2-13-6921/57 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

esitasid kostjad kaebuse Tartu Ringkonnakohtule. 15.03.2011 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja on esitanud ettekirjutused 27.01.2010 kohtutäiturile sundtäitmiseks. Kostjad on abielus alates 16.05.1992.a. Abielu kestel on soetatud kaks kinnisasja: reg osa XXX ja XXX ning sõiduk Renault Trafic mahtuniversaal reg nr XXX. Kinnistusraamatust nähtub kinnistute omanikuna küll ainult K.K., kuid erastatud on kinnisasjad 22.09.2005 ja sõiduk soetati 10.12.2009 ehk abielu jooksul. Abieluvararegistris puudub kanne lahusvara kohta, mis tähendab, et tegemist on ühisvaraga. Kohtutäituril ei ole võimalik kinnisvara realiseerida, sest vara on abikaasade vahel jagamata ning ei ole teada, milline osa kuulub kummalegi abikaasale. Kohtutäituri hinnangul ei ole nõuete rahuldamine võlgnike töötasu arvel tõenäoline, kuna K.K.l puudub töökoht ja sissetulek; K.K.l küll on töökoht, kuid palk on väike. Hageja leidis, et ettekirjutustes märgitud nõuete rahuldamine kostjatele kuuluva lahusvara arvel ei ole õnnestunud ja on kohtutäituri hinnangul tulevikus perspektiivitu. Seega on hagejal alus nõuda TMS § 14 lg 2 järgi ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hageja on seisukohal, et pärast maa erastamist on kinnistud kostjate ühisvara. Riigikohus on korduvalt leidnud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-164-05, nr 3-2-1-14-04 ja nr 3-2-1-77-07). Kinnistute eest on erastamisväärtpaberitega tasunud küll K.K., kuid kuna maa omandati abielusuhete ajal, on kinnistute puhul ikkagi tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja ei nõustu kostjate väidetega sõiduki kuulumise kohta K.K. lahusvara hulka, kuna sellekohased väited ei ole tõendatud. Tuleb eeldada, et abielusuhete kestel soetatud vara on abikaasade ühisvara olenemata sellest, kes abikaasadest konkreetselt osales vara eest tasumisel. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Kohtutäituri Oksana Kutšmei büroo esindaja on teatanud hagejale 04.10.2012, et täitemenetluses nõude rahuldamine ilma kostjatele kuuluvate kinnistute sundmüügita on ebatõenäoline. Hageja leiab, et aegumistähtaja arvestust tuleb alustada nimetatud kuupäevast. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus seob aegumistähtaja kulgemise alguse hetkega, mil võlgniku lahusvara arvel täitemenetlus ebaõnnestub. Aegumistähtaja kulgemise algust ei saa arvestada täitemenetluse algusega, kuna siis ei ole veel teostatud menetlustoiminguid, mis oleks aluseks hindamisele, kas menetlus on ebaõnnestunud või mitte. Lähtudes kostjate väidetest lahusvara olemasolu kohta ei saakski aegumine olla veel kulgema hakanud. Hageja tugines muuhulgas kohtutäiturilt saadud infole, mille kohaselt ei ole kostjatel registrisse kantavat lahusvara (hagi lisas esitatud kohtutäituri büroo esindaja 4.10.2012 kiri), seega saab täitemenetluse lahusvara arvelt lugeda ebaõnnestunuks. Eeldusel, et vara, mille jagamist hageja on taotlenud, on kostjate ühisvara, ei ole võlgnike lahusvara arvelt võimalik nõuet rahuldada, võttes arvesse ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ja tasumata võlasummade suurust. Hageja arvates sai täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastane aegumistähtaeg mõlema ettekirjutuse puhul hakata kulgema 2011.a kevadel. Hageja möönis, et täitemenetluse seadus ei ava täitemenetluse ebaõnnestumise mõistet, kuid kuna täitmine on olnud väga aeglane, siis on ebatõenäoline, et võlgnike lahusvara arvelt on võimalik täitemenetlus lõpuni viia. K.K. võlast on laekunud vaid 1,4 % ja K.K. võlast 22 %. Haigekassal on nagu kõigil teistel sissenõudjatel täitemenetluses õigus saada täitedokumendist tulenev nõue täidetuks efektiivselt ja mõistliku aja jooksul.

Kostjad leidsid, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna Eesti Haigekassa Tartu osakond ei oma iseseisvat õiguspädevust kohtumenetluses, samuti on hagiavalduselt tasumata riigilõiv. Kostja I leidis, et nõue on aegunud. TMS § 14 lg 2 kohaselt on vara jagamise hagi aegumistähtaeg üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt on aegumistähtaja alguseks kohtutäituri büroo teadmata pädevusega töötaja allkirjastamata ning ebaselge adressaadiga e-kiri. Aegumistähtaja kulgemine saab olla seotud üksnes ajahetkega, mil kohtutäiturile olid esitatud kõik dokumendid K.K. varade kohta – s.o 2010 kevadel, mil täitur arestis võlgniku kontod ning teostas muud täitetoimingud. Seetõttu oli üheaastane aegumistähtaeg ühisvara jagamise hagi esitamiseks möödunud. Hagi ei kuulu ka sisuliselt rahuldamisele, kuivõrd ei ole PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt tõendatud, nagu ei piisaks kostja lahusvarast hagi rahuldamiseks. Kohtutäitur ei ole täitemenetluses kasutanud kõiki seadusega antud võimalusi nõude rahuldamiseks. Kostjale I kuulus kuni sundlikvideerimiseni 23.11.2011 osaühingu XXX (registritunnus XXXXX) osa, kuid kohtutäitur ei ole püüdnudki välja selgitada osaühingu osa väärtust ega pöörata sellele sissenõuet. Samuti ei ole kohtutäitur üritanud välja selgitada kostja I lahusvarasse kuuluva vallasvara hulka ning väärtust. Kostjal I on igakuine regulaarne sissetulek töövõimetuspensioni näol. Kostja tööleping lõpetati seoses täitemenetlusega ning seega on kohtutäitur kaudselt raskendanud täitedokumendi täitmist. Hagiavalduses viidatud kinnistud ei kuulu abikaasade ühisvarasse. Kinnisasjad registriosadega XXX ning XXX kuuluvad lahusvarana K.K.le. Pool XXX asuvast majast kingiti K.K.le vallasvarana 23.04.1997 notar Mati Alliku büroos sõlmitud kinkelepingu alusel (notariaalregistri number 2346). Kinnistuteks muutus esialgselt vallasvarana eksisteerinud majaosa korteriomandite seadmisel, kuna teise poole maja korterid erastati ja ei olnud võimalik muul viisil neid muuta kinnistuteks. Korteriomandite koosseisu kuuluva maa eest tasus K.K. tema vallasvarasse kuulunud EVP-kroonidega. Korteriomand ei muutunud abikaasade ühisvaraks tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-st 211, mille kohaselt sai korteriomandi omanikuks eluruumi vallasasjana omanud isik (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1164-05, nr 3-2-1-16-05). Sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX kuulub K.K.le ning on igapäevases kasutuses K.K. sügava puudega vanemate transpordil ning hooldamisel. Sõidukile sissenõude pööramine on vastuolus TMS § 66 lg 1 punktidega 8 ja 12. Sõiduk soetati K.K. isikliku vara arvel (vallasvara müügist saadu, samuti vanematelt kingiks saadud rahalised vahendid). Varasemalt kasutas sõidukit liisinglepingu alusel kostja I taksoteenuste osutamisel Tartu linnas. Taksona kasutatava mootorsõiduki suhtes kehtib TMS § 66 lg 1 p 5 toodud keeld pöörata sissenõuet füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse jätkamiseks hädavajalikele esemetele. Taksona kasutamine on muutnud sõiduki jääkväärtuse sedavõrd väikeseks, et küsitav on enampakkumise kulude katmine müüdava vara väärtuse arvel. Kostja II märkis, et tal on olemas sissetulek – ta on sügava puudega isikute hooldaja, tal on ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Hagile vastuse esitamise aja seisuga oli kostja II tasunud hagejale kokku ca 1000 eurot. Seega saab nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul. Puudub alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud.

Trafic nr XXX ja lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud esemetele nende müümisega avalikul enampakkumisel. Kohus määras, et vara müügist saadud rahast tuleb täita K.K. ja K.K. kohustused Eesti Haigekassa ees. Pärast kohustuste täitmist üle jääv raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 300 eurot asjas tasutud riigilõivu katteks. Kohus asus seisukohale, et vaidlust ei saa olla hageja õiguses kohtusse pöörduda, kuna Eesti Haigekassa on seaduse alusel moodustatud avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindab juhatus (juhatuse liige) ja vastavalt juhatuse poolt antud esindusvolitustele konkreetne isik. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hagi aegumistähtaja kulgemist võib hakata arvestama alates 04.10.2012, kui kohtutäituri büroo esindaja teatas hagejale, et nõuete rahuldamine on ilma kostjatele kuuluva registritesse kantud vara (kinnistud ja sõiduk) müügita ebatõenäoline. Vastupidiselt kostjate arvamusele pidas kohus piisavaks kohtutäituri büroost tulnud sellekohast e-kirja, mille puhul saab eeldada, et kirja edastamine on toimunud täitemenetlust juhtiva kohtutäituri teadmisel ja korraldusel. Nimetatud asjaoluga sai hageja teada, et kostjate poolt võla tasumine enne täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja (10 aastat) saabumist on vähene ning seega on täitemenetlus kostjate lahusvara arvelt ebaõnnestunud. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagi tulnuks esitada ühe aasta jooksul peale kohtutäituri poolt vara arestimist, kuna selle aja seisuga puudus alus hinnata täitemenetluse eduväljavaateid, lugedes täitemenetluse koheselt ebaõnnestunuks. Kohus leidis, et abikaasade ühisvara tuleb jagada alates 1. juulist 2010.a kehtiva perekonnaseaduse sätete kohaselt. Lisaks TMS § 14 lõikele 2 on võlausaldajal õigus nõuda ühisvara jagamist ka PKS § 33 lg 3 alusel, eeldades, et võlgniku lahusvara arvelt ei ole võimalik nõuet rahuldada. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjate väiteid, nagu oleks kogu hageja poolt esitatud vara tegelikkuses kostja K.K. lahusvara. Tulenevalt kohtupraktikast on pärast maa erastamist kinnistud muutunud abikaasade ühisvaraks, kuna abielusuhete ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana. Tähtsust ei oma, kelle poolt (antud juhul K.K.) ja millega (antud juhul EVP-d) tasumine toimus. Kostjate arvamus selle kohta, et eelnev seisukoht on vastuolus eluruumide erastamise seaduse §-ga 211, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul, ei ole õigustatud. Kostjad on abiellunud vastavalt rahvastikuregistri väljavõttele 16.05.1992. 23.04.1997 notariaalse kinkelepingu järgi on S.L. kinkinud oma tütrele K.K.le (abielus) 1⁄2 (ühe kahendiku) ehitisest XXXs. Vastavalt notari poolt 22.09.2005 kinnitatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna avaldusele korteriomandite kinnistamiseks nr XXXXX on korteriomandid asukohaga XXXs omandatud 22.09.2005. Kostjate vahel puudub abieluvaraleping. Seega on igati õiguspärane lähtuda asjaolust, et tegemist on ühisvarasse kuuluva varaga, kuna maa omandati abielusuhete ajal. Kohus ei nõustunud ka väitega, nagu oleks mootorsõiduk K.K. lahusvara, mille ta soetas talle kuuluva vara arvelt, tasudes perioodil 09.10.2007-12.06.2009 sõiduki liisingumakseid kokku 112 626 krooni ulatuses ning 10.07.2009-07.12.2009 veel 60 189,92 krooni ulatuses. Kohus leidis, et tõendamata on kostja II väited, mille kohaselt kasutas ta liisingumakseteks oma vallasvarasse kuulunud esemete müügist saadud raha ning vanematelt kingituseks saadud rahalisi vahendeid, samuti tasus sõiduki väljaostumakse oma emalt saadud laenu arvel. Ainuüksi tasumine ei näita vara tegelikku staatust. Seega eeldas kohus, et abielusuhete kestel soetatud vara kuulub ühisvara hulka.

4.Kostjad K.K. ja K.K. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad teha asjas uus otsus, millega jätta Eesti Haigekassa Tartu osakonna hagi kostjate vastu ühisvara jagamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud hageja (vastustaja) kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) vaidlustavad apellandid Tartu Maakohtu otsuse tervikuna. Kohtuotsus rikub menetlusõiguse norme aegumistähtaja (õigust lõpetava tähtaja) algushetke tuvastamise osas ning materiaalõigust korteriomandite moodustamisel tekkivate omandisuhete määratlemisel; 2) ei ole kohtuotsus selge ega arusaadav väikebussi Renault Traffic suhtes sissenõude pööramise lubatavuse osas; 3) on tsiviilasjas rikutud mõistliku menetlusaja põhimõtet, mistõttu Tartu Ringkonnakohtul tuleks viivituseta tühistada kostjate omandiõigust piiravad arestid ning hagimenetlus tsiviilasjas tuleks koheselt lõpetada; 4) on hagi esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist (ei ole täidetud hagi eeldus TMS § 14 järgi). Vara jagamise hagi tuleb esitada ühe aasta jooksul alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus; 5) omab käesolevas tsiviilasjas keskset tähtsust küsimus, millisest hetkest tuleb hakata lugema TMS §-s 14 sätestatud üheaastase tähtaja kulgemist. Apellandid ei saa nõustuda Tartu Maakohtu seisukohaga, nagu oleks tähtaja kulgemise algushetkeks kohtutäituri büroo poolt eelduslikult täituri korraldusel väljastatud dateerimata ning allkirjastamata e-kiri (täituri büroos töötava A.K. 04.10.2012 e-kiri kellelegi E.K.le (kuigi kirja sisust nähtuvalt on selle adressaadiks M.P.); 6) on apellandid on seisukohal, et menetlustähtaja kulgemisaja algushetk on seotud õiguslike tagajärgedega ning peab seetõttu olema ajaliselt täpselt fikseeritav; 7) on aegumise kui õigusliku konstruktsiooni aluseks arusaam, et olemasolevad nõuded, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud, peavad õigusrahu ja õiguskindluse tagamise huvides taanduma. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul tõenäoliselt samuti halvenenud. Võlgniku huvide teatav eelistamine võlausaldaja huvidele on sellises olukorras õigustatud põhjusel, et võlausaldaja on nõude maksmapanekuga ise ülemäära viivitanud ning seotud muude õiguslike tagajärgedega;

8) oli hageja käesoleval juhul teadlik TMS §-s 14 sisalduvast üheaastasest tähtajast, kuid perioodil veebruar 2010 (täitemenetluste algatamine kostjate vastu) kuni oktoober 2012 (päring kohtutäituri büroole ning sealt saadud vastus), on Eesti Haigekassa käitunud kahe ja poole aasta vältel passiivselt ning ise viivitanud täitemenetluse seadustikus sissenõudjale antud täiendavate käitumisvõimaluste kasutamisega; 9) peavad apellandid TMS §-s 14 sisalduvat üheaastast tähtaega õigustlõpetavaks ehk preklusioonitähtajaks, millise järgimist kontrollib kohus. Õigustlõpetava tähtaja möödalaskmisel õigus lõpeb. Nii ongi käesoleval juhtumil lõppenud Eesti Haigekassa õigus pöörduda kohtusse hagiga ühisvara jagamise nõudes TMS § 14 alusel; 10) on kohtutäitur teinud hagi esitamise eelselt viimased täitetoimingud täiteasjades K.K. osas 28.03.2011 aastal ja K.K. osas 04.03.2010 aastal. Apellandid leiavad, et Eesti Haigekassa õigus hagi esitamiseks oli lõppenud enne 04.oktoobrit 2012 aastal. Oluliseks ajapunktiks täitemenetluse ebaõnnestumise määratlemisel on täitetoimingute teostamine, milliste järel täitur sai informatsiooni apellantide varalise olukorra kohta; 11) ei ole tõendatud nõuete rahuldamise võimatus täitemenetluses (tõendmata on hagi eeldus PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt). Maakohus on rajanud oma otsuse 2014 aasta esimesest poolest pärinevatele andmetele täitemenetluse seisu kohta, tehes seesuguste tõendite baasilt järeldusi sissenõude võimatuse kohta enne aegumistähtaja saabumist; 12) on apellant K.K. sügava puudega isikute hooldaja. Selle tegevuse kõrvalt on raske leida muud tööd. Kostjal on ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Viimasele on kohtutäituri poolt pööratud sissenõue ning sellelt peetakse kinni igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid. Maksete jätkamisel senises tempos saab K.K. vastu esitatud nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul. Järelikult puudub alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud; 13) on apellant K.K. suhtes samuti tõendamata täitemenetluse võimatus. Kohtutäituri büroo dateerimata ja allkirjastamata e-kiri ei ole lubatavaks tõendiks sedavõrd suurt õiguslikku tähtsust omava küsimuse lahendamisel. K.K. saab töövõimetuspensioni ning eesootava töövõimereformi valguses võib uskuda töö ja sissetuleku suurenemist tulevikus. Kõik võimalikud kahtlused (kas nõue saab rahuldatud või mitte, kas K.K. sissetulekud suurenevad või mitte) tuleb õiguse üldpõhimõtete kohaselt tõlgendada kohustatud isiku kasuks; 14) kuuluvad kinnisasjad registriosa numbritega XXX ning XXX lahusvarana K.K.le. Tartu Maakohus on otsuses põhimõtteliselt jätnud käsitlemata apellantide vastuväited, millised põhinevad omandireformiseaduse ning eluruumide erastamise seaduse alusel tekkinud omandiõigustel. Kostjad on viidanud Riigikohtu lahendile, mis reguleerib käesoleva kaasusega täpselt analoogilist situatsiooni -vallasasja muutumist kinnisasjaks mitte maa erastamise, vaid korteriomandite moodustamise teel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-05). Maakohus ei ole selgitanud, miks ta Riigikohtu antud tõlgendusega ei nõustu või missugustel alustel asub senisest kohtupraktikast erinevale seisukohale; 15) on apellandid on jätkuvalt veendumusel, et kuivõrd K.K. ei ole vallasasjana temale kuulunud korterite juurde maad erastanud Maareformiseaduse ja omandireformiseaduse alusel, pole ka ainuomand muutunud abikaasade ühisomandiks. Kinnisasjad registriosadega XXX ning XXX kuuluvad lahusvarana K.K.le, kuna kinnistud tekkisid vallasasjadena lahusvarasse kuuluvatest korteritest korteriomandite moodustamise (mitte maa erastamise) teel; 16) kuulub sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX lahusvarana K.K.le. Apellandid kinnitavad, et nimetatud sõiduk on K.K. poolt 10.12.2009 välja ostetud AS-ilt Hansa Liising. Väljaostumakse on K.K. teostanud kinke korras saadud rahaliste vahendite arvel. K.K. pangakonto väljavõte on kohtutoimikus. Samuti on apellandid olnud nõus K.K. ema ülekuulamisega kohtus, et tõendada rahade üleandmist kinke korras;

17) on oluline ka asjaolu, et K.K. on määratud oma sügava puudega isa A.L. hooldajaks ning väikebuss on vajalik tema transportimiseks. TMS § 66 lg.1 p 8 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata abivahenditele, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab seoses kehapuudega; 18) kuivõrd käeoleval ajal puudega inimese teenindamiseks kasutatava sõiduki väljaostmiseks andsid kinke teel raha just puudega inimesed ise, oleks sõiduki võõrandamine hagis toodud põhjustel selges vastuolus hea usu põhimõtetega; 19) on K.K.le antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu. Taksona on registreeritud seesama Renault Traffic väikebuss. TMS § 66 keelab ka sissenõude pööramise esemetele, millised on võlgnikule ja tema perele vajalikud majandustegevuseks; 20) muudaks sõidukile sissenõude pööramise võimatuks ka tõsiasi, et auto väärtus on vähene. Tegemist on tänaseks enam kui 12 aastat vana sõidukiga, mille turuväärtus ei kata täitemenetluse kulusid. TMS § 53 lg 2 kohaselt vara ei arestita, kui eseme müügist saadavast tulust jätkuks üksnes täitemenetluse kulude katteks; 21) on apellantide vara arestitud alates 2008 aastast. Enam kui seitsme aasta pikkune omandiõiguse riive on vastuolus mõistliku menetlusaja põhimõtetetega. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) artikkel 6 sätestab õiguse õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Menetlusaeg ei peaks ületama kahte aastat. Üheksa aastat kestnud kohtumenetlus on aga ilmselgelt ebamõistlikult pikk (EIK 28. juuni 1990. a otsus Obermeier vs Austria, kaebus nr 11761/85. – A179); 22) on Tulluste suhtes kohtumenetlus olnud ebamõistlikult pikk. Arvesse tuleb võtta, et apellantide omandiõigus neile kuuluva vara suhtes on olnud piiratud juba ligikaudu 8 aastat. Tsiviilkohtumenetlus on toimunud apellatsioonkaebuse esitamise ajahetkeks juba kolm aastat. Apellandid ei ole seejuures menetlust venitanud; 23) on apellandid veendumusel, et riik ei ole taganud EIK-i nõuete täitmist K.K. ning K.K. suhtes. Edasiste rikkumiste ärahoidmiseks tuleb viivitamatult tühistada apellantide varale seatud käsutuspiirangud ning lõpetada tsiviilkohtumenetlus.

3) kasutas vastustaja TMS § 14 lõikes 2 sätestatud õigust nõuda apellantidele kuuluva ühisvara jagamist ja sellele sissenõude pööramist alles siis, kui täitemenetluse algusest oli möödunud enam kui kolm aastat ja oli saanud selgeks, et apellantide lahusvara arvelt nõuete täitmine ei õnnestu. Arvestades täitemenetluses kehtivat põhimõtet, et nõue tuleb püüda rahuldada võlgnikule kõige vähem kahjustaval viisil ja seda, et ühisvara jagamise nõue ja kinnistute ja sõiduki müük on apellantide õigusi enam kahjustav kui näiteks sissetuleku arvelt võla tasumine, siis ei kiirustanud vastustaja ka omapoolsete aktiivsete sammude astumisega. Vastustaja lootis, et nõudeid on võimalik rahuldada täitemenetluse käigus kohtutäituri tehtavate toimingute tulemusel; 4) on apellantide viited täitemenetluse käigus tehtud viimastele toimingutele K.K. täiteasja osas eksitavad. Kohtule esitatud Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 02.09.2014. a väljastatud tõendilt täiteasjas nr 084/2010/384 nähtub, et täitur on muuhulgas arestinud 30.01.2011. a füüsilise isiku tulumaksu tagastusnõude Maksu- ja Tolliametis. Samuti on kohtutäitur edastanud töötasu arestimise akti 25.09.2012. a K.K. töötasu kohta OÜ-le XXX. Seega tegi kohtutäitur veel 2012. a sügisel täitetoimingu, mille tulemusena oli võimalik asuda nõuet täitma. Eelnimetatud tõendi kohaselt saabus aga 11.10.2012. a kohtutäiturile tööandja teade K.K. töölepingu lõpetamise kohta 04.10.2012. a; 5) on vastustaja eeltoodust tulenevalt seisukohal, et Tartu Maakohtusse hagi esitamise hetkel 05.02.2013. a ei olnud TMS § 14 lõikest 2 tulenev üheaastane tähtaeg ühisvara jagamise nõude esitamiseks lõppenud; 6) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et kohtumenetluse käigus on jäänud tõendamata asjaolu, et nõuete rahuldamine apellantide lahusvara arvelt on osutunud võimatuks. Muuhulgas viitab vastustaja, et apellantide esitatud seisukohad täitmise võimalikkuse osas on vastuolus esmalt esitatud väitega TMS § 14 lõikest 2 tuleneva nõude esitamise õiguse lõppemisega; 7) leiab vastustaja, et ühisvara jagamise hagi esitamise hetkeks veebruaris 2013. a oli täidetud TMS § 14 lõikes 2 ja perekonnaseaduse § 33 lõikes 3 toodud eeldused. Selleks hetkeks oli vastustajale selgeks saanud, et apellantide lahusvarast nõuete täitmiseks ei piisa. Ligi kolm aastat kestnud täitemenetluse tulemusel oli selleks hetkeks K.K. 33 319,70 euro suurune nõue täidetud 0,87 % ulatuses ja K.K. 6719,03 euro suurune nõue täidetud 12 % ulatuses. Samuti esitas kohtutäitur 04.10.2012. a e-kirjaga selgituse apellantide täitemenetluse käigu ja apellantidele kuuluva vara kohta; 8) on käesolevaks ajaks K.K. vastu esitatud nõudest täidetud 537,27 eurot, s.o nõue on täidetud 1,6 % ulatuses. K.K. vastu esitatud nõudest on täidetud 3095,49 eurot, s.o 46 % ulatuses. Apellant K.K. osas ei ole alates juunist 2013. a laekunud vastustajale ühtegi makset; 9) kuivõrd apellant K.K. vastu esitatud nõuet ei ole olnud võimalik rahuldada apellandi lahusvara arvelt ja hetkel pole näha võimalusi, et lähitulevikus asjaolud muutuksid, siis on täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud; 10) on apellatsioonkaebuses esitatud eeldus, et töövõimetusreformiga kaasneb K.K. sissetuleku suurenemine, hüpoteetiline. Kui K.K. sooviks töötada ja oma võlga vastustaja ees tasuda, siis oleks see võimalik juba praegu. K.K. vastu esitatud nõude täitmiseks toimuvad üksnes igakuised väikesemahulised laekumised. Apellandid ei ole täitemenetluse käigus astunud omapoolseid samme näitamaks üles initsiatiivi nõuete täitmiseks lahenduste leidmisel; 11) nõustub vastustaja Tartu Maakohtu otsuses tooduga, et kinnisasjad registriosadega XXX ja XXX kuuluvad apellantide ühisvara hulka. Apellant K.K. on 11.03.2013. a esitanud muuhulgas kohtule Tartu Linnavalitsuse teatise ostueesõigusega erastatava maa eest erastamisväärtpaberitega ettemaksu tasumiseks. Vallasvaraks olevas hoones moodustati korteriomandid ja kanti kinnistusaamatusse 22.09.2005. a Tartu notar Mati Alliku avalduse

alusel, s.t abielusuhte ajal. Kohus on nimetatud asjaolusid analüüsinud otsuse punktis 55. Vastustaja nõustub maakohtu seisukohaga; 12) jääb vastustaja kohtumenetluses varasemalt esitatud seisukoha juurde, et sõiduk Renault Trafic numbrimärgiga XXX kuulub apellantide ühisvara hulka. Kuivõrd kõne all olev sõiduk soetati 2009. a, siis kuulub selles küsimuses kohaldamisele kuni 30.06.2010. a kehtinud perekonnaseadus. Nimetatud seaduse § 14 lõike 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Lahusvaraks loetakse § 15 kohaselt vara, mis oli abikaasa omandis enne abiellumist, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning isiklikud tarbeesemed. Seega on sõiduki Renault Trafic numbrimärgiga XXX näol tegemist apellantide ühisvaraga; 13) ei ole kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist asjaolu, et sõiduk on soetatud vaid K.K.le kingitud raha eest. Esitatud ei ole tõendeid selle kohta, millest nähtuks maksete tegemiseks saadud raha päritolu. Samuti ei ole apellandid olnud kohtumenetluse käigus järjepidevad väidetes, millistest vahenditest sõiduk soetati. Kehtiva perekonnaseaduse § 27 lõike 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade lahusvara hulka. Seega on vastustaja hinnangul Tartu Maakohus õigesti leidnud (vt kohtuotsuse p 56), et abielusuhte kestel soetatud sõiduk kuulub abikaasade ühisvara hulka; 14) ei ole apellandid kohtumenetluse käigus esitanud taotlust K.K. ema tunnistajana ülekuulamiseks; 15) ei oma olulist tähendust apellandi väide, et sõidukit registreerimisnumbriga XXX kasutatakse K.K. perekonnaliikme, kelle hooldaja ta on, transpordiks, sest isikut saab transportida ka muud moodi (nt taksoga). TMS § 66 lõike 1 punktis 8, kus on loetletud asjad, mida ei või täitemenetluses arestida ega müüa, silmas peetud kunstjäsemeid, prille ja muid kehapuude tõttu vajalikud abivahendid, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab, mitte sõidukit. Lisaks on kõnealusele sõidukile pandud käsutamise keelumärge, vastuväited sellele oleks pidanud esitama teises menetluses; 16) on paljasõnaline ja tõendamata ka apellantide väide, et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu kõne all oleva sõidukiga. Majandustegevuse registrist andmeid sõiduki registreerimisnumbriga XXX taksoveoteenuse osutamiseks kasutamise kohta ei olnud vastustajal võimalik leida. Samuti ei ole apellandid väitnud, et K.K. käesoleval ajal töötab taksojuhina, vaid, et autot on kasutatud taksona ja et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu (vt apellatsioonkaebus p 4 kl 6). Kui K.K. töötaks taksojuhina, oleks võimalik tema sissetulekute arvelt võlga tasuda, seda aga toimunud ei ole; 17) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et nende suhtes toimunud kohtumenetlus on olnud ebamõistlikult pikk. Apellantide väide, et kohtumenetlus on kestnud üheksa aastat, ei ole õige. Hagimenetlus tsiviilasjas nr 2-13-6921 on kestnud alates veebruarist 2013. a, mil vastustaja esitas hagi Tartu Maakohtusse. Tuleb nõustuda apellantide väitega, et kohtumenetluses on esinenud kohtumenetluse pooltest sõltumatuid pause, kuid see ei anna alust nõuda apellantide varale seatud käsutuspiirangute tühistamiseks ja tsiviilkohtumenetluse lõpetamiseks; 18) on käesoleva kohtuasja sisuks vastustaja hagi apellantide ühisvara jagamiseks ja täitemenetluse käigus vara avalikul enampakkumisel müügi tulemusel vastustaja nõuete rahuldamiseks. Vaidlus täitemenetluse aluseks olevate täitedokumentide tühistamiseks on lõppenud (vt Tartu Ringkonnakohtu 15.03.2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-127). Seega on kohtutäituri avalduse alusel varale seatud keelumärked käsutusõiguse piiramiseks põhjendatud ja õiguspärased.