1-20-1414/45 - Liiklussüüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

3.Aile Peterberdile on esitatud KarS § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta rikkus 16.08.2018 kell 17.29 ajal autot juhtides Tallinn – Rannamõisa – Kloogaranna mnt ja Harku – Rannamõisa mnt ristmikul liiklusnõudeid, põhjustades sellega liiklusõnnetuse, mille tulemusel sai raske tervisekahjustuse teise liiklusõnnetuses osalenud auto juht YY. Aile Peterbert, kes juhtis sõiduautot Lexus IS250 registreerimisnumbriga XXXXXX, soovis Rannamõisa – Kloogaranna mnt ja Harku – Rannamõisa mnt ristmikul teha vasakpööret HarkuRannamõisa maanteelt, mis on kõrvaltee, vasakpööret Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteele. Kuigi vasakpööret võis teha vaid vasakpoolsest sõidurajast, sõitis Aile Peterbert ristmikul juba ees olnud sõiduautost paremalt poolt mööda ning reastus selle kõrvale vasakpöörde sooritamiseks mittelubatud teeosale. Sealt vasakpööret tehes sõitis ta ette mööda Klooga maanteed Tabasalu poole liikunud sõiduauto Volvo C30-le, mida juhtis YY. YY sai liiklusõnnetuse tagajärjel raskeid tervisekahjustusi: 5. nimmelüli lülikeha kompressioonmurru ning vasaku käe III ja IV sõrme lähimise lüli murru. Need tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid nende paranemine kestab üle 4 kuu. Süüdistuse kohaselt tegi A. Peterbert vasakpöörde selleks mitteettenähtud kohast, eiras vasakpööret tehes liiklusmärgi „Anna teed“ nõuet ning ei veendunud oma manöövri ohutuses. Samuti heidetakse talle ette, et ta ei kohandanud oma sõidukiirust olukorrale vastavaks. Süüdistuse kohaselt rikkus A. Peterbert rikkus järgmisi liiklusseaduse nõudeid: liiklusseaduse § 2 p-i 1 ehk kohustust anda teed; liiklusseaduse § 14 lg-t 2, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; liiklusseaduse § 16 lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, samuti peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet; liiklusseaduse § 17 lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest; liiklusseaduse § 48 lg-t 1 nõudeid, mille kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale;

kompressioonmurru ning vasaku käe III ja IV sõrme lähimise lüli murrud. Liiklusõnnetuse asjaolude tuvastamisel tugines kohus muu hulgas liiklusekspertiisi aktile, millele tuginemisele oli kaitsja vaielnud vastu põhjendusega, et see sisaldab võõrkeelseid osi, mille eestikeelset tõlget ei ole lisatud. Maakohus leidis, et võõrkeelsete terminite tähenduse selgitamiseks võib vaja minna eriteadmisi, mistõttu ei ole otstarbekas neid eraldiseisvalt tõlkida, vaid nende tähendust saab selgitada kohtuistungil ekspert, kelle ülekuulamist kaitsja taotles. Kohus märkis, et ekspert ongi kohtuistungil põhjalikult selgitanud ekspertiisiakti tabelis kasutatud lühendite tähendust. Kohus leidis, et A. Peterberdile ei ole alust heita ette LS § 52 lg 1 p-i 3 rikkumist, kuid teisi süüdistuses loetletud liiklusnõudeid A. Peterbert rikkus. Sooritades vasakpöörde teise vasakpöörde võimalust ootava auto kõrvalt, rikkus A. Peterbert LS § 48 lg-t 1. LS § 2 p 1, § 57 lg-t 1 ja LS § 17 lg-t 1 rikkus A. Peterbert sellega, et sõitis kõrvalteelt välja peateele, jättes seejuures andmata teed peateel sõitnud kannatanule. Kirjeldatud tegevusega rikkus A. Peterbert ühtlasi LS § 14 lg-st 2 ja § 16 lg-st 1 tulenevaid nõudeid olla liikluses hoolikas, ettevaatlik, viisakas ja teisi liiklejaid arvestav. Need liiklusrikkumised on põhjuslikus seoses põhjustatud liiklusõnnetusega ja sellega kannatanule tervisekahjustuste tekitamisega. Kui süüdistatav ei oleks sooritanud vasakpööret selleks mitte ettenähtud kohast, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Samuti ei oleks kokkupõrget toimunud, kui süüdistatav oleks andnud teed peateel liikunud kannatanu juhitud sõidukile. Kohus leidis, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid tahtlikult. LS § 48 lg-t 1 rikkus A. Peterbert kavatsetult – ta sooviski sõita vasakpööret ootavatest sõidukitest paremalt mööda ja teha vasakpöörde peateele selle võimalust juba ootava ootava sõiduki kõrvalt. Samuti rikkus A. Peterbert tahtlikult LS § 17 lg 1, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1, sest ta ei järginud tahtlikult liiklusalaste õigusaktide nõudeid, ei olnud hoolikas ja ettevaatlik ega olnud viisakas ja ei arvestanud teiste liiklejatega ega hoidunud kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi ja vara. LS § 2 p-s 1 ja § 57 lg-s 1 sätestatud peateel liikuvale sõidukite tee andmise kohustust rikkus A. Peterbert maakohtu hinnangul kaudse tahtlusega. Tegemist oli ajaga, mil liiklus oli väga tihe. Süüdistatav nägi, et ristmikul ootavad vasakpööret mitmed sõidukid. Seega pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja vähemalt möönma, et peateel liigub sõidukeid, kellele tuleb kõrvalteelt pööret sooritades teed anda. Sellegipoolest sõitis süüdistatav mööda vasakpööret ootavatest sõidukitest ja sooritas selleks mitte ettenähtud kohalt vasakpööret peateele. Maakohus leidis, et sooritades vasakpööret selleks mitte ettenähtud kohast ja rikkudes peateele välja sõites tee andmise kohustust, pidi süüdistatav võimalikuks pidama liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida ja põhjustas seega tagajärje ettevaatamatusest. 3.2 Mõistetud karistust põhjendades leidis kohus, et süü suurusest lähtudes on põhjendatud A. Peterberdi karistamine sanktsiooni keskmise määra lähedale jääva karistusega. Kohus arvestas, et A. Peterbert rikkus mitmeid liiklusnõudeid, osa neid rikkus ta kavatsetult, osa

kaudse tahtlusega. Oma teoga väljendas A. Peterbert hoolimatut suhtumist teistesse liiklejatesse. Samas pidas kohus oluliseks, et A. Peterbert vaatas pärast liiklusõnnetuse toimumist, et teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile osutatakse abi. Karistust kergendavaks asjaoluks pidas kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Veel pidas kohus oluliseks, et A. Peterberdil polnud varasemaid karistusi. Maakohus leidis A. Peterberdi karistus on võimalik jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel 2 aasta 6 kuu pikkust katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata, sest kuna A. Peterberti ei ole varem karistatud ja mõistab kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt toime pandud teo tõsidust. 3.3 Maakohus leidis, et kannatanu nõue varalise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada ja hüvitis tuleb mõista välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. Kohus luges tõendatuks, et kannatanul olid ostetud lennupiletid, mida ta ei saanud liiklusõnnetuse tulemusel saadud tervisekahjustuste tõttu kasutada. Lennupiletite hind oli ca 160 eurot. Kohus leidis, et tegemist on otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kahju on tekitatud õigusvastaselt ja süüdistatav ei ole tõendanud süü puudumist. Kohus ei nõustunud tsiviilkostja esindaja seisukohaga, et kindlustusandjalt ei saa LKindlS § 33 p-st 12 tulenevalt lennupiletite hüvitist välja mõista. LKindlS § 33 p-st 12 tulenevalt ei hüvitata liikluskindlustuse seaduse alusel kahju, mille ärahoidmine ei ole liiklusreeglite eesmärgiks, näiteks kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Kindlustusandja esindaja leidis, et liiklusõnnetuse tõttu kasutamata jäänud lennupiletite kulu ei ole kahju, mille ärahoidmine oleks liiklusreeglite täitmise eesmärgiks. Maakohus leidis, et liiklusreeglite eesmärk on ka liikluses osalejate tervise ja vara kaitse. Liiklusreeglite rikkumise tagajärjel on süüdistatava poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustused, mistõttu ei olnud tal võimalik minna planeeritud reisile. Maakohus ei pidanud seda kahju LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud erandi alla kuuluvaks. See ei ole võrreldav LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud näitega, mil hüvitamata jääb kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Mittevaralise kahju hüvitisena mõistis kohus kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 12 500 eurot lisaks juba makstud 1500 eurole. Selle hindamisel, millist mõju on tekitatud tervisekahjustused kannatanu elule avaldanud, võttis kohus arvesse järgmisi asjaolusid. Ekspertiisiakti nr 18E-PõI0154 kohaselt põhjustati kannatanule 5. nimmelüli lülikeha kompressioonmurd ning vasaku käes III ja IV sõrme lähimise lüli murd. Tervisekahjustuse paranemise kestus ületab 4 kuud. Ekspert AV selgitas kohtuistungil, et kannatanu 5. nimmelüli murru raskus oli raskuselt n-ö eelviimane (A3, kokku on neid A4). Kannatanu pidi viibima viis päeva haiglas ja kuus kuud haiguslehel. Tööle naastes ei saanud töötada täiskoormusega. Tervisekahjustused on põhjustanud talle pikaajalist valu. Esimesed kuud pidi ta olema selili olekus. Ta on pidanud saama pikaajalist ravi, käima erinevate arstide juures, tegelema taastusraviga. Kuigi tema seisund on praeguseks parem, ei ole kannatanu lõplikult paranenud ja tervisekahjustus jääb tema elu edasi mõjutama. Pikaajaline istumine tekitab jätkuvalt valu. See on kõik olnud raske ka vaimselt. Kannatanu on pidanud loobuma hobidest (triatlon, jooksmine, modellindus) ja vahetama töökohta. Kohtu hinnangul ei

kõrvalteelt peateele välja sõites. Tee andmise kohustust ei rikkunud A. Peterbert aga tahtlikult. A. Peterbert soovis täita LS § 57 lg 1 nõudeid: ta peatus enne ristmikku selleks, et veenduda peateele väljasõidu ohutuses. Kui ta oleks märganud peateel sõidukeid, oleks ta neile teed andnud. Ta sõitis ristmikule välja vaid seetõttu, et ta oli tähelepanematu ega märganud vasakult lähenevat kannatanu autot. Seega oleks ta pidanud olema ristmikul hoolsam. A. Peterbertil ei olnud mingisugust soovi rikkuda peateel sõitvatele juhtidele tee andmise kohustust ja riskida enda ega teiste elu ja tervisega. A. Peterbert on korduvalt selgitanud, et kontrollis enne peateele välja sõitmist, kas sellel liigub sõidukeid, ning tegi manöövri, kui oli veendunud selle ohutuses. Kahjuks ei märganud ta kannatanu autot. Seega veendus A. Peterbert enne peateele väljasõitmist manöövri ohutuses, s.o täitis liiklusseaduse § 2 lg 1, § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 56 lg 1 nõudeid. Kokkuvõtvalt leiavad apellandid, et A. Peterbert sõitis kõrvalteelt peateel liikuvale sõidukile ette ettevaatamatusest. Apellandid leiavad, et A. Peterberdi karistust tuleks kergendada. A. Peterberdi süü ei ole suur, sest ta rikkus LS § 57 lg 1 nõudeid ettevaatamatusest. Kannatanu tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ja tema tervislik seisund on pea täies ulatuses taastunud. See, et kannatanul oleks liiklusõnnetuse tõttu tekkinud ärevushäired ja foobiad, ei ole tõendatud. Kannatanu töövõimetuse periood oli 5 kuud 19 päeva, pärast seda asus kannatanu tööle. A. Peterbert ei ole varem liiklusnõudeid rikkunud ning toimunud liiklusõnnetus on muutnud ta liikluses eriti ettevaatlikuks ja kaasliiklejatega arvestavaks juhiks. Veel on apellatsioonis märgitud, et KrMS § 10 lg 3 ls 1 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Kaitsja märkis kaitseakti p-s 2.4, et ta vaidlustab liiklusekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18ELL0078) tulemused ning liiklusekspertiis on osaliselt võõrkeelne ja tõlkimata. Tunnistaja Lembit Teesalu selgitas 17. septembril 2020 toimunud kohtuistungil liiklusekspertiisi lk-l 3 asuva tabeli arvandmeid ja arvutuste käiku, kuid sellele vaatamata ei ole asja materjalide juures eesti keelset tõlget ekspertiisi võõrkeelse osa suhtes, s.o ekspertiisi lk 3 ja lisa nr 1. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1). Süüdistatav ja kaitsja taotlevad apellatsioonis tsiviilhagi rahuldamata jätmist või kahjuhüvitise vähendamist. Apellatsioonis on märgitud, et A. Peterbert ei vaidle vastu sellele, et kannatanule tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel füüsiline ja ka hingeline valu. Apellatsioonis vaieldakse vastu sellele, et kannatanule tekkis füüsilist ja hingelist kahju tsiviilhagis esitatud raskuses ja ulatuses. Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad apellatsioonis, et kannatanu ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist 1500 eurot ületavas ulatuses. Mittevaralise kahju hüvitise suurus oleneb tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusest. Apellatsioonis tuuakse välja, et kannatanule ei tehtud õnnetuse järgselt operatsioone ja ta viibis haiglaravil 5 päeva, tema taastusravi on olnud tulemuslik. Kannatanu asus peale töövõimetuse perioodi uuesti tööle, tal ei ole tekkinud püsivat töövõimetust ja kannatanu sissetulek ei ole

4.2 Tsiviilkostja esindaja taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, ning uue otsuse tegemist, millega jätta YY tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant leiab, et maakohus oleks pidanud jätma mittevaralise kahju hüvitise kindlustusandjalt solidaarvõlgnikuna välja mõistmata, sest kindlustusandja oli juba täitnud liikluskindlustuse seadusest tulenevad kohustused. Kindlustusandja on maksnud kannatanule tal tuvastatud kehavigastustest lähtudes 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. See vastab LKindlS § 32 lg-s 3 märgitud piirsummale. Kohtumenetluse käigus ei ilmnenud, et kannatanu tervisekahjustus erineks või oleks olulisel määral raskema liikluskindlustuse seaduse lisas toodud skaalal märgitust. Apellant tsiteerib 6. juunil 2018 kriminaalasjas nr 1-17-6824 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punkti 13, milles on esile tõstnud selle, et kahjustatud isikul on õigus esitada nõue kahju tekitaja vastu. Lisaks eelnevale on apellant seisukohal, et maakohus on jätnud arvestamata asjaolud, millega arvestamine oleks toonud kaasa mittevaralise kahju nõude rahuldamise teistsuguses ulatuses. Kohus on lugenud tõendatuks, et kannatanu töökoha vahetus ja elukaaslasest lahkuminek on põhjustatud liiklusõnnetusest. Samuti on kohus lähtunud sellest, et kanntanu kandis tugikorsetti kolm kuud ning tal on õnnetuse järgselt kestavad psühholoogilised probleemid. Apellant on seisukohal, et esitatud tõendite pinnalt ei saa selliseid asjaolusid tõendatuks lugeda. Tsiviilkostja esindaja leiab, et kohus on ebaõiglaselt tähelepanuta jätnud füsioterapeudi 19.05.2019 kokkuvõtte taastusravi kulust ning seostanud töökoha vahetust ainuüksi ja otseselt liiklusõnnetuse tagajärgedega. Kohtutoimikusse lisatud kannatanu Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisis nr E68041 on füsioterapeut 19.05.2019 märkinud, et teraapia tulemusena on seljavalu taandunud, aeg-ajalt peale pikemat kõndimist tekib väsimustunne seljalihastes. Kannatanu esimene palk uuelt töökohalt on laekunud augustis 2019, mis tähendab, et töö vahetamise ajaks oli seljavalu taandunud ega saanud olla peamiseks motivaatoriks. Mõlemad töökohad on seejuures sarnaselt nn istuvad. Kannatanu kinnitas 14.09.2020 istungil ütlusi andes, et uus töö on talle meelepärane. Seetõttu on arusaamatu, miks peaks töökoha vahetust lugema kannatanu jaoks rängalt mõjunud tagajärjeks. Kui inimene leiab endale pärast liiklusõnnetuse toimumist uue meelepärase töö, mille tasu on kõrgem ning asukoht kodule lähemal, siis ei saa seda pidada liiklusõnnetuse tõttu tekkinud raskeks tagajärjeks, millega toimetulekut tuleks kompenseerida. Apellandi hinnangul ei ole tõendatud, et kannatanu pidi uue töö otsima ainuüksi kodu lähedust arvesse võttes või et uus töö oleks oskustele mittevastav või kuidagi ebameeldiv.

Kohtutoimikusse lisatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi nr E68041 kantud 10.12.2018 psühhoteraapia seansi kokkuvõtte kohaselt ei ilmnenud kannatanul viiteid kogunitiivhäiretele ega posttraumaatilisele stressihäirele. Depressiooni, asteenia, paanikahäire, sotsiaalfoobia, unehäirete sümptomid puudusid. Patsiendi intellektuaalne võimekus (s.h mälu ja keskendumisvõime) jäi normi piiresse. Eelneva tõttu ei ole alust pidada tõendatuks tsiviilhagis välja toodud psühholoogiliste probleemide esinemist kannatanul s. h mälu halvenemist või muud stressreaktsioon. Mõningane ärevus tervisliku seisundi pärast on loomulik ning kaasneb iga diagnoosiga. Kohtutoimikusse lisatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi nr E68041 füsioterapeudi 11.12.2018 kandest nähtub, et kannatanu kandis tugikorsetti harva. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu kandis kolm kuud tugikorsetti. Kindlasti omab ravikorralduste eiramine mõju ravi tulemuslikkusele ning seetõttu on väga tõenäoline, et tugikorseti kandmata jätmine tegelikult pikendas kannatanu taastumist. Tsiviilhagis nõutud mittevaralise kahju hüvitise üheks põhjenduseks oli, et kannatanu ei saa enam hobi korras tegeleda modellindusega. Kannatanu 14.09.2020 istungil antud ütluste kohaselt oli ta oma õe õmmeldud pulmakleitide modelliks ja reklaamnäoks, kuid ühtegi fotot või koopiaid veebilehelt sellise tegevuse kohta ei esitatud, samuti ei tule ütlustest välja, millises vanuses kannatanu sellega tegeles. Apellandi hinnangul on kannatanu ütlused selle harrastuse mahu ja võimaliku jätkumise kohta seetõttu subjektiivsed ning tõendatuks ei saa pidada, et hobimodellina tegutsemise lõpetas üksnes liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustus. Isegi kui kannatanu oli varasemalt pulmakleite esitlenud, siis ei saa ütlused kinnita seda, et ta kindlasti oleks ka kõrgemas eas saanud jätkata sellega tegelemist juhul, kui õnnetust ei oleks toimunud. Apellant leiab, et kohus on teinud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kaalutlusvea. Mittevaralist kahju lahendades on kohtud korduvalt tsiteerinud põhimõtet, mille kohaselt kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Apellandi hinnangul ei ole väljamõistetud hüvitis kohtupraktikaga kooskõlas. Maakohtu otsuseski käsitletud kohtulahendites on YY omadest raskemate tervisekahjustuste puhul mõistetud välja väiksemaid hüvitisi. Apellant leiab, et kui jätta kõrvale üksikud ekstreemselt kõrged hüvitised, on võrreldavate asjaolude korral välja mõistetud keskmine hüvitis 4520 eurot. Miks on YY-le välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis üle 3 korra suurem keskmisest samadel asjaoludel mõistetud hüvitisest, vaidlustatavast kohtulahendist ei selgu. Kohus on pidanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel mõnevõrra võrreldavaks lahendiks 10.08.2017 otsust krim. asjas 1-17-6393, millele viitas ka apellant maakohtule esitatud vastuses. Kõnealuses liiklusõnnetuses oli kannatanu jalakäija, kes lohises liikuva auto ees 50 meetrit, käel tuli nahk koos lihaskoega maha ning õnnetuse järgselt tehti talle vähemalt 7 operatsiooni. Tegemist oli raske tervisekahjustusega. Seejuures kinnitas ringkonnakohus, et 5 000 euro suuruse hüvitise määramisel on maakohus arvestanud kõigi, hageja kannatustega ja pole põhjust määrata suuremat hüvitist. Ka nimetatud lahendis keelas arst eelnevalt väga sportlikul kannatanul juhtumi järgselt sporditegemise ning ta ei saa enam kunagi tegeleda oma

Kohus peab kõige sarnasemateks võrreldavateks asjaoludeks krim. asjas nr 1-17-33 liiklusõnnetuses kannatanutele, kellest üks sai nimmelüli kompressioonimurru, määratud hüvitist summas 12 000 ning teisele kannatanule, kes sai rindkere, selgroo, vaagna ja jäsemete murru, soolekinnisti kahjustuse ning vasaku küünarluu peenestatud luumurru, hüvitist 10 000 eurot. Kohus möönab ka ise, et krim. asjas 1-17-33 otsuse teinud kohtu seisukohta on mõistetud hüvitiste osas keerukas välja lugeda (otsuse p. 88). Vaidlustatavast kohtulahendist võib aru saada, et pigem on mittevaraline kahju YY-le välja mõistetud enamasti just õnnetusele järgnenud elukorralduslike muutuste tõttu, kuid kõige võrreldavamaks peetava lahendi sisust ei selgu, et näiteks milliseid üleelamisi või tagajärgi tõi sarnase nimmelüli kompressioonimurru saanud kannatanule selline tervisekahjustus kaasa. Seega ei saa pidada õigeks, et tegemist on võrreldavate asjaoludega kannatanute elus liiklusõnnetuste tõttu toimunud muutuste osas. Varalise kahju hüvitise väljamõistmisel on kohus jätnud ebaõigesti kohaldamata LKindlS § 33 punkti 12. Kannatanu nõudis lennupiletite maksumuse hüvitamist, sest tal ei olnud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tõttu võimalik neid kasutada. Tsiviilkostja esindaja esitas maakohtus vastuväite, et sellise kahju hüvitamine ei ole liiklusreeglite täitmise eesmärgiks. Ka VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuuluks kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kohus põhjendab 160 eurot väljamõistmisel muuhulgas, et tegemist oli kannatanu kulutusega, mida ta tekitatud tervisekahjustuse tõttu realiseerida ei saanud. Liikluskindlustuse seaduse § 33 punktis 12 on toodud näide, et hüvitamisele ei kuulu kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul. Kuna lennupilet on sisult kinnitus reisija ja lennufirma vahel sõlmitud lepingu kohta, siis jäi kannatanul liiklusõnnetuse tõttu täitmata leping kolmanda isikuga. Viidatud sättest tulenevalt ei saa juhi vastutust laiendada teise juhi poolt tulevikku planeeritud reisi kuludele. Samuti pole see mõistlik riskijaotus liikluses osalevate isikute vahel. Tavapärane on, et reisi ärajäämisega seotud riske maandatakse reisikindlustuse lepingu sõlmimisega.

7.1 Kannatanu esindaja palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palub kannatanu esindaja jätta menetluskulud solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Kannatanu esindaja märgib, et süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis puuduvad põhjendused, miks peaks A. Peterberti õigeks mõistma. Süüdistataval oli teeandmise kohustus, mida ta ei täitnud ning seda ei vaidlustata ka apellatsioonis. Kvalifikatsiooni osas nõustub kannatanu esindaja prokuratuuri ja maakohtu käsitlusega. Viimane lüli põhjusliku seose ahelas oli süüdistatava poolt LS § 57 lg 1 nõuete rikkumine ehk peateel liikuvale juhile tee mitteandmine. Vaadeldes aga sündmust kogumis viisid selle rikkumiseni ka süüdistatava eelnevad liiklusnõuete rikkumised. Kui süüdistatav teostas kõrvalteel seisvatest sõidukitest möödasõitu paremalt teepeenra kaudu, siis teadis ta, et ristmikule jõudes ei ole tal võimalik vasakpööret enam suunavööndi vasaku ääre lähedalt teostada (peateele väljasõitu ootavad sõidukid olid ala suunavööndist lihtsalt hõivanud). Seega oli keelatud kohas möödasõit põhjuslikus seoses sellega, et süüdistatav ei saanud vasakpööret teostada ettenähtud kohast ning selline süüdistatava poolt liiklusnõude rikkumine oli tahtlik. Vasakpööret tuli selles kohas teha suunavööndi vasaku ääre lähedalt esiteks põhjusel, et pööret saab seal teha üksnes ühele peatee sõidurajale ja seetõttu kahes reas vasakpööret alustades ei mahuks pöörde lõpus sõidukid enam ühele sõidurajale ära. Teiseks varjab vasakpoolne auto paremal pool asuva juhi vaatevälja vasakule oluliselt ning vastupidi – parempoolne auto varjab vasakpoolse autojuhi jaoks vaadet paremale. Just vaatevälja piiratus kõrvaseisva auto tõttu ning süüdistatava kiirustamine pöördel (tal oli vaja oma manööver teha oluliselt kiiremini, et kitsal teel jõuda tema kõrval olevast sõidukist enne vajalikule sõidurajale) viiski põhjusliku seose viimase lülini ehk teeandmise kohustuse eiramiseni. Liiklustehnika ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanu sõiduk oli süüdistatava poolt peateele väljasõidu hetkel kokkupõrke kohast ca 15 meetri kaugusel. Sündmuskoha vaatluse andmed kinnitavad, et vaateväli vasakule oli mitukümmend meetrit ning õiguspäraselt vasakpöörde võimalust ootav autojuht nägi peateel liikuvat kannatanu autot. Seega valest asukohast pöörde alustamine mõjutas oluliselt süüdistatava võimalust veenduda ohutuses ning selle olukorra tekitas ta ise oma tahtliku käitumisega. Kui süüdistatav ei oleks teinud pööret keelatud kohast, siis oleks tal olnud võimalus märgata kannatanu autot aegsasti ning tal puudunuks vajadus piiratud nähtavusega kohas agressiivselt kiirendada peateele (et jõuda kõrval olevast autost ette temale vajalikule sõidurajale). Kuna ka sõidurea (asukoha teel) valik oli tahtlik rikkumine ning põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, siis on ka see rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuna osa süüdistatava süükspandavaid ja tagajärjega põhjuslikus seoses olevaid rikkumisi on toime pandud tahtlikult, siis on õige ka kvalifikatsioon KarS § 422 lg 1 järgi. Varalise kahju hüvitise väljamõistmisse puutuvalt märkis kannatanu esindaja, et kuna selle väljamõistmise on vaidlustanud ainult tsiviilkostja, tähendaks ka tsiviilkostja apellatsiooni

rahuldamine ses osas, et maakohtu otsus tuleks tühistada vaid tsiviilkostjalt hüvitise väljamõistmise osas. Ühtlasi leiab kannatanu esindaja, et LS § 33 p 12 vaidlusalust olukorda ei hõlma. LKindlS § 33 p 12 on mõeldud eelkõige olukordade jaoks, kus näiteks kannatanu pidi minema lepingut sõlmima või ise täitma lepingu, kuid lepinguline suhe jäi sõlmimata või lepingut rikuti kannatanu poolt. Kindlustuse põhjenduste kohaselt keelduda kindlustus hüvitamast selle sätte alusel saamata jäänud töötasu või kannatanu kahjustatud asju, kuna need on lepingulise suhte (müügilepingu) alusel läinud kannatanu omandisse. Kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 127 lg 2, kuna selle sätte üheks aluseks on kahju ettenähtavuse printsiip. Liiklusnõudeid rikkunud isiku jaoks on ettenähtav, et kui ta põhjustab liiklusõnnetuse, siis ei saa inimene käia tööl ega saa tarbida ka teenuseid, mille eest on ta juba tasunud. Maakohtu otsusega välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise muutmiseks ei ole alust. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis ei sisaldu põhjendusi, miks on YY-le väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ebaseaduslik. Tsiviilkostja apellatsioonis on vastandlikud seisukohad. Esmalt leiab tsiviilkostja, et tema vastutus on piiratud LKindlS § 32 lõikes 3 nimetatud piirmääradega, kuid hiljem analüüsib ta hüvitise suurust ning võrdleb seda oluliselt suuremate hüvitistega, kui tsiviilkostja ise hüvitas. Kindlustusseltsid on ka muudes menetlustes püüdnud väita nagu oleks liikluskindlustuse seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud mittevaralise kahju hüvitise ülemmäär või fikseeritud määrad. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu menetlemisel kaaluti tõepoolest kehtestada mittevaralise kahju hüvitisele ülemmäär, kuid eelnõu menetlemise käigus sellest loobuti, kuna see oleks olnud vastuolus 24.10.2013 Euroopa Kohtu eelotsusega asjas nr C-277/12. Selles otsuses leiti, et direktiiviga 72/166 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad isikukahjude kindlustussumma alampiirist (5,6 miljonit eurot) madalama maksimaalse summa mittevaralise kahju hüvitamisel. LKindlS § 32 ei sätesta mittevaralise kahju ülemmäära, VÕS § 134 lg 2 kohaselt on tegemist mõistliku rahasummaga. Liikluskindlustuse seaduse § 24 nimetatud kahju hüvitamise ulatus on sätestatud LKindlS § 25 lg 1 - surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot. Seega on ebaõige tsiviilkostja seisukoht, et tema jaoks kehtib mingi eriline hüvitise piirmäär või peaks sellest piirmäärast suuremat mittevaralise kahju hüvitist kuidagi eriliselt tõendama. Mittevaralise kahju hüvitiste hindamine läbi varasemate kohtuotsuste on keeruline ja sageli ei ole andmed täielikud. Väga harva on kohtulahendites kirjas, mis oli kannatanule hüvitatud enne kohtuotsuse tegemist. Kannatanu valu, kannatused ja psühholoogilised üleelamised ei ole liiklusõnnetuste korral hinnatavad läbi süüdistatava tahtluse. Kannatanul on sama valus sõltumata sellest, milliste subjektiivsete tunnustega on süüdistatav käitunud. Kannatanu on elustandardi muutused tõendanud, vastupidiseid tõendeid ei ole esitatud. Asjaolu, et kannatanu teeb kõrgema palgaga tööd, mis ei ole talle otseselt vastuvõetamatu, ei ole aluseks hüvitise vähendamiseks. Tal olid elule teised plaanid ning eesmärgid selles

liikumissuunda või –kiirust (ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et prokurör ja maakohus on alusetult viidanud LS § 2 lg-le 1 kui normile, mida A. Peterbert rikkus; LS § 2 lg 1 selgitab üksnes mõistet, mitte ei kehtesta teeandmise kohustust). LS § 2 lg-s 1 öeldu tähendab, et kõrvalteel oleva auto juht ei tohi alustada manöövrit, kui see ei ole peateel ristmikule läheneva auto tõttu ohutu. A. Peterbert asus vasakpööret tegema hoolimata sellest, et tal ilmselgelt ei olnud võimalik jõuda ohutult läbi peateel vasakult läheneva auto eest: liiklusekspertiisi tulemused näitavad, et QQ juhitud auto oli juba ristmikul, kui A. Peterbert manöövrit alustas (kd I; tl. 37). Sisuliselt sõitis A. Peterbert QQ-le ette – kokkupõrkel puutusid kokku QQ auto esiosa ja A. Peterberdi auto vasakpoolse esitiiva ja esiukse esiosa (kd I; tl. 45, 46). Seda, et autode kokkupõrke tingis see, et A. Peterbert ei andnud teed mööda peateed liikunud YY autole, on möönnud ka apellandid. Seevastu ei nõustu apellandid maakohtu seisukohaga, et kokkupõrkega on põhjuslikus seoses ka see, et A. Peterbert tegi vasakpöörde selleks mitteettenähtud kohast. Apellandid seavad kahtluse alla, kas üldse saab mitu liiklusnõuete rikkumist korraga olla liiklusõnnetuse vahetuks põhjuseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see välistatud. On võimalik, et juht rikub üheaegselt mitut liiklusnõuet ning kõik need rikkumised on sellised, et nende äramõtlemisel oleks saabunud tagajärg võinud jääda saabumata (nt kui joobes juht ületab lubatud sõidukiirust, kaotab auto üle kontrolli ja sõidab teelt välja, põhjustades kaassõitjale raskeid tervisekahjustusi, on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses nii kiiruse ületamine kui juhi joove, mis mõlemad mõjutasid juhi võimet autot valitseda). Ka see, et A. Peterbert sõitis ette peateel liikunud autole, võis olla tingitud mitme liiklusnõude rikkumisest. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus ka kannatanu esindaja seisukohtadega, millest tulenevalt tuleb A. Peterberdile etteheidetud rikkumisi käsitada üksteisele järgnevatena. Ringkonnakohus on seisukohal, et vasakpöörde koha valimise kohustust rikkus A. Peterbert samaaegselt teeandmise kohustuse rikkumisega – mõlemat kohustust rikkus A. Peterbert sel hetkel, kui alustas vasakpööret. Apellantide seisukoht on, et vasakpöördeks ebaõige sõidurea valik ei saa olla liiklusõnnetuse põhjus – sama liiklusõnnetus oleks võinud toimuda ka siis, kui A. Peterbert oleks sooritanud vasakpöörde pärisuunavööndi vasakust äärest või teinud paremast reast parempöörde. A. Peterbert sõitis peateele välja, kuna ei märganud kannatanu autot lähenemas. Kui A. Peterbert, olles möödunud vasakpööret ootavatest sõidukitest ja olles valinud vasakpöörde tegemiseks ebaõige sõidurea, oleks märganud peateel liikuvat kannatanu sõidukit ja ei oleks peateele välja sõitnud, siis ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul osutavad apellandid ise sellele, kuidas on kokkupõrkega põhjuslikus seoses selleks mitteettenähtud kohast vasakpöörde tegemine. Liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Peterbert sõitis YY autole ette tõepoolest põhjusel, et ta ei märganud seda autot. Liiklusekspertiisi andmetest nähtub, et A. Peterberdi vasakpöörde alguse ajaks oli YY auto oli juba nii lähedal, et YY autot nähes ei saanud A. Peterbert eeldada, et ta jõuab selle auto eest ohutult läbi. Kohtukolleegiumi hinnangul tingis aga just see, et A. Peterbert asus tegema vasakpööret nii, et temast vasakule jäi teine vasakpöörde võimalust ootav auto. Sellest tulenevalt oli A. Peterberdi vaade vasakule piiratud. YY juhitud auto lähenes mööda peateed just vasakult.

Seda, et selleks ettenähtud kohas vasakpöörde võimalust ootav auto varjas A. Peterberdi jaoks ära peateel vasakult läheneva YY auto, näitavad ringkonnakohtu hinnangul kannatanu ütlused. Kannatanu ütluste kohaselt ilmus süüdistatava auto ootamatult kõrvalteel vasakpöörde võimalust ootavate autode tagant. Kannatanu kinnitas, et nägi ainult vasakpööret ootavaid autosid, nende taga tema mingit autot ei näinud. Sellele, et see sõiduk tema ette tuli, kannatanu ei jõudnud kuidagi reageerida (II kd, tl 50 prd – 51 prd). Kui vasakpööret ootav auto varjas YY eest ära A. Peterberdi auto, on alust järelduseks, et sama toimis ka vastupidi – ka A. Peterberdi jaoks jäi lähenev YY auto selleks ettenähtud kohas vasakpöörde võimalust oodanud auto varju. Niisiis valis A. Peterbert vasakpöörde tegemiseks koha, kus tal ei olnudki võimalik nõuetekohaselt veenduda, et peateel vasakult autot ei lähene. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et ka manöövri tegemine selleks mitteettenähtud kohast tingis peateele väljasõidu nii, et see viis kokkupõrkeni peateel liikunud autoga ning seega on ka vasakpöörde tegemine selleks mitteettenähtud kohast vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. On veel teinegi põhjus, miks on põhjust pidada manöövri tegemist selleks mitteettenähtud kohast YY raskete tervisekahjustuste vahetuks põhjuseks. YY eespool viidatud ütluste kohaselt ilmus A. Peterberdi auto ootamatult vasakpöörde võimalust ootavate autode tagant. Seega sellega, et ta tegi manöövri selleks mitteettenähtud kohast, võttis A. Peterbert YY-lt täielikult võimaluse kõrvalteelt tulevale autole kuidagi reageerida. Koos LS § 48 lg-ga 1 rikkus A. Peterbert ka LS § 14 lg-t 2 ja § 16 lg-t 1. Ringkonnakohus nendib, et viidatud sätteis sätestatud üldisi kohustusi on liiklusõnnetuse põhjustanud isik rikkunud alati: neist normidest tuleneb üldine kohustus järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, arvestada teiste liiklejatega ja vältida liikluse takistamist ja teiste ohustamist või neile kahju tekitamist. Kuivõrd LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 rikkumine seisneb tavaliselt selles, et juht ei järginud mingeid spetsiifilisemaid liiklusnõudeid, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul tavaliselt tegelikult neile sätetele tuginemine põhjendatud – LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 taanduvad üldnormidena erinormide ees (kuigi Riigikohus on pidanud juhi vastutuse sisustamisel neile tuginemist võimalikuks: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p 11). Praegusel juhul peab ringkonnakohus siiski A. Peterberdile nende sätete alusel tehtud etteheidet põhjendatuks, kuivõrd LS § 48 lg 1 ei ole hõlmatud kõik A. Peterberdi tegu iseloomustavad asjaolud, täpsemalt see, et A. Peterbert trügis mööda manöövri tegemise võimalust ootavatest autodest ning asus selleks mitteettenähtud kohast tegema manöövrit tipptunni ajal. St A. Peterbert käitus selgelt teisi liiklejaid mittearvestavalt, liiklusnõudeid eiravalt ja liiklust ohustavalt. Sellest tulenevalt on üldisele viisakuskohustusele ja ohu vältimise kohustusele eraldi viitamine põhjendatud.

leiavad, et kuna A. Peterbert kontrollis, kas pöörde tegemine on ohutu, kuid eksis selles, tegutses ta ettevaatamatult. Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui isik on teinud midagi selle väljaselgitamiseks, kas peateele sõitmine on ohutu, ei tähenda vältimatult, et ta sai tee andmise kohustust rikkuda vaid ettevaatamatusest. Selleks, et tee andmise kohustuse rikkumine oleks tahtlik, peab juht pidama vähemalt võimalikuks, et tal on nii kohustus kui ka vajadus anda teed. Selles, et A. Peterbert teadis, et tal on kohustus anda teed, ei ole kahtlust. Ristmikul oli vastav liiklusmärk (kd I; tl. 14) ning seda, et A. Peterbert poleks seda märki näinud, väidetud ei ole. Pealegi näitas seda, et Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteel sõitvatele autodele tuleb teed anda, tõsiasi, et Harku-Rannamõisa maanteel olevad autod ootasid vasakpöörde tegemise võimalust. Seoses vajadusega anda teed tuleb arvestada, et A. Peterbert tegi manöövri olukorras, kus vasakul seisev ja samuti vasakpöörde võimlaust ootav auto varjas tema eest peateel lähenevad autod, see auto ei olnud manöövrit alustanud ning tegemist oli tipptunniga. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Peterberdil ei saanud olla kindlust, et mööda peateed vasakult sõidukeid ei lähene, vaid ta võttis manöövrit alustades riski. See, et A. Peterbert sõitis peateele olukorras, kus ta ei saanud välistada sõiduki lähenemist mööda peateed, tähendab, et ta pidas võimalikuks, et peab teed andma. Sellest tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et A. Peterbert rikkus tee andmise kohustust kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et tee andmise kohustuse rikkumine kaudse tahtlusega ei välista seda, et YY tervisekahjustuse põhjustas A. Peterbert ettevaatamatusest. Teeandmise kohustuse tahtlik rikkumine ei tähenda, et juht peab möönma, et tema tegu toob kaasa kokkupõrke. Teeandmise kohustuse rikkumine ei tähenda, et alati kaasneb sellega kokkupõrge. Kohustus anda teed tähendab, et teha ei tohi manöövrit, mis võiks sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust.

14.Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad apellatsioonis, et kannatanu ei ole tõendanud kõiki nõude aluseks olevaid asjaolusid, nimelt ei ole kannatanu tõendanud, et ta tegeles modellinduse ja triatloniga. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohtu 14. septembri 2020 istungi protokollist nähtuvalt on kannatanu andnud nii triatloniga tegelemise kui modellina tegutsemise kohta ütlusi, kusjuures need ütlused ei piirdu vaid väite esitamisega, et ta varem nende tegevustega tegeles, vaid kannatanu on prokuröri ja kannatanu esindaja küsimustele vastates kirjeldanud nii seda, milles seisnes modellindusega tegelemine, kui ka triatlonitreeninguid. Samuti selgitas kannatanu ütlusi andes, miks ta nende tegevustega enam tegeleda ei saa (kd II; tl. 52, 52 prd, 53). KrMS § 381 lg-st 6 tuleneb, et ka tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse eelkõige kriminaalmenetluse regulatsioonist – selle sätte kohaselt lähtutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust siis, kui kriminaalmenetluse seadustik lahendamist vajavat küsimust ei reguleeri. See, milliste tõenditega on kriminaalmenetluses võimalik faktilisi asjaolusid tõendada, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1. Loetletud tõendite seas on ka kannatanu ütlus. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et kannatanu ütlus ei oleks tõendina kasutatav tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Seega: kuna kannatanu on andnud nende väidetega seonduvate asjaolude kohta ütlusi, on neid väiteid kinnitav tõend kohtule esitatud. Ka tsiviilkostja esindaja seab apellatsioonis kahtluse alla selle, kuivõrd kannatanu spordi ja modellitööga tegeles, nagu ka selle, kas neist tegevustest sundisid loobuma just liiklusõnnetuse tulemusel saadud tervisekahjustused. Tsiviilkostja esindaja möönab, et kannatanu on nende asjaolude kohta ütlusi andnud, kuid leiab, et need on subjektiivsed. Tsiviilkostja esindaja heidab ette, et kannatanu pole esitanud oma tegevuste kohta ühtegi fotot või koopiaid veebilehelt. Veel märgib ta, et kannatanu ütlustest ei tule välja, mis vanuses ta modellitööga tegeles.

19.Apellatsioonides on märgitud, et maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. A. Peterberdi ja tema kaitsja apellatsioonis jääb esitatud väide aga üksnes paljasõnaliseks arvamusavalduseks, sest selle väite põhjendus puudub täielikult. Maakohus on otsuses viidanud varasematele kohtulahenditele, mida kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel orientiirina kasutas. Apellatsioonis ei ole näidatud ära, miks ei ole praegune juhtum maakohtu otsuses viidatutega analoogne. Samuti ei ole viidatud muudele kohtulahenditele, mis annaks põhjust järelduseks, et valitsevale kohtupraktikale vastaks väiksem hüvitis. Tsiviilkostja apellatsioon on ses osas põhjalikum ning selles on leitud, et tsiviilkostja poolt loetletud lahenditest tulenevalt oleks põhjendatud oluliselt väiksem (5000 euro piiresse jääv hüvitis). Ringkonnakohus nendib, et maakohus on kohtupraktikas väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurust põhjalikult käsitlenud. Seejuures möönis kohus, et tsiviilkostja osutatud kohtulahenditega väljamõistetud hüvitised on väiksemad. Kohus ei pidanud neid lahendeid kõige täpsemalt praegusele juhtumile vastavaiks. Peamiseks orientiiriks võttis kohus kriminaalasjas nr 1-17-33 väljamõistetud 10 000 ja 12 000 euro suurused hüvitised. Kohus tõi välja, et ka viidatud kohtuasjas seisnes ühe kannatanu tervisekahjustus nimmelüli murrus seljaaju kahjustuseta. Arvestades vigastuse samasugust iseloomu peab ringkonnakohus selle lahendi eeskujuks võtmist põhjendatuks. Nimetatuist mõnevõrra suurema hüvitise väljamõistmist põhjendas maakohus sellega, et mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, st palkade kasvades peavad kasvama ka hüvitised. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilkostja esindaja apellatsioonis esitatud kalkulatsioonis keskmise hüvitise suuruse kohta ei näita, et maakohtu hüvitis oleks põhjendamatult suur. See, et väljamõistetud hüvitis peab vastama kohtupraktikale, ei tähenda, et hüvitis peab jääma keskmise väljamõistetud hüvitisega samasse suurusjärku. Oluline on, et väljamõistetud hüvitis oleks võrreldav samalaadsete asjaolude puhul välja mõistetud hüvitistega. Praegu on see tingimus täidetud – väljamõistetud hüvitis jääb samasse suurusjärku varem samasuguse vigastuse korral välja mõistetud hüvitisega. Ühtlasi nähtub maakohtu otsusest, et tervisekahjustuse eest on mõistetud välja ka oluliselt suuremaid hüvitisi (30 000 eurot). Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise osas.

p 12 ütleb, et selle seaduse alusel ei hüvitata „kahju, mille ärahoidmine ei ole liiklusreeglite täitmise eesmärgiks, näiteks kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping“. Maakohus leidis, et liiklusreeglite eesmärk on liikluses osalejate tervise ja vara kaitse. Kannatanul ei olnud võimalik minna reisile tervisekahjustuste tõttu, mille ta sai põhjusel, et süüdistatav rikkus liiklusreegleid. Kohus leidis, et see kahju ei ole võrreldav LKindlS § 33 p-s 12 toodud näitega ega kuulu LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud erandi alla. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et praegune juhtum erineb LKindlS § 33 p-s 12 toodud näitest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on LKindlS § 33 p 12 tõlgendamisel eksinud. LKindlS § 33 p-st 12 tuleneb, et seadusandja on soovinud jätta hüvitatavate kahjude alt välja mingi osa liiklusõnnetusega seonduvaid kahjusid, kuid maakohtu seisukoha valguses jääb ebaselgeks, millised kahjud hüvitatavate hulgast välja jäävad. Ringkonnakohus möönab, et LKindlS § 33 p 12 on raskesti mõistetav. Mõnevõrra aitavad mõista seda, milliste kahjude hüvitamist on soovitud välistada, Riigikogu kodulehel oleva otsimootori kaudu kättesaadavad eelnõu menetlust kajastavad dokumendid. Punktid 11 ja 12 lisati LKindlS §-i 33 eelnõu menetlemisel Riigikogus. Muudatusettepanekute loetelus on vajadust täiendada LKindlS §-i 33 punktiga 12 selgitatud järgnevalt: „Selgitus: Liikluskindlustuse süsteem on loodud isikukahju, töövõime kaotuse, ülalpidamise kaotuse, sõiduki tarbimisväärtuse vähenemise jm hüvitamise tagamiseks. Punkti 12 eesmärk on täpsustada liikluskindlustuse seaduse normide kaitse-eesmärki, välistamaks kahjude hüvitamine, mille hüvitamine liikluskindlustuse süsteemist ei ole mõistlik ega põhjendatud ning mõjub suurendavalt kindlustusmaksele.“ Seega on kõnealuse sätte eesmärk just välistada selliste kahjude hüvitamine, mis tekkisid mingi kolmanda isikuga sõlmitud lepingu (v.a töölepingu või muu lepingu, mille sisu oli mingi töö tegemine sissetuleku saamiseks) täitmata jäämise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et ses osas ei ole vahet, kas kahju tekkis seetõttu, kas kahju saanu ei saanud täita lepingust tulenevat kohustust, või seetõttu, et tal ei olnud võimalik kasutada lepingust tulenevat õigust. Öeldust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tsiviilkostjalt varalise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kuivõrd selle välistab liikluskindlustuse seadusest tulenev piirang, ei tähenda eelnev, et põhjendamatu oleks varalise kahju hüvitise väljamõistmine süüdistatavalt.

Liiklussüüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (3)

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT