loovutanud, puudub kohtul alus kahelda ka OÜ xxxxxxxxxx 24.10.2013 teatise koopia sisulises õiguses vaatamata asjaolule, et see on vormistatud hageja blanketil. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust nõude loovutamise lepingus endas toodu. Asjakohane ei ole kostja viide VÕS § 168 sätetele, kuna viimases on reguleeritud nõude loovutamise tõendite esitamist vana võlausaldaja poolt uuele võlausaldajale, mitte võlgnikule. Kuigi hageja väitel on nõude loovutamisest juba pärast selle toimumist ka kostjale posti teel teatatud, ei ole kostja nõude loovutamise teatise kättesaamist kinnitanud. Seega puuduvad tõendid, et kostjale oleks enne kohtumenetluse algust Kokkuleppest tuleneva nõude loovutamisest teatatud. Samas ei sõltu nõude loovutamise kehtivus asjaolust, kas ja kuidas on nõude loovutamisest võlgnikule teatatud. Asjaolu, kas võlgnikule on nõude loovutamisest teatanud, omab tähtsust nõude täitmise seisukohalt. VÕS §-s 169 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude

6 (21)

loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja on vande all kinnitanud, et Kokkuleppe alusel ta midagi xxxxxxxxxx OÜ-le maksnud ei ole. Seega ei tõusetu käesoleval juhul probleemi kohustuse täitmisest kohasele või mittekohasele võlausaldajale. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hiljemalt käesoleva kohtumenetluse käigus kostjale edastatud menetlusdokumentidest pidi kostjale saama teatavaks, et xxxxxxxxxx OÜ on Kokkuleppest tuleneva nõude hagejale loovutanud. Seega puudub kostjal käesoleval ajal alus keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 172 alusel. Kostja oma kirjalikes vastuväidetes hagile ja ka kohtuistungil vande all antud seletuses on omaks võtnud asjaolu, et põhjustas 11.07.2012 Itaalias OÜ xxxxxxxxxx autojuhina tööülesandeid täites tööandja sõidukiga liiklusõnnetuse, mille tulemusena sõiduk koos haagisega sai kahjustada ning tööandjale tekkis varaline kahju. Kostja on oma vande all antud seletuses omaks võtnud ka asjaolu, et oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel alkoholi tarvitanud. Et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal töösuhetes xxxxxxxxxx OÜ-ga, tõendab 15.03.2012 xxxxxxxxxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud tööleping, millest nähtub kostja tööle asumine xxxxxxxxxx OÜ-s autojuhina alates 15.03.2011. Kostja esitatud Tiks Group OÜ juhatuse liikme teatisest töölepingu nr 1/2012 erakorraline lõpetamise kohta (tl 70) nähtub, et tööandja on kostjaga sõlmitud töölepingu otsustanud TLS § 88 lõige 1 punkt 7 alusel lõpetada alates 20.07.2012. TLS §-s 88 lg 1 p 7 on sätestatud, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. TLS § 95 lg 1 kohaselt töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Töölepingu erakorralise lõpetamise teatisel puudub selle koostamise kuupäev. Kostja vande all antud seletuse kohaselt tööandja teatas soovist tööleping lõpetada Kokkuleppe sõlmimisega samal päeval. Kostja vande alla antud seletuse ja töölepingu erakorralise lõpetamise teatisega loeb kohus tõendatuks, et xxxxxxxxxx OÜ ütles kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles 27.09.2012. Kostja vande all antud seletuses on kinnitanud, et ei mäleta, kas Kokkuleppe sõlmimine oli enne töölepingu erakorralist ülesütlemist või pärast. Samas kokkuleppe enda tekstis on kostjat nimetatud endiseks autojuhiks. Kokkuleppe selline sõnastus annab kohtu arvates alust järelduseks, et Kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli tööandja kostjaga sõlmitud töölepingu juba erakorraliselt üles öelnud. Kuigi kostja on käesolevas menetluses pidanud temaga töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks, ei ole need kostja väiteid enam asjakohased. TLS § 105 lg 2 kohaselt loetakse ülesütlemine algusest peale kehtivaks ja leping lõppenuks ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval, kui hagi kohtule või avaldust töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tähtaja jooksul ei esitada. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu üle, et kostja põhjustas alkoholi tarvitanuna tööülesandeid täites liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai tööandja vara kahjustada ja tekkis OÜ-le xxxxxxxxxx varaline kahju. Seda on kostja kinnitanud nii Kokkuleppele alla kirjutades kui kohtuistungil vande alla antud seletuses. Seega on õige kostja väide, et Kokkuleppes kirjeldatud kahju näol on tegemist töötaja poolt tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuga.

7 (21)

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et Kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS §-s 86 lg 2 on sätestatud, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Kohtu hinnangul on kostja sisuliselt tuginenud TsÜS §-s 86 lg 2 p 1 sätestatud tühisuse alusele. Kostja on tühisust tingiva asjaoluna esile toonud tehingu tegemise temale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja väitel oli tema majandusliku olukorra pärast äärmiselt ebasoodne kohustus tasuda mõne päeva jooksul 5000 eurot ning edaspidi mitme aasta vältel igakuiselt 800 eurot. Kostja vande all antud seletuse kohaselt kutsus tööandja 27.09.2012 teda enda juurde, kuid ei täpsustanud põhjust. Kostja ise arvas, et teda kutsutakse töölepingut lõpetama või midagi sellist. Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju suurusest varem juttu ei olnud. Tööandja juures pandi talle ette kolm varianti sissenõude kirjasid. Summa, mida nõuti, oli kõigis sama, erines vaid esimese sissemakse suurus. Kostja valis sellise, kus esimene sissemakse oli kõige väiksem. Keegi ei sundinud teda allkirja andma, kuid ta oli närvis ja stressis ja kirjutas lihtsalt alla. Tööandja millegagi ei ähvardanud, kuid ei selgitanud ka dokumentide õiguslikku tähendust. Kokkuleppele kirjutas kostja alla, sest ta teadis, et peab kuidagi selle võla maksma. Võla suurusele tal vastuväiteid ei esitanud, kuigi auto hinda pidas natuke kõrgeks. Kui suur kahju võinuks olla, seda kostja öelda ei oska. Kostjal oleks olnud võimalik küsimusi esitada, kuid ta läks endast nii välja, et ei osanud midagi kokkuleppe kohta küsida. Ta ütles vaid, et pole sellist summat võtta. Kas seda ütles enne või pärast kokkuleppe alla kirjutamist, kostja täpselt ei mäleta. Hinnates kostja kohtuistungil vande all antud seletust kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta leiab kohus esmalt, et isegi kostja enda seletus ei tõenda kokkuleppe sõlmimist kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja ei ole ka käesolevas menetluses eitanud asjaolu, et alkoholitarvitatuna liiklusõnnetust põhjustades on ta endisele tööandjale kahju tekitanud. Kostja on kinnitanud, et Kokkuleppele alla kirjutades teadvustas ta, et on kahju tekitanud ja see tuleb kuidagi hüvitada. Kahju suurusele kostja kokkuleppe allakirjutamise hetkel mingeid vastuväiteid ei esitanud. Tegelikult ei ole kostja isegi käesoleva menetluse käigus osanud konkretiseerida, mis tema arvates õige kahju suurus võinuks olla. Kostja on üksnes ebamääraselt väitnud, et tema teada sellise läbisõiduga auto ei tohiks nii kallis olla. Kokkuleppes on viidatud lisatud kulutabelile. Kostja väitel, mille on menetluse käigus omaks võtnud ka hageja, on kokkuleppes viidatud kulutabeliks kahju arvestus pealkirjaga „ Tiks Grupile tekitatud kahju autojuht J. V. poolt“ (tl 92). Viimases on kahjusummana toodud 39 570,83 eurot, millele lisandub haagise remondi kulu 4861 eurot. Seega kulutabeli kohaselt on kahju kokku 44 431,83 eurot. Auto Volvo FA 440 osas on kahju suurusena kulutabelis märgitud 31 000 eurot. Muudele kulutabelis loetletud kuludele ei ole kostja isegi käesolevas menetluses vastuväiteid esitanud. Sellise kostja käitumise valguses ei saa kohus asuda seisukohale, et Kokkuleppes märgitud kahju suurus 45 000 euro oleks kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Kostja on endale ebasoodsa asjaoluna rõhutanud hoopis maksmise tingimusi ( esimese osamakse suurust ja tähtaega, samuti edaspidiste igakuiste maksete suurust). Arvestades kahju suurust ja tasumise tähtaegasid ei saa kohtu hinnangul ka sellest aspektist pidada Kokkulepet kostjale äärmiselt ebasoodsaks. xxxxxxxxxx OÜ näol ei ole tegemist krediidiasutustega, mille puhul on võlgade tasumine maksegraafikute alusel tavapärane. Kostja tööandjal puudus tegelikult igasugune kohustus kahju sissenõudmisega viivitada ja võimaldada kostjal võlga tasuda mitme aasta vältel. Asjaolu, et kostjal tema väitel Kokkuleppe sõlmimise ajal puudusid küllaldased rahalised vahendid esimese osamakse tegemiseks, ei tingi

8 (21)

Kokkuleppe tühisust. Erinevalt krediidiasutustest (krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis) puudus kostja endisel tööandjal kohustus kontrollida kostja maksevõimet. Kohtu arvates ei ole Kostja Kokkulepet sõlminud oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tingituna. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks tema erakorralisele vajadusele. Vastuseks kohtu küsimusele, mis huvi kostjal Kokkulepet sõlmida oli, on kostja vastanud, et tal mingit huvi ei olnudki. Kostja on küll esile toonud, et lootis veel tööle jääda. Samas on kostja ka kinnitanud, et pidas 27.09.2012 tööandja juurde minnes võimalikuks, et tööleping ilmselt lõpetatakse. Nagu kohus eespool leidis, on alust arvata, et kokkuleppe sõlmimise hetkeks oligi tööandja kostjaga sõlmitud töölepingu juba erakorraliselt üles öelnud. Isegi oma esindaja küsimusele, kas Kokkuleppele kirjutas ta alla lootuses tööle jääda, ei ole kostja selgesõnaliselt kinnitanud, et kirjutas alla just sellepärast. Eeltoodu valguses puudub alus asuda ka seisukohale, et kostja oleks Kokkuleppe sõlminud sõltuvussuhtest tingituna. Kokkuleppe enda tekst ei ole kohtu arvates eriti keerulise sisuga. Selles on arusaadavalt ära toodud, millega seoses on kahju tekitatud, kui suur on kahju ja kuidas seda tuleb hakata tasuma. Kostja on täiskasvanud inimene. Kostja on kohtule kinnitanud, et Kokkuleppe sõlmimise ajal oli ta tervis korras. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et sai aru, millega seoses Kokkuleppe sõlmitakse ja mida Kokkuleppes temalt nõutakse. Kostja seletusest nähtuvalt oli tal võimalik valida Kokkuleppe kolme erineva variandi vahel ja ta valis nendest selle, mis tundus talle esimese osamakse suuruse poolest kõige soodsam. Kokkuleppe näol ei ole tegemist esimese rahalise kohustusega, mille kostja on oma elus võtnud. Oma majandusliku olukorra tõendamiseks esitatud Swedbanki laenu tagastamise graafikust ( tl 71-72) nähtub, et kostjal oli pangaga laenuleping sõlmitud. Seega võib eeldada, et kostjal oli rahaliste kohustuste võtmisel juba varasemaid kogemusi. Kohtu arvates ei saa käesoleval juhul rääkida sellest, et kostja oleks Kokkuleppe sõlminud oma kogenematuse tõttu, mida kostja tööandja oleks ära kasutanud. Kohus möönab, et esineb vastuolu Kokkuleppe tekstis näidatud kahju suuruse 45 000 eurot ja Kokkuleppes viidatud olevas kulutabelis märgitud kahju suuruse ( kokku 44432,83 eurot) vahel. Kokkuleppe enda tekstis on märgitud, et kulutabelile lisandub järelkäru remont ja ka kulutabelis on haagise remont käsikirjaliselt juurde kirjutatud. Haagise remondiga seonduv summa on Kokkuleppes ja kulutabelis märgitud erinevana ( Kokkuleppes 5000 eurot ja kulutabelis 4861 eurot). Ka 5000 euro lisandumisel kulutabelis näidatud muudele kuludele ei tule kokku 45 000 eurot, vaid 44570,83 eurot. Kuna xxxxxxxxxx OÜ ja kostja on allkirjastanud just Kokkuleppe mitte kulutabeli, tuleb asuda seisukohale, et Kokkulepe on sõlmitud 45 000 suuruse kahju hüvitamise kohta. Nagu kohus juba eespool leidis, on Kokkuleppes kirjeldatud kahju näol on tegemist töötaja (kostja) poolt tööülesannete täitmisel tööandjale ( xxxxxxxxxx OÜ) tekkinud kahjuga. Pooltel on vaidlus selle üle, kas selle kahju võimalikul väljamõistmisel kostjalt tuleks lähtuda ka töölepingu seaduses tööandjale tekitatud kahju hüvitamise sätetest või üksnes võlaõigusseaduses sätestatust. Hageja peab kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille puhul tuleks lähtuda üksnes VÕS-s sätestatust. Kostja hageja sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et hageja nõue sisuliselt ongi tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu. Alternatiivselt leiab kostja, et äärmisel juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsuses 3-2-1-21-06 on selgitatud, et mitte igasugune võlatunnistus

9 (21)

ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt ( tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsuses 3-2-1-21-06, 06.09.2006 otsuses asjas 3-2-1-69-06 ) selgitanud, et poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.03.2009 otsuses asjas 3-2-1-15-09 on selgitatud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.03.2004 otsuse nr 3-2-1-26-04 p-s 10 selgitanud, et leping kui poolte vastastikune kokkulepe on poolte vastastikuse tahte väljendus, mistõttu tuleb lepingut tõlgendades lähtuda poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõikidest asjaoludest, samuti sellest, kuidas pooled ise lepingut mõistsid. Lepingu tõlgendamise reeglid sisalduvad VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Hageja väitel on kostja endise tööandja tahe olnud kindlasti suunatud konstitutiivne võlatunnistuse loomisele. Erinevalt hagejast kohus leiab, et Kokkuleppe enda tekstist ei tulene kostja selget tahet siduda end abstraktse kohustusega st luua kausaalsuhtest sõltumatut kohustust. Kokkulepe sisaldab kompromissilepingu tunnuseid, sest tegemist ei ole üksnes võlgniku poolt olemasoleva kohustuse kinnitamises, vaid ka võlausaldaja teatavate järeleandmistega võlgnikule. Kokkuleppe tekstist nähtuvalt on esialgne võlausaldaja loobunud osadest oma nõuetest ning võlgnik kohustus hüvitama kahju vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Samas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.10.2007 otsuses asjas 3-2-1-87-07 selgitatud, et kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides ning kompromissileping võib sisaldada nii konstitutiivset võlatunnistust kui deklaratiivset võlatunnistust.

10 (21)

Kostja on kategooriliselt eitanud tahet sõlmida uus iseseisev võlakohustus. Seega ei tõenda kostja seletus hageja väidet konstitutiivse võlatunnistuse loomisest. Kostja tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa järeldada ka kostja poolt kohtumenetluses avaldatust. Kostja seletusest tulenevalt oli talle teada, et on tööülesannete täitmisel tööandjale kahju tekitanud ja et see kahju tuleb kuidagi hüvitada. Et tegemist on tööülesannete täitmisel tekitatud kahjuga, tuleneb Kokkuleppe tekstist. Nende asjaolude valguses on alust asuda seisukohale, et kokkuleppe sõlmimisel oli kostja tahe küll suunatud tööandjale tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamisele, kuid vaid üksnes sel moel, et kostja kinnitab olemasolevat kohustust. Kuna kohus asub seisukohale, et Kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, on selle kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega. Nagu kohus juba eespool leidis, on Kokkuleppes kirjeldatud kahju näol tegemist töötaja (kostja) poolt tööülesannete täitmisel tööandjale (xxxxxxxxxx OÜ) tekkinud kahjuga, mis tekkis alkoholi tarvitanud kostja poolt tööandja sõiduki juhtimise ja liiklusõnnetuse põhjustamise tagajärjel. Seega iseenesest on õige kostja seisukoht, et hageja nõude lahendamise seisukohalt omavad tähtsust ka TLS sätted. VÕS § 1 lg 1 kohaselt võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse muuhulgas ka töölepingule. Lepingulise kahju hüvitamise üldised eeldused on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 115 lg 1 ning §-des 127 ja 128. TLS §-s 72 on sätestatud, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Töölepingulise suhte puhul ongi hoolsuse kindlakstegemiseks sätestatud täpsem regulatsioon TLS §-s 16. Nii peab TLS § 16 lg 1 kohaselt töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. TLS § 16 lg 2 kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Eeltoodust lähtuvalt võib tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised eeldused: töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, rikkumine on süüline, tööandjale on tekkinud varaline kahju ning kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. TLS § 15 lg 2 p 5 kohaselt on töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teiste isikute vara. Alkoholi tarvitanud kostja, põhjustades hageja veokiga liiklusõnnetuse, milles sai kannatada tööandja vara, rikkus TLS §-s 15 lg 2 p 2. Kohus leiab, et juhtides alkoholi tarvitanuna tööülesannete täitmisel tööandja sõidukit, on kostja ilmselgelt rikkunud TLS §-st 16 lg 1 tulenevat hoolsuskohustust. TLS § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. TLS § 74 lg 2 sätestab, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Alkoholi tarvitanuna sõidukit juhtima asumisega on kohtu hinnangul tegemist töölepingu tahtliku rikkumisega. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole tahtlusega (töötaja näiteks eeldas, et alkohol on tema organismist kadunud ega takista tööülesannete täitmist, kuid oleks pidanud eeldama vastupidist), on tegemist vähemalt hooletusega. Kostja on Kokkuleppes ja ka käesoleva

11 (21)

menetluse käigus kinnitanud, et tema poolt toimepandu tagajärjel tekkis tööandjale varaline kahju. Kohtu hinnangul on kostjalt tööülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise eeldused täidetud. Kokkuleppes on kostja kinnitanud, et kahju suurus ja seega kostja võlg tööandja ees on 45000 eurot. Käesoleva menetluse käigus ei ole kostja millegagi tõendatud, et võlga ei ole või see on lõppenud. Nagu kohus juba eespool leidis, on deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab reeglina tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellisele tõendamiskoormisele on kohus juhtinud kostja tähelepanu juba eelmenetluse käigus ( Tartu Maakohtu 06.11.2014 määrus – tl 94 pöördel). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust pidada tõendamiskoormist ümberpööratuks. Riikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2015 otsuses asjas 3-2-1-149-14 (punktis 13) on selgitatud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamiskoormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. 12. 2014. otsus asjas 3-2-1-124-14 p 26). Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga. Pooltel on muuhulgas vaidlus selle üle, kas hageja nõue on aegunud. Kostja tuginedes TLS §-le 74 lg 4 leiab, et hageja nõue on aegunud. Hageja tuginedes TsÜS §-le 146 lg 1 leiab, et nõue ei ole aegunud. TLS § 74 lg 4 kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kohus eespool on leidnud, et hageja nõude näol on sisuliselt tegemist töötaja poolt tööülesannete täitmisel tööandjale tekkinud kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu kohus nõustub kostja seisukohaga, et asjas kuulub kohaldamisele TLS §-s 74 lg 4 sätestatud tähtaeg. Kokkuleppes on märgitud liiklusõnnetuse toimumise ajana 11.07.2012. Seega on eluliselt usutav, et hagejale nõude loovutanud kostja endine tööandja sai kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust teada 2012 suvel. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nagu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsuses 3-2-1-21-06 on selgitatud, katkestab deklaratiivse võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Seega tuleb hageja nõude aegumist arvata alates Kokkuleppe sõlmimisest. Hagi on kohtusse esitatud 20.11.2013, s.o hiljem kui 12 kuud Kokkuleppe sõlmimisest. Samas ei saa nõustuda kostjaga, et kogu hageja nõue oleks TLS §-st 74 lg 4 tulenevalt aegunud. Kostja on tähelepanuta jätnud asjaolu, et Kokkuleppes on pooled kokku leppinud võla ositi tasumises pikema tähtaja jooksul. Hagi esitamise hetkeks oli möödunud TLS §-s 74 lg 4 sätestatud tähtaeg üksnes kahe esimese osamakse ( 01.10.2012 tasumisele kuulunud 5000 eurot ja 01.11.2012 tasumisele kuulunud 800 eurot) osas. Kohtu hinnangul on hageja nõue nende kahe esimese osamakse ja ühtlasi ka neilt arvestatava viivise osas TLS §-st 74 lg 4 tulenevalt aegunud, mistõttu hageja nõue selles osas tuleb jätta rahuldamata. Kahelt esimeselt osamakselt hageja poolt kuni 26.03.2015 arvestatud viivis on vastavalt 1019,29 eurot ja 157,65 eurot. Kuni kohtuotsuse tegemiseni lisandub 54 päeva eest viivist vastavalt 59,55 eurot (5000 x 8,05%/365 x 54) ja 9,53 eurot (800 x 8,05%/365 x 54). Seega tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata kokku 1246,02 euro ulatuses. Hageja viivisearvestuse õigsusel peatub kohus põhjalikumalt veel edaspidi.

12 (21)

VÕS § 76 lg 1 ning § 101 lg 1 punkti 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kahju hüvitamist. Nagu kohus eespool leidis, on kostja süüliselt töölepingu rikkumisega tekitanud oma endisele tööandjale kahju, mis on tasumata. Kuna kostja on lepingut rikkunud, tuleb kahju selle aegumata osas VÕS § 76 lg 1 ning § 101 lg 1 punkti 3 alusel hageja kasuks välja mõista. Hageja on nõudnud kohtuotsuse tegemiseks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse väljamõistmist. Nagu kohus eespool leidis, on hageja nõude aegunud 01.10.2012 ja 01.11.2012 tasumisele kuulunud osamaksete osas so on 5800 euro ulatuses. Ajavahemikul 01.12.2012 kuni 01.05.2015 on sisse nõutavaks muutunud 30 osamakset so kokku 24 000 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab kostja kohustamist tasuma ka edaspidi sissenõutavaks muutuvad osamaksed. Selline hageja nõue on kooskõlas TsMS §-ga 369, mis sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Asjaolu valguses, et kostja mitme aasta jooksul ei ole tasunud mitte ühtegi Kokkuleppes ettenähtud osamakset, on alus eeldada, et ta ei tee seda vabatahtlikult ka edaspidi. Seega tuleb TsMS § 369 alusel kostjat kohustada tasuma alates 01.06.2015 kuni 01.12.2016 igakuiselt 800 eurot ( kokku 19 osamakset) iga kuu esimeseks kuupäevaks. Kuigi Kokkuleppe enda teksti kohaselt peaks viimase makse tegema 01.01.2017, tuleneb kokkulepitud kahju suurusest ja osamaksete suurusest viimase osamakse tasumise tähtaeg 01.12.2016. Et Kokkuleppe tekstis on viimase osamakse tähtajas eksitus, on möönnud hageja juba hagiavalduses ja ka kohtumenetluse käigus. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgse viivise väljamõistmist nii käesolevaks ajaks sissenõutavalt põhivõlalt kui ka edaspidi sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuni 15.04.2013 kehtinud redaktsioonis loeti VÕS §-s 113 lg 1 teise lause kohaselt viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS §-s 94 lg 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga intressimäära avaldamise teadete kohaselt Ametlikes Teadaannetes on võlaõigusseaduse § 94 lõige 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär olnud enne 01.juulit 2012 1 %, enne 1.jaanuari 2013 0,75%, enne 01.juulit 2013 0,5 %, enne 01.jaanuari 2014 0,25%, enne 01.juulit 2014 0,15 %, enne 01.jaanuari 2015 0,05%. Seega VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis on 2012 teisel poolaastal 8 % aastas, 2013 esimesel poolaastal 01.01.2013 kuni 14.04.2013 7,75 %, alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75 % , 2013 teisel poolaastal 8,5 %, 2014 esimesel poolaastal 8,25 %, 2014 teisel poolaastal 8,15 % ja 2015 esimesel poolaastal 8,05 %. Kohtu hinnangul on hageja viivisarvestused ( tl 141-142) kooskõlas VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga. Hageja viivis on arvestatud kohtuistungi toimumise ajani, kuid hageja nõuab kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud ja ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. Hageja selline nõue on kooskõlas TsMS §-ga 367, mis sätestab, 13 (21)

et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna käesolevaks ajaks on muutunud sissenõutavaks veel kaks osamakset, tuleb viivis arvestada ajavahemikul 01.12.2012 kuni 01.05.2015 on sissenõutavaks muutunud 30-lt osamakselt. Kindla summana on võimalik seda teha kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi välja mõista protsendina põhinõudelt. 26.03.2015 seisuga oli hageja arvestatud viivis ( millega kohus nõustub) ajavahemiku 01.12.2012 kuni 01.03.2015 tasumisele kuulunud osamaksetelt 2187,93 eurot. Iga kuni 01.03.2015 sissenõutavaks muutunud osamakse eest lisandub viivist ajavahemiku 27.03.2015 kuni 19.05.2015 so 54 päeva eest 9,53 eurot (800x8,05%/100x54) so kokku 266,84 eurot. 01.04.2015 sissenõutavaks muutunud osamakselt 800 eurot viivis ajavahemiku 02.04.2015 kuni 19.05.2015 so 48 päeva eest on 8,47 eurot (800 x 8,05%/365 x 48). 01.05.2015 sissenõutavaks muutunud osamakselt 800 eurot viivis ajavahemiku 02.05.2015 kuni 19.05.2015 so 18 päeva eest on 3,18 eurot (800 x 8,05%/365 x 18). Seega 19.05.2015 seisuga on ajavahemikul 01.12.2012 kuni 01.05.2015 sissenõutavaks muutunud osamaksetelt viivis kokku 2466,42 eurot ( 2187,93+266,84+8,47+3,18), mis tuleb kostjalt hageja kasuks kindla summana välja mõista. Kuna hageja on nõudnud viivist seadusjärgses määras ja see jääb tunduvalt alla põhivõla suurust, ei pea kohus põhjendatuks kostja taotlust viivist veelgi vähendada. Alates kohtuotsuse tegemisest tuleb viivis välja mõista protsendina põhinõudelt. Kostja on palunud TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord selliselt, et võimaldada kostjal tasuda väljamõistetud summa ositi kuumaksega maksimaalselt 150 eurot. TsMS §-s 445 lg 1 on sätestatud, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kostja ei ole esitanud küll dokumentaalseid tõendeid oma käesoleva aja sissetuleku suuruse kohta, kuid kinnitas kohtuistungil vande all, et Saksamaal osalise töökoormusega ( 75 %) autojuhina töötades on tema kättesaadavaks töötasuks 800-900 eurot. Kostja väitel, mida tõendavad ka kostja esitatud tõendid, on kostjal rida rahalisi kohustusi. Laenu tagastamise graafikust (tl 71-73) nähtub, et J. V. peab Swedbank AS-ile tagastama laenu 10 644,63 eurot ja intresse 5211,53 eurot alates 06.04.2012 kuni 06.08.2020 igakuiste osamaksetena 155,94 eurot. Täitmisteatest (tl 74-75) ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest (tl 76-77) nähtub, et Põlva kohtutäitur Aive Kolsari menetluses on BIGBANK AS nõue kostja vastu 3265,60 euro nõudes ning lisaks peab kostja tasuma täitemenetluse kulusid. 31.01.2014 kokkuleppest tagasinõudele nr 10 181 (tl 78) nähtub, et J. V. peab tasuma ERGO Insurance SE-le seoses 11.07.2012 toimunud liiklusõnnetusega esitatud tagasinõude katteks 8173,61 eurot. Arvestades kostja regulaarse sissetuleku suurust ja mitmete rahaliste kohustuste olemasolu võib nõustuda kostjaga, et hageja kasuks väljamõistetava summa tasumine ühekordse maksena käib kostjale üle jõu. Samas tuleb arvestada ka hageja huvisid. Hageja näol ei ole tegemist krediidiasutustega, mille puhul võlgade tasumine maksegraafiku alusel oleks tavapärane praktika. Kostja poolt väljapakutud osamakse suurus on kogu kahju suurust arvestades sedavõrd väike, et kostja taotluse rahuldamise korral lükkuks kahju lõplik tasumine hageja seisukohalt ebamõistlikult kaugesse tulevikku. Kostjal on olnud võimalus võlgu olevat summat

14 (21)

osamaksetena tasuda käesoleva ajani, kuid ta pole mitme aasta jooksul teinud ühtegi osamakset. Nagu kohus juba eespool leidis, ei ole kostja selline käitumise valguses eluliselt usutav, et ta hakkaks seda vabatahtlikult tegema ka edaspidi. Neil asjaoludel ei pea kohus põhjendatuks määrata otsuse täitmise korda kindlaks kostja taotletud viisil. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Tartu Maakohtu 04.12.2013 määrusega on hagi tagamise korras seatud hageja kasuks käsutamise keelumärge kostja ühisomandis olevale korteriomandile asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kuna kohus hagi rahuldab, tuleb hagi tagamine jätta kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Otsuse põhjendused menetluskulude osas Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. Hageja nõue on olnud kokku 48712,44 eurot ( sh sissenõutavaks muutunud osamaksed 29800 eurot, edaspidi korduva kohustusena 15 200 eurot ja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga kokku 3712,44 eurot). Kohus on rahuldanud hageja nõude kokku 41666,42 euro ulatuses ( sh sissenõutavaks muutunud osamaksed 24000 eurot, edaspidi korduva kohustusena 15 200 eurot ja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga kokku 2466,42 eurot. Seega on hagi rahuldatud umbes 86 % ulatuses. Seega tuleb 86 % hageja menetluskuludest jätta kostja kanda ja 14 % kostja menetluskuludest jätta hageja kanda. Kostja on esitanud 07.04.2015 kohtule seisukoha hageja menetluskulude kohta ( tl 160), milles taotleb muuhulgas jätta menetluskulud kostjalt hageja kasuks üldse välja mõistmata. Kostja leiab, et oma äritegevuses probleemsete nõuete odavalt ülesostmisega tegeleva hageja kasuks kostjalt kui autujuhina töötavalt füüsiliselt isikult ülisuurte menetluskulude väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seoses kostja sellise taotlusega märgib kohus järgmist. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud alust jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kostjalt menetluskulud hageja kasuks üldse välja mõistmata. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

15 (21)

menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 174 lg 9 järgi menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. TsMS § 176 lg 1 sätestab, et kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates. Kuna pooled on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirjad koos kuludokumentidega, on käesolevas otsuses võimalik kindlaks määrata menetluskulude rahaline suurus poolte esitatu alusel. Hageja esitas 25.03.2015 kohtuistungil avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaks määramiseks ühes menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega (tl 129-140). Nimetatud menetlusdokumendid palub hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks määrata ja kostjalt välja mõista 3080,65 eurot sh 2180,65 eurot õigusabikulud (ilma käibemaksuta), 900 eurot riigilõiv ( sh 850 eurot hagi esitamisel tasutud riigilõiv ja 50 eurot hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv). Hageja leiab, et tema menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja esindaja on koostanud põhjaliku ja argumenteeritud hagiavalduse, hagi tagamise taotluse, hageja seisukoha kostja vastusele ning seisukohad kostja esitatud taotlustele. Lisaks hõlmab arvetel märgitud summa ka hagiavalduse (ja vastuhagi) aluseks olevate materjalidega tutvumist, tõendite hankimist ja konsulteerimist kliendiga ning sealhulgas on osa tööd osutatud hagejale ka rahalise arvestuseta. Olulisel määral on kohtuväliste kulude suurus tingitud vastaspoole toimingutest. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, taotleb ta TsMS § 174 lg-st 10 juhindudes menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Hageja on esitanud 30.03.2015 kohtule täiendava menetluskulude nimekirja (tl 155), milles ta palub hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kindlaks määrata ja kostjalt välja mõista täiendavalt 25.03.2015 kohtuistungiks ettevalmistamisega ja kohtuistungil osalemisega seotud õigusabikulud 1318,34 eurot (ilma käibemaksuta). Seega kokku nõuab hageja kostjalt menetluskulude katteks 4398,99 euro väljamõistmist. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja 07.04.2015 kohtule esitatud seisukohas hageja menetluskulude kohta ( tl 160) leiab kostja, et hageja lepingulise esindaja kulu on osaliselt põhjendamatu. Kostja palub vähendada hageja lepingulise esindaja kulu vähemalt 4 tunni ulatuses so 520 euro võrra. Kostja leiab, et põhjendamatult suur on hageja lepingulise esindaja ajakulu menetluse algperioodil. Kahe esindaja tegevused 07.11-20.11.2013 kattuvad. 02.12.2013 arves näidatud aega tuleks vähendada kahe tunni võrra. 11.09.2014 arves kajastatud kostja vastusele vastuse koostamise ajakulu on ebareaalselt suur. Maksimaalne ajakulu oleks kolm tundi. Ka palub kostja jätta välja mõistmata sõidukulu 450 eurot. Tuginedes Riigikohtu 12.06.2013 lahendile asjas 3-2-1-64-13 leiab kostja, et alusetu on nõuda sõidukulu hüvitamist tunnitasu alusel. Kostja on esitanud 30.03.2015 kohtule menetluskulude nimekirja koos kuludokumendiga (tl 151153), milles palub kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kindlaks määrata ja hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja mõista 1660 eurot, millest 660 eurot on 25.03.2015 kohtuistungil osalemisega seonduvad menetluskulud ning 1000 eurot enne kohtuistungil

16 (21)

osalemisega seotud menetluskulude tekkimist kantud menetluskulud. Lisaks palub kostja hagejalt välja mõista ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja ei eeldanud, et 25.03.2015 istung lõpeb kohtuliku vaidlusega, mistõttu jäi istungil esitamata menetluskulude nimekiri. Kostja faktiline menetluskulu enne kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulude teket oli 1000 eurot ( ajakulu 10 tundi tunnihinnaga 100 eurot). Kostja leiab, et vaatamata istungil menetluskulude nimekirja mitteesitamisele on tal õigus taotleda ka enne kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulude tekkimist kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja hagejalt väljamõistmist TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt. Hageja oma 07.04.2015 kohtule esitatud seisukohas ( tl 163) vaidleb kostja menetluskuludele vastu. Hageja leiab, et kostja esitas menetluskulude nimekirja TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgimata. Seetõttu tulenevalt TsMS §-st 66 ei ole kostjal enam õigus nõuda nende menetluskulude kindlaksmääramist, mis tekkisid enne osalemist 25.03.2015 kohtuistungil ja mis ei ole selleks ettevalmistumise või sellel osalemisega seotud. Aluseid menetlustähtaja ennistamiseks ei esine ning kostja ei ole seda ka TsMS § 67 lg 2 sätestatud tähtaja jooksul taotlenud. Kostja pole esitanud ühtegi kulude tekkimist tõendavat dokumenti ning detailset osutatud õigusabi kirjeldust, mis on nõutav TsMS § 176 lg 1 kohaselt. Ka leiab hageja, et kostjal ei ole enam õigust vastu vaielda hageja menetluskulude nimekirjale, mis oli esitatud 25.03.2015 kohtuistungil, sest seda pidi kostja tegema juba kohtuistungil. Kohus ei ole ja ei saagi määrata täiendavat tähtaega nende kulude osas veelkordse seisukoha esitamiseks. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskulude suurust tõendavad maksekorraldused riigilõivu tasumise kohta ( tl 139-140). Maksekorraldustest nähtub, et hageja on tasunud hagi tagamise avalduselt riigilõivu 50 eurot ning hagi esitamisel 850 eurot riigilõivu. Hageja menetluskuluna tuleb kindlaks määrata hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 850 eurot ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot. Hageja tasutud riigilõivud vastavad hagi esitamisel ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 kohaselt hagi hinnalt kuni 50 000 eurot tasumisele kuulunud riigilõivu soodusmäärale ja RLS § 57 lg 16 kohaselt hagi tagamise taotluse esitamise tasumisele kuulunud riigilõivu määrale. Seega on hagi esitamisel ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõivud põhjendatud ja vajalik menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja lepingulise esindaja kulude suurust tõendavad Advokaadibüroo Aivar Pilv arved koos spetsifikatsioonidega. Advokaadibüroo Aivar Pilv 02.12.2013 arvest nr 20131522 ja selle spetsifikatsioonist (tl 132-134) nähtub, et hageja peab tasuma õigusteenuse eest 1215,78 eurot, millest 292,50 eurot on vandeadvokaat Kairi Tuulmägi poolt osutatud õigusabi ajakuluga 2 h 15 m tunnihinnaga 130 eurot, 712,83 eurot vandeadvokaadi vanemabi Anneli Aab poolt osutatud õigusabi ajakuluga 5 h 29 m tunnihinnaga 130 eurot, 3 eurot kinnistusraamatu päring, 5,32 eurot AS Andmevara päring ja 202,13 eurot käibemaks. Hageja nõuab kostjalt antud arve alusel 1010,65 euro väljamõistmist, millest tulenevalt hageja ei nõua 3 euro väljamõistmist kinnistusraamatu päringu eest, kuid samas on lepingulise esindaja kulu sisse arvatud 5,32 eurot seoses Andmevara päringuga. Vandeadvokaat Kairi Tuulmägi poolt osutatud õigusabi ajakuluga 2 h 15 m koosneb järgmistest toimingutest: 07.11.2013 hagiavalduse täiendamine 39 m, 11.11.2013 e-kirja koostamine kliendile seoses hagiavaldusega 10 m, 20.11.2013 nõupidamine kliendiga 8 m (kokku 15 m, millest 7 m rahalise arvestuseta), 20.11.2013 hagiavalduse täiendamine 36 m, 25.11.2013 kohtunõudega tutvumine ja

17 (21)

e-kirja koostamine kliendile seoses hagi tagamise tagatise maksmisega 10 m ja 28.11.2013 hagi tagamise taotluse täienduse koostamine 32 m. Vandeadvokaadi Anneli Aab poolt osutatud õigusabi ajakuluga 5 h 29 m koosneb järgmistest toimingutest: 18.10.2013 kliendi poolt edastatud materjalidega tutvumine, OÜ xxxxxxxxxx esindajaga (õigusbüroo) suhtlemine 30 m, 22.10.2013 kliendi poolt edastatud materjalidega tutvumine 20 m rahalise arvestuseta, 22.10.2013 kliendi poolt edastatud materjalidega tutvumine 33 m, 01.11.2013 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse koostamine 1 h 48 m, 06.11.2013 riigilõivu tagastamise võimaluste analüüs, hagi tagamisega seonduvate riskidega kliendile e-kirja koostamine ja edastamine 23 min rahalise arvestuseta, 07.11.2013 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse täiendamine 1 h 30 m, 11.11.2013 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse täiendamine ( sh viivise arvestus), kliendile e-kirja koostamine 1 h, 20.11.2013 nõupidamine kliendiga seoses hagiavaldusega 8 m (kokku 15 m, millest 7 m rahalise katteta). Advokaadibüroo Aivar Pilv 11.09.2014 arvest nr 20141238 ja selle spetsifikatsioonist (tl 135-136) nähtub, et OÜ xxxxxxxxxx peab osutatud õigusteenuse eest tasuma 964,60 eurot, millest 803,83 eurot on tasu 6 h 11 m õigusabi eest tunnihinnaga 130 eurot ja 160,77 eurot käibemaks. Vandeadvokaadi vanemabi Anneli Aab poolt osutatud õigusabi ajakuluga 6 h 11 m koosneb järgmistest toimingutest: 12.08.2014 tutvumine kostja 07.07.2014 vastusega, seisukoha kujundamine ning vastuse koostamise alustamine 1 h 12 m, 15.08.2014 vastuse koostamine ja täiendamine kostja 07.07.2014 vastusele 4 h 59 m. Advokaadibüroo Aivar Pilv 30.12.2014 arvest nr 20141836 ja selle spetsifikatsioonist (tl 137-138) nähtub, et OÜ xxxxxxxxxx peab tasuma osutatud õigusteenuse eest 439,40 eurot, millest 366,17 eurot on tasu 2 h 49 m õigusabi eest tunnihinnaga 130 eurot ja 73,23 eurot käibemaks. Vandeadvokaadi Anneli Aab poolt osutatud õigusabi ajakuluga 2 h 49 m koosneb järgmistest toimingutest: 21.10.2014 telefonivestlus OÜ xxxxxxxxxx esindajaga 15 m rahalise arvestuseta, 19.11.2014 xxxxxxxxxx OÜ esindaja e-maile vastuse koostamine ning edasise vaidluse kulude osas hinnangu andmine 25 m rahalise arvestuseta, 05.12.2014 täiendava seisukoha koostamine 1 h 14 m, 08.12.2014 täiendava seisukoha täiendamine 1 h, 22.12.2014 seisukoha koostamine seoses kostja 08.12.2014 taotlusega 35 m. Advokaadibüroo Aivar Pilv 27.03.2015 arvest nr 20150429 ja selle spetsifikatsioonist (tl 157) nähtub, et OÜ-lt xxxxxxxxxx peab tasuma osutatud õigusteenuse eest 1582,01 eurot, millest 834,29 eurot on tasu 5 h 56 m õigusabi eest tunnihinnaga 140,61 eurot, 450 eurot sõidukulu 6 h eest tunnihinnaga 75 eurot, 34,05 eurot transporditeenus ja 263,67 eurot käibemaks. Vandeadvokaadi Anneli Aab poolt osutatud õigusabi ajakuluga 5 h 56 m koosneb järgmistest toimingutest: 24.03.2015 ettevalmistumine Tartu Maakohtu 25.03.2015 kohtuistungiks 3 h 41 m, 25.03.2015 osalemine 25.03.2015 kohtuistungil Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 2 h 15 m. Sõidukulu 6 h on 25.03.2015 sõiduks Tallinn-Põlva-Tallinn seoses kohtuistungiga kulunud aeg. Transporditeenus on bensiini kulu seoses kliendi esindamisega Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 25.03.2015. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata vastavalt TsMS § 175 lg 1–31 sätestatud üldnormidele ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 kohaselt esindajakulude vajalikkus ja põhjendatus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.02.2012 määruses asjas nr 3-2-1-161-11 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Sama on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva TsMS §-s 174 lg 8. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole

18 (21)

kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus asjas nr 3-2-1-65-13). Hagejat on kohtumenetluse käigus esindanud vandeadvokaat Kairi Tuulmägi( kuni 31.01.2014) ja vandeadvokaat Anneli Aab. Tegemist on hageja lepinguliste esindajatega TsMS § 218 lg 1 p 1 kohaselt. TsMS § 175 lg 3 kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Kohus ei loe käesoleva asja mahtu ja keerukust selliseks, mille tõttu kahe lepingulise esindaja kasutamine oleks põhjendatud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et osaliselt on hageja kahe lepingulise esindaja tegevused olnud kattuvad no 07.11.2013 toimingud seoses hagiavalduse täiendamisega, 11.11.2013 toimingud seoses kliendile e-kirja koostamisega, 20.11.2013 nõupidamine kliendiga. Samas ei ole kattuvate tegevuste ajakulu olnud eriti suur. Kohus peab põhjendatuks 02.12.2013 arvega 20131522 seonduvat lepingulise esindaja ajakulu vähendada 1 tunni võrra. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ( Riigikohtu 13. 11. 2013 määrus asjas 3-2-1-11513 p 25). Riigikohtu senises praktikas on korduvalt põhjendatuks ja vajalikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (01.10. 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2015 määruses asjas 3-2-1-115-14 p 14) on peetud mõistlikuks ja tunnitasu 153 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot ( ilma käibemaksuta) jääb seega kohtupraktikas aktsepteeritud määradesse. Hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et on käibemaksukohuslane. Seega saab hageja tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Seega loeb kohus 02.12.2013 arvega 20131522 seonduvaks vajalikuks ja põhjendatuks lepingulise esindaja kuluks 880,65 eurot ( vähendades hageja nõutavat kulu ühe töötunni so 130 euro võrra). 11.09.2014 arvega 20141238 seonduv lepingulise esindaja kulu on tekkinud seoses kostja 07.07.2014 vastusele vastamisega, milleks esindaja on kulutanud kokku 6 tundi 11 minutit. Kostja vastus ( tl 60-65) sisaldab sisulist teksti neli lehekülge. Kostja hagile vastates vaidles hagile täielikult vastu ja tõi oma vastuväidete alusena esile väga erinevaid asjaolusid (nõude liigi osas, nõude aegumise osas, tehingu tühisuse osas), esitades ka omapoolseid tõendeid ja taotlusi tõendite kogumiseks. Kostja vastusest tulenevalt ei saa hageja täiendavate seisukohtade kujundamist pidada ülemäära lihtsaks ja vähe aeganõudvaks. Hageja täiendav seisukoht ( tl 81-85) sisaldab sisulist teksti enam kui seitsmel leheküljel. Hageja on kõigile kostja vastuväidetele ja taotlustele põhjalikult vastanud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja näidatud ajakulu oleks ülemäära suur. Kohus loeb kogu 11.09.2014 arvega 20141238 seonduvat lepingulise esindaja kulu 803,83 eurot vajalikuks ja põhjendatuks. Tulenevalt menetluse käigust ja kohtu nõudmistest on hageja esitanud ka edasise menetluse käigus veel täiendavaid seisukohti ( 08.12.2014, 22.12.2014 – tl 105-109, 119-121). Kohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kuluks ka 30.12.2014 arves 20141836 märgitut so 366,17 eurot. Pooltel ei ole vaidlust hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas, mis on seotud kohtuistunguiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise tasuga so 27.03.2015 arves nr 19 (21)

20150429 näidatud õigusabi tasu 834,29 eurot. Tegemist on ka kohtu hinnangul vajaliku ja põhjendatud kuluga. Sama arve sisaldab ka hageja lepingulise esindaja tasu kohtuistungile minekuks ja tulekuks kulutatud 6 tunni eest ( tunnihinnaga 75 eurot) ja sõidukulu 34,05 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.06.2013 määruses asjas 3-2-1-65-13 on selgitatud, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Asjaolu, et kostjate ja nende esindaja sõlmitud leping sisaldab väidetavalt kokkulepet, mille kohaselt kostjad hüvitavad esindaja sõidule kulunud aja 50% ulatuses tunnihinnast, ei tähenda, et need kulud on põhjendatud välja mõista teiselt menetlusosaliselt. Advokatuuriseadus ega kliendileping ei reguleeri menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist. Riigikohtu viidatud määruses avaldatust tulenevalt ei loe kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja kuluks tasu sõidule kulutatud aja eest so 27.03.2015 arves nr 20150429 sisalduv 450 eurot. Hageja ei ole esitanud sõidukulu 34,05 euro tõendamiseks bussipileteid või kviitungit autokütuse maksumuse kohta. Samas arvestades hageja lepingulise esindaja büroo kaugust Põlva kohtumajast ja üldiselt teadaolevat autokütuse hinnataset käesoleval ajal Eestis, on hageja nõutav sõidukulu suurus kohtu arvates mõistlik. Sellele ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja. Seetõtu loeb kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja kuluks ka sõidukulu so so 27.03.2015 arves nr 20150429 sisalduv 34,05 eurot. Seega on hageja vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu kokku 2918,99 eurot (880,65+803,83+366,17+ 834,29+34,05). Hageja menetluskulude suuruseks kokku määrab kohus 3818,99 eurot ( 900+2918,99). Hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse 580 euro ulatuses jätab kohus rahuldamata. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb hageja menetluskulude katteks kostjalt hageja kasuks välja mõista 3284,33 eurot. Kostjat on menetluses esindanud lepinguline esindaja Feliks Luiksaar. Tegemist on kostja lepingulise esindajaga TsMS § 218 lg 1 p 2 kohaselt. Kostja lepingulise esindaja kulu suurust tõendab Õigusbüroo Feliks Luiksaar 26.03.2015 arve nr 201535 (tl 153), millest nähtuvalt kostja peab tasuma 25.03.2015 kohtuistungiga seotud tegevuste eest 660 eurot tunnihinnaga 110 eurot. Osutatud õigusabi ajakulu 6 tundi koosneb järgmistest toimingutest: kostja konsulteerimine kohtuistungi korrast, menetlusosalise vande all ülekuulamise olemusest ja korrast ning kompromisslepingu olemusest ja sõlmimise korrast; konkreetses asjas kompromissi sõlmimise võimalustest, aspektidest ja selle kujunemise võimalikest lähtealustest 1 tund 40 minutit, ettevalmistus kohtuistungiks, sh kohtupraktika ja konkreetse asja materjalide kokkuvõtlik õiguslik analüüs 2 tundi, osavõtt kohtuistungist 2 tundi 20 minutit. Kohtu arvates on põhjendatud ja vajalik kogu kostja lepingulise esindaja kulu seoses kohtuistunguks valmistumise ja kohtuistungiks osalemisega so tasu kuue tunni eest 660 eurot. Feliks Luiksaare Õigusbüroo 26.03.2015 arves 201535 on ära toodud lepingulise esindaja toimingud ja ajakulu. Asja mahtu ja keerukust arvestades on ajakulu mõistlik. Samas suurusjärgus ajakulu on olnud ka hageja lepingulisel esindajal. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot jääb kohtupraktikas aktsepteeritud määradesse. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuna kostja enne kohtuistungit tekkinud kulude kohta menetluskulude nimekirja enne kohtuvaidlust ei esitanud, ei saa kostja menetluskuludena enam

20 (21)

kindlaks määrata varasemas menetluses tekkinud kulusid ( kostja väitel 1000 eurot). TsMS § 176 lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, esitada menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks nimekiri enne kohtuvaidlust. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Erinevalt kostjast kohus leiab, et pooltel oli alust eeldada, et 25.03.2015 istung lõpeb kohtuvaidlusega. Eelmenetlus oli lõpule viidud juba Tartu Maakohtu 29.12.2014 määrusega ( tl 123). Pooltele oli teada, et 25.03.2015 toimub kohtuistung. Hageja ka oma menetluskulude nimekirja enne kohtuvaidlust kohtule esitas. Seega saanuks seda teha ka kostja. On eluliselt usutav, et analoogiliselt hagejaga tekkisid kostjal lepingulise esindaja kulud ka eelmenetluses Kostja varem kantud kulusid ei saa kohus kindlaks määrata TsMS § 174 lg 1 alusel, kuna kostja menetluskulude nimekirja seaduses ettenähtud tähtajaks kohtule ei esitanud ja kulude suuruse kohta toimikus muud andmed puuduvad. Kohus määrab kostja menetluskuludena kindlaks 660 eurot ja jätab kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse 1000 euro ulatuses rahuldamata. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostja menetluskulude katteks hagejalt kostja kasuks välja mõista 92,40 eurot. Poolte menetluskulude nõuded saab TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 3191,93 eurot. Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

21 (21)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.