Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

1-25-2123

EE221700017003510302, LHV Pank EE567700771003819792). Kohustuslik on märkida viitenumber 99925900000526. Makse selgitusse märkida „1-25-2123, Viljar E.C, kriminaalmenetluse lõpetamine“.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalasjas nr 24239050049.

esitas

Pärnu

Maakohtule

16.4.2025

süüdistusakti

E.C-d süüdistatakse selles, et tema tungis 18. augustil 2023 kella 17.05 paiku X maakonnas X X X X oma elukohas hoovis kallale J.S-ile, lüües teda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel tekkis rüselus ja nad kukkusid koos maha. Maas olles haaras E.C J.S näost küüntega, tiris käega juustest ning lõi vähemalt viis korda rusikaga pea piirkonda. Peale seda tungis ta uuesti J.S-ile kallale X juures tänaval, kus lõi teda käega rindkere piirkonda ja sellest tekkis uus rüselus. Oma tahtliku tegevusega tekitades ta kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – mõlema silma alla hematoomid, ninajuurele marrastuse, kukla piirkonda muhu, paremal põlvel marrastuse, vasakule jalalabale marrastused. Sellise tegevusega pani E.C toime teisele inimesele valu ja tervisekahjustuse tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi. Samuti süüdistatakse süüdistusakti järgi E.C-d selles, et tema tungis 14.01.2024 kella 01.30 paiku suletud, kuid lukustamata ukse kaudu ebaseaduslikult valdaja V.H elukohta X X, X vallas,X X korterisse, lukustades sisenedes enda järel seestpoolt korteri ukse ja võttes korteri võtme enda kätte. V.H korduvatele palvetele avada korteri uks ja lahkuda tema elukohast E.C ei reageerinud. E.C ei andud V.H-le tagasi tema elukoha võtit ega avanud ise korteri ust ega lahkunud V.H elukohast. E.C avas tema käes oleva võtmega V.H elukoha välisukse seestpoolt alles siis, kui kohale saabusid politseiametnikud, misjärel E.C lahkus politseiametnike korraldusel V.H elukohast. Sellise tegevusega pani E.C toime valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi omavolilisse sissetungi ja sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Samuti tema 14.01.2024 kella 01.30 paiku X X X X alevikus, X korteris V.H elukohas

1-25-2123

püüdis jalaga lüüa Q.Z-ile jalaga näkku, mis aga ei õnnestunud, kuna Q.Z pani käe näo ette, mistõttu E.C jalalöök tabas Q.Z-i kätt, mitte nägu. Veidi hiljem püüdis E.C käega Q.Z-i lüüa, mis aga ei õnnestunud, kuna Q.Z on pikem, ja Viljar E.C-st kinni hoides hoidis Q.Z Viljar E.C-d endast eemal, mistõttu E.C-l ei õnnestunud Q.Z-i lüüa, seega jäi E.C-l kuritegu lõpule viimata tema tahtest olenemata. Sellise tegevusega pani E.C toime kehalise väärkohtlemise katse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi. Samuti tema 14.01.2024 kella 01.30 paiku X Xvallas, X, X V.H elukohas võttis sõnavahetuse käigus kätte noa, millega vehkis ja tekitas V.H hirmu, ning seejärel lõi V.H-le rusikaga rindkere piirkonda, mille tagajärjel V.H kukkus selili maha, lüües ära pea ja käed, sellega tekitas r E.C V.H-le füüsilist valu, pähe muhu ja sinikad käte tagaküljele. Sellise tegevustega pani E.C toime teisele inimesele valu ja tervisekahjustuse tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Samuti süüdistatakse süüdistusakti järgi E.C-d selles, et tema 14.01.2024 kella 01.30 paiku X, X, X alevikus, X korteris V.H elukohas lukustas sisenedes enda järel seestpoolt korteri ukse ja võttis korteri võtme enda kätte. Vaatamata V.H korduvatele palvetele avada korteri uks E.C ei avanud korteri ust ega andud V.H-le korteri võtit. E.C ei võimaldanud korteris viibinud Q.Z-il ega V.H-l korterist lahkuda, sest ainus korteri võti asus E.C käes. Oma tegevusega võttis E.C Q.Z-ilt ja V.H-lt seadusliku aluseta vabaduse, kuna puudusid Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-s 20 sätestatud vabaduse võtmise alused. E.C avas korteri ukse alles 02:32 siis kui kohale saabusid politseiametnikud, kes andsid korralduse korteri uks avada. Sellise tegevusega pani E.C toime teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 136 lg 1 järgi. 1.7.2025 kohtuistungil esitas prokurör kohtule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediga KrMS § 202 alusel. Prokuröri taotluse kohaselt oleks KrMS § 202 alusel võimalik kriminaalmenetlus lõpetada ja seda järgmistel motiividel. E.C süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi puudub, kuna toimunud on sisuliselt kaks kuriteosündmust, 18.8.2023 ja 14.1.2024. 18.0.2024 pani ta toime kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on alla keskmise raskusastmega teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud ka kõige kergemaliigiline karistusliik – rahaline karistus ning vangistus ühest kuust ühe aastani. E.C poolt kasutatud füüsiline vägivald ei olnud väga intensiivne. Samuti kasutas füüsilist vägivalda süüdistatava suhtes ka kannatanu J.S, samuti ka tunnistaja E.L. Seetõttu oli tegemist vastastikuse vägivalla kasutamisega. Tegemist oli tüliga, mis oli ajendatud vaidlusest süüdistava lapse Tallinna viimisega. Samuti oli olmetasandil tekkinud tüliga tegemist teise kuriteosündmuse puhul ja ka siis tekkis tüli süüdistatava ja kannatanu vahel seoses lapsega, kellele tahtis süüdistatav järgi minna, kuna väidetavalt ei olnud neil kannatanuga seal turvaline, kuna viimane oli alkoholi tarvitanud. Samuti oli süüdistataval ja kannatanul erinevad seisukohad nende kaasomandis oleva korteri kasutamise osas. Ka selle sündmuse käigus kasutas ka kannatanu süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda ja seda esimesena. Tegemist oli omavahel lahutamatult seotud ja üksteisele järgnevate sündmustega, mis on kvalifitseeritud mitme erineva paragrahvi järgi, kuid ka selles episoodis ei kaasnenud kannatanu V.H-le olulisi tervisekahjustusi ning Q.Z ei saanud üldse füüsiliselt kannatada, kuna kuritegu jäi katse staadiumisse. Prokurör toob lisaks välja, et nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud puuduvad, kannatanud pole tsiviilhagi esitanud ning kellegi teise suhtes ei ole E.C vägivalda

1-25-2123

kasutanud ja rohkem ei ole ta ka kannatanuid tülitanud ega nende suhtes uusi õigusrikkumisi toime pannud. Samuti märgib prokurör, et tegemist on juba keskeas varem karistamata isikuga ning kuritegude toimepanemisest on möödunud pikk aeg – poolteist aastat –, mistõttu ei ole uute kuritegude toimepanemise oht süüdistatava puhul suur. Eeltoodu tõttu puudub prokuröri hinnangul vältimatu vajadus isiku karistamiseks ning teda saab positiivselt mõjutada ka kriminaalkaristust kohaldamata ning panna talle kohustuseks osaleda vägivallast loobumise tugiliini nõustamisel. E.C on varem karistamata isik, andmeid tema poolt kannatanute suhtes uute õiguserikkumiste ei ole. Kuriteo toimepanemisest on möödunud käesolevaks ajaks rohkem kui aasta. Uue kuriteo toimepanemise oht ei ole tema puhul suur. Kriminaalmenetluse kulud on määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses 283,84 eurot /II kd tl 44-47/, 197,64 eurot /II kd tl 63-66/, 275,47 eurot /II kd tl 67-70/ ning kohtumenetluses 570,96 eurot ja 288,85 eurot, kokku 1616,76 eurot. Kuna tegemist on teise astme kuritegudega, milles isiku süü ei ole suur ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi taotles prokurör kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist E.C suhtes KrMS § 202 sätteid kohaldades. Juhindudes KrMS § 202 lg-test 1, 2, 3, ringkonnaprokurör taotleb lõpetada kriminaalasja nr 24239050049 menetlus ja määrata E.C-le kohustuseks kuue kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest:

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et prokuröri taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus nõustub kriminaalmenetluse lõpetamise taotluses prokuröri poolt avaldatuga, et käesolevas asjas puudub avalik menetlushuvi ja süüdistatava süü suurus võimaldab oportuniteedi kohaldamist. KrMS § 202 kohaldamise esmaseks eelduseks on viie nimetatud normis kirjeldatud elemendi täitmine – tegemist on teise astme kuriteoga, isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud kohustuse need tasuda ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Viimane on reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Kriminaalmenetluse eesmärgiks on tuvastada, kas isik on pannud toime kuriteo ning sellest lähtuvalt otsustada tema karistamine või mõjutamine kriminaalkaristust kohaldamata. Lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik seisukohale, et süüdistatava käitumises on olemas kõik kuriteotunnused, kuid süüdistatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristuse rakendamine viimase abinõuna veel vajalik. Nii KarS § 121 lg 2 p 3, KarS § 266 lg 2 p 1 kui ka KarS § 136 lg 1 on teise astme kuriteod,

1-25-2123

kus KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 136 lg 1 eest näeb seadusandja ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ning KarS § 266 lg 2 p 1 eest näeb seadusandja ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, s.t et juba seadusandja on pidanud koosseisu selliseks, mille puhul võib isiku süüd pidada väikeseks, millele viitavad otseselt ka väiksemad sanktsioonimäärad, sh rahalise karistuse mõistmise võimalus. Lisaks seadusandja poolt sätestatud karistuse määrale ja suurusele võetakse teo toimepanija süü suuruse hindamisel aluseks karistusseadustikus toodud põhimõtted. Arvestatakse isiku panust kuriteo toimepanemisel, tahtluse või ettevaatamatuse astet, tekitatud kahju liiki ja suurust ning isiku vanust ja arusaamisvõimet. E.C-le on sisuliselt etteheidetud kaks kuriteosündmust – üks on toimepandud 18.8.2023 ja teine 14.1.2024. Sh arvestab kohus ka sellega, et 14.1.2024 kuriteosündmuse puhul on küll V. E.C tegu kvalifitseeritud kolme erineva paragrahvi järgi, kuid tegemist on omavahel lahutamatult seotud ja üksteisele järgnevate sündmustega. Samuti on kohtu hinnangul oluline arvesse võtta ka tegude tehiolusid ja kannatanute käitumist: tegemist on olnud vastastikuse vägivalla kasutamisega, kus ka süüdistava suhtes on vägivalda kasutanud esimese kuriteosündmuse ajal üks kannatanu ja tunnistaja ning teise kuriteosündmuse ajal üks kannatanu, kes kasutas süüdistatava suhtes vägivalda esimesena. Vägivalla kasutamine ja õigusvastane käitumine mõlemal kuupäeval oli ajendatud isikute isiklikest erimeelsustest ja läbirääkimata asjaoludest ning nende rahumeelsel ja vägivallata lahendamisel ja läbirääkimisel napib isikutel sotsiaalseid oskuseid. Seega on kohtu hinnangul asjakohane prokuröri poolt taotletav kohustus osaleda vägivallast loobumise tugiliini nõustamisel, milline aitab V. E.C-d konfliktide, erimeelsuste ja probleemide lahendamisel tulemuslikumat kui kriminaalmenetluse läbiviimine ja kriminaalkaristuse määramine. Esitatud süüdistus on põhjendatud, kuid samas süüdistuses etteheidetud teod ei ole oma olemuselt rasked, tekitatud kahju ei ole suur – V. E.C poolt kasutatud füüsiline vägivald ei olnud intensiivne ning olulisi tervisekahjustusi ei tekkinud, sh jäi üks episood katsestaadiumisse – ning vägivalla eskaleerumine oli ajendatud lahendamata probleemidest kannatanute ja süüdistatava vahel, mistõttu ei riiva tegu ulatuslikult ja intensiivselt üldsuse õiglustunnet ega puuduta laiemat õigussubjektide ringi. Kohtu hinnangul ei ole kahe kuriteosündmuse puhul tuvastatav V. E.C käitumisest tulenev ühiskonnale ja selles kehtivale õiguskorrale ühemõtteliselt vastanduv hoiak ning tema käitumisviis ei kinnita, et talle oleks iseloomulikuks teiste isikute suhtes vägivalla toimepanemine. Eelviidatud asjaolud kogumis võimaldavad pidada E.C süüd väikeseks. Avalik menetlushuvi on olemas, kui isiku suhtes on enne uue kuriteo toimepanemist ühe aasta jooksul kriminaalmenetlus otstarbekuse tõttu lõpetatud või kui isikut on ühe aasta jooksul enne uue kuriteo toimepanemist samaliigilise süüteo eest karistatud või kuritegu on toime pandud isiku poolt, kelle vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus või kannatanul puuduvad peale kriminaalmenetluse efektiivsed õiguskaitsevahendid. Arvesse tuleb võtta ka teo toimepanija isikut, sh tema käitumist. Kriminaalasja materjalide kohaselt on E.C varem karistamata, ühest kuriteosündmusest on möödas peaaegu 2 aastat ja teisest kuriteosündmusest 1,5 aastat ning samuti ei ole tema suhtes pooleliolevaid kriminaalmenetlusi käimas. V. E.C ei ole ühtegi kannatanut rohkem tülitanud, rääkimata nende suhtes uute õigusrikkumiste toimepanemisest ning samuti ei ole V. E.C kellegi teise suhtes vägivalda kasutanud. Kohtu arvates on E.C olnud seni õiguskuulekas isik, kelle puhul ei saa rääkida kuritegelikust käitumismustrist ja õiguskorda ignoreerivast hoiakust, ning

1-25-2123

kohus nõustub prokuröriga, et uute kuritegude toimepanemise oht ei ole V. E.C puhul suur. Kohus leiab, et V. E.C on suutnud kriminaalmenetluses osalemise käigus tegema piisavaid järeldusi, et hoiduda edaspidi samasugusest olukorrast ka ilma kriminaalõiguslike meetmete rakendamist. Eeltoodu kinnitab, et E.C kriminaalkorras karistamine ei ole praegusel juhul tingimata ja vältimatult vajalik, mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks õiguskorda, mistõttu puudub vajadus tema karistamiseks. Kohus nõustub prokuröriga ka selles, et V. E.C-d saab positiivselt mõjutada ka kriminaalkaristust kohaldamata ja kriminaalmenetluse lõpetamisel süüdistatavale kohustuste panemisega, milledeks on nii edaspidine vägivalla kasutamise keeld kõigi kolme kannatanu suhtes kui ka vägivallast loobumise tugiliini nõustamisel osalemise kohustus. Eelnevaga on tagatud kannatanutele kahju heastamine ja nende õigused ning see on piisavalt mõjus õigusrahu saavutamiseks ning menetluse jätkamine ei ole vajalik eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Seega käesolevas asjas avalik menetlushuvi puudub. Oluline on seegi, et kriminaalmenetluse lõpetamisega võtab süüdistatav endale kohustuse hüvitada kriminaalmenetluse kulud. Prokuröri poolt taotlevate kohustuste panemisega on riik piisavalt täitnud karistuslike volitusi ja isiku õiguskuulekale käitumisele suunamine on võimalik saavutada ka muude vahenditega kui avaliku karistamisega. Süüdistatav on oma allkirjaga kinnitanud, et on teadlik asjaolust, et võetud kohustuste mittetäitmisel kuue kuu jooksul uuendatakse kriminaalmenetlus. Seega on maakohus seisukohal, et KrMS § 202 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel tuleb kriminaalasja menetlus E.C suhtes oportuniteediga lõpetada. E.C-le määratud kohustuste täitmise tähtaeg on 6 kuud käesoleva määruse tegemisest arvates. Kohustus(t)e mittetäitmisel uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.