Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi Sidok-Toomsalu
Kohtuasi
KA avaldus lapsega suhtlemise korra muutmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
KA määruskaebus Avaldaja: KA (endine perekonnanimi P, isikukood
XXXXXXXXXX)
Puudutatud isik I: KA (endine perekonnanimi P, isikukood XXXXXXXXX), määratud esindaja advokaat Helen-Lumelille Tomberg Puudutatud isik II: PP (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 14.11.2014 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata.
2.Määruskaebuse menetlemisega seotud puudutatud isiku I menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda, muud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta avaldaja, KA kanda.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik 1(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813
1.KA (avaldaja) esitas 16.09.2010 Harju Maakohtule avalduse lapsega (puudutatud isik I) suhtlemise korra määramiseks, 28.05.2012 on avaldaja esitatud avaldust täpsustanud. Avaldaja palus lõpetada Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2010 määrusega asjas nr 2-09-41000 kehtestatud suhtluskorra punktide 2-9 ja 12 täitmine ja määrata, et: - lapse isal (puudutatud isik II) ei ole õigust lapsega kohtuda kuni 01.09.2013, - alates 01.09.2013 kuni lapse 8-aastaseks saamiseni toimuvad kohtumised isaga avalikus turvalises lapsele harjumispärases mängutoas ema läheduses üksnes 1-2 tunni kaupa ja mitte tihedamalt kui 1 kord nädalas, - alates lapse 8-aastaseks saamisest kuni 10-aastaseks saamiseni on kohtumised isaga lühiajalised (1-2 tundi) ja toimuvad avalikus kohas ema läheduses, kui laps seda soovib, - alates lapse 10-aastaseks saamisest võib isa lapse soovil kohtuda lapsega ka pikemaajaliselt, - isa võib osaleda lapse avalikel esinemistel, võistlustel, asutuse jõulupeol jms, sõltumata lapse vanusest.
2.Avalduse kohaselt on laps elanud alates sünnist koos avaldajaga. Lapse esimestel eluaastatel isa lapsega ei tegelenud ega suhelnud. Isa on hoolimatu lapse tervise suhtes, on seadnud ohtu lapse elu. Isa on teatanud, et ei taha last ja astub tema elust välja. Isa on tekitanud lapsele korduvalt kehavigastusi, olnud lapse suhtes vägivaldne ja last korduvalt väärkohelnud. Isa on last ähvardanud ja piinanud lapse nähes loomi. Kehtiva suhtluskorra raames on isa tõsiselt kahjustanud lapse füüsilist ja vaimset tervist ja arengut.
3.Puudutatud isiku I esindaja, puudutatud isik II ja eestkosteasutus esitatud avaldust ei toetanud. Nad olid seisukohal, et kehtiv kord on lapse huvides ning avaldajal tuleb tagada selle täitmine. 14.11.2014 ära kuulatud puudutatud isik I selgitas, et tal on avaldajaga head suhted, puudutatud isikuga II ta ei soovi suhelda, sest puudutatud isik II on teda ammu löönud, solvanud ja kiusanud. Puudutatud isik I lisas, et viimati nägi ta puudutatud isikut II 2014. aasta suvel. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus 14.11.2014 määrusega jättis avalduse rahuldamata, täiendas Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-41000 kehtestatud suhtluskorda, määras, et avaldajal on kohustus mitte teha takistusi lapsel ja isal suhelda ning et vanemad seavad suhtlemise korraldamisel esikohale lapse parimad huvid, s.o arvestavad lapsega suheldes tema arengutasemest (vanusest) tulenevalt lapse soove ja võimalusi, ning jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Tallinna Ringkonnakohus määras 12.05.2010 määrusega järgmise suhtluskorra: 1) Lapse elukohaks on ema elukoht. Elukoha muutumisel väljaspool Eesti Vabariiki sõlmivad pooled uue kokkuleppe. 2) Laps veedab isaga iga teise nädalavahetuse laupäeval kella 11.00-st kuni pühapäeval talvel kella 18.00-ni ja suvel kella 20.00-ni, kusjuures määruse rakendumisest esimese kuu jooksul laps ei ööbi isa juures, vaid isa toob ta laupäeval kella 20.00-ks koju ja võtab uuesti pühapäeval kell 11.00. 3) Samuti veedab isa lapsega igal neljapäeval ajavahemiku 18.00-st kuni 20.00-ni, kusjuures laps antakse üle ema elukohas. 4) Kui isa võtab lapse kodust, siis lapse üleandmise isale kindlustab lapse ema.
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813 5) Puhkusteperioodil (1. juunist kuni 31. augustini) on isal õigus veeta lapsega lisaks määruse p-des 2 ja 3 kokkulepitule ka üks nädal katkematult suve esimesel poolel (periood kuni 15. juuli) ja üks nädal suve teisel poolel (periood alates 16. juulist), konkreetsed nädalad peavad vanemad suutma ise kokku leppida. 6) Alates lapse kooliminekust on isal õigus käia lapsega vähemalt üks kord aastas välismaal puhkamas. 7) Riiklikel pühadel on isal õigus veeta lapsega vähemalt ühe päeva. 8) Emadepäev veedab laps emaga ja isadepäeva isaga. 9) Lapse haiguse korral läheb lapsega arsti juurde see vanem, kelle juures laps hetkel viibib, ning pikemaajalise haiguse korral on isal õigus minna lapsega arsti juurde kaasa. 10) Isal on õigus osaleda lapse sünnipäeval, olenemata selle toimumise kohast. 11) Mõlemal vanemal on alati õigus teada lapse asukohta ja peab olema võimalus suhelda lapsega õhtuti telefoni või skype’i abil kella 18.00 ja 20.00 vahel. 12) Üle 24 h pikkustel perioodidel, kui ema ei saa last kasvatada, peab ta sellest teavitama isa ja võimaldama isal last vastaval perioodil hoida. 13) Lapse jaoks olulised otsused teevad vanemad ühiselt. 14) Lapsega kooselav vanem teavitab lahuselavat vanemat koos lapsega väljaspool Tallinna viibimisest ette mõistliku aja jooksul
6.Avaldaja on põhistanud puudutatud isikute suhtluskorra muutmise vajadust asjaoluga, et puudutatud isik II on puudutatud isikule I ohtlik. Nimetatud tõendamiseks on avaldaja esitanud tõendeid, mis pärinevad 2010. aastast ja varasemast ajast (vt nt I kd tl 23-43, I kd tl 56, III kd tl 41-49, III kd tl 81-86, III kd tl 161-167). Olukorras, kus tsiviilasja nr 2-09-41000 raames on arutatud, analüüsitud ning lõplikult määratud 07.03.2011 Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusega kindlaks puudutatud isikute vaheline suhtluskord, puudub vajadus taas hinnata samu tõendeid. Asja lahendamisel tuleb hinnata just eelkõige vanemate ja lapse vahelisi suhteid praeguse asja menetluse ajaraames. Harju Maakohtu 16.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-138307 kohus taastas avaldaja ja puudutatud isiku II ühise hooldusõiguse puudutatud isiku I suhtes. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud. Seega asus selles asjas kohus seisukohale, et puudutatud isikul II on õigus osaleda puudutatud isiku I elus ning see ei ole puudutatud isiku I huvidega vastuolus (VI kd, tl 96-98).
7.Puudutatud isiku II (määruses ekslikult märgitud puudutatud isik I) suhtes on 24.07.2013 läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja -psühholoogiline kompleksekspertiis (V kd tl 190-192), mille käigus jõudsid eksperdid järeldusele, et puudutatud isiku II käitumises ei saa määratleda käitumishäireid, kalduvust vägivaldusele ega agressiivsusele, tema käitumises lapse suhtes ei esine soovi mõjutada last negatiivses suunas teise vanema vastu. Puudutatud isik II on nõustunud olukorraga, kus laps elab kasvab koos avaldajaga, ei eita avaldaja rolli olulisust lapse kasvatamisel. Ta soovib sõbralikke ja mõistvaid suhteid avaldajaga, mis looksid eelduse lapse normaalseks suhtlemiseks mõlema vanemaga. Seega ka ekspertiisi tulemustest nähtuvalt ei oma puudutatud isikute omavaheline suhtlus halba mõju puudutatud isikule I.
8.Kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise kompleksekspertiisi läbiviimine avaldaja ja puudutatud isiku I suhtes (V kd, tl 177-178; VI kd, tl 66) ei ole mõistliku aja jooksul võimalikuks osutunud (VI kd, tl 7; IV kd, tl 69; VI kd, tl 66a, 69, 72 ja 74). Avaldaja on esitanud mitmeid seisukohti ja iseloomustusi, sh riiklikult tunnustamata asjatundja arvamusi, näitamaks puudutatud isikute vahelise suhtlemise ohtlikkust (vt nt III kd, tl 50-51, 168-178, 181-183; IV kd, tl 28-32; VI kd, tl 51), kuid nimetatud ei lükka ümber 3(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813 riiklikult tunnustatud ekspertide ekspertiisi käigus tuvastatut. Avaldaja on ise loobunud ekspertiisi läbiviimisest enda ja puudutatud isiku I suhtes. Isiksusehäire puudumise kohta esitatud tõendi (VI kd, tl 47-48) alusel ei saa asuda seisukohale, et puudutatud isikute vaheline suhtlus on ohtlik. Kokkuvõttes ei ole tõendatud 2014. aastal puudutatud isikute vahelises suhtluses puudutatud isiku II kahjulik mõju puudutatud isikule I. Seega on lapse huvides suhtlemine lahus elava vanemaga.
9.Avaldaja ja puudutatud isik II ei ole menetluse kestel kokkuleppelist suhtluskorda saavutanud. Asja materjalidest nähtuvalt toimus 13.03.2012 määrusega määratud korra alusel puudutatud isikutel üks kokkusaamine Tallinna Perekeskuses (IV kd, tl 8-9). Ülejäänud jäid ära puudutatud isiku I või avaldaja haiguse tõttu. Samuti ei toimunud 04.06.2012 ärakuulamisel kokkulepitud kohtumisi 06.06.2012 ja 13.06.2012 kella 12.00-14.00 nii, et ema annab isale lapse üle maja ees ja isa toob sinna lapse tagasi (IV kd, tl 10). Menetlusosaliste kinnitusel sisuliselt kumbagi kohtumist ei toimunud (IV kd, tl 89). Esimene neist jäi ära vanemate suutmatuse tõttu last üle anda ja vastu võtta. Teisele ei ilmunud ema ja laps (vt IV kd, tl 44). 25.10.2012 määrusega kohus tühistas 13.03.2012 määrusega kinnitatud menetlusosaliste 12.03.2012 kokkulepitud suhtluskorra, kuna menetlusosalised ei asunud seda täitma, olenemata sellest, et see oli nende enda soov. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ka pärast 25.10.2012 kohtumäärust suhtlemist puudutatud isikute vahel toimunud, seda ei kehtiva korra ega vanemate muu kokkuleppe alusel (vt nt VI kd, tl 100-101). Samas puudutatud isik I teab ja tunneb puudutatud isikut II (vt nt VI kd, tl 100-101, 109), mistõttu puudub vajadus määrata lapse ja lahus elava vanema vahelise tutvumise ajaks erieestkostja perekonnaseaduse (PKS) § 209 mõttes.
10.Kohus on täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg-s 4 ja § 561 lg-s 1 sätestatud kohustuse püüda menetlusosalisi lepitada. Vanemad on aastaid erinevate menetluste käigus vaielnud isa ja lapse suhtluskorra üle (tsiviilasi nr 2-08-59250, nr 209-26409, nr 2-09-39794, nr 2-09-41000), läbi on viidud lepitusmenetlusi TsMS § 563 mõttes, samaaegselt on vaieldud vanemate hooldusõiguse ulatuse üle (tsiviilasi nr 213-8307), lisaks on antud menetluses kinnitatud menetlusaegne suhtluskord, mida vanemad ise soovisid sisse seada, kuid mida vanemad täitma ei asunud. Eelnenust tulenevalt ei ole mõistlik asjas veelkordset täiendavat perenõustamist läbi viia. Vanemate erimeelsused on ületamatud, kuid nende tõttu ei tohi olla takistatud puudutatud isikute omavaheline suhtlus. 12.05.2010 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-09-41000 kehtestatud suhtluskorda ei ole vaja muuta, aga on vajalik seda täiendada. Määruskaebus ja selle põhjendused
11.20.01.2015 esitas avaldaja määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.
12.Määruse väide, et kohus on tsiviilasjas nr 2-09-41000 juba tõendeid hinnanud, on väär. Tsiviilasjas nr 2-09-41000 jättis maakohus need tõendid tähelepanuta.
13.Lapse suhtlus isaga kahjustab last ilmselgelt. Arstitõenditest, psühholoogi iseloomustustest, tunnistajate antud seletuskirjadest ja lapse poolt 14.11.2014 ärakuulamisel ja videosalvestistel räägitust nähtuvalt on lapsel välja kujunenud püsiv sügav hirmukompleks isa suhtes. Kui laps mõtleb isaga sundkohtumise peale, vallanduvad psüühilised tervisehäired ja haigused.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813
14.Maakohus on oluliselt rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Maakohtul oleks tulnud endal tõendid koguda. Lapse ärakuulamine kohtuniku poolt oli häbiväärselt organiseeritud intsident ja TsMS § 5521 lg-s 2 sätestatud keelu rikkumine. Lapse 19.01.2015 kiri kinnitab, et avaldaja ei ole last mõjutanud (lisatud määruskaebusele). Maakohus rikkus ka TsMS § 561 lg-t 1.
15.Määruses on vääralt märgitud, et 24.07.2013 on viidud läbi lapse kohtupsühhiaatrilinepsühholoogiline kompleksekspertiis. Ekspertiis viidi läbi üksnes isa suhtes. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et lapse psüühikat käsitlevad arvamused on koostanud kõrgelt kvalifitseeritud, kogenud ja hinnatud kriisipsühholoog ÜK. Maakohus oleks selles olukorras pidanud lähtuma psühholoogi arvamustest. Avaldaja esitas maakohtule 22.05.2013 vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel. Psühholoogiga 29.08.2014 kohtumise kohta koostatud kokkuvõtte kohaselt on lapse aju kahjustunud (määruskaebuse lisa 1). Laps ei suutnud taluda 13.02.2012 kohtumäärusega määratud isaga suhtlemise korda. Maakohtu järeldus, et isa ja lapse suhtlus on lapse huvides, on ilmselgelt väär ja erapoolik. Maakohtu määrus on menetluspõhimõtete (TsMS § 8 lg 3 viimane lause, § 2) rikkumisega kahjustanud lubamatult lapse ja avaldaja menetlusseisundit.
16.Asjaolu, et isa ei saa lapsega suhelda ja see on emast tingitud, ei ole tõendatud. Kui laps on isaga suhtlemisest keeldunud, on see olnud lapse vaba tahe, mida tuleb arvestada. Maakohus on jätnud tähelepanuta isa poolt lapse tervise ja heaolu kahjustamise ning ohustamise. Vanema suhtlusõigusest ei saa tekitada lapsele suhtlemise kohustust, lapse huvid tuleb seada isa õigustest kõrgemale. Õiguskantsleri seisukoht on, et lapsi ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda laps kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides. Menetluse edasine käik
17.Puudutatud isik II vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
18.Tallinna Kesklinna Valitsus on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud ega vasta lapse huvidele ja vajadustele.
19.Puudutatud isiku I esindaja on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud, ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
21.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le ja §-le 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus piisavalt põhjendatud ning maakohus pole määruse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
22.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-0941000 on jõustunud puudutatud isikute vaheline suhtluskord ning arvestades, et avaldaja taotleb sisuliselt uue suhtluskorra kindlaksmääramist, tuleb asjas hinnata 5(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813 tõendeid, mis on TsMS § 238 lg 1 mõttes asja- ning ajakohased ning kajastavad lapse ja vanemate suhteid eelkõige praegusel ajal. PKS § 143 lg 3 alusel on vanemal õigus taotleda lapsega suhtlemise korra muutmist juhul, kui kehtivas kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele. 2010. aastast või varasemast ajast pärinevad asjaolud ei ole 2015. aastal käsitletavad uute asjaoludena, mis saavad omada määravat tähendust lapsega suhtluskorra muutmiseks praegusel ajal. Tsiviilasja nr 2-09-41000 menetlemisel on kohus hinnanud asjas õiguslikku ja ajalist relevantsust omavaid tõendeid. Avaldaja vastuväited on tsiviilasja nr 2-09-41000 menetlemisel lahendatud ning vastavaid otsustusi ei saa käesolevas tsiviilasjas uuesti vaidlustada. Tsiviilasja nr 2-09-41000 raames määratud suhtluskord on jõustunud Riigikohtu 23.05.2011 määrusega, millega Riigikohus keeldus avaldaja määruskaebust menetlusse võtmast.
23.Lisaks ei toeta asja materjalid määruskaebuse väidet, nagu oleks avaldaja esitanud 23.09.2010 tsiviilasjas nr 2-09-41000 taotluse tõendite kogumiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et osundatud kuupäeval esitas avaldaja esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks.
24.Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et maakohus on rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus on kooskõlas TsMS § 552 lg-ga 2 kaasanud menetlusse eestkosteasutused ning pidanud lisaks vajalikuks määrata lapsele ja vanematele kohtupsühhiaatriline-psühholoogiline kompleksekspertiis (V kd, tl 177-178). Kohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ning võtnud arvesse ka eestkosteasutuste arvamused. Maakohus on oma kohtumääruses põhjendanud, millistele tõenditele lahend tugineb ning kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu järelduste muutmiseks. Hagita perekonnaasjas uurimiskohustuse täitmine ei tähenda ühe menetlusosalise väiteid kinnitavate tõendite otsimist. Uurimiskohustuse eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Uurimiskohustuse täitmisel analüüsib kohus asja erapooletult ja objektiivselt, kogudes asja lahendamisel õiguslikku tähendust omavad tõendid vajadusel oma algatusel. Kolleegiumi hinnangul pole maakohus vastavat kohustust käesolevas menetluses rikkunud.
25.Korrektne pole avaldaja väide, et ta ei ole lapse ärakuulamist taotlenud. Harju Maakohtule 14.05.2014 esitatud menetlusdokumendis märgib avaldaja, et ta jääb korduvalt väljendatud taotluse juurde lapse ärakuulamiseks (VI kd, tl 44). TsMS § 5521 lg 1 kohaselt tuleb laps kuulata ära lapsele tavalises keskkonnas, vajadusel psühhiaatri, psühholoogi või sotsiaaltöötaja juuresolekul. Kuna maakohus kuulas ära lapse tema koolis ning kooli sotsiaalpedagoogi juuresolekul, pole lapse ärakuulamisel TsMS § 5521 lg-s 1 sätestatud nõudmisi rikutud. Nimetatud menetlustoimingut ei muuda õigustühiseks ka asjaolu, et kohus kuulas lapse ära kooli sotsiaalpedagoogi ja mitte ema poolt taotletud isiku juuresolekul. Kohus andis võimaluse lapsele oma seisukohtade avaldamiseks ning nimetatu on kooskõlas TsMS § 5521 lg-s 2 sätestatuga. Millised kahjulikud tagajärjed lapse ärakuulamisega lapsele kaasnesid, määruskaebusest ei selgu. Eelmärgitut arvestades ei pea kolleegium avaldaja vastavat väidet põhjendatuks.
26.Asjaolu, et maakohus kuulas lapse ära kohtumääruse tegemisega samal päeval, ei kujuta TsMS § 561 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Alla 10-aastase lapse ärakuulamine on 6(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813 kohtu disktretsioon, mitte kohustus ning vastava vajaduse olemasolu tuleb hinnata asjaolusid igakordselt kaaludes. Laps oli tsiviilasja nr 2-10-44813 menetlusse võtmise ajal viieaastane. Lapse ärakuulamise ajal 14.11.2014 oli laps kaheksa-aastane. Mida noorem on laps, seda kergemini mõjutatavam on ta lapsevanema poolt, kellega koos laps elab. Seetõttu võib lapse ärakuulamise vajadus ja põhjendatus tekkida ka menetluse hilisemas staadiumis.
27.Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja tähelepanekuga, et maakohtu määruse neljandal leheküljel esineb ebatäpsus – 24.07.2013 kompleksekspertiis on viidud läbi isa, mitte lapse suhtes. Kolleegiumi hinnangul on aga tegu määruse vormistusliku eksimusega, mis ei mõjuta maakohtu lahendi sisu. Maakohtul on võimalik see viga määrusega parandada (TsMS § 477 lg 2).
28.Avaldaja väide, et asjas tulnuks maakohtul juhinduda eeskätt avaldaja poolt esitatud psühholoogi arvamusest, pole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Määruskaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust isa suhtes läbiviidud kompleksekspertiisi (V kd, tl 190-192) usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks või selle tõendi tsiviilasja lahendamisel arvestamata jätmiseks TsMS § 238 lg 5 mõttes. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks asjas esitatud ja kogutud tõendeid vääralt hinnanud ning määruskaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust maakohtu määruses märgitust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.
29.Avaldaja märgib, et maakohtu määrus on erapoolik, sest kohus on püüdnud saavutada isale meelepärast lahendit. Vastavat seisukohta määruskaebuse esitaja täpsemalt ei selgita ega põhista. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks menetlusosalisi ebavõrdselt kohelnud. Asjaolu, et maakohus on teinud määruse, mis ei ole kooskõlas avaldaja eelistustega, ei viita iseenesest asjaolule, et maakohus on asja lahendamisel olnud erapoolik. Kolleegium selgitab, et TsMS § 30 kohaselt võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Vastavate aluste olemasolule pole avaldaja määruskaebuses viidanud. Menetluskulud
30.Määruskaebuse lahendamisega seonduvad puudutatud isiku I menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
31.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-44813
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.