Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
Juri Kozlovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Paul Pikma
Apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Juri Kozlov (isikukood 37603122227, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel vene keel, töökoht puudub, viimane teadaolev ja rahvastikuregistrijärgne elukoht XXX, kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud) Kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin Kannatanud L.G. , O.J. , N.B. ja I.G.K. Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus järgmises osas:
1.1.Juri Kozlovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi;
1.2.kannatanute L.G. , O.J. ja I.G.K. u tsiviilhagide rahuldamata jätmise osas.
süüdi tunnistada Juri Kozlov KarS § 423 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust, millest KarS § 73 lg 2 alusel kuulub kohe kandmisele 1 kuu vangistust;
2.2.KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud 1 aasta ja 11 kuu pikkune vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Juri Kozlov ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;
2.3.KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema maakohtu kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 16. juulist 2025;
2.4.rahuldada L.G. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes täielikult ja välja mõista Juri Kozlovilt L.G. kasuks mittevaralise kahju hüvitis, arvestades kindlustusandja poolt juba hüvitatud 2600 eurot, lisaks 5000 eurot. Hüvitis tuleb tasuda tema arvelduskontole nr EExxxxxx;
2.5.rahuldada O.J. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes täielikult ja välja mõista Juri Kozlovilt O.J. kasuks mittevaralise kahju hüvitis, arvestades kindlustusandja poolt juba hüvitatud 1500 eurot, lisaks 3800 eurot. Hüvitis tuleb tasuda tema arvelduskontole nr EExxxxxxx;
2.6.rahuldada I.G.K. u tsiviilhagi osaliselt. Mõista Juri Kozlovilt I.G.K. u kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis, arvestades kindlustusandja poolt juba hüvitatud 2600 eurot, lisaks 6 000 eurot. Hüvitis tuleb kanda tema arvelduskontole nr EExxxxxx.
3.Muus osas jätta Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus muutmata.
4.Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Jätta rahuldamata prokuratuuri taotlus kuulutada Juri Kozlov tagaotsitavaks ja ta vahistada.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
Süüdistus
1.Juri Kozlovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
2.Süüdistuse kohaselt juhtis J. Kozlov 28. novembril 2021 kella 15.25 paiku Ida-Viru maakonnas Toila vallas Tallinn-Narva mnt 177. km-l suunaga Narva poole sõidukit Volkswagen Caddy (reg-nr XXX ). J. Kozlov jättis kohandamata sõiduki kiiruse ja juhtimisvõtted selliselt, et ta suudaks tee seisundit, ilmastikutingimusi, sõiduki seisundit ning muid liiklusolusid arvestades vajadusel vältida liiklusohu tekkimist. Olukorras, kus sõidukid tema ees liikusid lubatust aeglasema kiirusega, pidi ta ette nägema ja aru saama ning vähemalt möönma, et eesliikuvad sõidukid võivad ootamatult pidurdada. J. Kozlov ei järginud sellest olenemata liiklusseaduse (LS) nõudeid. Ta põhjustas kokkupõrke, sõites sõiduki vasakpoolse esinurgaga tagant otsa tema ees sõitnud N.B. i juhitud Mitsubishi Colti (reg-nr XXX ) parempoolsele taganurgale. Selle tulemusena paiskus Mitsubishi Colt vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu liikunud sõidukiga Citroen C4 Cactus (reg-nr XXX ), mida juhtis I.G.K. . Sõidukis olid kaassõitjateks L.G. , O.J. ja K.A. , kes said liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikke tervisekahjustusi. Mitsubishi Colti juhile N.B. ile põhjustas liiklusõnnetus üle 4 kuu kestva tervisehäire.
3.J. Kozlovile heidetakse ette LS § 14 lg-s 2, § 16 lg-s 1, § 46 lg-s 1 ja § 50 lg 3 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumist, millega ta pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Menetlus maakohtus
4.J. Kozlov ei ilmunud kriminaalasja arutamisele 27. mail 2025. Kohus leidis, et arvestades kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 269 lg 2 p-s 2 sätestatut, võib asja arutada süüdistatava osavõtuta. Kutse on J. Kozlovile edastatud tema enda poolt menetlejale avaldatud elektronposti aadressile. Kutses on nii eesti kui vene keeles märgitud ilmumata jätmise tagajärjed. Süüdistatava asukoht on teadmata. Olemasolevate andmete kohaselt viibib ta juba alates 12. veebruarist 2025 Venemaal. Politseis ülekuulamisel antud telefoninumbrile helistades ei õnnestunud prokuratuuril J. Kozlovi tabada. See veenis kohut, et J. Kozlov hoiab tahtlikult kohtumenetlusest kõrvale ja varjab end Venemaa Föderatsioonis. Kehtiva õigusabilepingu puudumise tõttu ei saa J. Kozlovi sealt riigist välja nõuda. Sel põhjusel määras kohus arutada asja J. Kozlovi osavõtuta ja võttis KrMS § 294 p 2 alusel tõendina vastu J. Kozlovi kohtueelses menetluses antud ütluste protokollid. Maakohtu otsus
5.Viru Maakohus tunnistas 16. juuli 2025. a otsusega J. Kozlovi süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja karistas teda 3 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel ei pööratud vangistust täielikult täitmisele, kui J. Kozlov ei pane 4 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti 16. juuli 2025. Kannatanute L.G. , I.G.K. u ja O.J. tsiviilhagid jäeti rahuldamata. J. Kozlovilt mõisteti menetluskuludena välja 4 373,12 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.
6.Vaidlus puudub selles, et süüdistuses nimetatud päeval olid lume ja lumesaju tõttu keerulised teeolud. Seda on kinnitanud nii kannatanud kui tunnistajad ja see on näha sündmuskoha vaatlusprotokollist.
7.Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt toimus liiklusõnnetus Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 177. km-l. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi tuvastas kohus õnnetuses osalenud sõidukid, nende paiknemise ja kahjustused. Samuti tuvastas kohus liiklusõnnetuses osalenud mootorsõidukite juhid ja nende kaasreisijad. N.B. juhtis Mitsubishi Colti, I.G.K. Citroen C4 Cactust, M.G. Volkswagen Passatit ja J. Kozlov Volkswagen Caddyt.
8.Liiklusõnnetuses sai kannatada viis inimest: N.B. , I.G.K. , L.G. , O.J. , K.A. . Kannatanutele põhjustatud rasked tervisekahjustused tuvastas maakohus meditsiinidokumentide ja ekspertiisiaktide järgi. Kannatanu I.G.K. u vigastusi kohus ei tuvastanud.
9.Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatav, rikkudes süüdistuses märgitud liiklusseaduse sätteid. Maakohus tugines 25. aprilli 2024. a liiklustehnilise ekspertiisi aktile nr 24E-LL00012. See kinnitab, et Mitsubishi kokkupõrkeni Citroeniga viis VW Caddy poolt saadud löök parempoolsesse taganurka. Löök paiskas sõiduautot edasi ja vasakule. Eksperdi põhjendused ja järeldused luges kohus riimuvateks ka tunnistaja M.G. i ja kannatanute ütlustega. Tunnistaja V.N. i räägitud juttu, et VW Caddy ei sõitnud kannatanu N.B. i juhitud mootorsõidukile otsa, kohus ei uskunud. Tunnistaja räägib vaid ühest kokkupõrkest, mis on aga vastuolus tunnistaja M.G. i ja eksperdi arvamusega. Tunnistaja ütlused ei toeta kaitseversiooni, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva kokkupõrke vältimiseks.
10.Rikkumise osas esines süüdistataval kaudne tahtlus. J. Kozlov ei olnud piisavalt hoolikas ega ettevaatlik, et tagada liikluse ohutus ja vältida ohtu. Ta ei hoidnud pikivahet, mis oleks võimaldanud vältida otsasõitu tema ees pidurdama hakanud N.B. i sõidukile. J. Kozlov ei arvestanud ilmaolusid ega liikluse tihedust. Kolonnis sõites pidi ta arvestama, et ühe sõiduki pidurdamisel pidurdavad ka teised autod. Rasked ilmastikuolud olid süüdistatavale teada. Ta ei saanud neid mitte märgata. Seega möönis J. Kozlov, et tema valitud sõidukiirus ja pikivahe ei vasta ilma- ega teeoludele ning liikluse tihedusele. Liiklusõnnetuse tagajärje
suhtes tegutses süüdistatav kergemeelsusest. Ta teadis, et õiget pikivahet ja sõidukiirust eirates ei jõua ta äkkipidurdamise olukorras õigeaegselt pidurdada ja sõidab eesliikuvale sõidukile otsa. Selle tagajärjel võib sõiduk sõidukijuhi tahtest olenematult oma sõidutrajektoori ettearvamatul viisil muuta ja toimuda kokkupõrge, milles saavad inimesed raskelt viga.
11.Süüdistatava teo ja saabunud tagajärje vahel on otsene põhjuslik seos, sest J. Kozlovi teota ei oleks N.B. i juhitud Mitsubishi vastassuunavööndisse paiskunud ja kokkupõrget teiste sõidukitega ei oleks toimunud.
12.Süüdistatav on liiklusrikkumised toime pannud kaudse tahtlusega. Ta teadis, et ilmastiku- ja teeolud olid rasked ning sõidukid liikusid kolonnis. Ta möönis, et tema valitud sõidukiirus ja pikivahe oludele ei vasta.
Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
14.Karistust mõistes arvestas kohus, et süüdistatava süü on mõnevõrra keskmisest suurem. J. Kozlov rikkus mitut liiklusseaduse sätet ja oli kergemeelne võimalike tagajärgede suhtes. Tema käitumise tõttu toimus ränk liiklusõnnetus, milles osalenud kannatanud said raskeid kehavigastusi, mille tõttu nad pidid taluma füüsilist valu ja läbima erinevaid meditsiinilisi protseduure. Kannatanute elukorraldus oli pikemaks ajaks häiritud.
15.Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süü suurusele vastav sanktsioon on 3 aastat vangistust. Kuivõrd J. Kozlovi ei ole varem karistatud, võib karistuse jätta KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga.
Tsiviilhagid jättis kohus rahuldamata.
17.L.G. tsiviilhagi põhjendused on ebapiisavad, sest ta ei ole esitanud ühtegi tõendit kohtus antud ütluste tõendamiseks. L.G. on saanud kindlustusandjalt 2600 eurot mittevaralise kahju hüvitisena. Seega on kahju talle hüvitatud. Täiendavat alust kahju hüvitamiseks kohus ei tuvastanud.
18.I.G.K. ei ole samuti esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks. Tema ütlustest ei nähtu ka erandlikke asjaolusid võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 mõttes. Pelgalt tütre kehavigastustest teadmine ja kiirabiga haiglasse viimine erandlikuks asjaoluks ei ole. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et toimunu või sündmuskohal nähtu oleks teda tugevasti mõjutanud. Enda ja tütre ravimisega seoses arstide juures käimine on peaaegu iga trauma järgselt vajalik ja põhjustab muret. Kohus arvestas sedagi, et kindlustusandja maksis I.G.K. ule 2600 eurot mittevaralise kahju hüvitist.
19.Kannatanu O.J. ei ole samuti esitanud ühtki tõendit, et tema senine elukorraldus muutus oluliselt liiklusõnnetuse tagajärjel. Spordiga peavad mingil määral tegelema kõik inimesed, samuti käima massaažis ja võtma valuvaigisteid. Kohus arvestas, et ka O.J. le hüvitas kindlustusandja mittevaralise kahjuna 1500 eurot. Apellatsioon
20.Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsuse osas, millega jäeti J. Kozlovile mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Prokurör palub pöörata karistus täitmisele. Karistuse täitmise tagamiseks palub prokurör väljastada J. Kozlovi suhtes vahistamismäärus ja kuulutada ta tagaotsitavaks. Apellant taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata tsiviilhagid. Prokurör palub rahuldada kannatanute L.G. , I.G.K. u ja O.J. mittevaralise kahju hüvitise nõuded.
21.Otsuse põhjendused on J. Kozlovi karistuse täitmisele pööramata osas äärmiselt napid. KarS § 73 lg-t 1 on kohaldatud valesti. Arvestatud on üksnes seda, et J. Kozlovi ei ole varem karistatud. See ei tingi aga karistuse täitmisele pööramata jätmist, kuivõrd iga süüdimõistetu
on kunagi esmakordselt kohtu ees. Arvestamata on jäetud asjaolu, et süüdistatav asus Venemaa Föderatsiooni lahkudes teadlikult menetlusest kõrvale hoiduma. KarS § 73 kohaldamise eelduseks on väike süü, süü tunnistamine, teo kahetsemine ja kahju hüvitamine või selle lubamine. Nende asjaolude koosmõjus peaks tekkima veendumus, et isikut ei ole vaja õiguskuulekusele suunamiseks ühiskonnast eraldada. J. Kozlov ei ole süüd tunnistanud, kahetsust avaldanud ega lubanud kahju hüvitada, vaid pagenud riiki, kus tema väljaandmine on täielikult välistatud. Kohus pidas süüd keskmisest suuremaks. Karistus tuleks täitmisele pöörata.
22.Karistuse täitmisele pööramise korral esineb võimalus, et J. Kozlov ei naase Eestisse või tema väljaandmist võimaldavasse riiki. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine loob olukorra, kus Venemaale põgenenu ootab ära talle mõistetud karistuse, et seejärel otsustada Eestisse naasmine. Karistuse täitmise tagamiseks taotleb prokurör kuulutada süüdistatav tagaotsitavaks ja teha tema suhtes vahistamismäärus.
23.Kannatanute tsiviilhagid jäeti põhjendamatult rahuldamata. Sellega rikkus kohus KrMS § 339 lg-t 2. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kannatanute usaldusväärsed ütlused ja ekspertiisiaktides ning meditsiinidokumentides kirjeldatu. Kannatanutele liiklusõnnetusega põhjustatud üleelamiste tõttu tuleb hüvitada neile mittevaraline kahju. Kindlustusandja poolt juba hüvitatuga piirdumine on vale. Menetlus ringkonnakohtus
Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2025. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse.
25.Määrus tehti J. Kozlovile nähtavaks ja see edastati koos apellatsiooniga süüdistatavale e-posti teel aadressile ([email protected]), mille J. Kozlov avaldas ise korduvalt kahtlustatavana ülekuulamisel menetlejale (II kd, tl 121, 125, 130). Viimati avaldas ta selle menetlejale 3. detsembril 2024, seega vaid kaks kuud enne seda, kui süüdistusakt saadeti kohtusse.
26.Riigikohus on lahendis nr 1-19-8852/13 selgitanud, et kutse kättetoimetamisel isiku enda avaldatud e-posti aadressile eeldatakse selle edastamisel, et isik saab selle kätte saatmise päeval. Analoogia korras tuleb sellest juhinduda ka muude menetlusdokumentide edastamisel isiku avaldatud e-posti aadressil (vt määruse p 25). Lisaks saadeti määrus tähtsaadetisena J. Kozlovi viimase teadaoleva elukoha aadressile Eestis. Kätte toimetada seda ei õnnestunud. Väljastusteate kohaselt ei viibinud J. Kozlov kohal. Määruse kättetoimetamiseks üritati saada J. Kozloviga ühendust tema teadaoleva telefoninumbri kaudu. Automaatvastaja teavitas, et telefoninumber ei ole kasutusel. 29. oktoobril 2025. a helistati J. Kozlovi emale. Viimasele teadaolevalt on poeg lahkunud Venemaale. Omavahel ei suhelda meili ega telefoni teel. Ema ei teadnud pojast midagi. Vaatamata mõistlikele pingutustele ei õnnestunud ringkonnakohtul seega J. Kozlovi asukohta tuvastada. Apellant ei taotlenud suulist menetlus ja ringkonnakohus leidis, et asja arutamine on võimalik kirjalikus menetluses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus keskendub kõigepealt süüteokoosseisu puudutavatele küsimusele (I). Seejärel otsustab kolleegium J. Kozlovile mõistetava karistuse (II), lahendab tsiviilhagid (III) ja prokuröri taotluse J. Kozlovi vahistamiseks (IV). Viimaks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). (I)
28.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud valdavas osas nõustumisväärselt.
29.Maakohus tuvastas, et J. Kozlov põhjustas enda poolt juhitud mootorsõidukiga VW Caddy 28. novembril 2021 kella 15.25 paiku kokkupõrke tema ees sõitnud sõidukiga Mitsubishi Colt. Nimelt sõitis J. Kozlov oma sõiduki vasakpoolse esinurgaga Mitsubishi Colti parempoolsesse taganurka, paisates selle vastassuunavööndisse. Seal põrkas Mitsubishi Colt kokku vastu sõitnud mootorsõidukiga Citroen C4 Cactus. Kokkupõrke tagajärjel said Citroenis olnud kaassõitjad L.G. , O.J. ja K.A. eluohtlikke tervisekahjustusi. Mitsubishi Colti juhile N.B. ile põhjustati üle 4 kuu kestev tervisehäire.
30.Maakohtus toimus vaidlus selle üle, kas süüdistatav põhjustas liiklusseaduse sätteid rikkudes liiklusõnnetuse või esines selleks muu põhjus. Ehkki seda vaidlust ei ole ringkonnakohtu ette toodud, olgu lühidalt kokku võetuna toodud põhjendused, mille alusel luges esimese astme kohus J. Kozlovi süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud tuvastatuks.
31.Kohus tugines 25. aprilli 2024. a liiklustehnilise ekspertiisi aktile nr 24E-LL00012 ja tuvastas, et mootorsõidukid VW Caddy ja Mitsubishi põrkasid kokku kaks korda. Esimene tagant otsasõit toimus enne Mitsubishi kokkupõrget Citroeniga. VW Caddy võis paisata Mitsubishi rohkem vastassuunavööndisse, kui viimane üksnes oma liikumisenergia arvel oleks liikunud. Löök parempoolsesse taganurka pidi sõiduautot Mitsubishi pöörama vastupäeva ja suunama vastassuunavööndi poole.
32.Liiklusekspertiisiga tuvastatud järelduste kõrval tugines kohus tunnistaja M.G. i ütlustele, kes rääkis kahest kuuldud paugust, millest üks pidi olema VW Caddy otsasõit Mitsubishile, mis hakkas VW Caddylt saadud löögi jõul jälle liikuma ja sõitis vastu VW Passatit, mida tunnistaja kirjeldab „müksuna“. Seejärel sõitis Mitsubishi vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Citroeniga. Kannatanu N.B. i ütluste kohaselt oli tema oma sõiduki kiiruse juba vähendanud praktiliselt peatumiseni, kui läks järsku uuesti liikvele. N.B. i mootorsõidukile sõitis tagant sisse VW Caddy ja seetõttu avanesid turvapadjad. Auto hakkas uuesti liikuma ja sattus vastassuunavööndisse. Turvapatjade avanemise tõttu ei näinud N.B. enam vastutulevat Citroeni.
33.Süüdistatava kaasreisija V.N. eitab VW Caddy otsasõitu Mitsubishile. Kohus tema ütlusi usaldusväärseks ei lugenud. Tunnistaja selgitas mitmel korral, et ta ei mäleta hästi kõiki asjaolusid. V.N. ei olnud oma vastustes kindel. Samuti ei olnud tema ütlused kooskõlas ekspertiisi ning kannatanute ja tunnistaja M.G. i ütlustega. Järjekindlaks pidas kohus V.N. i ütlusi üksnes selles, et järsku pidurdamist J. Kozlov enne kokkupõrget ei teinud. Tema ütlused riimuvad ekspertiisiga ka osas, milles tunnistaja kirjeldas, et pärast Mitsubishi ja Citroeni laupkokkupõrget oli VW Caddy jätkuvalt liikumises. Kohus järeldas V.N. i ütlustest, et erinevalt teistest kolonnis liikunud sõidukitest, kes hakkasid kolonni järsult pidurdamise tõttu pidurdama, J. Kozlov ei pidurdanud. Kohus leidis, et see põhjustaski VW Caddy otsasõidu Mitsubishile, millega see paiskus edasi ja vasakule vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Citroeniga.
34.Maakohtu otsusest nähtub, et kohus ei pea J. Kozlovi ütluseid liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta usaldusväärseks. Nimelt väitis süüdistatav, et tema ei ole kellelegi otsa sõitnud. Arvestades, et ses osas ei haaku süüdistatava ütlused liiklustehnilise ekspertiisi aktiga ega kannatanute ja tunnistaja M.G. i ütlustega, nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Ütlused osas, mis kirjeldavad keerulisi ilmastiku- ja liiklusolusid, on aga usaldusväärsed, sest on kooskõlas muude tõenditega.
35.Ringkonnakohtu hinnangul on J. Kozlovi teo objektiivse koosseisu asjaolud tuvastatud arusaadavalt ja veenvalt. Maakohtu arvates oli liiklusõnnetuse põhjuseks fakt, et J. Kozlov ei hoidnud ees sõitva sõidukiga piisavat pikivahet ja ei valinud oludele vastavat sõidukiirust. LS § 46 lg 1 sätestab, et juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele
hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. LS § 50 lg 3 p 1 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab: sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kuna tuvastatud asjaolude kohaselt ei jõudnud J. Kozlov pidurdada ja vältida otsasõitu enda ees sõitvale sõidukile, saab sellest järeldada, et tema hoitud pikivahe ei olnud kõiki asjaolusid arvesse võttes piisav ja valitud sõidukiirus oli liiga suur.
36.Ringkonnakohus märgib, et J. Kozlovile heidetakse süüdistuses ette arvukate liiklusnõuete rikkumisi, sh ka väga üldist laadi LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud nõuetest üleastumist. Maksvusele pääsenud kohtupraktikas on selgitatud, et viidatud sätete puhul on tegemist ettevaatamatusdeliktidele omase üldise hoolsuskohustuse positiveerimisega seaduses, mis saab olla eraldi etteheite aluseks üksnes siis, kui ei esine mingeid spetsiifilisemat laadi rikkumisi. Kui vastavad erinormid on olemas, ammendub kõnealuste üldiste sätete ebaõigus erinormides sisalduvas ebaõiguses (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2020. a otsus asjas nr 1-19-1175, p 123; Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2021. a otsus asjas nr 1-20-1414/45, lk 16). Kuna J. Kozlovile saab teha etteheite LS § 46 lg 1 (õige pikivahe hoidmise kohustus) ja LS § 50 lg 3 p 1 (õige sõidukiiruse valimine) rikkumistes, ei ole täiendavalt LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 järgi etteheite tegemine vajalik.
37.KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis näeb ette karistuse tahtliku liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritakse aga tegu siis, kui juht rikub liiklusnõudeid ettevaatamatusest. Koosseisudes sätestatud tagajärg on seejuures sama.
38.Maakohus leidis prokuröriga nõustuvalt, et J. Kozlov pani liiklusnõuete rikkumised toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.
39.Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli teekate lumine, paksem lumekiht oli ka sõiduradade vahel. Narva suunas vaadatuna oli pärisuunavööndi sõidetava osa laius 2,9 m, vastassuunas 3,1 m. Sõiduridade vahel oli ühe meetri suurune lumeriba laius (I kd, tl 88).Tunnistaja M.G. osutas asjaolule, et nähtavus ja teeolud olid halvad ning teed lahti lükkamata. Kolonni põhjustas ebapüsiva kaootilise sõidumaneeriga E-Selveri mikrobuss, mis jäi ühel hetkel järsult seisma (I kd, tl 30 pöördel ja 31). Kannatanu N.B. i kinnitusel hakkas juba pimenema, ilmastikuolud olid halvad, tee väga libe, maha tuli esimene lumi, teeolud olid rasked ning tee puhastamata (I kd, tl 32). Ekspertiisiaktist (I kd, tl 88) ja sündmuskoha fototabelist (I kd, tl 13-15) nähtuvalt oli teekate lumine, ent sõiduradadel on asfalt nähtav.
40.KarS § 16 lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatud asjaolude põhjal võimalik jõuda tõsikindla järelduseni, et J. Kozlov pidas võimalikuks ja möönis, et tema hoitud pikivahe ees sõitva sõidukiga ja tema valitud sõidukiirus ei ole piisavad selleks, et vajadusel peatuda ja vältida otsasõitu. KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuasjas ei ole tuvastatud, milline oli pikivahe J. Kozlovi ja N.B. i juhitud sõidukite vahel. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, milline oli J. Kozlovi sõiduki kiirus. Ekspertiisiga ei õnnestunud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite liikumiskiirusi arvutuslikult määrata, ent ühegi sõiduki liikumiskiirus kokkupõrke hetkel ei olnud suurem kui lubatud piirkiirus (I kd, tl 89). Seega ei ole välistatud, et pikivahe ja sõidukiirus olid sellised, mida J. Kozlov arvas olevat piisavad ja ilmastiku- ning teeoludele vastavad, kuid hindas asjaolusid valesti ja sõidukit siiski näiteks teelibeduse tõttu piisavalt
kiiresti pidama ei saanud. Sel juhul ei ole tegemist kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4), vaid hooletusega (KarS § 18 lg 3). Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Teisisõnu ei teadnud J. Kozlov, et tema hoitud pikivahe pole küllalt pikk ja valitud sõidukiirus pole piisavalt väike, et ootamatu pidurdamise korral vältida otsasõitu ees sõitvale sõidukile. Samas oleks ta tähelepaneku ja kohusetundliku suhtumise korral ilmastiku- ja teeolusid arvestades pidanud seda ette nägema.
41.Eeltoodule viitab ka J. Kozlovile esitatud süüdistuse sõnastus. 6. veebruaril 2025 esitatud täiendatud süüdistuses märgitakse, et Juri Kozlov kui mootorsõiduki juht olukorras, kus tema ees liikusid sõidukid lubatust aeglasemal sõidukiirusel, pidi ette nägema ja aru saama ning vähemalt möönma, et eesliikuvad sõidukid võivad ootamatult pidurdada (kohtu rõhuasetus). Süüdistuses kasutatud sõnad viitavad pigem sellele, et süüdistatav oleks pidanud neid asjaolusid ette nägema, aga siiski ei pruukinud seda teha. See, nagu öeldud, osutab just hooletusele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2022. a otsus asjas nr 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15).
42.KarS § 423 lg-s 1 sätestatud tagajärg – kannatanutele tekitatud raske tervisekahjustus – on kolleegiumi hinnangul samuti toime pandud hooletusest (KarS § 18 lg 3). Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks süüdistatav ette nägema, et liiga väikese pikivahe ning tee- ja ilmastikuoludele mittevastava kiiruse tagajärjel võib ta otsa sõita ees sõitvale sõidukile ja põhjustada sellega liiklejatele raske tagajärje. J. Kozlovi õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
43.Eelnevale tuginedes väljub kolleegium apellatsiooni piirest KrMS § 340 lg 1 alusel ja asub seisukohale, et maakohus kvalifitseeris ekslikult süüdistatava teo KarS § 422 lg 1 järgi. See toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistatava teo KrMS § 268 lg 6 alusel KarS § 423 lg 1 järgi. Seda küsimust puudutas prokurör maakohtu kohtuvaidlustes, mistõttu oli pooltel võimalik avaldada selle kohta arvamus. (II)
44.Muutes J. Kozlovi teole antud õiguslikku hinnangut, tuleb järgnevalt otsustada talle mõistetav karistus. KarS § 423 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
45.Arvestades süüdistatava süü suurust ja asjaolusid, et J. Kozlov peab hüvitama kannatanutele tsiviilhagid, ei pea kohus võimalikuks mõista rahalist karistust.
46.Süüdistatava süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse, et süüdistatav pani rikkumised toime tiheda liiklusega Tallinn-Narva maanteel. Talle on ette heidetud kahte liiklusseaduse rikkumist. Ta põhjustas tervisekahjustusi viiele inimesele, neist nelja kannatanu tervisekahjustused oli rasked. Need asjaolud, eriti aga saabunud raske tagajärg, osutavad, et karistus peaks olema oluliselt üle sanktsiooni keskmist määra.
47.Samas on KarS § 423 lg-ga 1 hõlmatud ka teod, millega põhjustatakse inimesele surm. See osutab, et J. Kozlovi karistus peaks siiski jääma alla sanktsiooni ülemmäära. Seda toetab ka tõik, et ta pani liiklusrikkumised toime ajal, mil tee- ja ilmastikuolud olid keerulised. Kolleegium möönab, et ühelt poolt peaks sõiduki juht olema sellisel juhul eriti hoolikas ja tähelepanelik. Samas ei saa eirata tõsiasja, et keerulistes teeoludes on see raskem. J. Kozlov pani rikkumised toime hooletusest (KarS § 18 lg 3), mis on ettevaatamatuse kergem liik.
Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole (KarS §-d 57 ja 58).
49.Eeltoodust tulenevalt vastab kolleegiumi hinnangul J. Kozlovi süü suurusele karistus, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, kuid jääb siiski alla ülemmäära. Arvestades samuti, et J. Kozlovi ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, on talle põhjendatud mõista 2-aastane vangistus.
50.Maakohus jättis karistuse täitmisele pööramata põhjusel, et J. Kozlovi ei ole kriminaalkorras karistatud. Apellandi arvates ei esine aga süüdistatava isikut arvestades erandlikke asjaolusid, mis seda võimaldaks, mistõttu on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga osaliselt.
51.KarS § 73 lg-st 1 nähtub, et karistusest tingimisi vabastamise küsimuse lahendamisel tuleb arvestada nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdistatava isikut, millele tuginedes peab kohus otsustama, kas karistuse ärakandmine on otstarbekas. Vangistuse täitmisele pööramine on reegel, millest saab irduda üksnes erandlike asjaolude korral (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2025. a otsus asjas nr 1-23-52/69, p 22).
52.Ringkonnakohus osutab, et ehkki J. Kozlov pani talle süüks arvatava teo toime hooletusest, tingis tema käitumine siiski tõsise liiklusõnnetuse ja neljale inimesele raske tervisekahjustuse põhjustamise. Kohtupraktikas on leitud, et karistuse individualiseerimise staadiumis räägib igasugune raske tagajärg karistuse täitmisele pööramata jätmise vastu. Lisaks tuleb arvesse võtta, et liikluskuriteod on küllaltki levinud kuriteod, mis võivad liiklusrikkumisega tekitatava ohu realiseerumisel põhjustada raskeid tagajärgi (vt nt https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/liikluskuriteod/). Seega peab J. Kozlovi karistamisel silmas pidama ka seda, et riigil tuleb sellistesse rikkumistesse suhtuda rangelt. Need asjaolud kõnelevad sellest, et J. Kozlovi karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmist ei saa pidada otstarbekaks KarS § 73 lg 1 tähenduses.
53.Küll aga leiab kolleegium, et J. Kozlovile mõistetud vangistuse saab jätta osaliselt tingimisi kohaldamata, võttes arvesse kuriteo toimepanemist hooletusest, sellest möödunud aega ja tema senist õiguskuulekat elu.
54.Süüdistatav pani kuriteo toime hooletusest, mis tähendab KarS § 18 lg 3 järgi seda, et ta ei näinud ette, et põhjustab enda liiklusrikkumistega liiklusõnnetuse, kuigi oleks pidanud sellist tagajärge tähelepanelikult liigeldes ette nägema. J. Kozlovi kiirus kokkupõrke hetkel ei olnud suurem kui lubatud piirkiirus (I kd, tl 89). Tunnistaja M.G. i ütluste järgi kolonn vahepeal kiirendas 65-70 km/h, ent siis pidurdas järsult 20-30 km/h (I kd, tl 31). Tunnistaja M.G. nägi, kuidas Konju ristist mööda sõites jäi E-Selveri auto järsult seisma. Sel hetkel nägi tunnistaja, et autode vahed tõmbavad väikeseks ja hoidis meelega suuremat vahet eessõitvate autodega (I kd, tl 31). Liiklusseaduse § 46 lg 2 kohaselt peab asulavälisel teel aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kolm sekundit. Ehkki praegusel ajal ei olnud tegemist n-ö normaaltingimustega ning liiklus- ja teeolud nõudsid juhilt kõrgendatud tähelepanu, võis asjaolusid arvestades juba mõnesekundiline reageerimisviivitus libedate ja lumiste liiklusolude puhul tingida liiklusõnnetuse.
55.Vaidlust ei ole kohtutoimikust nähtuvas, et J. Kozlovil on 28 aasta pikkune juhtimisstaaž. Juhtimisõigus on tal alates 1996. aastast (II kd, tl 122). Karistusregistri väljavõtte (II kd, tl 114) kohaselt ei ole J. Kozlovi kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Tal ei ole ka karistusi, mis oleks arhiveeritud. Kolleegium tõdeb, et kui inimene on 45 eluaastaks suutnud liiklusrikkumisi toime panemata elada, ei saa teda pidada liikluses sedavõrd ohtlikuks kurjategijaks, keda ühekordse hooletusest tingitud liiklusrikkumise järel tuleks pikaks ajaks ühiskonnast isoleerida. Ringkonnakohtul pole andmeid, et J. Kozlov oleks vahepeal uuesti rikkunud liiklusnõudeid ja et teda oleks karistatud. Varem karistamata inimest, kes pani kuriteo toime hooletusest, kelle teost on möödunud neli aastat ja kes on vahepeal käitunud
õiguskuulekalt, saab praeguse juhtumi asjaoludel piisavalt mõjutada osaliselt reaalselt kantava karistusega.
56.Kolleegiumi eeltoodud tõdemust ei muuda fakt, et J. Kozlov hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest. Ringkonnakohus nõustub, et J. Kozlov pole kannatanute ees vabandanud ega toimepandut kahetsenud. Seda on kohus ka arvesse võtnud, leides, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Menetlusest kõrvalehoidumine ei ole iseseisev alus süüdistatavale mõistetava karistuse raskendamiseks. Küll aga pole kohtul pidepunkti väitmaks, et süüdistatav on mõistnud oma teo tõsidust ja on motiveeritud edaspidi olema hoolsam, mis osutabki vajadusele pöörata karistus täitmisele osaliselt.
57.Lähtudes nn šokivangistuse eripreventiivsest eesmärgist, milleks on isiku tõsine hoiatamine lühiajalise vangistusega, tuleb J. Kozlovil mõistetud vangistusest kohe ära kanda üks kuu vangistust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-41-04, p 9). See tähendab, et ülejäänud 1 aasta 11 kuu pikkune vangistus jääb tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga. Kohtu hinnangul annab tehtav karistusotsustus selge hinnangu etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerib süüdistatavat mitte ohustama enda tegevusega teiste isikute elu, tervist ja vara.
58.KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest, s.o 16. juulist 2025. Kohtupraktikas on selgitatud, et see, kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu määratud karistusest vabastamise tingimusi või katseaja kestust, ei anna talle KarS § 78 p 1 järgi alust muuta katseaja algust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.jaanuari 2024. a määrus asjas nr 1-22-454, p 11). Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse karistuse pikkuse ja individualiseerimise viisi osas ja mõistab talle osaliselt reaalse vangistuse, on katseaja alguseks jätkuvalt 16. juuli 2025.
(III)
59.Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse ka tsiviilhagidesse puutuvas osas. Ta taotleb kannatanute tsiviilhagide rahuldamist.
60.Kannatanu L.G. esitas J. Kozlovi vastu tsiviilhagi, milles ta palub mõista süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot. Liiklusõnnetuses tekitatud selgroovigastuse tõttu peab L.G. pidevalt tarvitama valuvaigisteid, käima sporditreeningul ja massaažis ning kord kvartalis taastusravis. Liikudes tunneb ta valu. Ta oli šokis ja vajas psühholoogilist abi (I kd, tl 7).
61.Kannatanu O.J. esitas J. Kozlovi vastu tsiviilhagi, milles ta palub mõista süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 3800 eurot. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu peab ta käima trennis ja massaažis ning aeg-ajalt tarvitama valuvaigisteid. Sündmuse järgselt oli ta šokiseisundis (I kd, tl 11).
62.Kannatanu I.G.K. esitas tsiviilhagi, milles taotleb J. Kozlovilt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kokku 15 000 euro ulatuses. Liiklusõnnetuses sai viga I.G.K. u selgroog, mistõttu peab ta pidevalt tarvitama valuvaigisteid, käima trennis ja massaažis ning läbib taastusravi. Šokiseisundi tõttu vajas ta psühholoogilist abi. Samuti nägi I.G.K. pealt tütre kannatusi, mis olid liiklusõnnetusega seotud (I kd, tl 9).
63.Tsiviilhagides on kokkuvõetult kirjeldatud süüdistuses olevaid faktilisi asjaolusid ja ekspertiisiaktides tuvastatud vigastusi. Hüvitise väljamõistmisel palutakse arvestada kriminaaltoimikus olevaid tõendeid.
64.Maakohus jättis tsiviilhagid rahuldamata, leides, et kannatanud ei ole kahju tekkimist tõendanud. Lisaks arvestas kohus, et kannatanud on saanud mittevaralise kahju hüvitist juba
kindlustusandjalt. Apellandi hinnangul on maakohus põhjendamatult kannatanutele ette heitnud, et nad pole tõendeid esitanud. Kriminaalasjas on piisavalt usaldusväärseid tõendeid mittevaralise kahju hindamiseks. Prokuröri arvates tuleb kannatanute tsiviilhagid rahuldada suuremas ulatuses, kui seda on kindlustusandjalt saadud hüvitis.
65.Ringkonnakohtu hinnangul väärivad prokuröri väited tähelepanu ja tingivad maakohtu otsuse tühistamise tsiviilhagide rahuldamata jätmise osas.
66.Kõikide kannatanute puhul on nõude aluseks märgitud VÕS § 1043. Kuigi kannatanute nõude alternatiivse materiaalõigusliku alusena tuleb kõne alla ka VÕS § 1056 ja § 1057 (mootorsõiduki valdaja vastutus), kontrollib kohus hagi esmalt seal märgitud nõude alustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 17; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2014. a otsus nr 3-2-1-90-14, p 11).
67.VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
68.VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamisega (punkt 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (punkt 7). Kohtupraktika kohaselt võib tegu olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kui isik põhjustas kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 18).
69.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju tekitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.
70.VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 127 lg 6 ls 1 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.
71.VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuste tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
72.Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“ (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).
73.Praegusel juhul on kõik kannatanud hagis määranud kindlaks summa, mitte jätnud hüvitise suurust märkimata, mida võimaldab TsMS § 366. See ei mõjuta iseenesest mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtteid, kuid piirab võimaliku väljamõistetava hüvitise määra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 21).
74.Riigikohtu õigusteabe osakonna koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal“ nähtub, et kui sõidukijuht rikkus liiklusnõudeid ja sõiduki käitusnõudeid ettevaatamatusest, oli suurim hüvitis 15 000 eurot ja väikseim 500 eurot. Keskmine hüvitis oli 6443 eurot ja mediaan 5500 eurot. Olukorras, kus kannatanule tekitati raske, sh eluohtlik tervisekahjustus, oli keskmine hüvitis 5933 eurot ja mediaan 5500 eurot. Suurim hüvitis olukorras, kus kannatanule tekitati raske tervisekahjustus, oli 15 000 eurot, mis mõisteti välja üldmenetluses kriminaalasjas 1-18-7387, milles süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 423 lg 1 järgi selles, et ta põhjustas liiklusõnnetuse, millega sai raskeid tervisekahjustusi sõiduki tagaistmel olnud kannatanu. Kohus luges tõendatuks, et kannatanul tekkis tervisekahjustus, mille tagajärjel halvenes tema elukvaliteet märgatavalt. Kannatanu ei saanud enam tööl käia, vajas igapäevaselt teiste abi, pidi käima taastusravis ja vigastused tegid talle haiget. Analüüsis on samuti välja toodud, et kohtud peaksid arvestama, et hüvitise määrad varasematest aastatest ei pruugi olla enam praegusel ajal õiglased. Kohtupraktika ei ole mittevaralise kahju hüvitiste suuruse osas samuti ühtlane. Samuti tuleb arvestada elukalliduse tõusu. Kui Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal brutokuupalk 1 221 eurot, 2018. aastal 1 310 eurot, 2019. aastal 1 407 eurot, 2020. aastal 1380 eurot, 2021. aastal 1462 eurot, 2022. aastal 1595 eurot, 2023. aastal 1763 eurot ja 2024. aastal 1921 eurot, siis 2025. aastal 2103 eurot (septembri seisuga) (vt https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskminebrutokuupalk).
75.Kannatanutele tekitatud kahju on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 alusel õigusvastane. Süüdistatav ei ole tõendanud süü puudumist.
76.Arvestades rikkumise raskust ja ulatust tuleb silmas pidada, et J. Kozlov pani liiklusrikkumised toime hooletusest, mis on kergeim ettevaatamatuse liik. Samas ei ole ta hiljem kannatanute ees vabandanud ega asunud kahju hüvitama. Kohtumenetlusest on ta hakanud sootuks hoiduma.
77.Kannatanu O.J. esitas tsiviilhagi summas 3800 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et O.J. ei ole esitanud ühtki tõendit (nt arstitõendit), mis kinnitaks tema eluviisi olulist muutumist liiklusõnnetuse tagajärjel. Maakohus leidis, et sportima, massaažis käima ja valuvaigisteid võtma peavad mingil määral kõik. Samuti puuduvad tõendid, et O.J. oleks pidanud võtma tugevatoimelisi valuvaigisteid. Kannatanu on saanud kindlustuselt mittevaralist kahju 1500 eurot.
78.Ringkonnakohus osutab, et tõendiks on ekspertiisiakt ja muud meditsiinitõendid, aga ka kannatanu(te) kohtuistungil antud ütlused. Kohus ei ole neid tõendeid ebausaldusväärseteks lugenud. Seetõttu on kummastav, et kohus mittevaralise kahju hindamisel neid tõendeid ei arvestanud. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 järgi, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise.
79.Väär on maakohtu otsustus jätta tsiviilhagi rahuldamata ka põhjusel, et kannatanud on saanud raha kindlustusseltsilt. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks. Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-5835, p 46).
80.Kannatanu O.J. le põhjustatud tervisekahjustused olid eluohtlikud ja seega rasked. Ta toimetati liiklusõnnetuse järel Ida-Viru Keskhaiglasse. Seal tuvastati tal õlavarre kinnine killunenud murd, verevalum keskseinandi tagaosas, parema kopsu põrutus, mõlemapoolne verirind ja verevalumid. Ta viibis statsionaarsel ravil 28. novembrist kuni 3. detsembrini 2021. Talle teostati vasaku õlavarreluu osteosüntees plaadiga. Pöördudes perearsti poole 9. detsembril 2021 kaebas ta endiselt parema käe valu ning suunati füsioteraapiasse (II kd, tl 69). Kannatanu ütluste kohaselt vajas ta 1,5–2 kuud kõrvalist abi ja käis kaua käega taastusravis ja võttis valuvaigisteid. Umbes aasta pärast, s.o 2022. a oktoobris ta tervenes. Kannatanu rääkis sellestki, et sai liiklusõnnetuse tagajärjena vaimse tervise kahju – ta elas üle tugeva psühholoogilise trauma (II kd, tl 39 ja pöördel).
81.Eeltoodud asjaolud näitavad, et ehkki kannatanu vajas kirurgilist sekkumist üksnes õlavare kinnise killunenud murru tõttu, põhjustasid ka teised liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastused talle füüsilist valu. Häiritud oli kannatanu igapäevane toimetulek. Ta vajas mitme kuu vältel kõrvalist abi. Sündmuse tagajärjed mõjutasid kannatanut füüsiliselt vähemalt aasta aega. Ta vajas pikemaajalist taastusravi. Tsiviilhagi kohaselt tarvitab ta tänini aeg-ajalt vigastusest tingituna valuvaigisteid. Seega võib öelda, et kannatanu füüsilist heaolu mõjutasid veel 2025. a toimunud kohtumenetluse ajalgi liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärjed.
82.Väär oleks panna kahjuhüvitis sõltuvusse sellest, kas kannatanu tarvitab tugeva või nõrgema toimeainega valuvaigisteid. Samuti põhjendas O.J. massaaživajadust liiklusõnnetuse tagajärgede leevendamisega. Sellist vajadust ei saa samastada n-ö lihtsalt igapäevapingete maandamisega läbi spordi ja massaaži. Taotletav hüvitis jääb kohtupraktika analüüsis nimetatud keskmisest summast allapoole isegi siis, kui arvestada, et kindlustusandja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal maksis O.J. le mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot (II kd, tl 97). Lisaks ei kajasta kannatanu taotletud kahjuhüvitis elukalliduse muutumist alates viimasest mittevaralise kahju analüüsi tegemisest. Seega tuleb O.J. hagi rahuldada.
83.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb rahuldada ka kannatanu L.G. tsiviilhagi summas 5000 eurot. L.G. käekäigust pärast õnnetust on teada, et ta sattus esmalt SA Ida-Viru Keskhaiglasse, kust ta suunati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse operatiivseks raviks (II kd, tl 26 ja tl 39). L.G. le tehti laparotoomia diafragma vigastuse tõttu. Tema lülisammas fikseeriti plaadi ja kruvidega. Haiglasse saabudes esinesid järgmised vigastused: vahelihaste rebend, teise nimmelüli killunenud murd seljaaju talitushäirega, põrna põrutus, vasakpoolne veriõhkrind, vasaku kopsu põrutus ja üheksanda roide murd vasakul. Eksperdi hinnangul on tegemist eluohtliku tervisekahjustusega (II kd, tl 63 pöördel).
84.Ringkonnakohus möönab, et sellegi kannatanu vigastused olid rasked ja põhjustasid talle ilmselt palju piina. Kannatanu viibis pikema perioodi vältel (15. detsembrist 2021 –
5.jaanuarini 2022) SA Ida-Tallinna Keskhaiglas. Seejärel viibis ta alates 5. jaanuarist 2022 ühe kuu Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses jätkuva rehabilitatsioonivajaduse tõttu taastusravil. Sinna suunamisel vajas ta liikumiseks ratastooli ja sai püsti tõusta tugiraami abil. Kannatanu liikus küünarkarkude najal. Tal olid jätkuvalt valud seljas. Põhihaiguseks oli L2 nimmeluu murd. Lisaks olid kaasuvad haigused: lõtv parapleegia, põrnavigastus, traumaatiline hemopneumotooraks, roidemurd ja muude rindkeresiseste elundite vigastused (II kd, tl 63). Kohtukolleegiumi hinnangul mõjutas seega üksnes erinevates raviasutustes viibimine pikaajaliselt L.G. heaolu- ja elukorraldust ning jättis ta ilma aktiivsest elust.
85.Tsiviilhagist nähtuvalt on L.G. liikumine oluliselt häiritud ja ta tunneb selgroovigastuse tõttu liikumisel valu. Veel aastaid hiljem, s.o 27. mai 2025. a istungil kinnitas kannatanu, et ta ei ole vigastustest taastunud ja käib taastusravil ning üle-elatud emotsionaalsete traumade tõttu endiselt ka psühholoogi juures (I kd, tl 38). Eeltoodut
arvestades leiab ringkonnakohus, et L.G. elu on saanud liiklusõnnetuse tagajärjel oluliselt negatiivselt mõjutatud.
86.Riigikohus on selgitanud, et kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-16-5540, p 31). Arvestades vahepealset elukalliduse tõusu vastab L.G. taotlev kahjuhüvitis kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusele. Seda ka juhul, kui arvestada, et talle on kindlustusandja juba hüvitanud 2600 eurot.
87.Kannatanu I.G.K. u esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot jättis maakohus rahuldamata, sest kannatanu ei ole esitanud tõendeid oma väidete põhistamiseks. Tütre negatiivsed üleelamised on maakohtu hinnangul samuti põhistamata (nt näo kuju muutus, koolist ja trennist puudumine). Kannatanu ütlustest ei tulene maakohtu arvates erandlikke asjaolusid, sest pelgalt tütre kehavigastustest teadmine ja tema kiirabisse viimise nägemine ei ole erandlik asjaolu. Ka I.G.K. ule on liikluskindlustus hüvitanud 2600 eurot.
88.Ringkonnakohus leiab, et I.G.K. u tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. I.G.K. u vigastused ei nähtu süüdistuse sisust. Hagis on viidatud ekspertiisiaktile, mille kohaselt olid tema vigastused järgmised: seljaaju talitushäireteta nimmelülide ogajätkete kinnine murd ja parema kopsu põrutus. Ekspertiisiakti esitamisest kohtule prokurör loobus. Kohtuistungil küsiti I.G.K. u käest vaid paar-kolm küsimust, mis puudutasid tema enda vigastusi ja üleelamisi. Kannatanu rääkis, et vigastatud olid 2-3 selgroolüli ja tal esines kopsupõrutus. Kannatanu ei mäletanud, kui kaua oli ta hospitaliseeritud ja millise perioodi jooksul võttis ta välja kirjutatud valuvaigisteid (I kd, tl 41). Seega on tõenduslik baas, mille najal hinnata I.G.K. ule liiklusõnnetusest põhjustatud tagajärgi, ülimalt napp. Ringkonnakohus märgib, et üldteadaolevalt on selg inimese keha tugisüsteem ja mitme selgroolüli vigastus põhjustab valu ning ebamugavust. Üldteada asjaolu on seegi, et inimesi hospitaliseeritakse mitmeks päevaks tõsisemate vigastuste või nende kahtluste korral. Sestap leiab ringkonnakohus, et I.G.K. u väited, et üleelatu põhjustas talle valu ja ta pidi võtma valuvaigisteid, on usaldusväärsed.
89.Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on ka I.G.K. u tsiviilhagi rahuldamine VÕS § 134 lg 3 järgi. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 17).
90.Liiklusõnnetuses sai ringkonnakohtu hinnangul kõige tõsisemalt vigastada I.G.K. u tütar K.A. , kes oli siis 11-aastane. Haiglasse saabudes oli tal haav otsmikupiirkonnas, otsmikuluu sisserõhutusmurd, näoluukoljude murd, peapõrutus, verevalumid peaaju kelmete all, peaaju kõvakelme rebend, parema sääreluu kinnine murd, verevalum paremal säärel, haav pea kiirupiirkonnas ja parema randmeliigese põrutus. Talle teostati operatsioon ning 28. novembrist kuni 10. detsembrini 2021 viibis ta SA Tallinna Lastehaiglas. 3.–8. jaanuarini 2022 oli K.A. ravil SA Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses, kus sai individuaalset füsioteraapiat ja psühholoogilist ravi.
11.jaanuaril 2022 saadeti ta ortopeedi juurde kipsi eemaldamiseks. 25. jaanuari 2022 väljavõttest nähtub, et jäi äravõetav longerett ja soovitati taastusravi Haapsalus.
25.märtsil 2022 suunati K.A. neuroloogi vastuvõtule. 14.–28. aprillini 2022 oli ta jälgimisel seoses koljupõhimikujärgse kõvakelmedefektiga ning sellest tingitud liikvorilekkega (II kd, tl 78 jj). (7. jaanuaril 2023 toodi K.A. haiglasse seoses febriilse temperatuuri, tugeva peavalu ja
oksendamisega. 8. jaanuaril 2023 kujunesid välja ajutüve pitsumise tunnused. Ajusurm diagnoositi 9. jaanuaril 2023 (II kd, tl 85). Süüdistusaktis ei ole süüdistatavale ette heidetud kannatanu surma põhjustamist ja selliseid tõendeid kriminaaltoimikus ei ole.)
91.Seega oli K.A. seisund pärast liiklusavariid äärmiselt raske – tal olid mitmed erinevad murrud. M.G. selgitas, et Citroenis tuli liiklusõnnetuse tagajärjel tagaistmel olnud tütarlaps (K.A. ) koos istmega auto küljest lahti ja lamas esiistme all teadvuseta. Ta oli üleni verine (I kd, tl 65). I.G.K. oli tütrega samas autos. Ema kinnitas kohtuistungil, et peapõrutusest ei saanudki K.A. terveks ja peaga tegelesid nad kõige rohkem, ent tütrel valutas ka jalg (I kd, tl 41). Eeltoodust järeldub, et K.A. tervis ei saanud enne surma enam endiseks – ta pidi taluma valusid ja ema sõnul käidi peaprobleemidega mööda arste. Arvestades I.G.K. u kohtuistungil räägitut, muutus lapse heaolu oluliselt ja seadis tema tegevusele püsivad piirangud. Toona vaid 11-aastane K.A. pidi kauaaegselt koolist ja vehklemistundidest puuduma. Juba ainuüksi see, et K.A. viibis pikalt haiglaravil, kinnitab ema sõnu, et tütar pidi sel põhjusel koolist ja trennidest puuduma. Sestap jääb arusaamatuks maakohtu etteheide, et kannatanu ei ole seda asjaolu koolist toodud tõenditega põhistanud. Ema sõnul oli tütrel näo kuju muutus (I kd, tl 41). Ringkonnakohtul puudub põhjus ema ütlustes kahelda – nähtub ju ka K.A. le tehtud operatsiooni kirjeldusest, et tema murrud haarasid näokolju (II kd, tl 50). Seega ei ole välistatud, et näokolju killustunud luumurdude tõttu ei olnud K.A. näokuju õnnetusejärgselt enam endine. Küüniliseks peab ringkonnakohus maakohtu argumenti, justkui ei nähtuks kannatanu ütlustest, et toimunu oleks teda eriti tugevasti mõjutanud. Sündmusest on möödunud juba küllalt pikk aeg. Seega ei saa inimese reaktsioonid sündmusele aastaid hiljem olla sarnased vahetult pärast sündmust omaste tunnetega.
92.Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud kogumis, s.o tütrega koos samas ohutsoonis ehk liiklusõnnetusse sattunud sõidukis viibimine, tema väga tõsiste vigastuste nägemine sündmuskohal ja haiglasse toimetamine ning raske operatsiooni järgne teadmatus, on käsitatavad erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes.
93.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et I.G.K. u tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 6000 eurot. I.G.K. u tsiviilhagi osaline rahuldamata jätmine on tingitud sellest, et kriminaalasjas esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik sarnaselt teiste kannatanutega tuvastada isiku vigastuste täpsemat ulatust ja kannatanule tekkinud kahju. Samas arvestab ringkonnakohus, et I.G.K. nägi vahetult pealt tütre vigastusi ja pidi mitu aastat liiklusõnnetuse tagajärgedega tegelema.
94.Kohtumenetluses ei ole tuvastamist leidnud, et kannatanute tegevus oleks kuidagi tekkinud kahju suurendanud või olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses. Seega ei tule kohaldamisele VÕS §-s 139 sätestatu. (IV)
95.Prokurör palub kuulutada J. Kozlov tagaotsitavaks ja vahistada ta KrMS § 130 lg 4 1 alusel. Prokurör leiab, et karistuse täitmisele pööramise korral ei naase J. Kozlov Eestisse või riiki, kus tema väljaandmine karistuse täitmiseks oleks võimalik.
96.Ringkonnakohus apellandi taotlusega ei nõustu. KrMS § 130 lg 4 1 alusel kohaldatakse vahistamist üldjuhul olukorras, kus süüdistatav võtab osa kohtulikust arutamisest, kuid on alust arvata, et ta kohtuotsusest teada saamisel hakkab selle täitmisest kõrvale hoiduma. Tegemist on erandliku olukorraga, mis võimaldab võtta süüdistatavat kohtuotsuse täitmiseks vabadus juba enne kohtuotsuse jõustumist. Kolleegiumi hinnangul ei ole see praeguses asjas põhjendatud. Apellatsioonist ei nähtu kaalukaid argumente, miks on J. Kozlovilt vabaduse võtmine vältimatult vajalik enne kohtuotsuse jõustumist. Kolleegium märgib sedagi, et kuigi J. Kozlov hoiab kohtumenetlusest kõrvale, pole välistatud seegi, et saades teada talle
mõistetavast karistusest, millest kuulub kohesele täitmisele üks kuu vangistust, otsustab ta siiski ilmuda karistust kandma.
97.KrMS § 414 lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetut ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Teatises märgitakse, et määratud ajaks vanglasse ilmumata jäämise korral kohaldatakse isikule sundtoomist vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 või isik vahistatakse vangla taotlusel sama seadustiku §-s 429 sätestatud korras. Lõige 3 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ilmu määratud ajaks vanglasse vangistust kandma, edastab vangla Politsei- ja Piirivalveametile sundtoomise taotluse.
98.KrMS § 429 lg 1 p 6 sätestab, et täitmiskohtunik võib vangla, kriminaalhooldusametniku või kohtutäituri taotlusel või rahvusvaheliseks kriminaalmenetlusalaseks koostööks pädevalt õigusasutuselt isiku välisriigis viibimise kohta teabe saamisel vahistada süüdimõistetu, kui see hoidub või võib hoiduda kõrvale süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest ning kohtul on piisav alus eeldada, et vangistusega karistatud süüdimõistetu asub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.
99.Eeltoodust tulenevalt juhul, kui J. Kozlov hakkab kõrvale hoiduma talle mõistetud karistusest, võib talle kohaldada (Eestis) sundtoomist ja juhul, kui ta viibib jätkuvalt välismaal, on võimalik teda täitmiskohtuniku määrusega vahistada. (V)
100.Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-st 3 ja lg 4 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsuse osas, millega esimese astme kohus mõistis J. Kozlovi süüdi KarS 422 lg 1 järgi ja karistas teda 3-aasta pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega tunnistab J. Kozlovi süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõistab talle uue karistuse. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse tsiviilhagisid puudutavas osas ja rahuldab L.G. ja O.J. hagid. I.G.K. u hagi rahuldab kolleegium osaliselt. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Prokuröri taotlus süüdistatava vahistamiseks jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.