Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi
Tallinna Ringkonnakohus 19. august 2025, kirjalik menetlus 1-24-6559 Andres Parmas, Markus Kärner ja Inna Ombler Kriminaalasi Risto Printsi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 ja § 121 lg 2 p 3 järgi; ning Ülari Printsi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 ja § 121 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus Apellant
Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsus, üldmenetlus Risto Printsi kaitsja apellatsioon Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Prokurör Lugna Risto Prints (ik: 39706034233); Elukoht: XXX; varem Süüdistatav, kelle osas on kriminaalkorras karistatud 21. mai 2020. a Pärnu maakohtu otsus vaidlustatud Maakohtu otsusega KarS § 121 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga Kaitsja Vandeadvokaat Kaire Hänilene
RESOLUTSIOON
Jätta Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a kohtuotsus muutmata ja jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Risto Printsile esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi selles, et süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani ta nii üksi kui ka grupis koos teiste isikutega toime rea vargusi Pärnu linna Vändra alevi erinevatest kaubandusettevõtetest. Osa vargustest jäi toimepanija(te) tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötajad sekkusid. Samuti esitati R. Printsile süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et varasema kohtuotsusega talle KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistuse järgi kulgeval katseajal tungis ta
27.mail 2023 grupis koos teiste isikutega kallale T.Cle. R. Prints koos kaastoimepanijatega lõi T.C korduvalt jalgadega ja rusikatega näo-, pea- ja kehapiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning lahtised haavad näo- ja peapiirkonnas, hematoomi vasaku külje piirkonnas, marrastused paremal küünarvarrel.
2.Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati Risto Prints süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning teda karistati ühe aasta ja kuue kuu vangistusega. R. Prints tunnistati süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati seitsme kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Printsile liitkaristuseks kaks aastat vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Mõistetud karistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kahe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi süüdi veel Ülari Prints. Süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi mõisteti Ü. Prints õigeks. Tema osas ei ole aga maakohtu otsust vaidlustatud. Otsust ei ole vaidlustatud ka R. Printsi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi. Maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega kaubandusettevõtete tsiviilhagid. Samuti rahuldas maakohus osaliselt T.C tsiviilhagi, mõistes R. Printsilt tema kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 450 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 300 eurot, see on kokku 750 eurot. Maakohus mõistis R. Printsilt menetluskuluna riigi tuludesse ositi kaheteist kuu jooksul välja kaitsjale riigi õigusabi korras makstud tasu ja kulud kokku 2389,02 eurot ning sundraha 1329 eurot. Samuti mõistis maakohus R. Printsilt Y.B.R kasuks valitud esindaja mõistliku suurusega tasu 262,5 eurot ja R. Printsilt solidaarselt koos Ü. Printsiga 525 eurot. Veel lahendas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused.
3.1.Maakohus leidis, et R. Printsile etteheidetavad vargused on tõendamist leidnud turvakaamera salvestisi kajastavate asitõendite vaatlusprotokollide, kaupluste kuriteoavalduste, samuti aga süüdistatava enda ütluste ja kohati ka tunnistajate ütluste põhjal. R. Prints on arutluse all olevaid toidu- ja ehituskaupluste varguste katseid või vargusi pannud toime kokku 18 korral ning seega süstemaatiliselt. Teod on omavahel kahtlemata seotud, kuna varastamine oli muutunud kohtu hinnangul R. Printsi elustiiliks ja väljendab tema harjumusi. Maakohus tuvastas, et R. Prints pani vargused toime kavatsetusega.
3.2.Süüdistuse kohta T.Cle kallale tungimises ja tema suhtes vägivalla tarvitamises märkis maakohus alljärgnevat.
3.2.1.Esmalt osutas maakohus sellele, et kannatanu ja süüdistatavate versioon sündmustest lahkneb märkimisväärselt. Tunnistajana üle kuulatud kannatanu abikaasa Q ütlused jättis maakohus ebausaldusväärsetena kõrvale.
3.2.2.Maakohus tuvastas, et R. Prints, Ü. Prints ja W soovisid siseneda kortermajja, milles kannatanu ja tema abikaasa elavad. Kuivõrd kannatanut häirisid temaga samas trepikojas asuvas korteris 4 toimuvad joomingud, soovis ta külalised ära ajada, kuid see viis esmalt sõnalise konflikti ja solvanguteni kannatanu ning tema abikaasa aadressil.
3.2.3.Edasiselt püüdis T.C takistada R. Printsi majja sisenemast ja tõukas teda sel otstarbel. Tõukamise järgselt kujunes füüsiline konflikt, mille raames lõi R. Prints T.C vähemalt kahel korral rusikaga näkku, põhjustades talle tervisekahjustustena õmblemist vajavad lahtised lõikehaavad kulmul ja lõual, samuti hematoomi paremal küljel ja marrastuse küünarvarrel.
3.2.4.Maakohtu hinnangul pani R. Prints vägivallateo toime otsese tahtlusega, sest ta sai kannatanut kahel korral rusikaga näkku lüües aru, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja möönis seda. Ka tagajärje osas tegutses süüdistatav otsese tahtlusega, sest näopiirkonda korduvalt lüües teadis süüdistatav, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaoluna tervisekahjustuse tekitamise, millega möönis tagajärje saabumist. Veelgi enam, nähes, et T.C kulmuhaavast hakkas tulema väga palju verd, sai süüdistatav aru, et järgmise löögiga näkku võib ta kannatanu olukorda veelgi ulatuslikumalt kahjustada. Kohus leiab, et R. Prints ei täitnud ka end kaitstes liigse kahju vältimise nõuet. Selliselt ületas R. Prints hädakaitse piire, sest ta põhjustas kannatanule otsese tahtlusega liigset kahju.
3.2.5.Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et R. Prints käitumise õigusvastasuse T.C lüües välistab hädakaitse. Maakohus osutas, et vastastikuse konflikti korral tuleb sündmustikku käsitleda tervikuna. Arutataval juhul sai konflikt alguse sellest, et kannatanute rahu pidevalt häirivate joomingute tõttu ei soovinud nad lubada süüdistatavaid, mistõttu arenes sõnaline konflikt ja R. Prints solvas nii kannatanut kui ka tema abikaasat ja sikutas kannatanut särgist, kui see püüdis takistada teda majja sisenemast. Alles sellise käitumise järel tõukas kannatanu R. Printsi nii, et see kukkus.
3.2.6.Seega reageeris kannatanu T.C süüdistatava R. Printsi õigusvastasele käitumisele ja tegutses ise hädakaitseseisundis. Maakohus osutas, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Võttes arvesse kannatanul oli vahetult sellel hetkel ka tõsiselt võetav põhjus arvata, et R. Prints ei pruugi piirduda ainult särgist rebimisega, vaid võib talle veel midagi halba teha, oli praegusel juhul põhjust T.Cl tunda arvata, et esineb jätkuv vahetu oht tema õigushüvede täiendavaks kahjustamiseks.
3.2.7.Maakohtu hinnangul provotseeris R. Prints T.C ennast ründama. Ehkki R. Printsil tekkis sellise ründe puhul hädakaitseseisund, oli tema õigushädakaitsele nimetatud süülise
provokatsiooni tõttu piiratud. R. Printsil olnuks esialgu õigus konfliktsituatsioonist taanduda või selle võimatuse korral piirduda passiivse kaitsega, hoidudes ründaja sihilikust kahjustamisest. Alles siis, kui niisugune taktika oleks osutunud ebapiisavaks, olnuks R. Printsil õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid isegi siis ainult selliste kaitsevahenditega, mis mitte ei lõpeta rünnet otsekohe, vaid vähendavad sellega tekitatavat kahju. Maakohus osutas veel, et süüdistatav ei olnud ka mingil viisil väljapääsmatus olukorras, sest temaga koos viibisid tema vend ja sõber, mistõttu oli tal piisavalt võimalusi, vältimaks sündmuste eskaleerumist ja eemalduda tekkinud olukorrast, sest kindlasti ei tohtinud R. Prints kannatanut lüüa, kui jõudude arvuline tasakaal oli selgelt süüdistatava kasuks. Kokkuvõttes ei tuvastanud maakohus, et R. Printsi teo õigusvastasus olnuks välistatud või et esineks tema süüd välistavaid asjaolusid.
3.3.R. Printsile karistust mõistes märkis maakohus, et tegemist on varem kriminaalkorras karistatud isikuga. Tema süüd raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, lugedes aga süüd kergendavaks asjaoluks varguste kahetsemist ja vargustes kannatanute tsiviilhagide omaksvõttu. Maakohus arvestas, et R. Prints pani toime märkimisväärselt palju vargusi, mistõttu ei ole tema puhul põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine, kuid kuna vargustega tekitatud kahju ei ole suur, vastab kuriteo raskusele vangistus sanktsiooniraami esimeses kolmandikus. R. Printsile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetava karistuse kohta märkis maakohus, et kuriteo tulemusena sai kannatanutervisekahjustuse. Sarnase teo on R. Prints küll juba ka varem toime pannud, kuid seekordne kuritegu järgnes reaktsioonina kannatanu enda tegevusele, mida kohus karistuse raskuse puhul arvesse võttis ja leidis, et eesmärke täidab alla sanktsiooni keskmist määra jääv karistus. Liitkaristusena pidas maakohus põhjendatuks üksikkaristuste osalist liitmist.
3.4.Kannatanu T.C on esitanud tsiviilhagi kokku 3568,74 eurot, mis koosneb varalisest kahjust 568,74 eurot ja mittevarakusest kahjust 3000 eurot. Varalise kahjuna märkis kannatanu 450 eurot talle veel hüvitamata hambaproteeside maksumuse eest, mida maakohus pidas põhjendatuks. Maakohus käsitas T.C kogetud mittevaralise kahjuna füüsilist ja hingelist valu ning üleelamisi, märkides, et selline kahju võib kannatanule tekkida igasugusest valu põhjustavast kehalisest väärkohtlemisest. Arutataval juhul on süüdistatava tegu kannatanut oluliselt mõjutanud, sest ta sai tervisekahjustusena näkku õmblemist vajanud lõikehaavad, mistõttu pidi viibima haiguslehel ja tarvitama valuvaigisteid. Samas arvestas maakohus kannatanu enda käitumist, nimelt seda, et T.C osales ise kahju tekkimises, kui reageeris süüdistatava käitumisele jõu kasutamisega. Seetõttu vähendas maakohus väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule R. Printsi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Printsi süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas. Kaitsja taotleb R. Printsi õigeksmõistmist talle
KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses, R. Printsile kohtuotsusega määratud katseaja lühendamist ja T.C tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.
4.1.Kaitsja hinnangul on R. Prints erinevalt T.Cst andnud asjas läbivalt usaldusväärseid ja vastuoludeta ütlusi, mistõttu on maakohus põhjendamatult tuginenud T.C ütlustele selle kohta, nagu oleks R. Prints teda särgist haaranud ja sellega füüsilise konflikti algatanud. Kaitsja palub T.C sellekohased ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale jätta.
4.2.Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu hinnanguga, nagu oleks R. Prints provotseerinud enda käitumisega T.C, põhjustades T.Cle hädakaitseseisundi. Kaitsja osutab, et väidetav solvang, mida maakohus käsitas provokatsioonina, leidis aset varem ja teises asukohas kui hiljem toimunud vägivalla kasutamine. Solvangutega seonduv olukord lahendati koheselt.
4.3.Kaitsja hinnangul näitab asjaolu, et T.C võttis endal prillid eest, et ta valmistus füüsiliselt takistama R. Printsi majja sisenemast. Soov külastada kortermaja elanikku ei ole õigusvastane ega sotsiaalselt hukkamõistetav, mistõttu ei saa R. Printsi puhul rääkida süülisest hädakaitse provokatsioonist. Füüsilist konflikti alustas just T.C ise, kes tõukas majja siseneda püüdnud R. Printsi nii, et see kukkus. Seejärel lõi T.C maas lamavat R. Printsi paaril korral jalaga, sundides R. Printsi taanduma oma kaaslaste juurde, et abi saada. T.C järgnes talle. T.C tahtis R. Printsi uuesti lüüa, kuid R. Printsil õnnestus löök blokeerida ja lüüa parema käega T.C vastu. See löök tabas T.C kulmu, kust hakkas ohtralt verd tulema. Vaatamata sellele tahtis T.C jätkata R. Printsi ründamist. R. Prints kutsus sõpru appi ja tegi veel teise löögi, mis võis tabada T.C näo piirkonda, aga võib-olla päris hästi ei tabanud. Seejärel takistasid Ü. Prints ja W T.C, et ta ei saaks enam R. Printsi rünnata.
4.4.Kaitsja hinnangul on oluline see, et R. Prints on ise vasakukäeline, aga ta lõi T.C parema käega, kuna tema vasak käsi oli kukkumisel viga saanud. Teise löögi tegi R. Prints seetõttu, et esimene löök ei lõpetanud T.C rünnet. Seega ei tekitanud R. Prints kannatanule ka liigset kahju, sest ta tegutses hädakaitse seaduslikes raamides ja kooskõlas kohtupraktikaga.
4.5.Juhul, kui ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu kohtuotsuse ja mõistab R. Printsi õigeks talle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses, tuleb lühendada ka talle kohaldatud katseaja pikkust. Kuna väheneb kuritegude hulk, mille toimepanemises R. Prints süüdi tunnistatakse, piisab lühemast katseajast, veendumaks tema edaspidises seaduskuulekuses.
5.Prokuratuur esitas apellatsioonivastuse, milles palub kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätta ning leiab, et puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks. Prokuratuuri hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud tõendeid ja on jälgitav, kuidas ta on jõudnud järeldusele R. Printsi süüs. Kohus on asjakohaselt tuvastanud, et R. Prints on T.Cle otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. Konflikt T.C ja R. Printsi vahel sai alguse sellest, et T.C ning tema abikaasa ei soovinud lasta R. Printsi ega tema kaaslasi majja, kuna korteris 4 toimusid pidevad joomingud. R. Printsi, Ü. Printsi ning W seltskond solvas T.C abikaasat. Solvamist ning kannatanu särgist sikutamist saab lugeda R. Printsi poolseks provokatiivseks
käitumiseks, mis on sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena ning seetõttu oli tema hädakaitseõigus piiratud. T.C lõi R. Printsi, kuna tal oli alust arvata, et R. Prints temavastast rünnakut jätkab. R. Prints tekitas end T.C vastu kaitstes talle liigset kahju. Apellandi väidetut, et soovi külastada kortermaja elanikku ei saa pidada õigusvastaseks ega sotsiaalselt hukkamõistetavaks, pidas prokuratuur küll iseenesest õigeks, kuid osutas, et sotsiaalselt hukkamõistetav on võõras kohas seal elava naisterahva solvamine ja joomingule minekut takistava isiku särgist sikutamine.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsiooni ja prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust otsust tühistada ning apellatsioon tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
7.Kaitsja hinnangul ei oleks maakohus tohtinud tugineda mingiski osas kannatanu T.C ütlustele, sest need olid valdavas osas vastuolulised ja tulnuks tervikuna ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
7.1.Maakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud nii süüdistatava R. Printsi, tunnistaja Q kui ka kannatanu T.C ütlusi ja maakohus on selle analüüsi põhjal tõepoolest tuvastanud, et esiteks on need ütlused omavahel vastuolus, teiseks, et tunnistaja Q ei tajunud vägivalla kasutamist vahetult, sest suhtles otsustavatel hetkedel häirekeskusega, kutsumaks välja politseid. Samuti tuvastas maakohus, et T.C ütlused ei ole kooskõlas tuvastatud asjaoludega ses osas, mis puudutab tema peksmiseni viinud sündmuste vahetut algust kortermaja välisukse juures.
7.2.Kui kaitsja arvates on R. Prints andnud ses osas vastuoludeta ja usaldusväärseid ütlusi, millest selgub kahtlusteta, et just T.C oli see, kes alustas füüsilist konflikti, siis maakohus on süüdistatava, tunnistaja Q, kannatanu T.C, aga ka Ü. Printsi ning politseiametnikust tunnistaja Y ütlustele tuginedes jõudnud teistsugusele järeldusele. Nimelt on maakohus ütluste põhjal sündmuste ahela rekonstrueerinud selliselt, et kortermaja õues toimunud sõnavahetuse kulgedes liikusid T.C, Q ja nende järel ka R. Prints kortermaja välisukse juurde, kus T.C sõnaselgelt keelas R. Printsil majja sisenemise, kuid R. Prints soovis siiski siseneda. Kohus on tuvastanud, et R. Prints tõmbas ust tuuleriivist vabastanud T.C särgist, misjärel T.C tõukas süüdistatava pikali, andis prillid abikaasa kätte ja asus süüdistatavat edasiselt ründama. Seega eskaleerus sõnaline konflikt, mille raames T.C ja Q solvati, füüsiliseks konfliktiks hetkel, mil R. Prints teda majja sisenemast takistada püüdnud T.C särgist tõmbas. Maakohus on niisuguse järelduseni jõudmiseks käsitlenud ristküsitlusel antud ütlusi erapooletult ja detailselt, vältides seejuures ennatlikke hinnanguid ilmselgelt enda kodurahu kaitsta soovinud isikute eelistamiseks, aga samuti põhjendatult vältides joobes ja ebatsensuurselt käituvate süüdistatavate ennast õigustava jutu n.ö puhta kullana võtmist. Jättes kõrvale emotsioonidest ja pingeseisundi tõttu moondunud olukorra tajule taanduvad ebakõlad (kas Q nägi peksmist
vahetult pealt, kas T.C andis prillid ära ise süüdistatavat ründama asudes või temapoolse ründe eel, kas ja kuidas täpselt jõuti selleni, et T.C oli pikali maas ja teda löödi jalaga), on uuritud ütluste põhjal ometi selge sündmuste tuum. Nimelt löödi T.C korduvalt pea piirkonda ning see leidis aset olukorras, mille oma õigusvastase käitumisega lõi R. Prints koos Ü. Printsi ja Wga ning mille eskaleeris R. Prints, minnes solvangutelt üle selleni, et sikutas kannatanut särgist. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus veenvalt põhjendatud.
7.3.On tõsi, et rusikaga pea piirkonda tehtud kaks konkreetset lööki leidsid tuvastamist süüdistatava R. Printsi enda ütluste abil. Mingit keeldu, miks ei oleks maakohus tohtinud süüdistatava ütluste põhjal neid lööke tõendatuks lugeda ja süüdistatavale omistada, ei ole. Tõendite vaba hindamise põhimõtte raames oli maakohus igati õigustatud niisugust järeldust tegema.
7.4.Ehkki maakohus ei ole seda lähemalt käsitlenud, ilmneb kohtuistungil uuritud tõenditest ju seegi, et tegelikult oli lööke T.C suunas ilmselgelt rohkem kui kaks ning ühel hetkel pidi ta olema kukkunud, misjärel peksti teda juba maas lamamas. Selle kohta on ütlusi andnud ta ise – rääkides jalahoobist pähe, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse (31. märtsi 2025. a istungi protokoll, tl-d 64 prd-l–65, 68, kd 3). See nähtub aga ka asitõendina vaadeldud videosalvestuse vaatlusprotokollist (tl 154-155, kd 2), millest nähtuvalt lõi „kõhnem mees maas lamavat kannatanut jalaga“.
7.5.Oleks täielikus vastuolus tavapärase elukogemusega eeldada, et suures pingeolukorras kannatanu või tema abikaasa suutnud vastuoludeta ja detailitäpselt tajuda ning meelde jätta kogu sündmustiku. Vastupidi, kui kannatanu ja tema abikaasa rääkinuks detailideni kokku langevalt ning ilma igasuguste sisemiste vastuoludeta kogu toimunud konfliktist, looks see kohtus tõsise kahtluse, et nende ütlused võivad olla omavahel kokku lepitud ja n.ö kindlama loo huvides osaliselt fabritseeritud. Praegusel juhul on esinenud vastuolud mõistetavad, maakohus on neid vastuolusid selgitanud ja jätnud kõrvale selle osa ütlustest, mis pole loogiliselt sündmuste kulgu paigutatavad. Ometi on maakohus asjakohaselt arvestanud selle osaga kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava R. Printsi ütlustest, mis moodustavad loogilise terviku sündmustikust.
8.Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga, nagu ei oleks R. Prints provotseerinud enda käitumisega T.C ega põhjustanud T.Cle hädakaitseseisundit. Maakohus on igati põhjendatult analüüsinud konflikti dünaamikat alates sõnavahetusest ja solvangutest kuni T.C peksmiseni. Tegemist on ühe katkematu inimkäitumisega, mida ei ole õige lahutada eraldi sündmusteks (sõnavahetuseks ja solvanguteks, mis väidetavalt lahenesid juba enne maja välisukse juures arenema hakanud sündmusi; ning sellest sõltumatult kujunenud füüsilise vägivalla kasutamiseks). Asjas uuritud tõenditest nähtuvalt kestis sõnavahetus ka vahetult selle hetkeni kui maja välisukse juures püüdis T.C seda R. Printsi ees sulgeda ning see teda särgist sikutas. Aga oluline on silmas pidada sedagi, et varasemalt maja otsa juures alanud sõnavahetuse ja särgist sikutamise vahele ei jäänud mingit pikemat ajalist vahet, vaid T.C väljendatud soovi peale, et maja ees alkoholi tarvitavad võõrad lahkuksid, soovisid nad hoopis majja siseneda. Seega on ilmne, et kogu sündmustik ongi vaadeldav ühe katkematu
inimkäitumisena ja konfliktina, mis arenes sõnavahetusest ja kannatanu ning Q suunas öeldud solvangutest kuni selleni, et R. Prints kasutas kannatanu suhtes jõudu, teda särgist sikutades. Selline käitumine on käsitletav provotseeriva ründena, seejuures õigusvastase ja süülise provokatsioonina, mille vastu on ründe adressaat õigustatud end kaitsma.
9.Nõustumisväärseks ei saa pidada ka kaitsja hinnangut, nagu polnuks võimalik R. Printsi puhul rääkida süülisest hädakaitse provokatsioonist, sest tema soov kortermajja siseneda ei olnud õigusvastane ega sotsiaalselt hukkamõistetav. On tõsi, et kortermajas elavale inimesele külla minekut ei või sama maja teise korteri elanikud keelata. Samas arutataval juhul ei piirdunud probleem pelgalt R. Printsi (ja tema kaaslaste sooviga kellelegi külla minna), vaid majas varasemalt toimunud naabreid häirivate ürituste tõttu asja klaarima läinud majaelanikke solvati ning nende suhtes tarvitati füüsilist jõudu. Isegi kui jaatada R. Printsi õigust minna külla Suur-Jõe 69 majas elavale inimesele, ei õigusta see tema kui teiste majaelanike jaoks võhivõõra inimese puhul seda, et ta hakkab enda õigust teostama viisil, kus inimesi ebatsensuurselt solvatakse ja kannatanut särgist rebitakse. Need käitumisaktid on õigusvastased ja sotsiaalselt etteheidetavad isegi olukorras, kus R. Prints soovis kellelegi majas elavale inimesele külla minna. Selmet solvata ning jõudu tarvitada, olnuks R. Prints õigustatud argumenteerima, enda õigust selgitama ja ka sotsiaaladekvaatsel viisil reageerima T.C ning tema abikaasa murele, et külaskäik võib tähendada nende öörahu häirimist.
10.Seega oli T.C õigustatud R. Printsi õigusvastasele ründele reageerima ja selle ründe lõpetamiseks end kaitsma, mistõttu R. Printsi tõukamine on käsitatav hädakaitseõigusega kaetud käitumisena. Küll aga ei olnud seejärel enam vajalik ega õigustatud R. Printsi edasine ründamine – ses osas oli T.C reaktsioon eelnevalt tema suhtes toime pandud õigusvastastele tegudele ülemäärane. Kolleegium ei näe siiski mitte midagi R. Printsi õigustavat asjaolus, et kuigi ta on vasakukäeline, lõi ta kukkumisest saadud vigastuse tõttu T.C parema käega. T.Cle tekitatud tervisekahjustusest on ilmne, et R. Prints oli võimeline ka parema käega sooritama täpseid ja tugevaid lööke. Samuti on maakohus asjakohaselt selgitanud, et R. Printsi ja tema kaaslaste käitumisega kujundatud olukorras ei oleks R. Prints olnud üldse õigustatud T.C vastu füüsilist vägivalda tarvitama, vaid temalt oodatav käitumine olnuks taandumine ning olukorra deeskaleerimine. Alles siis, kui poleks õnnestunud T.C eest taanduda ja teda maha rahustada, olnuks R. Printsil õigus üle minna esialgu passiivsele kaitsetegevusele. R. Prints jättis süülise hädakaitseprovokatsiooni puhul nõutavad leebemad kaitsetegevuse variandid kasutamata ja asus koheselt kasutama T.C suhtes otsustavat ning jõulist aktiivset vägivalda, mis põhjustas T.Cle ilmselgelt liigset kahju. Just selles seisnebki objektiivses mõttes hädakaitse piiride ületamine. Kolleegium nõustub täiel määral maakohtu põhjendustega selles osas, et liigse kahju põhjustas R. Prints T.Cle otsese tahtlusega. Neid põhjendusi korrata ei pea kolleegium vajalikuks.
11.Kuivõrd kolleegium ei rahulda apellandi taotlust mõista R. Prints talle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks, puudub alus rahuldada ka tema taotlust vähendada R. Printsile maakohtu määratud katseaja kestust, samuti puudub alus rahuldada kaitsja taotlus jätta T.C tsiviilhagi läbi vaatamata.
12.Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
13.Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada R. Printsile kaitsjatasu apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.