Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt registreerisid hageja ema XXX ja isa XXX oma abielu XXX ja lahutasid 20.02.2012. Kooselust sündis kaks last, tütar XXX(sünd XXX) ja poeg XXX(sünd XXX). Alates 2013 elab hageja XXX oma isa juures ja on isa ülalpidamisel, kostja ei ole lapse ülalpidamiskulude katmisel osalenud. Hageja on püüdnud kostjalt saada elatist kokkuleppe alusel, kuid kostja on sellest keeldunud, tuues põhjuseks asjaolu, et tema palk ei võimalda lapsele ülalpidamist anda. Tõele ei vasta kostja väited arvutite ostmise kohta, arvuti ostis kostja EMT järelmaksuga endale ja hiljem müüs selle tütrele. Hageja arvuti eest maksab samuti isa, kuna annab iga nädal lapsele taskuraha viis eurot, mille laps annab emale arvuti eest tasumiseks. Kostja poolt võetud pangalaenud on kõik võetud tema isiklikuks tarbeks, tegemist ei ole ühiselt võetud laenudega. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise 177,50 eurot kalendrikuus alates hagiavalduse esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni XXX 21-aastaseks saamiseni, kui XXX jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi eest 30.06.2013 kuni 01.07.2014, kogusummas 2025 eurot. Hageja palub anda elatise käsutamiseks õiguse oma isale XXX. Kostja vastuväited Kostja vastuväidete kohaselt hakkas laps alates 2013 suvevaheajast tihedamalt käima isa juures ja lõpuks tegigi otsuse, et läheb isa juurde elama. 2012 aastal lahkus kostja pingete tõttu oma senisest töökohast XXX sorteerimiskeskusest ja sai kiiresti uue töökoha XXXAS-is. 2013 augustis pakuti kostjale tööd Soomes, kuid sealt naases ta teenitud töötasu saamata. Jaanuaris 2014 sai kostja uuesti tööle XXXAS-i, kus töötab ka käesoleval ajal. Kui laps kolis isa juurde elama, pakkus kostja, et ta käib koristamas ja süüa tegemas, kuna tal ei ole võimalik lastele elatist maksta. Kuigi laste isa keeldus kostja pakkumisest on kostja pakkumine ka käesoleval ajal jõus. Laste kodune olukord isa juures on kostja sõnul kohutav, kuna laste isa ei tegele korteri koristamisega. Kostja tasus 2012 kuni 2013 laste telefoniarveid ja abistas arvutite ostmisel. Kostja on seisukohal, et juhul, kui laps on otsustanud arvuti eest ise tasuda (mitte seda koguda või osta kommi), siis on see tema õigus ise otsustada, mida ta isa käest saadud taskurahaga teeb. Kostja on seisukohal, et kuigi ta väga sooviks lapsele elatist anda ei ole see palga väiksuse tõttu võimalik, kuna palga suurus on 560 eurot bruto. Kostja on seisukohal, et elatise nõue on tema vastu esitatud kättemaksuks. Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga tl 83, kuna tegemist ei ole elatise nõudes vaieldaval perioodil võetud kohustusega ja tl 27-30, kuna asjaolu, kuidas ja millal teine lapsevanem elukohaks olevat korterit koristab ei oma elatise nõude lahendamisel tähtsust. Kohus arvestab vaid elatise asjas tähtsust omavate faktiliste asjaoludega ja esitatud tõenditega

alates 01.07.2013. Kohus selgitab pooltele, et elatisenõudele eelnenud perioodil kantud kulud ja esitatud informatsioon ei ole antud juhul asjakohane. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et hagi on esitatud antud tsiviilasjas elatise nõudes, seega jätab kohus tähelepanuta vanemate omavahelised, nõudega mitteseonduvad konfliktid. Kohus on hageja poolt tõendina esitatud Eesti Perekonnaseisuametis registreeritud sünni tõendi nr 49-2014/11613 (tl 10) alusel tuvastanud, et hageja isa on XXX(isikukood XXX) ja ema on XXX(isikukood XXX). Kohus on seisukohal, et elatise väljamõistmise nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks on perekonnaseaduse (PKS) § 75 lg 1, mille kohaselt juhul, kui kohustatud pool ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise. PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Alaealise lapse ülalpidamiseks kohustuvad PKS §-st 96 tulenevalt eeskätt vanemad. Antud tsiviilasja lahendamiseks tuvastab kohus esitatud tõendite alusel esiteks, kas lahus elav vanem on ülalpidamiskohustust täitnud ning seejärel lapse vajadused ja nende katteks kuluva, arvestades lapse tavapärast elulaadi ja kasvamise kulusid ning viimaseks selgitab välja vanemate võimalused lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. PKS § 100 lg 1 kohaselt täidab vanem oma ülalpidamiskohustust eelkõige raha perioodilise maksmisega ning ainult juhul, kui selleks on mõjuv põhjus või osapoolte kokkulepe võib kohustatud isik elatist anda muul viisil. See teenib esmajoones ülalpidamist saama õigustatud isiku huve. PKS § 100 lg 2 järgi tekib rahalise elatise nõue vanema vastu esmajoones siis, kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-13-07 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on elanud elatisenõude perioodi vältel s.o 01.07.2013 kuni käesoleva ajani ühes leibkonnas koos isaga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtule selgitanud, et ostis lapsele arvuti, mille järelmaksu ta maksis ja on tasunud lapse telefoniarvete eest 2013 aastal. Kohus on seisukohal, et kuigi kostja on esitanud tõenditena lepingud, millest nähtuvalt on kostja ostnud Elionist järelmaksuga arvuti 09.02.2012 tähtajaga 36 kuud kuumaksega 17,36 eurot (tl 62) ja sõlminud EMT-ga tähtajalise liitumislepingu 07.01.2012 kuni 07.01.2014 (tl 63-64) ei saa nimetatud tõendite pinnalt järeldada ülalpidamise andmist. Kohus selgitab kostjale, et elatisena ei ole arvestatavad kingitused vms ühekordsed sihtotstarbelised sooritused, elatist makstakse perioodiliste maksetena iga kalendrikuu eest ette. Kohus on oma 15.09.2014 kohtumääruses selgitanud kostjale, et PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Kohus selgitas kostjale, et eelnimetatud kokkuleppe olemasolu (elatise rahas andmise asemel arvuti ostmine ja telefoniarvete tasumine) ja selle täitmise kohta tuleb esitada TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendid. Kuna kostja ei esitanud kohtule hageja vanemate omavahelise kokkuleppe olemasolu kohta tõendeid, samuti ei nähtu kohtule elatise maksmiseks muul viisil mõjuva põhjuse olemasolu, siis asub kohus seisukohale, et kostjal puudus õiguslik alus elatise tasumiseks PKS § 100 lg 3 kohaselt muul viisil, kui raha perioodilise maksmisega. Hageja ema on kohtule esitanud lapse Swedbank AS (mida hageja kasutab oma isiklikes huvides) ja enda

Danske Bank AS pangakonto väljavõtte, millelt ei nähtu perioodil 01.07.2013 kuni käesoleva ajani laekumisi makseid ülalpidamiskohustuse täitmiseks (tl 70-73, tl 91-101). Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole lahus elava lapsevanemana lapse ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2013 on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraks 320 eurot kuus, seega oli 2013 aastal elatisraha miinimummäär ühe lapse kohta 160 eurot kuus. Alates 01.01.2014 on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraks 355 eurot kuus, seega on 2014 aastal elatisraha miinimummäär ühe lapse kohta 177,50 eurot kuus. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena. Hageja palub elatise välja mõista 177,50 eurot kalendrikuus alates hagiavalduse esitamisest kuni täisealiseks saamiseni või kuni 21-aastaseks saamiseni, kui hageja jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 30.06.2013 kuni 01.07.2014 kogusummas 2025 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud nõude miinimummääras. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-118-12 tulenevalt kehtib eeldus, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades vähemalt kahekordne elatise miinimummäär, seega ei pea kuni miinimummäärani lapse vajadusi eraldi tõendama. Kohus selgitab järgmiseks välja vanemate võimalused lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kuna kostja ei esitanud kohtule kinnistusregistri, äriregistri ja autoregistri andmeid oma varalise seisu tõendamiseks, siis teostas kohus TsMS § 230 lg 5 alusel vastavad päringud ise. Päringutest nähtuvalt puudub kostjal muu oluline vara (kinnistusregistri ja autoregistri andmetel kostjal vara puudub, ettevõtja ei ole). Kohtule on tõendina esitatud kostja XXXAS tööleping nr XXX, sõlmitud 27.07.2012, töötasu suuruseks on märgitud 484 eurot kuus (tl 67-68). Samas on kostja kohtule selgitanud, et augustis 2013 pakuti talle tööd Soomes, mistõttu asus uuesti XXXAS-is tööle alates jaanuar 2014. Seega järeldab kohus, et XXXAS-iga sõlmitud tööleping nr XXX lõppes Soome tööle asumisel ja uus leping sõlmiti jaanuaris 2014 uuesti tööle asudes, uut töölepingut kostja kohtule esitanud ei ole. Kuna töötasude suurus ja ülekanded nähtuvad kohtule ka pangakontode väljavõtetelt, siis asub kohus seisukohale, et eelnimetatud tõendi puudumine ei ole takistuseks lõpplahendi tegemisel. Kostja Danske Bank AS pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli perioodil 01.07.2013 kuni 02.10.2014 (tl 70-73) kostja sissetulek järgmine: juuli 2013 674,36 eurot, august 2013 359,14 eurot, september 2013 445,69 eurot; oktoober 2013 623,12 eurot; november 2013 0 eurot; detsember 2013 44 eurot; jaanuar 2014 0 eurot; veebruar 2014 0 eurot; märts 2014 kuni august 2014 nähtuvad kohtule hageja poolt sooritatud ülekanded, mis on sihtotstarbelised, kohus ei pea põhjendatuks arvestada sihtotstarbelisi makseid kostja sissetulekuna (kokku 2146,31 eurot). Kostja on kohtule selgitanud, et ta kasutab lapse XXX Swedbank AS pangakontot oma isiklikes huvides, seetõttu on ta esitanud m.h tõendina ka lapse pangakonto väljavõtte, mille kohaselt oli perioodil 01.07.2013 kuni 07.10.2014 (tl 91-101) kostja sissetulek järgmine: kuni detsember 2013 andmed puuduvad; jaanuar 2014 40 eurot; veebruar 364,17 eurot; märts 2014 795,76 eurot; aprill 2014 755,41 eurot; mai 2014 692,35 eurot; juuni 2014 599,58 eurot; juuli 2014 1448,68 eurot; august 2014 1086,81 eurot; september 2014 340,16

eurot (kokku 6122,92 eurot). Kohus peab vajalikuks nimetada, et eelnimetatud pangakontodelt nähtuva sissetuleku hulka on arvestatud töötasu järgmiselt: juuli 2013 657,86 eurot, august 2013 253,14 eurot, september 2013 418,69 eurot, oktoober 623,12 eurot, november 2013 kuni jaanuar 2014 laekumisi ei ole, veebruar 2014 303,70 eurot, märts 2014 431,11 eurot, aprill 2014 470,41 eurot, mai 2014 436,35 eurot, juuni 2014 449,58 eurot, juuli 2014 678,68 eurot, august 2014 699,81 eurot, september 2014 240,16 eurot (tl 70-73, tl 91-101 kokku 5662,61 eurot / 12 kuud= keskmine töötasu suurus kalendrikuus 471,88 eurot). Seega on kostja sissetulek olnud vaidlusalusel perioodil keskmiselt kokku 551,28 eurot kalendrikuus (8269,23 eurot / 15 kuud= 551,28 eurot kalendrikuus) ja arvestades üksnes keskmist töötasu 471,88 eurot kalendrikuus. Alates 01.07.2014 on kostja keskmine töötasu laekumine olnud 539,55 eurot (678,68 + 699,81 + 240,16= 1618,65/ kolm kuud= 539,55 eurot). Hageja isa on oma igakuise sissetulekuna avaldanud 1000 eurot neto (tl 38). Kostja on seisukohal, et tal ei ole võimalik lapsele elatist maksta tulenevalt oma väikesest töötasu suurusest. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 järgi kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra. PKS § 102 lg 2 nähakse ette vanemate ja laste vahelise ülalpidamiskohustuse erijuhtum – vanemad ei vabane ülalpidamiskohustusest oma alaealise lapse suhtes ka juhul, kui see ohustab nende endi toimetulekut. Nad on teineteise suhtes kohustatud iseenda vajadusi piirama, et lapsele äraelamist võimaldada. Selline põhimõte tuleneb erilisest sõltuvussuhtest, mis valitseb alaealise lapse ja tema vanema(te) vahel. Kohus selgitas kostjale 15.09.2014 kohtumääruses, et selleks, et lapse elatise vähendamiseks alla miinimummäära, tuleb kohtule esitada tõendid PKS § 102 lg 2 mõjuva põhjuse olemasolu kohta s.o vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta on töövõimetu või, et tema ülalpidamisel on teine alaealine laps. Lisaks juhib kohus kostja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-12, mille kohaselt juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud isik väidab, et ta ei ole võimeline lapsele andma elatist miinimummääras, peab ta tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse ülalpidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Vanem kohustub hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Seega isegi juhul, kui kostja oleks töötu ja tal puuduks sissetulek, ei oleks see mõjuvaks põhjuseks, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest. Kohus asub eeltoodud tõendite ja Riigikohtu lahendi alusel seisukohale, et kostjal on olenemata asjaolust, et töötasu suurus on väikene, võimalik oma lapsele maksta igakuiselt elatist vähemalt miinimummääras. Samuti on hageja isal võimalik oma lapsele maksta igakuiselt elatist vähemalt miinimummääras. Asjaolu, mille kohaselt on kostjal ja ka hageja isal rahalised kohutused kolmandate isikute ees (tl 65, 81, 84, 86-89, tl 39) jätab kohus arvestamata, kuna tegemist on vanema enda vastutusel põhineva otsusega, mille tegemisel peab vanem kaaluma oma rahalisi võimalusi eeskätt lähtudes ülalpidamiskohustusest ja selle summaarsest suurusest, mitte vastupidi.

PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja on PKS § 108 alusel esitanud tagasiulatuva ülalpidamiskohustuse täitmise nõude s.o 30.06.2013 kuni 01.07.2014. Kohus selgitas 15.09.2014 kohtumääruses hagejale, et PKS § 108 kohaselt on elatise nõue võimalik esitada kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, seega alates 01.07.2013 kuni 30.06.2014, mitte hagis märgitud 30.06.2013). Kohus on seisukohal, et hageja tagasiulatuv elatise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus juhib poolte tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-127-09, mille kohaselt elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Kuigi perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, ei tähenda eeltoodu, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kohus asub seisukohale, et arvestades kostja varalist seisundit käesoleval ajal oleks tagasiulatuva elatise väljamõistmine talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Nii kostja Danske Bank AS pangakonto väljavõttelt nähtuvalt kui ka XXX Swedbank AS pangakontolt nähtuvalt on lõppsaldod vastavalt seisuga 07.10.2014 0,01 eurot ja 02.10.2014 0,00 eurot, kostja igakuine keskmine sissetulek on eeltoodud arvutuste kohaselt 551,28 eurot (arvestades üksnes palka 471,88 eurot) kostjal puudub muu vara, mida lapse elatise nõude rahuldamiseks müüa. Hagejal oli võimalik elatise nõudega kohtusse pöörduda ka aasta varem, antud juhul seda tehtud ei ole. Eeltoodud põhjendustele ja tõenditele tuginedes peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja elatise summas 177,50 eurot kalendrikuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära hageja XXX kasuks alates 01.07.2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni XXX 21-aastaseks saamiseni, kui XXX jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Kohus jätab rahuldamata hageja tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 30.06.2013 kuni 01.07.2014 kogusummas 2025 eurot. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär on ajas muutuva suurusega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt palub hageja anda elatise käsutamiseks õiguse oma isale XXX. Kohus peab siinjuures vajalikuks selgitada, et PKS § 116 lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. PKS § 120 lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Hageja isa XXX on hageja seaduslik esindaja PKS § 120 lg 1 sätestatu tähenduses, PKS § 116 lg 2 kohaselt on tal hooldusõigusliku vanemana õigus hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Kuivõrd hageja isa õigus käsutada lapsele välja mõistetud elatist lapse huvides tuleneb seadusest, siis puudub vastava nõude tsiviilasja menetluses esitamiseks ja lahendamiseks antud juhul vajadus. Kohus jätab kõnealuse nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Kohus on seisukohal, et töövõimelise isikuna peavad lapse vanemad tegema kõik endast oleneva, et kindlustada nii enda kui oma lapse ülalpidamine. Lapse ülalpidamise ja eluvajaduste tagamise kohustusest

tuleneb vanema kohustus hankida endale ise sobib sissetulekuallikas, kasutades selleks vajalikul määral ära oma haridust ja muid eeldusi ning kasutada oma sissetulekuid ja vara ulatuses, mis võimaldab ülalpidamise kohustust täita. Vanemal lasub vastutus selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja arenguks vajalik. Ka töötu staatus ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kohtule 04.11.2014 menetlusdokumendi, milles sisalduvad m.h asjaolud, mida hageja varasemalt ei ole kohtumenetluses esile toonud. TsMS § 330 lg 3 kohaselt pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus on 15.09.2014 kohtumäärusega andnud pooltele tähtaja kuni 20 päeva asjas tähtsust omavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks määruse kättesaamisest alates. Hageja lepinguline esindaja on vastava kohtumääruse kätte saanud 16.09.2014, seega on 04.11.2014 menetlusdokument esitatud hilinemisega. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule mõjuvat põhjust, mille tõttu menetlusdokument esitati hilinenult ja menetlusdokumendi menetlemine põhjustab menetluse viibimist, siis keeldub kohus eelnimetatud menetlusdokumendi TsMS § 331 lg 1 alusel vastu võtmisest ja tagastab selle hagejale. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 129 lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa, seega on antud juhul hagi hind 1597 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis arvestades rahuldatud nõude ulatust on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.